3-26-930/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Janar Jäätma

Määruse tegemise aeg ja koht

22.04.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-930

Haldusasi

Villa Cartelloni OÜ kaebus Keskkonnaameti

12.12.2025 ettekirjutuse nr HM2500258 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.03.2026 määrus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja Villa Cartelloni OÜ, esindaja vandeadvokaat

Marit Toom

Vastustaja Keskkonnaamet

Menetluse alus ringkonnakohtus

Villa Cartelloni OÜ määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Villa Cartelloni OÜ määruskaebus Tallinna Halduskohtu

31.03.2026 määruse resolutsiooni p 6 peale.

2. Rahuldada Villa Cartelloni OÜ määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu

31.03.2026 määruse resolutsiooni punkt 6.

3. Teha uus määrus ja rahuldada Villa Cartelloni OÜ esialgse õiguskaitse taotlus.

Peatada Keskkonnaameti 12.12.2025 ettekirjutuse nr HM2500258 sunniviisiline

täitmine kuni kohtuasjas tehtava lahendi jõustumiseni või kohaldatud esialgse

õiguskaitse tühistamiseni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohus registreeris 30.03.2026 Villa Cartelloni OÜ kaebuse

Keskkonnaameti (KeA) 12.12.2025 ettekirjutuse nr HM2500258 tühistamiseks.

Ettekirjutusega kohustati kaebajat vältima keskkonnakahju, eemaldades Põlendmaa

(9401:002:0026) ja Ranna (9401:002:0026) maaüksustelt kõik istutatud puud, tasandades

pinnase, asetades istutamiseks rajatud pinnasehunnikud tagasi tekkinud süvenditesse ning viia

3-26-930

eemaldatud puud hoiualalt ära. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg on 01.04.2026, ettekirjutuse

täitmise kontroll toimub alates 02.04.2026.

Kaebaja esitas koos kaebusega esialgse õiguskaitse (EÕK) taotluse, paludes peatada

ettekirjutuse kehtivus kohtuvaidluse ajaks. Taotluse põhjenduseks toodi, et ettekirjutuse

täitmata jätmisel võib KeA rakendada korduvalt sunniraha (kuni 10 000 eurot), mis

põhjustaks olulist varalist kahju, ning amet võib ise puud eemaldada, tekitades pöördumatuid

tagajärgi kinnistule. Ettekirjutuse peatamine ei kahjusta avalikke huve, kuna lindude

pesitsusperioodil (01.04.2026 – 31.08.2026) ei ole lubatud puid eemaldada. Lisaks

rõhutatakse, et KeA on menetlenud asja pika aja jooksul (u 2,5 aastat) ning ei ole ise pidanud

puude eemaldamist kiireloomuliseks.

2. Tallinna Halduskohus jättis 31.03.2026 määruse p-ga 6 kaebaja EÕK taotluse

rahuldamata.

Tartu Maakohtu 12.12.2024 jõustunud otsuses tuvastati, et kaebaja tegevus (s.o kuuse- ja

kasepuude istutaine) kahjustas rukkiräägu ja teiste Võrtsjärve hoiuala kaitsvate linnuliikide

elupaiku ning halvendanud nende seisundit. Kaebaja muutis kinnistute maakasutust

metsamaaks ilma nõutava nõusolekuta. EELIS-e andetel paiknevad kinnistutel III

kaitsekategooria liikide elupaigad ning tegemist on avamaastiku liikidega, kellele

metsastamine on ebasoodne. Esinevad keskkonnakahju või selle ohu tunnused ning KeA-l oli

õigus teha ettekirjutus ohu kõrvaldamiseks. Kaebaja väited, et keskkonnakahju ei tekitatud

ning ettekirjutus pole nõuetekohaselt põhjendatud, ei ole veenev. Kaebajal puudus ka

istutaiseks vajalik nõusolek. Ettekirjutuse täitmine ei too kaasa pöördumatuid tagajärgi, mida

ei saaks hiljem heastada. Kui kaebus rahuldatakse, on kaebajal võimalik nõuda istikute ja

tööde kulude hüvitamist. Arvestades, et tegemist on noorte istikutega, ei ole endise olukorra

taastamine ebamõistlikult keeruline ega võimatu. Sunniraha kohaldamise korral saab kaebaja

selle eraldi vaidlustada ning pesitsusperioodil ei saa sunniraha määramine olla põhjendatud,

kuna sel ajal ei tohi ettekirjutust täita. Kokkuvõttes leidis kohus, et avalik huvi kaitsvate

liikide ja nende elupaikade kaitseks kaalub üles kaebaja huvi ettekirjutuse täitmise

edasilükkamiseks ning EÕK taotlus tule jätta rahuldamata.

3. Kaebaja palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 6 ning

kohaldada EÕK-d.

Kaebaja leiab, et halduskohus on ekslikult hinnanud kaebuse eduväljavaateid ning järeldanud

põhjendamatult, et EÕK vajadus puudub. Kohtu hinnang tugineb väärale arusaamale

väärteoasjas tehtud lahendi tähendusest ning keskkonnakahju või selle ohu tuvastamise

eeldusest. Kaebaja rõhutab, et looduskaitseseaduse (LKS) § 32 lg 2 rikkumise tuvastamisest ei

piisa keskkonnakahju või selle ohu järeldamiseks. Selline hinnang eeldab keskkonnavastutuse

seaduse (KeVS) § 3 lg-s 3 sätestatud kriteeriumide sisulist analüüsi, mida ei

väärteomenetluses ega ettekirjutuses tehtud ei ole. Seetõttu on ekslik järeldus, et

keskkonnakahju oht on tuvastatud.

Lisaks on jäetud arvestamata, et ettekirjutuse tegemise eelduseks on ka adressaadi süü, mida

käesoleval juhul ei ole tuvastatud. Väärteomenetluses hinnati üksnes teokoosseisu täidetust,

mitte keskkonnakahju täidetust, keskkonnakahju põhjustamist ega süüd KeVS tähenduses.

Kaebaja hinnangul ei ole kaebuse eduväljavaated kesised ning halduskohus on vastupidisele

järeldusele jõudnud ekslikult. EÕK vajadus tuleneb kaebaja jaoks tekkivast olulisest ja

raskesti pööratavast kahjust, kaebaja peab kas täitma ettekirjutuse (sh hävitama istutatud puud

ja kandma kulud) või riskima korduvalt rakendatava sunnirahaga. Sunniraha vaidlustamine ei

2(3)

3-26-930

välista finantsriski, vaid lükkab selle ajas edasi. Samuti ei välista kahju hilisema hüvitamise

võimalus EÕK kohaldamist, kuna tegemist võib olla pöördumatute tagajärgedega, istikute

hävitamisega. Kohtupraktika kohaselt on kahju vältimine iseseisev alus EÕK kohaldamiseks.

Lisaks on võimalik, et KeA täidab ettekirjutuse ise, eemaldab istutatud puud, mis muudaks

olukorra faktiliselt pöördumatuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebus tuleb võtta menetlusse.

5. Kohus võib mh isiku põhjendatud taotluse alusel teha igas menetlusstaadiumis määruse

kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse

kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Esialgse

õiguskaitse taotlust tuleb põhistada (HKMS § 250 lg 2).

6. Määruskaebuse põhjal võib järeldada, et kaebajal esineb EÕK vajadus. Tal lasub

kohustus eemaldada maaüksuselt sinna istutatud puud. See mõjutab kaebaja varalist

positsiooni ja nõuab temalt lisaressurssi. Ettekirjutus on kaebaja suhtes koormav ja see omab

talle negatiivset mõju.

7. Kas esitatud väidete alusel kuulub kaebus rahuldamisele või mitte, siis seda otsustab

halduskohus asja sisulisel arutamisel.

8. Kohtutoimikus olevatest materjalidest ei nähtu, et esineks kiireloomuline ja pakiline

vajaduse loodusväärtuste kaitseks täita ettekirjutuse enne kohtuotsuse jõustumist.

Ettekirjutuses tuuakse välja, et puude istutamisega on Põlendmaa ja Ranna maaüksustele

põhjustatud keskkonnakahju tekkimise oht kaitsealuste linnuliikide soodsa seisundi

säilitamisele ning ebasoodne mõju hoiualale. Esialgse hinnangu kohaselt pole aga

ettekirjutuse alusel võimalik järeldada, et kaitsealuste linnuliikide soodne seisundi oleks juba

märkimisväärselt kahjustunud ja seetõttu nende elupaik oleks kohe kiiresti hävinemas.

Näiteks pole ettekirjutuse kohaselt taastamistöid lubatud teha lindude pesitsemise ajal, s.o 1.

aprillist kuni 31. augustini, mis viitab sellele, et ka praeguseks välja kujunenud keskkonda

kasutavad linnud oma elupaigana. Maakohtu 12. detsembri 2024. a otsusest asjas nr 4-24-

2216 nähtub, et puud istutati 2023. a mais-juunis. Seetõttu ei saa eelduslikult tegemist olla

sellise olukorraga, kus tegemist oleks ettekirjutuse ajaks suureks kasvanud puudega, mille

tõttu oleks keskkonnaoht realiseerunud või kohe realiseerumas. Kui viimati märgitud asjaolud

peaksid kohtumenetluse ajal muutuma või selginema, siis annab see aluse hinnata EÕK

küsimus ümber.

9. EÕK taotlus ja määruskaebus esitatud kujul ei sisalda selliseid asjaolusid, mis tingiksid

kogu ettekirjutuse kehtivuse peatamise.

10. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebaja EÕK taotluse ja peatab vaidlustatud

12.12.2025 ettekirjutuse nr HM2500258 sunniviisilise täitmise ehk sunniraha rakendamise.

See tähendab, et kaebajal lasub ettekirjutusest tulenev kohustus, kuid vastustaja ei saa

kohtumenetluse ajal nõuda kohustuse sunniviisilist täitmist.

(allkirjastatud digitaalselt)

3(3)