1-25-1256/117 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

6. mai 2026

Kohtuasja number

1-25-1256

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mario Truu ja Ingrid Kullerkann

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi üldmenetluses Deivis Kekiševi süüdistuses KarS

§ 114 lg 1 p 4 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3, § 274 lg 2 p 3, § 121 lg

2 p-de 1, 3 järgi ning Maivo Kärdi süüdistuses KarS § 274 lg

2 p 3, § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Apellandid

Tartu Maakohtu 8. detsembri 2025 otsus

Süüdistatav Deivis Kekišev ja kaitsja vandeadvokaat Rainer

Objartel;

Süüdistatav Maivo Kärt ja kaitsja vandeadvokaat Robert

Sprengk

Prokurör

Süüdistatavad

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör

Maarja-Liisa Kõiv

Deivis Kekišev. Isikukood 39603166018; varem

kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati Tartu Maakohtu

13. septembri 2023 otsusega kriminaalasjas nr 1-23-4775

KarS § 121 lg 2 p 3 järgi;

Maivo Kärt. Isikukood 38407260359; viimati Tartu

Maakohtu 19. mai 2023 otsusega kriminaalasjas nr 1-23-1122

KarS § 121 lg 2 p 3 ja § 274 lg 2 p 3 järgi.

Menetluse vorm

kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 8. detsembri 2025 otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroo Objartel & Partnerid vandeadvokaadi Rainer Objarteli

poolt Deivis Kekiševile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu ja hüvitavate kulude suuruseks 535,68 eurot, sealhulgas käibemaks

103,68 eurot.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Deivis Kekiševilt Eesti

Vabariigi kasuks välja 535,68 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul

kohtuotsuse jõustumisest makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri

märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata,

saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

4. Määrata Advokaadibüroo LMP Tartu esindus vandeadvokaadi Robert Sprengki

poolt Maivo Kärdile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava

tasu ja hüvitavate kulude suuruseks 178,56 eurot, sealhulgas käibemaks 34,56 eurot.

5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Maivo Kärdilt Eesti

Vabariigi kasuks välja 178,56 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul

kohtuotsuse jõustumisest makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri

märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata,

saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik

tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Deivis Kekišev anti kohtu alla süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg 2

– § 22 lg 3, § 121 lg 2 p 3 ja § 274 lg 2 p 3 järgi ning Maivo Kärt süüdistuses KarS § 113 lg 1 – §

25 lg 2 ja § 274 lg 2 p 3 järgi. Süüdistuse sisu on järgmine.

2. D. Kekiševi süüdistatakse selles, et tema isikuna, keda on Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli

2022 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-6495 karistatud KarS § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg-te 2 ja 4

järgi, olles kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, osutas ainelist kaasabi

kaaskinnipeetav M. Kärdi tahtlikule õigusvastasele teole, s.o katsele tappa kaaskinnipeetav

H.O. . D. Kekiševi tahtlik kaasaaitamise tegu seisnes selles, et tema, olles 18. detsembri 2023

kella 18.10 paiku kambris nr 3090 pealt näinud H.O. i ja M. Kärdi vahelist konflikti, liikus kell

18.11 koos M. Kärdiga oma kambrisse nr 3108. Seejärel jättis D. Kekišev M. Kärdi oma

kambrisse ootama ning liikus ise eluosakonnast trellvärava kaudu välja oma isiklike asjade

juurde. Siis, ligikaudu 15 sekundi möödudes, saabus ta tagasi oma kambrisse nr 3108. Tagasi

tulles oli D. Kekiševi paremas käes musta värvi mapp. Kambris nr 3108 võttis D. Kekišev

peidukohast metallist isevalmistatud 10,5 cm pikkuse terariista, millele lisas isevalmistatud

käepideme elastiksidemest ja paberist, ning andis selle M. Kärdile. M. Kärt asetas käepidemega

terariista püksivärvli vahele ja väljus kell 18.15 kambrist nr 3108. Seejärel suundus M. Kärt oma

kambrisse nr 3090. Ligikaudu 30 sekundit hiljem väljus M. Kärt kambrist nr 3090, seljas jope, ja

liikus mööda E11 osakonna koridori puhkeruumi. Jõudnud puhkeruumi, ründas M. Kärt kell

18.16 paremas käes olnud ja D. Kekiševi poolt antud terariistaga selja tagant H.O. it. M. Kärt lõi

H.O. it korduvalt kaela- ja kehapiirkonda, eesmärgiga tabada H.O. i kägiveeni, et H.O. tappa. M.

Kärdi tegu jäi tema tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata, kuna kannatanu keeras pea

ära, mistõttu ei õnnestunud M. Kärdil kägiveeni tabada. Sellise tegevusega põhjustas M. Kärt

H.O. ile tervisekahjustused – torke-lõikehaava seljal vasaku abaluu foonil, lõikehaavad paremal

pool kaela külgpinna-õlavöötme piiril, pindmised lõikehaavad-nahakriimustused seljal, paremal

2(28)

reiel ja õlavarrel ning haava juustega kaetud peanahal lagipeas. Kell 18.17 tuli D. Kekišev

puhkeruumi uksele. Uksel olles nägi D. Kekišev, et jõudude vahekord on M. Kärdi kahjuks,

seega liikus D. Kekišev H.O. i selja taha ja haaras H.O. il ümbert kinni. D. Kekišev tõmbas H.O.

i M. Kärdist eemale ja hoidis kinni, kuni M. Kärt oli puhkeruumist koos terariistaga lahkunud

oma kambrisse nr 3090. Seejärel liikus D. Kekišev kell 18.18 M. Kärdi kambrisse nr 3090.

Peatselt, ligikaudu 13 sekundi pärast, väljus D. Kekišev kambrist ja suundus enda kambrisse nr

3108. 9. veebruaril 2024 kell 13.00 kambri nr 3090 läbiotsimise käigus leiti ülemise nari

voodiraami vahelt metallist 10,5 cm pikkune isevalmistatud torke-lõikeriist.

Seega, andes M. Kärdile kuriteo toimepanemise vahendi, pani D. Kekišev toime KarS § 114 lg 1

p 4 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese mõrvakatsele ainelise

kaasaaitamise isikuna, kes on varem toime pannud mõrvakatse.

3. Veel süüdistatakse D. Kekiševi selles, et tema isikuna, keda on Tartu Ringkonnakohtu 29.

aprilli 2022 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-6495 karistatud KarS § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg-te 2 ja

4 järgi, olles kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, kasutas koos kaaskinnipeetav

J.L. iga 7. mail 2024 ajavahemikul kell 20.00–20.01 Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone 11.

eluosakonna kambris nr 3089 füüsilist vägivalda kaaskinnipeetav T.T.P. suhtes. D. Kekišev,

olles eelnevalt kokku leppinud J.L. iga, et nad lähevad annavad T.T.P. le peksa, liikus koos J.L.

iga kell 20.00 kambrisse nr 3089. Kambris nr 3089 paiknesid kinnipeetavad A.U. ja T.T.P. .

Kambrisse sisenedes karjus D. Kekišev kannatanule, et miks ta vait on. Kannatanu ei vastanud

midagi, misjärel lõi J.L. ühel korral enda parema käega vastu T.T.P. paremat silma ning seejärel

alustas kätega löömist ka D. Kekišev. Löökide tagajärjel kaotas T.T.P. tasakaalu ja kukkus

kambri põrandale pikali. D. Kekišev peksis maas lamavat kannatanut jalgadega korduvalt pähe

ning hüppas kannatanu kehale jalgadega peale. J.L. lõi korduvalt kannatanut alakehasse. D.

Kekišev lõpetas oma tegevuse J.L. i poolse sekkumise tõttu, mis seisnes selles, et J.L. võttis D.

Kekiševist kinni ja käskis tal lõpetada. Seejärel suundusid mõlemad kambrist välja ning

kannatanu jäi verisena liikumatult põrandale lebama. Löökide tagajärjel kaotas T.T.P. teadvuse

ning ta toimetati kiirabiga Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda. Oma

tegevusega põhjustasid D. Kekišev ja J.L. kannatanule valu ja tervisekahjustused: IV-V roide

nihketa murrud ja VI-VII roide nihkega murrud vasakul pool; VII-IX roide nihketa murrud

paremal pool; vedelikrinna vasakul; nahaalused verevalumid; nahamarrastused pea-, kaela-,

kehatüve ja ülajäsemete piirkonnas ning haava huulel. Roiete murrud põhjustasid kannatanule

pikaajalise tervisekahjustuse kestusega enam kui 4 nädalat, kuid vähem kui 4 kuud. D. Kekiševil

oli tahtlus T.T.P. tappa, kuid kuritegu jäi lõpule viimata J.L. i sekkumise tõttu.

Seega pani D. Kekišev toime KarS § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o

teise inimese mõrvakatse isikuna, kes on varem toime pannud mõrvakatse.

4. Veel süüdistatakse D. Kekiševi selles, et tema isikuna, keda on Tartu Maakohtu 13. septembri

2023 otsusega kriminaalasjas nr 1-23-4775 karistatud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja olles

kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas,

-

kasutas 4. detsembril 2023 kella 13.22 paiku Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vangla

eeluuritavate eluhoone 11. eluosakonna puhkeruumis füüsilist vägivalda kaaskinnipeetav

S.P. i (uue nimega N.) suhtes ning lõi puhkeruumi uksel seisnud kannatanut mitmel

korral kätega pähe. Sellega põhjustas D. Kekišev S.P. ile valu ja järgmised

tervisekahjustused: punetuse ja verevalumi vasakul pool näos ning pindmise marrastuse

vasaku kõrva taguse piirkonnas;

-

kasutas 15. mail 2024 kella 13.30 paiku Tartu Vangla meditsiiniosakonna kabinetis nr

2241 füüsilist vägivalda psühhiaater S.K. i suhtes ja lõi teda arvuti kuvariga ühe korra

vasakule poole kuklasse. D. Kekišev põhjustas oma tegevusega S.K. ile valu ja järgmised

3(28)

tervisekahjustused: umbes 4 mm sügavuse ja 4 cm pikkuse veritseva haava vasakul pool

kukla piirkonnas kõrva läheduses, mis vajas kolme õmblust, ning 4x5 cm suuruse muhu.

Seega pani D. Kekišev toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o korduvalt

teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise.

5. Veel süüdistatakse D. Kekiševi selles, et tema isikuna, keda on Tartu Maakohtu 21. juuli 2022

otsusega kriminaalasjas nr 1-22-4231 karistatud KarS § 274 lg 2 p 3 järgi,

-

ähvardas 17. juunil 2024 kella 18.30 paiku Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone 2.

eluosakonna kambris nr 1166 ametiülesandeid täitvat vanemvalvur M.G.K. i tapmisega,

küsides korduvalt, kas ta tahab enda naist veel näha ning „kas sa tead, mis on

kontaktlask?“, samuti ütles D. Kekišev, et M.G.K. võib lihtsalt kuuli pähe saada. M.G.K.

võttis ähvardusi reaalsena.

Seega pani D. Kekišev toime KarS § 274 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o

korduva vägivalla kasutamise võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste

täitmisega.

6. M. Kärti süüdistatakse selles, et tema, olles kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas,

kasutas 18. detsembril 2023 kella 18.06 paiku Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone E-11

olmeruumis kaaskinnipeetav H.O. i suhtes füüsilist vägivalda ning lõi istuvat kannatanut selja

tagant pliiatsiga kõrri. Löögi tagajärjel murdus pliiatsitina ning kannatanu võttis selle oma kõrist

välja, misjärel hakkas kannatanul kõrist verd jooksma. Kannatanu lükkas M. Kärdi endast

eemale ning M. Kärt lahkus puhkeruumist oma kambrisse nr 3090. Seejärel läks kannatanu end

puhastama ning samuti liikus ta M. Kärdi kambrisse nr 3090. Kambris nr 3090 oli kannatanul

konflikt M. Kärdiga, mida nägi pealt D. Kekišev. Pärast konflikti liikus kannatanu tagasi sektori

puhkeruumi. Seejärel liikus D. Kekišev kell 18.11 M. Kärdiga oma kambrisse nr 3108. D.

Kekišev jättis M. Kärdi oma kambrisse ootama ning liikus ise eluosakonnast trellvärava kaudu

välja oma isiklike asjade juurde. Siis, ligikaudu 15 sekundi möödudes, saabus ta tagasi oma

kambrisse nr 3108. Tagasi tulles oli D. Kekiševi paremas käes musta värvi mapp. Kambris nr

3108 võttis D. Kekišev peidukohast metallist isevalmistatud 10,5 cm pikkuse terariista, millele

lisas isevalmistatud käepideme elastiksidemest ja paberist, ning andis selle M. Kärdile. M. Kärt

asetas käepidemega terariista püksivärvli vahele ja väljus kell 18.15 kambrist nr 3108. Seejärel

suundus M. Kärt oma kambrisse nr 3090. Ligikaudu 30 sekundit hiljem väljus M. Kärt kambrist

nr 3090, seljas jope, ja liikus mööda E11 osakonna koridori puhkeruumi. Jõudnud puhkeruumi,

ründas M. Kärt kell 18.16 paremas käes olnud ja D. Kekiševi poolt antud terariistaga selja tagant

H.O. it. M. Kärt lõi H.O. it korduvalt kaela- ja kehapiirkonda, eesmärgiga tabada H.O. i

kägiveeni, et H.O. tappa. M. Kärdi tegu jäi tema tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule

viimata, kuna kannatanu keeras pea ära, mistõttu ei õnnestunud M. Kärdil kägiveeni tabada.

Sellise tegevusega põhjustas M. Kärt H.O. ile tervisekahjustused – torke-lõikehaava seljal

vasaku abaluu foonil, lõikehaavad paremal pool kaela külgpinna-õlavöötme piiril, pindmised

lõikehaavad-nahakriimustused seljal, paremal reiel ja õlavarrel ning haava juustega kaetud

peanahal lagipeas, lisaks aga punktikujulise torkehaava kaela eespinnal alumises kolmandikus.

Seega pani M. Kärt toime KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise

inimese tapmise katse.

7. Veel süüdistatakse M. Kärti selles, et tema isikuna, keda on 19. mai 2023 Tartu Maakohtu

otsusega kriminaalasjas nr 1-23-1122 karistatud KarS § 274 lg 2 p 3 järgi, olles kinnipeetav

Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, ütles 4. oktoobril 2023 kella 13.00 paiku Tartu Vangla E-

11 eluosakonna kambris nr 3115 kambriterminali kaudu valveruumis viibivale inspektor-

kontaktisikule M.T. le: „Kes järgmisena kambriluugi juurde tuleb, olgu see valvur, H või A-M,

löön tal pea lõhki ja ei hakka enam mängima.“ M.T. edastas öeldu kannatanutele, kes seda

4(28)

võimuesindajatena kuuldes tunnetasid, et M. Kärt ähvardas neid seoses nende ametikohustuste

täitmisega tervisekahjustuse tekitamisega. Ähvardust võtsid inspektor-kontaktisik H.H.S. e ja

valvur A.M.L. reaalsena.

Seega pani M. Kärt toime KarS § 274 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o korduva

tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise võimuesindajate vastu seoses nende ametikohustuste

täitmisega.

Maakohtu otsus

8. Tartu Maakohtu 8. detsembri 2025 otsusega mõisteti D. Kekišev õigeks KarS § 274 lg 2 p 3

järgi (12. juuni 2024 kella 18.34 paiku toimepandud tegu). D. Kekišev tunnistati süüdi KarS §

114 lg 1 p 4 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi ja teda karistati 8 aasta pikkuse vangistusega, KarS §

121 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning teda karistati 5 aasta pikkuse vangistusega ning KarS § 274 lg 2 p

3 järgi ja teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti D.

Kekiševile liitkaristuseks 12 aastat vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise, s.o

Tartu Maakohtu 13 septembri 2023 otsusega kriminaalasjas nr 1-23-4775 mõistetud liitkaristuse

kandmata osa, s.o 5 aasta, 7 kuu ja 9 päeva pikkuse vangistuse, võrra. Seega kohtuotsuste

kogumis mõisteti D. Kekiševile liitkaristuseks 17 aastat 7 kuud ja 9 päeva vangistust ning

karistusaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise aeg, s.o 8. detsember 2025.

9. Maivo Kärt tunnistati süüdi KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi ja teda karistati 11-aastase

pikkuse vangistusega ning KarS § 274 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse

vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti M. Kärdile liitkaristuseks 12 aastat vangistust ning

karistusaja alguseks loeti KarS § 68 lg 1 alusel M. Kärdi vahistamise aeg, s.o 24. jaanuar 2025.

10. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised.

M. Kärdi süüdistus KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi ja D. Kekiševi süüdistus KarS § 114 lg 1 p

4 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi (kannatanu H.O. )

11. Kohtus oli põhivaidlus selle üle, millised vigastused M. Kärt H.O. ile põhjustas ning kas M.

Kärdi tahtlus oli suunatud H.O. i tapmisele või üksnes temale kehavigastuste tekitamisele. Veel

vaieldi selle üle, kas D. Kekišev andis kaasaaitajana M. Kärdile kuriteo toimepanemiseks

vahendi, s.o isevalmistatud noa. Maakohus erilisi vaidlusküsimusi ei näinud ja toetus seejuures

asjas kogutud tõenditele.

12. Pliiatsiga ründe järgselt oli H.O. i kaelas terav pliiatsitera moodi ese ning selle

väljatõmbamisel hakkas H.O. i kaelast verd jooksma. Noaga tabas M. Kärt H.O. it mitte üksnes

kaela- ja abaluupiirkonda, vaid ka kuklapiirkonda ja parema reie sisekülge. Tartu Vangla

meditsiiniosakonnas fikseeriti intsidendijärgselt H.O. i vigastused ja vigastused fotografeeriti.

Viis päeva hiljem olid H.O. i vigastused veel sedastatavad. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti nr

24EAOI00069-01 kohaselt olid H.O. il 18. detsembril 2023 torke-lõikehaav seljal vasaku abaluu

foonil; lõikehaavad paremal pool kaelakülgpinna-õlavöötme piiril; pindmised lõikehaavad-

nahakriimustused seljal, paremal reiel ja õlavarrel; haav juustega kaetud peanahal lagipeas ning

nahaalune verevalum ja punktikujuline torkehaav kaela eespinnal alumises kolmandikus.

Sedastatud torke-lõikehaav ning lõikehaavad ja nahakriimustused võisid eksperdi arvates olla

tekitatud terava vägivallaga löögist ning lõikamistest-tõmbamistest teravaservalise ja -otsalise

esemega, näiteks noaga või mõne muu sarnase esemega, verevalumiga ümbritsetud

punktikujuline torkehaav kaela eespinnal aga löömisel pliiatsi(tera)ga/pastaka otsaga või mõne

muu torkevahendiga.

13. Kuigi ka D. Kekišev sekkus lõpus sündmustikku, siis talle vigastuste tekitamises süüdistust

ei esitatud. Tema roll piirdus vaid H.O. i kinnihoidmisega ning ühtegi löömis- või

lõikamisliigutust ta H.O. i suunas ei teinud. Samuti puuduvad tõendid, et sündmuste käiku oleks

5(28)

sekkunud ja H.O. it füüsiliselt rünnanud veel keegi kolmas. Kohtu hinnangul on vaieldamatult

tuvastatud, et kõik H.O. ile süüdistusaktis märgitud kehavigastused olid saadud M. Kärdi ründe

tagajärjel.

14. Ekspertiisiakti kohaselt ei ulatunud H.O. i haavad kehaõõntesse, suured veresooned polnud

vigastatud, kannatanu ei vajanud hospitaliseerimist ning seetõttu polnud H.O. i kehavigastused

eluohtlikud, vaid üksnes lühiajalised tervisekahjustused kestusega kuni neli nädalat. M. Kärdi

sõnul polnud tema tahtlus suunatud H.O. i tapmisele. Kui ta oleks tahtnud H.O. it pliiatsiga

rünnates tappa, oleks ta löönud kaela, aga selle asemel surus ta H.O. ile kaela peale, et H.O. is

psühholoogilist hirmu tekitada. Samuti ei seadnud ta eesmärgiks tabada noaga H.O. i kägiveeni,

kuna kägiveen asub vasakul pool kaelal, kuid tema lõi paremale poole rangluusse.

Tapmistahtluse korral poleks ta jätnud pärast D. Kekiševi sekkumist asja pooleli. Vastupidi, tal

oleks palju lihtsam olnud H.O. it tappa, kuna D. Kekišev hoidis H.O. it mingi hetk kinni.

15. M. Kärt avaldas vanglas temaga nii vahetult kui ka veidi hiljem suhelnud vanglaametnikele

I.E. ile ja Tartu Vangla sotsiaaltöötajale A.U. le, et tahtis H.O. it tappa, kuna too oli öelnud M.

Kärdile halvasti. Samas märkis M. Kärt, et „see oli hea, et H.O. ei saanud surma, sest vastasel

juhul oleks karistus karmim“. Maakohus märkis, et I.E. i ja A.U. ütlused M. Kärdi poolt kuriteo

toimepanemise omaksvõtu (s.t H.O. i tapmise tahtluse) kohta on iseseisvaks tõendiks

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg 21 p 3 mõttes.

16. Tahtlusele H.O. tappa viitab maakohtu meelest ka väline teopilt. Pliiatsiga ründe puhul,

arvestades torke suunatust ja torkel rakendatud jõudu, on võimalik rääkida kaudse tahtluse

vormis tapmistahtlusest. Aga järgnev noarünne vahetult pärast seda, kui H.O. viibis

omavaheliste arvete klaarimiseks M. Kärdi kambris, räägib juba tapmise eesmärgist ehk

kavatsetusest. Videosalvestistest nähtuvalt liikus M. Kärt kiirel sammul otsejoones olmeruumi

H.O. i juurde ning sihtis H.O. it esmalt sõnagi lausumata käes oleva terariistaga viimasele

paremale poole kukla/kaelapiirkonda, s.o elutähtsate veresoonte paiknemise piirkonda.

Salvestistelt nähtub, et löök oli silmnähtavalt väga jõuline. Kuna esimene löök ei õnnestunud,

sest H.O. pööras pead ja hakkas end käsi ette tõstes aktiivselt kaitsma, lõi M. Kärt teda enda

käes olnud terariistaga korduvalt uuesti kaelapiirkonda. M. Kärdi vägivaldne tegevus oleks

ilmselt jätkunud, kuid H.O. oli temast füüsiliselt tugevam, sai kontrolli enda kätte, surus M.

Kärdi maha ning muutis viimase ründevõimetuks.

17. Kohus ei nõustunud M. Kärdi kaitsjaga selles, et selle noa või torkeriistaga, mida M. Kärt

kasutas, pole võimalik tappa, kuna tegemist olevat pehmest plekist valmistatud ja lühikese teraga

torkeriistaga. Videosalvestistelt nähtub, et M. Kärdi käest väljaulatuv noatera oli piisavalt pikk

(hinnanguliselt ca 10 cm). Samuti oli H.O. il meditsiiniosakonnas fikseeritud lõike-torkehaav

vasaku abaluu juures võrdlemisi sügav ja vajas õmblemist. Kohus märkis, et kui samasugune

vigastus oleks tekitatud inimesele kaela piirkonda, kus asuvad suured elutähtsad veresooned, on

võimalik massiivne verejooks ning selle tagajärjel surma saabumine. Kuna üldteadaolevalt on

kaela veresooned pindmised, siis põhimõtteliselt on võimalik neid veresooni eluohtlikult

vigastada ka lühikese, teravaservalise esemega. Kohus arvestas M. Kärdi iseloomu selles, et ta

on kergesti ärrituv, tegutseb impulsi ajendil tagajärgedele mõtlemata ega oska võimalikku

konfliktsituatsiooni lahendada verbaalselt.

18. Ka D. Kekiševi osavõtutegu – M. Kärdile H.O. i ründamiseks isevalmistatud noa andmine –

on kohtu hinnangul kinnitust leidnud. M. Kärt on menetluse erietappides andnud vastuolulisi

ütlusi ja need vastuolud on mõistuspäraselt kõrvaldamatud. Samuti ei haaku kummagi

süüdistatava ütlused ülejäänud süüstava tõendikogumiga.

19. Kohus märkis, et erinevalt M. Kärdist on D. Kekišev kinnipeetav, kelle juurest on

vanglaametnike poolt korduvalt leitud ja ära võetud isevalmistatud terariistu. Isegi kui möönda,

et 9. veebruaril 2024 D. Kekiševi kambrist leitud terarelv ei pruugi olla sama, mida M. Kärt

6(28)

kasutas 18. detsembril 2023 H.O. i ründamisel, ei välista see seda, et M. Kärt sai H.O. i

ründamiseks kasutatud noa D. Kekiševilt. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et kui M. Kärdil

endal oli kambris nuga, oleks ta seda H.O. i ründel kohe kasutanud, mitte läinud esialgu ründama

pliiatsiga, mis on ründerelvana võrdlemisi tavapäratu ja millega on rünnet kahtlemata ka

keerulisem sooritada. Seega polnud M. Kärdil enda kambris nuga.

20. Lisaks on nähtav 18. detsembri 2023 valvekaamerate salvestistelt, et pärast esimest rünnet ja

seda, kui H.O. oli käinud M. Kärdi kambris, liikusid D. Kekišev ja M. Kärt koheselt D. Kekiševi

kambrisse. Mõlemad süüdistatavad esitasid sinna mineku põhjuse kohta väite, et kuna M. Kärdil

endal tualettpaberit ei olnud, läks ta seda küsima D. Kekiševilt. H.O. oli teda kambris löönud ja

M. Kärdil oli tekkinud sellest verejooks. Selline versioon ei vasta kohtu hinnangul tegelikkusele

juba seetõttu, et 18. detsembri 2023 kaamerate nr 25 ja 27 videosalvestistest tehtud fotodelt on

näha M. Kärdi kambris terve tualettpaberi rull. Arvestades, et D. Kekišev ja M. Kärt sisenesid D.

Kekiševi kambrisse kell 18.11.14 ja M. Kärt lahkus sealt kell 18.14.59, oli piisavalt aega D.

Kekiševi kambrist isevalmistatud noa võtmiseks. Kui M. Kärt D. Kekiševi kambrist väljus,

suundus ta esmalt enda kambrisse ja sealt otsejoones elusektori olmeruumi H.O. it ründama.

Vahepeal ta kuskil mujal ei käinud. Sellest järeldab kohus, et M. Kärt võis H.O. i ründamiseks

kasutatud isevalmistatud noa saada ainult D. Kekiševi kambrist. Valvekaamerate salvestistelt

nähtub, et kedagi teist sel ajal D. Kekiševi kambris ei olnud, mistõttu ei saanud mitte keegi peale

D. Kekiševi anda M. Kärdile nuga. Kohus märkis, et kuna tegu on vanglas keelatud esemega ja

sellega oli plaanis minna H.O. it ründama, on mõistlik eeldada, et keelatud ese antakse üle

kambris sees teiste eest varjatult. M. Kärdi poolt kirjutatud kirjad näitavad, et D. Kekišev ja M.

Kärt polnud tavalised kaaskinnipeetavad, vaid omasid pikemaajalisi ja isiklikumaid omavahelisi

suhteid. Vahetult pärast 18. detsembri 2023 sündmust saadetud kirjades on näha soovi teemat

puudutada ja ütlusi omavahel kooskõlastada.

21. Osavõtuteo jaoks vajalik kahekordne tahtlus oli D. Kekiševil olemas. Tõenditega on

tuvastatav D. Kekiševi teadmine sellest, et M. Kärdil oli H.O. iga konflikt ning et H.O. lõi M.

Kärti viimase kambris. Kuna D. Kekišev ja M. Kärt olid pärast seda mitme minuti jooksul koos

D. Kekiševi kambris, siis teadis D. Kekišev kahtlemata ka seda, et M. Kärt sai H.O. i peale

vihaseks ning soovis talle kätte maksta. Kohus asus seisukohale, et kui D. Kekišev andis neid

asjaolusid arvestades M. Kärdile isevalmistatud, kuid eluohtlikke vigastusi tekitada võimaldava

noa, siis nõustus ta koosseisupärase asjaolu saabumisega, s.t möönis, et M. Kärt tapab selle

noaga H.O. i. Järelikult oli D. Kekiševil noa andmise osas otsene tahtlus ning tapmisteo osas

vähemalt kaudne tahtlus.

D. Kekiševi süüdistus KarS § 274 lg 2 p 3 järgi

22. 17. juunil 2024 D. Kekiševi poolt M.G.K. ile öeldu, s.o küsimused, kas kannatanu teab, mis

on kontaktlask ja kas ta oma naist tahab veel näha, ning väide, et kannatanu võib väljaspool

vanglat kuuli pähe saada, on kohtu hinnangul käsitletavad tapmisähvardusena. D. Kekišev

kasutas M.G.K. i suhtes psüühilist vägivalda. D. Kekišev tunnistas ennast ähvarduste tegemises

süüdi, väites, et ta ei mõelnud, kuidas see võiks kannatanule mõjuda.

23. D. Kekiševi käitumist ei saa pidada pelgalt pahameele väljendamiseks. Kohus leiab, et

kannatanu M.G.K. il oli põhjust karta D. Kekiševi ähvardusi ning need olid kannatanu silmis

veenvad, mida kinnitavad D. Kekiševi äsja enne ähvardamist toimunud rünne kannatanu vastu

ning arvukad varasemad rünnakud teiste vanglaametnike ja kaaskinnipeetavate vastu.

Kinnipeetaval on võimalik suhelda väljaspool vanglat viibivate isikutega ja korraldada

kannatanu ründamine ka väljaspool vanglat, just nii, nagu D. Kekišev lubas. Kohus märkis

lisaks, et asjaolu, et D. Kekiševi koheldi ohtliku vägivaldse kinnipeetavana, iseloomustab ka

vanglaametnike varustus, s.o kaitseprillid ja kilbid, mida nad D. Kekiševiga suheldes kasutasid.

Kohus leidis, et D. Kekišev pani teo toime otsese tahtlusega. D. Kekiševil oli tekkinud täpselt

7(28)

tuvastamata asjaolude tõttu M.G.K. i suhtes antipaatia, väljendades seda viimase suhtes füüsilise

ja verbaalse ründe ning solvangutega. D. Kekišev teadis, et teda peetakse vägivaldseks, ohtlikuks

ja ettearvamatuks isikuks, ning ta möönis, et teda iseloomustavad omadused muudavad tema

ähvardused ähvarduse saajale tõsiseltvõetavaks, mistõttu ka M.G.K. võttis tema sõnu tõsiselt ja

tundis ennast ohustatuna.

M. Kärdi süüdistus KarS § 274 lg 2 p 3 järgi

24. Kohtuvaidlustes prokurör loobus M. Kärdile KarS § 274 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistusest

osaliselt osas, mis puudutas 4. oktoobril 2023 Tartu Vangla valvur-dokumendihalduri A.-M.

Leidu ähvardamist.

25. Kohus leidis, et kannatanu H.H.S. e episoodis on tunnistajate M.T. ja J.S.Õ. a ütlustega

tõendatud, et süüdistuses kirjeldatud ähvarduse tegi just M. Kärt. Tunnistaja J.S.Õ. kuulis

vahetult, et kambriterminali kambri 3115 kaudu suhtles M.T. M. Kärdiga, tundes M. Kärdi ära

hääle järgi.

26. Kaitsjale vastupidiselt leidis kohus, et teatud eelduste täidetuse korral on võimalik rünnata ka

läbi avatud kambriluugi, näiteks vanglaametniku kummardamisel luugi kohale. Seda on

kannatanu ütluste kohaselt ka eelnevalt temale teadaolevalt tehtud. Ka lukustatud kambris või

lukukambris viibimine ei välista vanglaametnike vastu suunatud rünnakuid, seda juhtudel, kus

vanglatöötajal on vajadus/kohustus kambrisse siseneda hädaolukorra või muu sellise situatsiooni

tõttu ning sellisel juhul on kinnipeetaval võimalik oma ähvardused teoks teha. Kannatanu pidi

kontaktisikuna pärast ähvardamist kohtuma M. Kärdiga ka väljaspool lukukambrit, mis oleks

võimaldanud M. Kärdil ähvardused täide viia. M. Kärdi vastutust ei välista ka asjaolu, et ta ei

teinud ähvarduse adressaatidele seda isiklikult teatavaks, vaid teatas kahju tekitamise kavatsusest

3. isikule. Vangla tingimustes oli M. Kärdile ka teada, et tema ähvardus edastatakse

adressaatidele ja tema käitumise kohta koostatakse ettekanne, mis jõuab tema kontaktisikuni.

Kuna M. Kärt on varasemalt juba käitunud kannatanu suhtes agressiivselt ja vägivaldselt,

süvendas selline ähvardamine kannatanus hirmutunnet ning arvamust, et ähvardused ei pruugi

jääda üksnes sõnadeks. Samuti märkis kannatanu, et ta oli korduvalt avaldanud üksuse juhile

soovi, et teda vabastataks M. Kärdi kontaktisiku kohalt ning pärast konkreetset ähvardamist

muutus ka tööprotsess: kannatanu püüdis võimalikult vähe M. Kärdiga kokku puutuda, lahendas

probleeme läbi kambriterminali ning M. Kärdiga vestluste läbiviimise vajaduse korral viibis

juures ka teine ametnik.

27. See asjaolu, et kannatanule ei vahendatud M. Kärdi poolt öeldud ähvardust sõna-sõnalt ja

silmast-silma, ei mõjuta M. Kärdi teole antavat karistusõiguslikku hinnangut. M. Kärdi eesmärk

oli külvata hirmu ja mõjutada kannatanut läbi hirmutunde alluma tema tahtmisele ning selle

eesmärgi M. Kärt ka saavutas – kannatanut saatis pidev hirmutunne, et M. Kärt kasutab tema

suhtes füüsilist vägivalda. Arvestades M. Kärdi ja H.H.S. e omavahelisi pingelisi suhteid ja

pidevat konfliktolukorda, oli H.H.S. el alust karta ähvarduse täideviimist mitte üksnes sellel

konkreetsel päeval, vaid pidevalt, kui tal oli kohustus M. Kärdiga kokku puutuda.

28. Kohus leidis, et M. Kärdi eesmärk oli tervisekahjustuse tekitamise ähvarduse mõjul panna

vanglaametnikud tegutsema talle meelepäraselt, et saavutada endale soodsat lahendust. M. Kärt

teades, et tema suhted kontaktisikuga on pingelised ja et viimane kardab teda, pidi võimalikuks

pidama ja möönis, et tema poolt öeldu tekitab H.H.S. es vähemalt hirmutunnet ning et

kannatanul on alust M. Kärdi eelneva mineviku ja halbade suhete tõttu karta ähvarduse

täideviimist. Seega pani M. Kärt teo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

D. Kekiševi süüdistus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

29. 4. detsembri 2023 kehalise väärkohtlemise episoodis leidis kohus, et rünnet alustas D.

Kekišev. D. Kekiševi ja kannatanu S.P. i (uue perekonnanimega N.) vaenulikud suhted ühe

8(28)

naistuttava tõttu, D. Kekiševi kiire ja ründav liikumine kannatanu suunas, tema poolt asjade

(raamatute) maha viskamine enne konflikti andsid S.P. ile aluse arvata, et teda ootab ees vahetu

rünne. Seetõttu oli kohtu hinnangul S.P. il õigus vahetult eesseisvat rünnet tõrjuda, mis seisnes

selles, et S.P. tõstis käed enesekaitseks ja haaras ründaja kraest, et viimane ei saaks kannatanut

lüüa. D. Kekiševi ähvardav liikumine S.P. i suunas ja tema kehakeel andsid mõista kavatsusest

kannatanule kallale tungida ning need on fikseeritud valve- ja kehakaamerate salvestistega. D.

Kekišev liikus S.P. i suunas, haaras vasaku käega S.P. i kaelast kinni ja tegi löögi parema käe

rusikaga S.P. i pea suunas, tabades löögiga S.P. it vasakule pähe. Seejärel tegi D. Kekišev teise

rusikalöögi S.P. i pea suunas ning pärast seda lõi S.P. kolm korda D. Kekiševi pähe. Kui valvuril

õnnestus D. Kekiševi S.P. ist eemale tõmmata, viskas D. Kekišev S.P. i suunas malelaua.

30. Kannatanust tehtud fotod tõendavad S.P. il 4. detsembril 2023 tekitatud vigastusi. Kohus

leidis, et S.P. il tekkinud vigastused on sellised, mille puhul ei teki kahtlust, et need toovad kaasa

ka valuaistingu. D. Kekišev pani teo toime kavatsetusega, kuna oli juba varem kannatanut

ähvardanud ja lubanud tema suhtes vägivalda tarvitada ning soodsa olukorra tekkimisel viis ta

oma kavatsuse täide.

31. Kohus märkis lisaks seda, et S.P. i tegevus vahetult eesseisva rünnaku kaitsel (s.o käte

ettesirutamine ja D. Kekiševi kraest kinni haaramine) ei tekitanud D. Kekiševil

hädakaitseseisundit, vaid hädakaitseõigus tekkis rünnataval S.P. il.

32. 15. mai 2024 episoodis, kus D. Kekišev lõi Tartu Vangla meditsiiniosakonnas

psühhiaatrikabinetis psühhiaater S.K. ile kuvariga ühel korral vasakule kuklasse, puudus poolte

vahel vaidlus nii faktoloogias kui ka teole antud õiguslikus hinnangus.

D. Kekiševi süüdistus KarS § 114 lg 1 p 4 – 25 lg 2 järgi ja J.L. i süüdistus KarS § 121 lg 2 p 3

järgi (kannatanu T.T.P. )

33. T.T.P. haigusloo nr 20240507-203448 päeviku kannete väljatrükid, epikriisi väljatrükk, isiku

läbivaatuse protokoll ja valvuri kehakaamera salvestise vaatlusprotokoll haakuvad isiku

kohtuarstliku ekspertiisiaktis nr 24E-AOI00182-01 esitatud ekspertarvamusega, millega on

tõendatud, et T.T.P. l esinesid IV-V roide nihketa ja VI-VII roide nihkega murrud vasakul ning

VII-IX roide nihketa murrud paremal pool, vähene vedelikrind (verirind?) vasakul; nahaalused

verevalumid ja nahamarrastused pea, kaela, kehatüve ja ülajäsemete piirkonnas, haav huulel.

Eksperdi hinnangul ei olnud tekkinud kehavigastused eluohtlikud ning tavalise kulu korral

põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega enam kui 4 nädalat, kuid vähem kui 4 kuud.

Eksperdiarvamuses toodud seisukoha järgi olid T.T.P. l tuvastatud roidemurdude, pea, kaela,

kehatüve ja jäsemete piirkonnas paiknevate vigastuste puhul tegemist tömbile vägivallale

iseloomulike vigastustega, mis võisid olla tekitatud korduvatest löökidest kõvade tömpide

esemetega, näiteks rusikate, kängitsetud jala või muude sarnaste esemetega.

34. Kohus leidis, et tunnistajate ütlustega on ümber lükatud D. Kekiševi väide, et viimane ei

teadnud, mille eest T.T.P. vangistust kandis. Tõenditele tuginedes leidis kohus, et J.L. lõi T.T.P.

t esimesena, tehes seda ühel korral, ja seejärel lõi D. Kekišev tuvastamata arvu lööke T.T.P. le

näkku. Seejärel kannatanu kukkus ja minestas. Pärast seda lõi J.L. kannatanut jalaga ühel korral

jalgadesse ning D. Kekišev täpselt tuvastamata arvu kordi näkku, kõrri, rindkeresse ja kõhtu.

Kannatanul tuvastatud vigastused (nahamarrastused, hematoomid) näos, peas, rindkerel ja kõhul

ning roiete murrud viitavad väga intensiivsele peksmisele ja rohkearvulistele löökidele.

Seejuures on need vigastused tekitatud D. Kekiševi poolt, v.a hematoom paremal näopoolel,

mille tekitas J.L. rusikalöögiga.

35. Kohus luges tuvastatuks, et D. Kekiševil ja J.L. il oli kokkulepe anda T.T.P. le peksa, milline

tegevus võib kaasa tuua ükskõik millise tagajärje, kuid sellisest kokkuleppest ei saa teha

järeldust, et D. Kekiševil oli T.T.P. tapmistahtlus. D. Kekiševi tahtlust tuleb hinnata välise

9(28)

teopildi, s.t teo objektiivse ohtlikkuse alusel. Eksperdi arvamuse kohaselt ei olnud tekitatud

kehavigastused eluohtlikud. Videovalvesüsteemi valvekaamerate salvestiselt kajastatu alusel on

tuvastatav, et peksmine kestis alla ühe minuti. Välise teopildi põhjal ei ole võimalik D.

Kekiševile ette heita T.T.P. elu ohustava vägivalla kasutamist KarS § 114 järgi.

36. J.L. i sekkumine D. Kekiševi tegevusse ja tema suunamine kambrist välja ei olnud sedavõrd

intensiivne, et selle tõttu oleks jäänud realiseerimata D. Kekiševi tegelik tahe, s.o tahe T.T.P.

tappa. Samuti ei olnud ka valvurid veel osakonda saabunud. D. Kekišev allus J.L. i suunamisele

ilma vastupanuta, mis viitab sellele, et ta loobus ise edasisest tegevusest. Sellisel juhul vastutab

ta tekitatud tagajärje järgi ehk siis teise inimese tervise kahjustamise eest, kui sellega on tekitatud

vähemalt neli nädalat kestev tervisekahjustus. Sellise teo pani D. Kekišev toime otsese tahtlusega

– ta lõi korduvalt intensiivselt kannatanut jalgade ja rusikatega erinevatesse kehapiirkondadesse,

soovides tekitada kannatanule valu ning mööndes, et sellise tegevusega kahjustab ta kannatanu

tervist ja tekitab tervisekahjustusi. Kohus kvalifitseeris D. Kekiševi tegevuse KarS § 121 lg 2 p 1

ja 3 järgi. Kohus ei tuvastanud, et täpselt tuvastamata surrogaadi (piirituselaadse vedeliku)

tarbimine oleks mõjutanud D. Kekiševi käitumist või ümbritseva tajumisvõimet.

37. J.L. i tegevuse kvalifitseeris kohus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.

38. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus kummagi süüdistatava puhul mitte

üheski episoodis ei tuvastanud.

D. Kekiševi karistus

39. D. Kekiševil on kuus kehtivat kriminaalkaristust, millest enamik on mõistetud

vägivallakuritegude eest, ning lisaks on talle korduvalt määratud distsiplinaarkaristusi

kinnipidamiskoha reeglite rikkumiste eest. D. Kekiševi iseloomustab agressiivne, impulsiivne,

hoolimatu ja vägivaldne käitumine.

40. Kannatanu T.T.P. peksmise episoodis esines madal motiiv, kuna D. Kekišev peksis T.T.P. t

üksnes seetõttu, et pidas teda pedofiiliks. Samas episoodis esineb ka teine karistust raskendav

asjaolu, s.o teo toimepanemine grupis J.L. iga. D. Kekišev vabandas kannatanu S.K. i ees ja

väljendas kahetsust, mida saab arvestada kergendava asjaoluna. Samas S.N. i ja T.T.P. peksmist

D. Kekišev õigustab ning leiab, et kannatanud olid ise süüdi. D. Kekiševi süü T.T.P. ja S.N. i

väärkohtlemise episoodides on suur ning S.K. i väärkohtlemisel keskmine. Kohus leidis, et

kehalise väärkohtlemise toimepanemine korduvalt ja mitme isiku suhtes, kellest ühele tekitas D.

Kekišev selle kuriteokoosseisu mõttes raskeima võimaliku tagajärje, ning mitme raskendava

asjaolu esinemine tähendab karistuse mõistmist KarS § 121 lg 2 p 1 ja 3 järgi sanktsiooni

ülemmääras.

41. KarS § 114 p 1 – 25 lg 2 – 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul kohus karistust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. D. Kekiševile on esitatud süüdistus M.

Kärdi poolt toimepandud tapmiskatsele kaasaaitamises. Üksiktäideviija ja üksiktäideviimisele

kaasaaitaja gruppi ei moodusta. Kuivõrd D. Kekiševi tegevus on hinnatav kaasaaitamisena, mis

on kergem osavõtuvorm kui täideviimine, ning täideviimistegu jäi katsestaadiumi, mõistis kohus

H.O. i mõrvakatsele kaasaaitamise eest D. Kekiševile karistuse koosseisu alammääras.

42. KarS § 274 lg 2 p 3 kuriteo eest karistust mõistes arvestas kohus sellega, et D. Kekišev

kahjustas oma teoga üksnes kannatanu M.G.K. i vaimset tervist ja turvatunnet ning seda

lühiajaliselt. Samas on ta samalaadseid kuritegusid toime pannud ka varasemalt ja korduvalt,

olles KarS § 274 lg 2 järgi süüdi mõistetud kolmel korral. D. Kekiševile on kombeks kasutada

nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda, et mõjutada ametnikke tegutsema talle sobivalt ja

saavutada endale meelepäraseid tulemusi. Kohus mõistis D. Kekiševile karistuse alla sanktsiooni

keskmist määra alammäära lähedal põhjusel, et teo tagajärjed ei olnud rasked.

10(28)

M. Kärdi karistus

43. M. Kärdi puhul arvestas kohus, et tal on neli kehtivat kriminaalkaristust, mis kõik on seotud

vägivallakuritegudega, ning ta on kandnud viiel korral reaalset vangistust. M. Kärt on vanglas

veetnud arvestatava aja oma elust. M. Kärt on vangistuses toime pannud mitmeid erinevaid

vanglaametnike korralduste eiramise, nende ründamise ja nendega suhtlemisega seotud

distsipliinirikkumisi. Oma ohtlikkuse tõttu vanglaametnikele, aga ka kaasvangidele on M. Kärt

korduvalt viibinud lukustatud kambris.

44. M. Kärdi psühhiaatri hinnangul esineb M. Kärdil raskekujuline püsiva iseloomuga

psüühikahäirete kogum, lisaks esineb tal kerge vaimne alaareng, kuid vaatamata sellele, ei

mõjuta M. Kärdil esinev psüühikahäirete kogum tema võimet oma käitumise tagajärgedest aru

saada ja neid juhtida. Suuremal osal juhtudest on tema teod taotluslikud ja manipuleerivad,

juhitud tähelepanuvajadusest. Maakohus leidis, et ka käesoleva asja raames arutatavate tegude

puhul sai M. Kärt aru oma tegude tähendusest ja tegude tagajärgedest ning oli võimeline neid

juhtima.

45. M. Kärdi sõnul planeeris ta H.O. i ründamist pikalt ette ja sobiva situatsiooni tekkimisel

realiseeris oma plaani ning ka H.H.S. e ähvardamisel oli M. Kärdil kindel soov saada

hirmutamise abil endale meelepärane tulemus. Sotsiaalprogrammid ja psühhiaatriline ravi ei ole

M. Kärdi käitumisele märkimisväärset mõju avaldanud. Karistust raskendavaid ja kergendavaid

asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus leidis, et M. Kärdi süü H.O. i tapmiskatses on keskmine

ning H.H.S. e ähvardamise eest karistas kohus M. Kärti keskmisest määrast väiksema

karistusega, sest ta kasutas üksnes vaimset vägivalda, mis on vägivalla vähemohtlik liik.

46. Kohus võttis seisukohad ka menetluskulude ja asitõendite osas. Menetluskulude osas mõistis

kohus igalt süüdistatavalt välja vaid sundraha (sh D. Kekiševilt 1/10 võrra vähendatud osas

seoses ühe episoodi õigeksmõistmisega).

Apellatsioonimenetlus

47. Tartu Maakohtu 8. detsembri 2025 otsuse peale esitasid apellatsioonid D. Kekišev, D.

Kekiševi kaitsja Rainer Objartel, M. Kärt ja M. Kärt kaitsja Robert Sprengk.

D. Kekiševi apellatsioon

48. D. Kekišev palub ennast õigeks mõista KarS § 114 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi toime

pandud teos ja KarS § 121 lg 2 p 3 järgi S.N. iga seotud episoodis. Esimese puhul leiab D.

Kekišev, et tõendamist pole leidnud asjaolu, et tema andis M. Kärdile terariista sellel ajal,

kui M. Kärt viibis D. Kekiševi kambris. Seda ei ole näha kaamera videosalvestistelt ning

vaid kambris viibimise fakt ei tõenda, et D. Kekišev oleks M. Kärdile midagi andnud. D.

Kekišev toob välja, et temal puudus kannatanuga igasugune konflikt ning tema osalus

piirdus vaid sellega, et läks M. Kärdi ja kannatanu vahelisele konfliktile vahele. D. Kekišev

ei ole kellelegi mingisugust terariista andnud.

49. S.N. iga seotud episoodi osas leiab D. Kekišev, et rünnakut alustas S.N. .

Kaamerasalvestiselt ei nähtu, et D. Kekišev oleks sammu kiirendanud, vaid sellelt on näha,

et hetk enne seda paneb S.N. enda kaelas oleva risti särgi alla, liigub ukseava juurde ja tema

käed liiguvad D. Kekiševi suunas. Sel hetkel asus D. Kekišev seega ennast kaitsma, mistõttu

oli tegemist temapoolse enesekaitsega.

D. Kekiševi kaitsja apellatsioon

11(28)

50. D. Kekiševi kaitsja R. Objartel taotleb maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu

muutmist, apelleeritud episoodides maakohtu kohtuotsuse (osalist) tühistamist ja nendes D.

Kekiševi õigeksmõistmist ning süüdistuse mahu vähenemise tõttu temale mõistetud

karistuse, sh liitkaristuse, kergendamist.

51. Süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi puuduvad veenvad

põhjendused, et D. Kekišev andis M. Kärdile isevalmistatud terariista, teades, et viimane

ründab sellega H.O. it sooviga viimast tappa. M. Kärt selgitas, et selle noa valmistas ta

lukukambris 3115 ja kui ta viidi üle kambrisse 3090, siis läbiotsimist ei teostatud tema

suhtes. Uksepleki sai seestpoolt piida küljest. Kaitsja leiab, et vahetult pärast sündmust ei

ole uuritud kambrit 3115, kas sealt oli midagi puudu või mitte. Samuti ei olnud M. Kärt

näinud seda eset, mis leiti D. Kekiševi kambrist 3090 ja mida kohtus vaadeldi. Nimetatud

episoodis kasutatud ründevahendit ei ole usaldusväärselt kindlaks tehtud ning on teadmata,

millise esemega M. Kärt H.O. it ründas ja talle kriminaalasjas tuvastatud tervisekahjustusi

tekitas. Puuduvad tõendid, millest saaks järeldada, et D. Kekiševilt leitud noad oleksid

valmistatud kellegi tervise kahjustamiseks.

52. Tualettpaberi küsimise asjaolule on kohus omistanud liiga palju rõhku. D. Kekišev ei

teadnud ega ka pidanud teadma, kas M. Kärdil oli seda kambris. Maakohus on jätnud

arvestamata M. Kärdi emotsionaalse seisundi, kuna H.O. tuli tema kambrisse ja lõi teda.

Kuigi salvestiselt ei ole M. Kärdi nägu näha, on eluliselt usutav, et M. Kärdil jooksis H.O.

i poolsest löömisest verd. Tagasi oma kambrisse liikudes pole M. Kärdil ninavigastus

tuvastatav, kuna eelduslikult pühkis ta oma nina D. Kekiševi kambris puhtaks. Välistatud

ei ole, et M. Kärt võttis isevalmistatud ründevahendi oma kambrist 3090, kus ta käis peale

D. Kekiševi kambrist lahkumist ja enne kööki minemist.

53. Maakohus poolt analüüsitud kirjavahetusest ei ole võimalik lugeda välja, et D. Kekišev

oleks olnud seotud M. Kärdi poolt toime pandud H.O. i ründamisega ning et tal oleks

olnud kaasaaitamistahtlus selles osas. Eluliselt ei ole esmalt usutav, et D. Kekišev osutas

kaasabi M. Kärdile, kellega tal olid suhted halvad juba enne 18. detsembri 2023 sündmust.

Samuti asjaolu, et D. Kekišev andis välja eseme, mis võib teda ennast ründega siduda ja

teda süüstada. H.O. ja D. Kekišev on kinnitanud, et neil omavahel vihavaenu ei ole.

54. Apellant leiab, et kambrist 3090 läbiotsimise käigus leitud asitõendina kasutatav ese ei

ole lubatav tõend. Läbiotsimine oleks pidanud toimuma legaliteedipõhimõttest tulenevalt

KrMS § 91, mitte VangS § 68 alusel, kuivõrd D. Kekišev saatis vanglale kirja, et ta saab

anda välja eseme, mida kasutati 18. detsembri 2023 rünnakus, täpsustamata, kus see asub.

Tegemist oli seega võimaliku kuriteo toimepanemise vahendiga, mis võib asuda vanglas.

Seega on tõendi kogumise korda rikutud oluliselt, mistõttu on tõend lubamatu.

55. Lisaks eelnevale on kohus teinud ebaõiged järeldused ka S.N. i episoodis KarS § 121

lg 2 p 3 järgi. Ründe algataja polnud D. Kekišev. Kui D. Kekišev oli köögiuksel, hakkas ta

ennast kiiremini liigutama ja alustas kaitsetegevust alles siis, kui S.N. oli juba D. Kekiševi

kraest kahe käega kinni võtnud. D. Kekišev asus tõrjuma tema vastu suunatud õigusvastast

vahetut rünnet sobiliku vahendiga, s.o käega. D. Kekišev ei saanud konfliktolukorrast

muul moel väljuda, seega oli kaitsetegevus ka vajalik.

56. Kaamerasalvestiselt nähtub, et enne D. Kekiševi jõudmist köögi ukse juurde paneb

S.N. kaelas oleva keti särgi alla ja tema käed tõusevad. Kaitsja hinnangul võib S.N. i

kehakeelest järeldada, et S.N. valmistus millekski enne, kui D. Kekišev temani oli

jõudnud. Apellant märgib lisaks, et käsitlevas sündmuses ei saa täielikult välistada ka

isikutevahelist vastastikust kaklust, milles ründaja ja kaitsja positsioonid vahetusid.

12(28)

57. Mõistetud karistus ei vasta D. Kekiševi isikule. Apellant leiab, et maakohtus uuritud

tõendid kummutavad veenvalt, et D. Kekiševi tegevus ei olnud kantud teadmisest, mille

eest kannatanu T.T.P. karistust kandis, vaid impulsiivsusega, kergelt ärritatavusega,

vaimse tervisega ja sisemiste pingete kogunemisega. Samuti on tunnistajatena ülekuulatud

mitmed endised ja praegused kinnipeetavad, kelle ütlustest kumas läbi, et neile

seksuaalkurjategijad ei meeldi ja kõigil on oma põhjus. Selle asjaolu toel ei saa kaitsja

meelest sisustada madalat motiivi – see ei ole piisav põhistus ega ka teo toimepanemist

tiivustanud asjaolu. D. Kekiševi ja S.N. i vahel oli tüliküsimus. D. Kekiševil on tuvastatud

psüühikahäire, mistõttu on tema võime normipäraselt käituda oluliselt piiratud. Selline

häire vajab ravi ja sümptomite kontrolli all hoidmist. Seega on ka küsimus, kas senine ravi

on piisav, et kontrollida diagnoositud vaimse tervise häire sümptomeid. Maakohus oma

järeldustes ja karistuse kohaldamisel ei ole piisavalt arvestanud, et D. Kekiševi käitumist

teatud pingelistes olukordades mõjutab tema vaimne tervis.

58. Alternatiivselt palub apellant kaaluda 18. detsembri 2023 episoodis KarS § 60 alusel

karistuse kergendamist, kuna kuriteo katse ja ka kaasaaitamine võimaldavad isiku karistust

kergendada ja mõista karistus alla sanktsioonis sätestatud alammäära. Lisaks taotleb

apellant jätta apellatsioonimenetlusega kaasnevad kulud riigi kanda.

M. Kärdi apellatsioon ja selle täiendus

59. M. Kärt leiab, et maakohus ei ole põhjendanud piisavalt ja arusaadavalt, miks tuleb M.

Kärt süüdi mõista KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 ja KarS § 274 lg 2 p 3 järgi ning palub

nendes enda õigeksmõistmist või alternatiivsena KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi

kvalifitseeritud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Kohus tugineb enda

otsuses vaid prokuröri poolt kohtule esitatud ebapiisavatele tõenditele.

60. Kohus ei ole põhjendanud ka seda, milliste tõendite või väidete alusel tuleb lugeda

tõendatuks süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 3 asjaolu, et kannatanu H.H.S. el oli põhjust

karta tema suhtes tehtud väidetava ähvarduse täideviimist. M. Kärt toob välja, et pärast

väidetavat ähvardamist kohtus ta H.H.S. ega eraviisiliselt korduvalt tema kabinetis, kus ei

olnud juures teisi ametnike ega ka videokaameraid. M. Kärt leiab, et süüdimõistev

kohtuotsus on tehtud tema suhtes vaid seetõttu, et ta viitas kohtumenetluse käigus

korduvalt nii kohtu kui ka prokuröri poolsele ametipositsiooni ja seadusega tagatud võimu

kuritarvitamisele.

61. Apellatsiooni täienduses märgib M. Kärt lisaks, et kohus ei ole oma otsuses kajastanud

asjaolusid ega analüüsinud nii M. Kärdi, D. Kekiševi kui ka kaitsjate väiteid ning on

täitnud prokuratuuri süüdistuses esinevaid lünki. Prokuratuur ei ole esitanud menetluse

käigus ühtegi füüsilist või siis materiaalset tõendit selle kohta, et D. Kekišev oleks andnud

18. detsembril 2023 toimunud sündmuse käigus M. Kärdile isevalmistatud terariista (noa).

M. Kärt on jätkuvalt seisukohal, et kui teda saab üldse süüdi tunnistada, siis vaid KarS §

121 lg 2 p 3 järgi.

M. Kärdi kaitsja apellatsioon

62. M. Kärdi kaitsja R. Sprengk palub M. Kärdi KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 tegevus

ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja mõista selle eest uus karistus. Samuti

mõista M. Kärt õigeks KarS § 274 lg 2 p 3 järgi. Apellatsiooni rahuldamise korral

palutakse vähendada ka sundraha.

63. Esmalt heidab apellant ette, et maakohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse teha M.

Kärdi suhtes kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis. M. Kärdi puhul on

mitmed tunnistajad ja kannatanud kinnitanud, et tegemist on kergesti ärrituva ja

pidurdamatu isikuga. M. Kärt on vangla iseloomustuse kohaselt ennast vigastanud ja

13(28)

teinud enesetapukatseid. Seega leiab apellant, et nimetatud asjaoludel on piisav alus arvata,

et M. Kärdi osas on vaja teostada ekspertiis.

64. Apellant leiab, et kasutatud torkeriist oli tapmiseks kõlbmatu, ning ei nõustu kohtu

seisukohaga, et M. Kärdi kasutatud noa/torkeriista tera pikkus oli hinnanguliselt 10 cm.

Kannatanu vasaku abaluu juures olevat lõike-torkehaava ei saa pidada võrdlemisi sügavaks

– pigem on see haav 1 cm sügavune. Kui kohus on pidanud usutavaks M. Kärdi poolt

tunnistajale I.E. ile öeldut, siis ei pidanuks kohtul olema kahtlust ka selles, et M. Kärt

rääkis tunnistaja I.E. ile tõtt kasutatud torkeriista kohta selles osas, et valmistas selle ise

ukseplekist. Seetõttu teadis ta kõige paremini selle omadusi ning saab pidada tõendatuks,

et nuga oli lühikese teraga, tömbi otsaga ja ei olnud eriti terav.

65. Kuna torkeriist ei olnud tapmiseks sobiv ja M. Kärt ka ise teadis seda, ei saa olla

tahtlust tapmiseks. Apellant leiab, et torkeriista omadusi arvestades on õige, et M. Kärt

tahtis tekitada vigastusi ja kannatanut sellega hoiatada. M. Kärt teadis, et inimese kägiveen

asub vasakul pool, mistõttu tapmiseks oleks ta pidanud lööma kannatanule vasakule poole.

M. Kärt tegutses vastupidiselt oma teadmisele ehk lõi kannatanut paremale poole. Kohus

jättis eelnimetatud asjaolud arvestamata. M. Kärdi löök oli juba algselt suunatud kannatanu

paremale poolele ja selle löögi suunda ei mõjutanud kannatanu poolt oma keha pööramine.

66. Kaitsja arvates on tekkinud kahtlus, et M. Kärt ei soovinud kannatanut lüüa kägiveeni

ja see asjaolu tuleb tõlgendada M. Kärdi kasuks. Löök kaelapiirkonda ja löögi jõulisus ei

anna iseenesest alust tapmistahtluse tuvastamiseks teopildi järgi. Seega ei lähe M. Kärdi

poolt tunnistajatele I.E. ile ja A.U. le räägitu kokku tema tegeliku teadmisega sellest, mida

on vaja tapmiseks teha, ja tema tegeliku tegutsemisega. M. Kärt proovis neile näidata

ennast ohtlikuma isikuna, kui ta tegelikult on. Alternatiivselt taotleb apellant karistuse

kergendamist.

67. Ähvardamist käsitleva episoodi osas leiab apellant, et kannatanud said aru, et M. Kärt

lubas neil pea lõhki lüüa ükskõik mis ajal ja kohas, ning neile ei öeldud edasi seda, et pea

lubati lõhki lüüa sellel isikul, kes esimesena kambriluugi juurde tuleb. Kui viimast oleks

neile edasi öeldud, poleks kannatanud ka hirmu tundnud, sest nad ei viibinud sellel ajal

üldse vangla ruumides. Võimalik hirm võis tekkida valesti edastatud informatsiooni pärast.

M. Kärt ei saanud eeldada, et tema öeldut muudetakse. Kohus on tõendeid hinnanud

valesti.

68. Viimaks leiab apellant, et mõistetud karistus ei vasta süü suurusele ja on

põhjendamatult raske. Maakohus pole arvestanud seda, et kuna tegemist oli katsega, on

võimalik kohtul kohaldada KarS §-i 60 ja karistust kergendada. Kohus tuvastas

tapmisekatse osas keskmise süü, jättes arvestamata, et sanktsiooni keskmine määr on 10

aastat ja 6 kuud. Seega taotleb apellant alternatiivselt karistuse vähendamist. Kui ekspertiis

jääb määramata, tuleb apellandi hinnangul arvestada karistuse määramisel M. Kärdi

meditsiinidokumentide.

Prokuratuuri seisukoht

69. Prokuratuur leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud ja palub need jätta rahuldamata

ning maakohtu otsuse muutmata.

70. M. Kärdi apellatsiooni osas ei ole välja toodud, mida maakohus ei hinnanud või

millised tõendid oleksid viinud maakohtu teisele järeldusele. Kohtuotsuses on selgelt

jälgitav kohtu arutluskäik, kuidas ühe või teise asjaolu tuvastamiseni jõuti. Kannatanu

kartus tugineb tööalasele kokkupuutele M. Kärdi kontaktisikuna. Pärast ähvardust ei viinud

H.H.S. e enam läbi M. Kärdiga üks ühele vestlusi ja kaasas alati enda turvalisuse huvides

kolleegi.

14(28)

71. M. Kärdi kaitsja apellatsiooni osas leiab prokuratuur, et ei esine tõenduslikult tõsiselt

võetavaid viiteid, mis annaksid aluse seada kahtluse alla M. Kärdi süüdivuse. Käesolevas

kriminaalasjas oli üheks kannatanuks mõlema süüdistatava raviarst S.K. . Lisaks

kannatanuna antud ütlustele andis ta ütlusi ka mõlema süüdistatava raviarstina. S.K.

selgitas istungil, et ta teeb esildise siis, kui talle tundub, et kinnipeetavad ei suuda vanglas

karistust kanda ning vajaksid ravi. Nii D. Kekiševi kui ka M. Kärdi osas ta seda kunagi

tegema ei ole pidanud. M. Kärdi diagnoos on omistatud talle juba varajases lapsepõlves,

see on jäänud samaks ja piiratud süüdivuse jaoks vajalikku psüühikahäiret tal diagnoositud

ei ole.

72. Prokurör nõustub kohtuga nii noa tera pikkuse kui ka selles osas, et nimetatud noaga

oli võimalik kannatanu tappa. Kaela ei tabanud M. Kärt mitte sellepärast, et ta kalkuleeris,

kuhu ta noaga lööb, vaid kuna kannatanu H.O. pööras oma pead.

73. D. Kekiševi apellatsiooni osas leiab prokurör, et see on põhjendamata, selgitamata ja ei

ole argumentidega toetatud.

74. D. Kekiševi kaitsja apellatsiooni osas märgib prokurör, et kohus on põhjendanud

veenvalt, et D. Kekišev andis M. Kärdile terariista ja andis selle üle enda kambris. Sellele

viitavad kaudsed tõendid ja eluline usutavus. Kinnipeetavad teavad, millistes nurkades ja

millise vaateraadiusega on kaamerapildid. Arvestada tuleb vanglakeskkonnaga ja

tavapärasest suuremat rolli omistada väikestele detailidele. Näiteks ei tohi teise

kinnipeetava kambris viibida ning keelu rikkumine võib kaasa tuua piirangute

rakendamise. Seega on selles asjas oluline omistada teisest kambrist tualettpaberi

võtmisele suuremat tähelepanu. Kui D. Kekišev ja M. Kärt olid justkui tülis, on prokuröri

jaoks küsitav, miks lubas D. Kekišev M. Kärdil viibida enda kambris nii pikka aega,

sealhulgas veel üksinda, ning andis M. Kärdile ka tualettpaberi. Kohtus küsimustele

vastates unustas M. Kärt mainida, et tal jooksis ninast verd. M. Kärt andis erinevaid

andmeid ristküsitluses ka selle kohta, millest ründevahend oli tehtud.

75. D. Kekišev andis M. Kärdile terariista pärast seda, kui ta oli näinud esmast konflikti M.

Kärdi ja H.O. i vahel (pliiatsiga rünne M. Kärdi poolt), mistõttu ei saa väita, et D. Kekišev

ei teadnud, milleks M. Kärt võib terariista kasutada. D. Kekiševil oli noa andmise osas

otsene tahtlus ja tapmisteo osas vähemalt kaudne tahtlus. Arvestada tuleb ka

vanglakontekstiga, kus vabalt liikuvateks esemeteks ei ole noad. Prokuröri hinnangul on

kaitsja omistanud liigselt tähelepanu D. Kekiševi poolt välja antud noale, sest menetluses

ei ole leidnud tuvastamist, et see konkreetne nuga on kuriteo toimepanemise vahend.

Tegemist on eelkõige iseloomustava tõendiga selles osas, et D. Kekiševi valduses oli nuga.

Noa äravõtmine toimus vangistusseadusega kooskõlas, sest tegemist on keelatud esemega,

mille äravõtmine on õigustatud. Prokurör märgib ka seda, et käesoleval juhul ei teostatud

läbiotsimist, vaid ese võeti ära, s.t D. Kekišev andis selle üle. Läbiotsimise

kriminaalmenetlusseadustiku mõttes eeldab oma olemuselt otsimist.

76. Kokkuvõttes ei ole apellatsioonis toodud välja selliseid seisukohti, mis ei oleks kõlanud

kohtulikus vaidlustes. Eluliselt usutavat kahtlust süüdistusversiooni paikapidavuses ei esine.

Ringkonnakohtu seisukoht

77. Kolleegium leiab, et Tartu Maakohtu 8. detsembri 2025 otsus tuleb jätta muutmata ning

apellatsioonid rahuldamata. Uurinud kriminaalasja materjale, leiab kohtukoosseis, et maakohus

tuvastas õigesti D. Kekiševi süü KarS § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3, § 274 lg 2 p 3 ja §

121 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning M. Kärdi süü KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 ja § 274 lg 2 p 3 järgi

ning mõistis kuritegude kogumi eest mõlemale süü suurusele vastava karistuse.

15(28)

78. Kaebustes esitatud kaitseargumente edu ei saada ja need on valdavalt leidnud vastuse juba

esimese astme kohtu põhjendustes. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei

anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna kaebustes esitatud peamised

kaitseväited on juba maakohtu otsuses leidnud põhjalikku analüüsimist ja ümberlükkamist.

79. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea seetõttu vajalikuks maakohtu

sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 otsuses korrata. Esmalt analüüsib

kolleegium kõiki nelja apellatsiooni ühendavat 18. detsembri 2023 kannatanu H.O. i elu vastu

suunatud kuritegu (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha D. Kekiševi ja tema kaitsja R.

Objarteli apellatsioonides (II) ning M. Kärdi ja tema kaitsja R. Sprengki apellatsioonides toodud

argumentide osas (III). Siis analüüsib kolleegium süüdistatavale D. Kekiševile (IV) ja

süüdistatavale M. Kärdile (V) mõistetud karistuse kohta esitatud vastuväiteid. Viimaks võtab

kolleegium kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (VI) ning kujundab seisukoha

apellatsioonimenetluskulude osas (VII).

80. KarS § 121 episood, kus on kannatanuks S.K. , ning KarS § 274 lg 2 p 3 episood, kus on

kannatanuks M.G.K. , ei ole apellatsioonimenetluses vaidluse all ja kolleegium neid ei käsitle.

81. Etteheited, justkui oleks esimese astme kohus tõendeid hinnanud ühekülgselt, on

asjakohatud. Tõendite hindamisega seonduvat kajastab kohtukolleegium täpsemalt järgmises

alapunktis, kuid need järeldused ja seisukohad on asjakohased ka teiste apellatsioonide väidete

osas. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks hakata neid iga alapunkti osas üle kordama.

I

M. Kärdi poolt tapmiskatse toimepanemine ja D. Kekiševi poolt mõrvakatsele

kaasaaitamine

82. Kolleegium ei nõustu D. Kekiševi kaitsja kriitikaga, justkui oleks maakohus hinnanud

tõendeid ühekülgselt ja jätnud tähelepanuta kaitseväiteid. Maakohus on veenvalt põhistanud,

miks ja millistele tõenditele tuginedes on põhjendatud lugeda tõendatuks, et D. Kekišev andis

enda valmistatud lõike- ja torkeriista (noa) M. Kärdile ning teadis, missugune on M. Kärdi plaan

selle noaga. Kaitse etteheide, et pole läbi otsitud lukukambrit 3115, mille uksepiidast M. Kärt

väidetavalt valmistas nimetatud plekist ründerelva, ei lükka ümber faktilisi asjaolusid, mille

tõendatuse osas kolleegiumil kõrvaldamata kahtlusi ei tekkinud. Maakohus on nõustumisväärselt

põhistanud, miks ta ei loe kummagi süüdistatava ütlusi usaldusväärseks noa saamise osas ning

kuidas need ütlused ei haaku ülejäänud tõendikogumiga.

83. Prokuratuur on oma vastuses apellatsioonidele asjakohaselt selgitanud D. Kekiševi poolt 9.

veebruaril 2024 väljaantud terariista äravõtmise korda ja kooskõla vangistusseadusega.

Kolleegium sellel pikemalt ei peatu, sest D. Kekišev andis selle vanglas keelatud eseme ise välja,

nimetatud asitõend on lubatav ja tegemist ei ole ka esemega, mida oleks käesolevas

kriminaalasjas käsitletud 18. detsembri 2023 kuriteo toimepanemise vahendina.

84. Võrreldes Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone 11. eluosakonna valvekaamerate 18.

detsembri 2023 salvestisi ja 2. veebruari 2024 ja 9. mai 2024 vaatlusprotokolle ning D. Kekiševi

poolt väljaantud ja äravõetud isevalmistatud terariista vaatlusprotokolliga avaldub järgmine.

Salvestistelt nähtuva M. Kärdi käes oleva terariista ja D. Kekiševi asjade hulgast leitud terariista

puhul on sarnasused.

85. Ringkonnakohus uuris olmeruumi videosalvestist ega kahtle sarnaselt maakohtuga, et M.

Kärdi käes oli kannatanu löömise ajal terariist. Kolleegium ei jaga kaitsja hinnangut, et kasutatud

torkeriist oli tapmiseks kõlbmatu. Vaatlusprotokollidest ja videosalvestistest on näha mitmel

korral, et M. Kärdi paremas käes on terariist ja selle osa, mis M. Kärdi peopesast välja ulatub.

Tegemist on noateraga, mitte varjuga. Videosalvestiselt (ajaliselt kell 18.17.08) M. Kärdi

16(28)

paremas käes nähtavat terava otsaga eset ei saa pidada lühikeseks (tõendite toimik II kd, tl 64).

M. Kärt väidab, et noatera oli ainult mõned sentimeetrid pikk, kuid objektiivne kaamerapilt

näitab muud. Kolleegium möönab, et teha ei saa tõsikindlat järeldust, et M. Kärdi käes olev

terariist on sama, mida on vaadeldud ning mis leiti ja võeti ära 9. veebruari 2024 kambri nr 3090

läbiotsimise käigus narivoodi ülemise nari voodiraami vahelt. Äravõetud metallist isevalmistatud

torke- ja lõikeriista pikkus on 10,5 cm ja laius on 1,5 cm ning sellel on näha paindumist umbes 5

cm kaugusel mõõdetuna teravikust. (Tõendite toimik II kd, tl 135-137)

86. Vaadeldud torke-lõikeriist on sama, mille D. Kekišev lubas 7. veebruari 2024 pöördumises

välja anda (tõendite toimik II kd, tl 134). Nii M. Kärt kui ka tunnistajad on rääkinud, et terariista

ots läks 18. detsembri 2023 löömise tagajärjel kõveraks. Seda tõika on näha ka videosalvestiste

vaatlusprotokollist: enne löömist M. Kärdi paremas käes olnud ese oli piklik ja terava otsaga,

kuid pärast rüselust, kui D. Kekišev oli H.O. i M. Kärdi pealt ära tõmmanud, on M. Kärdi

paremas käes olev torkeriista taoline ese paindunud teraga (tõendite toimik II kd, tl 54-56, 64)

Tunnistaja A.U. le öeldu riimub ka M. Kärdi kohtueelses menetluses antud ütlustega. Viimase

kohaselt avaldas M. Kärt A.U. le, et keegi andis talle relva ning kui rünnak oli lõppenud, siis see

nuga oli ära murdunud. (KoTo I kd, tl 170)

87. Kannatanul tekkinud haavad on piisavalt sügavad (tõendite toimik II kd, tl 106-107, 128-130;

KoTo I, tl 155-160) ning puudub kahtlus, et M. Kärdi kasutatud lõike-torkeriist oli tapmiseks

sobiv. Terariista ots oli kolleegiumi hinnangul vajalikul määral terav, et kehasse sissetungivaid

vigastusi tekitada. Seega ei saa nõustuda, et tegemist oleks tömbi otsaga, nagu M. Kärt ja tema

kaitsja leiavad. Võrreldes ka D. Kekiševi poolt 9. veebruaril 2024 väljaantud terariista ja hiljem

tema kambrist 28. veebruaril 2024 läbiotsimise teel leitud nuga ning kannatanule kehasse

tekitatud vigastusi, ei ole põhjust kahelda, et ka D. Kekiševi poolt M. Kärdile antud terariist oli

terava, mitte tömbi otsaga. Salvestistelt nähtuva noa tera pikkus oli küllaldane selleks, et

kaelapiirkonda lõikamine, torkamine ja/või tõmbamine tooks tagajärjena kaasa intensiivse

verejooksu ja kannatanu surma, kuna kaelal on vasakul ja paremal sümmeetriliselt jooksvad

kägiveenid ja nendest hargnevad kägiveenide väiksemad sooned. Seega ei ole määravat vahet,

kas löögi suund oli vasakule või paremale kaelapiirkonda. H.O. il olnud vigastused, nende

paiknemine ja väline pilt, annavad aluse teha järelduse, et kui vasaku abaluu juures olev jõuliselt

tekitatud lõike-torkehaav oleks olnud kaelal, siis oleks tagajärg võinud olla fataalne.

88. Märkimist väärib asjaolu, et nii käesoleva kriminaalasja 28. veebruari 2024 läbiotsimise

käigus (tõendite toimik II kd, tl 187-196, tõendite toimik III kd, tl 25-28) kui ka varem on D.

Kekiševilt leitud ja ära võetud mitmeid isevalmistatud nuge. D. Kekišev on kinnitanud nugade

valmistamist (tõendite toimik III kd, tl 29). Oma 7. veebruari 2024 pöördumises vanglale teeb D.

Kekišev ettepaneku, et annab vastutasuks välja eseme, mida kasutati 18. detsembri 2023 H.O. e

rünnakul, kui vangla tagastab talle tema isiklikud asjad, mis võeti 31. jaanuaril 2024 ära seoses

enesevigastamise juhtumiga. D. Kekišev märgib, et kuigi tegemist on kahe erineva asjaga – üks

on kriminaalasi ja teine on isiklike asjade keeld –, siis pakub ta välja omapoolse lahenduse.

Samuti rõhutab ta pöördumises, et „seda juttu siin ei saa kasutada minu vastu, nagu oleksin

osaline selles rünnakus“, ta ei olnud teadlik olmeruumis toimunust, vaid tema seotus piirdub

sellega, et ta läks vahele, kui nägi, mis olmeruumis toimub. Pöördumise lõpus on D. Kekiševi

esitatud ultimaatum: „Minu pakkumine kehtib 08.02.2024. a kella 12.00. Vastasel juhul jääb see

ese lõplikult kadunuks ja seda pole mõtet otsima ka teil hakata. Asupaika tean ainult mina, mitte

keegi teine.“ Viimaks avaldab ta lootust, et toetatakse talle asjade tagasiandmist, kuid

„mittenõustumisel tuleks võtta tema juttu kui seosetut, meeltesegaduses ravimite mõju all

kokkukirjutatud suvalist teksti“. (tõendite toimik II kd, tl 134)

89. Kolleegium tõdeb, et vangla keskkonnas tuleb arvesse võtta selle eripära. Lisaks juba

analüüsitavale osale tuleb tähelepanu pöörata D. Kekiševi ja M. Kärdi liikumisele D. Kekiševi

kambrisse, kuhu M. Kärt jäi mõneks ajaks ka üksinda, kuni D. Kekišev naasis musta mapiga.

17(28)

Jääb küsimus, miks pidi D. Kekišev tooma musta mapi, kui M. Kärt soovis lihtsalt tualettpaberit

väidetava verejooksu peatamiseks.

90. Videosalvestiselt nähtub järgnev. Kell 18.02.00 väljus M. Kärt oma kambrist nr 3090 ja

jõudis puhkruumi 28 sekundiga. Ajavahemikul 18.02.28 kuni 18.06.14 viibis M. Kärt koos

teistega olmeruumis, seejärel suundus kiirel kõnnakul oma kambrisse, oli seal ajavahemikul

18.06.28 kuni 18.06.39, s.o 11 sekundit. Olmeruumi poole tagasi kõndides on kell 18.06.44 näha

tema käes terava otsaga piklikku eset. Kell 18.06.53 olmeruumi jõudes läks M. Kärt otsejoones

H.O. i juurde ja lõi viimast pliiatsiga kaelapiirkonda. Rüselus kestis seni, kuni kaaskinnipeetav

nad omavahel lahutas. Kell 18.07.11 lahkus M. Kärt olmeruumist ja H.O. mängis koos teistega

malet edasi, kuniks umbes paarikümne sekundi pärast kaaskinnipeetav osutas H.O. i kaelale.

