2-26-4531/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija

Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

23.04.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-26-4531

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus

esialgse õiguskaitse korras N.T-le tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.02.2026 määrus (esialgse õiguskaitse

rakendamine)

Harju Maakohtu 01.03.2026 määrus (esialgse õiguskaitse

pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

N.T määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399), psühhiaatriakliiniku valvearst

PT

Puudutatud isik N.T (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 27.02.2026 ja 01.03.2026 määrused.

3. Teha uus määrus, millega jätta rahuldamata Sihtasutus Põhja-Eesti

Regionaalhaigla 27.02.2026 esialgse õiguskaitse taotlus N.T suhtes tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja pikendamiseks kuni 40

päevani.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-26-4531

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku valvearst PT esitas

27.02.2026 Harju Maakohtule taotluse kohaldada N.T-le (puudutatud isik) esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi neljaks päevaks ja

pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani.

Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 26.02.2026 ning kell

11.48 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on psüühikahäirest

tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele ohtlik ega suuda

hinnata oma ravivajadust.

2. Psühhiaatrite 27.02.2026 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire

püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.0), tema käitumine on täiel määral

psühhoosielamustest (luulumõtted, luulutaju) juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mistõttu on

ta ravita jäämisel ohtlik nii iseendale (psühhootilistel ajenditel käitudes oht sattuda ise

vägivalla ohvriks) kui teda ümbritsevatele. Puudutatud isik on Sihtasutuse Põhja-Eesti

Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus ravil kolmandat korda. Varasemast on teada, et

puudutatud isik saabus sõjaolukorra tõttu Ukrainast Eestisse 2024. aasta maikuus. 17.08.2024

kutsuti puudutatud isikule politsei, kuna ta käitus Tallinna sadamas ebaadekvaatselt – lülitas

tööle tuletõrjealarmid, varastas toitu ja ähvardas turvatöötajat. Esimest korda viibis ta

haiglaravil 17.08–14.11.2024. Osakonnas avaldas ta absurdseid luulumõtteid, avaldas plaani

sõita Kanadasse või USA-sse, et hakata seal presidendiks. Tal diagnoositi püsikululine

paranoidne skisofreenia ja talle määrati toetusravi. Puudutatud isiku sõnul ta ravimeid võtma

ei hakanud. Teist korda viibis puudutatud isik haiglaravil 02.01–03.03.2025, kui oli

02.01.2025 käitunud inadekvaatselt, rääkis seosetut juttu jälitamisest ja poliitikast ning

seljaaju eemaldamisest. Puudutatud isik toimetati politsei ja kiirabi poolt psühhiaatriakliiniku

valvetuppa, kus ta avaldas kahjustus- ja suurusluulumõtteid ning tajus ümbruskonda

luululiselt (pidas valvearsti kohtunikuks). Puudutatud isikul tekkis haiguskriitika ja

ravisoostumus ning talle määrati toetusravi depoosüstetega. Puudutatud isik käis korralikult

ravil, suukaudse ravi tarvitamise osas andis ta vastuolulisi ütlusi.

Praegusel juhul hospitaliseeriti puudutatud isik vaimse tervise õe vastuvõtult, kus puudutatud

isik oli olnud seosetu ja laialivalguva mõttekäiguga, avaldas, et sõdib petturitega, kes tema

nime all esinevad, süüdistas tööandjat võlgnevuses, oli kahtlustava hoiakuga, vihjas

mürgitamisele ning käitus distantsitult ja suureliselt, avaldades, et tal on suured pagunid.

Valvetoas oli puudutatud isik isikuandmetes orienteeritud, kuid rahutu ja püsimatu,

familiaarse suhtlusstiiliga ning sisulist kontakti ei õnnestunud temaga saada. Puudutatud isik

avaldas suurusluulumõtteid, tema uni oli olnud viimasel nädalal katkendlik ja maganud oli

vähe. Puudutatud isik keeldus haiglaravist ja ravikoostööst ning ei pidanud ennast haigeks,

mistõttu hospitaliseeris valvearst puudutatud isiku psühhoosi ägenemise tõttu tahtest

olenematu ravi otsusega.

Puudutatud isik on praeguseks mõneti rahulikuma käitumisega, kuid keeldus ravimitest ja

vereanalüüsi andmisest, ta on kahtlustav ja umbusklik. Tema mõttekäik on laialivalguv ja

2-26-4531

hüplik, kuid osaliselt jälgitav. Puudutatud isikul puudub täielikult haiguskriitika ning ta ei pea

ravi vajalikuks. Puudutatud isikul esinevad paranoilised luulumõtted kahjustamisest (ta leiab,

et personal teeb inimkatseid), samuti esineb jälgimis- ja jälitusluul (kaamerad on kodus ja

tänaval, ta elab nagu peopesal) ning kuulmismeelepetteid (talle helistatakse ja tea

kommenteeritakse). Puudutatud isiku seisundit arvestades ei ole tõenäoline tema paranemine

ja iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes neljapäevase haiglaravi jooksul. Seetõttu

taotleb avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

jätkamiseks ka pärast seda ning temale psühhoosivastase, rahustava ja muu vajaliku ravi ning

vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi otsusest.

3. Harju Maakohus kuulas 27.02.2026 puudutatud isiku ja tema raviarsti ära.

Puudutatud isik oskas ärakuulamisel öelda enda nime. Ta ei teadnud, miks ta haiglas on, tuli

haiglasse süstile, seal öeldi, et ta tuleks siia ja ta pandi haiglasse. Ta ei sattunudki arsti

vastuvõtule. Uni on normaalne. Kaebuseid ei ole. Praegu ta ei tööta, teeb süüa, koristab. On

siin (Eestis) töötanud maalrina. Elab Ekolandis. Puudutatud isik arvab, et tal ei ole vaja

haiglasse jääda. Ta on varem siin haiglas olnud. Kodus võtab ravimeid regulaarselt. Alasapiini

võtab. Tööandja on talle võlgu. Oli selline asi (seoses jälgimisega). Ta ei tea kes, aga igatahes

teda jälgitakse.

Raviarst jäi ärakuulamisel varasemalt avaldatu juurde ja lisas, et 2024. aastal oli puudutatud

isik selles haiglas esimest korda. Tal on jälitusluulumõtted. Eile oli mõttekäik sassis ja ta oli

erutatud. Ta vaidlustab kõike ning vastab küsimusele küsimusega. Ta avaldas, et teda

jälgitakse ja on kaamerad. Ukrainas olnud haigusmomente eitab. Käitumine on olnud

impulsiivne ja võib ettearvamatu olla. Väitis, et käis mustadel otsadel tööl ja tal on elukoht

olemas (hotell või hostel). Ta ei tunnista, et on haige.

Harju Maakohtu 27.02.2026 määrus

4. Harju Maakohus kohaldas 27.02.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, paigutas puudutatud isiku

psühhiaatriakliinikusse alates 26.02.2026 kell 11.48 kuni 02.03.2026 kell 11.48 ning andis loa

puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti valitud viisil, kui isik ei manusta vabatahtlikult ravimeid või ei nõustu

ravimeetoditega.

Maakohus leidis psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-tele 1 ja 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 tuginedes, et puudutatud isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib oht realiseeruda.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire püsikululine paranoidne skisofreenia. Tema

käitumine on täiel määral psühhoosielamustest (luulumõtted, luulutaju) juhitud, sihipäratu ja

ettearvamatu, mistõttu on ta ravita jäämisel ohtlik nii iseendale (psühhootilistel ajenditel

käitudes oht sattuda ise vägivalla ohvriks) kui teda ümbritsevatele. Esinevad paranoilised

luulumõtted kahjustamisest (personal teeb inimkatseid), jälgimis- ja jälitusluul (kaamerad on

kodus ja tänaval, elab nagu peopeal) ning kuulmismeelepetteid (helistatakse ja

kommenteeritakse). Oma seisundist lähtuvalt ei ole puudutatud isik võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Kohus oli seisukohal, et puudutatud isiku raske

psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravita

jäädes ohustab puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu nii ennast kui ka teisi.

2-26-4531

Arvamus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta

5. Puudutatud isiku raviarst esitas 01.03.2026 arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud

isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul ei ole jätkuvalt koostöövalmidust raviks ning

ravita jäämisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele.

Harju Maakohtu 01.03.2026 määrus

6. Harju Maakohus pikendas 01.03.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani alates psühhiaatri otsusega tahtest

olenematule ravile võtmisest, s.o alates 26.02.2026 kell 11.48 kuni 07.04.2026 kell 11.48.

Kohus määras, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 07.04.2026 kell 11.48 või

mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil, juhul kui puudutatud isik ei manusta vabatahtlikult ravimeid või ei nõustu

ravimeetoditega.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt veendus kohus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei

ole psüühikahäirest tulenevalt suuteline juhtima oma käitumist ja on ohtlik nii endale kui ka

teda ümbritsevatele. Raviarsti sõnul on tal jälitusluulumõtted. Käitumine on olnud

impulsiivne ja võib ettearvamatu olla. Kohtule näib, et puudutatud isik ei mõista, miks ta ravil

viibib. Isiku reaalsustaju on psüühikahäirest tulenevalt häirunud ning ta ei ole võimeline enda

ravivajadust hindama. Kohus tugines arstide hinnangule, mille põhjal puudub patsiendil

ravisoostumus ja haiguskriitika. Seega ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud

asjaolud ära langenud. Oma psüühikahäire tõttu ohustab puudutatud isik nii ennast kui ka

teisi. Kohtu hinnangul on puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused

täidetud ja viivitusega võib oht realiseeruda. Määruse tegemise päeva seisuga ei ole

puudutatud isiku seisund muutunud. Põhjendatud on rakendada tahtest olenematut ravi

rohkem kui neli päeva.

Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda

luba isikule tahtevastaselt ravi manustamiseks ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti

valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

7. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus Harju Maakohtu 27.02.2026 ja

01.03.2026 määrused tühistada osas, millega kohus kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi ja teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta avaldaja

27.02.2026 esialgse õiguskaitse taotluse puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks

ja ravi tähtaja pikendamiseks rahuldamata.

Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole puudutatud isiku puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1

sätestatud tingimused, mistõttu ei ole tema haiglasse paigutamine tahtevastase psühhiaatrilise

ravi kohaldamiseks põhjendatud ega seaduslik. Puudutatud isik on kindlal seisukohal, et ta ei

ole kuidagi ohtlik ei endale ega teistele.

Puudutatud isik käib iga kuu talle määratud õe juures süsti saamas nagu ka viimane kord. Ta

jäi veidi hiljaks ja ehk oli habe ajamata ja ta oli väsinud. Ta oli olnud öösel tööl, kuid tervis

2-26-4531

oli igati korras. Õde suunas ta psühhiaatri juurde konsultatsioonile, kuid mingit

konsultatsiooni ta ei saanud. Selle asemel pandi ta tema nõusolekuta ja ilma abivajaduseta

haiglasse, mille põhjus on talle arusaamatu ning rikub tema inimõigusi. Ta on nüüd saanud

lisaks ka tabletiravi, kuid mingeid muutusi ei ole tervise osas tunda. Ta on täiesti võimeline

jätkama ravi ambulatoorselt nagu varem. Puudutatud isik märgib, et tal oleks tegelikult vaja

tegeleda oma tööandjaga, kes ei ole temaga nelja kuu jooksul sõlminud lepingut ega tasunud

tehtud töö eest vastavalt kokkuleppele. Ta on saanud nelja kuu eest vaid 1000 eurot.

8. Avaldaja jäi vastuses psühhiaatrite arvamuse ja kohtuistungil antud raviarsti arvamuse

põhjal seisukohale, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtevastase

psühhiaatrilise ravi määramiseks olid täidetud. Avaldaja lisas, et puudutatud isikul esineb

raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.0). Tema käitumine oli täiel

määral psühhoosielamustest (luulumõtted, luulutaju) juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mille

tõttu ta oli ravita jäämisel ohtlik nii iseendale (psühhootilistel ajenditel käitudes oht sattuda ise

vägivalla ohvriks) kui teda ümbritsevatele. Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud

isik võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist, mistõttu on vajaliku ravi

teostamine võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

10. Ringkonnakohus palus avaldajal selgitada, milliste andmete põhjal jõudis avaldaja

järeldusele, et isik on ohtlik PsAS § 11 lg 1 p-i 2 tähenduses. Avaldaja selgitas 31.03.2026

esitatud seisukohas, et puudutatud isik suunati psühhiaatriakliiniku valvetuppa psühhiaatri

vastuvõtule 26.02.2026 polikliinikust vaimse tervise õe vastuvõtult paranoidse skisofreenia

ägenemisele iseloomulike avalduste ja käitumise tõttu (seosetu ja laialivalguv mõttekäik;

avaldused, et petturid esinevad tema nime all, mistõttu võitleb nendega; vaenulikkus ja

luulumõtted enda mürgitamisest tööandja poolt; kõrgenenud enesehinnang). Puudutatud isik

väitis, et tööandja võlgnes talle suurema summa, nimetas tööandjat aferistiks, alkohoolikuks

ja skisofreenikuks, nõudis vaimse tervise õelt endale analüüsi teostamist, et tuvastada enda

mürgitamine tööandja poolt. Lisaks väitis puudutatud isik, et vaimse tervise õde tegelevat

krüptorahaga, soovis osta temalt krüptoraha ja aktsiaid, demonstreeris oma elukohaks oleva

hotelli fuajeest filmitud videot, mis puudutatud isiku hinnangul tõendas temavastast

vaenulikku tegevust. Osakonnas avaldas puudutatud isik raviarstile paranoilisi luulumõtteid

kahjustamisest, jälgimis- ja jälitusluulu ning kuulmismeelepetteid ja keeldus ravimeid

manustamast, mistõttu tuli need manustada süstina. Söögi ajal võttis puudutatud isik ja peitis

salaja ära noa „enesekaitseks“. Ümbritseva luululise taju, paranoidsete luulumõtete püsimise,

ravisoostumuse puudumise ning vaenuliku ja ümbritsevaid ohustava käitumise tõttu taotleti

kohtult tahtest olenematu ravi pikendamist kuni 40 päevaks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus TsMS § 667 lg 2

teise lause alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue määruse, millega jätab

avaldaja taotluse puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks ja pikendamiseks rahuldamata.

2-26-4531

12. Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest

olenematu ravi lõppenud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse

seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse

asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada

(RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine

määruskaebuse lahendamist.

13. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse kohaldamisel ja pikendamisel olid täidetud kõik PsAS § 11 lg-s 1 ja

TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 toodud alused.

13.1. Kohus võib paigutada isiku avaldaja taotlusel TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt

täidetud, 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning 3) on

olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku

paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata

psühhiaatrilist abi ja kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse

asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või

tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib

esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse

paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui

see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

13.2. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et puudutatud isikul esines raske

psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11

lg 1 p 1). Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite PT ja KT 27.02.2026 arvamusest (dtl 6–7)

nähtuvalt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire püsikululine paranoidne skisofreenia

(F20.0), millest tulenevalt oli tema käitumine täiel määral psühhoosielamustest (luulumõtted,

luulutaju) juhitud ning ta ei olnud võimeline mõistma enda käitumise tagajärgi. Selliselt piiras

puudutatud isikul esinev psüühikahäire tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes. Ringkonnakohtul puudub alus psühhiaatrite poolt määratud

diagnoosi õigsuses kahtlemiseks.

13.3. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus puudutatud isiku ohtlikkust kui tahtevastasele

psühhiaatrilisele ravile paigutamise üht eeldust (PsAS § 11 lg 1 p 2) nõuetekohaselt

tuvastanud ja oma järeldusi põhjendanud.

Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite

kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena,

vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku

mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Kohtul peab olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib

lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p

18; 14.02.2018, 2-15-3662, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkus saab

väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh

kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14). Ainuüksi

2-26-4531

diagnoositud raske psüühikahäire ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse

paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-

81-07, p 11). Kohtul tuleb oma seisukohti põhjendada, sidudes need konkreetsete asjaoludega,

ning kirjeldada, milles isiku ohtlikkus väljendub, st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik

endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb

reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (RKTKm

14.02.2018, 2-15-3662, p 14.3).

Siinsel juhul ei ole avaldaja piisavalt selgitanud, milles seisneb puudutatud isiku reaalne

ohtlikkus iseendale või teistele lähitulevikus. Ka ei ole avaldaja ärakuulamisel maakohtus

esile toonud, milles väljendub puudutatud isiku käitumise võimalik impulsiivsus ja

ettearvamatus. Tsiviilasja materjalide kohaselt on viited isiku ohtlikkusele pigem üldised ja ei

ole seostatud konkreetsete olukordade ega riskidega. Maakohus on vaidlustatud lahendites

puudutatud isiku ohtlikkuse hindamisel tuginenud puudutatud isikul esinevale

psüühikahäirele, leides, et ravita jäämisel on puudutatud isik ohtlik nii iseendale

(psühhootilistel ajenditel käitudes oht sattuda ise vägivalla ohvriks) kui teda ümbritsevatele.

Asjaolu, et puudutatud isikul esinevad psüühikahäirest tulenevalt paranoilised luulumõtted

kahjustamisest, jälgimis- ja jälitusluul ning kuulmismeelepetted, ei tähenda vältimatult seda,

et isik on sellise seisundi korral alati ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Ohtlikkust ei saa

põhjendada isiku käitumist iseloomustava üldise omadusena. Siinsel juhul on ohtlikkus

omistatud puudutatud isikule teda üldiselt iseloomustava omadusena, toomata esile

konkreetseid asjaolusid, millest saaks isiku käitumises järeldada tema ohtlikkust enda või

teiste suhtes. Puudutatud isik ei ole asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt käitunud

agressiivselt teiste isikute suhtes ega ennast kahjustaval viisil, mida võiks pidada PsAS § 11 lg

1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse kriteeriumile vastavaks. Mh ei nähtu asja materjalidest, et

puudutatud isiku hospitaliseerimise eel või ajal oleks esinenud asjaolusid, millest saaks

järeldada isiku ohtlikkust enda ja/või teiste isikute elule või tervisele.

Puudutatud isiku ohtlikkust ei saa järeldada ainuüksi ringkonnakohtu nõudele esitatud

avaldaja vastusest, mille kohaselt võttis puudutatud isik osakonnas viibides söögi ajal võttis

noa ja peitis selle salaja enesekaitseks ära. Kolleegiumi hinnangul ei anna eeltoodud

puudutatud isiku hospitaliseerimisele järgnenud intsident koostoimes teiste asjas esitatud

tõenditega alust järeldada, et puudutatud isikut sai kohtumääruste tegemise ajal pidada

lähitulevikus pigem kindlasti kui tõenäoliselt ohtlikuks teiste inimeste elule ja tervisele.

Seega ei ole siinses asjas toodud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks reaalne oht puudutatud

isiku enda või teda ümbritsevate isikute elule, tervisele või julgeolekule, mis kaaluks üles

kinnisesse asutusse paigutamisel tekkiva põhiõiguste riive.

13.4. Lisaks eeltoodule ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul veenvalt põhjendanud, miks ei

olnud puudutatud isikule võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle

psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).

Taotlusele lisatud psühhiaatrite 27.02.2026 arvamusest nähtuvalt hospitaliseeriti puudutatud

isik psühhiaatriakliiniku valvetoast, kuhu ta oli suunatud vaimse tervise õe vastuvõtult.

Vaimse tervise õe vastuvõtule pöördus puudutatud isik määruskaebuse kohaselt igakuise süsti

saamiseks. Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt määrati puudutatud isikule teistkordse ravil

viibimise (02.01–03.03.2025) järel toetusravi depoosüstetega, kus puudutatud isik käis

korralikult. Arvestades, et puudutatud isik pöördus talle määratud ravi saamiseks vaimse

tervise õe vastuvõtule ning asja materjalidest ei nähtu ka, et ta oleks avaldanud vastumeelsust

psühhiaatri konsultatsiooni osas, kuhu ta vaimse tervise õe juurest suunati, kuid millist teenust

2-26-4531

ta kaebuse väidete kohaselt ei saanud, mõistis puudutatud isik vähemalt osaliselt oma

ravivajadust. Maakohtu vaidlustatud määrustest ei nähtu põhjendusi, miks ei olnuks

puudutatud isikule perioodiliselt määratud ravi depoosüstetena, millist ravi puudutatud isik

järgis, antud juhul küllaldaseks psühhiaatriliseks abiks.

Ülaltoodut arvestades tuleb maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta

avaldaja taotlus rahuldamata.

14. Menetluskulud jäävad maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi

kanda.

15. Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise ja selle pikendamise määruse peale,

saab TsMS § 543 lg 2 järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab

TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)