3-26-1438/3 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-26-1438

Määruse kuupäev

14. mai 2026

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus T.X kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks

Asja läbivaatamine

Lihtmenetluses, kohtuistungil 13. mail 2026

Istungil osalenud isikud

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Aili Avameri ja

Tatiana Frolova

Puudutatud isik – T.X

Kohtuistungisekretär – Käthlin Uustal

Tõlk – Meliton Mateo Krikk

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus ning anda

luba T.X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni,

kuid mitte kauemaks kui 14. juulini 2026 (kaasa arvatud).

2. Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku ja tema

abikaasa nimed tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonna-

kohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte taotlejale ja puudutatud isikule.

Puudutatud isikule toimetatakse kätte ka määruse tõlge hispaania

keelde.

ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 13. mail 2026 Tartu Halduskohtule taotluse T.X

(puudutatud isik) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks.

PPA hinnangul esinevad puudutatud isiku osas väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 23 lg 1 p-des 1 (esineb välismaalase põgenemise oht) ja 2 (välismaalane ei

täida kaasaaitamiskohustust) sätestatud kinnipidamise alused.

Puudutatud isik on Venezuela Bolivari Vabariigi kodanik, kes lahkus 28.07.2024 Venezuelast

läbi Colombia, Tšiili ja Panama Mehikosse, kus ta elas kuni 06.03.2025. Seejärel reisi ta läbi

Prantsusmaa Eestisse, kuhu ta jõudis 08.03.2025. 21.03.2025 esitas taotleja rahvusvahelise

kaitse taotluse nr 12503210011, millest selgub, et ta saabus Eestisse koos abikaasaga, et

taotleda rahvusvahelist kaitset ja otsida võimalusi normaalseks eluks. Taotleja põgenes

kodumaalt kommunistliku diktatuuri eest, et saada uuesti kokku oma abikaasaga, kes oli

Venezuelas osalenud mitmel valitsusvastastel meeleavaldustel ja seetõttu Venezuelast

põgenenud. Eestisse otsustas ta koos abikaasaga tulla sellepärast, et siin on turvaline, rahulik

ja parem elukvaliteet. PPA 17.11.2025 otsusega nr 12503210011-1 loeti välismaalase esitatud

rahvusvahelise kaitse taotlus välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §

20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tehti VRKS § 20 lg 2 alusel otsus taotluse

tagasilükkamise kohta. Lisaks tehti talle VSS § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutus lahkumiseks

Venezuela Bolívari Vabariiki vabatahtliku täitmistähtajaga 14 päeva ning kohaldati VSS § 74

lg 1 alusel sissesõidukeeld Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi üheks aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest. Välismaalane vaidlustas PPA otsuse. Tallinna Halduskohtu

23.03.2026 otsusega nr 3- 25-4525 jäeti välismaalase kaebus rahuldamata. Välismaalane

esitas 23.03.2026 Tallinna Ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, paludes kuni

haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni peatada PPA 17.11.2025 otsuse nr

12503210011-1 täitmine. Tallinna Ringkonnakohtu 25.03.2026 tehtud määrusega nr 3-25-

4525 jättis kohus välismaalase esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Välismaalane esitas

määruskaebuse. Riigikohtu 01.04.2026 tehtud määrusega nr 3-25-4525 jättis kohus

välismaalase määruskaebuse menetlusse võtmata. Välismaalane oli kohustatud lahkuma

Venezuela Bolívari Vabariiki hiljemalt 07.04.2026. Välismaalane esitas 02.04.2026 PPA-le

taotluse tema vabatahtliku lahkumiskohustuse pikendamiseks, seoses sellega, et International

Organization for Migration (IOM), ei saanud õigeaegselt organiseerida isikule lennupiletid.

PPA 06.04.2026 otsusega nr 1052295865 pikendati isikule tema lahkumiskohustust 30 päeva

võrra kuni 08.05.2026. Välismaalane esitas 30.04.2026 uuesti PPA-le avalduse vabatahtliku

lahkumiskohustuse tähtaja pikendamiseks nr 1052295865, seoses tema abikaasa elamisloa

menetlusega Tšiili Vabariigis, mistõttu ei ole abikaasal võimalik Tšiili Vabariiki veel siseneda

ning koduriiki Venezuelasse naasmine on poliitilistel põhjustel abikaasale ohtlik. PPA

07.05.2026 otsusega nr 15.7-16/198-2 leiti, et avalduse ole põhjendatud ja jäeti rahuldamata.

Seega oli isiku vabatahtliku lahkumise tähtaeg 08.05.2026. Isik Eestist ei lahkunud, seega

kuulus ettekirjutus sündtäitmisele alates 09.05.2026.

Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja

Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. VMS § 43 sätestab välismaalase Eestisse saabumise

ja Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused. T.X T.X on välismaalane ja tal puudub VMS §

43 mõistes seaduslik alus Eestis viibimiseks alates 09.05.2026. T.X T.X peeti kinni

12.05.2026 kell 10:10 VSS § 15 lg 41 alusel. Isikule koostati sundtäitmise protokoll, mille

kohaselt kuulub ta väljasaatmisele Venezuela Bolívari Vabariiki.

VSS § 68 p 1 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane ei ole Eestist või

teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist lahkunud pärast

lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. Punkti 6

kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht siis, kui välismaalane on Politsei- ja

Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema

hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. 12.05.2026 toimunud

küsitluse käigus küsis PPA esindaja miks välismaalased (abikaasad) ei täitnud vabatahtlikku

lahkumiskohustust õigeaegselt ning välismaalane selgitas, et ei lahkunud õigeaegselt kuna

tema arvas, et nende lahkumistähtaega pikendatakse, kuna tema abikaasa soovib taotleda

Tšiili viisat. IOM-i esindaja selgitas temale ja tema abikaasale, et IOM vastutab nende reisi

eest ning et nemad ise ei pea mitte midagi tegema. Lisaks selgitas välismaalane, et tal on hirm

oma mehe pärast Venezuelasse naasta, sest ta osales seal meeleavaldustel. Nad on nõus

minema Tšiilisse, kus temal on väidetavalt elamisluba, aga selleks abikaasa XX vajab viisat.

Küsitluse käigus selgitas ta, 23.03.2026 kui kohtult tuli otsus, siis see sama päev taotles ta

oma mehele XX Venezuela karistusregistri väljavõtet, et ta saaks Tšilli viisat taotlema hakata.

Väljavõte nad on saanud samal päeval, aga selleks et viisat esitada, oli vaja see ka apostillida.

Apostilliga dokumendi nad on saanud 04.05.2026. Nad ei saanud abikaasale XX varem viisat

taotlema hakata, Väidetavalt 11.05.2026 üritasid nad interneti teel taotluse esitada, aga

süsteemi tõrke tõttu see ei õnnestunud. Samas küsitluse raames ütles välismaalane, et nendel

ei ole piisavalt rahalisi vahendeid päritoluriiki naasmiseks, sellega pidi neid aitama IOM.

Välismaalane on võimeline naasma Tšiilisse ning tal on selleks seaduslik alus, kuna talle on

väljastatud Tšiili elamisloakaart, mis kehtib kuni 28.08.2027. Samas puudub tema abikaasal

seaduslik alus Tšiilisse sisenemiseks ja seal viibimiseks. Antud olukorras võib tekkida

perekonnaelu riive, kuna ühe välismaalase väljasaatmine võib viia abikaasade lahutamiseni

või sundida neid elama erinevates riikides, mis piirab nende võimalust jätkata ühist

perekonnaelu, kuigi välismaalane on väljendanud soovi jääda oma abikaasaga kokku ning

lahkuda koos. Välismaalase abikaasa on järjepidevalt rõhutanud, et ta ei soovi päritoluriiki

naasta ning soovib taotleda Tšiili viisat, mida PPA teada ei ole ta seni taotlenud. 30.04.2026

PPA-le esitatud lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise avalduses märkis välismaalane, et

tema abikaasal puudub Tšiilis vajalik dokumentatsioon ning esmalt on vaja taotleda ajutist

elamisluba, kuna turismiviisa taotlemiseks puudub alus. Samuti ei ole välismaalasel enda

sõnul piisavalt rahalisi vahendeid Eestist lahkumiseks.

VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine,

registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule

võtmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb

põgenemisoht. Välismaalase suhtes kohaldati 02.04.2026 järelevalvemeetmeid, mille kohaselt

oli tal kohustus ilmuda määratud ajavahemike järel Politsei- ja Piirivalveametisse

registreerimisele. Välismaalane on nimetatud kohustust täitnud. Sellest hoolimata rõhutab

PPA, et nimetatud asjaolu ei anna välismaalasele seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Samuti

ei saavutatud järelevalvemeetme kohaldamisega selle eesmärki, milleks oli välismaalase

lahkumine Eestist päritoluriiki. Isiku dokumendid on hoiule võetud, kuid dokumentide hoiule

võtmine ei ole piisav tagamaks põgenemisohu vältimise. Lisaks ei ole dokumentide hoiule

võtmine seni motiveerinud välismaalast täitma talle pandud lahkumiskohustust ega taganud

tema vabatahtlikku lahkumist Eestist. PPA hinnangul ei ole kindlaksmääratud elukohas

elamise kohustuse kohaldamine käesoleval juhul rakendatav ega eesmärgipärane

järelevalvemeede. PPA-le teadaolevalt elas välismaalane koos oma abikaasaga ajutiselt

aadressil Roosimaja, Põlula küla, Vinni vald, Lääne-Viru maakond. Tegemist on kolmandale

isikule kuuluva talumajaga. Poolte vahel puudub kirjalik üürileping või muu õiguslik alus

eluruumi kasutamiseks. Välismaalane selgitas, et kinnistu omanik võimaldas neil seal elada

kuna tema ja abikaasa teevad vabatahtlikku tööd peavarju ja toitlustuse eest. Samuti puuduvad

välismaalasel rahalised vahendid ning ta ei tasunud üüri ega kommunaalkulusid. Eeltoodust

tulenevalt ei ole nimetatud elukoht käsitatav stabiilse ega jätkusuutliku elukohana.

Majanduslik ebastabiilsus koos elukoha kasutamise õigusliku ebakindlusega suurendab

põgenemisohu esinemise tõenäosust. Välismaalase õigus eluruumi kasutada ei ole tagatud

ning kinnistu omanik võib igal ajal nõuda ruumide vabastamist. Seetõttu puudub PPA-l piisav

kontroll välismaalase kättesaadavuse üle. Kirjeldatud asjaolud ei võimalda tagada

välismaalase pidevat kättesaadavust väljasaatmise tegelikuks täideviimiseks.

VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul alates välismaalase

kinnipidamisest, kuid Venezuelasse reisi korraldamine koos transiidilubade hankimisega

võtab rohkem aega. Seega leiab PPA, et isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamine on vajalik võimaliku ebaseadusliku piiriületuse takistamiseks ning

väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks. PPA-le teadaolevalt ei ole isiku kinnipidamine ja

kinnipidamisekesesse paigutamine vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlusteta. Samuti

ei ole kinnipidamiskeskusesse paigutamine ebaproportsionaalne taotleva eesmärgi suhtes.

2. Kohtuistungil jäi PPA oma taotluse juurde.

3. Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et tahab minna Tšiilisse koos abikaasaga. Tal on

Tšiili elamisluba. Tema abikaasa on esitanud 11.05.2026 Tšiilile taotluse viisa saamiseks.

Viisataotluse esitamine võttis aega, sest selleks tuli enne koguda vajalikud dokumendid.

27.03.2026 esitas abikaasa Venezuelale taotluse kirjaliku kinnituse saamiseks, et tal ei ole

kriminaalkaristusi. Samuti oli vaja saada see kinnitus apostillituna, vastav taotlus esitati

samuti 27.03.2026. Apostillitud dokumendi said nad kätte 04.05.2026. Sel ajal esines

abikaasal probleem e-postkastiga, mille ta oli Tšiilile esitanud suhtluskanalina ja kuhu ainsana

Tšiili sai saata viisa taotlemise jaoks kinnituskoodi. Abikaasa ei saanud aga postkasti sisse ja

pidi leidma viisi, et maksta, et postkast uuesti avada. 11.05.2026 õnnestus postkasti sisse

pääseda ja siis esitas abikaasa ka viisataotluse Tšiilile. Viisa saamine võib võtta 2‒3 kuud.

