2-24-106187/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. aprill 2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-106187

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi I P vastu põhivõlgnevuse, intressi,

sissenõudmiskulude ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

4024,63 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ)

(registrikood 11542046), lepinguline esindaja A T, e-post

xxx

Kostja I P (isikukood xxx), elukoht xxx, e-post xxx

Asja läbivaatamine

Lihtmenetluses (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE, ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 13.02.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse I Plt (kostja) 4283,90 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 27.02.2024

maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnik esitas nõudele vastuväite, ja andis nõude üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 18.03.2024 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõla 3211,70 eurot, intressi 439,08 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivise perioodi 25.12.2023–17.03.2024 eest 338,85 eurot. Hageja palub jätta

menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud, st riigilõiv 490

eurot ja viivis menetluskuludelt.

2.1.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid xxx AS ja kostja 15.01.2018 krediidikontolepingu nr

xxx, mille alusel võimaldati kostjale limiiti kuni 2000 eurot, mille raames sai kostja raha

vabalt kasutada, tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Kuna kostja täitis lepingut korrektselt,

võimaldati kostjale limiidi tõstmist 10.02.2019 (leping nr xxx), 12.04.2019 (xxx), 14.07.2019

(leping nr xxx) ja 22.11.2019 (leping nr xxx). Tegemist on lepingute muutmisega, mille

käigus muudetakse lepingu number, tõstetakse krediidikonto limiit ning arvestatakse

intressimäära, mis on sätestatud lepingute personaalsetes ja üldtingimustes. Hageja on

esitanud nõude tulenevalt viimase kehtiva lepingu muutmisest.

2.2.

Krediidikontolepingu nr xxx krediidilimiit oli kuni 3500 eurot. Kostja kohustus koos

intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Lepingus

lepiti kokku intressimääras 45,96% aastas. Viivisemäär võrdub intressiga. Lepingu krediidi

kulukuse määr 57,98% on arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse

viivitamata ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12

kuu jooksul või minimaalse kuumakse arvutamise perioodi jooksul, kui see on lühem kui 12

kuud.

2.3.

Kostja kasutas krediidiandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku 11 096,97 euro

ulatuses. Kostja kohustus tasuma laenu igakuiselt krediidiandja poolt edastatud arvete alusel.

Kostja on krediidilepingu raames teinud tagasimakseid kokku 7 885,27 eurot, mis on

arvestatud osamaksete katteks. Kostja jäi võlgnevusse alates 02.10.2023 arve tasumisega ning

oli tagasimaksetega viivituses kolme üksteisele järgneva maksega. Krediidiandja saatis

kostjale 04.12.2023 lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges

krediidiandja lepingu ülesöelduks 24.12.2023. Ühes ülesütlemise teatega teavitas

krediidiandja ka nõude loovutamisest hagejale.

2.4.

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (3211,70 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, alates 25.12.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses

määras, s.o 45,96% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks

muutunud viivis 338,85 eurot.

2.5.

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja

nõuab kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 35 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt:

05.01.2024 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 11.01.2024 teise tasulise kirja saatmine 5

eurot, 18.01.2024 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot.

3. Kohus võttis hagi menetlusse 26.04.2024 ning määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks.

4. Kostja esitas 13.05.2024 hagile vastuse, milles palub jätta hagi rahuldamata.

4.1.

Kostja on seisukohal, et esialgne võlausaldaja ei küsinud kostjalt infot ega hankinud

andmeid andmekogudest kostja varalise seisundi kohta. Samuti ei küsinud krediidiandja

kostjalt ega võtnud arvesse, millised on tema sissetulekuallikad ega omandanud infot

sissetuleku regulaarsuse kohta. Esialgsel võlausaldajal puuduvad andmed, mis iseloomustavad

töösuhteid, sh millise lepingu alusel kostja töötab, kui kaua, millise töökoormusega, millises

ametis jms. Esialgne võlausaldaja ei teinud ka pingutusi selleks, et kontrollida kostja esitatud

andmeid ega võtnud piisavat ajavahemikku kostja regulaarse sissetuleku hindamiseks.

4.2.

Krediidiandjal on kohustus omandama teavet, mis võimaldaks hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline, kuid krediidiandja tegi vaid maksehäirete kontrolli Creditinfos.

4.3.

Kostja tõi krediiditaotluses välja teise finantskohustuse olemasolu ja suuruse, kuid

esialgne võlausaldaja ei selgitanud välja selle põhiosa ja intresside suurust, lepingu kestvust

ning sellest tulenevalt ka rahalise kohustuse võimaliku suurenemise mõju kostja

maksevõimele.

4.4.

Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja hinnangul esialgse võlausaldaja kogutud teave

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandja oli kohustatud küsima ja

analüüsima kostja pangakonto väljavõtet.

4.5.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine ei ole ka hageja esitatud asjaolude ja

tõendite alusel nõuetekohaselt tõendatud. Puuduvad dokumendid selle kohta, et kostja oleks

esitanud hagiavalduses märgitud andmed esialgsele krediidiandjale.

4.6.

Samuti ei ole hageja esitanud krediidiandja sisekorda, mis oli kehtestatud

krediidivõimelisuse hindamiseks. Kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord

krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on

krediidiandja järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja leiab, et hageja esile

toodud krediidiandja kehtestatud hindamise parameetrid ei ole piisavad.

4.7.

Hageja ei ole esitanud tõendit, mis kinnitaks, et kostja on teinud krediidiandjale

nõuetekohase tahteavalduse. Samuti on tõendamata, et esialgne võlausaldaja on täitnud VÕS

§ 410 lg-st 1 tuleneva kohustuse edastada lepingudokument tarbijale viivitamatult ja

kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 1 kirjalikku taasesitamis taasesitamist võimaldavas vormis. Seega

on krediidileping tühine.

4.8.

Lepingute muutmise osas selgitab kostja, et jääb samade põhjenduste juurde, kuid

lisab, et pakkumised laenulimiidi suurendamise kohta olid kostjale esitatud automaatselt ning

kostja lepinguid kätte ei saanud.

5. Vastuseks kostja vastuväidetele jäi hageja hagiavalduses esitatud nõude juurde.

6. Kohus palus 05.11.2025 kohtunõudes hagejal täiendavalt põhjendada vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist.

7. Hageja teatas 05.11.2025, et hageja on esitanud ammendavalt kõik andmed ja tõendid

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 3211,70 eurot, intressi 439,08 eurot, sissenõudmiskulusid

35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist perioodi 25.12.2023–17.03.2024 eest 338,85

eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja

menetluskulud, st riigilõiv 490 eurot ja viivis menetluskuludelt

9. Kohus tuvastas, et xxx AS ja kostja sõlmisid 15.01.2018 krediidikontolepingu nr xxx (dtl

34–70), mille alusel võimaldati kostjale limiiti kuni 2000 eurot. Krediidikonto taotlemiseks

esitas kostja elektroonilise taotluse krediidiandja veebilehel www.credit24.ee või suulise

taotluse telefoni teel, kasutades krediidiandja kontakttelefoni 1324. Leping loeti sõlmituks

pärast seda, kui krediidiandja oli teinud otsuse krediidikonto avada. Krediidiandja teavitas

kostjat otsusest SMS-i teel.

Kuna kostja täitis lepingut korrektselt, võimaldati kostjale limiidi tõstmist 10.02.2019 (leping

nr xxx), 12.04.2019 (xxx), 14.07.2019 (leping nr xxx) ja 22.11.2019 (leping nr xxx). Viimase

krediidikontolepingu nr xxx krediidilimiit oli kuni 3500 eurot. Hageja on tõendanud

väljamaksete tegemise kostja kontole (dtl 139–153).

10. xxx AS ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS §

402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool oma

majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud määruses

selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt

otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu

tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

11. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on eeldatud, et kogu krediit võetakse kasutusse

viivitamata ja täies mahus, krediit on antud üheks aastaks alates krediidi esimesest kasutusse

võtmisest, kasutusse võetud krediit makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete

ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest esimesest krediidi kasutusse võtmisest,

nimetatud võrdsed ajavahemikud ehk kuud on pikkusega 30,41666 päeva ka juhul kui

tegemist on liigaastaga ning intressi ja muid tasusid arvestatakse tarbijakrediidilepingu

kohaselt kasutusse võetud krediidilt ning intressi ja muid tasusid makstakse koos põhisumma

tagasimaksetega.

11.1.

Esialgse lepingu nr xxx krediidi kulukuse määr oli 56,32% (dtl 34), lepingu nr xxx

krediidi kulukuse määr oli 59,28% (dtl 71), lepingu nr xxx krediidi kulukuse määr oli 60,03%

(dtl 88), lepingu nr xxx krediidi kulukuse määr oli 57,98% (dtl 105) ja viimase lepingu nr xxx

krediidi kulukuse määr oli 57,98% (dtl 122).

11.2.

Krediidi kulukuse määr on arvestatud eeldusega, et kogu krediidilimiit 3500 eurot

võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi

võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul või minimaalse kuumakse arvutamise perioodi jooksul,

kui see on lühem kui 12 kuud, intressimäär on 45,96% ja igakuine kontohaldustasu on 0 eurot.

22.11.2019 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 19,37%.

Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 58,11% (19,37x3). Praegusel juhul ei ületa

laenu krediidi kulukuse määr (57,98%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud

piirmäära. Piirmäära ei ületatud ka varasemate lepingute sõlmimisel.

12. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661

selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

13. Kohus selgitas 05.11.2025 kohtunõudes hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud,

millest nähtub, et krediidiandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 198–200). Kohus märkis, et kohtu

esialgsel hinnangul on kostjale laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kohus tõi välja, et hageja esitatud asjaoludest ja tõenditest ei selgu tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise täpsem metoodika, st kas ja

kuidas arvestab metoodika vähemalt KAVS §-s 49 nimetatud näitajaid. Eelkõige puudus

kohtu hinnangul kostja konto väljavõte, millel esinevad olulised faktorid krediidivõimelisuse

hindamisel, nt kohustused teiste krediidiandjate ees, üüritasud, majapidamiskulud, kulud

ülalpeetavale jms. Krediidiandja on lähtunud kohustuste, majapidamiskulude ja ülalpeetavate

kulude osas vaid kostja taotluses esitatust, kuid krediidiandja on kohustatud esitatud andmeid

ka piisava hoolsusega kontrollima.

Hageja täiendavaid selgitusi ega tõendeid ei esitanud.

13.1.

Kohus jääb oma esialgse hinnangu juurde, et krediidi andmise otsustamise käigus läbi

viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav ning krediidiandja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

13.2.

Hageja on hagiavalduses välja toonud, et vastavalt tol hetkel kehtivatele sise-

eeskirjadele võis krediidiandja taotluse kinnitada, kui klient tuvastab oma isikusamasuse ning

laenu summa on kuni 2000 eurot. Kostja kinnitas oma isiku xxx postkontoris. Krediidiandja

tegi esialgse lepingu sõlmimisel (leping nr xxx) päringu Creditinfo andmebaasi kontrollimaks

avalike maksehäirete olemasolu. Maksehäireid krediidi taotlemise hetkel ei nähtunud ning

puudusid ka ametlikud teadaanded.

13.3.

Esimese lepingu muutmise puhul (leping nr xxx) tehti lisaks Creditinfo päringule

täiendavalt päring Eesti pensionikeskusesse, et tuvastada ja arvutada välja kostja sissetulek.

Kostja sissetulekuks tuvastati 1003,55 eurot. Krediidivõimelisuse arvutustes võttis

krediidiandja sissetuleku aluseks 1000 eurot. Vaba raha jäägiks kujunes 381 eurot. Credit24

krediidireeglid ei näinud ette vajadust kostja pangakonto väljavõtte küsimiseks, kuna sise-

eeskiri võimaldas väiksemate kuumaksetega laenutoodete puhul menetleda taotlust

automatiseeritud lahenduste abil, kui tarbijal oli olemas kogumispensioni konto, mis

võimaldas tema sissetuleku andmeid kontrollida pensioniregistri andmete alusel. Maksehäired

ja ametlikud teadaanded puudusid. Konto väljavõtet tulenevalt sise-eeskirjast ei küsitud.

13.4.

Lepingu nr xxx puhul tegi krediidiandja samuti päringud Eesti pensionikeskusesse ja

Creditinfo andmebaasi. Kostja sissetulekuks tuvastati 924,91 eurot ning krediidiandja arvestas

sissetulekuks 924 eurot. Vaba raha jäägiks kujunes 318 eurot. Maksehäired ja ametlikud

teadaanded puudusid. Konto väljavõtet tulenevalt sise-eeskirjast ei küsitud.

13.5.

Lepingu nr xxx puhul tegi krediidiandja taas päringud Eesti pensionikeskusesse ja

Creditinfo andmebaasi. Kostja sissetulekuks tuvastati 880,02 eurot ning sissetulekuks

arvestati 880 eurot. Vaba raha jäägiks kujunes 266 eurot. Maksehäired ja ametlikud

teadaanded puudusid. Konto väljavõtet tulenevalt sise-eeskirjast ei küsitud.

13.6.

