4-25-2514/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. mai 2026, Tartu

Väärteoasja number

4-25-2514

Kohtunik

Kristina Domaškina

Väärteoasi

Liis Siigla kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna

prefektuuri 11.06.2025. a otsusele väärteoasjas nr

2780,25,007131

Kohtuvälise menetleja esindaja

Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri eriasjade

uurija Tarvo Säälik

Menetlusalune isik

Liis Siigla

isikukood: 49002026017; elukoht: XXX; e-post: XXX;

telefon: XXX

RESOLUTSIOON

Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 11.06.2025. a otsus muutmata ja Liis

Siigla kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse poolel on õigus esitada otsuse peale kassatsioon. Menetlusalusel isikul on

kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal on

kassatsiooni esitamise õigus endal või advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kohtumenetluse poolel on õigus kassatsiooniõigusest loobuda.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Menetluse käik ja kohtumenetluse poolte seisukohad

1. Väärteoprotokollis heidetakse Liis Siiglale ette, et ta juhtis 24.04.2025 kella 17:45 ajal

Tartu linnas Aardla tn ja Tamme pst ristmikul mootorsõidukit Opel Insignia

registreerimismärgiga XXX XXX . Sõites kõrvalteelt Tamme pst-lt välja peateele Aardla tn-

le, eiras L. Siigla liiklusmärki 221 „Anna teed“ ega andnud teed peateel liikuvale jalgratturile

K.Pile, mistõttu sõitis talle külge, tekitades jalgratta kahjustamisega varalise kahju. Seejärel

lahkus L. Siigla liiklusõnnetuse sündmuskohalt politseid teavitamata, kuigi varalise kahju

saaja polnud talle teada ja polnud nimetatud varalise kahju tekitamise eest vastutav isik.

Eelnevaga rikkus L. Siigla LS § 16 lg 2, § 17 lg 1, § 33 lg 2 p 8, § 169 lg 4 p-de 4 ja 5 ja §

169 lg 5 p 5 nõudeid ning pani toime LS § 223 lg 1 ja § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritavad

väärteod.

2. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 11.06.2025. a otsusega tunnistati L. Siigla

süüdi LS § 223 lg 1 ja § 236 lg 1 järgi ning teda karistati rahatrahvidega vastavalt 30

trahviühikut (s.o 240 eurot) ja 10 trahviühikut (s.o 80 eurot). Kokkuvõtlikult märgitakse

karistusotsuses, et L. Siigla süü on tõendatud tunnistaja K.Pi ja menetlusaluse isiku L. Siigla

ütlustega, samuti nähtub liiklusõnnetuses osalenud sõiduk videosalvestiselt. L. Siigla polnud

mootorsõiduki juhina piisavalt hoolas ega tähelepanelik ning sõitis kõrvalteelt peateele ja otsa

seal liikunud jalgratturile, mille tagajärjel sai jalgratta omanik varalise kahju. Kuigi seejärel L.

Siigla peatus ja väljus sõidukist, jäid jalgratturiga asjad lahendamata ja kontaktid vahetamata

ning L. Siigla lahkus politseid teavitamata sündmuskohalt. L. Siigla põhjustas õnnetuse

hooletusest, pani väärteod toime ettevaatamatusest ja kahetseb juhtunut. Tal pole kehtivaid

karistusi ja teda pole varem samalaadsete rikkumiste eest karistatud.

3. L. Siigla esitas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 11.06.2025. a otsuse peale

kaebuse, milles taotleb karistusotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29

lg 1 p 1 või § 30 lg 1 p 1 alusel. Kokkuvõtlikult märgitakse kaebuses, et L. Siigla oli liikumas

Tamme pst-lt üle Aardla tn, peatus „Anna teed“ märgi juures ja ootas võimalust ristmiku

ületamiseks, kui Aardla tn-l vasakult lähenenud sõiduauto jäi seisma ja selle juht andis L.

