2-24-13554/43 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Kadri Mälberg

Määruse tegemise aeg ja koht

11. mai 2026, Pärnu

Tsiviilasja number

2-24-13554

Tsiviilasi

M. S.-i hagi Pärnu linna (Pärnu Linnavalitsuse

kaudu) vastu üürilepingust tekkinud rahaliste nõuete

aegumise tuvastamiseks, aegunud võlgnevuse

sissenõudmise lõpetamiseks ja alusetult saadud

summa tagastamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: M. S. (isikukood XXX)

Hageja esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaat

Anu Toomemägi-Kivistik

Kostja: XXX

(Pärnu Linnavalitsuse kaudu,

registrikood 75000064)

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Tuvastada, et hageja M. S.-i ja kostja Pärnu linna vahel 16.02.2010 sõlmitud

üürilepingust nr 2-13.2/48 tulenevate rahaliste kohustuste sissenõudmise

aegumistähtaeg saabus 31.12.2014 kell 23.59 ning 16.02.2010 üürilepingust nr 2-

13.2/48 tulenevad rahalised kohustused aegusid alates 01.01.2015 kell 00.00.

3. Tuvastada hageja M. S.-i ja kostja Pärnu linna vahel 27.10.2021 sõlmitud

üürilepingu p 4.3.4 tühisus osas, mis puudutab hageja M. S.-i eelnevate perioodide

üüri- ja kõrvalkulu võlgnevusi.

4. Jätta rahuldamata hageja M. S.-i nõue kohustada kostjat Pärnu linna tagastama

hagejale M. S.-ile 16.02.2010 sõlmitud üürilepingust nr 2-13.2/48 tulenenud, kuid

seoses sissenõudmise aegumistähtaja saabumisega 31.12.2024 kell 23.59, aegunud

nõude alusel alusetult tasutud 152,46 eurot.

Menetluskulude jaotus

5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

2-24-13554

avalikult teatavaks tegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Menetluskulude jaotust ja suurust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja asjaolud

1. M. S. (hageja) esitas kohtule hagi Pärnu linna (linnavalitsuse kaudu, kostja) vastu

üürilepingust tekkinud rahaliste nõuete aegumise tuvastamiseks, aegunud võlgnevuse

sissenõudmise lõpetamiseks ja alusetult saadud summa tagastamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostjaga olnud üürilepinguga seotud perioodil

16.02.2010- 15.02.2011 ning 27.10.2021-31.08.2024. Perioodil 16.02.2010-15.02.20211

sõlmitud üürilepinguga nr 2-13.2/48 seoses tekkisid hagejal rahalised raskused üüri ja

kõrvalkulude tasumisega. Tsiviilasjas nr 2-16-1862 kuulutatid 22.03.2016 Pärnu Maakohtu

määrusega välja hageja pankrot. 04.10.2016 määrusega lõpetati pankrotimenetlus

raugemisega ja algatati hageja kohustustest vabastamise menetlus. 2021 lõppes hageja suhtes

võlgadest vabastamise menetlus ja hageja vabastati võlgadest. 27.10.2021 ehk peale võlgadest

vabastamise menetluse lõppu ja võlgadest vabastamist, sõlmis hageja kostjaga üürilepingu nr

3-13.2/125 alates 27.10.2021 tähtajaga kolm kuud. Nimetatud lepingus oli välja toodud, et

hageja üürnikuna kohustub tasuma igakuiselt 150 eurot, mis sisaldab tasu üüri ja kõrvalkulude

eest ning ülejäänud summa arvestatakse eelnevate perioodide üüri- ja kõrvalkulude

võlgnevuse katteks. Viidatud üürilepingut pikendati korduvalt. Hageja on Pärnu linnas elav

XXX, kel puudub isiklik eluase ja kes sel põhjusel on õigustatud taotlema sotsiaalpinnal

üürilepingu sõlmimise jätkamist. Peale 31.08.2024, kostja hagejaga 27.10.2021 sõlmitud

