2-09-36205/340 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand

Määruse tegemise aeg ja koht

24. aprill 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-09-36205

Tsiviilasi

Osaühingu

Amelbah

(pankrotis)

pankrotimenetluses lõpparuande kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 21. aprilli 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ GMPP Disain määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja: OÜ GMPP Disain (rg-kood

10347549), lepinguline esindaja: vandeadvokaat Indrek

Lillo

Võlgnik: Osaühing Amelbah (pankrotis) (rg-kood

11130131), seaduslikud esindajad: Viktoriya Melkova

ja Dmitri Melkov

Pankrotihaldur: Tarmo Villman

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 21. aprilli 2025 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta

ja täiendada osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.

2. Jätta OÜ GMPP Disain määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD

1. OÜ GMPP Disain (võlausaldaja) esitas 27. juulil 2009 Viru Maakohtule Osaühingu

Amelbah (pankrotis) (võlgnik) pankrotiavalduse.

2. Maakohus võttis 30. juuli 2009 määrusega pankrotiavalduse menetlusse, nimetas 1.

veebruari 2010 määrusega võlgnikule ajutise halduri ning kuulutas 16. märtsi 2010 määrusega

välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Tarmo Villmani (haldur). Ajutise halduri

aruandest nähtus mh, et võlgniku olulisim vara oli Telliskivi 49 kinnisasjale 2005. a seatud

tasuta hoonestusõigus tähtajaga 2030. a (hoonestusõigus), mille omanikuks sai 9. jaanuaril

2009 Vene Föderatsiooni kodanik Sergey Krivonosov.

3. Maakohus kinnitas 15. novembri 2011 määrusega jaotusettepaneku, mille kohaselt

tunnustati II järgus Maksu- ja Tolliameti (MTA) nõue 223,63 eurot (0,17%), võlausaldaja

nõue 125 418,11 eurot (93,85%) ja OÜ Narva Ehitusprojekt nõue 7988,96 eurot (5,98%) ning

III järgus võlausaldaja nõue 527 798,40 eurot.

4. Maakohus jättis 26. juuni 2024 määrusega halduri 21. aprillil 2023 esitatud lõpparuande

kinnitamata ja tagastas selle haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks, sest lõpparuandes

toodud võlausaldaja rahuldamata nõuete suurus ei vastanud tegelikkusele. Võlgnik tasus

müügilepingu alusel võlausaldajale 269 404,16 eurot. Haldur esitas võlausaldajale 15.

septembril 2011 pankrotiseaduse (PankrS) § 46 lg 1 alusel avalduse müügilepingust

tulenevate võlgniku lepinguliste kohustuste täitmisest loobumiseks ning 11. juunil 2015

müügilepingust tuleneva nõude 267 150,69 eurot ja tasaarvestuse avalduse. Maakohus leidis,

et halduril ei olnud õigust tasaarvestada võlgniku nõuet võlausaldaja nõudega.

5. Haldur avaldas 15. juuli 2024 Ametlikes Teadaannetes teate uue lõpparuandega

tutvumise kohta ning esitas lõpparuande 26. juulil 2024 maakohtule kinnitamiseks. Haldur

palus kinnitada lõpparuande ja lõpetada pankrotimenetluse, vabastada ennast halduri

kohustustest ning määrata oma tasuks 17 836,80 eurot, koos sotsiaalmaksuga 23 723 eurot.

Pankrotivara on müüdud, teistelt isikutelt saada olev vara puudub. Halduri tegevuse

tulemusena laekus pankrotivarasse 213 637,79 eurot – Telliskivi 49 hoonestusõiguse

enampakkumisel müügist 200 000 eurot (ostjaks võlausaldaja), tsiviilasjas nr 2-15-6601

tehtud lahendist tuleneva nõudeõiguse enampakkumisel müügist 9 eurot, Telliskivi 49

äripindade üürimisest 9971,19 eurot, kohtumenetlustest 3594,66 eurot, intressidest 67,37

eurot. PankrS § 146 lg 1 kulud on kokku 27 861,56 eurot, v.a halduri tasu koos maksudega.

Pärast jaotusettepaneku kinnitamist täitis kolmas isik MTA nõude ning nõudeõigus võlgniku

vastu lõppes. Võlausaldaja omandas OÜ Narva Ehitusprojekt nõude ja muutus alates 8. maist

2015 ainsaks pankrotivõlausaldajaks. Pärast jaotusettepaneku kinnitamist esitasid nõude ka

Alla Aleksandrova, Kirill Krivonosov ja Olga Nevežina, nende hagi halduri vastu jäeti

tsiviilasjas nr 2-15-6601 rahuldamata. Selgus jaotise saamiseks õigustatud isikute kohta

saabus 2. aprilli 2018 ja võlausaldajale tehti väljamakse 164 180 eurot (II järgus 133 407,07

eurot, III järgus 30 772,93 eurot). Võlausaldaja III järgu nõudest jäi rahuldamata 497 026,10

eurot.

Haldur osales 14 tsiviilasja menetluses, sh hoonestusõiguse tagasivõitmiseks ja kahju

hüvitamiseks. Haldur ei kavatse rohkem hagisid esitada. Lisaks esitasid võlgnik kaks ning

võlausaldaja ja/või pankrotitoimkond (toimkond) üheksa kaebust halduri tegevuse peale, maa-

ja ringkonnakohus ei tuvastanud halduri tegevuses minetusi. Haldur osales ka kohtueelsetes

menetlustes – kriminaalmenetluses nr 10240101367, väärteomenetluses, vaidemenetlus

maksuhalduriga, Päästeameti ettekirjutuse menetluses. Haldur valitses pankrotivara, olulisim

tegevus seondus tagasivõidetud hoonestusõigusega, mh tegeles haldur üürilepingutega.

Võlgniku makseraskused tulenesid negatiivsetest turumuudatustes Eestis ja maailmas 2008.–

2009. a. Tekkis olukord, kus võlgnik ei olnud võimeline kaasama kohustuste täitmiseks

täiendavaid võõrvahendeid või omakapitali sissemakset ja tekkis likviidsuskriis.

Pankrotiavalduse esitamise asemel tegi võlgniku juhatus toiminguid võlgniku varalise seisu

halvendamiseks ehk võlgniku maksevõime kahjustamiseks. Haldur esitas seoses sellega nii

hagid, mille menetlused lõppesid kompromissiga, kui ka kuriteoteate, mille menetlus lõppes

aegumise tõttu. Maksejõuetuse põhjuseks ei olnud kuriteo tunnustega tegu ega raske

juhtimisviga, kuid tuvastatud on see, et võlgniku juhtorgan kahjustas teadvalt võlgniku

varalist seisundit, samuti juhtimisviga, millega põhjustati võlgniku maksevõime oluline

vähenemine.

6. Võlausaldaja esitas 23. juulil 2024 lõpparuandele vastuväited, palus jätta lõpparuande

kinnitamata ja tagastada selle haldurile menetluse jätkamiseks, samuti kohustada haldurit

esitama andmeid ja dokumente.

7. Haldur esitas 16. septembril 2024 seisukoha võlausaldaja vastuväite kohta ning tõendid.

MAAKOHTU MÄÄRUS

8. Maakohus rahuldas 21. aprilli 2025 määrusega võlausaldaja vastuväite lõpparuandele

osaliselt (p 1), kinnitas lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse (p 2) ning märkis, et

pankrotimenetluses jäi rahuldamata võlausaldaja nõue 497 026,10 eurot ja võlgnik nõuetele

vastuväiteid ei esitanud (p 3). Maakohus kinnitas pankrotihalduri tasu 15 331,29 eurot, millele

lisandub sotsiaalmaks 33%, kokku 20 390,61 eurot, mõistis tasu välja pankrotivarast halduri

kontole ja määras, et tasumisele ja/või kinnipidamisele kuuluvad maksud tuleb tasuda MTA

kontole (p 4). Maakohus kinnitas võlgniku seni kinnitamata pankrotimenetluse kulud ja

väljamaksed pankrotivarast 24 121,20 eurot (p 6), vabastas halduri tema kohustustest (p 6),

määras võlgniku dokumentide hoidjaks Bilansiekspert OÜ (p 7) ja avaldas Ametlikes

Teadaannetes teate pankrotimenetluse lõpetamise kohta (p 8).

Lõpparuanne vastab PankrS § 162 lg-te 2 ja 3 nõuetele. Maksejõuetuse põhjuseks ei ole

kuriteo tunnustega tegu või raske juhtimisviga, vaid muu asjaolu PankrS § 162 lg 3

tähenduses. Haldur käsitles lõpparuandes põhjalikult põhjuseid, mis viisid lõppkokkuvõttes

võlgniku maksejõuetuseni. Lõpparuandest ei nähtu, et pankrotimenetluses oleks rikutud

võlgniku või võlausaldajate õigusi.

Haldur taotles tasu peaaegu ülemmääras, põhjendades seda pankrotimenetluse pikkusega ja

vajadusega osaleda kohtumenetlustes. Maakohus nõustus, et pankrotimenetluse pikkuse

põhjustasid mh võlgniku ja toimkonna kaebused ja taotlused halduri vabastamiseks, mille

menetlemisel oli halduril kohustus osaleda. Samas kasutas haldur abi raamatupidamise

korraldamisel, bürooteenuseid ning õigusabi kriminaalasjas ja õigusliku hinnangu andmisel,

samuti osaliselt kohtumenetlustes. Pankrotimenetluses esitati vähe nõudeavaldusi, nende

kontrollimine ei olnud töömahukas. Tunnustati kolme võlausaldaja II järgu nõuded kokku 133

630,70 eurot ja ühe võlausaldaja III järgu nõue 527 798,40 eurot. Alates 8. maist 2015 jäi

ainukeseks võlausaldajaks GMPP Disain OÜ. Haldur tegeles hoonestusõiguse tagasinõude ja

müügiga ning esitas kahju hüvitamise nõuded võlgniku juhatuse liikmete vastu. Halduri töö

maht ja keerukus ei olnud nii suur, et määrata alammäärast suurem tasu. Seega rahuldab

kohus võlausaldaja vastuväite halduri tasu osas; sotsiaalmaksu lisamise osas on vastuväide

põhjendamatu.

Põhjendatud ei ole etteheited menetluse venimise ja selle kohta, et haldur ei andnud piisavat

teavet ega vastanud päringutele. Kohus ei tuvastanud menetluse käigus ja halduri tegevuses

midagi ebaharilikku või ebaseaduslikku. Kirjavahetusest nähtuvalt arutati mh lahendi täitmist

Vene Föderatsioonis, teavitati võlausaldajat ja toimkonda täitmise takistustest ja küsiti

seisukohti. Haldur oli sunnitud taotlema kohtu luba toiminguteks ja kulude kandmiseks seoses

tsiviilasja nr 2-15-6601 lahendi Vene Föderatsioonis täitmisega, kohus andis loa 7. mail 2020.

Toimkonna ja halduri vaheliste lahkhelide põhjuseks oli toimkonna ja üldkoosoleku korduv

ettekirjutus kalduda pankrotivara realiseerimisel kõrvale PankrS § 136 lg-s 1 sätestatust.

Haldur keeldus täitmast võlausaldaja korraldust müüa talle hoonestusõigus hinnaga 60 000

eurot. Vaidlus lahendati Viru Maakohtu 6. mai 2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-1654, kohus

tühistas üldkoosoleku otsuse. Samuti jättis maakohus 7. juuli 2015 määrusega rahuldamata

võlausaldaja taotluse vabastada haldur, selgitas toimkonnale ja üldkoosolekule pankrotivara

müügi sätteid ning hoiatas toimkonna liikmeid kohustuste rikkumise tagajärgede eest. Haldur

müüs hoonestusõiguse avalikul enampakkumisel hinnaga 200 000 eurot. Võlausaldaja väited

seoses hoonestusõiguse müügi ja kahjuga on asjakohatud ning maakohus neid ei analüüsi.

Maakohus pidas põhjendatuks ja mõistlikuks lõpparuandes toodud kulu 15. juuli 2024 seisuga

PankrS § 148 alusel 12 408,64 eurot ja PankrS § 150 alusel 15 452,92 eurot (v.a halduri tasu

koos sotsiaalmaksuga). Sellest on kinnitamata 24 121,20 eurot, mis oli vajalik ja põhjendatud

ning tuleb kinnitada. Koos halduri tasu ja sellele lisanduva sotsiaalmaksuga on PankrS § 146

lg 1 kulud kokku 48 252,17 eurot.

Ainuüksi halduri tasu vähendamiseks ei ole põhjust tagastada lõpparuannet PankrS 163 lg 6

järgi haldurile (RKTKm 2. märts 2016, 3-2-1-183-15). Järele jääva summa saab maksta

võlausaldajale välja vastavalt jaotisele.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. Võlausaldaja esitas 6. mail 2025 määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada, saata asja uueks lahendamiseks tagasi maakohtule ja jätta määruskaebusega seotud

menetluskulud võlgniku kanda.

Võlausaldaja vaidlustab määrust aruande kinnitamise ja pankrotimenetluse lõpetamise ning

halduri tasu osas. Nii haldur kui ka maakohus leidsid menetlusnorme oluliselt rikkudes ja

tõendeid ebaõigesti hinnates ekslikult, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks ei ole kuriteo

tunnustega tegu või raske juhtimisviga. Seeläbi leidis maakohus ka ekslikult, et halduri tasuks

tuleb kinnitada 20 390,61 eurot. Samuti asus maakohus ekslikule seisukohale, et

pankrotimenetluses ei rikutud võlgniku ja võlausaldajate õigusi. Maakohus pidi jätma PankrS

§ 163 lg 6 alusel lõpparuande kinnitamata ja tagastama selle haldurile pankrotimenetluse

jätkamiseks.

Maksejõuetuse põhjustasid ilmselgelt juhatuse liikmete Dmitri Melkovi ja Viktoriya Melkova

kuriteo tunnustele vastav tegu ja rasked juhtimisvead. Juhatuse liikmed ei esitanud aegsasti

pankrotiavaldust, mis on raske juhtimisviga. Samuti on raske juhtimisviga äririskidega

arvestamata jätmine ja riskantsete kohustuste võtmine; võlaõigusliku lepingu sõlmimine ja

lootus teenindada seda pangalaenude abil oli suur äririsk, mis realiseerus panganduskriisi

näol. Juhatuse liikmed võõrandasid hoonestusõiguse 22. detsembril (määruskaebuses ekslikult

novembril) 2008 S, Krivonosovile hinnaga 5 250 000 krooni, mille ostja tasus väidetavalt

2005.–2008. a kassasse. Raamatupidamine ei kajasta S. Krivonosovi makseid võlgnikule,

tegemist on juhatuse liikmete raamatupidamise hoolsuskohustuse raske rikkumisega. Harju

Maakohus tunnistas 30. septembri 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-12856 hoonestusõiguse

müügi S. Krivonosovile ebaseaduslikuks ja mõistis hoonestusõiguse võlgniku valdusesse.

Maakohus tuvastas, et leping kahjustas võlausaldajate huve, sest võlgniku ainuke vara, mille

arvel oleks saanud rahuldada võlausaldajate nõudeid ja teenida tulu, võõrandati tasuta;

juhatuse liikmed tegutsesid koostöös S. Krivonosovi ja tema abikaasa ning õigusjärglase Alla

Aleksandrovaga. Seega kahjustasid juhatuse liikmed teadlikult ja tahtlikult võlgnikku ning

muutsid ta varatuks ja maksevõimetuks, mis on raske juhtimisviga. Sellega muutsid juhatuse

liikmed võlausaldajate nõuete täitmise ja hoonestusõiguse lepinguga seotud eesmärkide

saavutamise võimatuks, mis on pankrotikuritegu. S. Krivonosovi ja tema abikaasa antud

üldvolituse alusel valitsesid maaüksust ja hoonestusõigust endiselt võlgniku juhatuse liikmed,

kes olid ka Vidkam OÜ juhatuse liikmed. OÜ-l Vidkam ei olnud võlausaldaja ees kohustusi,

lepingujärgsete maksete lõpetamine tõi kaasa tagajärjed võlgnikule. Haldur ei nõustunud välja

selgitama, kes tegelikult valitses hoonestusõigust, võlausaldajal kulus iseseisvalt selle

tuvastamiseks ca 1,5 aastat. Haldur rikkus oluliselt hoolsuskohustust. Kui hoonestusõiguse

valitseja sai teatavaks, esitasid võlausaldaja ja haldur kuriteoteated. Menetlus lõppes

aegumisega, kuid see ei tähenda, et juhatuse liikmed ei pannud toime pankrotikuritegu. Nad

tegutsesid teadlikult ja tahtlikult eesmärgiga vabaneda võlausaldaja nõuetest ja teenida

hoonestusõiguselt tulu ilma kohustusteta võlausaldaja ees.

Haldur rikkus PankrS § 163 lg 5 viimases lauses nimetatud kohustust, sest ei esitanud

juhatuse liikmete vastu mistahes nõudeid seoses raskete juhtimisvigade ja seeläbi võlgniku

maksejõuetuse tekitamisega. Samuti ei esitanud haldur juhatuse liikmete vastu hagi

hoonestusõiguse ebaseadusliku valdusega saadud kasutuseeliste hüvitamiseks ega nõudnud

neilt ka hoonestusõiguse oluliseks osaks olevatele ehitistele pankrotimenetluse ajal

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Simus Kinnisvara OÜ tuvastas 18. detsembri 2014

eksperthinnangus, et Telliskivi 49 kinnisasjal asuvad hooned on kahjustunud ja nende

kasutuselevõtuks on vaja teha kulutusi ca 70 000 – 80 000 eurot; selle kahju eest vastutavad

juhatuse liikmed, kes hoonestusõigust tegelikult valdasid.

Haldur teatas 15. septembril 2011 võlausaldajale, et lõpetab müügilepingu täitmise, ning küsis

nõusolekut kinnisasja müümiseks võlgnikule 1 euro eest tasumisega 99 aasta pärast. Samas ei

kustutanud haldur kinnistusraamatust eelmärget. Seega kehtis müügileping pankroti

väljakuulutamisest kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni 23. novembril 2012 ning võlgnik oli

kohustatud tasuma võlausaldajale 70 000 krooni kuus, kokku 143 589,74 eurot. Haldur ei või

loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui kohustuse täitmise tagamiseks

on kinnistusraamatusse kantud eelmärge (PankrS § 46). Asjaõiguslepingu tähtaja saabumisel

oli võlausaldajal võimalus muuta hoonestusõigus tasuliseks. Haldur ei olnud sellega nõus ja

võlausaldajal puudus raha kohtusse pöördumiseks. Haldur müüs hoonestusõiguse 2015. a

sügisel oksjoni korras sunniviisiliselt võlausaldajale hinnaga 200 000 eurot. Võlausaldaja ei

saanud kasutada hoonestusõiguse lepingust tulenevalt eelisostuõigust ja oli sunnitud võtma

väljaostmiseks kiirlaenu kulukusega üle 40 000 euro. Haldur tegi võlausaldajale väljamakse 2.

aprillil 2018, viivitades 2,5 aastat.

Halduri rikkumisi ja tegematajätmisi arvestades tuleb tema tasu vähendada alla alammäära,

isegi nullini. Haldur ei suutnud või tahtnud teha kõike vajalikku ja kohustuslikku, sh esitada

nõudeid kahju hüvitamiseks ja pankrotivara suurendamiseks. Sellega rikkus haldur oluliselt

nii võlgniku kui ka võlausaldajate huve ja tekitas olukorra, kus võlausaldajate nõuded

rahuldati oluliselt väiksemas ulatuses. Võlausaldaja nõuded võlgniku ja halduri vastu on

aegunud.

10. Haldur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata ning

määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Võlausaldaja esitab vastuväites ja määruskaebuses erinevaid etteheiteid ega põhjenda seda;

uued asjaolud ja väited tuleb jätta tähelepanuta.

Määruskaebusest ei nähtu PankrS § 163 lg-s 6 sätestatud asjaolusid, mis tingiksid

lõpparuande kinnitamata jätmise. Võlausaldaja ei väida, et peaks saama jaotise alusel rohkem

raha seetõttu, et halduri tasu on liiga suur või kinnitatud kulu põhjendamatu või et

pankrotimenetlust tuleks jätkata ning esitada kuriteoteade ja kahju hüvitamise nõuded.

Võlausaldaja keskne etteheide on see, et maksejõuetuse põhjuseks ei ole märgitud seda, mida

tema arvates tulnuks märkida, kuid ta ei seosta oma etteheidet PankrS § 163 lg-ga 6. Sisuliselt

vaidlustab võlausaldaja määruse põhjendusi, mis on lubamatu ja tuleb jätta tähelepanuta.

Haldur märgib siiski, et karistusõiguses kehtib süütuse presumptsioon. Kriminaalasju

menetleti, kuid kedagi ei mõistetud süüdi, mistõttu kuritegu ei ole. Kuna kohus ei tuvastanud

hagimenetluses juhtimisviga ega mõistnud seoses juhtimisveaga välja kahjuhüvitist, ei saa

väita ka raske juhtimisvea olemasolu. Erinevate kahjunõuetega seotud tsiviilasjad lõppesid

kompromissiga, mis tähendab sisult seda, et etteheidetud teo olemasolu ei saa väita.

Määruskaebusest ei nähtu seoses halduri tasuga etteheiteid diskretsiooni piiride ületamise

kohta. PankrS § 65 lg 5 teine lause seostab tasu tehtud töö mahu ja vastutusega, see ei ole

instrument halduri karistamiseks. Võlausaldajal on haldurile etteheiteid juba alates 2011. a,

mh seoses menetluse kestusega. Kohus ei tuvastanud halduri tegevuses rikkumisi ei jooksvalt

ega eraldi järelevalvemenetluses. Võlausaldaja ei too esile ühtegi ajavahemikku, mil haldur

oli tegevusetu, ning jätab tähelepanuta objektiivsed tegurid. Haldur ei oleks saanud menetluse

pikkust mõjutada muul viisil kui nõustudes võlausaldaja seisukohtadega, sh sellega, et

pankrotimenetluse kulu on 0 eurot ja haldur peab maksma võlausaldajale tema soovitud

summa.

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks

Tartu Ringkonnakohtule.

12. Võlgnik ei esitanud ringkonnakohtu antud tähtpäevaks vastust määruskaebusele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

määruse põhjendusi tuleb osaliselt muuta ja täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 21, § 659).

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta

menetlusosaliste endi kanda.

14. Võlausaldaja palub tühistada maakohtu määruse ja saata asja lahendamiseks tagasi

maakohtule. Selline taotlus ei vasta TsMS § 662 lg 1 p 3 nõuetele – puudub selge taotlus,

millist lahendit määruskaebuse esitaja tühistatud osas taotleb. Taotlus saata asi tagasi

maakohtule ei ole ringkonnakohtule siduv, määruskaebuse esindajal tuleb väljendada selgelt

eelkõige seda, mida tuleks tema hinnangul sisuliselt teha.

Määruskaebuse põhjendustest on siiski võimalik järeldada, mida võlausaldaja soovib

saavutada. Võlausaldaja märgib mitmes kohas (nt kaebuse p-des 2.4.6 ja 2.10), et maakohus

oleks pidanud jätma lõpparuande kinnitamata ja tagastama selle haldurile menetluse

jätkamiseks. Sealjuures tugineb võlausaldaja sellele, et maksejõuetuse põhjuseks ei ole mitte

maakohtu märgitud muu asjaolu, vaid kuriteo tunnustega tegu ja rasked juhtimisvead, ning

haldur on jätnud esitamata nõuded juhatuse liikmete vastu. Määruskaebuse põhjendusest

selgub seegi, et võlausaldaja arvates tuleks halduri tasu vähendada nullini.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse põhjendatust ja seaduslikkust vaid

vaidlustatud osas (TsMS § 651 lg 1, § 659). Ehkki võlausaldaja palub tühistada kogu

maakohtu määruse, ei nähtu määruskaebusest ülejäänud osas sellele ühtegi eraldi vastuväidet,

sh maakohtu kinnitatud pankrotimenetluse kulude ja pankrotivarast tehtud väljamaksete osas.

15. Haldur märgib õigesti, et võlausaldaja ei esita määruskaebuses samu etteheiteid mis

lõpparuandele esitatud vastuväites. See ei anna aga alust jätta määruskaebuses esitatud uusi

asjaolusid ja väited tähelepanuta.

PankrS § 164 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja esitada pankrotimenetluse lõpetamise määruse

peale määruskaebuse, kui ta esitas menetluse lõpetamise avalduse vastu vastavalt PankrS §

161 lg-le 2 või § 163 lg-le 2 vastuväite. Võlausaldaja esitas PankrS § 163 lg 2 järgi

lõpparuandele vastuväite. Erinevalt nt PankrS § 1001 lg-s 3 sätestatud nõudele esitatavast

vastuväitest ei näe PankrS § 163 lg 2 sõnaselgelt ette, et vastuväide peab olema põhistatud.

Ringkonnakohtu arvates on lõpparuandele esitatud vastuväitel mh kaebeõiguse reserveerimise

tähendus. Kohus peab lõpparuannet täies ulatuses kontrollima olenemata vastuväidetest

(RKTKm 4. november 2015, 3-2-1-34-15, p 34). Eeltoodut arvestades ei ole vastuväite

esitanud võlausaldaja määruskaebuse väited piiratud vaid sellega, millele ta tugines juba

vastuväites.

Võlausaldaja ei toonud määruskaebuses siiski välja asjaolusid, mis lõppkokkuvõttes annaks

alust jätta lõpparuanne kinnitamata ja tagastada see haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks

või vähendada halduri tasu.

15.1.

Kohus jätab vastavalt PankrS § 163 lg-le 6 lõpparuande kinnitamata ja tagastab selle

määrusega haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks, kui lõpparuandest ilmneb, et

pankrotimenetluses on rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi. Õiguskirjanduses on

selgitatud, et rikkumine peab esinema objektiivselt ning võlgniku ja võlausaldaja õiguslikku

positsiooni reaalselt mõjutama (Pankrotiseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt.

Tartu 2024, § 163 komm. 7.2; PankrS II).

15.1.1. Pankrotimenetluse lõpetamise määruses märgib kohus PankrS § 163 lg 5 esimese

lause alusel, kas võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu,

raske juhtimisviga või muu asjaolu.

Ringkonnakohus nõustub iseenesest võlausaldajaga, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei

põhjustanud võlgniku maksejõuetust kuriteo tunnustega tegu ega raske juhtimisviga, on

ekslik.

Lisaks leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis maksejõuetuse põhjused nõuetekohaselt

analüüsimata ega toonud ka selgelt välja, millist muud asjaolu ta maksejõuetuse põhjuseks

peab. Maakohus viitas sellele, et haldur käsitles lõpparuandes põhjalikult võlgniku

maksejõuetuseni viinud asjaolusid, ning märkis maksejõuetuse põhjuseks üldsõnaliselt muu

asjaolu. Kohus saab sisendi maksejõuetuse tekkimise põhjuste üle otsustamiseks haldurilt.

Samas ei saa kohtu roll lõpparuande kinnitamisel olla üksnes konstateeriv; kohus saab toetuda

arvamuse kujundamisel dokumentidele ja halduri seisukohtadele, kuid lahendisse peab kohus

märkima enda seisukoha, tuvastatud asjaolud ja põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni

jõudis (vt ka RKTKm 11. mai 2016, 3-2-1-27-16, p 12). Sealjuures ei saa maksejõuetuse

põhjuseks olemuslikult olla „muu asjaolu“, vaid maksejõuetuse põhjustas ikkagi mingi

konkreetne asjaolu või tegur või nende koosmõju (vt PankrS II, 163 komm. 6.2.3).

Eeltoodu ei anna siiski alust maakohtu määrust tühistada ning saata asja tagasi maakohtule,

vaid ringkonnakohus peab võimalikuks ise muuta ja täiendada määrust maksejõuetuse

põhjuste osas.

15.1.2. Ehkki haldur leidis lõpparuandes, et võlgniku makseraskused tulenesid negatiivsetest

turumuudatustest Eestis ja maailmas 2008.–2009. a, mille tulemusena tekkis võlgnikul

likviidsuskriis, ning maksejõuetuse põhjuseks ei olnud kuriteo tunnustega tegu ega raske

juhtimisviga, annavad nii halduri ülejäänud seisukohad kui ka toimiku materjalid aluse

järeldada vastupidist.

Lõpparuande järgi asus võlgniku juhatus pankrotiavalduse esitamise asemel võlgniku varalist

seisundit teadvalt kahjustama ning põhjustas juhtimisveaga võlgniku maksevõime olulise

vähenemise. Toimiku materjalidest ilmneb, et haldur esitas juhatuse liikmete kohta 18. märtsil

2010 kuriteoteate ja 26. novembril 2011 lisa kuriteoteatele (dtl 566–570). Haldur märkis

viimases mh, et võlgniku ainus märkimisväärset väärtust omav vara oli hoonestusõigus ning

selle võõrandamisega 22. detsembril 2008 muutus võlgnik maksejõuetuks; müügitehingus

osales võlgniku juhatuse liige Dmitri Melkov, kelle tegevuses võivad olla karistusseadustiku

(KarS) §-s 384 sätestatud süüteo – maksejõuetuse tahtlik põhjustamine – tunnused. Samuti

leidis haldur, tuginedes mh Raamatupidamisbüroo Camelod OÜ 25. oktoobri 2010 hinnangule

(dtl 766–769), et mõlemad juhatuse liikmed võivad olla toime pannud KarS §-s 385, §-s 3811

ja §-s 344 nimetatud kuriteod – nad üritasid luua ettekujutust, et S. Krivonosov tasus 5,25

miljonit krooni; rikkusid teadvalt raamatupidamise korraldamise nõudeid; võltsisid võlgniku

raamatupidamisdokumente, mille tulemusena tekitati S. Krivonosovile olematu võlanõue,

mille tasaarveldamisega vabanes ta müügihinna tasumise kohustusest. Haldur esitas oma

ettekandest nähtuvalt kriminaalmenetluses nr 10240101367 juhatuse liikmete vastu ka

tsiviilhagid 335 536,15 eurot ja 3128,74 eurot (dtl 601). Lõpparuande kohaselt lõpetati

kriminaalasi aegumise tõttu. Lõpparuande ja halduri 16. septembri 2024 seisukoha järgi esitas

ta juhatuse liikmete vastu ka tsiviilmenetluses hagid kahju hüvitamiseks, menetlused lõppesid

kompromissiga (dtl 3441). Asjaolud, et kedagi ei ole süüdi mõistetud või ei ole kohtud

tsiviilasjas tehtud lahendis tuvastanud raskeid juhtimisvigu, ei välista iseenesest seda, et

maksejõuetuse tekkimise põhjuseks oli kuriteo tunnustega tegu ja/või raske juhtimisviga. Ka

Harju Maakohus tuvastas 30. septembri 2014 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-12856 (dtl 1235–

1260), et võlgnik andis hoonestusõiguse S. Krivonosovile üle ilma vastusoorituseta, mis

raskendas olemasolevate võlausaldajate nõuete rahuldamist, ning kahjustas sellega teadlikult

võlausaldajate huve. PankrS 28 lg 2 teise lause järgi loetakse raskeks juhtimisveaks

juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või

raske hooletuse tõttu. Ringkonnakohus nõustub võlausaldajaga, et hoonestusõiguse

võõrandamisega muutus võlgnik varatuks ning seega tuleb maksejõuetuse põhjuseks pidada

lõppkokkuvõttes lisaks üldistele turumuudatustele siiski ka rasket juhtimisviga ja kuriteo

tunnusega tegu.

15.2.

Võlausaldaja väited, nagu ei oleks haldur esitanud juhatuse liikmete vastu nõudeid, on

eksitavad. Toimiku materjalidest, sh lõpparuandest ja halduri 16. septembri 2024 seisukohast

nähtuvalt esitas haldur juhatuse liikmete Dmitri Melkovi ja Viktoriya Melkova vastu hagid,

mida menetleti tsiviilasjades nr 2-13-13715, 2-13-24910, 2-13-61081. Tsiviilasjad lõppesid

kompromissiga, sealjuures arutas kompromissi sõlmimist toimkond, kuhu kuulus ka

võlausaldaja seaduslik esindaja Tiit Muller (dtl 3678), kes muude isikute hulgas kompromissi

31. oktoobril 2014 samuti allkirjastas (dtl 3701, 3706–3711, 3715–3716). Seega ei saa

haldurile ette heita, et ta oleks rikkunud PankrS § 163 lg 5 neljandat lauset, mille järgi on

haldur kohustatud esitama raskes juhtimisveas süüdi oleva isiku vastu kahju hüvitamise

nõude.

15.3.

Eelmistes alapunktides toodut arvestades märkisid haldur ja maakohus küll

maksejõuetuse põhjuseks ebaõigesti muu asjaolu, kuid see ei riku võlgniku ja võlausaldaja

õigusi ega anna alust pankrotimenetluse jätkamiseks. Haldur on esitanud hagid juhatuse

liikmete vastu, samuti kuriteoteate, ning määruskaebusest ei selgu, et lõpparuande kinnitamata

jätmine ja selle pankrotimenetluse jätkamiseks haldurile tagastamine tooks kaasa muudatusi

võlgniku või võlausaldaja olukorras.

16. Halduri tasu osas jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata, nõustub selles osas

maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6, § 659). Võlausaldaja

väited ei anna alust halduri tasu vähendada.

Kuna pankrotiavaldus võeti menetlusse enne 1. veebruari 2021, kohaldatakse PankrS § 193 lg

5 alusel halduri tasu arvestamisele PankrS § 55 lg 3 p 52, §-de 65, 651, 66 ja 661 ja § 127 lg 1

redaktsiooni, mis kehtis 31. jaanuarini 2021. Vastavalt PankrS § 65 lg 2 (redaktsioon kuni 31.

jaanuar 2021) esimesele lausele arvestatakse halduri tasu pankrotivara müügist ja

tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja

pankrotivara hulka arvatud rahast lähtudes, ning teise lause kohaselt arvestab kohus tasu

suuruse määramisel töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. PankrS § 65 lg 5

(redaktsioon kuni 31. jaanuar 2021) järgi määrab kohus haldurile tasu PankrS § 651 lg-s 1

nimetatud alammääras. Alammäärast suurema tasu võib kohus määrata põhjendatud juhul.

Kohus võib määrata alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö

mahule ja vastutusele.

Maakohus põhjendas tasu asjakohaselt ja piisavalt ning määras tasu õigesti alammääras, mis

vastab halduri töö mahule, keerukusele, kutseoskustele ja vastutusele. Ehkki haldur ei pidanud

lõpparuandes ekslikult maksejõuetuse põhjuseks kuriteo tunnustega tegu või rasket

juhtimisviga, esitas ta pankrotimenetluse ajal siiski kuriteoteate ja tsiviilhagi, samuti hagid

juhatuse liikmete vastu kahju hüvitamiseks. Halduri tegevuse tulemusena suurenes

pankrotivara, sh võideti tagasi hoonestusõigus, mis hiljem võõrandati enampakkumisel 200

000 euro eest, kuigi võlausaldaja oli nõudnud seda endale mh 60 000 euro eest. Võlgniku,

võlausaldaja ja toimkonna korduvate kaebuste tõttu tuli halduril osaleda ka menetlustes, mis

otseselt pankrotivara ei suurendanud; maa- ja ringkonnakohus ei pidanud kaebusi halduri

tegevuse peale põhjendatuks (dtl 1632–1633, 2945–2946).

17. Võlausaldaja ülejäänud väidete kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Etteheidetest

seoses pankroti väljakuulutamisest kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseks ettenähtud tähtaja

saabumiseni müügilepingu alusel 143 589,74 euro maksmata jätmisega ning sellega, et haldur

ei nõustunud muutma hoonestusõigust tasuliseks, ei saa järeldada negatiivset mõju

pankrotivarale ega võlgniku ja pankrotivõlausaldajate õiguste rikkumist. Seetõttu ei pea

ringkonnakohus vajalikus neid väited ka täpsemalt analüüsida. Halduri keeldumine müüa

hoonestusõigus võlausaldajale tema soovitud viisil ja hinnaga oli kooskõlas

pankrotiseadusega; seda kinnitasid ka Viru Maakohtu 6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-15-

1654 (dtl 3618–3632) ja 20. juuli 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9283 (dtl 3655–3668) ning

maakohtu 7. juuli ja ringkonnakohtu 9. septembri 2015 määrused tsiviilasjas nr 2-09-36205

(dtl 1569–1572, 1632–1633). Asjaolu, et haldur tegi võlausaldajale jaotise alusel väljamakse

alles 2018. a, tulenes tsiviilasjast nr 2-15-6601, milles menetleti Alla Aleksandrovna ja S.

Krivonosovi õigusjärglaste tagasivõitmise tagajärgedest tulenevat 200 000 euro suurust nõuet

(dtl 1470–1477, 1635–1636, 1782–1789, 2887).

18. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et haldur on kohustatud maksma

halduri tasu vähendamise tulemusel järele jääva summa vastavalt jaotisele

võlausaldajale välja viivitamata pärast määruse jõustumist ning esitama selle kohta

andmed ja tõendi ka maakohtule. Maakohtul tuleb kohustuse täitmist PankrS § 69 lg 1

alusel kontrollida.

19. Määruskaebuse rahuldamata jätmist ning menetluse iseloomu arvestades tuleb

määruskaebusega seotud menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)