3-26-1439/3 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-26-1439

Määruse kuupäev

14. mai 2026

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus P.R kinni-pidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks

Asja läbivaatamine

Lihtmenetluses, kohtuistungil 13. mail 2026

Istungil osalenud isikud

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Aili Avameri ja

Tatiana Frolova

Puudutatud isik – P.R

Kohtuistungisekretär – Käthlin Uustal

Tõlk – Meliton Mateo Krikk

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus ning anda

luba P.R kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni,

kuid mitte kauemaks kui 14. juulini 2026 (kaasa arvatud).

2. Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku ja tema

abikaasa nimed tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonna-

kohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte taotlejale ja puudutatud isikule.

Puudutatud isikule toimetatakse kätte ka määruse tõlge hispaania

keelde.

ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 13. mail 2026 Tartu Halduskohtule taotluse P.R

(puudutatud isik) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks.

PPA hinnangul esinevad puudutatud isiku osas väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 23 lg 1 p-des 1 (esineb välismaalase põgenemise oht) ja 2 (välismaalane ei

täida kaasaaitamiskohustust) sätestatud kinnipidamise alused.

Puudutatud isik on Venezuela Bolivari Vabariigi kodanik, kes lahkus 11.08.2018 Venezuelast

läbi Colombia ja Ecuadori Peruusse, kus ta elas kuni 06.06.2023. Seejärel elas ta Tšiilis kuni

21.07.2024. Tšiilist lahkus ta läbi Colombia, Panama, Costa Rica, Nicaragua, Hondurase,

Guatemala ja Mehhiko Prantsusmaale, kuhu ta jõudis 07.03.2025. Prantsusmaalt Eestisse

saabus ta 08.03.2025. 20.03.2025 esitas välismaalane rahvusvahelise kaitse taotluse nr

12503200027, millest selgub, et ta saabus Eestisse koos abikaasaga selleks, et taotleda

rahvusvahelist kaitset ja otsida võimalusi normaalseks eluks. PPA 17.11.2025 otsusega nr

12503210011-1 loeti välismaalase esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tehti

VRKS § 20 lg 2 alusel otsus taotluse tagasilükkamise kohta. Lisaks tehti talle VSS § 72 lg-te

1, 11 ja 4 alusel ettekirjutus lahkumiseks Venezuela Bolívari Vabariiki vabatahtliku

täitmistähtajaga 14 päeva ning kohaldati VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeld Eesti Vabariiki

ja Schengeni viisaruumi üheks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Välismaalane

vaidlustas PPA otsuse. Tallinna Halduskohtu 23.03.2026 tehtud otsusega nr 3-25-4525 jättis

välismaalase kaebust rahuldamata. Välismaalane esitas 23.03.2026 Tallinna

Ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, paludes kuni haldusasjas tehtava kohtuotsuse

jõustumiseni peatada PPA 17.11.2025 otsuse nr 12503210011-1 täitmine. Tallinna

Ringkonnakohtu 01.04.2026 tehtud määrusega nr 3-25-4525 jättis kohus välismaalase

esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Välismaalane esitas määruskaebuse. Riigikohtu

17.04.2026 tehtud määrusega nr 3-25-4525 jättis kohus välismaalase määruskaebuse

menetlusse võtmata. Seega välismaalane oli kohustatud lahkuma Venezuela Bolívari

Vabariiki hiljemalt 06.04.2026. Välismaalane esitas 02.04.2026 PPA-le taotluse tema

vabatahtliku lahkumiskohustuse pikendamiseks, seoses sellega, et International Organization

for Migration (IOM) ei saanud õigeaegselt organiseerida isikule lennupiletid. PPA 06.04.2026

otsusega nr 1052295902 pikendati isikule tema lahkumiskohustust 30 päeva võrra kuni

08.05.2026. Välismaalane esitas 30.04.2026 uuesti PPA-le avalduse vabatahtliku

lahkumiskohustuse tähtaja pikendamiseks, kuna tema elamisluba Tšiili Vabariigis oli

menetlemisel, mistõttu ei olnud tal võimalik Tšiili Vabariiki veel siseneda ning koduriiki

Venezuelasse naasmine on poliitilistel põhjustel ohtlik. PPA 07.05.2026 otsusega nr 15.7-

16/198-3 leiti, et avalduse ei ole põhjendatud ja jäeti rahuldamata. Seega oli isiku vabatahtliku

lahkumise tähtaeg 08.05.2026. Välismaalane Eestist ei lahkunud, seega kuulus ettekirjutus

sundtäitmisele alates 09.05.2026.

Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja

Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. VMS § 43 sätestab välismaalase Eestisse saabumise

ja Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused. P.R on välismaalane ja tal puudub VMS § 43

mõistes seaduslik alus Eestis viibimiseks alates 09.05.2026. P.R peeti kinni 12.05.2026 kell

10:10 VSS § 15 lg 41 alusel. Isikule koostati sundtäitmise protokoll, mille kohaselt kuulub ta

väljasaatmisele Venezuela Bolívari Vabariiki.

VSS § 68 p 1 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane ei ole Eestist või

teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist lahkunud pärast

lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. Punkti 6

kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht siis, kui välismaalane on Politsei- ja

Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema

hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. 12.05.2026 toimunud

küsitluse käigus küsis PPA esindaja, miks välismaalane ei täitnud vabatahtlikku

lahkumiskohustust õigeaegselt ning välismaalane selgitas, et ei lahkunud õigeaegselt, kuna

tema arvas, et tema lahkumistähtaega pikendatakse, kuna ta soovib taotleda Tšiili viisat. IOM-

i esindaja selgitas temale ja tema abikaasale, et IOM vastutab nende reisi eest ning et nemad

ise ei pea mitte midagi tegema. Lisaks selgitas välismaalane, et tal on hirm Venezuelasse

naasta, sest ta osales seal meeleavaldustel. Ta on nõus minema Tšiilisse, kus tema abikaasal

XX on väidetavalt elamisluba, aga selleks ta vajab viisat. Küsitluse käigus selgitas ta, et tal on

kõik dokumendid viisa taotlemiseks juba olemas. Väidetavalt 11.05.2026 üritas ta interneti

teel viisataotluse esitada, aga süsteemi tõrke tõttu see ei õnnestunud. Lisaks viisa taotlemiseks

oli talle vajalik väljavõte Venezuela karistusregistrist, mida tuli kõigepealt kinnitada

apostilliga. Apostillitud dokumendi väidetavalt sai ta kätte alles 04.05.2026. Samas küsitluse

raames ütles välismaalane, et tal ei ole piisavalt rahalisi vahendeid päritoluriiki naasmiseks,

sellega pidi neid aitama IOM. PPA on seisukohal, et välismaalasele oli antud võimalus

vabatahtlikult Eestist lahkuda hiljemalt 07.04.2026, mida seejärel pikendati 30 päeva võrra s.o

kuni 08.05.2026. Sellegipoolest ei ole välismaalane Eestist kuni tema kinnipidamise päevani

lahkunud, vaid otsib ettekäändeid, et mitte lahkuda päritoluriiki. mis viitab tema soovile

vältida väljasaatmist Välismaalane järjepidevalt rõhutab, et ta ei soovi päritoluriiki naasta ja

soovib hoopis taotleda Tšiili viisat, mida PPA teadaolevalt ei ole ta veel endale taotlenud.

Samuti ei ole välismaalasel enda sõnul piisavalt rahalisi vahendeid Eestist lahkumiseks.

VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine,

registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule

võtmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb

põgenemisoht. Välismaalase suhtes olid 02.04.2026 kohaldatud järelevalvemeetmed: ilmuma

määratud ajavahemike järel Politsei- ja Piirivalveametisse registreerimisele, mida ta on

täitnud. Sellegipoolest PPA rõhutab, et see ei anna talle seadusliku alust Eestis viibimiseks ja

teiseks selle järelevalvemeetme kohaldamisega ei saavutatud nõutud eesmärki, milleks on

välismaalane Eestist lahkumine päritoluriiki. Isiku dokumendid on hoiule võetud, kuid

dokumentide hoiule võtmine ei ole piisav tagamaks põgenemisohu vältimise. PPA hinnangul

ei ole elamine kindlaksmääratud kohas antud olukorras rakendatav ega eesmärgipärane

järelevalvemeede. PPA-le teadaolevalt elas välismaalane koos oma abikaasaga ajutiselt

Roosimaja, Põlula küla, Vinni vald, Lääne-Viru maakond, see on talumaja, mis kuulub

kolmandale isikule. Poolte vahel puudub kirjalik üürileping või muu õiguslik alus eluruumi

kasutamiseks. Välismaalane selgitas, et omanik lubas neil seal elada, kuna ta koos abikaasaga

töötas vabatahtlikult peavarju ja söögi eest. Lisaks puuduvad isikul rahalised vahendid ning

isik ei maksnud üüri ega kommunaalkulusid. Sellest tulenevalt ei ole elukoht tegelikult

stabiilne ega jätkusuutlik ning majanduslik ebastabiilsus koos elukoha õigusliku

ebakindlusega süvendab põgenemisohu hinnangut. Seetõttu ei ole isikul elukoht õiguslikult

tagatud, omanik võib igal hetkel nõuda ruumide vabastamist ja PPA-l puudub piisav kontroll

isiku kättesaadavuse üle. Selline olukord ei võimalda tagada isiku pidevat kättesaadavust

väljasaatmise reaalseks täideviimiseks.

VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul alates välismaalase

kinnipidamisest, kuid Venezuelasse reisi korraldamine koos transiidilubade hankimisega

võtab rohkem aega. Seega leiab PPA, et isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamine on vajalik võimaliku ebaseadusliku piiriületuse takistamiseks ning

väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks. PPA-le teadaolevalt ei ole isiku kinnipidamine ja

kinnipidamisekesesse paigutamine vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlusteta. Samuti

ei ole kinnipidamiskeskusesse paigutamine ebaproportsionaalne taotleva eesmärgi suhtes.

2. Kohtuistungil jäi PPA oma taotluse juurde.

3. Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et tahab minna Tšiilisse. Ta on esitanud

11.05.2026 Tšiilile taotluse viisa saamiseks. Viisataotluse esitamine võttis aega, sest selleks

tuli enne koguda vajalikud dokumendid. 27.03.2026 esitas ta Venezuelale taotluse kirjaliku

kinnituse saamiseks, et tal ei ole kriminaalkaristusi. Samuti oli vaja saada see kinnitus

apostillituna, vastav taotlus esitati samuti 27.03.2026. Apostillitud dokumendi sai ta kätte

04.05.2026. Sel ajal esines tal probleem e-postkastiga, mille ta oli Tšiilile esitanud

suhtluskanalina ja kuhu ainsana Tšiili sai saata viisa taotlemise jaoks kinnituskoodi. Ta ei

saanud aga postkasti sisse ja pidi leidma viisi, et maksta, et postkast uuesti avada. 11.05.2026

õnnestus postkasti sisse pääseda ja siis ta esitas ka viisataotluse Tšiilile. Viisa saamine võib

võtta 2‒3 kuud. Samuti pöördus ta 28.03.2026 või 29.03.2026 IOM poole, et nad aitaksid

Tšiilisse lendamisega, ja sealt öeldi, et protsess võib aega võtta kuu. Talle öeldi PPA-st, et

kogu selle aja jooksul, kui IOM tegeleb tagasilennu korraldamisega, ei pea ta muretsema, et

temaga midagi tehtaks. Tema suhtes ei esine põgenemisohtu. Tema käes oli 2025. a

novembris tema pass ja sel ajal ta Eestist ei põgenenud, kuigi see pass võimaldab siseneda

paljudesse riikidesse. Ta on teinud kõik nii, nagu vaja. Venezuelas on olukord inimõiguste

osas väga tõsine. Ta on osalenud paljudel protestidel ja tema julgeolek on ohus.

