2-26-1336/7 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Maili Riisenberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. aprill 2026, Viljandi

Tsiviilasja number

2-26-1336

Tsiviilasi

Modena Estonia OÜ hagi U.Q vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Menetluse liik

Kirjalik menetlus kohtu määramisel

Tsiviilasja hind

5940,28 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Modena Estonia OÜ (registrikood 14820592; aadress

XXX, 10138, XXX; e-post XXX)

Hageja volitatud esindaja Maria Pihl (e-post XXX)

Kostja U.Q (isikukood XXX; XXX; e-post XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagiavaldus rahuldamata.

2. Jaotada menetluskulud ning jätta need hageja kanda. Hagejalt väljamõistetavad

menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse;

kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

Asjaolud

1. Modena Estonia OÜ (hageja) esitas 19.01.2026 U.Q (kostja) vastu hagi, milles palub kostjalt

välja mõista põhivõlgnevuse 3671,23 eurot, intressi 388,38 eurot, viivise kuni 18.01.2026 (k.a)

733,11 eurot ning sissenõudmiskulud 30 eurot. Lisaks viivised alates 19.01.2026 kuni põhinõude

täitmiseni viivisemääras 0,0834% päevas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 16.09.2024 korduvkasutatava krediidilimiidi

lepingu nr 202409161732209 krediidilimiidiga 4200 eurot. Lepingu nr. 202409161732209 kohaselt

on krediidi kulukuse määr 49,7% aastas ja intressimäär 27,3% aastas. Kostja oli kohustatud

teostama igakuiseid tagasimakseid vastavalt esitatud arvetele. Hageja kinnituse kohaselt on kostjale

tehtud väljamakseid kokku summas 4935,15 eurot (koos refinantseerinuga 23,71 eurot on summa

kokku 4958,86 eurot). Hageja kinnituse kohaselt on kostja teinud tagasimakseid kogusummas

2190,82 eurot ning lisaks peale lepingu lõppemist veel summas 479,72 (dtl 174-183). Kuna kostja

oma lepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, saatis hageja 11.05.2025 kostjale lepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 25.05.2025.

Kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud ning hageja ütles 26.05.2025 lepingu üles (dtl 141).

3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta avaldas hageja, et laenuandmisel täitis

kostja laenutaotlused, kuhu märkis oma sissetulekute ning kohustuste suurused. Enne laenulepingu

sõlmimist ning laenu väljastamist kontrollis krediidiandja kostja maksevõimelisust avalike registrite

alusel. Ühtlasi kontrolliti kostja krediidivõimelisust kostja kontoväljavõtte alusel.

4. Kohus võttis tsiviilasja menetlusse 10.03.2026 määrusega. Kohus on kostjale hagimaterjalid ja

menetlusse võtmise määruse kätte toimetanud KÄPO vahendusel 25.03.2026. Kostja saatis kohtule

e-kirja 19.03.2026, milles avaldas, et soovib võlgnevust tasuda maksegraafiku alusel. Pooled

esitasid kohtule 31.03.2026 kompromissi. Kohus keeldus kompromissi kinnitamisest ja määras

asjas kirjaliku menetluse 6.04.2026 määrusega, millega määras kindlaks lõplike seisukohtade ja

menetluskulude nimekirjade esitamise tähtaja ning otsuse teatavaks tegemise aja.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma

nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud

asjaolusid tõendavad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki

pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS

§ 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7

järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

6. Kohtu määramisel, tulenevalt tsiviilasja hinnast, lahendab kohus tsiviilasja kirjalikus menetluses.

Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ja hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt

poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb jätta

rahuldamata.

7. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded, mis tulenevad poolte vahel 16.09.2024 sõlmitud

korduvkasutatava krediidilimiidi lepingust nr 202409161732209 krediidilimiidiga 4200 eurot (dtl

23-33).

