2-25-13593/7 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. mai 2026, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-13593

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi H.X vastu põhivõla 11 133

euro 29 sendi, intressi, viivise, sissenõudmiskulude ja

haldustasu saamiseks

Tsiviilasja hind

18 448 eurot 42 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: H.X (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista H.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 15. märtsi 2019 H.X-i ja AS

Inbank Finance vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr L89002440524 alusel:

2.1. põhivõlgnevus 4422 eurot 93 senti;

2.2. otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 535 eurot 07 senti;

2.3. viivis otsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhivõlgnevuse tasumiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras;

2.4. sissenõudmiskulud 35 eurot.

3. Mõista H.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 8. märtsi 2020 H.X-i ja AS

Inbank Finance vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr L89003452087 alusel:

3.1. põhivõlgnevus 628 eurot 96 senti;

3.2. viivis otsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni põhivõlgnevuse tasumiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Mõista H.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 1. veebruaril 2021 H.X-i ja AS

Inbank Finance vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr L89004909461 alusel:

4.1. sissenõutavaks muutunud põhivõlg 248 eurot 47 senti;

4.2. sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt 7 eurot 06 senti;

4. 3. viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määäras põhivõlalt

(248 eurolt 47 sendilt) alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni

täitmiseni;

4.4. tulevikus sissenõutavaks muutuv põhivõlg 475 eurot 95 senti eurot järgnevalt:

Maksekuupäev

Summa (eurodes)

10.05.2026

43,88

10.06.2026

44,44

10.07.2026

45,56

10.08.2026

46,21

10.09.2026

47,13

10.10.2026

48,21

10.11.2026

49,01

10.12.2026

50,07

10.01.2026

50,96

10.02.2026

50,48

4.2. viivis tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla osamaksetelt alates iga

osamakse tasumise tähtpäevale järgnevalt päevalt kuni põhivõla tasumiseni.

5. Jätta Aktiva Finance Group OÜ nõuded muus osas rahuldamata.

6. Määrata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks 1290 eurot

(riigilõiv 1050 eurot ja lepingulise esindaja kulud 240 eurot).

7. Jätta menetluskuludest 39% H.X-i kanda ja 61% Aktiva Finance Group OÜ kanda.

8. Mõista H.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 503 eurot ja 10

senti.

9. Mõista H.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis menetluskuludelt (503

eurot ja 10 senti) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

10. Toimeta otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19. augustil 2025 Tartu Maakohtule H.X (kostja)

vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 16 182 eurot 90 senti

(tagastamata krediidisumma 11 133 eurot 29 senti, intress 845 eurot 29 senti, sissenõutavaks

muutunud viivis 4194 eurot 32 senti, lepingu haldustasu 10 eurot), samuti viivise põhivõlalt (11

133 eurot 29 senti) hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni selle tasumiseni täies

määras 19,9% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja 15. märtsil

2019 laenulepingu nr L89002440524 (leping I), 8. märtsil 2020 laenulepingu nr L89003452087

(leping II), 1. veebruaril laenulepingu nr L89004909461 (leping III) ja 24. mail 2023 lepingute

muutmise kokkulepe, mis sai numbriks L89012461881.

Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi õigeaegselt. Esialgne võlausaldaja saatis

5. septembril 2023 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava

tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja

jooksul, saatis esialgne võlausaldaja 27. septembril 2023 kostjale lepingu ülesütlemise teatise.

Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel sõlmitud järgmistest lepingutest:

1) 15. märtsil 2019 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr L89002440524 (dtl 14-19, Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo dtl 17-18, üldtingimused dtl 15), mille alusel sai kostja laenu 11 564

eurot, intressiga 17,9% aastas. Esialgne võlausaldaja arvas laenusummast maha lepingutasu 231

eurot 28 senti ning kandis kostja kontole 11 332 eurot 72 senti;

2) 8. märtsil 2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr L89003452087 (dtl 20-27, Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo dtl 25-27, üldtingimused dtl 23-24); mille alusel sai kostja 2200

eurot laenu, intressiga 20,9% aastas. Esialgne võlausaldaja arvas laenusummast maha

lepingutasu 95 eurot ja kandis kostja kontole 2105 eurot;

3) 1. veebruaril sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr L89004909461 (dtl 28-35, Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo dtl 33-34, üldtingimused dtl 31-32), mille alusel sai kostja 2000

eurot laenu, intressiga 22,9% aastas. Esialgne võlausaldaja kandis laenusumma kostja kontole.

