2-25-10365/5 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand

Määruse tegemise aeg ja koht

21. aprill 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-10365

Tsiviilasi

Teet Vakrõõmu hagi Iriscorp Transport OÜ vastu

leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. juuli 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Teet Vakrõõmu määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Teet Vakrõõm (ik XXXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Pärn

Kostja: Iriscorp Transport OÜ (rg-kood 10210046)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja materjalide juurde võtmata Teet Vakrõõmu määruskaebusele lisatud

tõendid – e-kirjavahetus ja Pärnu Maakohtu 16. aprilli 2025 määrus tsiviilasjas nr 2-25-

104277.

2. Jätta Tartu Maakohtu 15. juuli 2025 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt määruse põhjendusi.

3. Jätta Teet Vakrõõmu määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud Teet Vakrõõmu kanda. Kostjale

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättesaamisest (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 372 lg 5).

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja

vastuväiteid.

Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud

menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD

1. Teet Vakrõõm (hageja) esitas 30. juunil 2025 Tartu Maakohtule hagi Iriscorp Transport

OÜ (kostja) vastu leppetrahvi 5000 eurot ja sellelt viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt võimaldas hageja 9. juuni 2022 juurdepääsutee kasutamise lepingu

(leping) p 2 alusel kasutada kostjal enda omandis oleval XXXXXXXX kinnisasjal asuvat teed

juurdepääsuks XXXXXX kinnisasjale 9.–30. juunil 2022, v.a 23.–26. juunil 2022. Lepingu p

6.3 nägi ette, et kui kasutaja on tekitanud teenivale kinnisasjale mistahes kahjustusi, on ta

kohustatud likvideerima need hiljemalt juurdepääsutee kasutamise tähtaja viimaseks päevaks

ehk 30. juuniks 2022 ning tähtpäevaks kahjustuste likvideerimata jätmisel hüvitama kõik

kahjud ja tasuma leppetrahvi 5000 eurot.

Kostja tekitas teele kahjustusi, aga lasi need lõplikult kõrvaldada alles 12. augustil 2022.

Kuigi kostja lõpetas tee kasutamise juba 17. juunil 2022, oli tee ca kaks kuud parandamata,

mis põhjustas hagejale ebamugavusi. Lisaks veeti 4.–5. augustil 2022 teele remondiks

mittesobivat killustikku, nii et umbes nädal aega oli tee täielikult kasutuskõlbmatu.

Hageja eeldas, et kostjal tekkis leppetrahvi maksmise kohustus n-ö automaatselt, sest

kahjustusi ei likvideeritud tähtaegselt. Hiljem avastas hageja, et lepingu p 8.3 järgi tulnuks tal

esitada leppetrahvinõue mitte hiljem kui 30 päeva möödumisel pärast kohustuse rikkumise

avastamist. Lepingu p 8.3 on tüüptingimus, mis kahjustab tarbijast hagejat ebamõistlikult ning

on seetõttu tühine. 30 päeva nõudest teatamiseks on selgelt liiga lühike aeg, arvestades mh

seda, et võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt tuleb leppetrahvi nõue esitada mõistliku aja

jooksul, mis võib tegelikult olla ka kuni aegumistähtaja pikkune.

Hageja esindaja teavitas kostjat leppetrahvi nõudmisest 31. märtsil 2025. Pooled pidasid

seejärel läbirääkimisi, kuid kokkulepet ei saavutanud.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Tartu Maakohus keeldus 15. juuli 2025 määrusega TsMS § 371 lg 1 p 10 ja lg 2 p-de 1 ja

2 alusel hagi menetlusse võtmisest, jättis menetluskulud hageja kanda ning märkis, et kostjale

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Hagis esitatud asjaolude kohaselt hageja teadis või vähemalt pidi hiljemalt 2022. a augustis

teadma, et tee on kahjustatud ja kostja peab kahjustused likvideerima. Hageja ei esitanud

kostjale teadet leppetrahvi nõudmise kavatsuse kohta ega nõudnud leppetrahvi enne 31. märtsi

2025, st hageja esitas leppetrahvinõude ligi kolm aastat pärast nõude aluseks olevaid

sündmusi.

VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja

jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi

nõuab. See lõige sätestab õigust lõpetava tähtaja, milleks on mõistlik aeg rikkumise

avastamisest (RKTKo 11. mai 2009, 3-2-1-44-09, p 10). Õigustlõpetav tähtaeg on nõude

hagetavust välistav materiaalõiguslik põhjus (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik II.

Kommenteeritud väljaanne. Koostajad V. Kõve jt. Tallinn 2017, § 371). Perspektiivituks saab

pidada nõudeid, mille puhul ei saa hagejal juba ainuüksi materiaalõiguse järgi olla hagi

esemena märgitud nõudeõigust.