8. Vaidlust ei ole selles, et kostja ja hageja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse

(VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Hageja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes

andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega

kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

2(5)

9. Kostja ei ole kohtule sisulisi vastuväiteid esitanud.

10. Kohus peab sõltumata kostja vastuväidete puudumisest omal algatusel kontrollima

tarbijakrediidilepingute puhul seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija suhtes

ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks see, kas on

järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

11. Järgnevalt analüüsibki kohus seda, kas krediidiandja on krediidi väljastamisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 4034 ja selle lg 1 kohaselt peab

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata

tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama

paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab

krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi

kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7

sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud

tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.

13. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

14. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Käesoleval juhul soovib hageja panna maksma

krediidiandja nõuet, mistõttu tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist kinnitavad

asjaolud tõendada hagejal.

15. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt

piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku

kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel

täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist

teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

16. Praegusel juhul on hageja seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud, sest krediidiandja palus kostjal täita standardsed laenutaotlused, milles kostja

avaldas oma sissetuleku suuruse ning andmed kulude kohta. Krediidiandja selgitas, et on kostja

suhtes teinud päringud avalikest registrites. Hageja tugines kostja sissetulekute ja finantskohustuste

kindlaksmääramisel kostja kontoväljavõttele. Krediidiandja leidis, et kostja keskmiseks

sissetulekuks oli 1209,73 eurot, igakuisteks finantskohustusteks 286,24 eurot ning igakuisteks

elamiskuludeks 304 eurot. Hageja on lähtunud krediidivõime hindamisel arvutusest 1209,73 eurot -

(286,24 eurot + 304 eurot) x 1,1 – 165,56 eurot = 394,91 eurot ehk sissetulek miinus (igakuised

olemasolevad finantskohustused pluss elamiskulud), millele on lisatud puhver 10%, miinus krediidi

igakuine maksimaalne tagasimakse hagejale juhul, kui kostjale oleks väljastatud krediit kogu limiidi

ulatuses maksimaalse tähtajaga.

Kohus hagejaga nõustuda ei saa. Esiteks märgib kohus, et kohtule esitatud pdf vormingus dokument

ei ole korrektne kontoväljavõte (panga kinnitusega dokument), mille puhul kohus saaks veenduda,

et seda ei ole hiljem muudetud. Sellest hoolimata on kohus nimetatud dokumenti analüüsinud ning

leidnud, et kostja keskmiseks töötasuks oli 820 eurot kuus. Hageja on arvestanud kostja sissetuleku

hulka ka sotsiaaltoetuse 80 eurot ning alaealise lapsele makstava elatise summas 400 eurot kuus,

kusjuures viimast ei ole kostjale makstud igakuiselt. Kostja igakuised finantskohustused olid

3(5)

keskmiselt 500 eurot kuus, lisaks kuulus kostja igakuiste püsikulude hulka korteri eest makstavad

kulud keskmiselt summas 130 eurot kuus ning erinevad telekommunikatsiooniarved kokku summas

62 eurot kuus. Hageja on jätnud täielikult arvestamata kostja finantskohustused hageja enda ees.

Igakuised püsikulud olid seega kostjal ligi 700 eurot kuus. Lisaks eelnevale on kostja igakuiselt

juurde laenanud 1000 eurot erinevatelt krediidiandjatelt. Kontoväljavõttest nähtub selgelt, et kostja

laenab raha juurde selleks, et katta eelnevaid kohustusi ja igapäeva kulusid. Ühtlasi ei nõustu kohus

asjaoluga, et hageja arvestab kostja sissetulekute hulka peretoetuse ja lapsele makstava elatise, kuid

siis leiab, et ei pidanud laenu andmisel lähtuma asjaolust, et kostjal on alaealine ülalpeetav.

17. Eelneva tõttu leiab kohus, et krediidiandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel

juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 27,3 % aastas

(vt dtl 24). Seadusjärgne intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 4,25% aastas.

Kohus kohustas hagejat esitama ümberarvestuse puhuks, kui kohus peaks leidma, et laenuandmisel

on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas kohtule 8.12.2025 ümberarvestuse.

Kostja ei ole lahti kirjutanud, milline tema nõue kostja vastu tulenevalt nõude ümberarvestusest on.

Kohus ei pea ise hageja esitatud lisadest otsima hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid. Lisaks ei

saa kohus ka ümberarvestuses olevate arvutustega nõustuda (dtl 174-183).

Esiteks märgib kohus, et kui kostjaga on leping sõlmitud 16.09.2024, siis ei saa käesoleva lepingu

alusel olla kostjale sooritatud väljamakseid perioodil 18.02.2024 – 11.07.2024 kogusummas 4300

eurot (dtl 34-41). Kohtule esitatud maksekorraldustele on eelmainitud perioodi maksete selgitusse

märgitud ka teine lepingunumber. Hageja on 17.04.2026 seisukohas avaldanud, et 16.09.2024

refinantseeriti sõlmitud uue korduvkasutatava krediidilimiidi lepinguga nr 202409161732209 (limiit

4 200 eurot) kostja varasematest lepingutest tulenev krediidijääk põhjusel, et kostja soovis võtta

täiendavat krediiti ja tõsta oma krediidilimiiti. Seetõttu hõlmab 16.09.2024 sõlmitud leping endas

varasemate, perioodil 18.02.2024 – 11.07.2024 tehtud väljamaksete tasumata põhiosa jääki. Kohus

sellega nõustuda ei saa. Kohtule esitatud lepingust ei nähtu, et tegu oleks refinantseerimislepinguga

või pooled oleks kokku leppinud, et nimetatud lepinguga loetakse eelnevad lepingud lõppenuks

ühtlasi ei ole ka kuskil määratletud kostja varasemat võlga hageja ees.

Sellise nõude esitamiseks oleks hageja pidanud kohtule esitama ka kõik varasemad kostjaga

sõlmitud lepingud, esitama nende osas tehtud väljamaksed ja kostja poolt sooritatud tagasimaksed.

Ühtlasi oleks kõigi lepingute sõlmimise puhul pidanud tõendama ka vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist. Ja ka siis oleks kaheldav, et varasemate lepingute alusel antud krediidi saaks

lugeda 16.09.2024 sõlmitud lepingu alusel antud krediidiks, kui leping sellist õigussuhte muudatust

selgelt ei kajasta. Igal juhul ei saa hageja kostjaga sõlmitud viimase lepingu järgi legitimeerida

eelmiseid lepinguid ja nende alusel tehtud väljamakseid. Arusaamatuks jääb, miks hageja seda üldse

üritab, kui tema väited ei tugine esitatud lepingul ja tõenditel.

Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et käesolevas asjas esitatud hagi aluseks oleva

lepingu järgi saab olla kostjale tehtud väljamakseid vaid kogusummas 635,15 eurot (dtl 42-46).

Hageja esitatud andmete alusel on kostja sooritanud hagejale alates lepingu sõlmimisest

tagasimakseid kokku summas kogusummas 2670,54 (2190,82 + 479,72) eurot. Isegi kui vaadata

hageja esitatud ümberarvestust ja lähtuda lepingu sõlmimise ajast on hageja perioodil 10.10.2024 –

10.03.2025 sooritanud hagejale tagasimakseid kokku summas 1169,85 eurot (dtl 174-183) ning

lisaks peale lepingu lõppemist veel 479,72 eurot (dtl 5). Mõlemal juhul on kostja sooritanud

hagejale tagasimakseid rohkem, kui oleks selle lepingu alusel pidanud. Tulenevalt eeltoodust tuleb

jätta hageja nõuded kostja vastu täielikult rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

18. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda.

4(5)

19. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 näeb ette, et kui maakohus

kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja

lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

20. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

21. Kuna kostja ei ole kohtule esitanud andmeid, et tal oleks käesolevas menetluses tekkinud

menetluskulusid (kostjal ei ole menetluses olnud lepingulist esindajat), siis puuduvad ka

menetluskulud, mida hagejalt kostja kasuks välja mõista.

22. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Riisenberg

kohtunik

5(5)