3-25-2876/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunikud

Janar Jäätma, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

17.04.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2876

Haldusasi

V.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tegevuse peale

elamisloa vaidluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.01.2026 otsus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebajad V.U (Iraani Islamivabariigi kodanik,

sündinud XX.XX.XXXX) ja R.O

(Iraani

Islamivabariigi kodanik, sündinud XX.XX.XXXX)

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.U ja R.O apellatsioonkaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.U ja R.O apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 06.01.2026 otsuse

peale haldusasjas nr 3-25-2876 läbi vaatamata.

2. Määruse jõustumisel avaldada see tervikuna, asendades kaebajate nimed ja

sünnikuupäevad tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 7, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.U (kaebaja I) on Iraani Islamivabariigi kodanik ja on abielus R.O-ga . Politsei- ja

Piirivalveamet (PPA) andis 03.01.2023 kaebajale I välismaalaste seaduse (VMS) § 191 alusel

tähtajalise elamisloa ettevõtluseks nr 2025353277/TE F OÜ-s. Elamisloa kehtivusaeg oli

03.01.2023–03.01.2024. PPA pikendas elamisluba kuni 15.06.2026.

2. R.O (kaebaja II) esitas 17.12.2024 Eesti Suursaatkonda Tbilisis (edaspidi saatkond)

taotluse elamisloa saamiseks VMS § 137 lg 1 alusel ehk abikaasa juurde elama asumiseks.

Taotlus edastati ja registreeriti PPA-s 06.01.2025.

3-25-2876

3. PPA tegi 11.06.2025 otsuse nr 15.3-3.4/480-6, millega tunnistas kaebajale I antud

tähtajalise elamisloa ettevõtluseks nr 1066157677/TEP kehtetuks alates 01.07.2025 (otsus I).

PPA põhjendas otsust I lühidalt järgmiselt. Elamisloa andmise tingimused peavad olema kogu

elamisloa kehtivuse aja täidetud, kuid kaebaja I puhul see nii ei olnud. Elamisloa andmise

eesmärgiks oli võimaldada isikul Eestis elada, kuid kaebaja I Eestisse elama ei asunud.

Piiriületuste andmete järgi viibis ta Eestis vaid 19.10.2023–04.11.2023, ülejäänud aja oli ta

välismaal. Seega ei kasutanud kaebaja I elamisluba eesmärgipäraselt. Kaebaja I ei tegelenud

Eestis ettevõtlusega ega panustanud Eesti majanduse arengusse, mistõttu esineb elamisloa

andmisest/pikendamisest keeldumise alus. Kaebajal I puudus Eestis kehtiv ravikindlustus ning

see sõlmiti alles pärast seda, kui PPA algatas elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse.

Luba ei kasutatud eesmärgipäraselt. Kaebaja I selgitustest nähtub, et ta soovis peamiselt

reisida ja valis Eesti, kuna puudub kohustuslik miinimumpäevade arv Eestis viibimiseks.

4. PPA tegi 07.07.2025 otsuse nr 15.3-3.2/407-1, millega keeldus kaebajale II tähtajalise

elamisloa andmisest (otsus II), kuna kaebaja I ei oma kehtivat elamisluba Eestis.

5. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse PPA otsuste tühistamiseks ja PPA

kohustamiseks väljastama elamisload.

6. Tallinna Halduskohus jättis 06.01.2026 otsusega kaebuse rahuldamata kokkuvõtlikult

samadel põhjendustel, mille alusel keelduti elamislube kaebajatele andmast.

7. Tallinna Halduskohus edastas 09.03.2026 Tallinna Ringkonnakohtule V.U ja R.O

apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebusena käsitab kohus 03.02.2026 kell 09:23

halduskohtule saadetud ingliskeelset e-kirja koos sellele järgnenud kirjavahetusega, milles

väljendab soovi vaidlustada Tallinna Halduskohtu 06.01.2026 otsus. E-kiri ei ole

allkirjastatud, kuid see on kohtule saadetud e-posti aadressilt XXX, mille kaudu kaebaja I on

kohtuga suhelnud alates 31.08.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse esitamisest.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.03.2026 määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ning

andis kaebajatele apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu 40 eurot

tasumiseks ning apellatsioonkaebuse põhjenduse ja selgelt väljendatud taotluse esitamiseks,

aega 15 päeva määruse kättetoimetamisest arvates.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist

määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise korral tagastatakse apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult ning

loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2).

10. HKMS § 187 lg 3 punkti 7 kohaselt apellatsioonkaebus tagastatakse, kui see ei vasta

HKMS §-s 182 sätestatud nõuetele. HKMS § 182 lg 1 p 5 kohaselt esitatakse

apellatsioonkaebuses apellatsioonkaebuse põhjendus, märkides ära, millist õigusnormi on

halduskohus ebaõigesti kohaldanud või missuguse asjaolu on halduskohus ebaõigesti või

ebapiisavalt tuvastanud ning milles seisneb selline õigusnormi rikkumine või asjaolu ebaõige

või ebapiisav tuvastamine. HKMS § 182 lg 1 p 7 järgi märgitakse apellatsioonkaebuses

apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant halduskohtu

otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb.

2(4)

3-25-2876

11. HKMS § 187 lg-st 4 tulenevalt peab kohus enne apellatsioonkaebuse tagastamist jätma

apellatsioonkaebuse määrusega käiguta ja andma apellandile mõistliku tähtaja

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava ja ilmselt kõrvaldatava puuduse

kõrvaldamiseks (st apellatsioonkaebuse põhjenduse esitamiseks vastavalt HKMS § 182 lg 1

p-le 5, apellandi selgelt väljendatud taotluse märkimiseks vastavalt HKMS § 182 lg 1 p-le 7,

riigilõivu tasumiseks ja selle tasumise kohta ringkonnakohtule andmete esitamiseks vastavalt

HKMS § 182 lg 1 p-le 8). HKMS § 187 lg 4 teise lause kohaselt tagastab kohus

apellatsioonkaebuse määrusega juhul, kui apellant ei täida kohtu nõudmisi ettenähtud

tähtajaks.

12. Ringkonnakohus jättis 09.03.2026 määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ning andis

kaebajatele tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, hoiatades ühtlasi apellatsioonkaebuse

tagastamise eest puuduste kõrvaldamata jätmise korral.

Kaebajad ei ole määratud tähtajaks ringkonnakohtule selgelt väljendatud taotlust esitanud.

Ilma selgelt väljendatud taotluse ja nõuetekohaste andmeteta ei ole apellatsioonkaebuse

menetlemine võimalik ning pelgalt mittenõustumine halduskohtu otsusega ei ole piisav alus

apellatsioonimenetluse algatamiseks. Kaebajate viide sellele, et nad viibivad Iraani

Islamivabariigis ja seal esineb internetiühenduse proleeme, ei vabasta neid kohustusest tagada

kohtuga toimiv side, sealhulgas vajadusel esindaja kaudu. Arvestades, et kaebaja I on seotud

Eestis tegutseva äriühinguga F OÜ, on tal olemas seosed Eestiga ning võimalus korraldada

oma esindamine ja suhtlus kohtuga. Kuna apellatsioonkaebuse puudused takistavad selle

menetlusse võtmist, keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja

tagastab selle ka HKMS § 187 lg 3 p 3, 7 ja lg 4 alusel läbivaatamatult.

13. HKMS § 104 lg 1 kohaselt tuleb ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda

riigilõiv vastavalt seadusele ning HKMS § 182 lg 1 p 8 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses

märkida andmed riigilõivu tasumise kohta. Kaebajad ei ole esitanud ringkonnakohtule

andmeid riigilõivu tasumise kohta. Riigilõivu tasumist ei nähtu ka kohtute infosüsteemist.

HKMS § 104 lg 2 teise lause alusel tuleb apellatsioonkaebus tagastada, sest riigilõivu pole

tasutud.

14. HKMS § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui

apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt

rahuldada. HKMS § 187 lg 3 p-s 5 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alus hõlmab ka

olukorrad, kus isikul on küll kaebeõigus, kuid tema apellatsioonkaebuse eduväljavaated on

olematud (nt Riigikohtu 22.04.2013 määrus nr 3-3-1-5-13, p 8, Tallinna Ringkonnakohtu

20.06.2017 määrus asjas nr 3-16-2377).

Apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastada, kuna kaebust ei ole võimalik

ilmselgelt rahuldada. Halduskohus leidis õigesti, et Politsei- ja Piirivalveameti 11.06.2025

otsus nr 15.3-3.4/480-6 ning 07.07.2025 otsus nr 15.3- 3.2/407-1 on õiguspärased ning nende

tühistamiseks puudub alus.

Välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 1 p-de 2–4 kohaselt tunnistatakse tähtajaline

elamisluba kehtetuks muu hulgas juhul, kui välismaalasel puudub elukoht Eestis, ta ei täida

elamisloa andmise tingimusi või ei kasuta elamisluba eesmärgipäraselt. Samuti näeb VMS §

135 lg 2 p 4 ette elamisloa kehtetuks tunnistamise juhul, kui elamisloa andmise tingimused ei

ole selle kehtivusaja jooksul täidetud. VMS § 116 lg 2 kohaselt peavad elamisloa andmise

tingimused olema täidetud kogu elamisloa kehtivusaja vältel. Käesolevas asjas tuvastatud

asjaoludest nähtub, et kaebajal I puudus elamisloa kehtivuse ajal tegelik elukoht Eestis ning ta

3(4)

3-25-2876

ei kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt. Puudus ka ravikindlustus. Ühtlasi ei olnud täidetud

elamisloa andmise tingimused kogu kehtivusaja jooksul. Kaebaja I ei ole esitanud veenvaid

tõendeid selle kohta, et tema Eestis viibimine oleks olnud ettevõtlusega tegelemiseks

vältimatult vajalik VMS § 195 lg 1 p-de 3 ja 7 tähenduses. Asja materjalidest nähtub, et

äriühingu tegevus oli võimalik ka kaebaja I Eestist eemal viibides ning pelgalt seotus

äriühinguga ei anna alust elamisloa säilitamiseks.

Kohus ei pea usutavaks kaebaja I väited kavatsuse kohta Eestisse elama asuda, kuna need ei

ole kooskõlas tema tegeliku käitumise ega halduskohtule esitatud tõenditega. Samuti ei ole

elamisloa kehtetuks tunnistamine ebaproportsionaalne. VMS § 137 lg 1 kohaselt tuleb hinnata

meetme proportsionaalsust, kuid siinsel juhul ei kaalu kaebajate era- ja perekonnaelu huvi

üles riigi huvi tagada elamisloa andmise tingimuste järgimine. Kaebajatel on võimalik

perekonnaelu jätkata väljaspool Eestit. Kuna kaebaja I elamisluba tunnistati õiguspäraselt

kehtetuks, puudus alus ka kaebajale II elamisloa andmiseks VMS § 123 p 2 alusel.

Apellatsioonkaebus ei sisalda uusi ega asjakohaseid väiteid ega tõendeid, mis seaksid kahtluse

alla halduskohtu järeldused või annaksid aluse asja teistsuguseks lahendamiseks. Seetõttu on

apellatsioonkaebuse eduväljavaated ilmselgelt kasinad ning selle menetlusse võtmine ei ole

põhjendatud.

15. Ringkonnakohus keeldub HKMS § 104 lg 2 teise lause ning § 187 lg 3 p-de 3, 5 ja 7

alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastab selle

läbivaatamatult. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 187 lg 2 lause 2 alusel loetakse, et

apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

16. HKMS § 175 lg 1 ja § 178 lg 3 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtumäärus selleks

ettenähtud kohas arvutivõrgus. HKMS § 175 lg 3 kohaselt võib kohus omal algatusel

asendada avaldamisele kuuluvas lahendis sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed

initsiaalide või tähemärgiga. Kohtumääruse mõistmiseks ei ole avalikkusel vajalik teada

kaebajate nimesid, mistõttu asendatakse need määruse avaldamisel tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)