4) 24. mail 2023 sõlmitud lepingute muutmise kokkuleppest nr L89012461881 (dtl 36-41,

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 40-41, üldtingimused dtl 38-39), mille järgi võlgnev

kostja esialgsele võlausaldajale 11 1333 eurot 29 senti, intressimääraga 19,90% aastas.

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel olid sõlmitud

tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu,

mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingute

puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg

2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu I kohaselt oli krediidi kulukuse määr 20,99%, lepingu II järgi 28,07%, lepingu III

kohaselt 29,37% ja lepingute muutmise kokkuleppe järgi 22,72% aastas. Lepingute sõlmimise

ajal 15. märtsil 2019, 8. märtsil 2020, 1. veebruaril 2021 ja 24. mail 2023 olid krediidikulukuse

määrad vastavalt 20,01%, 20,61%, 20,09% ja 15,32% aastas. Kolmekordne määr oli seega

vastavalt 60,03%, 62,83%, 60,27% ja 45,93% aastas. Seega ei ületanu lepingute järgne krediidi

kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõttega seonduvat selgitanud hagi punktis 1.5.

Hagist nähtuvalt lähtus esialgne võlausaldaja kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja

esitatud taotlustest, samuti tegi päringud Maksu- ja Tolliametisse, Pensioniregistrisse ja

maksehäireregistritesse. Maksehäireregistrite kohaselt ei olnud kostjal krediiditaotluste

esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid. Hageja leidis, et sellega on tõendatud, et

on kogutud ja kontrollitud kostja majanduslikku seisu.

Kohus selgitas 8. oktoobri 2025 kohtunõudes, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et

laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku

kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55).

Eelnevat arvestades palus kohus hagejal täpsustada, kas esialgne võlausaldaja on nõudnud

kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Kohus selgitas, et kui esialgne võlausaldaja on kostjalt

pangakonto väljavõtte esitamist nõudnud, siis tuleb kohtule pangakonto väljavõtted ka esitada.

Hageja esitas vastusena kohtunõudele nõude ümberarvutused, kuid ei täpsustanud, kas esialgne

võlausaldaja on nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Eelneva tõttu tuleb lähtuda

sellest, et esialgne võlausaldaja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist nõudnud.

Samuti ei ole hageja kohtu hinnangul tõendanud, et kostja kohta kogutud muu teave on piisav

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kuigi hageja on tuginenud sellele, et esialgne

võlausaldaja tegi päringud Pensionikeskusesse, Maksu- ja Tolliametile ja

maksehäireregistritesse, ei ole hageja seda kohtu hinnangul tõendanud. Hagisse on kopeeritud

Pensionikeskuse ja Maksu- ja Tolliameti süsteemi väljavõtted, kus on märgitud kindlakstehtud

sissetulek (ing keeles verified income). Kohtu hinnangul ei ole see käsitletav tõendina, kuivõrd

väljavõttest ei selgu, kelle kohta ning mis perioodi kohta see tehtud on. Lisaks ei ole hageja

esitanud esialgse võlausaldaja poolt maksehäireregistritesse tehtud päringute väljavõtteid.

Esialgne võlausaldaja ei ole kindlaks teinud ei kostja sissetulekuid ega kohustusi.

Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

11. Hageja on 28. oktoobri 2025 menetlusdokumendis välja toonud arvestuse olukorraks, kus

kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hageja sõnul on tegu alternatiivsete nõuetega. Kuigi TsMS § 370 lg 2 võimaldab

hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada

mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata, ei ole kohtu hinnangul praegusel juhul

tegemist alternatiivsete nõuetega. Hageja on sisuliselt esitanud ühe nõude ning hageja nö

alternatiivse nõude rahuldamine tähendaks tegelikult hageja nõude osalist rahuldamist. Hageja

ei saa sama nõude näilikult järjestatud nõuete esitamisega vähendada riske, mis kaasnevad hagi

osalise rahuldamata jätmisega (sh riski, et hageja peab TsMS § 163 järgi kandma osa

menetluskuludest) (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Koost

V. Kõve jt. Tallinn 2017, § 370 komm 3.5.3 c). Hageja 28. oktoobril 2025

menetlusdokumendist ei nähtu, et hageja oleks hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429) või hagi

osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424).

12. Hageja on lepingu I osas märkinud, et kostja on tasunud 6909 eurot 79 senti ja võlgneb 4654

eurot 21 senti. Arvestades tehtud maksed põhinõude katteks, ei saa lugeda lepingut 27.

septembril 2023 kehtivalt üles öelduks, kuna kostja ei olnud viivituses vähemalt kolme

järjestikuse osamaksega. Eelnevast tulenevalt on esialgse võlausaldaja poolne ülesütlemine

VÕS § 416 lg 1 rikkumise tõttu tühine. Leping on lõppenud tähtaja saabumisega (viimase

osamakse tasumise tähtaeg oli 10. märts 2025). Hageja palub lisaks põhinõudele kostjalt välja

mõista lepingu I sissenõudmiskulu summas 50 eurot ja viivise intressimääraga võrdses määras

17,90% aastas alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast kuni kohase täitmiseni.

Kohus leiab, et hageja ei ole lepingu I osas arvestanud VÕS § 4034 lg-ga 7, mille järgi ei võlgne

tarbija vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral muid tasusid, sealhulgas

lepingutasu. Kuigi lepingus oli märgitud laenusummaks 11 564 eurot, arvas esialgne

võlausaldaja sellest maha lepingutasu 231 eurot ja 28 senti, kandes kostja kontole 11 332 eurot

ja 72 senti. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevus 4422 eurot 93 senti.

13. Viivise kohta märgib kohus järgmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Lepingu I tingimuste kohaselt võrdub viivisemäär intressimääraga. VÕS § 4034 lg 7 järgi

kohaldub praegusel juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud

seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul

kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära (praegusel juhul

17,90% aastas). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise

535 eurot 07 senti (viivis alates 11. märts 2025 kuni 8. mai) ja viivise seadusjärgses määras

alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni täitmiseni.

14. Lisaks nõuab hageja kostjalt 50 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. VÕS 1132

lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või

tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib

esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi

järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on

tuginenud sellele, et ta on saanud kostjale meeldetuletused 4. oktoobril 2023, 7. märtsil 2024 ja

23. märtsil 2024. Need kirjad on kohtule ka esitatud (dtl 121 – 125). Seega peab kohus

põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 35 eurot (25 + 5 + 5).

Samas ei pea kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmisega seotud

kulusid 15 euro osas (s.o 50 eurot – 35 eurot). Praegusel juhul ei ole hageja sissenõudmiskulude

nõuet selles osas põhjendanud.

15. Lepingu II osas märkis hageja 28. oktoobri 2025 menetlusdokumendis, et kostja on tasunud

1476 eurot 04 senti ning võlgneb 723 eurot 96 senti. Arvestades kõik maksed põhinõude

katteks, ei saa lugeda lepingut 27. septembril 2023 kehtivalt üles öelduks, kuna kostja ei olnud

viivituses vähemalt kolme osamakse tasumisega. Hageja palub lisaks põhinõudele 416 eurot 58

senti kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

põhivõlgnevuse 416 eurot 58 senti ja viivise alates kohtuotsuse jõustumisest intressimääraga

võrdses määras 20,9%. Samuti palub hageja välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad

osamaksed 307 eurot 38 senti ning viivise intressimääraga võrdses määras 20,90% alates iga

osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast. Kohus ei lähtu hageja esitatud

ümberarvutustest. Hageja ei ole arvesse võtnud, et esialgne võlausaldaja arvas laenusummast

maha lepingutasu 95 eurot ja kandis kostja kontole 2105 eurot. Kuna leping on lõppenud tähtaja

saabumisega 10. märtsil 2026, on kogu kohustus sissenõutavaks muutunud. Kohus mõistab

kostjalt lepingu II alusel välja põhivõlgnevuse 628 eurot 96 senti.

16. Kohus on eelnevalt leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõttega ei oleks kooskõlas

olukord, kus lepingus kokkulepitud seadusjärgset viivisemära ületav viivisemäär jääks kehtima.

Sellest lähtuvalt mõistab kohus lepingu II alusel kostjalt välja viivise põhivõlalt 628 eurot 96

senti kohtuotsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

17. Lepingu III osas märkis hageja 28. oktoobri 2025 menetlusdokumendis, et kostja sai lepingu

alusel laenu 2000 eurot ja on lepingu alusel tasunud 1275 eurot 58 senti. Kostja esitas

ümberarvutused, mille järgi ei saanud lepingut lugeda 27. septembril 2023 kehtivalt üles

öelduks, kuna kostja ei olnud selleks ajaks viivituses vähemalt kolme järjestikuse osamakse

tasumisega. Leping ei ole lõppenud tähtaja saabumisega; viimase osamakse tähtaeg on 10.

veebruar 2027. Ümberarvutuste kohaselt oli hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud põhivõlgnevus 1239 eurot 90 senti. Seega ei olnud kostja hagiavalduse esitamise

ajaks osamaksetega võlgnevuses. Hageja palus TsMS § 369 alusel välja mõista tulevikus

sissenõutavaks muutuvad osamaksed 724 eurot 42 senti ning viivise alates iga osamakse

tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhi tasumiseni intressimääraga võrdses määras.

Kohtuotsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks muutunud osamakseid 248 euro 47 ulatuses.

18. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust

eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka

kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga,

samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist

tulevikus.

Kohus mõistab TsMS § 369 alusel kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud osamaksed 248 eurot 47 senti ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad

põhivõla osamaksed 475 eurot 95 senti alates maksetähtpäevale järgnevast päevast vastavalt

graafikule.

Maksekuupäev

Summa (eurodes)

10.05.2026

43,88

10.06.2026

44,44

10.07.2026

45,56

10.08.2026

46,21

10.09.2026

47,13

10.10.2026

48,21

10.11.2026

49,01

10.12.2026

50,07

10.01.2026

50,96

10.02.2026

50,48

19. Kohus on eelnevalt leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõttega ei oleks kooskõlas

olukord, kus lepingus kokkulepitud seadusjärgset viivisemära ületav viivisemäär jääks kehtima.

Sellest lähtuvalt mõistab kohus lepingu III alusel kostjalt hageja kasuks välja põhivõlalt (248

eurot 47 senti) sissenõutavaks muutunud viivise 7 eurot 06 senti ja mõistab välja viivise

põhivõlalt (248 eurot 47 senti) kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni täitmiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Lisaks mõistab kohus välja viivise tulevikus

sissenõutavaks muutuvatelt osamaksetelt iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast

kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

20. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt hageja kasuks lepingu I alusel välja 4993 eurot

(põhivõlg 4422 eurot 93 senti + sissenõutavaks muutunud viivis 535 eurot 07 senti +

sissenõudmiskulud 35 eurot) ja viivise põhivõlalt (4993 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Lepingu II alusel mõistab kohus välja põhivõla 628 eurot 96

senti ja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisele järgnevast päevast. Lepingu III alusel mõistab kohus välja 731 eurot 48 senti

(sissenõutavaks muutuvad osamaksed summas 724 eurot 42 senti + sissenõutavaks muutunud

viivis 7 eurot 6 senti) ja viivise tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla maksetelt alates

iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevalt kuni põhivõla tasumiseni.

Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 5356 euro 98 sendi ulatuses, intressinõude 845 eurot

29 senti, haldustasu nõude 10 eurot, viivisenõude 3652 euro 19 sendi ulatuses ja

sissenõudmiskulud 15 euro ulatuses. Samuti jätab kohus rahuldamata hageja edasiulatuva

viivise nõude seadusjärgset määra ületavas osas.

21. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 16 232 eurot 90 senti ja

kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 6353 eurot 44 senti, seega rahuldab kohus hagi

umbes 39% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 61% hageja ja 39% kostja

kanda.

22. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 1726 eurot (riigilõiv

1050 eurot ja lepingulise esindaja kulud 676 eurot).

Riigilõivu tasumise kohustu tuleb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 676 eurot (4 h x

169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks

vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja

ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda arvestades

mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks

tunnitasuks 120 eurot. Kohus leiab, et ka lepingulise esindaja ajakulu (4 h) ei ole praeguses

asjas põhjendatud. Tegemist on tüüphagiga, kostja ei ole oma vastuväiteid esitanud ning ka

täiendava seisukoha esitamine vastavalt kohtunõudele ei õigusta sellist tasu. Kohtu hinnangul on

põhjendatud ajakuluks 2 h. Hageja lepingulise esindaja kulu on 240 eurot (2 x 120).

23. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku on 1290 eurot (1050 + 240). Kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista menetluskulud 503 eurot 10 senti (1290 x 0,39). Vastavalt hageja

taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (503 eurot 10

senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik