2-25-3996/26 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

7. mai 2026

Tsiviilasja nr ja avalduse ese

2-25-3996

I.M hagi A.U ja Y.P vastu tahteavalduse andmiseks

kohustamiseks

kirjalik hagimenetlus

Hagi hind

3500 eurot

Kohtunik

Kadi Karting

Hageja

I.M (isikukood: XXX)

Hageja lepinguline esindaja

vandeadvokaat Getter Ulla

Kostja I

A.U (isikukood: XXX)

Kostja I lepinguline esindaja

Riho Friedrichs

Kostja II

Y.P (isikukood: XXX)

Kostja II lepinguline esindaja

Delia Peebo

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Kohustada A.U-d ja Y.P andma tahteavaldused tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse

asjaõiguslepingu sõlmimiseks I.M (isikukood: XXX) kasuks kinnistule asukohaga XXX,

registriosa nr xxxxxxx.

3. Kohustada A.U-d ja Y.P andma nõusolekud kinnistusraamatu registriosa nr xxxxxxx

kolmandasse jakku järgmise kinnistut piiratud asjaõigusena koormava isikliku

kasutusõiguse kande tegemiseks: „Tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus I.M (isikukood:

XXX) kasuks, mille kohaselt on I.M-il õigus eluaegselt tasuta kasutada elamiseks kinnistul

paiknevat elamut ja abihooneid, õigusega majutada elamusse oma perekonnaliikmeid,

samuti isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks. Kinnistu kasutamise kulud jäävad I.M

kanda.“

4. Asendada A.U ja Y.P resolutsiooni p-des 2 ja 3 kajastatud nõusolekud ja tahteavaldused

käesoleva kohtulahendiga.

5. Jätta menetluskulud solidaarselt A.U ja Y.P kanda.

6. Mõista A.U-lt ja Y.P-lt solidaarselt I.M kasuks hageja põhjendatud menetluskulud

4173,04 eurot ja viivis tasumata menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

7. Toimetada määrus kätte hageja ja kostjate lepingulistele esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse poolel on õigus kohtuotsusele edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630, § 632 lg 1, § 633 lg 7).

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise

peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg-d 1 ja 2).

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

Hageja nõuded, põhjendused ja tõendid ning vastuväited kostjate seisukohale

1. Tartu Maakohtu menetluses on I.M-i 13.03.2025 hagi A.U ja Y.P vastu, milles hageja palub

kohustada kostjaid andma tahteavalduse tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse asjaõiguslepingu

sõlmimiseks hageja kasuks xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx asuvale kinnistule

(registriosa nr xxxxxxx). Samuti palub hageja kostjatel anda KRS § 34¹ lg 1 tähenduses nõusolek

kanda eelnimetatud kolmandasse jakku järgmine isiklik kasutusõigus: „Tähtajatu ja tasuta isiklik

kasutusõigus I.M kasuks, mille kohaselt on tal õigus eluaegselt tasuta kasutada elamiseks nimetatud

kinnistul paiknevat elamut õigusega majutada sinna oma perekonnaliikmeid ning isikuid, keda on

vaja tema eest hoolitsemiseks, samuti kasutada abihooneid, kusjuures kasutamisega seotud kulud

kannab I.M“. Ühtlasi kanda sisse märkus, et isikliku kasutusõiguse kustutamiseks piisab õigustatud

isiku surma tõendamisest. Hageja palub asendada kostjate tahteavaldused ja nõusolekud nimetatud

toimingute tegemiseks ja vastavate kinnistusraamatu kannete tegemiseks kohtuotsusega.

Menetluskulud taotleb hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

2. Hagi kohaselt keelduvad kaaspärijatest kostjad andmast annaku täitmiseks vajalikke

tahteavaldusi, vaidlustavad hageja õiguse elamu ainukasutusele ja takistavad vastava õiguse

kinnistusraamatusse kandmist, vaatamata sellele, et hageja abikaasa ja pärandaja U. N. määras

testamendiga hageja kasuks eluaegse tasuta isikliku kasutusõiguse (annaku) ühises elamus ja

abihoonetes, mistõttu on hageja sunnitud oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma (dtl 1–8).