Samuti pöördus ta 28.03.2026 või 29.03.2026 IOM poole, et nad aitaksid Tšiilisse

lendamisega, ja sealt öeldi, et protsess võib aega võtta kuu. Talle öeldi PPA-st, et kogu selle

aja jooksul, kui IOM tegeleb tagasilennu korraldamisega, ei pea ta muretsema, et temaga

midagi tehtaks. Tema suhtes ei esine põgenemisohtu. Ta on teinud kõik nii, nagu vaja.

Venezuelas on olukord inimõiguste osas väga tõsine. Tema abikaasa on osalenud paljudel

protestidel ja abikaasa julgeolek on ohus.

KOHTU SEISUKOHT

4. VSS § 2 lg 1 sätestab, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus.

Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Vaidlust ei ole selles, et isik

on välismaalane ja tal puudub vastavalt VMS § 43 lg-s 1 sätestatule seaduslik alus Eestis

viibimiseks.

5. VSS § 23 lg 1 sätestab, et PPA taotleb halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta

viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui

VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma

kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on

eelkõige lubatud juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) ning välismaalane ei

täida kaasaaitamiskohustust (p 2). Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse

põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud

olulisi asjaolusid (VSS § 23 lg 11).

6. Kohus nõustub PPA seisukohaga, et puudutatud isiku suhtes esineb põgenemisoht (VSS

§ 23 lg 1 p 1). Kohus märgib, et põgenemisohu kindlaks tegemine on prognoosotsus, mille

raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust.

VSS § 68 p 1 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane ei ole Eestist või

teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist lahkunud pärast

lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. VSS § 68

p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on Politsei- ja

Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema

hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Kohtupraktika kohaselt tuleb

põgenemisohu lõplikuks kindlakstegemiseks hinnata ka muid välismaalast ja juhtumit

iseloomustavaid asjaolusid (Riigikohtu 5. detsembri 2022. a määrus asjas nr 3-20-2004, p

18.5 ja seal viidatud kohtupraktika).

PPA pikendas 06.04.2026 otsusega nr 1052295865 puudutatud isikule

lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega 30 päeva

võrra kuni 08.05.2026. Puudutatud isiku 30.04.2026 taotlus uuesti tähtaja pikendamiseks jäeti

PPA 07.05.2026 otsusega nr 15.7-16/198-2 rahuldamata. Seega tuli puudutatud isikul Eestist

lahkuda hiljemalt 08.05.2026. Puudutatud isik seda ei teinud. Puudutatud isik on PPA-le ja ka

kohtule selgelt väljendanud, et ei soovi mingil juhul tagasi minna oma kodakondsusjärgsesse

riiki. Ehkki puudutatud isik viitas sellele, et tema abikaasa julgeolek on Venezuelas

protestidel osalemise tõttu ohus, ei ole PPA 17.11.2025 otsusega nr 12503210011-1 ega

Tallinna Halduskohus 23.03.2026 haldusasjas nr 3-25-4525 tehtud otsusega tuvastanud, et

Venezuela võimuorganitel võiks olla soov või kavatsus tema abikaasat taga kiusata.

Puudutatud isik kinnitas istungil, et ei soovi jääda Eestisse, vaid tema eesmärk on minna

Tšiilisse, kus tal on elamisluba. Puudutatud isik on lootnud, et ta saab Eestis viibida nii kaua,

kuni tema abikaasal õnnestub samuti saada seaduslik alus Tšiilis viibimiseks. Puudutatud

isiku abikaasa esitas enda sõnul Tšiilile taotluse viisa saamiseks 11.05.2026 ja tema teada

võib viisa saamine võtta aega 2‒3 kuud. PPA selgitas istungil, et ei ole teada, kas puudutatud

isiku abikaasa Tšiili viisa saab ning seadusliku aluse puudumise tõttu ei saa isik Eestis 2‒3

kuud viisa saamist oodata. Olukorras, kus puudutatud isik mõistab, et ta võidakse Eestist

Venezuelasse välja saata enne, kui Tšiili teeb tema abikaasa viisataotluse kohta otsuse, peab

kohus tõenäoliseks, et puudutatud isik võib Venezuelasse väljasaatmise vältimiseks Eestist

põgeneda. Põgenemist ei takista asjaolu, et puudutatud isiku dokumendid on PPA käes hoiul,

sest Schengeni alal piirikontroll puudub ja isik saab vabalt riigipiire ületada. Põgenemist ei

välista ka asjaolu, et puudutatud isiku sõnul on tal raha minimaalselt. Puudutatud isiku senine

tegevus näitab, et ta võib leida mooduseid toimetulekuks ka vähese rahaga. Näiteks seni on ta

Eestis elanud inimese juures, kelle heaks on ta töötanud, et saada peavarju ja toitu. Ka enne

Eestisse saabumist läbis puudutatud isik paljusid riike, mis kinnitab tema valmisolekut ja

võimekust sobivama riigi leidmise nimel reisida. Seega võttes arvesse puudutatud isiku soovi

igal juhul vältida väljasaatmist Venezuelasse, peab kohus tõenäoliseks, et isik võib hakata

Eestist väljasaatmise menetlusest kõrvale hoidma.

7. Küll aga ei saa kohus nõustuda sellega, et puudutatud isikule saaks ette heita

kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Kohus saab PPA taotlusest aru, et kaasaaitamiskohustuse

rikkumise etteheide puudutab puudutatud isiku abikaasale Tšiilist viibimisaluse taotlemisega

viivitamist. Puudutatud isik selgitas, et PPA on olnud teadlik sellest, et ta ei soovi

Venezuelasse tagasi minna ja tegeleb abikaasale Tšiilist viibimisaluse saamisega. PPA on ka

pikendanud 30 päeva võrra puudutatud isikule lahkumisettekirjutusega määratud

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega, et nad saaksid abikaasaga tegeleda Tšiilisse

reisimise ettevalmistamisega. Puudutatud isiku ja tema abikaasa poolt kohtuistungil antud

selgitusi arvestades ei nähtu kohtule, et nad oleksid Tšiilist viibimisaluse hankimiseks vajalike

toimingute tegemisega ebamõistlikult viivitanud. Puudutatud isik selgitas, et viisataotluse

esitamine võttis aega, sest selleks tuli enne koguda vajalikud dokumendid. 27.03.2026, kui

nad said Tallinna Halduskohtu otsuse, esitas tema abikaasa Venezuelale taotluse kirjaliku

kinnituse saamiseks, et tal ei ole kriminaalkaristusi. Samuti oli vaja saada see kinnitus

apostillituna, vastav taotlus esitati samuti 27.03.2026. Apostillitud dokumendi said nad kätte

04.05.2026. Sel ajal esines tema abikaasal probleem e-postkastiga, mille ta oli Tšiilile

esitanud suhtluskanalina ja kuhu ainsana Tšiili sai saata viisa taotlemise jaoks kinnituskoodi.

Tema abikaasa ei saanud aga postkasti sisse ja pidi leidma viisi, et maksta, et postkast uuesti

avada. 11.05.2026 õnnestus postkasti sisse pääseda ja siis tema abikaasa esitas ka viisataotluse

Tšiilile. Seega on kohtu hinnangul puudutatud isik ja tema abikaasa tegelenud aktiivselt

Tšiililt viisa taotlemiseks vajalike toimingute tegemisega.

8. Põgenemisohu tõttu ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud

leebemaid järelevalvemeetmeid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2015. a määrus

asjas nr 3-3-1-48-14, p 17).

9. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul põhjust arvata, et isiku kinnipidamine oleks

vastuolus tema tervise kaitsega või turvalisuse tagamisega (VSS § 23 lg 4).

Kinnipidamiskeskuses on tagatud tervishoiuteenuse saamine.

10. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põgenemisohu tõttu on isiku kinnipidamine ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamine vajalik ja proportsionaalne. Kohus annab PPA-le loa

paigutada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti

Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui 14. juulini 2026 (kaasa arvatud).

11. Isik tuleb kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada, kui kinnipidamise alus langeb

ära, kinnipidamise tähtaeg möödub ja seda ei ole pikendatud või väljasaatmine osutub

perspektiivituks (VSS § 24 lg 11).

12. Kohus asendab halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 ja § 178 lg 3 alusel

avaldatavas määruses puudutatud isiku ja tema abikaasa nimed tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)