Mõistlikku aega tuleb iga kord hinnata, vastavalt asjaoludele võib sama aeg olla ühel juhul

mõistlik, kuid teisel mitte. Teatud juhtudel võib isegi kolm kuud olla ebamõistlikult pikk

tähtaeg (RKTKo 29. aprill 2008, 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise

avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s

7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas kohustatud isikul võis hea usu

põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (RKTKo 9.

mai 2018, 2-16-18005, p 13).

Arvestades lepingu kehtivusaega – vähem kui kuu – ning asjaolu, et hageja teatas leppetrahvi

nõudest ligi kolm aastat hiljem, on ta kaotanud VÕS § 159 lg 2 järgi lepptrahvi nõudmise

õiguse. Seejuures ei ole oluline, kas lepingus lepptrahvi nõude esitamise soovist teatamiseks

kokkulepitud tähtaeg tüüptingimusena kehtib. Hageja ei teavitanud kostjat igal juhul

mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudmise soovist. Hageja ei toonud ka välja, miks ta ei

pöördunud ligi kolme aasta jooksul kostja poole. Selle aja jooksul võis iga kostjaga sarnane

mõistlik isik eeldada, et hageja leppetrahvi enam ei nõuagi.

Kuivõrd hageja on leppetrahvi nõudmise õiguse kaotanud, on hagi õiguslikult perspektiivitu.

Kohus peaks alati kõrvaldama perspektiivitu nõude menetlusest nii vara kui võimalik,

sõltumata sellest, kas nõude sisuline lahendamine võiks menetluslikult lubatud olla või mitte.

Hagilt ei ole tasutud riigilõivu. Perspektiivituse tõttu ei pea kohus andma hagejale riigilõivu

tasumiseks tähtaega, sest hagi menetlusse võtmisest keeldumise korral riigilõiv tagastatakse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu 15. juuli 2025 määruse tühistada ja

saata asja tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

Kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 10 alusel põhjendamatult.

Kohus oleks pidanud andma hagejale tähtaja riigilõivu tasumiseks.

Kohus keeldus põhjendamatult hagi menetlusse võtmisest ka TsMS § 371 lg 2 alusel. Hagi ei

ole täielikult perspektiivitu ning hagejale oleks tulnud vajadusel anda võimalus asjaolusid

täpsustada või täiendada.

Hageja tarbijana ei ole põhjalike õigusteadmistega isik. Hageja arvas lepingu p 6.3 sõnastuse

tõttu, et leppetrahvinõue tekkis automaatselt. Mõistliku aja hindamisel tuleb arvesse võtta ka

seda, et kostja on suur ja kogenud transpordiettevõte, kes ei tohiks kuritarvitada oma õigusi

suhtluses tarbijatega – taunitav on lepingus tühiste ja tarbijat ebamõistlikult kahjustavate

tüüptingimuste kasutamine. Hageja selgitab täiendavalt, et kostja lubas talle täiendava

kokkuleppe alusel tarnida 5 tm küttepuid ega ole seda siiani teinud. Ükski mõistlik isik ei

hakka nõudma leppetrahvi enne, kui teine pool on täitnud ka oma täiendava kohustuse.

Samuti ei oleks ükski mõistlik isik hakanud nõudma leppetrahvi enne rikutud tee

kordategemist, mis aga juhtus ca 1,5 kuud pärast 30. juunit 2022; selleks ajaks oli 30-päevane

teavitustähtaeg möödunud. Hageja sai alles pärast esindaja poole pöördumist lõplikult teada,

et pidi leppetrahvi nõudmisest kostjat eraldi teavitama, ning esmakordselt teada, et kohustus

teha seda 30-päeva jooksul on tühine tüüptingimus. Kostjat teavitati 31. märtsil 2025 ehk

sisuliselt kohe pärast seda, kui hagejale toimetati 18. märtsil 2025 kätte makseettepanek.

Kostja esitas hageja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 13. veebruaril 2025 ehk samuti

peaaegu kolm aastat pärast lepingu kehtivuse lõppu.

Arvestades, et VÕS § 159 lg 2 kohaselt tuleb leppetrahvinõue esitada mõistliku aja jooksul,

mis võib olla ka kuni aegumistähtaja pikkune, ei saa enne hagi menetlusse võtmist asuda

põhjendatult seisukohale, et hageja oli oma õiguse lõplikult kaotanud ja hagi kindlasti

perspektiivitu. Kohus hindas ebaõigesti faktilisi asjaolusid ning kohaldas ebaõigesti

materiaalõigust. Asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja

lahendada asja sisuliselt. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi

menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist (RKTKm 2. mai

2012, 3-2-1-31-12, p 13).

4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle läbivaatamiseks ja

lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muudab osaliselt

määruse põhjendusi (TsMS 657 lg 1 p 21, § 659). Hageja määruskaebus jääb rahuldamata ja

määruskaebusega seotud menetluskulud hageja kanda.

6. Ringkonnakohus ei võta asja juurde määruskaebusele lisatud tõendeid – poolte

e-kirjavahetust ja Pärnu Maakohtu 16. aprilli 2025 määrust tsiviilasjas nr 2-25-104277

maksekäsu kiirmenetluse lõpetamise kohta. Nimetatud tõenditel ei ole määruskaebuse

lahendamise seisukohast tähtsust (TsMS § 238 lg 1 esimene lause), kohus ei hinda praeguses

asjas hagi perspektiivituse tõttu menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustamisel tõendeid.

7. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hagi menetlusse võtmata jätmine TsMS § 371 lg 1

p 10 alusel ei olnud põhjendatud. Riigilõivu tasumata jätmine on kõrvaldatav puudus ning

maakohtul tulnuks enne sellel alusel asja menetlusse võtmisest keeldumist anda hagejale

TsMS § 3401 lg 1 alusel võimalus riigilõivu tasumiseks. Samas märgib ringkonnakohus ka

seda, et tegemist ei ole menetlusõiguste heauskse kasutamisega, kui vandeadvokaadist

esindaja esitab tahtlikult puudustega hagiavalduse (dtl 2).

Maakohus jättis hagi menetlusse võtmata siiski eelkõige TsMS § 371 lg 2 alusel, mistõttu ta ei

pidanudki vajalikuks riigilõivu osas puuduse kõrvaldamist nõuda. Maakohtu põhjendusest

tuleb jätta välja viide TsMS § 371 lg 1 p 10 alusel hagi menetlusse võtmisest keeldumisele.

8. TsMS § 371 lg 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui: 1)

hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse

võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust; 2) hagi ei ole esitatud hageja

seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

Hageja viitab iseenesest õigesti sellele, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel

menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi

menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja

nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm 8. märts 2017, 3-2-1-

177-16, p 10). Ringkonnakohus leiab, et üldjuhul tuleks seda, kas kahjustatud pool on VÕS §

159 lg 2 alusel kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, hinnata tõepoolest asja sisulise

lahendamise käigus. Samuti on õige see, et maakohtul tuleks üldjuhul anda enne TsMS 371 lg

2 alusel hagi menetlusse võtmata jätmist hagejale võimalus hagi täpsustada.

Praegusel juhul jättis maakohus siiski lõppkokkuvõttes õigesti hagi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus põhjendas hagis toodud asjaolusid arvestades menetlusse

võtmisest keeldumist piisavalt ja asjakohaselt ning jättis hagi õigesti TsMS § 371 lg 2 alusel

õigusliku perspektiivituse tõttu menetlusse võtmata. Ringkonnakohus jätab maakohtu

määruse muutmata, järgib selles osas maakohtu määruse põhjendusi ega korda neid TsMS §

654 lg 6, § 659 alusel. Ka ükski määruskaebuses esitatud täiendav väide ega asjaolu ei anna

alust teha teistsugust lahendit. Hageja välja toodud asjaoludel on ringkonnakohtu arvates

tegemist selgelt perspektiivitu hagiga.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Poolte võimalik täiendav

kokkulepe küttepuude tarnimise kohta ei seondu teele tekitatud kahjustuste kõrvaldamisega

ega saa mõjutada tee kahjustamisest ja tähtaegselt kahjustuste likvideerimata jätmisest

tulenevaid nõudeid. Asjaolu, et tee tehti korda ca 1,5 kuud pärast lepingust tulenevat

tähtpäeva, 30. juunit 2022, ei pikenda leppetrahvi nõudmisest teatamise mõistlikku tähtaega

mitme aastani. Olukorras, kus tee on korda tehtud, on ca 2,5 aastat hiljem leppetrahvinõudest

teatamine pigem veelgi ebamõistlikum. Tegemist ei olnud jätkuva rikkumisega.

Määruskaebusest saab järeldada, et leppetrahvinõude tingis eelkõige kostja 2025. a esitatud

maksekäsu kiirmenetluse avaldus, mille hageja sai kätte 18. märtsil 2025. Riigikohus on

leidnud, et leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on

võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvinõuet oma edasises

käitumises arvestada (RKTKo 9. mai 2018, 2-16-18005/54, p 12). Üksnes hageja ilmne soov

omada omakorda kostja vastu rahalist nõuet, ei ole asjaolu, mida saaks praeguses asjas

arvestada. Isegi kui lepingu p 8.3 on tühine tüüptingimus ja selle asemel kohaldub VÕS § 41

alusel seadus, oli ka VÕS § 159 lg-st 2 tulenev mõistlik aeg leppetrahvi nõudmisest

teatamiseks 31. märtsiks 2025 möödunud ning hageja kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi.

9. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg-t 1 ja kaebuse

rahuldamata jätmist arvestades hageja kanda. Kuna kostjal ei ole selles menetlusetapis

hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)