3. Hageja oli abielus pärandaja U. N. alates 2003. aastast ja abielu lõppes pärandaja surmaga

xxxxxxxxx (dtl 9). Hageja ja pärandaja olid abielus üle 21 aasta ja elasid viimased 18 aastat koos

ühises kodus xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Hageja on esitanud tõendina Viljandi notar

V. Ojapi poolt 06.03.2025 väljastatud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on

pärandaja testamendijärgseteks pärijateks võrdsetes osades hageja ja kostjad (dtl 8–9). Pärandvara

hulka kuulub eelnimetatud kinnistu. Pärandaja määras 18.05.2010 testamendiga hagejale lisaks

pärandiosale annakuna eluaegse tasuta elamisõiguse nimetatud kinnistul asuvas elamus ja

abihoonetes, kusjuures kinnistu kasutuskulud jäävad hageja kanda ja vastav õigus tuleb kanda

kinnistusraamatusse isikliku kasutusõigusena hageja kasuks (dtl 11–13). Annakutäitjat ei ole

määratud. Hageja võttis annaku vastu ja talle väljastati annakusaaja tunnistus, mis kinnitab tema

õigust kasutada elamut ja abihooneid elu lõpuni (dtl 16–17). Notar koostas annaku üleandmise

lepingu ja kinnistamisavalduse projekti (dtl 23–35), kuid kostjad keeldusid notariaalakti

allkirjastamisest (dtl 37). Kostjad põhjendasid keeldumist sellega, et nende hinnangul puudub

hagejal õigus nõuda elamu ja abihoonete ainukasutust ja notari selgitused ei ole õiged. Samuti

leidsid nad, et hageja peaks ainukasutuse saamiseks loobuma oma pärandiosast nende kasuks või

pöörduma vastava nõudega kohtusse. Hageja palus kostjatel siiski täita annaku üleandmise

kohustuse, viidates vaidluse ebaotstarbekusele (dtl 38). Kostjad teatasid seejärel, et neil on õigus

kinnistut kasutada ja sinna siseneda ka hageja vastuseisu korral ning nad kavatsevad siseneda

hageja elukohta tema nõusolekuta, ähvardades vajadusel äärmuslike abinõude kasutamisega (dtl

39).

4. Hageja ei nõustu kostjate seisukohaga, milles kostjad paluvad välja selgitada testaatori tegelik

tahe ja tagada nende õigus pärandile ning leides, et kaaspärijate jaoks oleks sobiv lahendus

notariaalselt kinnitatud kasutuskord (dtl 138–140). Testaatori tahe on testamendis selgelt ja üheselt

väljendatud. Hageja peab põhjendamatuks kostjate väidet, nagu ei oleks isiklik kasutusõigus

ainukasutusõigusena sellises mahus elamu puhul mõeldav. Samuti ei oma tähtsust elamu suurus,

kuna testaatori tahe ei ole seatud sõltuvusse kinnisasja omadustest. Testaatori tahet kinnitab lisaks

testamendile ka testaatori 19.10.2013 saadetud e-kiri, milles U. N. väljendab selgelt soovi, et

hagejal oleks õigus kogu majas elu lõpuni elada (dtl 141–146).

5. Hageja peab asjakohatuks ka kostjate väiteid vallasvara, võimalike hüvitiste, pangakontode

väljavõtete või abieluvaralepingu kohta, kuna käesoleva vaidluse ese on üksnes isikliku

kasutusõiguse seadmine ning muud küsimused ei kuulu selle menetluse raamidesse. Samuti ei

nõustu hageja väitega, et testaatori tahe oleks ebaselge seetõttu, et testamendis ei ole nimeliselt

loetletud pärijaid. Testamendis on sätestatud, et kogu vara läheb võrdsetes osades seadusjärgsetele

pärijatele, kelle ring on seaduses üheselt määratletud ega tekita tõlgendamisprobleeme. Hageja

rõhutab, et kohtusse pöördumine oli tingitud üksnes kostjate keeldumisest täita testamendis ette

nähtud kohustust seada isiklik kasutusõigus. Hageja avaldab ka, et kostjate väited nende

pikaajalisest seotusest kinnisasjaga ei vasta tõele.

KOSTJATE VASTUVÄITED JA TÕENDID

6. Kostjad rõhutavad 30.03.2025 esitatud vastuses, et ei ole vaidlusalust kinnistut kunagi ilma

eelneva kokkuleppeta kasutanud ega külastanud ning kuni kohtulahendi jõustumiseni peavad kõik

kolm pärijat olema võrdses õiguslikus seisundis vastavalt testamendile (dtl 103–111). Samuti

paluvad kostjad kohtul välja selgitada testaatori tegelik tahe ja tagada kostjate pärimisõigus. Nende

hinnangul oleks mõistlik lahendus notariaalselt kinnitatud kasutuskord, mida on ka varasemalt välja

pakutud. Kostjad ei vaidlusta hageja õigust annakule ega isiklikule kasutusõigusele, kuid vaidlus

puudutab selle ulatust ja proportsiooni. Arvestades, et tegemist on mitme sissepääsuga

kahekorruselise majaga koos abiruumide ja saunaga, ei ole ainukasutusõigus nende hinnangul

põhjendatud ning tooks kaasa olukorra, kus ka pärandvara hulka kuuluv vallasvara jääks ühe isiku

kasutusse ilma teistele pärijatele kompensatsiooni tagamata. Lisaks märgivad nad, et testamendis ei

ole pärijate nimesid selgelt välja toodud, mis tekitab küsimusi testaatori tegeliku tahte osas, samas

kui annaku regulatsioon on detailselt sõnastatud.

7. Hageja väidetele vastates leiavad kostjad, et halb läbisaamine ei saa õigustada testamendi

tõlgendamist üksnes ühe poole huvides ega teiste pärijate õiguste eiramist. Nad vaidlustavad ka

väite ähvarduste kohta, märkides, et viidatud kirjas räägiti üksnes seaduslike võimaluste

kasutamisest, mitte loata sisenemisest ja et hageja oli andnud kirjaliku nõusoleku kinnistu

külastamiseks (dtl 130). Samuti peavad nad põhjendamatuks väiteid, nagu kavandaksid nad hageja

valduse rikkumist või kahju tekitamist, rõhutades, et kaasomandi puhul on kõigil pärijatel võrdsed

õigused ning kasutuskord saab reguleerida nii kasutust kui ka kõrvaliste isikute ligipääsu. Kostjad

rõhutavad, et nad ei ole kolmandad isikud, vaid testaatori lähisugulased ja seaduslikud pärijad,

kellel on kinnistuga pikaajaline seos. Seetõttu peab kinnistule juurdepääsu piiramine olema

käsitatav olulise õiguste riivena.

8. Kostjad toovad välja, et 1. märtsil teavitati hagejat nende esindajast, 3. märtsil edastati kostjate

seisukohad (dtl 131), 10. märtsil tehti ettepanek kinnistu külastamiseks ning rõhutati kaasomanike

õigusi (dtl 127), 14. märtsil kinnitas hageja kohtumise aja ning lubas sissepääsu (dtl 130), kuid 15.

märtsil ilmusid kohale kolmandad isikud ilma volikirjata, mistõttu sisulist arutelu ei toimunud.

Samuti märgivad nad, et hagi esitati enne kokkulepitud kohtumist, mis muudab selles esitatud

väited kohtumise asjaolude kohta arusaamatuks.

9. Kostja 1 esitas kohtule 14.04.2026 lõplikud seisukohad (dtl 226–230). Kostja 1 avaldab, et ta

on kogu menetluse vältel leidnud, et hageja kohtusse pöördumine oli kohatu ja asjatu, kuna see

toimus pooltevaheliste läbirääkimiste keskel ja oli kantud pahatahtlikkusest. Tõenditest nähtub, et

pooled pidasid kohtueelseid läbirääkimisi, mis hõlmasid kõiki varaküsimusi, sh kinnistul asuva

vallasvara ja kinnistu seisukorra selgitamist (dtl 37; 39). Samuti nähtub hageja esindaja

vandeadvokaat P.T kirjast (dtl 112–116), et hageja tegi ettepanekuid vara jagamiseks, mh

pärandaja kontodel olevate rahaliste vahendite jagamiseks vastavalt pärandiosadele ja sõiduauto

jätmiseks kostja omandisse. Pooled leppisid kokku ka kohtumise kinnistul 15.03.2025 kell 14.00

(dtl 130), kuid see kiri saadeti pärast hagi esitamist (13.03.2025), mistõttu kostja 1 hinnangul jättis

hageja eksitava mulje läbirääkimiste jätkumisest. Kohtumist ei toimunud ning sellele järgnes

hagimaterjalide kättesaamine kohtust, mis tekitas kostjas 1 segadust. Edasises menetluses on kostja

1 hinnangul hageja jätkanud pahatahtlikku ja pahausklikku käitumist, sh kompromissläbirääkimiste

ajal, mille käigust teavitati kohut ja mille kirjavahetus esitati kohtule. Kirjavahetusest nähtub, et

hageja ei soovi kõiki küsimusi üheaegselt lahendada, vaid soovib nende ajalist eristamist, mis toob

kaasa kulude kasvu, seda kinnitab mh hageja 13.04.2026 e-kiri.

10. Lisaks osutab kostja 1, et hageja lubas juba 18.10.2024 võtta seisukoha vara jagamises

hiljemalt 12.11.2024, mistõttu hageja hilisem vastus vara jagamise küsimuses ei ole põhjendatud.

Kostja 1 viitab hea usu põhimõttele, mille kohaselt tuleb õigusi teostada heas usus (TsÜS § 138 lg

1) ning Riigikohtu praktikale, mille järgi on õiguste kuritarvitamine välistatud ja hõlmab ka

vastuolulist käitumist. Hageja on ise väljendanud soovi saavutada kompromiss, kuid samas tegutseb

vastuoluliselt, soovides vaidlusi ajaliselt pikendada ja kulusid suurendada. Eeltoodust tulenevalt

leiab kostja 1, et hageja on käitunud vastuoluliselt ja rikkunud hea usu põhimõtet. Seetõttu peab

kostja 1 võimalikuks hagi rahuldamist oma kompromissettepaneku ulatuses, kuid leiab, et

menetluskulud tuleb jätta hageja kanda tema pahatahtliku käitumise tõttu.

KOHTU TOIMINGUD

11. Kohus jättis 13.01.2026 kohtumäärusega rahuldamata kostjate 30.03.2025 taotluse nõuda välja

U. N. kuue aasta pangakontode väljavõtted ja 21.08.2025 taotluse jätta hagi läbi vaatamata.

12. Kohus korraldas 24.03.2025 kohtuistungi (dtl 197–200, kohtuistungi protokoll), mille käigus

tegi ettepaneku kompromissi sõlmimiseks ja määras ühtlasi ka kohtuotsuse teatavaks tegemise aja,

kui kompromissi ei saavutata. Kohus muutis 26.03.2026 määrusega kohtuotsuse aja varasemaks.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada.

14. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ( ) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ning vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, millistele asjaoludele ta oma nõude või vastuväite rajab ning milliste tõenditega ta neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. Kohtu hinnangul on kohtuotsuse põhjendavas osas kajastatud tõendid asjakohased ja

usaldusväärsed, välja arvatud, kui kohus ei osunda konkreetse tõendi osas konkreetselt vastupidisele.

15. Kohus tuvastab testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel, et hageja ja kostjad on U. N.

testamendijärgsed pärijad võrdses osas, igaüks 1/3 mõttelises osas (dtl 9–10). Testament on

ühepoolne tehing, millega pärandaja teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi

pärimisseaduse ( ) § 19 lg 1 alusel. Sealjuures tuvastab kohus, et U. N. testamendi kohaselt on

hagejale määratud annakuna eluaegne tasuta elamisõigus kinnisasjal asukohaga XXX (registriosa nr

xxxxxxx) paiknevas elamus koos abihoonete kasutamise õigusega (dtl 11–13). Tegemist on annaku

ehk konkreetse varalise hüvega PärS § 56 lg 1 tähenduses, mis annab annakusaajale õiguse nõuda

annakutäitjalt selle täitmist. Kuna testaator ei ole määranud annakutäitjat, on annakutäitjateks PärS §

57 lg 1 alusel pärijad ise. Seega on pärijad seaduse järgi kohustatud annaku täitma. Kohus tuvastab

samuti, et hageja on annaku vastu võtnud ja notar V. Ojapi poolt 06.03.2025 väljastatud annakusaaja

tunnistus kinnitab hageja õigust tasuta eluaegsele kasutusõigusele nimetatud kinnisasjal (dtl 16–17).

