2-23-122918/86 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

4. mai 2026, Tartu kohtumaja, XXX, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-122918

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi M.G ja O.E

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

M.G vastu esitatud nõude osas 1490,11 eurot

O.E vastu esitatud nõude osas 1973,59 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja I: M.G (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Andrei Matvejev

Kostja II: O.E (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

2. veebruar 2026, edasi kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali (registrikood 14304235) hagi

M.G (isikukood XXX) vastu ja jätta M.G menetluskulud TF Bank AB (publ.) Eesti

filiaali kanda ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali menetluskulud tema enda kanda,

mis tulenevad M.G vastu esitatud nõuete menetlemisest.

2. Rahuldada osaliselt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali (registrikood 14304235) hagi

O.E (isikukood XXX) vastu ja välja mõista O.E-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali

kasuks põhinõue 976,90 eurot. Välja mõista O.E-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali

kasuks viivis põhinõude (976,90 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud määras alates 20.06.2025 kuni põhinõude täitmiseni.

3. Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi O.E vastu järgmiste

nõuete osas: viivisenõue perioodi 24.11.2022–19.06.2025 eest 606,29 eurot,

intressinõue 81,52 eurot, lepingu haldustasu nõue 3,96 eurot, lepingutasu nõue 19

eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue 50 eurot.

1 (8)

4. Jätta O.E vastu esitatud hagi menetlemisest tekkinud TF Bank AB (publ.) Eesti

filiaali ja O.E menetluskulud 55% ulatuses O.E kanda ja 45% ulatuses TF Bank

AB (publ.) Eesti filiaali kanda.

5. Määrata menetluskulude suurus kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177

lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 02.06.2023 maksekäsu kiirmenetluse

avalduse M.G (kostja I) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas

maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses. Hageja esitas hagi 26.07.2023. Hageja esitas 26.03.2025 kohtule taotluse

kaasata menetlusse kostjana O.E (kostja II). Hageja esitas kostja II vastu hagiavalduse

20.06.2025. Kohus rahuldas 11.08.2025 kohtumäärusega hageja taotluse ja kaasas O.E

kostjana käesolevasse menetlusse.

1.1. Hageja palub kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt hageja kasuks välja mõista 1289,74 eurot,

millest põhinõue on 976,90 eurot, intress 81,52 eurot, viivis 158,36 eurot, lepingu haldustasu

3,96 eurot, lepingutasu 19 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot. Samuti palub hageja kostjatelt

solidaarselt välja mõista viivise määraga 24,15% aastas põhinõudelt (976,90 eurolt) alates

27.07.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostjate

kanda. Kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, palub hageja

kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt hageja kasuks välja mõista 1026,90 eurot, millest põhinõue

on 976,90 eurot ja võla sissenõudmiskulud 50 eurot. Samuti palub hageja kostjatelt

solidaarselt välja mõista viivise määraga 24,15% aastas põhinõudelt (976,90 eurolt) alates

24.11.2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kui kohus leiab, et kostja I ei rikkunud

digiallkirja vahendite hoidmise hoolsuskohustust, palub hageja kostjalt II VÕS § 1028 alusel

välja mõista 976,90 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi põhinõudelt (976,90

eurolt) alates 19.11.2020 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

2 (8)

1.2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (laenuandja) ja kostja I 17.07.2022

järelmaksulepingu nr 11810753, mille alusel sai kostja I kauba ostmiseks järelmaksu 976,90

eurot. Kostja I kohustus tasuma osamakseid maksegraafiku alusel perioodil 10.08.2022–

10.07.2024. Maksed tuli teha iga kuu 10. kuupäeval, igakuine osamakse oli 53,99 eurot.

Intressimäär oli 24,70% aastas. Lepingutasu oli 19 eurot. Lepingu haldustasu oli 0,99 eurot

kuus. Krediidi kulukuse määr oli 32,94% aastas. Viivisemäär oli 24,15% aastas. Kostjal I

tekkis võlgnevus esimesest osamaksest. Hageja palub kostjalt I välja mõista põhivõla 976,90

eurot. Viivisenõue perioodi 24.11.2022–26.07.2023 eest on 158,36 eurot, mille hageja palub

kostjalt I välja mõista. Hageja saatis kostjale I 08.11.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse,

andes täiendava tähtaja kuni 22.11.2022 võla tasumiseks. Hoiatuse ajaks oli kostja I viivituses

kolme järjestikuse osamaksega (10.08.2022, 10.09.2022 ja 10.10.2022). Kuna võlgnevust

täiendava tähtaja jooksul ei tasutud, ütles hageja lepingu üles 23.11.2022.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu ülesütlemist tekkinud sissenõudmiskulud 50

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 24.01.2023 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 25 eurot, 02.02.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

15.03.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega

tekkinud kulud 15 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete

otsingu ja päringu kulud; võlgnikule edastatud kirjad, e-kirjad ja sms-id; võlgnikule tehtavate

kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja I

avaldas laenutaotluses igakuiseks netosissetulekuks 950 eurot. Krediidiandja teostas

krediidivõimelisuse hindamise Pensioniregistri ja Krediidiinfo päringute, maksehäireregistri

kontrolli ning kostja esitatud andmete alusel.

1.3. Hageja märgib, et kohustuse tekkimise õiguslik alus on kostja I ja kostja II suhtes erinev,

kuid see ei muuda seda, et tegemist on solidaarkohustusega.

1.4. Vastuseks kostja vastustele märgib hageja järgmist. Lepingu sõlmis ja tooted sai kostja II,

kuid hageja hinnangul ei välista see kostja I tsiviilvastutust. Digitaalallkirjal on omakäelise

allkirjaga samaväärne õigusjõud ning tehingupartner võib eeldada, et allkirja annab ID-kaardi

omanik. Kostjal I lasub kõrgendatud hoolsuskohustus ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel

ning tõendamiskoormus, et need sattusid kolmanda isiku kätte tema tahte vastaselt ja et ta

täitis hoolsuskohustust. Kostja I selgituste järgi andis ta dokumendid tööandjale. ID-kaardi ja

PIN-ide üleandmisel võtab omanik riski, et nendega antakse tahteavaldusi. Kostja I ei

kaitsnud ID-kaarti ja PIN-koode nõutava hoolsusega ja andis need vabatahtlikult üle, ei

vabasta see teda lepingust tulenevatest tagajärgedest. Seetõttu on kostja I hageja arvates

solidaarvõlgnik kostjaga II ning vastutab võla tasumise eest.

Kostja I vastuväited

2. Kostja I hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja I ei ole hagejaga lepingut

sõlminud. Kostja I selgitab, et tööandja kasutas kostja dokumente laenu taotlemiseks ja pööras

laenu enda kasuks. Tööle vormistamiseks palus kostja II O.E (väidetav tööandja) tema ID-

kaarti, sisestas selle oma arvutisse ja tagastas selle mõne hetke pärast, väites, et andmed on

olemas. Kostja I ei andnud muid dokumente ega PIN-koode. Kostja I ei tea ettevõtte nime,

kuid töölepingu vormistaja oli kostja II, kes väitis, et ettevõte kuulub temale. Kogu suhtlus

toimus suuliselt. Kirjalikku suhtlust ei olnud. Hageja ei teinud kunagi väljamakset kostjale I.

Kostja II sai kolmandalt isikult laenu arvelt soetatud kauba. Algatatud on kriminaalmenetlus.

3 (8)

Kostja II vastuväited

3. Kriminaalasjas nr 1-24-1995 mõisteti kostja II süüdi kostja I teadmata ja tema nimel

sõlmitud järelmaksulepingu sõlmimises hagejaga, millega kostja II tekitas hagejale kahju

summas 976,90 eurot. Kostja I on kannatanu. Kostja I andis oma ID-kaadi kostjale II, teades,

et vormistatakse tööleping. Kostja I ei teadnud, et tegelikult vormistati tema nimele Smart-ID,

millega vormistati hagejaga leping. Kostja I ei ole hagejaga lepingut sõlminud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Kohus on seisukohal, et hagi kostja I vastu tuleb jätta rahuldamata ning kostja II vastu

rahuldada osaliselt.

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta

sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kostja I teatas vastuseks hagile, et teine isik kasutas kostja dokumente laenu taotlemiseks ja

pööras laenu enda kasuks.

Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja

PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-

koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades

tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Kostja peab tõendama oma

väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKm 12.06.2024, p

10; RKTKo 16.12.2019, p 22). Juhul kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana,

vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada

esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud

4 (8)

tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik

tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Juhul kui kostjalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole

tegemist olukorraga, kus kostja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult

selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et kostjal olnuks

tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (RKTKm 12.06.2024, p 11).

Hageja on esitanud kohtule tõendina TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel

17.07.2022 sõlmitud järelmaksulepingu nr 11810753 (dtl 35–43). Leping on kostja poolt

digitaalselt allkirjastatud. Lepingu kohaselt sai kostja kauba ostmiseks laenu summas 976,90

eurot.

Kostja I vastuväidete kohaselt ei ole ta hagejaga lepingut sõlminud ning väidab, et kostja II

kasutas tema isikut tõendavat dokumenti laenu taotlemiseks ja enda kasuks pööramiseks.

Laenu arvelt soetatud kauba sai kostja II, kes väitis end olevat ettevõtte omanik.

Kostja I vastuväiteid arvestades peab kohus tuvastama: kas kostja I andis oma ID-kaardi ja

PIN-koodid kostjale II vabatahtlikult tehingu tegemiseks, s.o 17.07.2022 järelmaksulepingu

nr 11810753 sõlmimiseks; kas kostja I on ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel olnud hoolas;

kas kostja I on 17.07.2022 järelmaksulepingu nr 11810753 sõlmimise heaks kiitnud.

2. veebruari 2026 kohtuistungil selgitas kostja II, et ta valetas kannatanutele, sh kostjale I, et

ta tahab nad võtta neljaks kuuks tööle oma ettevõttesse. Kõik kannatanud andsid kostjale II

korraks oma ID-kaardi, ja kostja II tegi Smart-ID. Smart-ID tegemine võttis aega 3 minutit,

misjärel andis ta ID-kaardi ja paroolid kannatanutele tagasi ja ütles neile, et tegi kande

töölepingu osas Maksu- ja Tolliametisse ära. Kostja II tunnistas istungil, et kostja I oli

kannatanu kaheksas episoodis.

Kohus võttis 11.03.2026 kohtumäärusega käesoleva tsiviilasja juurde kriminaalasja nr 1-24-

1995 jõustunud kohtuotsuse (otsuse tegemise aeg 10.11.2025, jõustunud 30.12.2025) (dtl

610–660). Nimetatud otsuse p-st 15 nähtub, et O.E (kostja II), olles saanud menetluses täpselt

tuvastamata ajal, kuid juunis 2022, Tartu maakonnas, Rannu vallas, XXX korteris enda

valdusesse M.G ID-kaardi koos PIN-koodidega, lõi O.E M.G teadmata ja nõusolekuta M.G

nimele Smart-ID konto ja avas M.G nimel ajavahemikul juuni-juuli 2022 Swedbank AS-is ja

04.07.2022 Coop Pank AS-is arveldusarved ning pani toime arvutikelmuse (dtl 642). Otsuse

p-s 15.5 on kirjeldatud, et O.E menetluses tuvastamata kohas tuvastas ennast M.G-na ja

sisenes iDeal Group AS kodulehel portaali www.ideal.ee kaudu e-poodi, kus esitas tellimuse

toodete soetamiseks ja võltsis lepingu sõlmimiseks ja lepingu alusel toodete saamiseks M.G

digitaalset allkirja. Seejärel sõlmis O.E 17.07.2022 TF Bank AB-ga järelmaksulepingu nr

11810753 summas 976,90 eurot. Sõlmitud lepingu alusel saatis iDeal Group AS järelmaksuga

ostetud tooted pakiautomaati, kust O.E sai tooted enda valdusesse. Järelmaksulepingust

tulenevad maksed jättis O.E tasumata, millega tekitas TF Bank AB-le varalist kahju kokku

976,90 eurot. O.E pani toime arvutikelmuse, kui sekkus andmete ebaseadusliku sisestamisega

ebaseaduslikult andmetöötlusprotsessi (dtl 643). Kohus märgib, et eeltoodud kohtulahend

saab olla praeguses asjas dokumentaalseks tõenditeks TsMS § 272 lg 2 mõttes, mida kohus

hindab koos teiste tõenditega.

Kohus leiab, et asjas on tõendamist leidnud, et kostja II pettis kostjalt I ID-kaardi ja PIN-

koodid välja, kui ütles kostjale I, et ta vajab kostja I ID-kaarti ja PIN-koode töölepingu

vormistamiseks Maksu- ja Tolliametis. Kostja I ei olnud teadlik sellest, et tegelikult tegi

kostja II kostja I nimele Smart-ID konto ja sõlmis kostja I nimel hagejaga 17.07.2022

5 (8)

järelmaksulepingu nr 11810753. Kriminaalasja kohtuotsusest nähtub, et kostja II esines

kostjana I, võltsis tema digitaalse allkirja ning sõlmis 17.07.2022 hagejaga järelmaksulepingu

nr 11810753, mille alusel saadud kauba sai enda valdusesse kostja II. Kostja I ei saanud kaupa

ning ei ole nimetatud lepingu täitmiseks ühtegi makset teinud.

Kohus leiab, et olukorras, kus kolmas isik esineb teadlikult teise isikuna ja kasutab tema

identiteeti, on tegemist esindusõiguseta esindusega TsÜS § 129 lg 1 tähenduses. Sellisel juhul

on tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel tehing tehti, selle hiljem heaks

kiidab. Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et kostja I oleks järelmaksulepingu heaks kiitnud.

Samuti ei saa kostjale I ette heita hooletust ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel. Kostja I

andis need kostja II valdusesse pettuse tagajärjel ning usaldussuhte raamistikus töölepingu

vormistamiseks. Sellisel juhul ei saa pidada isikut vastutavaks üksnes seetõttu, et ta uskus

talle esitatud valeinformatsiooni.

Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et kostja I ei andnud oma ID-kaarti ja PIN-koode

kostjale II vabatahtlikult 17.07.2022 järelmaksulepingu nr 11810753 sõlmimiseks, kostja I oli

ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel piisavalt hoolas ning kostja I ei ole nimetatud

järelmaksulepingu sõlmimist heaks kiitnud. Kuivõrd kostja I ei ole sõlminud hagejaga

lepingut ega volitanud selleks kostjat II, siis on kostja I nimel sõlmitud järelmaksuleping nr

11810753 tühine. TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke

tagajärgi. Hageja nõue kostja I vastu ei ole lepingulisel alusel põhjendatud ning ei kuulu

rahuldamisele.

TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise

sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on

teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib

üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui

kohustus langeb hiljem ära. Käesolevas asjas ei saanud kostja I vaidlusaluse

järelmaksulepingu alusel krediiti ega kaupa, mistõttu ei ole kostja I hageja arvel alusetult

rikastunud. Sellest tulenevalt puudub hagejal ka alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja I

vastu.

Kohus jätab hageja hagi kostja I vastu rahuldamata.

7. Kohtuistungil avaldas kostja II, et ta tunnistab hagi (dtl 490). Asjas on tõendamist leidnud,

et kostja II poolt sõlmitud vaidlusaluse lepingu alusel saatis iDeal Group AS järelmaksuga

ostetud tooted pakiautomaati, kust kostja II sai tooted enda valdusesse. TsÜS § 84 lg 1

kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele. VÕS §

1028 lg 1 sätestab, et isik, kes on saanud teiselt isikult midagi olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena, võib olla kohustatud saadu tagastama juhul, kui kohustust ei olnud, see

ei tekkinud või langes hiljem ära. Käesoleval juhul puudus kehtiv kohustus krediidi

andmiseks, kuna järelmaksuleping on tühine, mistõttu puudub ka õiguslik alus hageja poolt

tehtud sooritusele. Kohus tuvastab, et kostja II sai hageja arvel varalise kasu – hageja andis

lepingu alusel välja krediidisumma ning selle eest soetatud kaup anti kostja II valdusesse.