üürilepingut nr 3- 13.2/125 enam pikendanud ei ole põhjusel, et hagejal on kostja arvutuste

kohaselt tekkinud üüri- ja kõrvalkulude võlgnevus, mille tekke aluseks on asjaolu, et kostja on

alates 2021 üürilepingu sõlmimisest toimunud laekumisi lugenud ka 2010 ja 2011

võlgnevuste tasumise katteks. Hageja on seisukohal, et kostja nõuab ja on alates 2021

nõudnud sisse aegunud võlga ja seadnud aegunud võlakohustuse täitmise hagejaga

üürilepingu sõlmimise tingimuseks. Perioodil 2021 oktoober - 2024 juuli on kostja esitanud

hagejale kokku üüri- ja kõrvalkulude arveid summas 3300,65 eurot. Hageja on perioodil

20.12.2021-05.07.2024 tasunud kostjale 3354,78 eurot. Seega on hageja tasunud kostjale

54,13 eurot rohkem, kui pidanuks. Vaatamata eeltoodule, kajastub kostja poolt esitatud

31.07.2024 arvel nr 322402488 hageja tasumata võlgnevusena enne 31.07.2024 arve nr

322103590 väljastamist 439,65 eurot, ehkki 31.07.2024 arve esitamise eelselt oli hagejale

esitatud üüriarveid 3300,65 – 98,33 = 3202, 32 euro ulatuses ja millest tulenevalt oli hageja

enne 31.07.2024 arve väljastamist enamtasunud 3354,– 3202,32 = 152,46 eurot. Hageja leiab,

et ta on olnud kohustatud tasuma aegunud võlga, mille tõttu on jäänud ka uue, s.o 2021

sõlmitud üürilepingust tulenevate kohustustega hätta. Hageja palub kohtul tuvastada

16.02.2010 sõlmitud üürilepingust nr 2-13.2/48 tulenenud nõuete sissenõudmise

2-24-13554

aegumistähtaja saabumine 31.12.2014 kell 23.59 ning kohustada kostjat lõpetama 16.02.2010

sõlmitud üürilepinguga nr 2-13.2/48 seoses mistahes rahaliste kohustuste sissenõudmine ka

edasiulatuvalt. Juhul, kui kohust tuvastab hageja kohustuste aegumise ja/või 27.10.2021

üürilepingu p 4.3.4 tühisuse taotletud osas, siis on hagejal õigus alusetult saadu kostjalt välja

nõuda. Hageja on seisukohal, et hageja on tasunud enam 152,46, mille väljaandmist

(tagastamist) hageja soovib.

3. Hageja oma täiendavas seisukohas toob välja, et kostjal ei olnud mingit õigust ega alust

hakata üürilepingu nr 3-13.2/125 alusel ja järgselt tasutud summasid arvestama/lugema 2010

ja 2011 võlgnevuste tasumise katteks, sest enne väidetava üürilepingu sõlmimist ei ole hageja

väidetavat võlgnevust tunnistanud. Ei ole tõendatud, et ajal, mil kostja hagejaga üürilepingu

nr 3-13.2/125 sõlmis, selgitas kostja hagejale ka aegumisega seotud õiguslikku regulatsiooni

ning et hagejal on võimalik väidetavale varasema võlgnevusele vastuväiteid esitada, sh nende

tasumisest siiski keelduda.

Kostja vastuväited

4. Kostja oma vastuses vaidleb hagile vastu. Kostja on seisukohal, et üürilepingu lõppemisel

2011 jäi hageja kostjale eluruumi kasutamise üüri ja kõrvalkulude eest võlgu 674,09 eurot.

Üürilepingu nr 3-13.2/125 muutmisel, mis allkirjastati 29.03.2022, leppisid pooled kokku

uueks eluruumi üürilepingu tähtajaks 12.02.2023 eeldusel, et hageja on kohustatud üüri- ja

kõrvalkulude võlgnevuse (summas 525,42 eurot) katteks tasuma kostjale igakuiselt 150 eurot.

Pooled pikendasid üürilepingut veel kolmel korral. Kostja ei ole sundinud hagejat endaga

lepingut sõlmima. Kostja on selgitanud hagejale lepingus toodud kokkuleppeid ja hageja on

sellega nõus olnud. Kostja on oma lepingulisi kohustusi täitnud ehk andnud hagejale eluruumi

üürile. Hageja on oma kohustusi rikkunud ehk jätnud üüri- ja kõrvalkulude eest tasumata.

Kostja on seisukohal, et aegumistähtaja möödumine ei tähenda, et nõue oleks lõppenud, vaid

nõude aegumisel lõppeb vaid selle kohtulik kaitse. Eeltoodu tähendab, et nõue on olemas ja

see on kehtiv, kuid kohustatud isiku (võlgniku, hageja) tahte vastaselt (vastuväite esitamisel)

seda maksma panna ei saa. Pooled on omavahel lepinguga kokku leppinud, et hageja

kohustub tasuma igakuiselt 150 eurot, mis sisaldab tasu üüri ja kõrvalkulude eest vastavalt

lepingu punktile 5 ja ülejäänud summa arvestatakse eelnevate perioodide üüri- ja

kõrvalkulude võlgnevuse katteks. Hageja on omaks võtnud teadmise, et tal on kostja ees

võlgnevus, mis on seotud üürilepingust tulenevate kohustuste mittetäitmisega. Kostja ei

nõustu ka hageja arvutuskäiguga enamtasutud summa osas.

5. Kostja on seisukohal, et hageja oli 27.10.2021 üürilepingu nr 3-13.2/125 ning selle

hilisemate muutmise kokkulepete (sh 29.03.2022) sõlmimisel teadlik oma kohustuste

olemusest ja on need vabatahtlikult kinnitanud. Hageja on oma tahet väljendanud lepingute

allkirjastamisega, kusjuures 27.10.2021 lepingusse lisatud omakäeline märkus „Kokkulepet

on selgitatud“ kinnitab, et hageja sai aru lepingu sisust, sealhulgas punktist 4.3.4, mis nägi

ette maksete suunamise eelnevate perioodide võlgnevuste katteks. Hageja ei kirjutanud

lepingule lihtsalt alla, vaid lisas nimetatud märkuse omakäeliselt. Miks peaks lepingu teine

pool selgitama ühte tavalist punkti, kui mitte selleks, et juhtida tähelepanu selle erilisusele (st

vana võla tasumisele). Keskmine mõistlik isik pidi sellises olukorras mõistma, et

esmajärjekorras täidetakse eelmiste perioodide nõuded. Pooled kasutasid lepinguvabadust, et

leppida kokku varasemate kohustuste täitmise viisis. Isegi kui nõuded olid aegunud, ei

tähenda see nõuete lakkamist. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt tekib aegumisel üksnes kohustatud

isiku õigus keelduda kohustuse täitmisest. Kui isik aga loobub sellest õigusest ja sõlmib uue

kokkuleppe kohustuse täitmiseks, on tegemist kehtiva tahteavaldusega. Lisaks eeltoodule ei

piirdunud hageja teadlikkus vaid lepingu allkirjastamise hetkega. Nagu nähtub kostja vastuse

lisast 6 (eluasemekomisjoni protokoll), arutati hageja võlgnevust põhjalikult enne uue lepingu

sõlmimist. Protokollist nähtub, et ettekandja kinnitusel on hagejaga korduvalt suheldud ja

hageja on väljendanud valmidust võlga osade kaupa tasuda. See tõendab, et hagejale oli võla

2-24-13554

olemasolu ja selle suurus teada enne üürilepingu sõlmimist ning ta oli andnud nõusoleku selle

likvideerimiseks, mis oli ka uue üürilepingu sõlmimise üheks eeltingimuseks. Hageja sai aru,

et vastuväitest (aegumisest) loobumise „tagajärg“ on see, et ta saab linnalt vastu teenusena

uue eluruumi. Kui ta ei oleks loobunud vastuväitest, ei oleks linn temaga lepingut sõlminud.

Seega hageja vahetas oma „õiguse võlga mitte maksta“ „õiguse vastu saada elamispind“. See

ongi teadlik loobumine, kus loobutavast õigusest saadud vastu hüve (elamispind) kinnitab

loobumise tahtlikkust ja sellest arusaamist. TsÜS § 158 lg 1 ja 2 kohaselt katkeb aegumine ja

algab uuesti, kui kohustatud isik nõuet tunnustab, mis võib seisneda ka võlgnetava osalises

tasumises. Kuigi Riigikohtu tõlgenduse kohaselt ei saa juba aegunud nõue uuesti katkeda, on

hageja käitumine – uue lepingu sõlmimine ja maksete tegemine kokkulepitud tingimustel –

käsitatav TsÜS § 142 lg 1 nimetatud vastuväite esitamise õigusest loobumisena. Hageja ei ole

tõendanud, et ta tegutses olulises eksimuses (TsÜS § 92) või pettuse (TsÜS § 94) mõjul.

Kostja on tegutsenud heas usus, pakkudes hagejale elamispinda olukorras, kus hagejal olid

rahuldamata kostja varasemad nõuded. Tehingu tühisuse alused (TsÜS § 86) puuduvad, kuna

150-eurone kuumakse, mis sisaldab nii üüri, kõrvalkulusid kui ka vana võlgnevuse

osamakseid, ei ole hageja jaoks äärmiselt ebasoodne ega vastuolus heade kommetega,

arvestades eluruumi pakkumise väärtust. Hageja on oma hagis rõhutanud oma rasket olukorda

ja õigustust sotsiaaleluruumi kasutamiseks. Samas on kostjani jõudnud teave (tugiisiku

märgukiri), et hageja ahistab sihipäraselt teisi sotsiaalpinna kasutajaid, on omavoliliselt

vahetanud ukselukke ja takistanud kaasüürnike ligipääsu eluruumidele ning

pesemisvõimalustele. Selline käitumine kinnitab, et hageja ei ole heauskne üürnik. VÕS § 6 lg

1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteisega käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Hageja, kes nõuab linnalt erandlikke tingimusi ja lepingu pikendamist, rikub ise jämedalt

eluruumi kasutamise reegleid ja teiste isikute õigusi. See lükkab ümber hageja väited, nagu

oleks kostja käitunud tema suhtes ebaõiglaselt või sundolukorda ära kasutanud – tegelikkuses

on kostja kohustatud kaitsma ka teisi üürnikke hageja omavoli eest.

6. Kostja leiab, et hageja ei ole summasid enam tasunud. Hageja väide „enamtasumisest“ on

väär, kuna ta eirab poolte kokkulepet suunata osa maksetest varasema võla katteks. Nagu

nähtub raamatupidaja koostatud üksikasjalikust jaotusest, suunati hageja 150-eurostest

maksetest süsteemselt osa summasid 2010–2011. aasta võlgnevuste katteks. Näiteks esimesest

laekumisest (20.12.2021) suunati 53,72 eurot otse 28.02.2010 arve nr 32000732 katteks. Isegi

kui jätta arvestamata varasem (2010–2011) võlgnevus, on hageja perioodil 2021– 2024

tasunud rahaliselt vähem (3262,78 eurot), kui temale esitatud uued arved (3302,67 eurot) ette

nägid. Vahe on 39,89 eurot (3262,78 - 3302,67) hageja võlgnevust kostja kasuks.

Kohtuotsuse põhjendused

7. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning hinnanud esitatud asjaolusid ja tõendeid

kogumis, on jõudnud järeldusele, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt.

8. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte

faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning

lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud

väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS §

436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1

kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas

kohaldada.

2-24-13554

9. Kohus saab esitatust aru, et poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejal oli kostja ees perioodil

16.02.2010-15.02.2011 sõlmitud üürilepingust tulenevalt võlgnevus. Poolte vahel on vaidlus,

kas nimetatud võlgnevus oli üürilepingu nr 3-13.2/125 sõlmimise hetkeks aegunud ning kas

kostjal on õigus arvestada hageja poolt 2021-2024 tasutud makseid osaliselt 2010-2011

tekkinud võlgnevuse katteks. Kostja on seisukohal, et aegumistähtaja möödumine ei tähenda,

et nõue oleks lõppenud.

10. Hageja on palunud tuvastada, et hageja ja kostja vahel 16.02.2010.a sõlmitud

üürilepingust nr 2-13.2/48 tulenevate rahaliste kohustuste sissenõudmise aegumistähtaeg

saabus 31.12.2014 kell 23.59 ning 16.02.2010 üürilepingust nr 2- 13.2/48 tulenevad rahalised

kohustused aegusid alates 01.01.2015 kell 00.00.

11. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist

(nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib

kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust

tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude

sissenõutavaks muutumisega (TsÜS § 147 lg 1 lause 1). VÕS § 82 lõike 6 kohaselt muutub

kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei

tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või

kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kokkulepitud tasu maksmise nõude

korral hakkab aegumistähtaeg kulgema selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub

sissenõutavaks (TsÜS § 147 lg 3 lause 1). Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega,

siis hakkab aegumistähtaeg kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib

arve esitada (TsÜS § 147 lg 3 lause 2).

12. Kohtule esitatust nähtuvalt tuleneb kostja nõue hageja vastu 16.02.2010 sõlmitud

üürilepingust nr 2-13.2/48 ning perioodil 02.2010 kuni 02.2011 hagejale esitatud arvetest.

Kohus on seisukohal, et viidatud üürilepingust ning viidatud perioodil esitatud arvetest

tulenevate nõuete aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 147 lg 3 kohaselt kulgema alates

01.01.2012 kell 00.00 ning kolmeaastane aegumistähtaeg saabus 31.12.2014 kell 23.59.

Kostja ei ole välja toonud, et kolmeaastase aegumistähtaja jooksul oleks nõude aegumine

katkenud või peatunud, mistõttu on kohtu hinnangul hageja nimetatud nõue põhjendatud ning

kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahel 16.02.2010 sõlmitud üürilepingust nr 2-13.2/48

tulenevate rahaliste kohustuste sissenõudmise aegumistähtaeg saabus 31.12.2014 kell 23.59

ning nimetatud üürilepingust tulenevad rahalised kohustused aegusid alates 01.01.2015 kell

00.00.

13. Hageja on palunud tuvastada 27.10.2021 üürilepingu p 4.3.4 tühisus osas, mis puudutab

hageja eelnevate perioodide üüri- ja kõrvalkulu võlgnevusi. Hageja on välja toonud, et oli

2021 lepingu sõlmimisel usus, et temal mingit muud võlgnevust, mida tuleks tasuma hakata

täiendavalt, ei eksisteeri, mistõttu kirjutas hageja kostja poolt koostatud üürilepingule alla.

Hageja leiab, et kostja oli eelviidatud üürilepingust tulenevate võimalike nõuete aegumisest

ehk nende sissenõudmise võimatusest teadlik, seejuures jättis kostja väidetavad nõuded

esitamata pankrotimenetluses, mis võimaldanuks hageja väidetavate võlgade kustutamist.

Kostja on oma vastuväidetes leidnud, et hageja on oma tahet väljendanud lepingute

allkirjastamisega. Hageja on 27.10.2021 lepingusse lisanud omakäelise märkuse „Kokkulepet

on selgitatud“, mis kostja hinnangul kinnitab, et hageja sai lepingu sisust aru, sealhulgas

punktist 4.3.4, mis nägi ette maksete suunamise eelnevate perioodide võlgnevuste katteks.

14. Kohus on 02.04.2026 määruses pooltele selgitanud, et Riigikohus on leidnud, et aegunud

nõude tunnustamisega ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 mõttes katkeda. Kui tunnustatakse

juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st

katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt

Riigikohtu 18. detsembri 2013. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; 17. veebruari 2016

2-24-13554

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise

vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning

võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest

aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude

aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145

lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146- 13, p 24).

15. Kohtule esitatud 27.10.2021 sõlmitud üürilepingu nr 3-13.2/125 punktist 4.3.4 pooled

kokku leppinud, et hageja kohustub tasuma igakuiselt 150 eurot, mis sisaldab tasu üüri ja

kõrvalkulude eest vastavalt lepingu punktile 5 ja ülejäänud summa arvestatakse eelnevate

perioodide üüri- ja kõrvalkulude võlgnevuse katteks. Üürilepingule on hageja omakäeliselt

allkirjastanud, et kokkulepet on selgitanud. Kostja on seisukohal, et täiendavalt tõendab

asjaolu, et hageja oli teadlik loobutavast vastuväitest ning sai loobumise tagajärgedest aru,

eluasemekomisjoni protokoll, kus arutati hageja võlgnevust põhjalikult enne uue lepingu

sõlmimist. Kohus käesoleval juhul kostja vastuväidetega ei nõustu ning leiab, et käesoleval

juhul ei ole kostja tõendanud, et hageja teadlikult loobus vastuväidetest ning sai loobumise

tagajärgedest aru. Kostja vastusele lisatud eluasemekomisjoni protokolli väljavõttest ei nähtu,

et hageja oleks nimetatud koosolekul ning antud arutelus ka ise isiklikult osalenud. Samuti ei

ole kohtu hinnangul võimalik 27.10.2021 sõlmitud üürilepingust või sellele allakirjutatud

kinnitusest üheselt järeldada, et hageja oli teadlik, et ta loobub 16.02.2010 sõlmitud

üürilepingust nr 2-13.2/48 tulenevatele nõuetele vastuväidete esitamisest, mistõttu tuleb

tuvastada 27.10.2021 üürilepingu p 4.3.4 tühisus osas, mis puudutab hageja eelnevate

perioodide üüri- ja kõrvalkulu võlgnevusi.

16. Hageja on palunud kohustada kostjat tagastama hagejale 16.02.2010 sõlmitud

üürilepingust nr 2-13.2/48 tulenenud, kuid seoses sissenõudmise aegumistähtaja saabumisega

31.12.2024 kell 23.59, aegunud nõude alusel alusetult tasutud 152,46 eurot.

17. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

18. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist

(nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist

võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 142 lg 1 lause 2 annab

võlgnikule õiguse keelduda aegunud kohustuse täitmisest. Kuigi TsÜS § 142 lg 1 lause 2

annab võlgnikule õiguse keelduda aegunud kohustuse täitmisest, siis nõue ei lõpe aegumisega,

samuti ei ole tulene seadusest võlausaldajale keeldu nõuda aegunud nõude täitmist. VÕS §

1028 lg 2 p 2 näeb ette, et kui võlgnik aegunud nõude rahuldab, ei ole tal võimalik nõuda

nimetatud summa tagastamist.

19. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei anna asjaolu, et kohus on käesolevas lahendis

tuvastanud, et kostja nõue hageja vastu, mis tuleneb 16.02.2010 sõlmitud üürilepingust nr 2-

13.2/48 on aegunud, hagejale alust nõuda tasutud raha tagastamist. Kohus on seisukohal, et

nõuete aegumine ei anna hagejale õigust nõuda kostjale tasutud raha tagastamist, mistõttu

tuleb hageja nõue antud osas jätta rahuldamata.

20. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja hagi osaliselt. Kohus rahuldab hageja nõude

osas, milles hageja on palunud tuvastada, et hageja ja kostja vahel 16.02.2010 sõlmitud

üürilepingust nr 2-13.2/48 tulenevate rahaliste kohustuste sissenõudmise aegumistähtaeg

saabus 31.12.2014 kell 23.59 ning 16.02.2010 üürilepingust nr 2-13.2/48 tulenevad rahalised

kohustused aegusid alates 01.01.2015 kell 00.00 ning nõude osas, milles hageja on palunud

tuvastada hageja ja kostja vahel 27.10.2021 sõlmitud üürilepingu p 4.3.4 tühisus osas, mis

puudutab hageja eelnevate perioodide üüri- ja kõrvalkulu võlgnevusi. Kohus jätab

rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat tagastama hagejale 16.02.2010 sõlmitud

2-24-13554

üürilepingust nr 2-13.2/48 tulenenud, kuid seoses sissenõudmise aegumistähtaja saabumisega

31.12.2024 kell 23.59, aegunud nõude alusel alusetult tasutud 152,46 eurot.

21. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Menetluskulud

22. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt

asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või

menetlust lõpetavas määruses. Kuivõrd kohus rahuldab hageja hagi osaliselt, jätab kohus

poolte menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Mälberg

kohtunik