2-25-19683/5 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

2-25-19683

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.aprill 2026, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-19683

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi I.Q vastu võla nõudes

Hagihind

177,25 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood:

10746479; asukoht: XXX , 10149 XXX);

Hageja esindaja: Sigrid Rahkema (Julianuse Õigusbüroo

OÜ; e-post:

Kostja: I.Q (isikukood: XXX; viibimiskoht: Tartu Vangla

asukohaga Turu 56, XXX, 51004 XXX ).

Menetluse liik

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista I.Q-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks järelmaksulepingust nr

L89014155771 tulenev põhivõlgnevus summas 43,10 eurot.

3. Välja mõista I.Q-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhivõlgnevuselt

43,10 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 16.10.2025 kuni

põhikohustuse täitmiseni. Kohtuotsuse tegemise seisuga (24.04.2026) on

sissenõutavaks muutunud viivis summas 2,29 eurot.

4. Suuremas ulatuses jääb hagiavaldus rahuldamata.

5. Jätta menetluskulud 27% ulatuses I.Q kanda ja 73% ulatuses Aktiva Finance

Group OÜ kanda.

6. Välja mõista I.Q-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 108 eurot

(ilma käibemaksuta).

7. Välja mõista I.Q-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskuludelt viivis

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni kohustuse tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

1 (7)

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Käesolevas lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul,

kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Maakohus ei anna luba otsuse

edasikaebamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas kohtule hagi, milles palub kostjalt I.Q-lt välja

mõista põhivõla 105,77 eurot, intressi 8,22 eurot, sissenõudmiskulu 30 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivised 16,44 eurot. Lisaks mõista välja edasiulatuv viivis põhinõudelt kuni selle

kohase tasumiseni lepingujärgses määras 15,9% aastas.

Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance ja kostja 31.10.2023

järelmaksulepingu nr L89014155771 kauba (Nutitelefon Samsung Galaxy A04s, 3 + 32GB +

lisad) soetamiseks maksumusega 129,99 eurot. Lepingu sõlmimisel pidi kostja tasuma

lepingutasu 19,90 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel perioodil

15.12.2023-15.10.2025 ja tasuma intressi 15,90% aastas. Lepingus märgitud krediidikulukuse

määr oli 47,97%. Kostjalt on toimunud laekumisi põhiosa katteks 24,22 eurot. Kostja ei

täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja

05.11.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning kostjale anti täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks. 26.11.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teate lepingu

lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Lepingu

ülesütlemise seisuga oli kostja võlas 15.08.-15.11.2024 osamaksetega.

Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal saadud laenusummast tagastamata 105,77 eurot ja

tasumata intress 8,22 eurot. Hageja on arvestanud viivist põhivõlalt 105,77 eurolt määraga

15,90% aastas perioodi 27.11.2024-18.11.2025 eest kokku summas 16,44 eurot. Seoses

maksemeeldetuletuste saatmisega on kulu kokku 30 eurot.

AS Inbank Finance loovutas järelmaksulepingust nr L89014155771 kostja vastu tuleneva

nõude hagejale 27.11.2024.

Hageja hinnangul järgis esialgne võlausaldaja krediidi andmisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet ning hindas enne lepingu sõlmimist kostja krediidivõimelisust kooskõlas VÕS §

403¹ ja § 403⁴ ning KAVS § 49 ja § 50 nõuetega. Hageja selgitab, et kogus ja analüüsis kostja

majanduslikku seisu puudutavat teavet, tuginedes mh kostja esitatud laenutaotlusele, mille

kohaselt oli kostja igakuine sissetulek 1100 eurot ning igakuised kohustused puudusid. Nende

andmete pinnalt leidis hageja, et kostja maksevõime on piisav ning võetav kohustus

jõukohane.

Hageja märgib, et kontrollis kostja esitatud andmeid avalikest andmebaasidest, sealhulgas

maksehäireregistrist, kus krediiditaotluse esitamise ajal puudusid negatiivsed kanded. Hageja

hinnangul ei tulene õigusaktidest kohustust nõuda igal juhul pangakonto väljavõtet ning

väiksema laenusumma ja järelmaksulepingu puhul võib krediidivõimelisuse hindamine

tugineda ka muule teabele. Samuti viitab hageja Finantsinspektsiooni juhistele, mille kohaselt

võib kogutava teabe ulatus sõltuda laenu suurusest ja iseloomust.

Hageja rõhutab, et krediidiandja ei saa vastutada olukorras, kus laenutaotleja esitab ebaõigeid

andmeid, viidates tarbija kohustusele esitada tõeseid andmeid ja tegutseda heas usus. Hageja

hinnangul ei tähenda kostja hilisem makseraskustesse sattumine, et krediidivõimelisuse

2 (7)

hindamisel oleks rikutud hoolsuskohustust. Samuti ei ole krediidiandjal võimalik arvesse

võtta andmeid, mis ei ole talle kättesaadavad või mida laenutaotleja ei avalda.

Hageja leiab, et on teinud kõik mõistlikult vajaliku kostja krediidivõimelisuse hindamiseks

ning seetõttu ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikutud.

2. Hageja esitas 01.04.2026 VÕS § 4034 lg 7 kohase ümberarvestuse. Kostja sai laenu kokku

129,99 eurot ning on lepingu alusel teinud tagasimakseid kogusummas 86,89 eurot. Kui

kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal

tagastada lepingu alusel saadud summa, s.o 43,10 eurot. Arvestades kõik maksed põhinõude

katteks, ei saaks lugeda lepingut 26.11.2024 kehtivalt üles öelduks. Hageja esitab

alternatiivselt lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 alusel. 01.04.2026 seisuga on

sissenõutavaks muutunud põhiosa 129,99 eurot, millest tasutud on 86,89 eurot. Võlgnevus on

43,10 eurot. Kostja on tagasimaksetega viivituses alates 18.osamaksest 15.05.2025. Kõikide

osamaksete tasumise tähtaeg on saabunud. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist

põhivõlgnevuselt 43,10 eurot lepingu lõppemise kuupäeva järgnevast päevast s.o 16.10.2025

lepingujärgses määras 15,90% aastas.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse) ja teavitas menetlusosalisi sellest 26.03.2026 kirjas. Hagi on kostjale kätte

toimetatud 05.12.2025 avaliku e-toimiku (AET) kaudu. Kostja ei ole kohtule midagi

vastanud.

Lihtmenetluses võib kohus teha otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus esitab

siiski põhjendused otsuse arusaadavuse huvides.

4. Kohus tuvastas, et AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid 31.10.2023 järelmaksulepingu nr

L89014155771, mille lausel AS Inbank Finance finantseeris kostjal ostu sooritamist 129,99

euro ulatuses. Kostja kohustus krediidisumma tagastama igakuiste osamaksetena perioodil

15.12.2023-15.10.2025. Intressimääraks oli kokku lepitud 15,90% aastas. Lepingus märgitud

krediidikulukuse määr oli 47,97%. Kostja on järelmaksulepinguga finantseeritud kauba kätte

saanud.

AS Inbank Finance loovutas järelmaksulepingust nr L89014155771 kostja vastu tuleneva

nõude hagejale 27.11.2024.

5. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses ning kohtul tuleb

kontrollida, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS §

406 lg 1) on seadusega kooskõlas ja kas on krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098).

6. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt oli krediidikulukuse määr oli 47,97% aastas Lepingu sõlmimise ajal oli

Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 31.05.2023 seisuga 16,72%

aastas. Seega ei ületanud lepingus märgitud krediidikulukuse määr Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda

ning leping ei ole VÕS § 4062 lg 3 järgi tühine.

7. VÕS § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist

3 (7)

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) (p 1) ja hindama tarbija

krediidivõimelisust (p 2). Sama sätte lõige 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele.

8. Kuigi kostja hagiavaldusele vastanud ei ole, on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

Hageja väitel tugines krediidivõimelisuse hindamine kostja laenutaotluses esitatud andmetele

(sissetulek 1100 eurot, kohustused puuduvad) ning avalikest andmebaasidest saadud infole,

mille põhjal hinnati kostja maksevõime piisavaks. Hageja leiab, et pangakonto väljavõtte

nõudmine ei olnud kohustuslik ning väiksema laenusumma puhul oli selline hindamine piisav.

Samuti rõhutab hageja, et ei vastuta võimalike ebaõigete andmete esitamise eest kostja poolt

ega kostja hilisemate makseraskuste eest, ning on seetõttu järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

Asjaolu, et hageja on hagis käsitlenud tarbija üldisi kohustusi krediiditaotluse esitamisel ja

lepingu täitmisel, ei ole iseenesest piisav tõendamaks, et krediidiandja täitis konkreetse

krediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tarbija kohustuste

kirjeldamine ei asenda ega kõrvalda krediidiandja seadusest tulenevat kohustust hinnata enne

lepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust, arvestades konkreetse krediidilepingu

tingimusi.

Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud konkreetseid ja kontrollitavaid andmeid selle kohta,

millisel viisil, milliste arvutuste ning milliste tegelike majandusnäitajate alusel hinnati kostja

sissetulekute ja kohustuste vastavust võetava krediidi mahule ning kostja suutlikkust

kohustust täita. Pelgalt viitamine krediidivõimelisuse hindamise toimumisele ning tarbija

kinnitustele ja krediidiandja enda hinnangutele tuginemine ei võimalda kohtul kontrollida, kas

krediidivõimelisuse hindamine toimus seadusest tulenevate nõuete kohaselt.

Asjaolu, et Finantsinspektsiooni juhendid ei sätesta siduvaid sissetulekute ja kohustuste

suhtarve, ei vabasta krediidiandjat seadusest tulenevast kohustusest hinnata tarbija

krediidivõimelisust, arvestades konkreetse krediidilepingu tingimusi ning kõiki asjakohaseid

ja objektiivselt kontrollitavaid asjaolusid. Samuti ei sõltu vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohustus laenusumma suurusest ning selle täitmisel ei ole ette nähtud

erandeid ka väiksemate laenusummade puhul.

Hagiavalduses esitatust nähtub, et krediidiandja piirdus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

peamiselt tarbija poolt krediiditaotluses esitatud andmetega. Hagiavaldusest ega sellele lisatud

tõenditest ei nähtu, et krediidiandja oleks enne lepingu sõlmimist kontrollinud tarbija

tegelikku sissetulekut, tema püsivaid kohustusi, ülalpeetavate olemasolu või muid tarbija

majanduslikku olukorda iseloomustavaid asjaolusid. Samuti puuduvad andmed selle kohta,

millisel viisil arvestati tarbija igakuiseid vältimatuid kulutusi (sh eluaseme-, toidu-,

transpordi- ja muid kulusid) ning kuidas jõuti järeldusele, et tarbija sissetulek võimaldab

lepingujärgseid osamakseid täita.

4 (7)

Kohus peab asjakohaseks märkida, et kõnealuse krediidilepingu kohaselt oli laenusumma

129,99 eurot, kuid kohustus võeti pikaajalise järelmaksulepinguna. Selline

laenukonstruktsioon viitab sellele, et tarbija ei olnud valmis või suuteline tasuma suhteliselt

väikese väärtusega kohustust ühekordselt, mis omakorda võib osutada piiratud maksevõimele.

Sellises olukorras ei vähene krediidiandja hoolsuskohustus, vaid vastupidi - see eeldab

põhjalikumat kontrolli tarbija tegeliku majandusliku olukorra üle. Pelgalt järeldus, et

sissetulek ületab kohustusi, ei ole piisav, kui puudub sisuline analüüs tarbija tegelike kulude

ja rahalise koormuse kohta.

Kuigi hageja on viidanud, et krediiditaotluse esitamise ajal kostjal kehtivaid maksehäireid ei

esinenud, ei ole hageja vastavaid andmeid ega registriväljavõtteid kohtule tõendina esitanud.

Seega ei ole hageja esitanud tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada, et krediidiandja hindas

enne kõnealuse järelmaksulepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust, arvestades tema

tegelikku majanduslikku olukorda tervikuna.

9. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatut

ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3, 4

või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud

tarbija krediidivõimelisust valesti.

Hageja ei ole kirjeldanud, et kostja oleks jätnud tahtlikult teabe esitamata või esitanud

krediidiandjale võltsitud teavet. Kohus leiab, et olukorras, kus krediidiandja ei ole kogunud

andmeid kõigi laenutaotluses esitatud andmete kontrollimiseks ning on krediidivõimelisuse

hindamiseks olulised andmed jätnud täielikult või osaliselt ka kostjalt küsimata, ei ole

krediidivõimelisuse võimalik valesti hindamine etteheidetav kostjale ning kohaldub VÕS §

4034 lg 7 esimeses lauses sätestatud tagajärg.

10. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

11. Hageja selgitas (01.04.2026 seisukohas), et juhul, kui kohus leiab, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet on rikutud, on esialgse võlausaldaja avaldus lepingu nr L89014155771

ülesütlemiseks toimeta. Kostja sai lepingu nr L89014155771 alusel laenu kokku summas

129,99 eurot ning on tagasimakseid teinud kokku 86,89 eurot, seega tagastamata on 43,10

eurot. Kostja pidanuks tagasimakseid teostama alates 15.12.2023 kuni 15.10.2025. Viimase

tagasimakse tähtaeg on saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.

12. Tulenevalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

5 (7)

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

13. Kuivõrd hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 alusel poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel ning hageja intressinõue ei ole põhjendatud ja uut intressiarvestust ei ole esitatud, jätab

kohus hageja intressi nõude rahuldamata.

14. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 43,10 eurot lepingu lõppemise

kuupäeva järgnevast päevast s.o 16.10.2025 lepingujärgses viivisemääras 15,90% aastas.

Kohus ei nõustu hagejaga, et hagejal on õigus nõuda seoses lepinguga L89014155771 viivist

lepingujärgses intressimääras 15,90% aastas tulenevalt VÕS § 113 lg 1 III lausest. Kui

lepingujärgne intressimäära kokkulepe on tühine, ei ole sellest võimalik lähtuda ka

viivisearvestuses.

Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingust nr

L89014155771 tuleneva põhivõlgnevuse 43,10 eurot ja viivise põhivõlalt 43,10 eurolt VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 16.10.2025 kuni põhikohustuse täitmiseni.

Kohtuotsuse tegemise seisuga 24.04.2026 on sissenõutavaks muutunud viivis summas 2,29

eurot.

15. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist järelmaksulepingu nr

L89014155771 alusel summas 30 eurot.

VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni

500 eurot.

Hageja saatis kostjale 31.10.2023 sõlmitud lepingu alusel meeldetuletuskirjad 20.12.2024,

14.08.2025 ja 11.10.2025. Kohus leiab, et hageja 31.10.2023 sõlmitud järelmaksulepingust

tulenev sissenõudmiskulude nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna kohus on tuvastanud, et leping

ei lõppenud 26.11.2024 ning viimane maksegraafikust tulenev osamakse kuulus tasumisele

15.10.2025. Seega on meeldetuletuskirjad saadetud enne lepingu lõppemist ning hageja ei ole

tõendanud, et hageja oleks kandnud muid makseviivitusega seotud kulusid pärast lepingu

lõppemist. Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõudmiskulude nõude 30 euro ulatuses.

16. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja järelmaksulepingust

nr L89014155771 tuleneva põhivõla 43,10 eurot ja viivise põhivõlalt (43,10 eurot) VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 16.10.2025 kuni põhikohustuse täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis hagis

kostjalt hagi esitamise seisuga põhivõlgnevust 105,77 eurot, intressi 8,22 eurot,

sissenõudmiskulusid 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist 16,44 eurot ning

edasiulatuvalt viivist põhivõlalt viivis alates 19.11.2025 kuni põhinõude summas 105,77 eurot

täitmiseni 15,90% aastas (kohtuotsuse tegemise seisuga oleks summa 7,23 eurot).

6 (7)

Kohtuotsuse tegemise aja seisuga oleks hageja nõue kokku summas 167,66 eurot. Kohus

mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga 45,39 eurot. Seega

rahuldab kohus hageja nõude 27% ulatuses ja kohus jätab menetluskulud 27% ulatuses kostja

kanda ning 73% ulatuses hageja kanda.

18. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude

suuruse.

Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Hageja taotluse kohaselt on hageja menetluskulud kokku summas 860,50 eurot, sh hagilt

tasutud riigilõiv summas 100 eurot ja hageja lepingulise esindaja tasu summas 760,50 eurot.

19. Riigilõivu suurus ja maksmise kohustus tuleneb seadusest, seega on tegemist põhjendatud

menetluskuluga (100 eurot).

20. Hageja esindaja väljatoodu kohaselt oli õigusteenuse tunnihind 169 eurot ning esindaja

tegi järgmised toimingud: nõude aluseks olevate dokumentide tellimine, kogumine, nende

analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine, koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine,

esitamine kohtule (3 tundi), hageja 01.04.2026 seisukoha koostamine ja kohtule esitamine (1

tund) ning hageja 16.04.2026 seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine ning kohtule

esitamine (0,5 tundi).

Kohus leiab, et arvestades hageja tegevuse iseloomu nn masshagejana, kes esitab analoogsetel

asjaoludel erinevate kostjate vastu sarnase sisuga hagisid, tuginedes eelnevalt ettevalmistatud

dokumendipõhjadele, ei ole põhjendatud järeldus, et käesoleva hagi koostamiseks ja sellega

seotud toiminguteks - sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist käsitlevate

selgituste esitamiseks ning menetluskulude nimekirja koostamiseks - kulus enam kui 2,5

tundi.

Kohus leiab, et keskmise võrreldava õigusteenuse hind (mitteadvokaadist esindaja, nõuded

tarbijakrediidilepingust) ei ületa 120 eurot tunnis. Põhjendatud kulu lepingulisele esindajale

on kohtu hinnangul 300 eurot. Hageja menetluskulu koos riigilõivuga on kokku 400 eurot

(ilma käibemaksuta).

21. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus hageja menetluskulud 27% ulatuses,

s.o summas 108 eurot, kostjalt hageja kasuks välja.

22. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise

menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

Kohtunik

7 (7)