Siiglale käega märku edasi liikuda. L. Siigla veendus, et paremalt ei tule sõidukeid, alustas

ristmiku ületamist ja hetk hiljem märkas enda ees jalgratturit. Kokkupõrkeheli polnud ja

visuaalselt polnud näha, et kokkupõrge oleks toimunud. L. Siigla peatas pärast ratturi

märkamist auto, väljus, kontrollis auto esiosa ega näinud kahjustusi. Seejärel liikus L. Siigla

jalgratturi poole ja küsis, kas viimasega on kõik korras, kuid rattur ei vastanud ja lahkus

sündmuskohalt. L. Siigla järeldas, et mingeid kahjusid ei tekkinud, liiklusõnnetust ei

toimunud ja lahkus samuti. Pole tõendatud, et L. Siigla pani toime LS § 223 lg-s 1 sätestatud

väärteo, sest pole välja selgitatud, kas jalgrattur liikus ristmikule Tamme pst-lt L. Siigla

sõiduki tagant või Aardla tn-lt, möödudes peatunud autost. Rattur eiras mõlemal juhul

liiklusnõudeid. L. Siigla veendus enne ristmikule sõitmist olukorra ohutuses ega rikkunud LS

§ 16 lg 2, § 17 lg 1 või § 33 lg 2 p 8 nõudeid. LS § 2 p 32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum,

kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada,

surma või tekib varaline kahju. Järelikult tekib liiklusõnnetusest teavitamise kohustus hetkel,

mil isikule on äratuntav, et toimus liiklusõnnetus LS § 2 p 32 mõttes. Praegusel juhul polnud

sündmuskohal tuvastatavad sellised tunnused, mis viitaksid liiklusõnnetusele. Polnud

kokkupõrkeheli ega nähtavaid vigastusi L. Siigla auto esiosal ning jalgrattur lahkus

sündmuskohalt L. Siigla küsimustele reageerimata. Olukorras, kus sündmuskoha asjaolud ei

võimalda juhil järeldada liiklusõnnetuse toimumist, pole sündmuskohalt lahkumine

õigusvastane. Samuti lahkus ka jalgrattur sündmuskohalt politseid teavitamata. L. Siigla

püüdis kohapeal ratturiga kontakti luua, kuid viimane lahkus L. Siiglale vastamata, jättes

mulje, et midagi ei juhtunud. L. Siigla lahkus alles pärast seda, kui ta oli veendunud, et

liiklusõnnetust polnud. L. Siigla täitis oma hoolsuskohustuse. L. Siigla karistamine on

ebaproportsionaalne. Kuna teda pole varem kordagi karistatud, täidab ainuüksi

süüteomenetlus eripreventiivset eesmärki. Lisaks on L. Siigla kohustatud hüvitama jalgratta

remondi, mille kulu ületab oluliselt tema igakuise xxxx-eurose sissetuleku. Taolises olukorras

on L. Siigla karistamine rahatrahviga ülemäärane. L. Siigla tegi politseiga koostööd, andis

ütlusi, näitas oma sõiduki ette ning suhtles omal initsiatiivil jalgratturi ja kindlustusega,

leidmaks võimalusi olukorra lahendamiseks. Kohtuväline menetleja ei põhjendanud

vastulauses esitatu mittearvestamist ega kaalunud väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg

1 p 1 alusel. L. Siigla on olnud autojuht 17 aastat ja teda pole varem kordagi karistatud. L.

Siigla ei soovi kohtuistungil osaleda.

4. Kohtuvälise menetleja esindaja esitas kirjaliku seisukoha, milles palub jätta karistusotsuse

muutmata ja selle peale esitatud kaebuse rahuldamata. Erinevalt kaebuses märgitust selgub

tunnistaja K.Pi ütlustest, et ta liikus mööda Aardla tn-d suunaga Raudtee tn poole, Aardla tn ja

Tamme pst ristmikul temast paremal pool ootas väljasõitu valget värvi sõiduauto ja kui K.P

liikus ristmikul edasi, hakkas sõiduauto ühel hetkel liikuma ja sõitis tema jalgratta tagumisele

rattale pihta. Fotodelt nähtub jalgrattale tekkinud kahju. Jalgrattur ei rikkunud liiklusnõudeid,

sest liiklusseadus lubab ratturil sõidukist paremalt mööduda, kui sõiduki juht pole andnud

märku parempöördeks. Juhul, kui L. Siigla poleks midagi valesti teinud, poleks tal midagi

kahetseda ja ta poleks valmis midagi hüvitama. L. Siigla jättis sündmuskohal toimunu

asjaolud välja selgitamata. Kuna L. Siigla väljus oma sõidukist ja vaatas sõiduki esiosa üle,

möönis ta, et kokkupõrge võis toimuda. Seetõttu oleks ta pidanud pärast oma sõiduki

kontrollimist liikuma jalgratturi juurde ning selgitama välja, kas ja mis juhtus. L. Siigla sõnul

liikus ta jalgratturi suunas ja hüüdis viimasele, kas kõik on korras, kuid K.Pi ütluste järgi ta ei

märganud, et autojuht oleks talle tähelepanu pööranud. Seega lahkus L. Siigla sündmuskohalt

asjaolusid välja selgitamata. K.P teatas liiklusõnnetusest politseile samal päeval. Varalise

kahjuga liiklusõnnetuse põhjustamine on raske liiklusalane rikkumine ning praeguses asjas

määratud karistused vastavad väärtegude raskusele ja L. Siigla isikule. L. Siiglal on võimalik

esitada taotlus trahvide ositi tasumiseks. Kohtuvälise menetleja esindaja nõustub kirjaliku

menetlusega.

5. L. Siigla esitas täiendava kirjaliku seisukoha, milles lisab varasematele argumentidele

kokkuvõtlikult, et kui jalgrattur liikus Aardla tn-l sõitnud auto taga, pidi ta märkama, et auto

peatus tee andmiseks, arvestama LS §-ga 56 ja autojuhi tõenäolist soovi teha parempööre

Tamme pst-le ega oleks tohtinud vastavalt LS § 32 lg-le 9 autost mööduda. Juhul, kui Aardla

tn-l liikunud sõiduki juht poleks soovinud teha parempööret Tamme pst-le, poleks ta L.

Siiglale teed andnud. Kohtuväline menetleja tõlgendas kõrvaldamata kahtluse L. Siigla

kahjuks ja L. Siigla süüditunnistamine tugineb oletusele, et jalgrattur järgis liiklusnõudeid. L.

Siigla peatas oma sõiduki igaks juhuks pärast seda, kui ta märkas jalgratturi peatumist, kuid

kohapealsete sündmuste kogum ei osutunud sellele, et oleks toimunud liiklusõnnetus. L. Siigla

lahkus pärast seda, kui ta oli veendunud, et liiklusõnnetust ei toimunud.

Kohtu seisukoht

6. Kuna kohtumenetluse pooled ei esitanud kaebemenetluses uusi tõendeid ja nõustusid

kirjaliku menetlusega, lahendab kohus väärteoasja VTMS § 120 lg 1 alusel istungit

korraldamata kirjalikus menetluses. Kohtu hinnangul on L. Siigla süü tõendatud. Tulenevalt

tunnistaja K.Pi ütlustest sõitis ta 24.04.2025 umbes kella 17:45 ajal jalgrattaga Scott Gravel

