4-26-374/10 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

21. aprill 2026

Kohtuasja number

4-26-374

Kohtukoosseis

kohtunik Erkki Hirsnik

Kohtuasi

Tengiz Kardava (isikukood: 37408062246) süüdistuses

liiklusseaduse (LS) § 224 lg 1 ja LS § 201 lg 2 järgi

kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemises

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu 9. märtsi 2026 otsus

Apellatsiooni esitaja

menetlusaluse isiku Tengiz Kardava kaitsja

vandeadvokaat Allan Valk

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ida prefektuuri uurija

Eduard Blaško

Menetluse vorm

kirjalik

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 9. märtsi 2026 otsus muutmata ja selle peale esitatud

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal,

kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg

peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti

kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse koostamisest.

PÕHIOSA

Menetluse käik

1. 4. veebruaril 2026 koostatud väärteoprotokolli kohaselt juhtis Tengiz Kardava samal

päeval kell 18.55 Kiviõli linnas Vabaduse pst 23 juures alkoholi tarvitanuna mootorsõidukit:

ühes liitris tema väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,18 mg/l alkoholi. Kirjeldatud

käitumisega rikkus T. Kardava liiklusseaduse (LS) § 69 lg-s 3 sätestatud nõuet, mille kohaselt

ei tohi mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus olla alkoholi rohkem kui 0,10

milligrammi, pannes sellega toime LS § 224 lg 1 tunnustele vastava väärteo. Samuti juhtis ta

mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust: see õigus oli

temalt ajavahemikuks 25. oktoobrist 2025 kuni 25. veebruarini 2026 karistusena ära võetud.

Kirjeldatud käitumisega rikkus T. Kardava LS § 90 lg 1 p 1, mille kohaselt ei tohi sõidukit

juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria juhtimisõigust, pannes sellega toime LS § 201 lg

2 tunnustele vastava väärteo.

2. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 5. veebruaril 2026 Viru Maakohtule taotluse tunnistada T.

Kardava LS § 224 lg 1 ja § 201 lg 2 järgi süüdi ning mõista talle karistuseks 12 päeva aresti.

Maakohtu otsus

3. Viru Maakohtu 9. märtsi 2026 otsusega tunnistati T. Kardava LS § 224 lg 1 ja LS § 201 lg 2

järgi süüdi ning teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel LS § 201 lg 2 järgi rahatrahviga 160

trahviühikut, s.o 1280 eurot. Lisakaristusena kohaldati KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1

alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist neljaks kuuks. Kohtuotsuse põhjendused olid

lühidalt järgmised.

4. Vaidlust ei ole T. Kardavale inkrimineeritavate süütegude faktilistes asjaoludes: ta tunnistas

end süüdi ja väljendas tehtu osas kahetsust. T. Kardava sõnul ootas ta oma venda, keda ei

tulnud. Seejärel otsustas ta 150 meetrit autoga sõita ning auto ümber parkida. Ta teadis, et tal

puudub juhtimisõigus. Pool tundi enne sõitu tarvitas ta 40 grammi viskit. Tõendusliku

alkomeetri väljatrükiga fikseeriti tema joove – 0,18 milligrammi alkoholi ühes liitris

väljahingatavas õhus. Viru Maakohtu 17. oktoobri 2025 otsusest nähtub, et menetlusalusel

isikul on sõiduki juhtimisõigus lisakaristusena ära võetud alates 25. oktoobrist 2025 neljaks

kuuks. Seega puudus isikul 4. veebruaril 2026 teo toimepanemise ajal juhtimisõigus.

Kirjeldatud teod pani T. Kardava toime otsese tahtlusega: ta teadis, et tal on juhtimisõigus

karistusena ära võetud ning teadis, et oli eelnevalt viimase tunni jooksul alkoholi tarvitanud,

kuid asus siiski mootorsõidukit juhtima. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei

esinenud.

5. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise alus süü. LS § 224 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi

kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. LS § 224 lg 3

kohaselt võib kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist. LS § 201 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300

trahviühikut või aresti. Väärteokoosseisud on täidetud ühe teoga. Seega kohaldub KarS § 63

lg 1, mille kohaselt mõistetakse karistus sätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, ehk LS

§ 201 lg 2 alusel. Maakohus leidis, et isikut võib karistada rahatrahviga. Varasemalt on teda

väärteokorras karistatud 2025. aastal kolmel korral kiiruse ületamise eest: kahel korral

rahatrahviga ning kolmandal korral arestiga 7 päeva ja lisakaristusega juhtimisõiguse

äravõtmisega 4 kuuks. Rahatrahvid on tasutud. Kohtu arvates saab T. Kardavat mõjutada

rahatrahviga, kuna ta ei ole paadunud rikkuja. T. Kardaval on püsiv töökoht ning kohtu

hinnangul tekitab rahatrahv tema elule ajas püsivaid ebamugavusi – erinevalt aresti

lühiajalisest mõjust. Karistust kergendava asjaoluna saab arvestada süü tunnistamist ja

kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 järgi. Raskendavaid asjaolusid ei esine. LS § 224 lg 1 järgi

kvalifitseeritud teo eest on süü keskmine ning LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritud teo eest on

süü alla keskmise, kuna T. Kardava pani toime üheepisoodilise ohudelikti, millega ei tekitatud

kahju. Süü suurus on kogumis üle keskmise, sest isik pani toime kaks rikkumist. Arvestades

isiku varasemaid karistusi, süü suurust, kergendavat asjaolu, rikkuja isikut ja karistuse

eesmärke, määras kohus rahatrahvi suuruseks 160 trahviühikut ning määras selle tasumise

tähtajaks 8 kuud. LS § 224 lg 3 p 1 näeb lisakaristuse kohaldamisena ette mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Eripreventiivsetel eesmärkidel ja ühiskonna

turvalisuse tagamiseks on põhjendatud kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist neljaks kuuks, st sanktsiooniraami alammäära lähedaselt. Põhi- ja

lisakaristuse määrad ei ületa kogumis süü suurust. T. Kardava kinnipidamisel viibitud aega

karistusest maha ei arvestatud, kuna ta oli kinni peetud vähem kui üks ööpäev.

Apellatsioon

6. 23. märtsil 2026 esitas T. Kardava kaitsja vandeadvokaat Allan Valk Viru Maakohtu 9.

märtsi 2026 otsuse peale apellatsiooni, paludes tühistada maakohtu otsus karistuse mõistmise

osas, mõista menetlusalusele isikule väiksem rahatrahv ning jätta lisakaristus (mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine) kohaldamata. Kaitsja leiab, et mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmine eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu menetlusalusel isikul.

Vastav seisukoht on toodud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2009 otsuses nr

3-1-1-86-09. Samuti leiab kaitsja, et menetlusaluse isiku süü oli LS § 224 lg 1 järgi

kvalifitseeritava teo osas pigem väike. Keskmise joobe asemel peaks alkoholisisaldust pidama

alkoholi tarvitamise tunnuseks. Teod ei ole vabandatavad, kuid tegemist ei ole klassikalise

juhtumiga, kus isik suundub keelatud seisundis ja vastavat õigust omamata liiklusesse – T.

Kardava soovis üksnes sõiduki ümber parkida. Samuti peaks rahatrahvi suuruse puhul rohkem

arvestama T. Kardava siira kahetsusega ning asjaoluga, et ta on algusest peale end süüdi

tunnistanud. Seetõttu on süü suurus kogumis alla keskmise ning määratav rahatrahv peaks

jääma 100 trahviühiku lähedale.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et T. Kardava pani toime LS § 224 lg 1 ja

LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod. Ka ringkonnakohtu hinnangul on T. Kardavale

etteheidetav tegu tõendatud. Samuti on sellele antud korrektne õiguslik hinnang.

8. Maakohtul on karistust mõistes küllaltki suur otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-79-03, p 11). Seetõttu saab kõrgema astme kohus

maakohtu mõistetud otsustuse ümber vaadata vaid juhul, kui esimese astme kohus on

karistuse mõistmisel teinud olulise kaalutlusvea. Maakohus ei ole kirjeldatud viisil

kaalutlusviga teinud.

9. Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud taotlust seoses lisakaristuse

kohaldamata jätmisega. Kaitsja on viidanud apellatsioonis Riigikohtu 26. oktoobri 2009

otsusele nr 3-1-1-86-09, mille punktides 7.3 ja 7.4 leiti, et mootorsõiduki juhtimise õiguse

äravõtmine lisakaristusena eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu

süüdistataval või menetlusalusel isikul. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud lahend ei

ole käesolevas menetluses asjakohane. Esiteks on võrreldes kaitsja viidatud 2009. aasta

Riigikohtu lahendiga praeguses menetluses erinevad asjaolud. Riigikohtu otsuse nr

3-1-1-86-09 punktist 7.4 nähtub, et isik oli pärast tegu taotlenud juhtimisõigust ning see viitab

isiku seaduskuulekale käitumisele. T. Kardava toimepandud väärteo ajal oli temalt karistusena

juhtimisõigus varasema süüteo eest ära võetud. Ringkonnakohtu hinnangul on juhtimisõiguse

puudumine ja selle hilisem taotlemine õigusrikkumise kontekstis erinev olukorrast, kui isikul

on karistusena juhtimisõigus ära võetud. Erinevalt kaitsja viidatud lahendist ei ole T. Kardava

üles näidanud seaduskuulekat käitumist. Vastupidi, teda ei ole heidutanud varasem karistus,

kuna ta pani lisakaristuse kandmise ajal toime kaks liiklusalast väärtegu. Teiseks aga eelöeldu

kuigivõrd oluline ei olegi, sest Riigikohus on 17. oktoobril 2024 otsuse nr 1-22-6248/51

punktides 14–17 oma seisukohta muutnud. Kõrgeima kohtu hinnangul ei ole tema varasem

seisukoht kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega. Viidatud otsuse punktis 17 asus

Riigikohus seisukohale, et juhtimisõiguse saab lisakaristusena ära võtta ka isikult, kellel seda

õigust süüteo toimepanemise ajal ei olnud. Seega ei saa lisakaristuse kohaldamisel lähtuda

kaitsja viidatud lahendist, kuna Riigikohus on 2024. aasta otsuses vastavat seisukohta

muutnud ning ka menetluste asjaolud on erinevad.

10. Ringkonnakohus ei leia ka muid põhjusi lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Maakohus

on otsuses viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2024 otsuse nr 4-24-1237

punktile 14, leides, et korduvate rikkumiste puhul (alkoholimäära ületamisega sõiduki

juhtimine) on lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol pigem reegel ja selle

võib jätta kohaldamata erandlikel asjaoludel. Ringkonnakohus peab vajalikuks mainida, et

viidatud lahendi põhimõtet seoses korduvate rikkumistega ei saa praegusse menetlusse sel

viisil üle kanda, kuna T. Kardava ei ole varem alkoholimäära ületamisega sõidukit juhtinud.

Siiski on viidatud otsus asjakohane. T. Kardava on ühe teoga täitnud kaks väärteokoosseisu, ta

on varemgi mitmeid liiklusrikkumisi toime pannud ja mitmed neist tegudest juhtusid alles

hiljuti. Varasemad karistused ei mõjutanud teda õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduma.

Riigikohus on rõhutanud, et korduvalt liiklusseaduse nõudeid eiranud liiklusrikkujad on

teistele ohtlikud, mistõttu tuleb nad liiklusest kõrvaldada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus nr 4-23-1826/41, p 12 koos edasiste viidetega). Seega leidis maakohus õigesti, et on

põhjendatud kohaldada T. Kardava suhtes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmist.

11. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlust seoses rahatrahvi

vähendamisega. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Maakohus leidis

õigesti, et kogumis on T. Kardava süü keskmisest suurem. Menetlusalune isik pani ühe teoga

toime 2 väärtegu: ta juhtis mootorsõidukit linnas kolmapäeval kell 18.55 ehk kohas ja ajal,

mil oli tõenäoliselt arvestatav liiklustihedus. Oma käitumisega lõi T. Kardava keskmisest

suurema ohu. Samuti tuleb arvestada, et isik pani alles hiljuti, s.o 2025. aastal toime 3

liiklusalast rikkumist, millest viimase eest kohaldatud karistuse mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmise kandmine ei olnud veel teo ajal lõppenud.

12. Kaitsja väitis apellatsioonis, et T. Kardava süü oli LS § 224 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo

osas väike: keskmise joobe asemel peaks alkoholisisaldust pidama alkoholi tarvitamise

tunnuseks ning tegemist ei ole klassikalise juhtumiga, kus isik suundub keelatud seisundis ja

vastavat õigust omamata liiklusesse, kuna isik soovis üksnes sõiduki ümber parkida.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohus ei olegi isiku väljahingatavas õhus

olevat alkoholisisaldust joobeks pidanud. Väiksest alkoholisisaldusest hoolimata on

seadusandja pidanud vajalikuks alkoholisisalduse piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki

juhtimise väärteokoosseisu luua. Samuti on isegi sõiduki ümberparkimisega võimalik luua

reaalne oht.

13. Lisaks süü suurusele tuleb karistuse mõistmisel arvestada kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning

õiguskorra kaitsmise huvisid (KarS § 56 lg 1 ls 2). Maakohus leidis ekslikult, et süü

tunnistamist saab käsitleda karistust kergendava asjaoluna. KarS § 57 lg 1 p 3 ei kõnele mitte

süü tunnistamisest, vaid süü ülestunnistamisele ilmumisest. Kuivõrd aga maakohtu otsuse on

vaidlustanud vaid menetlusaluse isiku kaitsja, ei saa ringkonnakohus omal algatusel T.

Kardava karistust raskendada, kuivõrd see läheks vastuollu väärteomenetluse seadustiku

(VTMS) § 146 lg-ga 2.

14. Kaitsja leidis, et karistuse mõistmisel peaks rohkem arvestama T. Kardava avaldatud

kahetsusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus märkis asjakohaselt, et siirast

kahetsust saab KarS § 57 lg 1 p 3 järgi käsitleda karistust kergendava asjaoluna.

Sellegipoolest on T. Kardava, hoolimata pikaaegsest juhistaažist, pannud alates 2025. aastast

toime juba neljanda liiklusrikkumise. Varasemad trahvid, kohaldatud arest ja juhtimisõiguse

äravõtmine ei avaldanud tema õiguskuulekusele mõju. See näitab, et T. Kardava pole oma

liikluskäitumises korrektiive teinud, vaid jätkanud liiklusväärtegude toimepanemist. Järelikult

ei ole põhjendatud kahetsuse avaldamise asjaolule karistuse mõistmisel suurema kaalu

andmine. Maakohtu poolt T. Kardavale kohaldatud rahatrahv oli keskmise määra lähedal,

lisakaristuse määr oli miinimumi lähedal. Maakohus ei ole mõistnud T. Kardavale sellist

karistust, mis ületaks tema süü suurust. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaitsja taotlusega,

et rahatrahv peaks jääma 100 trahviühiku lähedale.

15. Toodud põhjustel ning juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1, jätab

ringkonnakohus Viru Maakohtu 9. märtsi 2026 otsuse muutmata ja selle peale esitatud

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)