2-25-9400/19 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. aprill 2026

Tsiviilasja number

2-25-9400

Tsiviilasi

Maarja Karu hagi XX OÜ vastu töötasu,

puhkusehüvitise ja viivise väljamõistmiseks

XX OÜ hagi Maarja Karu vastu enammakstud

töötasu, puhkusetasu ja puhkusehüvitise ning

viivise

ja

võla

sissenõudmiskulude

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4902 eurot 3 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. detsembri 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): XX OÜ

(registrikood

XXXXXXXX), lepinguline esindaja Merili Piir

Vastustaja (hageja): Maarja Karu (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Evelin

Jõgar

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 22. detsembri

2025. a otsus muutmata.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX OÜ kanda.

3. Määrata kindlaks Maarja Karu ringkonnakohtus kantud menetluskulud ja mõista

XX OÜ-lt Maarja Karu kasuks välja menetluskulud 930 eurot. Väljamõistetud

menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

4. Rahuldada XX OÜ taotlus asendada kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus XX

OÜ nimi tähemärgiga ning mitte avalikustada tema registrikoodi ega aadressi.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Maarja Karu (hageja) esitas 21. veebruaril 2025 töövaidluskomisjonile avalduse XX OÜ

(kostja) vastu töötasu, puhkusehüvitise ja viivise väljamõistmiseks ning kostja esitas 17.

märtsil 2025 töövaidluskomisjonile avalduse hageja vastu enammakstud töötasu, puhkusetasu,

puhkusehüvitise ning viivise ja võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks.

Töövaidluskomisjon rahuldas 22. mai 2025. a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/358/25 hageja

avalduse osaliselt ja jättis kostja avalduse täies ulatuses rahuldamata. Töövaidluskomisjon

mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 754 eurot 13 senti (bruto), puhkusehüvitise 139

eurot 61 senti (bruto) ning viivise 11. aprilli 2025. a seisuga 19 eurot 57 senti ja alates 12.

aprillist 2025 kuni kohustuste kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

2. Kostja esitas 15. juunil 2025 Tartu Maakohtule hagi töövaidlusasja lahendamiseks

rahuldamata osas ja taotluse, et kohus vaataks hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse

läbi hagimenetluse korras hagina. Kostja palus mõista hagejalt välja enammakstud töötasu

3361 eurot 60 senti (bruto), puhkusetasu 360 eurot 84 senti (bruto) ja puhkusehüvitise 389

eurot 3 senti (bruto) (põhinõue), viivise 17. märtsi 2025. a seisuga 332 eurot 13 senti ja alates

18. märtsist 2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

ning võla sissenõudmiskulud 40 eurot (dtl 265 jj).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29. jaanuaril 2020 tähtajatu töölepingu, mille alusel

hageja asus tööle raamatupidaja-assistendina. 15. märtsil 2021 muudeti töölepingut ning

hageja töötas büroojuht-raamatupidajana. Hageja kohustuseks oli pidada tööaja arvestust

programmis Uku ja töötasu arvestust. 2024. a jooksul tuvastas kostja, et hageja manipuleeris

tööaja- ja palgaarvestusega. Hageja sisestas ebaõigeid töötunde, suurendas töömahtu ja

keskmist töötasu enda kasuks, muutis palgaarvestuse andmeid, lisas palgaarvestusse töötunde

hoolduslehel viibimise ajal. Hageja rikkus tööandjaga kokkulepitud töökorraldust, lahkudes

korduvalt tööpäeva jooksul kontorist või jättes tööle ilmumata kokkulepitud ajal. Rikkumiste

tulemusena maksis kostja hagejale 2024. aastal töötasu, puhkusetasu ja kasutamata

põhipuhkuse hüvitist 4111 eurot 47 senti rohkem. Hageja kustutas 2024. a oktoobris

tööajaarvestuse andmed programmist Uku, mille taastamine põhjustas kostjale kulu.

3. Hageja palus jätta kostja hagi rahuldamata, rahuldada hageja hagi ja mõista kostjalt hageja

kasuks välja töötasu 939 eurot 20 senti (bruto), puhkusehüvitise 106 eurot 89 senti (bruto) ja

nendelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 367 jj). Hageja loobus 25.

novembri 2025. a istungil nõudest töötasu 185 euro 7 sendi ulatuses (dtl 904).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29. jaanuaril 2020 töölepingu, mille alusel asus hageja

kostja juurde tööle raamatupidaja-assistendina. Alates 15. märtsist 2021 asus hageja täitma

büroojuht-raamatupidaja tööülesandeid. 22. aprill – 9. august 2022 oli hageja emapuhkusel. 6.

veebruaril 2025 esitas kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Pooled ei

vaidle töölepingu lõppemise üle.

Emapuhkusel olles tegi hageja lapse kõrvalt osalise koormusega tööd ning fikseeritud

töölõigu tegemise tasuks leppisid pooled kokku 250 eurot (bruto) kuus. Hageja töötasu nõue

on 2024. aasta oktoobri eest 250 eurot, novembri eest 250 eurot ja detsembri eest 255 eurot 64

senti. 2023. aasta kevadel pakkus kostja töökoormuse kasvu tõttu ajapõhist tööd tunnitasuga

10 eurot 73 senti (bruto). Lisatöö mahtu ei olnud võimalik määrata, selle kohta peeti

ajaarvestust. Fikseeritud töölõigu kokkulepped ei muutunud. Töölepingu kohaselt kontrollisid

hageja tööülesannete täitmist kostja juhatuse liikmed. Kostja arvestas Uku kustutamisega

tekitatud kahju 150 eurot lõpparvest maha. Hageja taastas raamatupidamisprogrammis tunnid

mälu järgi.

Töövaidluskomisjoni arvutuste kohaselt jäi hagejal kasutamata põhipuhkus väärtuses 1237

eurot 96 senti (bruto). Kostja arvutas puhkusehüvitist 1088 eurot 79 senti (bruto) ehk 149

eurot 17 senti (bruto) ettenähtust vähem. Kostja maksis hagejale puhkusetasu 42 eurot 28

senti (bruto) ettenähtust rohkem. Hageja oli nõus selle summa tasaarvestama enda

puhkusehüvitise nõudega, seega jääb hageja puhkusetasu hüvitise nõudeks 106 eurot 89 senti

(bruto) (dtl 369 jj, p-d 23–24, 29).

4. Kostja palus jätta hageja nõuded rahuldamata.

Hageja oli töölepingu alusel kohustatud töötama täistööajaga, töölepingut ei muudetud

kirjalikult. Hageja töötas osakoormusega. 2024. a sügisel oli hageja koormus 0,6. Töötasu

arvestus peab kajastama hageja vähendatud tööpanust. 2024. a-l lepiti kokku, et hageja

töötasu arvestatakse täiskoormuse põhipalgast lähtuvalt proportsionaalselt tegelikult töötatud

tundidele. Hageja kustutas 2024. a oktoobris tööajaarvestuse ning esitas hiljem moonutatud

andmed. Hageja kinnitas oma töötasumaksed ise. Hageja ei tõendanud, et talle oleks jäänud

maksmata kokkulepitud töötasu. Hageja sisestas 2024. a veebruaris tööaja arvestusse

vähemalt 20 tundi rohkem, kui tegelikult töötas, oktoobris 5 tundi rohkem. Kostja tasaarvestas

hageja nõude.

Lisaks palus hageja arvestada vastuväitena, et töötasu alandamine ajavahemikul oktoober

detsember 2024 oli õiguspärane TLS § 73 alusel, kuna hageja ei täitnud kostja juhiseid, esitas

ebaõigeid tööajakirjeid ja kustutas ajaarvestuse (dtl 592).

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus jättis kostja hagi rahuldamata ja rahuldas hageja hagi. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja töötasu 754 eurot 13 senti (bruto), puhkusehüvitise 106 eurot 89 senti

(bruto), sissenõutavaks muutunud viivise 95 eurot 55 senti ja viivise tasumata põhivõlalt 861

eurolt 2 sendilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 23. detsembrist 2025

kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 726 eurot.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et pooled sõlmisid 29. jaanuaril 2020

töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle täistööajaga raamatupidaja-

assistendina (dtl 273–279); 15. märtsil 2021 asus hageja täitma büroojuht-raamatupidaja

tööülesandeid töötasuga 1300 eurot kuus (dtl 286–289); 22. aprill – 9. august 2022 oli hageja

emapuhkusel; 6. veebruaril 2025 esitas hageja kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise

avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 6. veebruarist 2025 (dtl 406–407).

Pooled ei vaidle töölepingu lõppemise üle, vaid selle üle, kas hageja sai töötasu ja

puhkusehüvitist õiges suuruses. Hageja esitas nõude töötasu 754 euro 13 sendi (bruto)

väljamõistmiseks – 2024. a oktoobri eest 250 eurot, novembri eest 250 eurot ja detsembri eest

255 eurot 64 senti.

Poolte selgitustest nähtuvalt leppisid nad 2022. a-l suuliselt kokku, et emapuhkusel olles teeb

hageja osalise koormusega tööd ning saab selle eest 250 eurot (bruto) kuus. Töö sisuks oli viie

äriühingu raamatupidamisega tegelemine. Kostja väitel oli tegemist ajutise lahendusega ning

kui hageja emapuhkuselt tagasi tuli, siis tegeles ta nende viie ettevõttega edasi.

Poolte ütlustest ei nähtu, et nad oleksid vormistanud fikseeritud tasuga töö kohta kirjaliku

kokkuleppe, nad said ühiselt aru, et hageja teeb viie äriühingu raamatupidamist ja saab selle

eest kindla tasu. Seega ei olnud poolte jaoks oluline, kui kaua äriühingute raamatupidamine

aega võtab – tasu oli ajakulust hoolimata 250 eurot. Tasu maksmist tõendavad palgateatised

alates 2023. a veebruarist kuni 2024. a septembrini (dtl 573, 420–443). Poolte ütlustest ei

nähtu, et nad oleksid soovinud muuta 29. jaanuaril 2020 sõlmitud lepingus toodud summat

või tööaja mahtu. Maakohus luges 250 euro tasumise viie äriühingu eest eraldi kokkuleppeks,

mis ei olnud hõlmatud 29. jaanuari 2020. a töölepingujärgsete ülesannetega. Suuliselt

sõlmitud kokkulepe sai muutuda töölepingu lisaks.

TLS § 12 sätestab, et töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Hagejal oli õigus

saada 250 eurot kuus, kuni poolte kokkuleppel ülesannete täitmine lõpetati. Kostja ei ole

tõendanud, et poolte kokkuleppel lõpetati äriühingute raamatupidamise kohta sõlmitud tasu

maksmine. Järelikult oli kostja kohustatud tasuma hagejale 250 eurot ka oktoobri, novembri ja

detsembri eest. Palgateatistelt selle summa tasumist ei nähtu (dtl 439–443). Vaidlusalune

summa on olemas oktoobri ja novembri esialgsetes palgateatistes, aga seda on korrigeeritud.

Kuna hageja oli alates 24. detsembrist puhkusel, nõuab ta detsembri eest 220 euro 59 sendi

väljamõistmist. Maakohus rahuldas hageja nõude 720 euro 59 sendi ulatuses

(250+250+220,59).

Lisaks fikseeritud tasuga tööle tegi hageja ka ajapõhist tööd. Esitatud palgateatiste kohaselt on

hageja töötasuks märgitud 10 eurot 73 senti. Kostja kohtuistungil antud selgituste kohaselt

tegi hageja tööd 0,6 koormusega ja sai kuupalka. Kostja ei teadnud, kust on võetud 10 eurot

73 senti. Samas väitis kostja kohtuistungil, et hageja sai palka vastavalt tundidele ja

koormusele ning iga kuu on normtunnid erinevad. Maakohus leidis tõendeid kogumis

hinnates, et kostja ei ole siiani aru saanud, kas hagejale maksti kindlat kuutasu või tunnitasu.

Kostja selgituste kohaselt pidi hageja märkima tööajaarvestuse programmi Uku. Kostja väited

ja palgateatised viitavad sellele, et hagejale maksti vastavalt tehtud tundidele, st ajapõhiselt.

Ajapõhise tasu maksmiseks peab olema kokkulepe tasu suuruses ning palgateatiste kohaselt

oli töötasuks 10 eurot 73 senti. Detsembri töötasuks on palgateatisel märgitud 10 eurot 30

senti tund (dtl 439). Kostja on tööajaks märkinud 81,50 tundi ning hagejal oli õigus saada

selle eest 872 eurot 99 senti. Kostja tasus 839 eurot 45 senti. Seega on hagejal õigus nõuda 33

euro 54 sendi väljamõistmist.

Kokku mõistis maakohus TLS § 28 lg 2 p 2 alusel välja saamata töötasu 754 eurot 13 senti.

Tööaja ning töötasude arvestuse kontrollimine on TLS § 28 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi tööandja

kohustus. Tööandja võib selle kohustuse täitmise delegeerida kolmandale isikule (näiteks

raamatupidajale), aga tööandja vastutab arvestuste õigsuse eest. See tähendab, et kohus eeldab

palgalehtede tõepärasust.

Kostja palus arvestada, et töötasu alandamine oktoobrist detsembrini 2024 oli õiguspärane

TLS § 73 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib töötasu alandada viivitamatult pärast

mittenõuetekohase töö vastuvõtmist. Töötasu alandamiseks tuleb teha avaldus teisele poolele

ehk tööandja peab töötasu alandamisest töötajat teavitama (VÕS § 112 lg 2). Vastavasisuline

avaldus peab olema selge ja töötajale arusaadav. Kohtule jäi selgusetuks, millist töötasu ja kui

palju kostja alandas. Kostja esitas väite töötasu alandamise kohta alles 19. novembril 2025

kohtumenetluses. Kostja ei ole selgitanud, kas ja kui palju ta alandas fikseeritud tasu või

tunnitasu. Kostja ei ole välja toonud, et ta oleks töötasu alandamisest hagejale teada andnud.

Kostja väitis kohtuistungil, et töötasu väiksemaks muutumist ei ole olnud (dtl 903). Seega ei

saa kohus võtta aluseks muud suurust töötasu kohta kui see, mis on välja toodud

palgalehtedel.

Kostja esitas enammakstud töötasu tagastamise nõude 2024. aasta eest 3361 eurot 60 senti.

Kostja võttis arvestuse aluseks töötasu 1600 eurot kuus ning normtundide arvu. Kostja on

Uku ajaarvestuse andmete alusel arvutanud välja igakuise koormuse ja selle kaudu keskmise

päevatasu suuruse. Kostja ei tõendanud, et pooled leppisid kokku sellises töötasu arvutamise

viisis. Kohus on leidnud, et töötajale maksti vastavalt tehtud tundidele, st ajapõhiselt ning

ajapõhise tasu suuruseks oli palgateatiste kohaselt 10 eurot 73 senti.

Uku andmete kohaselt tegi hageja 2024. aastal tööd kokku 920 tundi 9 minutit. Tunnitasuga

10 eurot 73 senti pidi hageja saama kokku 9872 eurot. Sellele lisandus fikseeritud töötasu 12

x 250 = 3000 eurot, kokku 12 872 eurot. Hageja esitatud palgaarvestuse kohaselt sai hageja

koos preemiatega kokku 12 626 eurot 89 senti (13 698,40 – põhipuhkuse tasud). Seejuures on

preemiad lisaks kokku lepitud töötasudele, st neid ei saaks palgana arvestada. Järelikult

maksis kostja hagejale vähem, kui hagejal oli õigus töötasu saada ja kostja nõue tuleb jätta

rahuldamata.

Hageja palus kostjalt välja mõista lõpparvega vähem makstud puhkusetasu hüvitise 106 eurot

89 senti. Hagejal on nõue 149 eurot 17 senti, aga kostja maksis hagejale puhkusetasu 42 eurot

28 senti rohkem. Hageja oli nõus selle summa tasaarvestama enda puhkusehüvitise nõudega.

Kostja nõuab hagejalt enammakstud puhkusetasu 360 eurot 84 senti ja põhipuhkuse

kompensatsiooni 389 eurot 3 senti. Kostja esitas tabeli hagejale 2024. aastal tasutud

põhipuhkuse tasude kohta.

TLS § 70 lg 1 ja Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord § 2 lg 2 järgi tuleb

puhkusetasu arvestada järgnevalt: 20. mai – 2. juuni 2024 eest 428 eurot 82 senti [(469,32 +

875,50 + 1009,04 + 918,05 + 773,73 + 977,71) ÷ 164 = 30,63; 30,63×14=428,82]. Tabelist

nähtuvalt maksis kostja hagejale puhkusetasu 448 eurot 98 senti ehk 20 eurot 16 senti

ettenähtust enam.

23. september – 30. september 2024 eest 286 eurot 88 senti [(773,73 + 977,71 + 1085,33 +

1048,96 + 998,31 + 961,18) ÷ 163 = 35,86; 35,86×8=286,88]. Tabelist nähtuvalt maksis

kostja hagejale välja puhkusetasu 318 eurot 80 senti ehk 31 eurot 92 senti ettenähtust enam.

22. detsember – 31. detsember 2024 eest 287 eurot 63 senti [(1048,96 + 998,31 + 961,18 +

959,04 + 1270,32 + 1157,97) ÷ 170 = 37,62; 37,62×7=263,34]. Tabelist nähtuvalt maksis

kostja hagejale välja puhkusetasu 273 eurot 14 senti ehk 9 eurot 8 senti ettenähtust vähem.

Kokkuvõttes maksis kostja hagejale puhkusetasu 42 eurot 28 senti ettenähtust rohkem. TLS §

71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata

jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hagejal jäi töösuhte lõppedes saamata põhipuhkus

väärtuses 1237 eurot 96 senti: (961,18 + 959,04 + 1270,32 + 1157,97 + 1122,99) ÷ 134 =

40,83; 40,83×30,32=1237,96.

Kostja arvestas hagejale puhkusehüvitist 1088 eurot 79 senti ehk 149 eurot 17 senti

ettenähtust vähem. Seega maksis kostja hagejale puhkusetasu 42 eurot 28 senti ettenähtust

rohkem ning puhkusehüvitist 149 eurot 17 senti vähem. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja puhkusehüvitise 106 eurot 89 senti ja jättis tööandja nõude rahuldamata. Kuna

kostja nõue jäi rahuldamata, jäi rahuldamata ka kostja viivise ja võla sissenõudmiskulude

nõue.

Maakohus mõistis viivise välja rahuldatud nõuetelt seadusjärgses määras arvestusega, et

töötasu nõue muutus sissenõutavaks alates järgmise kuu algusest. Pooled ei ole väitnud, et

töötasu maksmise kuupäev oleks olnud hilisem. Puhkusehüvitis muutub sissenõutavaks

töölepingu lõppemisel. Seega on põhjendatud viivisenõue töötasudelt kuni otsuse

kuulutamiseni: oktoobris 250 eurolt 31 eurot 9 senti; novembris 250 eurolt 28 eurot 58 senti;

detsembris 254 eurolt 13 sendilt 26 eurot 42 senti; puhkusehüvitiselt 106 eurolt 89 sendilt 9

eurot 90 senti. Kokku mõistis maakohus välja viivise 95 eurot 55 senti. Vastavalt hageja

nõudele mõistis maakohus välja ka edasiulatuva viivise.

TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Maakohus luges

põhjendatuks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja õigusabikulud 726 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada kostja hagi, v.a sissenõudmiskulude 40 eurot

väljamõistmise osas, jätta hageja hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja

palub asendada otsuse avalikustamisel kostja nimi tähemärgiga ning mitte avalikustada kostja

registrikoodi ega muid andmeid, mis võimaldavad tema tuvastamist.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme, hinnanud

tõendeid ebaõigesti, tuvastanud asjaolusid ebaõigesti, jätnud olulised asjaolud ja tõendid

arvestamata, kohtuotsus on vastuoluline.

Maakohus märkis õigesti, pooled ei soovinud muuta 29. jaanuari 2020 ja 15. jaanuari 2021

kokkuleppeid ja sõlmisid 2022. a-l suulise kokkuleppe hageja emapuhkusel viibimise ajaks.

Perehüvitiste seaduse (PHS) §-st 35 tuleneb, et kostja pidi hagejaga sõlmitud lepingu peatama

seniks, kuni hageja viibib emapuhkusel. Pooled sõlmisid selleks ajaks suuliselt 250 euro

suuruse töötasuga eraldi lepingu. Maakohus jättis arvestamata, et pärast emapuhkust pidi

hageja töötasu olema täistööajaga töötamise korral 1300 eurot (bruto). Maakohus tuvastas,

pooled seda kokkulepet ei muutnud. Tegelikult töötatud kuni 0,6 koormusega sai hageja

töötasu olla kuni 780 eurot (bruto).

Ei ole arusaadav, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et poolte jaoks ei olnud oluline, kui

kaua äriühingute raamatupidamine aega võtab – tasu oli ajakulust hoolimata 250 eurot.

Palgateatistest ei saa järeldada, kas kokku on lepitud kuu- või tunnipalgas. Palgateatistest ei

ole võimalik välja lugeda maakohtu seisukohta, et poolte ütlustest ei nähtu, et pooled oleksid

soovinud muuta 29. jaanuaril 2020 sõlmitud lepingus toodud summat või tööaja mahtu.

Maakohus jõudis põhjendamatult järeldusele, et 250 euro suuruse töötasuga kokkulepe sõlmiti

hageja emapuhkusel olemise ajaks.

Palgateatistest nähtub, et väljamaksed on tehtud kõige rohkem 0,6 koormuse eest. Seega on

ebaloogiline, et kostja tegi hagejaga osalise koormusega töötamise ajaks kokkuleppe, mille

kohaselt hagejal on osalise koormusega töötades kõrgem töötasu, kui kokkulepitud

täiskoormusega töötasu vähendamine vastavalt tegelikult töötatud ajale.

Maakohus jättis arvestamata, et vähemalt alates 2023. a märtsist tegi palgateatiseid hageja,

hageja ülesandeks oli ametijuhendi p-i 6.2.4 järgi ka töötasude arvestus kostja juures.

Maakohtu otsuse tegemisel aluseks võetud palgateatised on hageja enda koostatud. Maakohus

tuvastas otsuses, et pooled olid kokku leppinud hageja töötasus 1300 eurot kuus täiskoormuse

korral, mida pooled ei muutnud. Palgateatised ei tõenda, et tegelikult olid pooled muutnud

2020. ja 2021. a-l sõlmitud kokkuleppeid, täiskoormuse korral töötasu 1300 eurot kuus, mida

seega vähendatakse vastavalt tegelikult töötatud tööajale.

Hageja ütles maakohtu istungil, et „kui alustasin lisaklientide tegemist, pakkus tööandja

esialgu 9,09 eurot ja hiljem oli ta pannud töötasuks alates veebruarist 10,73 eurot. Küsisin,

kumma ma jätan ja ta ütles, et jäta 10,73 eurot.“ Eeltoodu kinnitab, et pooled ei lähtunud

palgateatiseid täites kokkulepetest, vaid täitsid neid nii, et hagejal ei jääks riigi poolt saadavad

hüvitised saamata. Hageja on nõude esitamisel kokkulepitud tasu 250 eurot kuus (bruto)

vähendanud puhkusel viibitud aja võrra. Ka eeltoodu tõendab, et pooled ei olnud 250 eurose

tasu maksmises kokku leppinud.

Maakohtu järeldus lisaks ajapõhisele tööle eraldi kokkuleppe alusel fikseeritud tasuga töö

tegemise kohta on meelevaldne ja arusaamatu. Maakohus ei ole tuvastanud, millist tööd tehti

2020. ja 2021. a kokkulepete alusel ajapõhiselt ja mille poolest erines viiele ettevõttele tehtav

töö, mida maakohtu seisukoha järgi tehti lisatööna 250 euro eest, kokkulepitud tööst.

Palgateatised näitavad, et nendes esitatust ei saa teha järeldusi kokkulepete osas. Kui

fikseeritud tasuga kokkulepe oli hageja emapuhkuse ajaks, siis see kokkulepe lõppes hageja

emapuhkuse lõppedes. Ei ole arusaadav, kuidas sai maakohus asuda seisukohale, et

emapuhkusel viibimise ajaks sõlmitud kokkulepe sai pärast emapuhkust eraldi kokkuleppeks.

Maakohus jättis kohaldamata TLS §-i 39. TLS §-ga 39 on kooskõlas see, et kostja avastas

alles 2024. a sügisel valearvestused. Kostjale ei ole etteheidetav see, kui kostja ei kontrollinud

töötasude maksmist varem. Ebaõige on järeldus, et eeldada tuleb palgalehtede tõepärasust.

Hageja on saanud kostjalt suuremat töötasu, kui oli kokku lepitud. Hagejal puudub õigus

kostjalt töötasu juurde saada. Maakohus märkis otsuse p-s 7.4, et kohtule jääb selgusetuks,

millist töötasu ja kui palju tööandja alandas. Kui kohtule jäi seoses töötasu alandamisega

midagi arusaamatuks, siis tulnuks maakohtul asjaolud välja selgitada (TsMS § 392 p 2, §

437).

Kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7, TsMS § 652 lg 8) ja

kohaldab õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise. Maakohus on jätnud ebaõigesti

kohaldamata TLS § 39, kostja esitatud asjaolude puhul tuleb rakendada TLS §-i 39, mitte

kostja esitatud TLS §-i 73.

Vaatamata sellele, et kostja nõustub maakohtuga selles, et pooled olid kokku leppinud

töötasus 1300 eurot kuus, siis jääb kostja maakohtus esitatud nõude arvestuse juurde ja loeb

hageja töötasuks 1600 eurot kuus. Kostja palub ringkonnakohtul lähtuda enammakstud

töötasu, puhkusetasu ja puhkusehüvitise ning viivise arvestamisel kostja hagiavalduse lisas 16

olevast arvestusest (dtl 354 jj).

7. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus on õigesti hinnanud tõendeid õigesti ja jõudnud järeldusele, et algselt emapuhkuse

ajaks kokku lepitud kindlas suuruses tasu maksmine 250 eurot kuus jätkus ka pärast

emapuhkuselt naasmist ning sellele lisandus muu töö eest makstav tunnitasu 10 eurot 73 senti

tunnis. Maakohus on õigesti tuvastanud, et seda töötasu kokkulepet ei ole hiljem muudetud.

Kuigi oktoobris 2024 soovis kostja palgakokkulepet muuta, siis ei oma see õiguslikku

tähendust, TLS § 12 kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel.

Kostja viited perehüvitiste seadusele ei ole asjakohased. Maakohus ei ole seadust ebaõigesti

kohaldanud. See, kuidas vormistati töötamine hageja emapuhkuse ajal 2022. aastal, ei mõjuta

2024. aasta töötasu üle peetavat vaidlust.

Kostja oli hageja palgaarvestuse ja palgamaksetega kursis, kuna 2023. aasta esimestel kuudel

koostas hageja palgalehed ja tegi ülekanded kostja. Samuti oli kostjal ligipääs nii

raamatupidamisprogrammile, tööaja arvestuse programmile Uku kui ka pangakontodele.

Palgalehtedel kuutasu 250 euro juures on tundide arvu märgitud üksnes

raamatupidamisprogrammi eripära tõttu, mis nõuab kindla koormuse märkimist. Vaidlust ei

ole selles, et hageja naasis tööle paindliku tööajaga ilma kindla koormuse kokkuleppeta. Kuna

programmi tuli mingi koormus märkida, siis pandi selleks 1/8 täistööajast ja vastavalt sellele

tekkis palgalehtedel fikseeritud kuutasu juurde tundide arv. Palgalehtedelt on näha, et 250

euro suurust tasu maksti palgalehel märgitud tundide arvust sõltumata.

Maakohus on tuvastanud, et 250 euro maksmine lepiti kokku konkreetse viie ettevõtte

raamatupidamisega tegelemise eest. Kostja ei ole väitnud, et hageja jäigi pärast tööle naasmist

tegelema ainult nende viie ettevõtte raamatupidamisega. Pooltel ei ole olnud vaidlust, et

hageja tegi ka muid tööülesandeid. Kuna aegumise küsimust ei tekkinud, ei olnud maakohtul

põhjust kohaldada TLS §-i 39.

Maakohus on õigesti leidnud, et tööaja ja töötasude arvestuse kontrollimine on tööandja

kohustus ning tööandja vastutab arvestuste õigsuse eest ka juhul, kui ta on arvestuste tegemise

delegeerinud.

Kostja väide, mille kohaselt maakohus oleks pidanud kohaldama omal algatusel TLS §-i 39,

mitte TLS §-i 73, on õiguslikult arusaamatu. TLS § 39 reguleerib töötasu tagastamise nõude

aegumistähtaega. Tööandja tugines maakohtu menetluses töötasu alandamisele TLS § 73

alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p

1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud

ringkonnakohtus kostja kanda.

Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja

võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõude. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud (TsMS

§ 456 lg 4).

9. Hageja kui töötaja esitas nõude kostja kui tööandja vastu saamata jäänud töötasu ja

puhkusehüvitise saamiseks. Kostja esitas hageja vastu enammakstud töötasu, puhkusetasu ja

puhkusehüvitise tagastamise nõude 2024. a eest.

Pooled ei vaidle maakohtu tuvastatu üle, et hageja ja kostja sõlmisid 29. jaanuaril 2020

töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle täistööajaga raamatupidaja-

assistendina, 15. märtsil 2021 asus töötaja täitma büroojuht-raamatupidaja tööülesandeid

töötasuga 1300 eurot kuus (dtl 479); 22. aprillist kuni 9. augustini 2022 oli töötaja

emapuhkusel. Maakohus tuvastas lisaks, et 6. veebruaril 2025 esitas tööandja töötajale

töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 6. veebruarist

2025, samas on asja materjalide juures ka hageja 17. jaanuari 2025 lahkumisavaldus (dtl 642)

sooviga lugeda viimaseks tööpäevaks 16. veebruar 2025. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust

selles, et töösuhe on lõppenud ning milline on selle lõpetamise alus (dtl 903; 33), siis

ringkonnakohus neid asjaolusid ei hinda.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et

hageja ja kostja sõlmisid lisaks töölepingus kokkulepitule hageja emapuhkusel oleku ajal

suuliselt 250 euro suuruse töötasuga eraldi kokkuleppe, millega hageja pidi täitma viie

ettevõtte raamatupidamisega seonduvaid ülesandeid.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asjas esitatu põhjal tuvastanud, et pooled seda

kokkulepet hiljem ei muutnud ning see jäi kehtima ka siis, kui hageja enam emapuhkusel ei

olnud. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et tegemist oli ajutise lahendusega ning kui

hageja emapuhkuselt tagasi tuli, siis tegeles ta nende viie ettevõttega edasi.

Kostja ei ole tõendanud, et suuliselt sõlmitud 250 euro suuruse töötasuga eraldi leping oleks

lõppenud. Maakohus ei ole tõendeid ebaõigesti hinnanud. Ringkonnakohus nõustub, et lisaks

juba sõlmitud lepingule tõendab täiendava kokkuleppe olemasolu viie äriühingu osas kostja

14. jaanuari 2025. a e-kiri, milles kostja leidis: „Sa ütlesid, et antud summa on miinimum

mille eest sa oled nõus tegema ja ma olin nõus maksma seda summat, kuid ei kinnitanud

tundide mahtu.“(dtl 92). Tööandja selgitusest nähtub, et fikseeritud töölõigus kokku leppides

ei omanud töötaja poolt sellele kulunud aeg tähtsust, kuna töötaja sooviks oli saada vastava

töö eest tasuks kokkulepitud summa (ehk 250 eurot bruto) ning seda olenemata sellele tööle

kulunud ajast. Kostja kiri toetab ka hageja selgitust, et fikseeritud töölõigule mingit tööaja

mahtu ei kehtestatud.

Kostja viited perehüvitiste seadusele ei ole asjakohased. See, kas hagejal jäi õigus lisaks

töötasule ka perehüvitisele, ei mõjuta poolte eraldiseisva kokkuleppe kehtivust perehüvitise

saamise õiguse lõppedes.

Vastuseks kostja väitele, et töötaja sisestas tööandja palgaarvestusse töötunde ka hoolduslehe

ajal, mille tulemusel suurenes kunstlikult tema keskmine töötasu ja puhkusetasu (dtl 269),

leiab ringkonnakohus, et kostja on teinud hagejale ettepaneku võtta haigusleht ja teha tööd,

siis saaks hageja mõlema eest raha. Kostja lubas maksta preemiat lisaks (dtl 211).

Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väide, et kuna kuupalga 250 euro juures oli

tundide arv igakuiselt erinev, ei saa ka väita nagu ei oleks olnud poolte jaoks oluline, kui kaua

äriühingute raamatupidamine aega võtab. Vastupidi, on loogiline, et kui sõltumata ajakulule

kindla arvu ettevõtete raamatupidamise eest makstakse igakuiselt sama tasu, ei sõltu tasu

tundide arvust, vaid kokku on lepitud ühikutes (nn tükitöös). Kostja ei ole ka selgitanud, miks

vaatamata igakuisele erinevale töötundide arvule maksti töötajale siiski samasugust tasu. Kui

sama töö jätkus ka siis, kui töötaja emapuhkus lõppes ning töötaja asus täitma lisaks teisi

töökohustusi, kehtib lisakokkulepe eelduslikult edasi. Kostja ei ole esitanud sisulisi

vastuväiteid hageja selgitusele, et hageja täitis emapuhkuse lõppedes lisaks teisi tööülesandeid

tunnitasu alusel.

11. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole oma nõuet hageja vastu menetluses tõendanud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu väidetega ega korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et kostja kui tööandja pidi tagama,

et palga arvestus toimuks üheselt arusaadavatel alustel. Maakohus on õigesti viidanud TLS §

28 lg 2 p-dele 2 ja 4). Kui tööandja on palgaarvestuse teinud ülesandeks töötajale, kelle

arvestuses ta hiljem kahtleb, peab siiski tööandja tagama selle, et arvestus oleks arusaadav

ning kontrollitav.

Töölepingu p 2.5 (dtl 71) järgi kontrollisid töötaja tööülesannete täitmist tööandja juhatuse

liikmed. Büroojuht-raamatupidaja ametijuhendi p 2.2 (dtl 74) kohaselt kontrollis töötaja

tegevust tegevjuht. Kostja ei ole tõendanud, et töötaja oleks ise määranud töötasu, kostja ei

ole esitanud ka tõendeid selle kohta, et hageja oleks arvestanud tunnitasu valesti. Kostja

väited ei tõenda töötasu kokkuleppeid, seega ei oma töötasu arvestamisel ka tähtsust, et hageja

koostas palgateatiseid.

Põhjendatud on hageja vastuseks apellatsioonkaebuse esitatud seisukoht, et kostja pidi olema

palgaarvestuse ja palgamaksetega kursis, kuna kostjal oli ligipääs nii

raamatupidamisprogrammile, tööaja arvestuse programmile kui ka pangakontodele.

Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud hageja menetluses antud ütlustele, mis seonduvad

tasu maksmise arvestusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja ütlused vastuolulised.

Maakohus ei saa ilma kostja esitatud tõendita tuvastada, millist tööd tehti 2020. ja 2021. a

kokkulepete alusel ajapõhiselt ja mille poolest erines viiele ettevõttele tehtav töö, mida

maakohtu seisukoha järgi tehti lisatööna 250 euro eest, kokkulepitud tööst. Kui kostja leiab, et

palgateatised näitavad, et nendes esitatust ei saa teha järeldusi kokkulepete osas, siis tuli

kostjal esitada tõendid, mis kostja väiteid kinnitavad.

Kui tööandja leiab, et nii töötaja kui tööandja ei lähtunud palgateatiseid täites tegelikkusest,

vaid muudest kokkulepetest (apellatsioonkaebuse p 9.1), siis on tööandja kohustus tõendada,

milline oli kokkulepete sisu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja seda teinud. Kostja kui

tööandja ei saa ette heita töötajale seda, et töötaja soovib täpsustada oma tunnitasu suurust

(küsib kostjalt kui tööandjalt seda, millise kuutasu ta arvestusse alles jätab).

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks maakohus pidanud kohaldama TLS §-i 39. Maakohus

ei ole andnud hinnangut kostja nõude aegumisele. Maakohus ei ole kostja nõude rahuldamata

jätmisel tuginenud üksnes sellele, et kostja kontrollis töötasude arvestust siis, kui hageja

soovis töölepingut lõpetada. Maakohus on õigesti käsitlenud TLS § 73 kohaldamise

eelduseid, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.

Maakohus ei ole selgitamiskohustust rikkunud. Maakohus on pooled ära kuulanud ning

andnud võimaluse oma väidete kohta tõendite esitamiseks. Tegemist on hagimenetlusega ning

kohtul ei ole kohustust ise tõendeid koguda, seega ei ole asjakohased hageja viited TsMS §

392 lg 1 p-le 2, ja §-le 437. Kostja ei ole tuginenud ka apellatsioonkaebuses sellele, miks

oleks maakohus pidanud asja arutamist uuendama (apellatsioonkaebuse p 9.5).

13. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

14. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 3 alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks ringkonnakohtu

menetluses lepingulise esindaja kulud 930 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu

hinnangul on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175 lg 1).

Hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ning esindaja poolt

ringkonnakohtu menetluses hageja esindamisele kulutatud aeg kokku 6 tundi ja 15 minutit on

põhjendatud ja vajalik. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, seega

kuuluvad menetluskulud hüvitamisele koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtus kantud menetluskulud 930 eurot (koos

käibemaksuga).

Hageja taotlusel märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et kostjal tuleb tasuda

väljamõistetud menetluskuludelt viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

15. Kostja taotluse ja TsMS § 462 lg 2 esimese lause alusel asendab ringkonnakohus

kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus kostja nime tähemärgiga ega avalikusta tema

registrikoodi ega aadressi.

(allkirjastatud digitaalselt)