Addict mööda Aardla tn suunaga Lõunakeskuse poolt Raudtee tn poole. Liiklus oli tihe, K.P

oli jõudnud Tamme pst ristmikule ja liikus sõiduauto taga. Tamme pst-lt paremalt poolt ootas

väljasõitu üks sõiduauto, K.P möödus selle auto esiosast, kui nägi, et auto hakkas liikuma,

kuigi K.P oli veel ristmikul. K.P tõmbas kokkupõrke vältimiseks vasakule, kuid auto sõitis

siiski jalgratta tagumisele rattale pihta. Kokkupõrke tagajärjel sai viga jalgratta käiguvahetaja,

mis liikus kodarate vahele ja rattaga ei saanud edasi sõita. Jalgratas lohises inertsist veidi

edasi, kuid K.P ei kukkunud rattalt maha. Ta jäi tee äärde seisma kohe, kui nägi, et ratas on nii

katki, et ei saa edasi sõita, ja tõstis ratta kõnniteele. Samuti vaatas K.P järgi sõiduautole, mis

ületas ristmiku, ja see oli valget värvi Opel Insignia. K.P oli ehmunud ega teadnud täpselt,

mida teha. Opel peatus teisel pool ristmikku ja autost väljunud naisterahvas vaatas üle oma

auto esiosa, naasis autosse ja lahkus. K.P ei näinud, et naisterahvas oleks talle tähelepanu

pööranud. K.P lükkas jalgratta käekõrval oma töökohani, mis asub Riia tn-l. Järgmisel

hommikul soovitas tööandja K.Pil juhtunust politseid teavitada, sest jalgrattale tekkis kahju

ligi 2000 eurot, misjärel esitaski K.P süüteoteate. Fotodelt ilmnevad jalgratta Scott

kahjustused (sh tagumise ratta purunenud kodarad).

7. Menetlusaluse isiku L. Siigla ütluste kohaselt juhtis ta 24.04.2025 kella 17:45 ajal

sõiduautot Opel Insignia registreerimismärgiga XXX XXX , kusjuures autos oli ka 3-aastane

laps. L. Siigla peatus Tamme pst ja Aardla tn ristmikul „Anna teed“ märgi juures, liiklus oli

väga tihe ning vasakult lähenes heledat värvi sõiduauto, mis peatus ja mille juht andis käega

märku, et L. Siigla võiks liikuda üle ristmiku. L. Siigla vaatas paremale, kust ei tulnud ühtki

sõidukit, ja hakkas vaikselt liikuma, kui korraga oli tema ees jalgrattur jalgrattal. L. Siigla ei

märganud, kust jalgrattur ilmus, sest ta jälgist paremalt tulijaid ja ületas ristmiku. L. Siigla ei

kuulnud kokkupõrke heli, kuid rattur jäi seisma. L. Siigla sõitis üle ristmiku, peatas auto,

vaatas selle üle, kas midagi juhtus, ega saanud aru, et oleks juhtunud. Seejärel liikus L. Siigla

ristmiku suunas, et välja selgitada, kas jalgratturiga on kõik korras ja hõikas ratturile, kas

temaga on kõik korras, kuid rattur ei vastanud, võttis oma ratta ja hakkas tuldud teed tagasi

kõndima, ratas käekõrval. L. Siigla läks autosse ja sõitis samuti ära. L. Siigla ei teadnud, et

tuleb kuhugi teatada, eriti sellepärast, et jalgrattur ei reageerinud tema pöördumisele.

Videosalvestise (fail pealkirjaga „Video Tamme pst Aardla ristmik“) kehva kvaliteedi tõttu

pole näha L. Siigla ristmiku ületamist, kuid kooskõlas L. Siigla ütlustega nähtub

videosalvestiselt, et 24.04.2025 kell 17:49:58 seisab valget värvi sõiduauto sõiduteel

tagaosaga ristmiku suunas, auto tagaosa juures näoga ristmiku suunas seisab tumedate riietega

inimene ja teised sõidukid ületavad ristmikku. Mõne hetke pärast kõnnib tumedate riietega

inimene ümber seisva auto tagaosa juhiukse juurde, avab ukse ja istub autosse. Samal ajal kui

autojuht kõnnib juhiukse juurde, ületab ristmikku jalgsi inimene, kes lükkab käekõrval

jalgratast. Valget värvi auto seisab veel mõne hetke, misjärel sõidab ära.

8. Asudes käsitlema ülal refereeritud tõendite usaldusväärsust, märgib kohus, et kuigi

tunnistaja K.P ei näinud, et L. Siigla pööras talle pärast ristmiku ületamist tähelepanu, avaldas

K.P samas, et ta oli kokkupõrkest ehmunud. Nagu välja toodud, selgub nii L. Siigla ütlustest

kui ka videosalvestisest, et L. Siigla ei piirdunud pärast ristmiku ületamist oma auto

kontrollimisega, vaid pööras tähelepanu ka K.Pile. Eelnevast tulenevalt on tõendid omavahel

üldjoontes kooskõlas ning täpsustavad ja täiendavad üksteist. Lähtudes viimati märgitust, on

kõik kõnealused tõendid usaldusväärsed. Tuginedes nendele tõenditele kogumis, tuvastabki

kohus, et L. Siigla juhtis 24.04.2025 kella 17:45 ajal Tartu linnas Aardla tn ja Tamme pst

ristmikul mootorsõidukit Opel Insignia registreerimismärgiga XXX XXX, sõitis kõrvalteelt

Tamme pst-lt välja peateele Aardla tn-le, kus sõitis külge peateel Aardla tn-l suunaga

Lõunakeskuse poolt Raudtee tn poole liikunud jalgratturile K.Pile. Kokkupõrke tagajärjel sai

jalgratas kahjustada, sh purunesid jalgratta tagumise ratta kodarad.

9. Asudes andma L. Siigla tegevusele karistusõiguslikku hinnangut, toob kohus välja, et LS §

223 lg 1 näeb väärteona ette muu hulgas mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui

sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju. LS § 16 lg 2 kohaselt peab liikleja täitma

liikluskorraldusvahendi nõuet. Tulenevalt LS § 17 lg-st 1 peab liikleja tee andmisel

juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest. Ning LS § 33 lg 2 p 8 järgi on juht kohustatud

enne paigalt liikuma hakkamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi

liiklejaid. Pidades silmas, et L. Siigla liikus kõrvalteel, oli ta kohustatud andma peateel

liikujatele (sh K.Pile) teed, samuti oli tal kohustus enne liikuma hakkamist veenduda, et ta ei

ohusta ega takista peateel liiklejaid (sh K.Pi). Kohtu meelest jättis L. Siigla LS § 33 lg 2 p-s 8

sätestatud kohustuse täitmata ega veendunud piisavalt tähelepanelikult, et liikumine peateele

on ohutu. L. Siigla sõnul andis peateel vasakult lähenenud sõiduauto juht talle märku, et ta

ületaks ristmiku, misjärel vaatas L. Siigla, et paremalt ei tule ühtki sõidukit, ja asus ristmikku

ületama. L. Siigla ei märganud, kust K.P ilmus tema auto ette, sest ta jälgist paremalt tulijaid

ja ületas ristmiku. Kohtu hinnangul oleks L. Siigla pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku

suhtumise korral pärast paremale vaatamist ja enne ristmiku ületamist vaatamata kasvõi

hetkeks veelkord vasakule, et veenduda, et kõrvalteelt ristmikule sõitmine on tõepoolest

ohutu. Ainuüksi asjaolu, et vasakult poolt lähenenud sõiduauto juht andis L. Siiglale märku

ristmik ületada, ei muutnud L. Liigla kohustust anda teistele peateel liiklejatele (sh K.Pile)

teed. Kuna L. Siigla ei veendunud piisavalt tähelepanelikult ja kohusetundlikult enne liikuma

hakkamist selle ohutuses ega andnud teed peateel liikunud K.Pile, rikkus ta LS § 16 lg 2, § 17

lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 nõudeid. Erinevalt kaebuses märgitust) ei eksisteeri kohtu meelest

praeguses asjas tõsiseltvõetavat kahtlust, et K.P rikkus mööda Aardla tn ristmikule sõites

mõnd liiklusnõuet. Kuigi LS § 32 lg 9 kohaselt ei tohi jalgrattur mööduda seisvast sõidukist

paremalt, kui sõiduki juht on andnud märku parempöördeks, ei nähtu ühestki kogutud tõendist

(sh L. Siigla ütlustest), et Aardla tn-l liikunud sõiduauto juht andis märku parempöördeks.

Järelikult pani L. Siigla toime LS § 223 lg 1 koosseisupärase teo. Kuna L. Siigla sõitis K.Pile

külge ja kokkupõrkes sai K.Pi jalgratas kahjustada, tekitas L. Siigla liiklusnõuete rikkumisega

K.Pile varalise kahju. Juhul, kui L. Siigla oleks enne liikuma hakkamist vaadanud veelkord

vasakule, oleks ta märganud peateel liikuvat K.Pi ega oleks talle külge sõitnud. Eelnevast

tulenevalt vastab L. Siigla tegu KarS § 223 lg 1 objektiivsetele tunnustele.

10. Kohtu meelest on täidetud ka LS § 223 lg 1 subjektiivsed tunnused. KarS § 15 lg 3

kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leidis eespool, et L.

Siigla ei veendunud piisavalt hoolikalt ristmikule sõitmise ohutuses. Kohusetundliku ja

tähelepaneliku suhtumise korral oleks ta ette näinud, et ta võib veelkord vasakule vaatamata

peateele liikudes põhjustada liiklusõnnetuse ja tekitada varalise kahju. Seega pani L. Siigla

teo toime hooletusest KarS § 18 lg 3 mõttes.

11. Kuna õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid pole, tunnistati Politsei- ja

Piirivalveameti 11.06.2025. a otsusega L. Siigla põhjendatult süüdi LS § 223 lg 1 järgi.

12. Mis puudutab liiklusõnnetusest mitteteatamist, siis LS § 169 lg 4 p 5 sätestab, et kui

varalise kahju saaja pole teada, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda

vastavalt politsei korraldusele. LS § 169 lg 4 näeb ette tingimused, millal pole vaja

liiklusõnnetusest politseile teavitada, sh juhul, kui 1) liiklusõnnetuses osalenud juhid on

juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel (p 2); 2)

hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud

inimeste andmed (p 3); 3) nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik (p 4) ning

4) liiklusõnnetuses osalenud juhid on eelpool loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja

sellele alla kirjutanud (p 5). Arvestades, et kokkupõrke tagajärjel tekkis K.Pile varaline kahju,

oli tegemist liiklusõnnetusega LS § 2 p 32 mõttes. Järelikult oleks tohtinud jätta politseile

liiklusõnnetusest teavitamata üksnes juhul, kui oleks esinenud kõik LS § 169 lg-s 4 ettenähtud

kriteeriumid. Erinevalt kaebuses märgitust ei teki kohtu meelest liiklusõnnetusest teavitamise

kohustus hetkel, mil isikule on äratuntav, et toimus liiklusõnnetus, vaid LS § 169 lg 4 p 5

kohaselt tekib vastav kohustus, kui toimub liiklusõnnetus. Kuna käesoleval juhul polnud

täidetud kõik LS § 169 lg 4 kriteeriumid, oli L. Siigla LS § 169 lg 4 p 5 alusel kohustatud

liiklusõnnetusest politseid teavitama. Jättes kõnealuse kohustuse täitmata, pani L. Siigla

liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhina toime LS § 236 lg 1 objektiivsetele tunnustele

vastava teo.

13. Kohtu arvates on täidetud ka LS § 236 lg 1 subjektiivsed tunnused. Kuigi L. Siigla ei

kuulnud kokkupõrke heli, tekkis tal siiski K.Pi peatumise tõttu kahtlus, et liiklusõnnetus võis

toimuda, ja ta asus selles kahtluses selgust saama. Nii väljus L. Siigla oma sõidukist, vaatas

üle selle esiosa, veendus, et tal ei tekkinud varalist kahju, ja püüdis välja selgitada, kas K.Pil

tekkis mingi kahju (s.o tervisekahjustus või varaline kahju). Täpsemalt hüüdis L. Siigla oma

auto tagaosa juures seistes teiselpool ristmikku asuvale K.Pile, kas viimasega on kõik korras,

kuid K.P ei märganud L. Siiglat, ei vastanud talle ja lahkus sündmuskohalt, misjärel naasis L.

Siigla autosse ja sõitis samuti politseid teavitamata ära. Kohus leiab, et olukorras, kus K.P ei

vastanud L. Siigla küsimusele ja hakkas sündmuskohalt lahkuma, polnud L. Siiglal alust

eeldada, et kahju ei tekkinud, vaid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta

pidanud asjaoludes veendumiseks saama K.Piga sisulise kontakti. Juhul, kui L. Siiglal polnud

võimalik (kasvõi 3-aastase lapse tõttu) oma autost eemalduda ja K.Pile lähemale minna või

järgneda, polnud tal alust loobuda asjaoludes selgust saamata politsei teavitamisest. Jättes

kohapeal piisavalt hoolikalt veendumata, kas toimus liiklusõnnetus LS § 2 p 32 mõttes, oleks

L. Siigla tähelepaneliku ja kohusetundliku käitumise korral pidanud ette nägema, et ta võib

politsei teavitamata jätmisega eirata liiklusõnnetusest teatamise nõudeid. Seega pani L. Siigla

ka LS § 236 lg 1 objektiivsetele koosseisutunnustele vastava teo toime hooletusest KarS § 18

lg 3 mõttes.

14. Kuna õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid pole, tunnistati Politsei- ja

Piirivalveameti 11.06.2025. a otsusega L. Siigla põhjendatult süüdi LS § 236 lg 1 järgi.

15. Kohtu arvates on L. Siiglale määratud karistus seaduslik. L. Siigla pani hooletusest toime

2 väärtegu, tekitades ühe väärteoga teisele inimesele varalise kahju. Taolises olukorras pole

võimalik väärteomenetlust VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada, sest L. Siigla süü on liiga

suur. LS § 223 lg 1 sätestab karistusena rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuni. LS § 236 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni

300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Analüüsides L.

Siigla süü suurust, märgib kohus, et L. Siigla põhjustas kõigepealt hooletusest liiklusõnnetuse,

kusjuures varalise kahju täpne suurus pole tõendatud, ja lahkus seejärel politseid teavitamata

sündmuskohalt, jättes piisavalt hoolikalt välja selgitamata, kas tegemist oli liiklusõnnetusega.

Eelnevast tulenevalt on L. Siigla süü suurus mõlema väärteo puhul alla keskmise.

16. Karistust kergendava asjaoluna esineb puhtsüdamlik kahetsus ja eripreventsiivse

kaalutlusena arvestab kohus, et L. Siiglat pole varem kordagi karistatud. Pidades silmas

viimati märgitut, ei vaja L. Siigla edasiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks karmi kohtlemist.

Lähtudes eelnevat kogumis, karistas kohtuväline menetleja põhjendatult L. Siiglat

rahatrahvidega (s.o valis mõlema väärteo puhul kergeima karistusliigi). Samuti määras

kohtuväline menetleja õigustatult rahatrahvid minimaalmäära lähedal. Kokkuvõtlikult on LS §

223 lg 1 järgi määratud 30-trahviühikuline rahatrahv ja LS § 236 lg 1 järgi määratud 10-

trahviühikuline rahatrahv kooskõlas nii süü suuruse, karistust kergendava asjaolu kui ka

eripreventiivsete kaalutlustega.

17. Ülal toodud põhjustel jätab kohus VTMS § 132 p 1 alusel Politsei- ja Piirivalveameti

Lõuna prefektuuri 11.06.2025. a otsuse muutmata ning L. Siigla kaebuse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)