KOHTU SEISUKOHT

4. VSS § 2 lg 1 sätestab, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus.

Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Vaidlust ei ole selles, et isik

on välismaalane ja tal puudub vastavalt VMS § 43 lg-s 1 sätestatule seaduslik alus Eestis

viibimiseks.

5. VSS § 23 lg 1 sätestab, et PPA taotleb halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta

viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui

VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma

kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on

eelkõige lubatud juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) ning välismaalane ei

täida kaasaaitamiskohustust (p 2). Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse

põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud

olulisi asjaolusid (VSS § 23 lg 11).

6. Kohus nõustub PPA seisukohaga, et puudutatud isiku suhtes esineb põgenemisoht (VSS

§ 23 lg 1 p 1). Kohus märgib, et põgenemisohu kindlaks tegemine on prognoosotsus, mille

raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust.

VSS § 68 p 1 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane ei ole Eestist või

teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist lahkunud pärast

lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. VSS § 68

p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on Politsei- ja

Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema

hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Kohtupraktika kohaselt tuleb

põgenemisohu lõplikuks kindlakstegemiseks hinnata ka muid välismaalast ja juhtumit

iseloomustavaid asjaolusid (Riigikohtu 5. detsembri 2022. a määrus asjas nr 3-20-2004, p

18.5 ja seal viidatud kohtupraktika).

PPA pikendas 06.04.2026 otsusega nr 1052295902 puudutatud isikule

lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega 30 päeva

võrra kuni 08.05.2026. Puudutatud isiku 30.04.2026 taotlus uuesti tähtaja pikendamiseks jäeti

PPA 07.05.2026 otsusega nr 15.7-16/198-3 rahuldamata. Seega tuli puudutatud isikul Eestist

lahkuda hiljemalt 08.05.2026. Puudutatud isik seda ei teinud. Puudutatud isik on PPA-le ja ka

kohtule selgelt väljendanud, et ei soovi mingil juhul tagasi minna oma kodakondsusjärgsesse

riiki. Ehkki puudutatud isik viitas sellele, et tema julgeolek on Venezuelas protestidel

osalemise tõttu ohus, ei ole PPA 17.11.2025 otsusega nr 12503210011-1 ega Tallinna

Halduskohus 23.03.2026 haldusasjas nr 3-25-4525 tehtud otsusega tuvastanud, et Venezuela

võimuorganitel võiks olla soov või kavatsus teda taga kiusata. Puudutatud isik kinnitas

istungil, et ei soovi jääda Eestisse, vaid tema eesmärk on minna Tšiilisse. Puudutatud isik on

lootnud, et ta saab Eestis viibida nii kaua, kuni tal õnnestub saada seaduslik alus Tšiilis

viibimiseks. Puudutatud isik esitas enda sõnul Tšiilile taotluse viisa saamiseks 11.05.2026 ja

tema teada võib viisa saamine võtta aega 2‒3 kuud. PPA selgitas istungil, et ei ole teada, kas

puudutatud isik Tšiili viisa saab ning seadusliku aluse puudumise tõttu ei saa isik Eestis 2‒3

kuud viisa saamist oodata. Olukorras, kus puudutatud isik mõistab, et ta võidakse Eestist

Venezuelasse välja saata enne, kui Tšiili teeb tema viisataotluse kohta otsuse, peab kohus

tõenäoliseks, et puudutatud isik võib Venezuelasse väljasaatmise vältimiseks Eestist

põgeneda. Põgenemist ei takista asjaolu, et puudutatud isiku dokumendid on PPA käes hoiul,

sest Schengeni alal piirikontroll puudub ja isik saab vabalt riigipiire ületada. Põgenemisohu

puudumist ei saa järeldada ka sellest, et 2025. a novembris oli puudutatud isiku pass tema

käes ja siis ta Eestist ei põgenenud. Kohus peab tõenäoliseks, et sel ajal lootis isik, et tal

õnnestub Eestis rahvusvahelist kaitset saada, mistõttu ta ka ei kaalunud Eestist põgenemist.

