2-25-15813/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 5. mai 2026

Tsiviilasja number

2-25-15813

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi U.A vastu 2259 euro 1

sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete

saamiseks

Tsiviilasja hind

2497 eurot 87 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja B2 Impact OÜ

(registrikood

11542046, asukoht XXX-i , lepinguline

esindaja Marie Tsine

Kostja U.A (isikukood XXX, elukoht XXX-

i,)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ 24.09.2025 hagi U.A vastu 2259 euro 1 sendi suuruse

põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Hageja võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva alates otsuse hagejale kättetoimetamisest,

kuid mitte rohkem kui viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 23.09.2025 hagi U.A (kostja) vastu, milles palus kostjalt

hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2259 eurot 1 senti ja kõrvalnõuded tulenevalt

krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid

Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc) (krediidiandja) ja U.A (kostja) 19.08.2021

tarbijakrediidilepingu (leping).

Krediidiandja andis lepingu järgi kostjale krediiti 3000 eurot, krediit oli korduvkasutatav, mis

tähendab, et tagasimakstud põhiosa ulatuses vabanenud krediiti oli võimalik uuesti kasutada.

Kostja kasutas krediiti kokku 6278 eurot, krediidiandja tegi kostjale järgmised väljamaksed

19.08.2021 1500 eurot, 21.09.2021 75 eurot, 24.11.2021 1300 eurot, 25.11.2021 256 eurot,

09.12.2021 41 eurot, 28.01.2022 1100 eurot, 29.01.2022 1900 eurot ja 17.05.2022 106 eurot.

Lepingu järgi oli fikseeritud intressimäär 45,2965% aastas. Krediidikulukuse määr oli 55,99%

aastas, mis ei ületanud kolmekordset keskmist määra VÕS § 4062 lg 1 mõttes. Kostja on

krediidilepingu järgi tagasimakseid teinud kokku 7711 eurot 42 senti, millest põhinõude

katteks on arvestatud 4018 eurot 99 senti, kuludeks 223 eurot 34 eurot ja intressiks 3469 eurot

9 senti.

Krediidiandja järgis hageja hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui ta kontrollis

rahvastikuregistri andmete põhjal kostja isikusamasust, telefonivestluse kaudu laenutaotluses

esitatud andmete õigsust ning veendus maksehäirete registri kaudu, et kostjal ei ole kehtivaid

maksehäireid (dtl 50–52).

Kostja rikkus lepingut, kui ta jättis kolm järjestikust tagasimakset 19.08.2024, 19.09.2024 ja

19.10.2024 tähtaegselt tasumata (dtl 42–44). Krediidiandja andis kostjale 02.11.2024

võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja kuni 16.11.2024 ning hoiatas kostjat, et kui kostja ei

tasu selleks ajaks võlgnevust 368 eurot 40 senti, ütleb krediidiandja kostjaga sõlmitud lepingu

VÕS § 416 lg 1 kohaselt üles (dtl 46). Kuivõrd kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud, ütles

krediidiandja 17.11.2024 kostjaga sõlmitud lepingu üles. Lepingu ülesülemisega muutus kogu

võlgnevus sissenõutavaks. Krediidiandja loovutas 10.12.2024 oma lepingust tulenevad

nõuded kostja vastu hagejale. Kostjat teavitati e-kirjaga nõude loovutamisest hagejale

10.12.2024. Hageja edastas kostja e-posti aadressile 10.12.2024 nõudekirja (dtl 48).

Hageja palub kostjalt välja mõista:



põhivõlg 2259 eurot 1 senti



intress 27 eurot 28 senti,



18.11.2024–23.09.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 211 eurot 57 senti.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 350 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis

menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

2. Tartu Maakohus võttis 13.10.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21

päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja

hagi menetlusse võtmise määruse kätte 14.11.2025 e-postiga. Kostja saatis kohtule

02.12.2025 allkirjastamata kättesaamiskinnituse, milles märkis, et on kirja kätte saanud ja on

kõigega nõus. Kohust vaja pole, aga kahjuks on asi selles et minu sissetulek on kuskil 600–

700 eurot iga kuu ja mul kahjuks kolm kohtutäiturit juba peal. Pole kuidagi võimalik sellist

summat kohe maksta.

3. Kohus andis pooltele 24.01.2026 tähtaja kompromissiläbirääkimiste pidamiseks kuni

13.02.2026. (dtl 67). Kostja vastas hageja kompromissi sõlmimise ettepanekule, kuid sellele

järgnevale hageja saadetud e-kirjale pole kostja 13.02.2026 seisuga vastanud. Kohus andis

hagejale 18.03.2026 tähtaja, kus märkis, et kohtu esialgsel hinnangul rikkus hageja

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis võimaluse täiendavate põhjenduste ja

tõendite esitamiseks. Hageja esitas üksnes üldise seisukoha, milles ei nõustunud Euroopa

Kohtu ja Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega.

Tartu Maakohus määras 14.04.2026 määrusega, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses.

Kohus andis pooltele veelkord tähtajad lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade

esitamiseks. Kumbki pool kohtule tähtaegselt ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping

tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja

majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga

sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus

sissenõutavaks.

Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I).

Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid

ning teeb menetluslikud otsustused (II).

I

5. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on

selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima,

sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

5.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka siis, kui kostja ei esita sisulisi vastuväiteid, tegemist on õiguse kohaldamise

küsimusega, mh on kohtupraktikas leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

tuleb kontrollida tagaseljaotsuse tegemisel ning ka maksekäsku ei saa enam tarbijakrediidi

nõudeid esitada, sest maksekäsu kiirmenetluse reeglid ei võimalda sisulist kontrolli. Kui hagi

on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades põhjendamatu, tuleb see

rahuldamata jätta (vt nt Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C495/19, Kancelaria Medius

SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

5.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

5.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima mõistlikul viisil kostja

esitatud teavet VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib sõlmida tarbijaga VÕS §

4034 lg 6 kohaselt tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

6. Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja

krediidivõimelisuse hindamisel VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, sest ta ei küsinud kostja

arvelduskonto väljavõtet, ei kontrollinud kostja muude kohustuste olemasolu ega tõendanud

ka vastavalt Riigikohtu seisukohtadele, et kostja krediidivõimelisust kontrolliti piisavalt muul

viisil. Kohus selgitas hagejale õiguslikku olukorda, palus esitada täiendavad põhjendused

vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta ning määras 18.03.2026 selle jaoks tähtaja (dtl

73).

6.1. Krediidiandja kontrollis hagiavalduses esitatud andmete ja neile lisatud tõendite kohaselt

laenutaotlusel esitatud andmete, telefonivestluse ja maksehäireregistrisse tehtud päringule

saadud vastuse põhjal. Krediidiandja kontrollis rahvastikuregistri andmete põhjal kostja

isikusamasust, telefonivestluse kaudu laenutaotluses esitatud andmete õigsust ning veendus

maksehäirete registri kaudu, et kostjal ei ole kehtivaid maksehäireid (dtl 50–52).

Hageja ei esitanud täiendavaid tõendeid ka kohtu määratud tähtajaks. Hageja kirjutas, et talle

jääb arusaamatuks kohtunõue ümberarvestuse tegemiseks. Tsiviilkohtumenetluse ülesanne

on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste

kuludega. Hageja leidis, et olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu hagiavalduse

olemasoleva nõudega ning olukorras, kus kostja ei ole sellele vastu vaielnud, siis kohtu poolt

esile toodud nõue - tuleb esitada võlgnevuse ümberarvestus – seab absoluutselt ilmselgelt

hageja ebavõrdsesse olukorda võrreldes kostjaga. Eelduslikult võiks ja peaks eeldama, et

pooltel on menetluses võrdsed menetlusosaliste õigused, kuid selles valguses nimetatu

kindlasti aset ei leia (dtl 78–80).

6.2. Kohus leiab, et krediidiandja ei tõendanud eeltooduga, et ta oleks küsinud kostjalt

arvelduskonto väljavõtet ega seda, et muud meetmed olid krediidivõimelisuse nõuetekohaseks

hindamiseks piisavad. Hageja käsitlus on ebaõige ning vastuolus Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

aastatepikkuse praktikaga. Rahvastikuregistri ja maksehäirete registri andmed ei ole kostja

krediidivõimelisuse nõuetekohaseks hindamiseks, nende kaudu ei saa ülevaadet kostja

finantskohustustest. Kuivõrd krediidiandja ei küsinud kostja pangakonto väljavõtet, on ta

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui jättis VÕS § 4034 nõuded täitmata.

6.3. Kohus juhib tähelepanu sellele, et hageja väidetav telefonivestlus kostjaga on ebaselge

kõnesalvestus vestlusest kellegi tõenäoliselt Ferratum panga ja Ivika või Erika Koiduste

nimelise naisega (dtl 50), käesolevas asjas on kostja aga meesterahvas. Kohtule asjakohatute

tõendite esitamine ja hagejale kui professionaalsele turuosalisele kindlasti teada olevate

Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikaga vastuolus olevate seisukohtade esitamine ei aita

kaasa, et tsiviilasi lahendataks kiiresti ja võimalikult väheste kuludega. Professionaalsel

turuosalisel on võimalik valida, milliseid nõudeid soovitakse krediidiasutustelt omandada.

Enne kohtusse pöördumist oleks otstarbekas ka hinnata, milliseid neist omandatud nõuetest on

perspektiivikas kohtus maksma panna, arvestades aastatepikkuseid selgitusi vastutustundliku

laenamise põhimõtte kohta. Perspektiivitu nõudega hagi saba ka tagasi võtta või sellest

loobud.

II

7. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades rikkus krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb

lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7

järgi ei võlgne. Hageja pidi tagasimaksed lepingu sõlmimise ajast alates uuesti määrata, võttes

arvesse intressimäära ja muude kulude vähenemist.

7.1. Kohus märgib, et kuivõrd hageja ei esitanud nõude ümberarvutust kohtu määratud tähtaja

jooksul, kuid tugines sellele, et krediidiandja on lepingu VÕS § 416 lg 1 kohaselt kehtivalt

üles öelnud, ei ole kohtul võimalik hinnata, kas krediidiandja lepingu ülesütlemine olnuks ka

ümberarvutuse korral kehtiv, hagi ei ole seega võimalik rahuldada. Kohtul ei ole võimalik

arvutada ka VÕS § 4034 lg 7 kohast seadusjärgset intressi või viivist ega välja tuua kuupäeva,

millal oleks kostja ümberarvutuse korral maksetega viivitusse jäänud.

7.2. Kohus lisab, et isegi, kui ülesütlemine oleks olnud ümberarvutuse korral kehtiv tuleks

hagi jätta rahuldamata, sest kostja on ümberarvutuse tagajärgi arvestades kogu võlgnevuse

juba tasunud. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt, millele kostja ei ole vastuväiteid

esitanud, sai kostja krediidiandjalt krediiti kokku 6278 eurot, kostja on teinud lepingu järgi

tagasimakseid kokku 7711 eurot 42 senti. Kohus tuvastab, et ümberarvutuse tagajärgi

arvestades on kostja kogu võlgnevuse krediidiandjale juba tasunud. Kohus leiab, et eeltoodut

arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata.

8. Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1

kohaselt hageja kanda. Kohus märgib seda arvestades, et hüvitatavad menetluskulud

puuduvad. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja ning kohtuasja materjalidest ka ei

nähtu, et tal oleks olnud lepinguline esindaja.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin