1-25-2014/32 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. aprill 2026, Tartu

Kohtuasja number

1-25-2014

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Marina Ninaste ja Ingrid Kullerkann

Kohtuasi ja menetlusliik

Viktor Nelipi süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi

lühimenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu 28. novembri 2025 otsus

Apellatsiooni esitaja

kannatanu M.S. i ning hagejate S.L. i ja M.B. lepinguline

esindaja jurist Danil Lipatov

Apellatsioonimenetluse

ülejäänud pooled

Viktor Nelip. Isikukood: 36211270123; varem

kriminaalkorras karistamata, 4 kehtivat väärteokaristust;

Viktor Nelipi määratud kaitsja vandeadvokaat Ahto

Sirendi;

Viru Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör

Sergei Listov;

tsiviilkostja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (PZU

Kindlustus), volitatud esindaja Tiina Saluste

Menetluse vorm

kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 28. novembri 2025 otsus osas, millega kohus jättis

rahuldamata hagejate ja kannatanu mittevaralise kahju nõuetega seotud viivisenõude.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: rahuldada tsiviilhagis kannatanu ja hagejate

esitatud viivisenõue ning mõista Viktor Nelipilt ja äriühingult AB „Lietuvos draudimas“

Eesti filiaal (PZU Kindlustus) solidaarselt:

2.1.

S.L. i kasuks maakohtu otsusega mittevaralise kahju hüvitisena väljamõistetud

214 eurolt 48,12 eurot alates hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o 16. aprillist

2024, kuni käesoleva otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise katteks

ning viivis alates 22. aprillist 2026 kuni põhinõude (214 euro) täieliku tasumiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras;

2.2.

M.B. kasuks maakohtu otsusega mittevaralise kahju hüvitisena väljamõistetud

629 eurolt 141,44 eurot alates hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o 16. aprillist

2024, kuni käesoleva otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise katteks

ning viivis alates 22. aprillist 2026 kuni põhinõude (629 euro) täieliku tasumiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras;

2.3.

M.S. i kasuks maakohtu otsusega mittevaralise kahju hüvitisena väljamõistetud

4157 eurolt 934,77 eurot alates hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o 16. aprillist

2024, kuni käesoleva otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise katteks

ning viivis alates 22. aprillist 2026 kuni põhinõude (4157 euro) täieliku tasumiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

4. Apellatsioon rahuldada.

5. Määrata osaühingule Ahto Sirendi Advokaadibüroo vandeadvokaadi Ahto Sirendi

poolt Viktor Nelipile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 178,56 eurot, sealhulgas käibemaks 34,56 eurot. Jätta see summa Eesti

Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni

esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus ja tsiviilhagi

1. Viktor Nelipile esitati karistusseadustiku (KarS) § 423 lg 1 järgi süüdistus selles, et 24.

novembril 2023 kella 18.05 paiku Lääne-Virumaal Haljala vallas Tallinn–Narva mnt 95,6

kilomeetril ei olnud ta mootorsõidukit Toyota Land Cruiser 120 (registreerimismärgiga

XXX ) juhtides ja Tallinna suunas sõites piisavalt ettevaatlik ja tähelepanelik, ei valinud

ilmastiku- ja teeoludele vastavat sõidukiirust, ei arvestanud teele tekkinud sademete

lume/lörtsi ja sellest tekkinud libedusega, ei hoidnud tema juhitud mootorsõidukit sõiduraja

piirides, kaldus asfaltkattega teest paremale tee peenrale ning sõiduki rooli vasakule keerates

kaotas sõiduki juhitavuse üle kontrolli, mille tagajärjel paiskus tema juhitud sõiduk sõidutee

vastassuuna vööndisse ja põrkas vastassuunavööndis kokku vastutuleva Narva suunas sõitva

mootorsõidukiga Volvo XC90 (registreerimismärgiga XXX ). Sõidukite kokkupõrke

tagajärjel sai sõidukis Volvo XC90 paremal pool tagaistmel, s.t juhi kõrvalistuja taga, istunud

M.S. isiku kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 23E-AOI0357 kohaselt raskeid – s.t eluohtlikke –

tervisekahjustusi: peensoole, maksa ja vasaku neeru rebendid ja parema õlavarreluu lahtine

murd. V. Nelip rikkus ettevaatamatusest liiklusseaduse (LS) järgmisi nõudeid:

-

LS § 14 lg-t 2, mille kohaselt peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid,

olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju

tekitamist;

-

LS § 16 lg-t 1, mille kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning

oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi,

vara või keskkonda, samuti peab liikleja täitma liikluskorraldusvahendi nõuet;

-

LS § 45 lg-t 1, mille kohaselt tuleb teekattemärgistusega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel

sõita sõiduraja piirides;

-

LS § 45 lg-t 7, mille kohaselt tuleb asulavälisel teel sõita sõiduolusid arvestades võimalikult

sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita

teisiti;

-

LS § 50 lg 3 p-te 1 ja p 2, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale

vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul

arvestama sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi,

ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda

sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi

ette aimama. Samuti vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused

seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

2. Kannatanu M.S. i ning hagejate S.L. i ja M.B. , s.o M.S. i isa ja ema, lepinguline

esindaja Danil Lipatov esitas tsiviilhagi solidaarselt süüdistatava V. Nelipi ja tsiviilkostja AB

„Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali (PZU Kindlustus), s.o V. Nelipi kindlustusandja, vastu.

Tsiviilhagis palus esindaja varalise ja mittevaralise kahju hüvitisena välja mõista S.L. i kasuks

1356 eurot, M.B. kasuks 4358,67 eurot ja M.S. i kasuks 40 177,58 eurot. Samuti palus

esindaja mõista kõigi kolme hageja kasuks põhinõudelt, s.o 45 892,25 eurot,

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates hagi esitamisest (s.o 15.

aprill 2024) kuni põhinõude täieliku ja kohase täitmiseni.

3. Kohtus toetas hagiavaldust kannatanu ja hagejate teine esindaja jurist Vassili

Kosteitšuk. Enne kohtuistungit hüvitas kindlustusandja PZU Kindlustus hagejate poolt

soovitud varalise kahju, välja arvatud taksoarved, kuna need jäid tõendamata. Mittevaralise

kahju katteks hüvitas kindlustusandja PZU Kindlustus S.L. ile 786 eurot, M.B. le 3371 eurot,

M.S. ile 5843 eurot. Varalise kahju osas võttis kannatanu ja hagejate esindaja hagi tagasi,

kuna see on täidetud, kuid mittevaralise kahju palub hüvitamata jäänud ulatuses rahuldada.

4. S.L. i mittevaralise kahju suuruseks hindas esindaja 1000 eurot. Lisaks liiklusõnnetuse

tagajärjel saadud kehavigastustele ja unehäiretele pidi S.L. nägema pealt oma 4-aastase lapse

kannatusi ja valu. Laps oli sunnitud olema mitu kuud haiglas, kuna ta sai liiklusõnnetuse

tagajärjel eluohtlikke kehavigastusi ja eksisteeris lapse hukkumise tõenäosus.

5. M.B. mittevaralise kahju suuruseks hindas esindaja 4000 eurot. Lisaks liiklusõnnetuse

tagajärjel saadud kehavigastustele ja posttraumaatilisele stressihäirele pidi ta nägema pealt

oma 4-aastase lapse kannatusi ja valu. Laps sai eluohtlikke tervisekahjustusi ning M.B. tundis

ennast abituna, kuna ei saanud oma last aidata. Tänase päevani elab M.B. läbi

liiklusõnnetusega kaasnenut – kardab autoga liiklemist, pabistab pidevalt oma

perekonnaliikmete elu eest.

6. M.S. i mittevaralise kahju suuruseks hindas esindaja 40 000 eurot. M.S. oli

liiklusõnnetuse ajal 4-aastane ning tal tekkisid liiklusõnnetuse tagajärjel eluohtlikud

tervisekahjustused, mis vajasid kohest operatsiooni. Operatsioonist jäänud arm võib tekitada

M.S. il alaväärsustunnet, kuna teistel lastel sellist armi pole. Samuti mõjutab üleelatu ja sellest

tekkinud psühholoogiline trauma tema vaimset tervist eluaja lõpuni. Lisaks tuleb arvestada

ostujõu kasvu, ühiskonna üldist heaolu taset ja asjaolu, et kaaskostjana esineb süüdistatava

kõrval ka liikluskindlustusandja.

7. VÕS § 113 lg 1 sätestab viiviseintressi (viivise) nõudmise võimaluse. Seega palus

esindaja välja mõista kogu kahjuhüvitise summalt (s.o 45 892,25 eurolt) viivise alates

hagiavalduse esitamisest (s.o 15. aprill 2024) kuni põhinõude kohase täitmiseni.

Maakohtu otsus

8. Viru Maakohtu 28. novembri 2025 otsusega tunnistati V. Nelip süüdistuses KarS §

423 lg 1 järgi süüdi. Teda karistati 1-aastase vangistusega, mida vähendati lühimenetluse

kohaldamise tõttu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel kaheksa kuuni.

See vangistus jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et

süüdistatav ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-

des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti V. Nelipilt lisakaristusena

6 kuuks ära juhtimisõigus. Ühtlasi mõisteti V. Nelipilt ja tsiviilkostjalt kannatanu M.S. i

kasuks mittevaralise kahju nõudena 4157 eurot, hageja S.L. i kasuks 214 eurot ja hageja M.B.

kasuks 629 eurot. Viivisenõude jättis maakohus rahuldamata. Otsustused tehti ka

menetluskulude ja asitõendite osas. Menetluskulud kogusummas 2979,04 eurot määras kohus

tasumisele ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Kohtuotsuse

põhjendused olid kokkuvõetult järgmised.

9. Vaidlust ei ole sündmuse faktilistes asjaoludes ega süü küsimuses. V. Nelipi poolt

süüdistusaktis välja toodud liiklusseaduse sätete rikkumine ettevaatamatusest on tõendatud

tunnistajate J.K. i, O.M. i ja K.K. a ütlustega, liiklusõnnetuse skeemiga ning sündmuskoha

vaatlusprotokolli ja fototabeliga. V. Nelip on tunnistanud, et tema poolt juhitud sõiduk hakkas

paremale poole tee serva kalduma ja selleks, et ta teelt välja kraavi ei sõidaks, pööras ta rooli

vasakule ja sõitis vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastutuleva sõidukiga. Seega on

tõendatud V. Nelipi teepeenrale ja selle järgselt vastassuunavööndisse sõitmine, mille tõttu

põrkas tema poolt juhitud sõiduk Toyota Land Cruiser 120 kokku vastutuleva

mootorsõidukiga Volvo XC90. V. Nelip oleks võinud ette näha seda, et kui ta ei täida

liiklusnõudeid, siis ta võib toime panna KarS § 423 lg-s 1 sätestatud süüteo, aga ta ei teinud

seda. 29. detsembri 2023 ekspertiisiakti nr 23E-AOI0357 kohaselt tuvastati kannatanu M.S. il

eluohtlikud tervisekahjustused. Seega põhjustas V. Nelip liiklusnõuete ettevaatamatusest

eiramise tagajärjel KarS § 423 lg 1 sätestatud tagajärje ehk M.S. ile raske tervisekahjustuse.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

10. Süü suuruse hindamisel leidis kohus, et V. Nelip rikkus mitmeid liiklusseaduse norme,

kuid tegi seda ettevaatamatusest ning liiklusõnnetuse tõttu sai raskelt kannatada juhi

kõrvalistuja taga istunud M.S. . V. Nelipile karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud

süüteo raskust, laadi ja tagajärgi, süüdistatava isikut ning ka seda, et V. Nelipit ei ole varem

kriminaalkorras karistatud. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja

raskendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on V.

Nelipil neli kehtivat väärteokaristust. Eeltoodud asjaolu näitab, et V. Nelip paneb jätkuvalt

toime liiklusalaseid süütegusid ja suhtub hoolimatult liiklusnõuete täitmisesse. V. Nelipile

süüks arvatud käitumine viitab üheselt tema ohtlikkusele liikluses, mille tulemusena sai

kannatanu raskeid kehavigastusi.

11. Kohtus oli arutluse all vaid mittevaralise kahju hüvitamine selles ulatuses, mida

tsiviilkostja polnud hüvitanud. Kuna kindlustusandja PZU Kindlustus hüvitas peaaegu kogu

varalise kahju, võttis kannatanu ja hagejate esindaja tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise osas

tagasi. S.L. ei viibinud seoses liiklusõnnetusega haiglas, vaid ta suunati ortopeedi

konsultatsioonile. M.B. viibis seoses liiklusõnnetusega haiglas 24. november 2023 kuni 25.

november 2023 ning talle tehti röntgen ja analüüsid. M.B. oli lastehaiglas koos oma poja

M.S. iga perioodil 24. november 2023 kuni 12. detsember 2023. Kannatanule M.S. ile tehti

mitmeid uuringuid, sh anestesioloogi uuring, kompuutertomograafiauuring ja röntgen, ning tal

avastati peesoole, maksa ja vasaku neeru rebendid ja õlavarreluu murd. Operatsioonil

eemaldati tal 80 cm peensoolt.

12. Maakohus leidis, et ilmselgelt pidid kannatanud taluma tervisekahjustuste tõttu valu ja

ebamugavusi, mis kaasnesid vigastuste raviga. Samuti on liiklusõnnetus põhjustanud

kannatanutele vaimseid läbielamisi. Seega asus maakohus seisukohale, et nii kannatanu M.S.

kui ka hagejad S.L. ja M.B. on kandnud juhtumi tagajärjel lisaks varalisele kahjule ka

moraalset kahju ning tegemist on õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahjuga.

13. Mittevaralise kahjuhüvitise suuruse määramiseks võrdles kohus eri perioodil sarnaste

asjaoludega kriminaalasjades väljamõistetud kahjuhüvitisi ning arvestas käesoleva kaasuse

asjaolusid ja ühiskonna üldist heaolutaset. Kohus tuvastas, et kannatanu M.S. ning hagejad

S.L. ja M.B. olid liiklusõnnetusest šokis, nad kõik said liiklusõnnetuse tagajärjel vigastada,

kuid kõige rohkem 4-aastane laps M.S. , kellel tekkisid eluohtlikud vigastused. S.L. i ja M.B.

läbielamised enda kehavigastuste tõttu on pigem kergemad, kuid kuna nende 4-aastasel lapsel

M.S. il tuvastati eluohtlikud tervisekahjustused ning vanemad kannatasid seetõttu

emotsionaalselt, on põhjendatud hagejatele S.L. ile ja M.B. le mittevaralise kahju rahuldamine

ulatuses, mida kindlustusandja ei hüvitanud, s.o S.L. ile summas 214 eurot ja M.B. le summas

629 eurot.

14. Kannatanu M.S. i üleelamised on laiemas võrdluses keskmised ning tekkinud

vigastused ei olnud kergemat laadi ja vajasid kirurgilist sekkumist. Seetõttu oli kohtu

hinnangul õiglaseks hüvitiseks kannatanu M.S. ile 10 000 eurot. M.S. i seaduslik esindaja

M.B. on 6. veebruaril 2024 andnud ütlusi, et kuigi vigastuste tõttu tuleb last (M.S. i) jälgida,

on laps tänaseks päevaks taastunud ja tema käsi paraneb. Arvestades eeltoodut, leidis kohus,

et vigastused ei ole kannatanule toonud kaasa elukvaliteedi langust ning ei ole põhjendatud

moraalse kahju hüvitis summas 40 000 eurot. Hagejate esindaja põhjendas sellises summas

hagi esitamist muuhulgas seoses kindlustusandja heade majandustulemustega. Kohus märkis,

et moraalse kahju väljamõistmisel tuleb lähtuda eelkõige kannatanu enda läbielamistest, mitte

kindlustusandja headest majandustulemustest. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades leidis

kohus, et vigastuste raskus ja tagajärgede ulatus on M.S. i puhul keskmine, mistõttu hindas

kohus mittevaralise kahju suuruseks kokku 10 000 eurot. Kuivõrd kindlustusandja PZU

Kindlustus tasus M.S. i kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 5843 eurot, kuulub kostjatelt

solidaarselt väljamõistmisele 10 000 eurost lisaks 4157 eurot.

15. Viiviste väljamõistmise osas vaidlesid kostjad hagile vastu. Kohtu hinnangul on nii

varalise kahju kui ka moraalse kahju hüvitamine kogusummas 22 012,42 eurot piisavalt suur

summa, mistõttu oleks lisaks sellele viivise väljamõistmine ebaõiglane. Valuraha suuruse

hindamisel tuleb vältida situatsiooni, kus kahju tekitaja peab pärast väljamõistetud

hüvitissumma tasumist elama vaesuse piiril. Seega arvestades ühiskonna üldise heaolu taset,

senist kohtupraktikat ning asjaolusid, et süüdistatav V. Nelip sai ka ise liiklusõnnetuse tõttu

kehavigastusi ning tsiviilkostja hüvitas juba enne kohtuistungit hagejate poolt soovitud

varalise kahju summas 7012,42 eurot ja mittevaralise kahju summas 10 000 eurot, tuleb

viivise nõue ja sellega esitatud hagisumma suurendamine viivise võrra alates hagi menetlusse

võtmisest kuni nõude täitmiseni jätta rahuldamata.

Apellatsioonimenetlus

16. Kannatanu ja hagejate lepinguline esindaja D. Lipatov esitas maakohtu otsuse peale

apellatsiooni, millega nad paluvad alates hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o 16.04.2024)

kuni põhinõude kohase täitmiseni mõista S.L. ile väljamõistetud 214 euro suuruse

kahjuhüvitise pealt, M.B. le väljamõistetud 629 euro suuruse kahjuhüvitise pealt ning M.S. ile

väljamõistetud 4157 euro suuruse kahjuhüvitise pealt V. Nelipilt ja tsiviilkostjalt solidaarselt

VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras ehk seadusjärgses ulatuses viivis. Apellatsiooni

põhistused on järgmised.

17. Maakohus võttis kõnealuse tsiviilhagi menetlusse täies ulatuses, s.t koos viivise

nõudega, mistõttu pidi kohus otsustama ka viivise väljamõistmise juhul, kui rahuldab hagejate

kahjuhüvitise väljamõistmise nõude kas või osaliselt. Vaidlust ei ole selle üle, et kohus

mõistis kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks kokku 5000 eurot. Kuivõrd tegemist on selgelt

kohtu tuvastatud rahalise kohustusega ning hagejad esitasid selle summa pealt ka viivise

tasumise nõude, siis kohus pidi rahuldama vastava nõude täies ulatuses. Viivis kuulub

väljamõistmisele, kui kohustatud poolel on õigustatud poole ees rahaline kohustus ja

kohustatud pool ei ole õigeaegselt oma kohustust täitnud ning õigustatud pool esitas viivise

tasumise nõude. Hagejatel tekkis kahju seoses 2023. a lõpus toimunud liiklusõnnetusega ning

hagi esitati 15. aprillil 2024, mistõttu on käesolevas menetluses läbivaadatud rahaline

kohustus muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 ls 1 järgi. Samuti on tuvastatud õigeaegselt

täitmata jäetud rahaline kohustus hagejate ees ning hagejad esitasid viivise tasumise nõude.

Seega jääb ebaselgeks kohtu otsus jätta viivis välja mõistmata.

18. Kohustatud poolel on õigus VÕS § 113 lg-e 8 koostoimes VÕS § 162 lg-ga 1 alusel

nõuda viivise vähendamist, kui viivis on ebamõistlikult suur. Praegusel juhul ei esitanud ükski

kostja viivise vähendamise taotlust. Samas ei ole ka põhjendatud viivise vähendamine

olukorras, kus nõutakse viivist seadusjärgses ulatuses. Juhul kui kohus leidis, et seadusjärgne

viivisemäär on ebamõistlikult suur, pidi kohus tuvastama VÕS § 113 lg 1 regulatsiooni

vastuolu põhiseadusega. Kohus seda teinud aga ei ole, mistõttu ei ole ka viivis seadusjärgses

ulatuses ebamõistlikult suur, et seda saaks vähendada.

19. Alates 16. aprillist 2024 kuni käesoleva apellatsioonkaebuse esitamiseni (s.o 23.

detsember 2025) moodustab sissenõutavaks muutunud viivis väljamõistetud kahjuhüvitise

5000 eurot pealt 958,88 eurot. Viivise summa ei ulatu isegi pooleni väljamõistetud

kahjuhüvitise summast, mistõttu ei ole õiglane jätta viivis välja mõistmata selle suuruse

võimaliku ebamõistlikkuse tõttu.

20. Kohus leidis sisuliselt, et viivise väljamõistmine ei ole praegusel juhul õiglane,

arvestades hagejate saadud kahjuhüvitise summat. Hagejad leiavad, et kohus võis pidada

silmas seda, et viivise nõudmisel võivad hagejad kuritarvitada oma subjektiivset õigust. Juhul

kui subjektiivset õigust püütakse kuritarvitada, võib kohus piirata selle kohaldatavust

konkreetsel juhul VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohus ei põhjendanud

viivise välja mõistmata jätmist hea usu põhimõtte kaudu. Seega juhul, kui maakohus lähtus

praegusel juhul hea usu põhimõttest, jättis kohus oma otsuse põhjendamata, rikkudes sellega

oluliselt menetlusõigust.

21. Hagejad on nõus, et viivise väljamõistmise üle otsustamisel tuleb arvestada ühiskonna

üldise heaolu taseme põhimõtet ja senist kohtupraktikat ning kohus püüdis nendele tuginedes

viivise välja mõistmata jätmist ka põhjendada. Samas jääb hagejatele ebaselgeks, mida kohus

praegusel juhul täpselt arvestas. Tsiviilkostja, kes on süüdistatavaga solidaarne võlgnik, on

suur kindlustusselts, kes teenis 2022. aastal puhaskasumina 24,9 miljonit eurot. Hagejate

arvates ei kujuta viivise tasumine 5000 euro pealt tsiviilkostjale üleliigset rahalist koormust.

Samuti oleks pidanud kohus välja tooma konkreetsed kohtuotsused, kui otsustati viivis jätta

välja mõistmata põhjusel, et „raskes liiklusõnnetuses kannatanud on juba piisavalt suure

hüvitise saanud“. Kohus on oluliselt kaldunud kõrvale kahju hüvitamise põhimõttest, mille

kohasele peab olema taastatud kahju tekkimisele eelnenud olukord, ning kohus pidi

põhjendama oma seisukohta selgemini.

22. Samuti rõhutas kohus, et süüdistatav V. Nelip sai ka ise liiklusõnnetuse tõttu

kehavigastusi. Kuigi hagejad ei vaidlusta seda tõika, jääb ebaselgeks, mida kohus mõtles selle

põhjenduse all. Kohus tuvastas, et süüdistatav põhjustas raske liiklusõnnetuse ning tema

põhjustatud liiklusõnnetuses said vigastada hagejad, kellel tekkisid nii varaline kui ka

mittevaraline kahju. Seega jääb arusaamatuks, kuidas täpselt mõjutab kahju ja viivise

väljamõistmist asjaolu, et liiklusõnnetuse põhjustaja sai enesestmõistetavalt liiklusõnnetuses

vigastada. Samuti tuleb arvestada seda, et solidaarvõlgnikuks on lisaks süüdistatavale ka

kindlustusandja.

23. Kohus püüdis ilmselt põhjendada viivise välja mõistmata jätmist asjaoluga, et

tsiviilkostja hüvitas hagejatele juba enne otsuse tegemist ligikaudu 17 000 eurot. Hagejad

rõhutavad, et kohus mõistis samas asjas 28. novembri 2025 otsusega hagejate kasuks

täiendavalt 5000 eurot. Seega tuvastas kohus enne otsuse tegemist kostjate rahalise kohustuse

olemasolu summas 5000 eurot hagejate ees ning selle, et kostjad ei hüvitanud enne otsuse

tegemist hagejatel tekkinud kahju täies ulatuses. Seega nõuavad hagejad maakohtu otsuse

alusel väljamõistetud kahjuhüvitise pealt viivise tasumist.

24. Apellatsiooni osas esitas 29. jaanuaril 2026 seisukoha tsiviilkostja PZU Kindlustus.

Tsiviilkostja nõustub kohtuga, et arvestades tsiviilkostja poolt juba tasutud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitisi, oleks viivise väljamõistmine ebaõiglane. Mõlemad kostjad

vaidlesid maakohtus vastu tsiviilhagis esitatud nõuetele, sealhulgas on süüdistatav V. Nelip

palunud jätta viivised välja mõistmata. Seega polnud eelkirjeldatud olukorras kostjatel vaja

esitada veel eraldi taotlust viivise nõude vähendamiseks ning kohus sai ka üksnes kostjate

esitatud vastuväidetest lähtuvalt teha diskretsiooniotsuse viivise nõude kohta.

25. Süüdistatava V. Nelipi määratud kaitsja A. Sirendi esitas apellatsioonile seisukoha

30. jaanuaril 2026. Kaitsja leiab, et kohus on piisavalt põhjendanud viivistesse puutuvat

otsustust. Kaitsja palub jätta apellatsiooni rahuldamata ning jätta riigi kanda

apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjatasu summas 178,56 eurot, kuna see kulu ei tulene V.

Nelipist.

26. Prokuratuur esitas seisukoha apellatsioonile 30. jaanuaril 2026. Nõustudes V. Nelipi

kaitsja ja tsiviilkostja esitatud seisukohtadega ning maakohtu otsuses väljatooduga, leiab ka

prokuratuur, et viivise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Prokurör juhib tähelepanu sellele,

et V. Nelip on süüdi tunnistatud KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises, mis on mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest

ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Prokurör leiab, et

seni, kuni kahju põhjustaja süü ei ole kriminaalmenetluses kohtu poolt tuvastatud ja seega ka

esitatud tsiviilhagi rahuldatud, ei ole see sissenõutavaks muutunud. Olukorras, kus süüdistatav

mõistetakse liiklusõnnetuse põhjustamises õigeks, jätab kohus põhjusliku seose puudumise

tõttu hagiavalduse täielikult rahuldamata, mistõttu nõue ei muutugi sissenõutavaks.

Ringkonnakohtu seisukoht

27. V. Nelipi süüditunnistamist ning kohtu poolt rahuldatud tsiviilhagi nõudeid ja nende

suurust puudutavas osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Kuivõrd kolleegium leiab, et

otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud, ei asu kohus vastavaid põhjendusi ja faktilisi

asjaolusid juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 üle kordama ning märgib järgmist.

28. Maakohus tuvastas süüdistuse aluseks oleva sündmustiku korrektselt ning

kohtukolleegium loeb sarnaselt maakohtuga tõendatuks järgmised faktilised asjaolud.

29. 24. novembril 2023 juhtis V. Nelip mootorsõidukit Toyota Land Cruiser 120

(registreerimismärgiga XXX ) ning sõitis koos J.K. i ja O.M. iga Narvast Tallinna suunas.

Samal ajal juhtis S.L. mootorsõidukit Volvo XC90 (registreerimismärgiga XXX ) ning sõitis

koos M.B. , M.S. i ja M.L. ga Tallinnast Narva suunas. Kella 18.05 paiku Lääne-Virumaal

Haljala vallas Tallinn–Narva mnt 95,6 kilomeetril kaldus V. Nelipi juhitud mootorsõiduk

asfaltkattega teest paremale tee peenrale ning sõiduki rooli vasakule keerates kaotas ta sõiduki

juhitavuse üle kontrolli. Selle tagajärjel paiskus tema juhitud sõiduk sõidutee

vastassuunavööndisse ja põrkas vastassuunavööndis kokku vastutuleva S.L. i juhitud

mootorsõidukiga. Sõidukite kokkupõrke tagajärjel sai sõidukis Volvo XC90 paremal pool

tagaistmel, s.t juhi kõrvalistuja taga, istunud 4-aastane M.S. raskeid – s.t eluohtlikke

tervisekahjustusi (peensoole, maksa ja vasaku neeru rebendid ja parema õlavarreluu lahtine

murd). M.B. le ja S.L. ile tekitati õnnetuse tagajärjel kergemad vigastused. Seega ei olnud V.

Nelip sõites piisavalt ettevaatlik ja tähelepanelik, ei valinud ilmastiku- ja teeoludele vastavat

sõidukiirust, ei arvestanud teele tekkinud sademete lume/lörtsi ja sellest tekkinud libedusega

ning ei hoidnud tema juhitud mootorsõidukit sõiduraja piirides. Eeltooduga rikkus V. Nelip

LS § 14 lg-t 2, § 16 lg-t 1, § 45 lg-t 1, § 45 lg-t 7 ning § 50 lg 3 p-te 1 ja 2 ning pani toime

KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

30. Lisaks kannatanule M.S. ile on hagejateks ka kannatanu vanemad M.B. ja S.L. . Kuigi

hagejad said ka ise tervisekahjustusi, kannatasid nad eelkõige vaimsete üleelamiste tõttu.

Nimelt sai nende 4-aastane laps liiklusõnnetuse tagajärjel eluohtlikke tervisekahjustusi ning

vanemad olid pidevas hirmu- ja ärevusseisundis, kas nende laps jääb ellu. Tänu kohesele

arstiabile ja operatsioonidele jäi kõige raskem tagajärg ehk M.S. i surm saabumata. Seega on

maakohus nõustumisväärselt leidnud, et M.B. ja S.L. kandsid lisaks neile õigusvastaselt

tekitatud varalisele kahjule ka mittevaralist kahju. Mittevaralise kahju suurused (s.o S.L. i

kasuks 214 eurot, M.B. kasuks 629 eurot ja M.S. i kasuks 4157 eurot) on kohtukolleegiumi

meelest põhjendatud ja nende üle ei ole ka vaidlust.

31. Küll aga väärivad tähelepanu kannatanu ja hagejate lepingulise esindaja D. Lipatovi

apellatsiooniväited viivise välja mõistmata jätmise kohta. Viimased tingivad ka maakohtu

otsuse osalise tühistamise. Seega analüüsib kolleegium esmalt apellatsiooni argumente ja

annab neile omapoolse hinnangu (I), seejärel võtab ringkonnakohus kokku

apellatsioonimenetluse tulemi (II) ning kujundab seisukoha apellatsioonimenetluskulude osas

(III).

I

32. Viiviste väljamõistmise osas vaidlesid süüdistatav ja tsiviilkostja hagile vastu.

Maakohus leidis, et süüdistatav V. Nelip sai ka ise liiklusõnnetuse tagajärjel kehavigastusi

ning varalise kahju ja mittevaralise kahju hüvitamine kogusummas 22 012,42 eurot on

piisavalt suur summa, mistõttu oleks sellele lisaks viivise väljamõistmine ebaõiglane.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole selline seisukoht kooskõlas seaduse ega kohtupraktikaga.

33. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 367 ls 2 järgi võib viivist nõuda

eelkõige selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 2 järgi arvestatakse viivist kahju hüvitamise

nõude puhul muu hulgas alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või

esitas raha sissenõudmiseks hagi. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus süüdistatav ja

tsiviilkostja saavad mittevaralise kahju nõudest teada alles pärast tsiviilhagi esitamist, saab

viivisearvestuse algusajaks lugeda hagi esitamise aja (RKKKo asjas nr 1-21-3082/28, p 32; vt

ka RKTKo asjas nr 2-14-62732/124, p 23; RKKKo asjas nr 1-18-5732, p 80). Käesolevas

asjas saab sissenõutavaks muutunud viivist nõuda kindla summana alates hagi esitamisest, s.o

15. aprillist 2024, kuni kohtuotsuse tegemise kuupäevani.

34. Viivisesse puutuvalt ei ole oluline VÕS § 140, mis võimaldab vähendada

kahjuhüvitist, kui muidu muutuks olukord võlgniku jaoks äärmiselt ebaõiglaseks. VÕS § 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS § 162

kohaselt. Seda saab lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, kui see on

ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise

lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kuigi vastavat

taotlust ei ole ei V. Nelip ega ka tsiviilkostja esitanud, ei oleks kolleegiumi hinnangul

vähendamine vaid maakohtu nimetatud põhjendustel ka võimalik. Nimelt on Riigikohus

olnud varem seisukohal, et üldjuhul ei ole alust seadusjärgset viivist vähendada (vt RKTKo

asjas nr 3-2-1-113-11, p 61), kuid erandjuhtudel on vähendamine siiski võimalik – näiteks

juhul, kui seadusjärgne viivis on objektiivselt võetuna väga suur summa (RKTKo asjas nr 3-

2-1-28-17, p-d 11, 12). Apellatsiooni järgi on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks

958,88 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei saa väita, et tegemist oleks objektiivselt võetuna väga

suure summaga.

35. Apellant on viidanud ka VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttele, märkides, et

otsusest küll ei nähtu, et maakohus oleks sellele tuginenud, aga kohus võis sellest lähtuda.

Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad

teha sõltumata poolte õiguslikest väidetest, ning selle poolest erineb see viivise vähendamisest

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, mida saab nende sätete kohaselt teha üksnes kohustatud

lepingupoole nõudmisel. Samas ei tohi õiguse kohaldamine olla pooltele üllatuslik, s.t kohus

peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil

avaldada selle kohta arvamust (vt RKTKo asjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Praeguses asjas ei ole

maakohus seda teinud, hoolimata sellest, et pooled ei esitanud maakohtu menetluses väiteid

viivisenõude vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Siiski on pooled saanud vastavasisulisi

seisukohti esitada apellatsioonimenetluses. (RKTKo asjas nr 3-2-1-43-13, p 14)

36. VÕS § 113 ei anna alust loobuda võlgnikult viivise väljamõistmisest seetõttu, et isik,

kelle vastu see on esitatud, on saanud ka ise kehavigastusi ning hagejatele on hüvitatud ja

väljamõistetud juba piisavalt suur summa. Nõnda talitamiseks ei anna alust ka muud

võlaõigusseaduse normid. Seesugust tõlgendust ei toeta ka kohtupraktika. Sarnaselt

apellandiga leiab ka kolleegium, et liiklusõnnetuse toimumise tagajärjel kehavigastuste ja

tervisekahjustuste saamine ei ole erandlik. Ebaõiglusest V. Nelipi või tsiviilkostja PZU

Kindlustuse suhtes ei saa rääkida – viivisenõude tingib asjaolu, et V. Nelip sooritas kuriteo ja

tekitas kahju sõidukiga, mille liikluskindlustus on sõlmitud kindlustusandja PZU Kindlustus

juures. Samuti ei tulene seadusest ega kohtupraktikast konkreetset summat, mille ületamisel

oleks viivise väljamõistmine ebamõistlik. Ka ei saa praegusel hetkel rääkida VÕS § 113 lg-s 4

sätestatud vastuvõtuviivitusest või õigustatult kohustuse täitmisest keeldumisest.

37. Tsiviilhagis sisaldus taotlus mõista V. Nelipilt ja tsiviilkostjalt solidaarselt hagejate (s.o

kannatanu M.S. i) kasuks vastavalt TsMS §-le 367 mittevaralise kahju põhinõudelt alates hagi

esitamisest (s.o 15. aprill 2024) kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

suuruses viivis. Apellatsioonis on eelnimetatud taotlust täiendatud: alates hagi esitamisele

järgnevast päevast (s.o 16. aprill 2024) kuni põhinõude kohase täitmiseni palutakse mõista

hagejale I (s.o S.L. ile) väljamõistetud 214 euro suuruse kahjuhüvitise pealt, hagejale II (s.o

M.B. le) väljamõistetud 629 euro suuruse kahjuhüvitise pealt ning hagejale III (s.o M.S. ile)

väljamõistetud 4157 euro suuruse kahjuhüvitise pealt V. Nelipilt ja tsiviilkostjalt solidaarselt

VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras ehk seadusjärgses ulatuses viivis. Kuivõrd viivise

nõudmise algusaega on muudetud, lähtub ka kolleegium viimasest, s.o apellatsioonis

taotletust.

38. Kolleegium määrab sissenõutava viivise suuruse TsMS § 367 järgi kindlaks praeguse

otsuse tegemise kuupäeva (21. aprill 2026) seisuga. Hagi rahuldamise määra leidmisel tuleb

arvesse võtta kannatanu põhinõuet ja praeguse lahendi tegemise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivist (vt nt RKKKo asjas nr 1-18-5732, p 113; RKKKo asjas nr 1-21-3082, p 34;

RKTKo asjas nr 2-15-19042, p-d 11 ja 13; RKTKo asjas nr 2-15-4981, p 19). VÕS § 113 lg 1

ls 2 järgi loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär.1 Eeltoodule tuginedes

on viivise arvestus järgmine: alates 16. aprill 2024 kuni 30. juuni 2024 8% + 4,50% aastas,

alates 1. juuli 2024 kuni 31. detsember 2024 8% + 4,25% aastas, alates 1. jaanuar 2025 kuni

30. juuni 2025 8% + 3,15% aastas, alates 1. juuli 2025 kuni 31. detsember 2025 8% + 2,15%

aastas, alates 1. jaanuar 2026 kuni 21. aprill 2026 8% + 2,15% aastas. Hagi esitamisele

järgnevast päevast, s.o 16. aprillist 2024, kuni kolleegiumi praeguse otsuse tegemiseni, s.o 21.

aprillini 2026, on viivitatud päevi kokku 736.

1 Eesti Pank. Eurosüsteem. Võlasuhete intressimäär. – https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar (20.

aprill 2026).

39. Hageja S.L. i kasuks mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena 214 eurot. Seega, lähtudes

eelmises otsuse punktis märgitust, on sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras

48,12 eurot. Nõude täieliku rahuldamise tõttu tuleb tema kasuks (tänase päeva seisuga) seega

välja mõista 214 eurot põhivõla katteks ning 48 eurot ja 12 senti viiviseid ehk kokku 262

eurot ja 12 senti. Hageja M.B. kasuks mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena 629 eurot.

Seega, lähtudes eelmises otsuse punktis märgitust, on sissenõutavaks muutunud viivis

seadusjärgses määras 141,44 eurot. Nõude täieliku rahuldamise tõttu tuleb tema kasuks

(tänase päeva seisuga) seega välja mõista 629 eurot põhivõla katteks ning 141 eurot ja 44

senti viiviseid ehk kokku 770 eurot ja 44 senti. Kannatanu M.S. i kasuks mõisteti

mittevaralise kahju hüvitisena 4157 eurot. Seega, lähtudes eelmises otsuse punktis märgitust,

on sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras 934,77 eurot. Nõude täieliku

rahuldamise tõttu tuleb tema kasuks (tänase päeva seisuga) seega välja mõista 4157 eurot

põhivõla katteks ning 934 eurot ja 77 senti viiviseid ehk kokku 5091 eurot ja 77 senti.

40. Riigikohus on oma otsustes tuginenud seisukohale, et põhinõude osalise rahuldamise

tõttu tuleb rahuldada ka kannatanute nõue mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt VÕS § 113 lg

2 alusel välja viivis mittevaralise kahju hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni nõude täitmiseni, mõistes see välja iga kannatanu osas eraldi (RKKKo asjas nr 1-

21-3082, p 32; RKKKo asjas nr 1-18-5732, p 80, 81).

41. Sissenõutavaks muutunud viivisele lisaks mõistab kolleegium süüdistatavalt ja

tsiviilkostjalt välja alates praeguse lahendi tegemise kuupäevale järgmisest päevast, s.o 22.

aprillist 2026, sissenõutava viivise VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras hageja S.L. i

kasuks välja 214 euro suuruselt nõudelt kuni põhinõude tasumiseni, hageja M.B. kasuks 629

euro suuruselt nõudelt kuni põhinõude tasumiseni ning kannatanu M.S. i kasuks 4157 euro

suuruselt nõudelt kuni põhinõude tasumiseni.

42. Kolleegium märgib veel järgmist. Kui tõepoolest ilmneb, et V. Nelip ei suuda viivist

tasuda, saab selle probleemiga tegeleda täitemenetluses, mis ongi ette nähtud olukordade

jaoks, kus isik oma võlgu ei tasu.

II

43. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2

ning § 340 lg-st l ja lg 4 p-st 5, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 28. novembri

2025 otsuse osaliselt, s.o viivise mõistmata jätmise osas. Uue otsusega mõistab kolleegium

VÕS § 113 lg 1 alusel V. Nelipilt ja tsiviilkostjalt hagejate S.L. i ja M.B. ning kannatanu

M.S. i kasuks välja alates 16. aprillist 2024 kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni

seadusjärgses määras viivised. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon tuleb

rahuldada.

III

44. Süüdistatava kaitsja esitas apellatsioonimenetluses kannatanu ja hagejate esindaja

apellatsioonkaebusele oma seisukoha. Kaitsja taotleb apellatsioonimenetluses tekkinud

kaitsjatasu summas 178,56 eurot (sh käibemaks) riigi kanda jätmist, kuna see kulu ei

tulenenud süüdistatavast V. Nelipist. Riigi õigusabi taotluse kohaselt kulus kaitsjal

apellatsiooni menetlusse võtmise määrusega ja apellatsiooniga tutvumiseks ning kohtuotsuse

taustal viimase analüüsiks 90 minutit. Seisukoha koostamiseks ja esitamiseks kulus kaitsjal 30

minutit. Ilma käibemaksuta on kaitsja kulu 144 eurot. Kolleegium leiab, et tasutaotlus on

põhjendatud ja rahuldab selle. Kaitsja tasu toimingute eest ei ületa Justiitsministri 26. juuli

2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“

§ 6 lg-s 4 sätestatud lihtmenetluses riigi õigusabi osutamise eest ettenähtud tasu piirmäära.

Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb

apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg-st 1 juhindudes riigi kanda. Kannatanu ja

hagejate esindaja apellatsioonimenetluses tasutaotlust ei esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)