16. Isiklik kasutusõigus kui asjaõigus tekib kinnistusraamatusse kandmisega ja selleks on vajalik

kõigi kinnisasja omanike, st ka kostjate, tahteavaldusi kinnistusraamatuseaduse ( ) § 9 lg 1 ja KRS §

641 tähenduses. Kuna notar on ette valmistanud vastava asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduse,

kuid kostjad on keeldunud neid allkirjastamast, on tuvastatav, et kostjad on jätnud täitmata oma

kohustuse tagada annaku üleandmine hagejale (dtl 21–28). Seadus ei näe pärijale ette õigust seada

annaku täitmisele täiendavaid tingimusi, mida testaator ei ole testamendis nimetanud. Kuna PärS § 56

lg 1 kohaselt annab annak selle saajale nõudeõiguse ja PärS § 62 lg 1 ja 2 järgi tekib see nõudeõigus

pärandi avanemisel või tingimuse saabumisel, on pärijal kohustus annak täita ega saa sõltuda pärija

enda seatud lisatingimustest. Samuti tuleneb vastav PärS §-st 133. Eeltoodust järeldub üheselt, et

pärijapoolne nõue siduda annaku täitmine näiteks annakusaaja pärandiosast loobumisega ei ole

kooskõlas annaku regulatsiooni ega seaduse eesmärgiga.

17. Poolte vahelise vaidluse keskmes on küsimus, kas isiklik kasutusõigus annab hagejale kui ühele

kinnisasja ühisomandikest ainuõiguse elamu ja abihoonete ainukasutuseks. Kohus lähtub testamendi

tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest, mis on määrav PärS § 28 ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse ( ) § 75 lg 2 kohaselt. Kohus nõustub hagejaga, et kostjate väited testaatori tahte ebaselguse

kohta ei ole põhjendatud. Asjaolu, et testamendis ei ole nimetatud pärijate nimesid, ei muuda

testaatori tahet ebaselgeks. Testamendi kohaselt pärandas testaator kogu oma vara võrdsetes osades

seadusjärgsetele pärijatele (dtl 11). Seadusjärgsete pärijate ring on määratletav PärS § 11 jj alusel ja

on isikuliselt üheselt kindlaks tehtav. Seetõttu ei tekita selline tahteavaldus kahtlust testaatori tegeliku

tahte osas. Testamendis on lisaks selgelt sätestatud, et hagejal on õigus kasutada elamut ja

abihooneid eluaegselt tasuta, kandes sealjuures kinnistu kasutuskulud. Kostjad ei ole esitanud

asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid alust pidada testaatori tahet ebaselgeks või tõlgendada seda

teisiti. Küll on kohtu hinnangul mõistlik ja õiglane tõlgendus, et kui kinnisasja saab surmani kasutada

üksnes hageja, tuleb tal kanda mistahes kohustused ja koormatised, mis seonduvad kinnisasjaga (sh

maamaks vms kulutused kinnisasjale) ja nende nõudmine kostjatelt läheks vastuollu ka hea usu

põhimõttega. Põhjendatud ei ole kostjate väited, et isiklik kasutusõigus ei saa hõlmata kogu elamut ja

abihooneid nende suuruse tõttu. Testamendis ei ole kasutusõiguse ulatust piiratud ja sellest nähtub

testaatori tahe anda hagejale elamu ja abihoonete kasutamise õigus tervikuna. Asjaolu, et kinnisasi on

suurem või väiksem, ühe või mitme sissepääsuga, ei anna alust testamendis väljendatud tahet

kitsendavalt tõlgendada. Seda enam, et tõenditest on tuvastatav, et tegemist oli hageja ja

pärandaja/abikaasa pikaajalise ühise koduga (dtl 9). Samuti kinnitab testaatori tahet tema varasem

kirjalik väljendus, mille kohaselt pidi hagejal olema võimalus elada kogu majas elu lõpuni (dtl 141–

146). Puutuvalt vaidlusalusel kinnisasjal olevat üksnes pärandajale kuulunud vallasvara, mida hageja

valdab ja mida ei saa käsitada kinnisasja olulise osana (TsÜS § 53), ja mis testamendi järgselt kuulub

kõigile pärijatele ühiselt, peavad hageja ja kostjad kaaspärijatena ilmselt leidma selle jagamiseks

mõistliku kompromissi või vaidluse korral pöörduma õiguste kaitseks kohtusse. Kohus selgitab, et

hageja kui kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid U. N. esemeid või

mõttelist osa nendest (PärS § 148 lg 1 teine lause).