Praeguseks on aga Tallinna Halduskohus 23.03.2026 otsuses ja Tallinna Ringkonnakohus

esialgse õiguskaitse küsimust lahendades asunud seisukohale, et rahvusvahelise kaitse

saamiseks puudutatud isikul alust ei ole. Põgenemist ei välista ka asjaolu, et puudutatud isiku

sõnul on tal raha minimaalselt. Puudutatud isiku senine tegevus näitab, et ta võib leida

mooduseid toimetulekuks ka vähese rahaga. Näiteks seni on ta Eestis elanud inimese juures,

kelle heaks on ta töötanud, et saada peavarju ja toitu. Ka enne Eestisse saabumist läbis

puudutatud isik paljusid riike, mis kinnitab tema valmisolekut ja võimekust sobivama riigi

leidmise nimel reisida. Seega võttes arvesse puudutatud isiku soovi igal juhul vältida

väljasaatmist Venezuelasse, peab kohus tõenäoliseks, et isik võib hakata Eestist väljasaatmise

menetlusest kõrvale hoidma.

7. Küll aga ei saa kohus nõustuda sellega, et puudutatud isikule saaks ette heita

kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Kohus saab PPA taotlusest aru, et kaasaaitamiskohustuse

rikkumise etteheide puudutab Tšiilist viibimisaluse taotlemisega viivitamist. Puudutatud isik

selgitas, et PPA on olnud teadlik sellest, et ta ei soovi Venezuelasse tagasi minna ja tegeleb

Tšiilist viibimisaluse saamisega. PPA on ka pikendanud 30 päeva võrra puudutatud isikule

lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega, et ta

saaks tegeleda Tšiilisse reisimise ettevalmistamisega. Puudutatud isiku poolt kohtuistungil

antud selgitusi arvestades ei nähtu kohtule, et ta oleks Tšiilist viibimisaluse hankimiseks

vajalike toimingute tegemisega ebamõistlikult viivitanud. Puudutatud isik selgitas, et

viisataotluse esitamine võttis aega, sest selleks tuli enne koguda vajalikud dokumendid.

27.03.2026, kui ta sai Tallinna Halduskohtu otsuse, esitas ta Venezuelale taotluse kirjaliku

kinnituse saamiseks, et tal ei ole kriminaalkaristusi. Samuti oli vaja saada see kinnitus

apostillituna, vastav taotlus esitati samuti 27.03.2026. Apostillitud dokumendi sai ta kätte

04.05.2026. Sel ajal esines tal probleem e-postkastiga, mille ta oli Tšiilile esitanud

suhtluskanalina ja kuhu ainsana Tšiili sai saata viisa taotlemise jaoks kinnituskoodi. Ta ei

saanud aga postkasti sisse ja pidi leidma viisi, et maksta, et postkast uuesti avada. 11.05.2026

õnnestus postkasti sisse pääseda ja siis ta esitas ka viisataotluse Tšiilile. Seega on kohtu

hinnangul puudutatud isik tegelenud aktiivselt Tšiililt viisa taotlemiseks vajalike toimingute

tegemisega.

8. Põgenemisohu tõttu ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud

leebemaid järelevalvemeetmeid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2015. a määrus

asjas nr 3-3-1-48-14, p 17).

9. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul põhjust arvata, et isiku kinnipidamine oleks

vastuolus tema tervise kaitsega või turvalisuse tagamisega (VSS § 23 lg 4).

Kinnipidamiskeskuses on tagatud tervishoiuteenuse saamine.

10. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põgenemisohu tõttu on isiku kinnipidamine ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamine vajalik ja proportsionaalne. Kohus annab PPA-le loa

paigutada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti

Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui 14. juulini 2026 (kaasa arvatud).

11. Isik tuleb kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada, kui kinnipidamise alus langeb

ära, kinnipidamise tähtaeg möödub ja seda ei ole pikendatud või väljasaatmine osutub

perspektiivituks (VSS § 24 lg 11).

12. Kohus asendab halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 ja § 178 lg 3 alusel

avaldatavas määruses puudutatud isiku ja tema abikaasa nimed tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)