H.O. katsus oma kaela ja tõmbas sealt välja terava pliiatsitera moodi eseme. Kuna H.O. i kaela

pealt hakkas verd jooksma, lahkus ta paarikümne sekundi pärast köögitasapinna juurde ja võttis

köögipaberi, et peatada kaelalt jooksev veri. Kell 18.08.11 lahkus ta koos teistega olmeruumist,

kell 18.08.20 sisenes enda kambrisse ja kell 18.09.35 suundus ta M. Kärdi kambrisse. D. Kekišev

väljus oma kambrist kell 18.09.58 ning kell 18.10.08 seisis ta M. Kärdi kambri nr 3090 ees ja

vaatas kambri poole ehk samal ajal, kui H.O. viibis M. Kärdi kambris. H.O. lahkus M. Kärdi

kambrist kell 18.10.19 ja läks koos teistega olmeruumi tagasi.

91. Peagi pärast H.O. i lahkumist M. Kärdi kambrist, s.o kell 18.11.14, liikusid D. Kekišev ja M.

Kärt D. Kekiševi kambrisse nr 3108 ja M. Kärt lahkus sealt kell 18.14.59. Vahepealsel ajal jäi

M. Kärt korraks D. Kekiševi kambrisse üksinda: D. Kekišev lahkus oma kambrist kell 18.11.38,

liikus eluosakonnast trellvärava kaudu välja oma isiklike asjade juurde ja kell 18.13.21 sisenes

oma kambrisse tagasi, käes musta värvi mapp. Pärast D. Kekiševi kambrist lahkumist sisenes M.

Kärt kell 18.15.06 enda kambrisse, kuid kell 18.15.57, seljas jope, sisenes taas olmeruumi. Seal

liikus M. Kärt otsejoones H.O. i juurde, hoidis paremas käes terava otsaga piklikku noataolist

eset ning tegi midagi ütlemata löögi paremale poole H.O. i kukla/kaelapiirkonda. Löök tabas

H.O. i kuklapiirkonda, kuna teise kaaskinnipeetava poolt öeldud hoiatava „ou“ peale H.O.

pööras, pani käed kaela juurde ja tõmbas pea ettepoole. Seejärel jätkas M. Kärt H.O. i löömist

sama esemega, tabades viimast nii kukla-, kaela-, selja-, abaluu- ja parema reie piirkonda. Siis

suutis H.O. saada M. Kärdi oma haardesse ja tõmmata viimase põrandale. Rüselus kestis kuni

kella 18.17.06, kuni puhkeruumi tuli ka D. Kekišev, tõmbas H.O. i M. Kärdi pealt ära ja hoidis

H.O. it mõnda aega kinni. (tõendite toimik II kd, tl 27, 28-105)

92. Kaitsja heidab ette, et maakohus pole küllaldaselt arvestanud M. Kärdi emotsionaalset

seisundit, kus kannatanu läks pärast esimest rünnakut M. Kärdi kambrisse „arveid klaarima“,

väidetavalt lõi M. Kärti ning seda intsidenti nägid pealt ka teised kaaskinnipeetavad (sh D.

Kekišev). Jääb arusaamatuks, miks kaitsja kirjeldatud emotsionaalses seisundis ei läinud M.

Kärt, terariist püksivärvli vahel, kohe H.O. it lööma, vaid veetis ligikaudu 5 minutit D. Kekiševi

kambris. Kolleegiumi hinnangul ei ole kahtlust, et M. Kärt sai D. Kekiševi kambris veedetud

minutite jooksul just D. Kekiševi käest terariista ning M. Kärdil enda kambris terariista ei olnud.

M. Kärt väidab endiselt, et tema kasutatud terariist koosnes kahest osast: noa tera oli eraldi

plekist, millele tuli käepide paberist ja elastiksidemest juurde lisada. Kolleegiumi jaoks pole

eluliselt usutav, et M. Kärt suutis pärast seda, kui ta D. Kekiševi kambrist lahkus, paari sekundi

vältel oma kambris viibides omal käel terariista kokku panna.

93. Kolleegiumi hinnangul ei ole vaja omistada liigset tähtsust vanglas karistust kandvate isikute

omavaheliste suhete igale detailile. On üldteada, et vangla keskkonnas on teatud hierarhia ja

võimuküsimus ning paratamatult igapäevaselt samas kohas koos elades võivad inimestel tekkida

konfliktid ja arusaamatused. Need aga ei takista mitmel kinnipeetaval omavahel koostööd teha ja

vägivaldselt käituda nende kinnipeetavate suhtes, kes neile ei meeldi või kelle osas võetakse

negatiivne hoiak. Asjas on täheldatav ka see, et D. Kekiševi ja M. Kärdi arusaamine vangla

subkultuurist oli sarnane.

18(28)

94. M. Kärdi ja D. Kekiševi kambri läbiotsimisel leiti nendevaheline kirjavahetus ning see on

kaalukaks tõendiks nii kannatanu H.O. iga kui ka kannatanu S.N. iga seotud kuriteo

planeerimise, teadmise ja tehiolude osas. S.N. iga seotud episoodi analüüsib kolleegium

järgmises otsuse punktis.

95. Pärast 18. detsembri 2023 rünnakut, kui M. Kärt oli paigutatud lukukambrisse, kirjutas M.

Kärt D. Kekiševile järgmiselt: „Tookord, kui see kitse moll nuga sai, see T. ja E. küsisid, et kus

ma selle terariista sain ning kuhu ma ta panin? Ma ütlesin, et ise tegin siis, kui lukus olin, ja et

viskasin peldikust alla. Need lollid jooksid kohe kanalisatsiooni kapi kallale, lootsid, et ehk

saavad selle kätte, et võib-olla on see kuskile torusse kinni jäänud. … Ainus asi, mida ma

kahetsen, on see, et lubadus, mis ma kunagi andsin, jäi poolenisti täitmata, sest selle asjanduse

tera läks kõveraks. Kui oleks olnud veits tugevam tera, siis ma arvan, et seda kitsenärakat poleks

enam elavate kirjas. Ja nüüd on vähemalt veendunud selles, et ma ei loobi niisama sõnu tuulde

ning et kui ma olen midagi lubanud, siis ma teen ka seda, mida olen lubanud. … Aga igatahes

seda ma võin öelda, et kui mind jäetakse siia, siis varsti on siin mõnel tegelasel kas pliiats või

nuga kõris. … Mina ütlesin ühele inimesele, kui veel lukus olin, et see kits läheb kasti, ning kui

uks mul lahti tehti, siis see sama inimene tuli ja küsis, et kuna ma lubaduse kavatsen täide viia,

ning mina ütlesin, et see inimene kannatagu, küll ma ka täidan lubaduse ja kes tasa sõuab, see

kaugele jõuab! … Sellest vestluse hetkest ja 18.12. kuupäeva sündmustest möödus mingi 2-3

nädalat ja ma täitsin oma lubaduse.“ (tõendite toimik III kd, tl 3, 6, 17) See näitab kolleegiumi

hinnangul, et M. Kärdi tegevus H.O. i ründamisel oli planeeritud ja tahtlus ulatus H.O. i

tapmiseni. Seda kinnitab selja tagant noaga rünne ja korduvad löögid kaela- ja kehapiirkonda.

Eelneva kirja põhjal järeldab kolleegium, et M. Kärt püüdis vanglatöötajaid naeruvääristada ja

eksiteele viia, kui avaldas neile, et viskas noa tualettpotist alla, mida ta tegelikkuses ei teinud.

96. D. Kekiševi teadmine rünnakust, uurimistoimingute käigust ja edasise menetluse võimalikust

arengust nähtub temapoolsest kirjavahetusest M. Kärdiga: „Tundub, et O il hullu midagi ei

olnud, ja kepsutab ringi ja ma vana spets võin arvata, et ju jääb sinu kaela, tuleb vast § 121,

hullemat mitte! … „Mendid otsisid kaua seda taga siin. Isegi uurisid kaameraid jne. 18.12.23

käis ooper maad siin uurimas… ja meid tehti lahti 20.12.23. … Uuriti seost Kätuga, et äkki tema

oli põhjus, ning veel tahtsid seda teemat ka minuga seostada, et mina sulle selle n-ö noa andsin.

Milleks küsida, kust said terariista? Kui vangla annab vahendid? … Me võime kirja teel sellel

teemal lõõpida, mis siin juhtus, aga ärme igat asja kirjuta. Tead isegi et meil hoitakse silma

peal. … Oled sa uurija juures juba ära käinud või? Tead sa ise, mis § on? Siin ma nüüd sain

aru, et tuleb § 113, § 25 lg 1, 2, kuna esimene ja teine löök oli kaela. Teine löök oli rangluu

piirkonda, jälge oli näha, poleks olnud luud, siis oleks olnud minek jalad ees. Nagu vana sõna

on: mis sitasti see uuesti.“ (tõendite toimik III kd, tl 48, 51-52, 54, 57, 78)

97. 31. jaanuari 2024 kirjadest, s.o kui D. Kekišev oli ka käinud uurija juures ja saanud

kahtlustuse, on näha D. Kekiševi pahameel M. Kärdi osas: „See, mida sa H.ile tegid, selles mina

osaline ei ole ja minu osalus piirdub ka ainult sellega, et tulin vahele! Kuna teised seda ei

teinud. … Mina ennast § 114 lg 1 p 4 - § 25 lg 1, 2 - § 22 lg 1, 2 süüdi ei tunnista, sest ma ei ole

mitte midagi teinud, ega kellelegi mitte mingisugust kaasabi osutanud. Mina ei pea kellegi teise

tehtud tegude eest vastutama. … Hetkel on see teema, mis oli 7. mai. Otsivad asitõendeid ja võeti

tossud ja lühikesed püksid ära, saadeti ekspertiisi, et saaks läbi DNA mind asjaga siduda. Isegi

kui esitavad kahtlustuse, süüdi ma ennast ei tunnista, kuna osalus puudub, olenemata selles, et

olin selle pedofiili kambris u 1 min. Kuulduste kohaselt oli tal kolm ribi puruks. Seega 118 lg 1 p

2 4-12. Jumala pohhui ausalt öeldes.“ (tõendite toimik III kd, tl 78, 79, 81, 82) Teades, et koos

tegutsemine võib olla kas koosseisu kvalifitseeriv tunnus või karistust raskendav asjaolu, on D.

Kekiševil ilmselge motiiv mitte seostada enda tegutsemist koos M. Kärdiga. Seetõttu on

arusaadav D. Kekiševi pahameel, kui ta sai teada, et tema osalus on tuvastatud. Kuigi teine osa

kirja tsiteeringust on seotud teise episoodiga (s.t D. Kekišev teadis, mis paragrahvi eest

19(28)

kannatanu T.T.P. karistust kannab), nähtub sellest ka asjaolu, et D. Kekišev ei tunnista end süüdi

ei kannatanute T.T.P. ga ega ka H.O. iga seotud kuriteos, viidates, et „tema osalus nendes

puudub“. See näitab kolleegiumile, et D. Kekišev on valinud kaitsetaktika, milles ta eitab enda

seotust mõlema kuriteoga.

98. D. Kekiševi tahtluse osas on maakohus nõustumisväärselt põhjendanud D. Kekiševi

osavõtuteoks vajaliku subjektiivse koosseisu (kahekordse tahtluse) olemasolu. Ka kolleegium

leiab, et D. Kekišev ei tõmmanud H.O. it M. Kärdist eemale mitte sellepärast, et kannatanut

päästa. Videosalvestistelt on nähtav, et D. Kekiševi sekkumise ajaks oli kannatanu saanud

kontrolli enda kätte ja surunud M. Kärdi põrandale ning muutnud M. Kärdi ründevõimetuks.

99. Vangla kontekstis teiste silme all peksa saamine tekitab ka teistes isikutes tunde, et peksa

saanud isik „asja niisama ei jäta“. Seega oli D. Kekišev teadlik, mis olid M. Kärdi plaanid H.O.

iga. D. Kekišev teadis, et M. Kärdil oli H.O. iga konflikt ning et H.O. lõi M. Kärti viimase

kambris. Nimetatud asjaolu on tuvastatud nii videosalvestistelt kui ka D. Kekiševi enda

ütlustega, mille kohaselt nägi ta koridoris seistes, et H.O. lõi M. Kärti. Kuna D. Kekišev ja M.

Kärt olid pärast seda ligikaudu 5 minuti jooksul D. Kekiševi kambris koos, siis teadis D. Kekišev

seda, et M. Kärt oli H.O. i peale vihane ja soovis H.O. ile kätte maksta. Kolleegium nõustub

maakohtuga järgmises. D. Kekišev oli teadlik M. Kärdi ja H.O. i vahelisest konfliktist ning neid

asjaolusid teades andis M. Kärdile isevalmistatud, kuid eluohtlikke vigastusi tekitada võimaldava

terariista. Sellega nõustus D. Kekišev ka koosseisupärase asjaolu saabumisega, s.t möönis, et M.

Kärt tapab selle noaga H.O. i. Kolleegium soostub, et D. Kekiševil oli noa andmise osas otsene

tahtlus KarS § 16 lg 3 mõttes ning tapmisteo osas vähemalt kaudne tahtlus KarS § 16 lg 4

mõttes. Tema tahtlus oli suunatud M. Kärdi tahtlikule õigusvastasele teole ehk H.O. i tapmisele.

Kolleegium märgib, et kaasaaitaja ei saa alati detailselt teada, kuidas teo toimepanemine põhiteo

toimepanijal lõpuni õnnestub. Oluline on aga see, et D. Kekišev möönis terariista M. Kärdile

andes, et M. Kärt võib sellega tekitada H.O. ile surmavaid vigastusi ehk H.O. tappa. See on

kaudse tahtluse jaoks piisav. Tegu jäi katsestaadiumisse, mis tähendab, et H.O. i vigastused ei

olnud surmavad.

100. Kuigi M. Kärt avaldas algselt valvuritele, et tal pole mingit eset olnud ja ta pole millegagi

H.O. it löönud (tõendite toimik II kd, tl 111-112, 114), siis hiljem muutis ta oma versiooni ja

kinnitas, et oma teadmiste kohaselt soovis ta tabada H.O. i kägiveeni, selle läbi tõmmata ja H.O.

i sinnasamasse „ära kustutada“ (tõendite toimik II kd, tl 116). Eeltoodut eesmärki ja teadmist

kinnitavad nii Tartu Vangla kehakaamerate nr 25 ja 27 videosalvestised ja nende kohta koostatud

7. veebruari 2024 vaatlusprotokoll (tõendite toimik II kd, tl 106-126) kui ka tunnistajatest

vanglatöötajate I.E. i, A.U. , G.K. na ütlused kohtuistungil (KoTo I kd, tl 162; 168, 170-171). M.

Kärt avaldas oma tapmistahtluse tunnistajatele nii vahetult I.E. ) kui ka veidi hiljem (A.U. ).

Maakohus leidis nõustumisväärselt, et M. Kärt võttis omaks kuriteo toimepanemise ehk et tal oli

H.O. i tapmise osas tahtlus – täpsemalt kavatsetus KarS § 16 lg 2 järgi. M. Kärdi tahe ei

piirdunud ekspertiisiaktis sedastatud vigastuste tekitamisega, vaid soov oli tabada H.O. i kaelal

kägiveeni ja seeläbi H.O. tappa, kuid tegu jäi tema tahtest sõltumatult lõpule viimata, kuna H.O.

keeras pea ära, asus end aktiivselt kaitsma ja M. Kärt ei saanud tabada elu võtmiseks soovitud

kohta. Tapmistahtluse kasuks räägivad ka löögi jõulisus ja löögi suund kaelapiirkonda ehk väline

teopilt.

101. Arusaadav on ka H.O. i käitumine, kui ta läks pärast esimest rünnet M. Kärdiga „arveid

klaarima“. Kuigi seda ei saa tõsikindlalt väita, et M. Kärdil oli H.O. i tapmistahtlus juba esialgse

ehk pliiatsiga ründe ajal, oli see olemas teise ehk noaga ründe ajal. Pliiatsiga ründamise ajal võis

M. Kärdi tahtlus ulatuda maksimaalselt kergemate või keskmise tervisekahjustuse tekitamisele,

kuid hiljem ligikaudu 10-sentimeetrise terariistaga kannatanut jõuliselt ja intensiivselt rünnates ei

saa rääkida pelgalt hirmutamise soovist.

20(28)

102. Tahtlust ilmestab ka M. Kärdi suhtumine: „Ma ei tulnud vanglasse sõpru otsima. … See,

mida keegi arvab, räägib või haugub, jätab mind täiesti külmaks.“ (tõendite toimik III kd, tl 11,

22) ning D. Kekiševi suhtumine: „Tean isegi, et minu kohta liigub ei tea mida, aga mul yolo, ei

koti üldse. Igal oinal on oma mihklipäev. … Ma olen nagu Kobra, surmav ja ründav, enne, kui

sa arugi saad ja oled juba surnud, jõudes mõelda, mis juhtus. Hoia sõbrad selja taga ja

vaenlased seal, kus sa näed neid.“ (tõendite toimik III kd, tl 34)

103. Kolleegium märgib nii vaadeldavat episoodi kui ka teisi vaidlusaluseid episoode

puudutavalt veel järgmist. KrMS § 7 lg 3 kohaselt ei tõlgendata kriminaalmenetluses

süüdistatava süüdiolekus tema kasuks mitte kõik kahtlused, vaid ainult kõrvaldamata kahtlus. Ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et mitte

igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa omada sellise kahtluse

kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo-põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb

tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on

konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. (RKKKo 3-1-1-38-11, p 18)

Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste kritiseerivate argumentide

esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada (RKKKo 3-1-1-95-16, p 25).

Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas

kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku

süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (RKKKo 3-1-1-77-15, p 19) Kaitse peab enda

sellise aktiivse kaitseväite toetamiseks esitama tõendeid või tooma välja muid tõsiseltvõetavaid

kahtlusi. Seda kummagi süüdistatava kaitsjad teinud aga ei ole.

104. Kolleegium ei leia, et maakohus oleks tõendamislünki ise täitnud või tuginenud oletustele.

Eeltoodust tulenevalt on maakohus 18. detsembril 2023 H.O. i elu vastu suunatud kuriteo õigesti

kvalifitseerinud D. Kekiševi osas KarS § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi ning M. Kärdi

osas KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi, kuna mõlemad on toime pannud koosseisupärase,

õigusvastase ja süülise kuriteo. M. Kärdi süüdivuse osa analüüsib kolleegium otsuse alapunktis

III. II

D. Kekiševi poolt kehalise väärkohtlemise toimepanemine S.N. i suhtes

105. D. Kekišev ja tema kaitsja vaidlustavad 4. detsembri 2023 KarS § 121 järgi

kvalifitseeritavat episoodi, kus kannatanuks on S.N. (endise nimega P. ).

106. Kolleegium uuris Tartu Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate eluhoone 11. eluosakonna

kaamerate ja kehakaamera videosalvestisi ning nende 22. veebruari 2024 asitõendi

vaatlusprotokolli (tõendite toimik I kd, tl 123-132). Sarnaselt maakohtuga leiab ka kolleegium, et

rünnet alustas D. Kekišev, mitte S.N. . Videosalvestiselt nähtub, et D. Kekišev jalutab algul

koridoris rahulikult. Vahetult enne olmeruumi jõudmist, mille uksel seisis S.N. , kiirendas D.

Kekišev sammu, viskas enda käes olnud raamatud maha ja liikus otsejoones S.N. i poole.

Kaitseversioon, justkui D. Kekišev hakkas ennast kiiremini liigutama alles siis, kui neil tekkis

köögiuksel kannatanuga kehaline konflikt, ning tema kooliasjad kukkusid sel ajal maha, ei tulene

tõenditest. Kolleegiumile nähtub järgnev. Vahetult enne D. Kekiševiga füüsilist kokkupuudet

hakkab S.N. olmeruumi poole taganema, paneb näo alla, tõstab kaitseks käed näo ette ja haarab

D. Kekiševi käest alles siis, kui viimane võtab vasaku käega S.N. i kaelast kinni. Seejärel lööb D.

Kekišev parema käega S.N. ile vasakule poole peapiirkonda ja teist korda S.N. i pea suunas.

Alles seejärel lõi S.N. omakorda D. Kekiševile peapiirkonda. (Tõendite toimik I kd, tl 123-132)

107. Videosalvestiste ning isikuliste tõendite ja kannatanu ütlustega on üheselt tuvastatav, et

hädakaitseõigus tekkis S.N. il. Temal ja D. Kekiševil oli juba varem konflikt, mistõttu oli

kannatanu S.N. il D. Kekiševi kiirendatud sammu nähes alust arvata, et teda ootab ees vahetu

21(28)

rünne ja ta peab ennast kaitsma võimaliku löögi eest. Kannatanu kehakeelest ei loe välja mitte

valmisolekut ise rünnata, vaid võimalikku rünnet tõrjuda. Edasi-tagasi käis S.N. olmeruumis

mitu korda ja seda ka enne, kui D. Kekišev üldse koridori saabus. Kaitsja väidab, et S.N.

valmistus aegsalt D. Kekiševi ründama. Kolleegium leiab, et selline seisukoht on alusetu.

Lihtsalt see, kui keegi oma riideid kohendab (või väidetavalt paneb kaelas oleva keti särgi alla),

ei saa lugeda praegusel juhul välja seda, et isik valmistub kedagi ründama. Sellisele

umbmäärasele väitele tuginedes peab menetluspool tooma välja ka muid asjaolusid, mis poole

versiooni kinnitavad. Seda kaitse teinud pole.

108. Hädakaitsesse puutuvalt leiab kolleegium, et kaitsetegevust alustas S.N. , tõrjudes D.

Kekiševi poolset vahetut õigusvastast rünnet. Hädakaitseseisundi tekkimisel kasutas S.N.

sobivat vahendit ehk oma käsi. See oli ka kõige säästvam, sest esialgne, s.o D. Kekiševi kraest

kinni võtmine, ei andnud tema õigushüvede vastu suunatud ründe lõpetamiseks oodatud

tulemust. Kuigi valvur lõpetas ründe, siis kaitsetegevus aitas ära hoida raskemate

tervisekahjustuste tekkimise. Põhjendamatu on rääkida sellest, et ründaja ja kaitsja positsioonid

vahetusid või kannatanu ohustas teadlikult ennast ise.

109. Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega nagu oleks pärast valvuri sekkumist, kui viimane

tõmbas D. Kekiševi S.N. ist eemale ja hoidis D. Kekiševi kinni, jätkanud S.N. ründega.

Videosalvestiselt on näha eluliselt arusaadav S.N. i enesekaitsehoiak valmistumaks võimalikuks

ründe jätkumiseks, kui D. Kekišev valvuri haardest peaks vabanema. Samuti oli D. Kekišev see,

kes pärast valvuri sekkumist viskas S.N. i suunas malelaua. (Tõendite toimik I kd, tl 123-132)

Kolleegium nõustub, et D. Kekiševi tegu oli toime pandud kavatsetusega: ta oli juba varasemalt

S.N. i ähvardanud, lubanud viimase ära tappa, s.t öelnud, et tal on S.N. i jaoks nuga valmis.

Seega viis D. Kekišev oma eesmärgi täide ja pidas ka võimalikuks, et S.N. tunneb löömise

tagajärjel vähemalt valu.

110. Kaalukaks tõendiks on ka D. Kekiševi ja M. Kärdi poolne kirjavahetus, mida kolleegium on

analüüsinud ka eelnevalt. Nimelt on M. Kärt kirjutanud: „See, et Sa mingi laste nikkuja oleks

äärepealt kasti löönud ning et Sa P. ile kallale läksid, ei ole mingid näitajad!“ (tõendite toimik

III kd, tl 12). D. Kekiševi on ka kirjavahetuses avaldanud, et tal oligi plaan S.N. i lüüa: „Isegi

kui P. sai lõuga, nagu ma olin lubanud varem, et esimesel võimalusel, kas ma sõin 4.12.23

sõnu? … Ütled, et need pole mingid näitajad, et pedofiil sai peaaegu kasti löödud, P. sai lõuga?

Mis need siis on?“ (Tõendite toimik III kd, tl 36, 41)

III

M. Kärdi poolne vägivald võimuesindaja vastu ja kompleksekspertiisi määramise taotlus

111. M. Kärt ja tema kaitsja vaidlustavad 4. oktoobri 2023 episoodi, kus on KarS § 274 lg 2 p 3

järgi kvalifitseeritavas kuriteos kannatanuks M. Kärdi vangla kontaktisik H.H.S. e.

112. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjalikult analüüsinud ja jõudnud õigele järeldusele,

et kannatanul oli alust karta tema suhtes tehtud ähvarduse täideviimist. H.H.S. ele edastati sõnum

„Kes järgmisena kambriluugi juurde tuleb, olgu see valvur, H või A.M., löön tal pea lõhki ja ei

hakka enam mängima.“ Maakohus on hinnanud nii M. Kärdi vägivaldset tausta, kannatanu

teadmist sellest, nende omavahelist pingelist suhet kui ka M. Kärdi agressiivset käitumist

kannatanu suhtes. Seda kinnitab ka asjaolu, et juba enne vaidlusalust sündmust vältis H.H.S. e

M. Kärdiga silmast silma kohtumist ja avaldas üksuse juhile soovi, et teda vabastataks M. Kärdi

kontaktisiku ametikohalt. Samuti tuleb arvestada vangla keskkonnaga, kus ametnikul ei ole

võimalik temale määratud tööülesannete täitmisest vabatahtlikult eemalduda ning valida, kas,

kellega ja millistel tingimustel soovib ta kokku puutuda. Ametnikud ei saa näidata välja

hirmutunnet, sest vastasel juhul ei võeta neid ohutuse ja turvalisuse tagamisel ning tööülesannete

täitmisel tõsiselt.

22(28)

113. Kolleegium nõustub, et M. Kärdi ähvarduse sõna-sõnalt mitte vahendamine kannatanule ei

mõjuta M. Kärdi teole antavat karistusõiguslikku hinnangut. Muutmata sõnastusega

edasiandmine ei ole igakord inimlikult ka võimalik ega eluliselt mõeldav. M. Kärdi eesmärk oli

külvata hirmu ja mõjutada kannatanut läbi hirmutunde alluma tema tahtmisele. Fraasi „lööb pea

lõhki“ edastamine on piisavalt selge, et tekitada kannatanus hirmutunnet, et kannatanule

võidakse tekitada tervisekahjustusi. Kolleegium märgib veel kord, et M. Kärdil ja H.H.S. el olid

juba varasemast pingelised suhted ning M. Kärt on käitunud kannatanu suhtes nii verbaalselt kui

ka füüsiliselt agressiivselt ja vägivaldselt. Nimelt on M. Kärt karjunud kannatanu peale ja teinud

kannatanu suunas rusikas käega löögi liigutuse, suunates selle viimasel hetkel vastu ust.

Riigikohus on leidnud, et nõustumisväärne on see, kui tegude kvalifitseerimisel ei võetud aluseks

mitte tema poolt selgesõnaliselt väljendatu, vaid üksnes see osa ähvardusest, mida kannatanu ise

tajus kui hirmu tekitavat ja mis kohtu analüüsi alusel oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses

kõrvaltvaatajas (RKKKo 3-1-1-1-59-11, p 10.2). Maakohus ei ole tõendeid hinnanud kogumis

valesti. Alust karta ähvarduse täideviimist on andnud välismaailmas objektiivselt avaldunud

sündmused, mida kannatanu on M. Kärdi osas varem tajunud ja kogenud.

114. Alusetu on M. Kärdi väide, nagu oleks pärast ähvardamise episoodi viinud H.H.S. e temaga

vestlusi läbi vaid kahekesi olles. Vastupidi, töökorraldus muutus, sest kannatanu püüdis

võimalikult vähe M. Kärdiga kokku puutuda, lahendas võimaluse korral probleeme läbi

kambriterminali ning kui pidi M. Kärdiga vestlusi läbi viima, siis korraldas need selliselt, et

juures viibiks teine ametnik. Enamik M. Kärdi poolt toimepandud väärtegudest (tõendite toimik

III kd, tl 111-120) on seotud võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku laimamise ja

solvamisega. Eeltoodu kirjeldab kohtule M. Kärdi üleolevat ja negatiivset suhtumist õiguskorda,

talle omaseid kuritegelikke hoiakuid ja kuritegevuse enda elustiiliks pidamist.

115. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus ei rahuldatud kaitsja taotlust viia M. Kärdi suhtes

läbi kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis, ning palub seda teha

ringkonnakohtul. Maakohus on taotluse rahuldamata jätmisel leidnud, et kohtul ei ole tekkinud

kahtlust, et D. Kekišev ja M. Kärt oleksid neile süüks arvatud tegude toimepanemise ajal

seisundis, milles nad ei olnud võimelised aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist

juhtima, miski sellele ei viita ning ei esine ka piiratud süüdivuse tunnuseid. Maakohus lähtus

oma otsustuses eelkõige süüdistatavate enda kohtus antud selgitustest, leides, et need on

aruselged, kaalutletud, suuremate loogikavigadeta, motiivid on arusaadavad ja need teod olid ka

suurel määral ette planeeritud. (KoTo II kd, tl 57) Maakohus on märkinud oma otsuses lisaks, et

M. Kärdi iseloomustusest nähtub, et M. Kärt käib kliinilise psühholoogi vastuvõttudel ning saab

medikamentoosset ravi. Psühhiaater S.K. i hinnangul esineb M. Kärdil raskekujuline püsiva

iseloomuga psüühikahäirete kogum, lisaks esineb tal kerge vaimne alaareng. Vaatamata sellele,

ei mõjuta M. Kärdil esinev psüühikahäirete kogum tema võimet oma käitumise tagajärgedest aru

saada ja neid juhtida. Suuremal osal juhtudest on tema teod taotluslikud ja manipuleerivad,

juhitud tähelepanuvajadusest. (Tõendite toimik III kd, tl 94-97) Kolleegiumi jaoks ei tõusetu

kahtlust, et käesolevas asjas arutatavate tegude puhul sai M. Kärt aru oma tegude tähendusest ja

tegude tagajärgedest ning oli võimeline neid juhtima. M. Kärdi psüühilist seisundit (sh

süüdivust) on varasemalt ka hinnatud.

116. M. Kärdi diagnoos, millele kaitsja viitab, on püsinud muutumatuna alates 5. klassist ja ka

hilisemalt ei ole diagnoositud sellist psüühikahäiret, mis võimaldaks M. Kärti käsitada piiratud

süüdivana. Isiku ütluste ebausaldusväärseks lugemine ei ole seotud süüdivuse küsimusega.

Kolleegium ei näe selliseid olulisi muutusi M. Kärdi vaimses tervises, mis piiraks oluliselt või

olulisel määral tema arusaamisvõimet. Vahepeal ei ole juurde tekkinud selles osas ka muid

kahtlusi. M. Kärt ei saa aru, et vanglas kehtivad kindlad reeglid ja keelatud on igasugune

vägivald, sh verbaalne. Käesoleval juhul ei saa rääkida M. Kärdi võimetusest reegleid järgida,

23(28)

vaid M. Kärt otsib enda käitumisele õigustust ja „näitab teistele kohta kätte“, et enda positsiooni

kindlustada.

117. Riigikohus on asunud seisukohale, et KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et

menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse

lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Teisisõnu peavad esinema tõenduslikult

tõsiselt võetavad viited, mis kinnitavad ekspertiisivajadust (RKKKo 1-17-5760, p 11 ja RKKKo

1-19-2627, p-d 25-26). Ka kahtlus menetluses osalemise ja/või karistuse kandmise võimes peab

toetuma konkreetsetele faktilistele asjaoludele (RKKKm 1-20-1367, p 16). Väide, et isik oli teo

toimepanemise ajal süüdimatusseisundis, on olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga

(RKKKo 3-1-1-77-15, p 17).

118. Kui asjaolud ei osuta piisaval määral isiku väidetavale süüdimatusele, ei pea menetleja

vastavat ekspertiisi korraldama, sest sellisel juhul saab menetleja teha oma teadmiste pinnalt

järelduse, et isiku süülisuses alust kahelda ei ole (RKKKo 3-1-1-99-12, p 8). Kaitsja poolt

põhjendatud kahtluse tõstatamiseks peavad konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult

tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal. Kaitsja

väljatoodud asjaolud (kergesti ärrituvus, ei järgi sotsiaalseid norme, väga madal agressiivsuse

vallandumise lävi, pidurdamatus, pole alati võimeline ennast kontrollima, enesevigastused) ei ole

sellised tunnusjooned, mis tekitaksid põhjendatud kahtluse M. Kärdi süüdivuses või et tema

psüühikahäire mõjutas tema arusaamist oma tegude keelatusest ja nende juhtimist. Vastupidiselt

kaitsja arvamusele on maakohus lähtunud M. Kärdi raviarsti ehk psühhiaatri S.K. i kui M. Kärdi

käitumist pikka aega jälginud isiku arvamusest. Lisaks kannatanuna antud ütlustele andis S.K.

ütlusi ka D. Kekiševi ja M. Kärdi raviarstina, selgitades kohtuistungil, et ta teeb esildise, kui talle

tundub, et kinnipeetavad ei suuda vanglas karistust kanda ja vajaksid ravi, kuid nii D. Kekiševi

kui ka M. Kärdi osas ta seda kunagi ei ole pidanud tegema. (KoTo I , tl 106) Seega saab

järeldada, et ekspert on hinnanud nende süüdivust psühhiaatrina ning leidnud, et nad on süüdivad

ja võimelised karistust kandma. Kolleegium leiab, et pole alust M. Kärdi suhtes

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi läbiviimiseks.

IV

D. Kekiševi karistus ja muu madal motiiv

119. D. Kekišev ja kaitsja vaidlustavad muu madala motiivi olemasolu kannatanu T.T.P. ga

seotud kehalise väärkohtlemise episoodis. Kolleegium leiab, et D. Kekiševi puhul on tuvastatav

muu madal motiiv kannatanu T.T.P. suhtes toimepandud kuriteos.

120. D. Kekiševi teadmine, mille eest kannatanu karistust kandis, on kindlaks tehtud kannatanu

ja tunnistajate – nii kaaskinnipeetavate kui ka vanglaametnike – ütlustega. Nende ütluste

usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Kellegi sõimamine pedofiiliks näitab sõimaja teadmist.

Eelpool analüüsitud kirjavahetusest nähtub selgelt, et D. Kekišev teadis, et T.T.P. kannab

karistust laste vastu suunatud seksuaalkuriteo eest. M. Kärt on oma kirjas väljendanud samuti

teadmist, mille pärast D. Kekišev T.T.P. le kallale läks: „See, et Sa mingi laste nikkuja oleks

äärepealt kasti löönud ning et Sa P. ile kallale läksid, ei ole mingid näitajad!“ (Tõendite toimik

III kd, tl 12). Ka D. Kekiševi teadmine, mis põhjusel ta kannatanule kallale läks, nähtub

kirjavahetusest: „Ütled, et need pole mingid näitajad, et pedofiil sai peaaegu kasti löödud.

Hetkel on see teema, mis oli 7. mai. … Isegi kui esitavad kahtlustuse, süüdi ma ennast ei

tunnista, kuna osalus puudub, olenemata selles, et olin selle pedofiili kambris u 1 min.“

(Tõendite toimik III kd, tl 41, 78, 79, 81, 82)

121. Vaadeldes D. Kekiševi eelmise kohtuotsusega tuvastatud mõrvakatse tehiolusid, nähtub, et

D. Kekiševil on ka varasemalt esinenud konflikte seksuaalkuritegusid toime pannud isikutega

ning ta on nende osas vaenulik, alandab ja hirmutab neid. Sellest saab järeldada D. Kekiševi

24(28)

vastavat käitumismustrit ehk nn modus operandit, kus ta võtab karistamisfunktsiooni enda kätte

ja maksab kätte nendele, kes on kindlaliigilise süüteo toime pannud. Eelmises kriminaalasjas (1-

20-6495) oli samuti kannatanuks seksuaalkuriteo eest karistust kandev isik. (Tõendite toimik IV

kd, tl 20-35)

122. Kolleegiumi hinnangul joonistub käesolevas asjas välja selge muster, et D. Kekišev peksis

T.T.P. t üksnes seetõttu, et viimane on süüdi mõistetud seksuaalsüütegude eest. Kas ka teistele

isikutele sellised isikud meeldivad või ei meeldi, ei oma tähtsust. Riigikohus on märkinud, et

kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana peab kätkema endas igal üksikjuhul selle

motiivi erilist hukkamõistetavust ega piisa sellest, kui see on vaid üldinimlikult hukkamõistetav.

Lisaks tuleb arvestada konkreetse teo toimepanemise asjaolusid, sh kuriteo eripära, ning tähele

tuleb panna, et kuriteo toimepanemine madalal motiivil eeldab tahtluse vormina kavatsetust, mis

tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, s.t mingi taotletav

eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks. (RKKKo 1-15-10119, p 38) Praegusel juhul saab

öelda, et omakohtu ehk seksuaalkuritegudes süüdimõistetud isikute karistamise rolli enda kätte

võtmine on muu madal motiiv.

123. On tõendatud ka see, et D. Kekiševil ja J.L. il oli kokkulepe anda kannatanule peksa – seda

on kinnitanud nii tunnistaja A.G. kui ka süüdistatavad D. Kekišev ja J.L. . Seega ei saa rääkida

pelgalt hetkeemotsioonide ja impulsi ajel käitumisest. D. Kekišev õigustab oma käitumist

sellega, et kannatanu ei vastanud tema küsimustele. Seega provotseerivate küsimuste, mille

vastust D. Kekišev juba teadis, küsimine oli lihtsalt ettekäändeks kannatanu tervise

kahjustamiseks. D. Kekišev soovis end kehtestada temale mitte allunud kannatanu suhtes

tulenevalt sellest, et viimane ei vastanud D. Kekiševi küsimustele.

124. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, et D. Kekiševile mõistetud karistus ei vasta süüle

ega ole tema isikuga kooskõlas. Seda põhjusel, et maakohtu põhjendused karistuse mõistmise

kohta on ammendavad ja puudub alus neid ümber vaadata. Esimese astme kohus on

süüdistatavale karistust mõistes juhindunud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse kohaldamise

alustest ja on arvestatud kõiki karistuse mõistmisel olulisi asjaolusid. Mõistetud karistus on

mõistetud koosseisu alammääras, individualiseeritud ning kooskõlas kohtupraktikaga.

125. Kõigepealt olgu siiski märgitud, et karistust mõistes ei saa arvesse võtta mitte igasuguseid

asjaolusid, vaid üksnes selliseid, mis on seotud teoga ja mõjutavad selle ebaõigussisu (muudavad

sellele rohkem või vähem etteheidetavaks). Kuigi D. Kekiševil on tuvastatud psüühikahäire, ei

ole mh tema raviarsti hinnangule tuginedes alust tema süüdivuses kahelda. See, kuidas D.

Kekišev käitub teatud olukordades pinge all oma vaimse tervise tõttu ja muud kaitsja väljatoodud

asjaolud (impulsiivsus, kergesti ärrituvus), ei ole õigustuseks panna teiste isikute suhtes toime

raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Praegu ei ole oluline ka väidetava joogi joomine, milleks

maakohus suure tõenäosusega pidas metanooli . Esiteks pole viiteid sellele, et D. Kekiševi joove

oleks olnud sedavõrd suur, et see oleks avaldanud tema ja teise süüdistatava J.L. i käitumisele

mõju. Tunnistaja A.G. , kes samuti nimetatud jooki jõi, kuid keeldus T.T.P. peksmises

osalemast ja proovis selle tegevuse osas D. Kekiševi takistada, kinnitas, et see jook käitumisele

mõju ei avaldanud. Sellise joogi tarvitamisele oli vanglal võimalik reageerida distsiplinaarkorras.

Mõrvakatse eest karistust mõistes viidatud joogi tarvitamine aga tähtsust ei oma.

126. Kohtukolleegium leiab seega, et apellatsioonis esitatud taotlus rakendada süüdistatava

puhul KarS §-i 60 ja kergendada talle mõistetud karistust jääb rahuldamata. Riigikohus on

asunud seisukohale, et süüteo jäämine katsestaadiumisse ei too kaasa automaatselt karistuse

kergendamist võrreldes lõpuleviidud süüteoga. Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on

karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud näiteks ka

kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja

millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas

25(28)

peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud,

s.o katsestaadiumisse jäänud teo üldine ohtlikkus. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei

päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega. (RKKKo 3-1-

1-70-16, p-d 13, 14) Kolleegium juhib tähelepanu, et KarS § 60 kohaldamine ei ole süüteokatse

puhul kohustuslik, vaid selle kohaldamine on kohtu kaalutlusõigus. Praegusel juhul ei ole

põhjendatud KarS § 60 alusel karistuse kergendamine – süütegu jäi lõpule viimata kannatanu

aktiivse vastupanu tõttu. Praegu tekitas M. Kärt D. Kekiševi antud terariistaga H.O. ile mitmeid

tõsiseid tervisekahjustusi. Ainuüksi koosseisupärase tagajärje puudumine KarS § 60 kohaldamist

ei tingi.

127. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et süüdistatava karistust suurendab grupis

tegutsemine (KarS § 58 p 10) ja ta on varemgi pannud toime mitmeid vägivallategusid, ent pole

neist (ja nende eest mõistetud karistustest) hoolimata oma käitumist õiguskuulekaks muutnud.

Veel on tuvastatud, et D. Kekišev oli isikuks, kellel olid olemas mitmesugused terariistad, sh

valmistas ta neid ise. Neil asjaoludel leiab ringkonnakohus, et hoolimata 18. detsembri 2023

kuriteo katsestaadiumisse jäämisest ja kaasabi osutamisest ei ole võimalik rakendada KarS §-i

60. V

M. Kärdi karistus

128. Alusetu on kaitsja väide, et M. Kärdi karistust peab kergendama. Karistusregistri järgi

(tõendite toimik III kd, tl 111-120) on M. Kärt korduvalt karistatud.

129. Kolleegium ei nõustu, et M. Kärdile mõistetud karistus ei vasta süüle ega ole tema isikuga

kooskõlas. Maakohtu nõustumisväärseid põhjendusi kolleegium üle kordama ei hakka. Sarnaselt

D. Kekiševi puhul eelmises otsuse punktis analüüsituga leiab kolleegium, et ka M. Kärdi puhul

on maakohtu põhjendused karistuse mõistmise osas ammendavad ja puudub alus neid ümber

vaadata. Esimese astme kohus on süüdistatavale karistust mõistes juhindunud KarS § 56 lg-s 1

sätestatud karistuse kohaldamise alustest ja on arvestatud kõiki karistuse mõistmisel olulisi

asjaolusid. Mõistetud karistus on individualiseeritud ning kooskõlas kohtupraktikaga. Kuigi M.

Kärdil on tuvastatud psüühikahäire, ei ole mh tema raviarsti hinnangule tuginedes alust tema

süüdivuses kahelda. Piiratud süüdivuse osas on kolleegium võtnud seisukoha juba eelnevalt. M.

Kärdi tervis (probleemid seoses sellega) ei ole karistuse mõistmisel asjasse puutuvad.

130. M. Kärdi tegu oli etteplaneeritud, kantud isiklikust vaenust ning jäi katsestaadiumisse

pelgalt seetõttu, et kannatanu oli M. Kärdist tugevam, muutis M. Kärdi ründevõimetuks ja surus

M. Kärdi maha. M. Kärt valmistus ründeks pikema aja jooksul ette (tõendina uuritud

kirjavahetus). Torke-lõikeriistaga tehtud ründe, sh löökide intensiivsus ja kaela sihitud ohtlikkus

oli suur.

131. Kohtukolleegium leiab seega, et apellatsioonis esitatud taotlus rakendada süüdistatava

suhtes KarS §-i 60 ja kergendada talle mõistetud karistust, jääb rahuldamata. Nagu kolleegium

eespool D. Kekiševi puhul märkis, siis KarS § 60 kohaldamine ei ole süüteokatse puhul

kohustuslik, vaid see on kohtu kaalutlusõigus. Praegusel juhul ei ole põhjendatud KarS § 60

alusel karistuse kergendamine – süütegu jäi lõpule viimata kannatanu aktiivse vastupanu tõttu.

Ainuüksi koosseisupärase tagajärje puudumine KarS § 60 kohaldamist ei tingi.

132. Lisaks D. Kekiševi vastavas analüüsi osas toodud argumentidele märgib kolleegium

järgmist. M. Kärdi tapmistegu jäi lõpuni toime panemata just seetõttu, et H.O. oli M. Kärdist

tugevam, surus viimase maha ja sai olukorra enda kontrolli alla. M. Kärt on varemgi pannud

toime mitmeid vägivallategusid (sh kaaskinnipeetava suhtes), ent pole neist (ja nende eest

mõistetud karistustest) hoolimata oma käitumist õiguskuulekaks muutnud. Neil asjaoludel leiab

26(28)

ringkonnakohus, et hoolimata 18. detsembri 2023 kuriteo katsestaadiumisse jäämisest, ei ole

võimalik rakendada KarS §-i 60.

VI

Apellatsioonimenetluse tulemus

133. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et vaidlustatud episoodides on maakohtu siseveendumuse

kujunemine kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav ning kohtu seisukohad on selged,

ammendavad ja vastuoludeta. Vaidlustatud otsuses on leidnud üksikasjalikku käsitlemist nii M.

Kärdi süüdivuse küsimus kui ka apellatsioonides vaidlustatud kuritegude koosseisupärasus

mõlema süüdistatava puhul. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisena pole käsitatav

olukord, kus kassaator pelgalt ei nõustu tõendite hindamisest tehtud järeldustega (RKKKo 3-1-1-

28-14, p 11).

134. Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 8. detsembri 2025 otsuse

KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

VII

Ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud

135. Lõpetuseks võtab kolleegium seisukoha kaitsjate tasutaotluste osas.

136. Süüdistatava D. Kekiševi kaitsja vandeadvokaat R. Objartel esitas taotluse riigi

õigusabi tasu kulude ja suuruse kindlaksmääramiseks. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on

menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Järelikult tuleb hinnata seda, kas määratud kaitsja toimingud D.

Kekiševile õigusteenuse osutamisel olid vajalikud ning kas nendega seoses küsitud tasu

ja kulu on põhjendatud.

137. Kaitsja märgib taotluses, et tal kulus 8. detsembri 2025 kohtuotsusega tutvumiseks

90 minutit, kaitsealusele maakohtu otsuse selgitamiseks ja tema apellatsiooniõiguse

kasutamise soovi väljaselgitamiseks 65 minutit ning apellatsiooni koostamiseks 205

minutit. Kirjeldatud toimingute eest taotleb kaitsja tasu 432 eurot, millele lisandub

käibemaks 103,68 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja toiminguid D. Kekiševile

õigusteenuse osutamisel saab pidada vajalikeks ning põhjendatuks. Ka küsitud tasu ja

kuluhüvitis on vastavuses Advokaaditasu korras sätestatuga. Seega tuleb kaitsja taotlus

rahuldada ning lugeda taotletud riigi õigusabi tasu ja kulu menetluskulu hulka. Kuna

ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 järgse lahendi, tuleb see menetluskulu KrMS

§ 185 lg 2 esimese lause kohaselt D. Kekiševilt riigi kasuks välja mõista.

138. Ka süüdistatava M. Kärdi kaitsja vandeadvokaat R. Sprengk esitas taotluse riigi

õigusabi tasu kulude ja suuruse kindlaksmääramiseks. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on

menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja

vajalikus ulatuses.

139. Riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramise taotluses märgib kaitsja,

et tal kulus apellatsiooni koostamiseks 120 minutit. Kirjeldatud toimingute eest taotleb

kaitsja tasu 144 eurot, millele lisandub käibemaks 34,56 eurot. Ringkonnakohus leiab,

et kaitsja toiminguid M. Kärdile õigusteenuse osutamisel saab pidada vajalikeks ning

põhjendatuks. Ka küsitud tasu ja kuluhüvitis on vastavuses Advokaaditasu korras

sätestatuga. Seega tuleb kaitsja taotlus rahuldada ning lugeda taotletud riigi õigusabi

tasu ja kulu menetluskulu hulka. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 järgse

lahendi, tuleb see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt M. Kärdilt

riigi kasuks välja mõista.

27(28)

(allkirjastatud digitaalselt)

28(28)