18. Kohus osundab, et tekkinud olukorda on võimalik õiguslikult alternatiivselt lahendada ka PärS §

16 lg-le 3 tuginedes. See norm sätestab, et pärandaja abikaasa võib lisaks oma pärandiosale nõuda

asjaõigusseaduse ( ) §-s 227 sätestatud asjaõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine

kodu, eeldusel, et pärandaja abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks. Nimetatud säte eeldab küll

lisaks üleelanud abikaasa elujärje halvenemise fakti, kuid annab siiski mõista, et seadusandja on

pidanud oluliseks, et üleelanud abikaasale jääks pärast abikaasa surma alles elukoht, st eesmärk on

kaitsta seadusega üleelanud abikaasa elamistingimusi. Arvestades, et hageja puhul on tegemist eaka

inimesega, kelle võimalused oma elukorraldust muuta võivad olla piiratud, tuleb pidada kaalukaks

argumendiks hageja õigust säilitada senine pikaajaline elukoht ning vältida olukorda, kus tema

harjumuspärane elujärg halveneks. AÕS § 225 lg 1 järgi koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja

selliselt, et õigustatud isikul on õigus kinnisasja teatud viisil kasutada ning kinnisasja omanik on

kohustatud seda taluma. Elamule seatud isiklik kasutusõigus tähendab AÕS § 227 lg 1 järgi õigust

kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa. Käesolevas asjas on testamendiga ette

nähtud eluaegne tasuta elamisõigus kinnisasjal asuvas elamus koos abihoonete kasutamise õigusega.

Seega on testaator laiendanud isikliku kasutusõiguse ulatust võrreldes seadusest tuleneva tavapärase

ulatusega, hõlmates ka abihoonete kasutamist. Samuti tuleneb seadusest (AÕS §§ 228, 219 lg 1), et

kinnisasja kasutamisest tingitud kulud (sh korrashoiukulud, parendamis- ja uuendamiskulud ning

kommunaalkulud) tuleb kanda kinnisasja valdajal, st käesoleval juhul hagejal (vt ka AÕS II komm.

vlj., § 227, p 3.1). Asjaolu, et testamendis on ette nähtud kasutamiskulude kandmine hageja poolt,

kinnitab omakorda testaatori tegelikku tahet anda kinnisasi surmani hageja ainukasutusse. AÕS § 227

lg 2 kohaselt võib õigustatud isik majutada elamusse ka oma perekonnaliikmeid ja hooldamiseks

vajalikke isikuid. Kohus leiab, et elamiseks mõeldud isikliku kasutusõiguse sisuks on käesoleval

juhul õigustatud isikule kinnisasja reaalse ainukasutuse tagamine, mis eeldab ka privaatsust ja

häirimatut valdust. Ka põhiseaduse ( ) § 33 esimene lause sätestab, et kodu on puutumatu.

19. Eeltooduga on vastuolus tõlgendus, et isikliku kasutusõiguse teostamine peab alluma käesoleval

juhul kaasomanike paralleelsele kasutusõigusele. Sealjuures kitsendataks sellise tõlgendusega

oluliselt pärandaja tahet. Sellest tulenevalt on kostjate vastuväide, et hageja kasutusõigus peab

arvestama kostjatest kaasomanike kasutusõigust, põhjendamatu. Kuigi kaasomanikel on üldreeglina

õigus ühist asja kasutada AÕS § 72 lg 1 alusel, on see õigus piiratud ulatuses, milles see takistab

isikliku kasutusõiguse teostamist. Isiklik kasutusõigus kui kinnisasja koormav piiratud asjaõigus

kujutab endast omandiõiguslikku kitsendust, millega vähendatakse omaniku kasutus- ja

käsutusvabadust õigustatud isiku kasuks. Isiklik kasutusõigus elamule on teisi välistav õigus, mistõttu

puudub kinnisasja omanikel õigus kasutada elamut või selle ruume ulatuses, milles need on antud

õigustatud isiku kasutusse (vt ka AÕS II komm. vlj. § 227, p 3.1). Seega ei ole kostjatel õigust elamut

kasutada ega seal viibida ilma hageja nõusolekuta. Kinnisasjal hetkel hageja valduses oleva üksnes

pärandajale kuulunud vallasvara osas tuleb pärijatel leida mõistlik kokkulepe.

20. Tsiviilõiguses kehtiv hea usu põhimõte (TsÜS § 138 lg 1) kohustab pooli õigusi teostama heas

usus, kuid samas ei saa pidada pahauskseks olukorda, kus isik pöördub kohtusse oma selgelt rikutud

õiguste kaitseks. Vastupidi, kostjate keeldumine annaku täitmisest ning selle sidumine täiendavate

tingimustega, ei tulene seadusest ega testamendist.

21. Eeltoodust tulenevalt on kostjad kohustatud andma tahteavaldused ja nõusolekud hageja kasuks

isikliku kasutusõiguse asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja vastava õiguse kinnistusraamatusse

kandmiseks. Kohus rahuldab hagi ja kohustab TsÜS § 68 lg 5, TMS § 184 lg 1 esimese lause ja KRS

§ 34¹ lg 8 alusel kostjaid andma hagejale järgmise sisuga tahteavaldused ja nõusolekud:

-

tahteavaldused tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse asjaõiguslepingu sõlmimiseks hageja kasuks

kinnistule asukohaga XXX, registriosa nr xxxxxxx.

-

nõusolekud kanda kinnistusraamatu registriosa nr xxxxxxx kolmandasse jakku järgmise kinnistut

piiratud asjaõigusena koormava isikliku kasutusõiguse kande tegemiseks: „Tähtajatu ja tasuta isiklik

kasutusõigus I.M (isikukood: XXX) kasuks, mille kohaselt on I.M-il õigus eluaegselt tasuta kasutada

elamiseks kinnistul paiknevat elamut ja abihooneid, õigusega majutada elamusse oma

perekonnaliikmeid, samuti isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks. Kinnistu kasutamise kulud

jäävad I.M kanda.“

Kohus asendab kostjate eeltoodud tahteavaldused ja nõusolekud käesoleva kohtulahendiga. Kohtu

hinnangul puudub vajadus kajastada kinnistusraamatus hageja taotletud märkust „isikliku

kasutusõiguse kustutamiseks piisab õigustatud isiku surma tõendamisest“, sest vastav õigus tuleneb

juba seadusest (AÕS §§ 228, 210 lg 1). Kohus sõnastas mõnevõrra ka taotletud kande sisu ümber,

muutmata sealjuures taotletu mõtet ja eesmärki.

MENETLUSKULUD

22. TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 165 lg 3 alusel tuleb hagi rahuldamise tõttu jätta menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda.

23. Hageja 14.04.2026 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks

õigusabikulud ja riigilõiv 490 eurot, kõik kokku 5935,80 eurot (dtl 232-235). Kostjad ei nõustu

hageja menetluskulude nimekirjaga ja leiavad, et need on põhjendamatud ja ebavajalikud (dtl 237–

239). Kostjate hinnangul ei olnud tegemist keeruka tsiviilasjaga, vaid sisuliselt kinnistusraamatusse

kande tegemiseks tahteavalduse asendamise nõudega, mistõttu ei ole põhjendatud kahe advokaadi

kasutamine. Esitatud õigusabikulud ei ole osaliselt asjakohased. Näiteks ei nõua istungikutsega

tutvumine erialaseid õigusteadmisi ja seda ei saa käsitada sisulise õigusabina. Samuti ei ole

põhjendatud kliendiga suhtluse kulud, mille sisu ja seos konkreetse vaidlusega ei ole menetluskulude

nimekirjast tuvastatav. Kostjad peavad põhjendamatuks ka pärandvara jagamisega seotud õigusabi

osutamist ajal, mil selline küsimus ei olnud veel menetluses sisuliselt tõusetunud, eriti arvestades, et

hageja on ise rõhutanud vaidluse piirdumist isikliku kasutusõiguse küsimusega. Kostjad leiavad

ühtlasi, et hageja käitumine menetluses on olnud ebaökonoomne ning menetluskulude tekkimist

suurendanud. Hagejal oli võimalus saavutada pärandvara jagamises kokkulepe, kuid ta eelistas

sisulise põhjenduseta keskenduda üksnes oma õiguse maksmapanekule, jättes vaidluse

terviklahenduse tulevikku. Selline käitumine on kostjate hinnangul toonud kaasa tarbetuid

menetluskulusid ja nende väljamõistmine kostjatelt oleks ebaõiglane. Teiseks vaidlevad kostjad vastu

õigusabi tunnihinnale, leides, et see ei ole vastavuses asja iseloomu ja keerukusega ning on seetõttu

põhjendamatult kõrge.

24. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on kohtu hinnangul tegemist täies

ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.

25. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus hindab hageja kulude põhjendatust

tervikuna, arvestades tsiviilasja olemust, keerukust ja mahtu, mitte ei analüüsi iga üksiku toimingu

ajakulu eraldi. Mh tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt RKTKm , p

14).

26. Hageja lepingulise esindaja tunnihind oli menetluses 210 ja 230 eurot, millele lisandub

käibemaks. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et esindatava huvides toimingu tegemisel

kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ning

mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada

põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt RKTKm , p 14; RKTKm , p 25).

Riigikohtu praktikas on aastatel 2022 ja 2024 peetud põhjendatuks tunnitasusid vahemikus 120-180

käibemaksuta (RKTKm nr , p 15; RKTKm nr , p 15). Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et

ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele

järelevalvele. Käesoleval juhul, arvestades tsiviilasja võrdlemisi mittekeerukat olemust, ei ole kohtu

hinnangul hageja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu vaatamata esindaja kõrgele kvalifikatsioonile

sellises määras vastaspoolelt väljamõistmiseks põhjendatud. Kohus peab põhjendatud tunnitasuks

käesoleval juhul 150 eurot (km-ta).

27. Samas on kohtu hinnangul hageja esindaja poolt tehtud toimingute maht menetluses olnud

vajalik ja põhjendatud. Kohus leiab, et tegemist on olnud tavapäraste menetluses vajalike

õigusabitoimingutega, sh hagi ja seisukohtade koostamine, vastaspoole menetlusdokumentidega

tutvumine, kohtuistungiks ettevalmistamine ja osalemine, menetlusega seotud aktsepteeritavas mahus

kliendisuhtlus. Asjaolu, et osa toimingutest hõlmab kliendiga suhtlemist või menetlusdokumentidega

tutvumist, ei muuda seda iseenesest käesoleval juhul põhjendamatuks, kuna menetluses on tehtud ka

kompromissettepanekuid. Samuti ei nõustu kohus kostjate väitega, et pärandvara jagamisega seotud

toimingud oleksid olnud asjakohatud, seda enam, et need on seotud menetluses kostjate poolt esitatud

ettepanekutega. Kohus ei nõustu ka kostjate seisukohaga, et hageja on menetlust ebaökonoomselt

pikendanud. Vastupidi, kohtumenetluse algatamine oli tingitud kostjate poolsest keeldumisest

annakut tingimusteta täita. Seetõttu leiab kohus, et hageja esindaja poolt tehtud toimingutele kulunud

aeg kogumahus 19,93 tundi ei ole üleliigne ega ebaproportsionaalne, vaid vastab asja iseloomule ja

sarnases menetluses tehtavate toimingute tavapärasele mahule.

28. Eeltoodule tuginedes tuleb perioodil 13.03.2025–10.04.2025 lugeda põhjendatuks hageja

õigusabikulud 7,98 tunni ulatuses ja perioodil 26.08.2025–14.04.2026 11,95 tunni ulatuses. Kuna

käibemaksumäär eelnevatel perioodidel erineb (vastavalt 22% ja 24%) ja kohus pidas põhjendatud

tunnihinnaks hageja esindajale 150 eurot (km-ta), kujuneb esimesel perioodil õigustatud

õigusabikuluks 1460,34 eurot (km-ga) (7,98 × 183) ja teisel perioodil kokku 2222,70 eurot (km-ga)

(11,95 × 186). Kokku on hageja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud 3683,04 eurot (km-ga).

29. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja hageja menetluskulud kokku 4173,04

eurot (3683,04 + 490). Nimetatud summat ületavas osas jätab kohus menetluskulud vastaspoolelt

välja mõistmata. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 ja hageja taotlusele tuleb kostjatel hagejale tasuda

tasumata menetluskuludelt ka viivist kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadi Karting

kohtunik