Kostja II ei ole hagejale selle eest tasu maksnud ega ole muu õigusliku suhte alusel õigustatud

saadut endale jätma. Seega on kostja II saanud hageja arvel varalise soodustuse ilma õigusliku

aluseta VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Kostja II käitumine ei vasta heauskse rikastumise

tunnustele. Alusetu rikastumise nõuet välistavaid asjaolusid ei esine. Kohus leiab, et hageja

nõue kostja II vastu tuleb rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja sai kauba

soetamiseks krediiti 976,90 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 976,90 eurot.

6 (8)

Hageja palub kostjalt II välja mõista viivise alates 19.11.2020 kuni põhinõude 976,90 euro

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (dtl 470). VÕS § 113 lg 2 näeb

ette, et Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju

hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise

nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas

võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse

avalduse. Kostja II vastu esitas hageja hagi 20.06.2025. Seega rahuldab kohus hageja

viivisenõude osaliselt ja mõistab kostjalt II hageja kasuks välja viivise põhinõude (976,90

eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates

20.06.2025 kuni põhinõude täitmiseni.

8. Kohus jätab rahuldamata hageja hagi kostja II vastu järgmiste nõuete osas: viivisenõue

perioodi 24.11.2022–19.06.2025 eest 606,29 eurot, intressinõue 81,52 eurot, lepingu

haldustasu nõue 3,96 eurot, lepingutasu nõue 19 eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue 50

eurot. Hageja viivisenõue perioodi 24.11.2022–19.06.2025 eest summas 606,29 eurot ei ole

põhjendatud. Kohus on tuvastanud, et kostja II vastutus hageja ees ei tulene lepingulisest

suhtest, vaid VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetust rikastumisest. Alusetu rikastumise nõude puhul

ei ole rahalise kohustuse täitmise aega kindlaks määratud. Seetõttu saab VÕS § 113 lg 2

kohaselt viivist arvestada üksnes alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest

või esitas hagi. Käesolevas asjas esitas hageja kostja II vastu hagi 20.06.2025, mistõttu

puudub õiguslik alus viivise väljamõistmiseks varasema ajavahemiku eest. Intressinõue

summas 81,52 eurot, lepingu haldustasu nõue summas 3,96 eurot, lepingutasu nõue summas

19 eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue summas 50 eurot ei ole põhjendatud. Kohus on

tuvastanud, et hageja ja kostja II vahel puudus kehtiv lepinguline võlasuhe ning kostja II vastu

esitatud nõue põhineb alusetu rikastumise regulatsioonil. Sellest tulenevalt ei ole võimalik

kohaldada lepingulisi tasusid. Meeldetuletuskirju ei ole kostjale II saadetud.

Menetluskulude jaotus

9. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis hagiavalduse kostja I vastu rahuldamata, mistõttu jätab kohus kostja I

menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel.

10. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi kostja II vastu osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega. Kostja II vastu esitatud hagihinnaks on 1973,59 eurot, arvestades

20.06.2025 hagis esitatud nõudeid. Kohus rahuldas kostja II vastu hagiavalduse nõuetes,

millele vastav hagihind on 1085,82 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse

55% ulatuses ning jättis rahuldamata 45% ulatuses. Kohus jätab kostja II vastu esitatud hagi

menetluskulud 55% ulatuses kostja II kanda ja 45% ulatuses hageja kanda.

11. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

Kohus peab määrama hagejale tähtaja kostja I menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks ja

kostjale II hageja menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks. See takistab kohtuotsuse

7 (8)

tegemist. Kohus määrab seetõttu menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lõikes

2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

8 (8)