Viimase lepingu puhul (leping nr xxx) tegi krediidiandja päringud Eesti

pensionikeskusesse ja Creditinfo andmebaasi. Kostja sissetulekuks tuvastati 929,96 eurot ning

sissetulekuks arvestati 930 eurot. Vaba raha jäägiks kujunes 299 eurot. Maksehäired ja

ametlikud teadaanded puudusid. Konto väljavõtet tulenevalt sise-eeskirjast ei küsitud.

13.7.

Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel

1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise

regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav

ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning

muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

13.8.

Kohus selgitab, et krediidiandja ei pea tuginema konto väljavõttele, kui muu kogutud

teave ei ole piisav krediidivõimelisuse hindamiseks (KAVS § 50 lg 4). Käesoleval juhul ei

nähtu, et krediidiandja oleks muu teabe alusel kindlaks teinud kostja rahaliste kohustuste ja

majapidamiskulude suuruse, mida oleks eelduslikult võinud välja selgitada konto väljavõtte

põhjal. Ka ei ole krediidiandja kohtule nähtuvalt küsinud kostjalt lisateavet rahaliste

kohustuste ja majapidamiskulude kohta, sh kohustuste ulatust ja kestust ning

majapidamiskulude sisu ja suurust. Kohus märgib ka, et krediidivõimelisuse hindamine, sh

pangakonto väljavõtte küsimine, ei ole sõltuv laenu ega osamaksete suurusest. Eesti

seadusandja ei ole väiksemaid tarbijakrediite suurematest eristanud. Konto väljavõtte

küsimine ja analüüsimine ei ole erakordne pingutus, vaid praktika näitab, et krediidiandjatel

on võimalik teha konto väljavõtetele masin-analüüse. Seega on kohus seisukohal, et ka

käesoleval juhul tuli krediidiandjal teha nõuetekohane krediidianalüüs, mis eeldab KAVS §

50 lg 4 kohaselt mh tarbija konto väljavõtte analüüsimist, kui muu teave ei ole piisav. Kohtu

hinnangul ei saanud krediidiandja veenduda olemasolevate andmete põhjal, et kostja oli

lepingute sõlmimisel krediidivõimeline.

13.9.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlausaldaja ei järginud VÕS § 4034 lg 2

esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada

laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal oli VÕS § 403⁴ lg 4 ning KAVS § 50

lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt

RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul ei nähtu, et krediidiandja oleks

eelnimetatud kohustusi täitnud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millised olid

kostja tegelikud rahalised kohustused, majapidamiskulud ja muud vältimatud kulud.

14. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär on

alates esialgse krediidi võimaldamisest 15.01.2018 olnud väiksem kui lepingus kokkulepitud

intressimäärad (44,88%, 46,80%, 47,28%, 45,96%). Seega ei saa hageja nõuda lepingus

kokkulepitud määras intressi. Kohus selgitas 05.11.2025 kohtunõudes, et kui vastutustundliku

laenamise põhimõtet on rikutud, peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja

ümberarvestust ei esitanud, sh intressi ümberarvestust. Sellest tulenevalt jääb hageja

intressinõue rahuldamata.

15. Kohus selgitas ka 05.11.2025 kohtunõudes, et kohtule esitatud tõendite kohaselt on kostja

võtnud kasutusele krediiti 11 096,97 eurot ning teinud tagasimakseid kokku 15 924,12 eurot

(dtl 199; 158–163). Kuivõrd kostja on tagasimakseid teinud selgelt enam kui põhivõlgnevus ja

hageja intressi arvestust ei esitanud, ei ole kostjal VÕS § 4034 lg 7 kohaselt võlga ning hagejal

puudub õigus VÕS § 108 lg 1 kohaselt nõuda lepingu täitmist.

16. Kuna kostjal võlgnevus puudub, ei ole lepingut ka kehtivalt üles öeldud (võlasuhe on

praeguseks lõppenud VÕS § 186 p 1 kohaselt kohase täitmisega) ning hageja ei saa VÕS §

1132 lg 2 p 3 alusel kostjalt nõuda lepingu ülesütlemise järgsete sissenõudmiskulude

hüvitamist. Seega jääb ka sissenõudmiskulude nõue 35 eurot rahuldamata. Rahuldamata jääb

ka viivisenõue 338,85 eurot, kuivõrd kostja ei ole võlgnevuse täieliku tasumise tõttu sattunud

võlgnevuse tasumisega viivitusse.

17. Eeltoodust tulenevalt jääb hagi tervikuna rahuldamata, sh põhivõlg 3211,70 eurot, intress

439,08 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 338,85 eurot.

Menetluskulude jaotus

18. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1

sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

19. Hagi rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Kostja osales menetluses isiklikult. Seega puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad

menetluskulud. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik