3-23-1659/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.04.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1659

Haldusasi

MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebus Keskkonnaameti

17.07.2023 korralduse nr 1-3/23/450 õigusvastasuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja MTÜ Eesti Suurkiskjad, seaduslik esindaja EL

Vastustaja Keskkonnaamet, volitatud esindaja Signe

Lehtme

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.02.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Keskkonnaameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Keskkonnaameti 02.04.2026 esitatud lisad (dtl 972–

1041).

2. Jätta Keskkonnaameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

07.02.2025 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulu nende enda kanda.

4. Pärast kohtuotsuse jõustumist tagastada MTÜ-le Eesti Suurkiskjad enam tasutud

riigilõiv 40 eurot. Kaebajal tuleb ringkonnakohtule teatada, millisele kontole see

summa kanda.

5. Jõustunud kohtuotsus avaldada tervikuna.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.05.2026 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

3-23-1659

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet (KeA) kehtestas 17.07.2023 korraldusega nr 1-3/23/450 „Pruunkaru

küttimismahu kehtestamine 2023/2024. jahiaastal“ pruunkaru küttimismahuks Eesti Vabariigi

territooriumil kokku 96 isendit (korralduse resolutsiooni p 1.1), jaotas küttimismahu

maakondade vahel, kehtestas pruunkaru küttimise korraldamiseks küttimistingimused (p 1.2)

ning pruunkaru küttimismahust kinnipidamiseks jahi registreerimise ja küttimisest teavitamise

korra (p 1.3). Korralduse kõrvaltingimusena kehtestas KeA õiguse muuta küttimismahtu ning

ohjamisalade piire (p 1.5).

Keskkonnaministri 28.05.2013 määruse nr 32 „Jahieeskiri“ § 5 lg 1 kohaselt võib karule, v.a

poegadega emakarule, pidada varitsus- või hiilimisjahti 1. augustist 31. oktoobrini karu

tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil. Jahiseaduse (JahiS) § 22 lg 2

alusel kehtestab KeA igal jahiaastal pruunkaru küttimismahu, lähtudes JahiS § 21 lg-s 4

nimetatud aruandest ja jahindusnõukogu ettepanekust. Pruunkaru on loodusdirektiivi1 alusel

kaitstav liik, kellele on ette nähtud nii elupaiga- kui ka isendikaitse. Liitumisläbirääkimiste

tulemusel on Eestile tehtud geograafiline erand ning pruunkaru on välja arvatud II lisast ja

jäetud IV lisasse, mis lubab liiki tegevuskava põhiselt kahjustuste ja ohuolukordade

vältimiseks küttida (sh loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-des b ja c toodud erandite alusel).

Euroopa Komisjon on 12.10.2021 teatises „Juhenddokument ühenduse tähtsusega

loomaliikide range kaitse kohta elupaikade direktiivi alusel“ (komisjoni teatis) toonud välja

kriteeriumid loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-des b ja c toodud erandite kohaldamiseks: 1)

esitatakse üks või mitu art 16 lg 1 p-des a–d loetletud põhjustest; 2) puudub rahuldav

alternatiivne lahendus; 3) antakse kinnitus, et erandi tegemine ei kahjusta liigi populatsiooni

soodsa kaitsestaatuse säilimist. Eestis on pruunkaru küttimine korraldatud tegevuskava alusel,

võttes arvesse muu hulgas teadlaste ettepanekuid küttimise suunamiseks kahjustuskolletesse

edasiste kahjustuste ja ohuolukordade vähendamise ja vältimise ning ka ennetamise

eesmärgil. Karude populatsiooni arvukus on viimastel aastatel märgatavalt suurenenud ning

leviala laienenud (sh Natura 2000 aladel). See kinnitab, et karude küttimisel kahjustuste ja

ohuolukordade vähendamise ja vältimise ning ennetamise eesmärgil puudub negatiivne mõju

erikaitsealade kaitse-eesmärkidele. Eesti on koostanud suurkiskjate kaitse ja ohjamise

tegevuskava 2022–2031, mille eesmärk on säilitada Eestis iga aasta vähemalt 70 sama-

aastaste poegadega karu pesakonna (asurkonna üldarvukus ca 650 isendit) olemasolu ja

jätkata jahipidamist peamiselt liigi inimpelglikkuse säilitamiseks ning karu tekitatud

kahjustuste vähendamiseks. Keskkonnaagentuuri (KAUR) aruande „Ulukiasurkondade

seisund ja küttimissoovitus 2023” (ulukiseire aruanne) andmetel on 2022. a-l karu

pesakondade arvukuseks hinnatud 96. Karu arvukus ja levik on üldist tõusutrendi väljendanud

juba vähemalt viimased 15 aastat ning asurkonna seisundit võib pidada väga heaks. 2020. ja

2021. a-tel oli pruunkaru tekitatud kahjustuste hulk mesindusele suurem kui kunagi varem,

samas on viimasel kahel aastal KeA-le teada antud kahjustuste hulk mõnevõrra vähenenud.

Pruunkaru Eesti asurkonna suurus on ca 30 isendit 1000 km2 kohta, mis on Euroopa

kõrgemaid. Karu arvukuse kasvuga kaasneb mitte üksnes risk inimese ründeks, vaid see omab

mõju ka karu kaitse rakendamisele ja seeläbi tema soodsa seisundi tagamisele. Heas seisus

1 Nõukogu 21.05.1992 direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku

kaitse kohta

2(16)

3-23-1659

suurkiskjate (hunt, ilves, karu) asurkondade olemasolu nõuab ühiskonnalt valmisolekut

nendega koos eksisteerida ning taluda sellega kaasnevaid mõjusid. Kuniks riik kompenseerib

põllumajandusloomadele ja mesilatele tekkivad kahjud, ollakse sallivamad, kuid mitte

piiritult, kui kahjude hulk ja inimeste kokkupuutevõimalus suurkiskjatega kasvab. Veelgi

enam vähendaks ühiskonna toetust raske vigastuse või surmaga lõppenud karu rünnakud

inimese vastu. Selliselt lõppevad ohuolukorrad oleks otseselt vastuolus loodusdirektiivi art 2

lg-ga 3. Kindlasti kasvaks sellega ka nõudlus karu arvukuse oluliseks vähendamiseks, mis

omakorda võib ohtu seada karu soodsa seisundi Eestis.

Karu arvukuse kasvuga suureneb tõenäosus inimese ja karu vaheliseks konfliktiks, seda eriti

asulate lähedal, kuhu põlistest elupaikadest välja tõrjutud peamiselt nooremad isendid tulevad

endale elupaika ja toitu otsima. KeA-le on 2023. esimesel poolaastal teada antud 9 juhtumist,

kus inimese ja karu teed ristusid. Häirekeskuse riigiinfo telefonile laekus selliseid teateid

sama aja kohta 25. Paljud neist leidsid aset asulate läheduses ja mitmel juhul tundis inimene

reaalset hirmu karu rünnaku ees. Reeglina inimesed nendest kohtumistest ametkondadele

teada ei anna, sest puudub arusaam, mida sellistel puhkudel üldse ette võtta. Pigem jagatakse

infot karuga kohtumiste ja nende tegevusjälgede (nt väljaheited kodulähedaste liikumisteede

ääres) kohta kogukonna liikmete vahel, et teineteist ohu eest hoiatada. Inimeste suurenev

ohutunne karu suhtes ei ole otseselt mõõdetav, kuid meediakajastusi on järjest sagedamini ja

KeA-le edastatud infot arvesse võttes on karude arvukusest tingitud kokkupuudete

sagenemine ja konfliktide ohu suurenemine siiski selge. Viimastel aastatel on seoses karude

arvukuse tõusuga suurenenud ka nende osalusega liiklusõnnetuste arv: 2013–2017 hukkus

Eestis liiklusõnnetustes aastas 1–2 karu, alates 2018. aastast 5–7 isendit aasta kohta. Võib

eeldada, et legaalse tegevuse lubamine vähendab ja ennetab väga suure tõenäosusega karude

ebaseaduslikku küttimist (Rootsi näide). Loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-s c toodud erand karu

küttimiseks ei eelda, et oluline kahju (rünnak inimesele) oleks aset leidnud.

Pruunkarude küttimisele puudub rahuldav alternatiivne lahendus. Karu tekitatud kahjustuste

ennetamise esmased lahendused on võimalike kahjukannatajate poolt ohustatud vara (eeskätt

mesitarud) kaitsemeetmete rakendamine ja nende subsideerimine, kahjustuste hüvitamine riigi

poolt; avalikkuse ja sihtrühmade teadlikkuse tõstmine kahjude ennetusmeetmete ning inimese

käitumise kohta. Nende alternatiivide aktiivsel propageerimisel ning toetuste tulemusel on

paaril viimasel aastal vähenenud mesitarude kahjustused. Küll ei ole võimalik täielikult

vältida silorullide ning vilja kahjustamist. Ühtlasi puudub alternatiiv, et kõrge ja tõusva

arvukuse juures välistada võimalik oht inimestele. Küttimise ning karude käitumise vaheliste

seoste uuringute tulemusel saab väita, et teema on kompleksne (arvukuse tihedus, vanuseline

struktuur, sugude suhe, toidu kättesaadavus), kuid käitumuslik seos küttimisega on olemas.

Karud väldivad rohkem inimest nendel aladel (nt ei liigu radadel), kus toimub küttimine,

kütitavas populatsioonis on loomad inimese suhtes ettevaatlikumad/aremad.

Erand ei kahjusta populatsiooni soodsa kaitsestaatuse säilimist, sest pruunkarude populatsioon

on Eestis väga heas seisus ja arvukus on viimastel aastatel olnud jätkuvas tõusutrendis – seda

ei ole mõjutanud ka varasemate aastate küttimine.

KAUR-i küttimisettepanek on määrata pruunkaru esialgseks küttimismahuks 2023/2024.

jahiaastal Eestis kokku 96 isendit, sellest Harju maakonnas 11, Ida-Viru maakonnas 15,

Jõgeva maakonnas 13, Järva maakonnas 13, Lääne maakonnas 1, Lääne-Viru maakonnas 16,

Põlva maakonnas 2, Pärnu maakonnas 5, Rapla maakonnas 3, Tartu maakonnas 8, Valga

maakonnas 1, Viljandi maakonnas 7 ja Võru maakonnas 1. Ettepaneku tegemisel on

arvestatud pruunkaru asustustihedust, juurdekasvunäitajaid, arvukuse muutust viimase nelja

aasta jooksul, eelnevate aastate küttimisstruktuuri ning 2022. a ja 2023. a kahjustuste

paiknemist ja ulatust. KAUR-i ettepanekul ei kehtestatud 2023/2024. jahiaastal Hiiu ja Saare

maakonnale pruunkaru küttimismahtu. Harju maakonna puhul on tehtud ettepanek mitte

3(16)

3-23-1659

lubada pruunkaru küttimist seoses emakarude küttimisega varasematel aastatel Nissi ja Padise

jahipiirkondades ning Lääne maakonnas Linnamäe, Nõva, Palivere, Riguldi, Risti ja Variku

jahipiirkondades. Põhjendatud on kehtestada 2023/2024. jahiaasta pruunkaru küttimismaht

vastavalt ulukiseire aruandes toodud soovitustele. Maakondliku küttimismahu jagamisel

jahipiirkondade vahel on arvesse võetud pruunkaru kahjustuste esinemist ja inimestele

ohuolukordade esinemisega seotud juhtumeid jahipiirkondades; samuti asjaolu, et karud

liiguvad kõrge asustustihedusega piirkondadest (nt Ida-Viru ja Jõgevamaa) üle maakondade

piiride madalama asustustihedusega piirkondadesse (nt Lääne-Viru ja Harjumaa), kus

tekitavad ka kahjustusi või põhjustavad ohuolukordi (sh satuvad asulatesse, elamute lähedale,

maanteedele jne). Muu hulgas lubatakse karu küttida kahjustuste ja ohuolukordade

ennetamiseks ka piirkondades, kus kõrge arvukuse tõttu on kahjustuste ja ohuolukordade

tekkimine tõenäoline. Kui kahjustuspiirkonna jahipiirkonnad augustikuu jooksul eraldatud

küttimismahtu ei realiseeri, siis septembris ja oktoobris võivad realiseerimata küttimismahtu

edasiste kahjustuste ja ohuolukordade vältimise ja ennetamise eesmärgil kasutada ka teised

maakonna jahipiirkonnad.

KeA ei nõustu MTÜ Eesti Suurkiskjad arvamusega korralduse eelnõu kohta. Korralduses ei

lubata karude küttimist inimpelglikkuse säilitamise eesmärgil, vaid kahjustuste ning

ohuolukordade vältimiseks ja ennetamiseks (mh piirkonniti karu kõrge asustustiheduse tõttu).

Samuti ei ole karude tekitatavate kahjude ärahoidmiseks kõikjal võimalik rakendada

tarastamist ning seda eriti suuremate alade puhul (karud teevad kahju ka suurtele

viljapõldudele, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on koostanud KeA-le ka sellekohase

märgukirja).

2. MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas 26.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse KeA

17.07.2023 korralduse tühistamiseks.

Pruunkaru on Euroopa Liidus loodusdirektiivi alusel rangelt kaitstav liik ja kantud lisasse IV,

isendikaitset reguleerivad loodusdirektiivi artiklid 12–16. Berni konventsiooni järgi on

pruunkaru Eestis konventsiooni lisas II (rangelt kaitstav liik). Et tagada EL-i õiguse täielikku

toimet, tuleb jahieeskirja § 5 lg-t 1 mõista viisil, et lubatud on pruunkarule jahti pidada üksnes

olulise kahjustuse vältimiseks ning juhul, kui puuduvad muud selle eesmärgi saavutamiseks

sobivad alternatiivid. Erandi tegemisel peab taotletav eesmärk olema esitatud selgelt ja täpselt

ning liikmesriigi asutus peab usaldusväärseid teaduslikke andmeid arvesse võttes tõendama, et

erandid on selle eesmärgi saavutamiseks sobivad. Korralduses tuginetakse loodusdirektiivi art

16 lg 1 p-dele b (kahjude ennetamine) ja c (rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides) ning

salaküttimise vähendamisele. Korralduses ei viidata konkreetselt, milliste isendite tekitatud

kahju või ohtu proovitakse ära hoida, millisele konkreetsele mesinikule või

loomasöödapallide omanikule tekitatavat kahju proovitakse ära hoida või milliseid

alternatiivseid ennetusmeetmeid nad on juba rakendanud. Selgusetuks jääb, millised

karuisendid tapetaks art 16 lg 1 p-i b ja millised p-i c alusel. Kahjude ärahoidmine ei eelda

tingimata, et kahju on juba tekkinud, kuid see ei vabasta range kaitse erandi eelduste

kohustuslikest kontrollidest, sh erandi otstarbekuse ja alternatiivide puudumise kontrollist.

Erandite tegemise õiguspärased põhjused ei saa olla tavapärased äririskid. KeA pole ära

näidanud, et karude kahjustused oleks eriti olulised. Nii kaua, kui on paika panemata, millised

kahjud on eriti olulised, on erandite tegemise otstarbekust ja proportsionaalsust võimatu

hinnata ning korraldus on meelevaldne.

KeA pole tõendanud, et rangest kaitsest erandi tegemisele ei ole rahuldavaid alternatiive.

Rahuldavaks alternatiiviks loetakse sisuliselt kõik teada olevad tehnilised võimalused, isegi

kui nende rakendamine oleks raske. Piisav peaks olema ka selline alternatiiv, mis ei välista

ohtusid inimesele või kahjusid sajaprotsendiliselt. Enamik mesilatele ja loomasöödapallidele

tekkinud kahjudest tulenevad ebapiisavatest ennetusmeetmetest. Piirdeaedade püstitamine ja

4(16)

3-23-1659

silorullide vedamine ladudesse on tehniliselt teostatavad ennetusmeetmed ning järelikult

rahuldavad alternatiivid. Kaebaja analüüsis aastatel 2013–2018 karude tekitatud kahjusid.

Statistika järgi on silorullidele tekitatud kahjudest suur osa leidnud aset majadest kaugel ning

sügise keskel või lõpus, s.t kahjud on tekitatud vedelema jäetud silorullidele. Ühelgi juhtumil

ei kaitstud palle nt piirdeaiaga, rääkimata lattu vedamisest. Silorullide kahjustamise teateid on

Eestis väga vähe võrreldes sellega, kui palju neid rulle valmistatakse ja põldudele vedelema

jäetakse. 6 a jooksul teatatud 510 mesilaskahjustuse põhjal selgub, et elektriaeda ehk

elektrikarjust kasutati ennetusmeetmena ainult 5% juhtudest (25 juhtumit). Nendest 25

juhtumist paaril juhul (0,4% kõigist juhtudest) oli kasutusel suurkiskjate vastu efektiivseim

ehk 5 traadiga elektrikarjus. Ka nendel kahel juhtumil ei või teada, kas aiad olid hooldatud,

piisava pinge alla või üldse töökorras. Paljud kahjusaajad (eriti mesinikud) ei ole aastate

jooksul muutnud oma praktikat ja on lasknud tekkida uusi kahjustusi, ilma et pärast esimese

kahju ilmnemist oleks võetud kasutusele varasemast efektiivsemaid ennetusmeetodeid.

Statistikas ei olnud ühtegi teadet karu poolt viljale tekitatud kahjudest. Ka pole KeA

korralduses ära näidanud, et kahjud viljale oleks eriti olulised ja vilja kaitseks pole olemas

rahuldavaid mitteletaalseid alternatiive. Tegemist on tavapärase äririskiga, millega on

põllumehed aastaid hakkama saanud. Kaebajal pole kasutada uuemat statistikat, kuid KeA ei

ole korralduses ära näidanud, et pärast 2018. a-t tekitatud kahjustusjuhtumite puhul oleks

olnud kasutusel adekvaatsed ennetusmeetmed. Tõendamiskohustus on haldusorganil.

Korralduses ei ole antud hinnangut, kui palju kahjusid eranditega ära hoitaks ning kas selle

tulemuseni ei jõutaks ka alternatiividega. Mitteletaalsed ennetusmeetodid on palju

efektiivsemad. Seda kinnitab E. Tammelehe eksperthinnang (kaebuse lisa 1). Viimasest

selgub ka, et siiani ei ole teadusuuringutes leitud seost karude küttimise ja kahjude

ärahoidmise vahel. Seoses loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-s c nimetatud erandiga on oht olemas,

kuid see on väike, võrreldes ühiskonnas esinevate muude ja oluliselt suuremate riskidega,

mida inimesed tolereerivad. Suurim oht tekib jahiolukordades, mil karu kaitseb ennast.

Loodusdirektiivi mõttes peab olema oht reaalne, mitte eeldatav. Vastustaja seletus, et väga

paljud inimesed võivad karusid karta, ei ole piisav tõestus, et kütitud karud olid inimestele

reaalselt ohtlikud. Maakondlike küttimislubade jagamine tähendab, et tapetakse isendeid, kes

potentsiaalselt kunagi kahju ei tekitaks ja tegu on lihtsalt üldise arvukuse piiramisega.

Tartu Ülikooli teadlased on välja toonud, et Eesti suurkiskjate seire ei ole teaduspõhine2.

Seega on alust karta, et arvukust taastama hakanud karude asurkonnale tehakse liiga. Kahe

eelmise aasta peale kütitud ligi 200 isendit on väga suur osa asurkonnast.

Vaidlustatud korraldus ei erine oma põhjenduste poolest eriti eelmise aasta korraldusest, mis

tunnistati õigusvastaseks. Ringkonnakohtu selgitusel pidi vastustaja komisjoni teatises toodud

kontrolliskeemi kohaselt ära näitama, et konkreetse arvu karude küttimine aitab ära hoida

oluliste kahjustuste tekkimise suure tõenäosuse, kuid vastustaja pole seda teinud.

3. Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohus lubas 02.01.2025 määrusega kaebajal üle minna KeA 17.07.2023

korralduse õigusvastasuse tuvastamise nõudele.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.02.2025 otsusega kaebuse ning tegi kindlaks KeA

17.07.2023 korralduse nr 1-3/23/450 õigusvastasuse. Halduskohus mõistis KeA-lt kaebaja

kasuks välja menetluskulud 40 eurot, jättes muus osas menetlusosaliste menetluskulud nende

enda kanda.

Kuigi kaebaja on 08.12.2024 seisukohas viidanud ka KeA 2024. a korraldusele, ei ole see

siinse vaidluse esemeks ja asjaomased viited tuleb seega jätta tähelepanuta. Praegune vaidlus

2 https://arvamus.postimees.ee/7667699/tartu-ulikooli-teadlased-eesti-suurkiskjate-seires-on-aeg-ule-minna-

tegelikule-teaduspohisusele

5(16)

3-23-1659

taandub küsimusele, kas vaidlustatud korraldusega pruunkaru küttimismahu määramine

2023/2024. jahiaastaks oli kooskõlas loodusdirektiivist tulenevate nõuetega ning piisavalt

põhjendatud. Seejuures on osaliselt sarnaste põhjendustega 2022/2023. jahiaastaks

küttimismahtu kehtestav korraldus jõustunud kohtuotsusega praeguseks tunnistatud

õigusvastaseks (haldusasi nr 3-22-1629). Viidatud haldusasjas avaldatud kohtute seisukohad

on asjakohased ka siinse asja lahendamisel, mistõttu kohus järgib neid ega pea vajalikuks

kõiki põhjendusi täies mahus korrata.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas 18.10.2024 otsuses (p 20), et loodusdirektiivi IV lisas ei ole

Eestile tehtud pruunkaru puhul mingeid erandeid ja pruunkaru küttimine on seega lubatud

loodusdirektiivi art-s 16 nimetatud tingimustel ja korras. Vastupidine seisukoht ei ole seega

põhjendatud. Loodusdirektiivi art 16 lg 1 järgi võib liikmesriik teha teatud juhtudel direktiivi

art-te 12, 13 ja 14 ning art 15 p-de a ja b sätetest erandi, kui muud rahuldavat alternatiivset

lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme

säilitamist nende looduslikul levialal, mh eriti oluliste saagi-, karja-, metsa- , kalamajandus-,

veemajanduskahjude ja muud liiki omandiga seotud kahjude ärahoidmiseks (punkt b) või

rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti

mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida

keskkond saab erandite andmisest (punkt c). KeA selgitusel on erandimeetme rakendamise

eesmärgiks kahjude (sh nii vara kui ka inimese elu ja tervist puudutavate kahjude)

vähendamine ning ennetamine. Seega on tuginetud nii p-dele b kui ka c. Vastustaja pidi ära

näitama, et 96 pruunkaru isendi küttimine 2023/2024. jahiaastal aitab ära hoida oluliste

kahjustuste tekkimise suure tõenäosuse. Kahju tuleb tõendada (see ei tohi olla puht

hüpoteetiline) ning see peab vähemalt suures osas olema omistatav konkreetsele loomaliigile

(vt Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p-d 70-72; Tallinna Ringkonnakohtu

18.10.2024 otsus nr 3-22-1629, p 21).

Seoses varakahjudega on KeA vaidlustatud korralduses viidanud, et 2020. ja 2021. a-tel oli

pruunkaru tekitatud kahjustuste hulk mesindusele suurem kui kunagi varem, samas viimasel

kahel aastal on võrreldes eelmise aasta sama perioodiga KeA-le teavitatud kahjustuste hulk

mõnevõrra vähenenud (korralduse p 2.6). KeA kirjeldatud trendi kinnitab ka ulukiseire

aruanne, millest KeA on korralduse andmisel lähtunud. Aruande kohaselt oli karu tekitatud

kahjustuste hulk mesindusele 2022. a-l, võrreldes aasta varasemaga, üle kahe korra väiksem ja

kahjustatud mesitarude arv viimase nelja aasta madalaim. Samuti märgitakse, et 2023. a

kevadel oli kahjustuste hulk taas kahanenud eelmise aasta sama perioodiga võrreldes (dtl

584). Enim kahjustusi oli Järva- ja Viljandimaal, 2022. a-ga võrreldes olid kahjustused

kasvanud vaid Ida-Viru- ja Jõgevamaal, kuigi päris puutumata ei jäänud mesilad üheski

Mandri-Eesti maakonnas (dtl 587 ja joonis dtl 588). Suurkiskjate kaitse ja ohjamise

tegevuskavast nähtub, et karu tekitatud kahjustused on olnud Eestis seotud peamiselt mesilate

rüüstamisega. Tegevuskavas kirjeldatakse, et 2020. a-l kahjustasid pruunkarud KeA-le

teadaolevalt 221 korral 179 mesilas 511 mesitaru (2019. a-l vastavalt 193 korral 163 mesilas

354 tk) ning viimaste aastate keskmine registreeritud karu kahjustatud mesilasperede arv on

olnud ca 300. Tegevuskavas on välja toodud, et karude tekitatud registreeritud kahjude arv on

viimastel aastatel kasvanud, kuid märgitud, et ilmselt on kasvanud ka teadlikkus kahjude

teatamise ja hüvitise saamise võimalusest, mis võib omakorda olla tõstnud kahjuteadete

edastamise aktiivsust (dtl 705). Samuti viidatakse sellele, et karude arvukuse tõusuga on

samal ajal tõusnud mesinduse populaarsus ja mesilate arv ning sellega seoses ka kahjustuste

tõenäosus (dtl 713).

Kaebusele vastates selgitas KeA, et kuna karude tekitatud kahju juhtumite arv on 2022. ja

2023. a-tel oluliselt väiksem, näitab see, et korralduses välja toodud alternatiivsed meetmed

täidavad koosmõjus oma eesmärki. Sellise järeldusega ei saa nõustuda. 31.07.2023 seisukohas

6(16)

3-23-1659

märkis KeA, et 2020. a-l kütiti 92 karu, 2021. a-l 85 karu, 2022. a-l 91 karu (dtl 665).

2023/2024. jahiaastal kütiti 95 karu. KeA esitatud andmetest nähtuvalt on kütitud isendite arv

viimastel aastatel (2020–2023) seega olnud suhteliselt sarnane. Samas on 2022. ja 2023. a-tel

KeA-le teavitatud karu tekitatud kahjustuste hulk nii KeA selgitusel kui ka ulukiseire

aruandest nähtuvalt oluliselt vähenenud, seevastu 2020. a ja 2021. a-l oli pruunkaru tekitatud

kahjustuste hulk mesindusele suurem kui kunagi varem. Seega ei nähtu, et just karude

küttimine, mille suurusjärk on olnud viimastel aastatel väga sarnane, oleks mesilate

rüüstamisega seotud kahjude vältimisele omanud positiivset mõju.

Karude poolt kariloomade võimaliku kahjustamise kohta on nii suurkiskjate kaitse ja

ohjamise tegevuskavas (dtl 704) kui ka ulukiseire aruandes (dtl 588) märgitud, et kariloomade

murdmist karude poolt juhtub Eestis väga harva ja seda statistikat ei ole mõtet esitada.

Kariloomadele tekitatud kahju ennetamise vajadusele ei ole vaidlustatud korralduses ka

tuginetud ning seega puudub vajadus seda kahju põhjalikumalt käsitleda.

Vaidlustatud korralduses on põgusalt viidatud ka silorullide ja vilja kahjustamisele karude

poolt. Ulukiseire aruandest nähtub, et lõhutud silorullide kogused, aga ka kahjustuste trend on

võrreldavad mesitarude omadega: 2021. a jäi silma rekordiliste silopallide lõhkumistega, kuid

2022. a-l lõhuti karude poolt silorulle võrreldes 2021. a-ga üle kolme korra vähem (dtl 588).

Seirearuande kohaselt tekitavad karud olulisi kahjustusi ka põllukultuurides, eelkõige maisi-,

kaera- ja nisupõldudel, kuid selle kohta puudub statistika ja lisaks võib olla keeruline või

lausa võimatu hinnata, kui suur ühest või teisest põllust on rüüstatud karude ning kui suur osa

metssigade poolt (dtl 589). Seega ei ole põllukultuuridele tekitatud kahju omistatav

konkreetselt karudele.

Kokkuvõttes nähtub korralduse aluseks olevast ulukiseire aruandest 2023. a kohta, et kõigis

Mandri-Eesti maakondades oli mesilate ja/või silorullide kallal käidud, kuid märksa vähem

kui eelneval kolmel aastal. Teistest eristub selgelt Järvamaa, kus kolmel viimasel aastal on

karu kevadised ründed mesilatele olnud suurimad ning on aasta-aastalt kasvanud (dtl 589).

Eelnevat arvestades ei ole veenvalt ära näidatud, kuidas 96 pruunkaru isendi küttimine

2023/2024. jahiaastal aidanuks ära hoida eriti oluliste kahjustuste tekkimise suure tõenäosuse.

Seega ei ole täidetud erandile b tuginemise esimene eeldus. Ennekõike arvukuse piiramine ei

saa olla erandi kohaldamise eesmärgiks. Ulukiseire aruandes on märgitud, et kuigi karu

kahjustuste hulk on kahtlemata seotud karude arvukusega, mängivad väga olulist rolli ka

muud tegurid, mis võivad aastati suurel määral kõikuda: esiteks loodusliku toidu rohkus ning

kättesaadavus sügisesel nuumaperioodil (vajadus mesitarude kallale minna väheneb toidu hea

kättesaadavuse korral), teiseks omaniku poolt kahjustuste ennetamiseks tarvitusele võetud

abinõud ja riigipoolne tugi sellele, kolmandaks võimalikele kahjustajatele suunatud küttimise

õnnestumisele (dtl 588). Viimase kohta nähtub seirearuandest, et nii mesilakahjustuste

tekitajateks kui ka silorullide kahjustajateks peetakse eeskätt noori karusid, kes teevad seda

enda suurema energiavajaduse tõttu või lihtsalt mängulustist (dtl 588). Samas on välja toodud,

et küttimissurve on suurenenud täiskasvanud emakarudele (dtl 591).

Esitatud andmed ei võimalda järeldada, et just letaalsete ning mitteletaalsete meetmete

kombineerimine on andnud soovitud tulemuse eriti oluliste kahjude vältimisel. Kuna

letaalsete meetmete kasutamine on viimastel aastatel toimunud sarnases mahus, tuleb soovitud

tulemuse saavutamine omistada pigem mitteletaalsete meetmete kasutamisele. Kuivõrd

kahjustuste hulk võrdluses aastatega 2020 ja 2021 on seega eeldatavasti ennekõike

mitteletaalsete meetmete kasutamise tõttu märkimisväärselt vähenenud, ei ole ühtlasi piisavalt

põhjendatud ega tõendatud, et olemas ei oleks rahuldavat alternatiivset lahendust, mis

võimaldaks saavutada taotletava eesmärgi. Sellist järeldust kinnitab suurkiskjate kaitse ja

ohjamise tegevuskava, milles märgitakse, et üldiselt soovitatakse maailmas suurkiskjate

kahjustuste puhul toetada kahjustuste ennetusmeetmeid ning need on viimasel aastakümnel

7(16)

3-23-1659

tugevalt tõusnud (dtl 703). Tegevuskavas on seejuures analüüsitud aastateks 2012–2021

koostatud suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava täitmist ning leitud, et on selgeid

signaale, et ellu viidud ennetusmeetmed (kiskjatõrjeaiad ja karjavalvekoerad) on väga tõhusad

(dtl 713). Elektrikarjuse kasutamise võimalusele kui tõhusa meetme olemasolule viitas ka

Tallinna Ringkonnakohus 18.10.2024 otsuses (p 34). Vaidlustatud korralduses on KeA samuti

selgitanud, et korralduses nimetatud alternatiivide aktiivsel propageerimisel ja toetuste

tulemusel on viimastel aastatel vähenenud mesitarude kahjustused. Seega ei ole täidetud ka

muude rahuldavate vahendite puudumine kui teine erandile b tuginemise eeldus.

Eelnevast tulenevalt puudub vajadus hinnata erandi kohaldamise kolmandat aspekti ehk seda,

kas erandi kohaldamine kahjustaks karu populatsiooni soodsa kaitsestaatuse säilitamist.

Vastustaja on korralduse andmisel tuginenud lisaks loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktile c.

Jahieeskirja § 5 lg 1 lubab karule jahti pidada inimese elule või tervisele tekkiva ohu

vältimiseks. Sellekohased põhjendused on esitatud korralduse p-s 2.7, kuid need jäävad siiski

väga üldsõnaliseks. Neist ei selgu, kas karudest KeA-le või Häirekeskusele teatanud inimesed

on karusid näinud metsas käies või on märkimisväärselt suurenenud karude kohtamine just

aktiivse inimtegevusega aladel. Kuigi korralduses kirjutatakse, et paljud kohtumised toimusid

asulate läheduses, on ka see viide väga üldine, jättes täpsustamata isegi kohtumiste

suurusjärgu, samuti selle, kas või kuidas on karude viibimine asulate läheduses varasemaga

võrreldes muutunud. Suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavast nähtub, et karud üldiselt

väldivad aktiivse inimtegevuse (nt linnade) lähedust (dtl 693). Ehkki karuga kohtunud

inimestes tekkinud hirmule on korralduses viidatud, ei selgu sellest ka üldistatult, mitmel

juhul karuga kohtunud inimene karu rünnaku ees reaalset hirmu tundis ja kus selline

kohtumine toimus (kas metsas või asula läheduses; millistes maakondades või

jahipiirkondades). Samuti ei nähtu esitatud põhjendustest hinnangut, kui palju suureneb

tõenäosus karurünnakuteks seoses karude arvukuse kasvuga. Isegi kui karudega

kokkupuudete sagenemisest järeldada karude arvukuse tõusu, ei saa ainuüksi sellega

automaatselt põhjendada suuremat ohtu elanikkonnale.

Erandeid tuleb rakendada kitsalt ja nende vajadust konkreetselt põhjendada, mis aitaks tagada

nende kohaldamise kontrollitavust. Seega ei piisa rahvatervise ja elanikkonna ohutuse

tagamise vajaduse erandile tuginemisel ainuüksi üldistest põhjendustest seoses pruunkarust

lähtuda võiva ohuga. Põhjendatud kahtlus inimese elule või tervisele tekkivast ohust peaks

tuginema teaduslikele andmetele, kuid praegusel juhul selliseid veenvaid andmeid esitatud ei

ole. Suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava järgi on karu rünnakud inimese vastu

haruldased (dtl 690, dtl 707). Ka kaebaja esitatud terioloogi E. Tammelehe selgituses (dtl 10)

on välja toodud, et Eestis on viimase 23 aasta jooksul toimunud teadaolevalt 4 inimese

vigastusega lõppenud karu rünnakut, kuigi karu arvukus on ametlikele andmetele tuginedes

jäänud sel perioodil vahemikku 700–1000 isendit (võrdlusena oli ulukiseire aruande kohaselt

karude üldarvukus 2022. a suvel 900–950 isendit). Terioloog on selgitanud ka seda, et karu

arvukuse muutus ei ole karu rünnakute selgitamiseks piisav (karu rünnakut ei saa välistada ka

väga väikese arvukuse korral, dtl 11). Lisaks ei ole korralduse aluseks olnud seirearuandes

esitatud küttimisettepaneku kohaselt küttimise eesmärgina nimetatud vajadust vältida ohtu

inimese elule või tervisele, vaid eesmärgina on nimetatud eeskätt kahjustuste ennetamist (dtl

592). Seirearuandes tuginetakse ka sellele, et kuna tol aastal oli iseseisvunud noori karusid

varasemate aastatega võrreldes rohkem, lubas see küttimiskvooti mõnevõrra suurendada.

Selline põhjendus ei kinnita eesmärki või vajadust vältida ohtu inimese elule või tervisele,

vaid viitab pigem soovile piirata pruunkarude arvukust.

Inimese ja karu vaheliste konfliktide ohu suurenemise käsitlemisel on vaidlustatud

korralduses viidatud, et inimeste suurenev ohutunne karu suhtes ei ole otseselt mõõdetav, kuid

meediakajastusi sellistest konfliktidest on järjest sagedamini. Tuginetakse ka vajadusele

8(16)

3-23-1659

säilitada karude inimpelglikkus. Samas ilmneb korralduses viidatud, ajakirjas Eesti Jahimees

ilmunud Tiit Randveeri artiklist „Kui ohtlik on karu?“3, et aastate 2000–2015 kohta maailmas

olemasolevatest andmetest 664 karurünnaku kohta on järeldatud, et karurünnakute sagedus ja

fataalsus on suurem piirkondades, kus inimasustus on hõre ja karude oma tihe. Selle

põhjuseks toodi analüüsis asjaolu, et karud ja inimesed on ilmselt õppinud tiheda

inimasustusega aladel koos eksisteerima ning ohtlik konflikt tekib pigem seal, kus karusid on

tihedalt, aga inimene harv külastaja. Samuti on T. Randveer märkinud, et tema käsitletud

artiklis ei täheldatud karude ohtlikkuse erinevust paigus, kus liiki kütitakse ja kus ei kütita,

tuues küll välja, et võib olla ka teistsuguseid seisukohti. Sarnaselt on E. Tammeleht oma

arvamuses esile toonud, et uuringud ei kinnita küttimise olulisust karurünnakute

vähendamisel (dtl 11). Korralduses on viidatud mitmele teadusartiklile, mis peaks kinnitama

karude käitumuslikku seost küttimisega, kuid kõik need artiklid ei kinnita siiski üheselt

vastustaja järeldust. Korralduse joonealuses viites nr 12 olevast artiklist4 nähtub näiteks, et

küttimise selline mõju ei ole leidnud teaduslikku kinnitust ning küttimine ei ole

inimpelglikkuse tekkel esmane tegur – olulisim mõjur inimpelglikkuse vähenemisel on

karudele kättesaadav inimtekkeline sööt ja seda isegi kütitavate karude puhul. Küttimise mõju

täheldatakse siis, kui toitu puudutav faktor kõrvale jätta. Artiklis on järeldatud, et

inimpelglikkuse säilitamiseks tuleb ennekõike kontrollida toiduressursside kättesaadavust

karudele. Sarnane järeldus on nähtav ka suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavast, milles

on kirjeldatud, et inimese-karu konflikte (ja karude asustustihedust) mõjutavad

toiduressursside jaotus, kättesaadavus ja kvaliteet, kusjuures oluliseks on muutunud just

lisasöötmine ja jäätmed – karud harjuvad kiiresti inimese antava kunstliku söödaga ja seeläbi

ka inimestega, mistõttu võivad sellistest loomadest kergesti saada probleemsed isendid (dtl

694–695). Korralduse joonealuses viites nr 12 olevas artiklis on ühtlasi viidatud ka selliste

kasvava arvukusega ja kütitavate populatsioonide olemasolule, mis sellest olenemata on

muutunud vähem pelglikuks. Korralduse joonealuses viites nr 11 toodud artiklist5 nähtub küll

sellele tuginev järeldus, kuid selles artiklis analüüsitakse Ameerika musta karu ehk baribali

(Ursus americanus), mitte pruunkaru käitumist. Pole teada, millises ulatuses on see järeldus

ülekantav pruunkarudele. Vastustaja vastusele lisatud artiklist (dtl 889 jj) nähtub autorite

kokkuvõtlik hinnang, et jahipidamine mõjutab karude ööpäevast liikumismustrit kriitilisel

toitumisperioodil, muutes nad liikuvamaks öisel ajal. Artikkel ei kinnita üheselt, et

jahipidamine, mis pealegi toimub üldiselt aladel, kus inimeste ja koerte viibimine pigem ei ole

tavapärane, oleks sobiv vahend ohtlike kokkupuudete vähendamiseks.

Järelikult ei ole veenvalt ära näidatud, kuidas sellises mahus pruunkaru isendite küttimine

2023/2024. jahiaastal kavandatud piirkondades oli vajalik rahva tervise ja elanikkonna

ohutuse huvides või kuidas meetmete võtmata jätmise korral olnuks suur tõenäosus inimese

elule ja tervisele ohu tekkimiseks. Erandile tuginemiseks ei saa ohu tekkimine olla

puhthüpoteetiline. Lisaks on kõnealusesse erandisse puutuvalt tegevuskavas selgitatud, et

Eestis on võimalik ohtusid vähendada, koolitades ning informeerides inimesi sellest, et

suurkiskjatega kohtudes valesti käitudes, suurkiskjatele toitu kättesaadavaks tehes või neid

ebaseaduslikult loodusest eemaldades võib oluliselt suureneda ka rünnakute tõenäosus ning

rünnakute ärahoidmise eesmärgil on koostatud ka mitmeid käitumisjuhiseid, näiteks Eesti

Jahimeeste Seltsi kodulehel (dtl 707). Korralduses ei ole piisavalt põhjendatud rahuldavate

alternatiivsete lahenduste puudumist.

Korralduse p-s 2.7 on tuginetud sellele, et viimastel aastatel on karude arvukuse tõusuga

seoses suurenenud nende osalusega liiklusõnnetuste arv: perioodil 2013–2017 hukkus Eestis

liiklusõnnetustes aastas 1–2 karu, alates 2018. a on see arv aga tõusnud, püsides vahemikus

3 https://issuu.com/menuk/docs/jahimees_03_2022_issuu/s/16592951

4 https://www.jstor.org/stable/3872997

5 https://besjournals.onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1111/1365-2664.12700

9(16)

3-23-1659

5– 7 isendit aasta kohta. Need andmed ei võimalda siiski selgelt järeldada, kas või milline

suur kahju või oht on karude osalusel toimunud liiklusõnnetustega kaasnenud ning kuidas

karude küttimine sellise kahju või ohu tekkimise tõenäosust vähendab. Kaebusele vastates on

vastustaja viidanud liiklusõnnetustega kaasneda võivale tervisekahjule, näitamata ära, kas või

milliseid tervisekahjusid on sellistes õnnetustes tekkinud või kuidas korraldus selliste

õnnetuste tõenäosust vähendada aitab (sh maakondade või jahipiirkondade kaupa). Viide

võimalikule salaküttimise ohu suurenemisele on hüpoteetiline. Puuduvad andmed, et Eestis

toimuks ulatuslik karude salaküttimine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Keskkonnaamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 07.02.2025 otsus ja

teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Vaidlusalune korraldus on antud kehtiva õiguse, asjakohaste teaduslike ja statistiliste andmete

alusel ning aitab tõhusalt ennetada karude tekitatud kahjusid ja konflikte elanikkonnaga.

Küttimismahu määramisel on kasutatud põhjalikke seirearuandeid, mis näitavad, et karude

tekitatud kahjustused, eriti mesindusele, on olulise ulatusega. Sagenenud on karude esinemine

inimasulates ja nende läheduses ning seda tuleb pidada potentsiaalseks ohuks inimese elule ja

tervisele. Praegu kasutusel olev meetod, mis tugineb riigil olemasolevale parimale teadmisele,

on efektiivne, kuna andmed ei näita kahjude suurenemist, samas karude arvukus on järk-

järgult tõusnud ning populatsiooni areaal laienenud, samas ei ohusta küttimismahu

realiseerimine karu kaitsestaatust. Halduskohus on täiendanud loodusdirektiivi ja jahieeskirja

eeldusi ning pannud haldusorganitele ja kaudselt ka mesinikele ebamõistliku

tõendamiskoormise. Halduskohus on asunud direktiivi otsekohaldama. Loodusdirektiiviga

kaitstakse huve, mida peetakse loomade täieliku kaitse üldpõhimõttega võrreldes olulisemaks

või võrdset kaitset väärivaks, nt rahva tervis, elanikkonna ohutus või omandikaitse. Kui

direktiivi eesmärk oleks ainult metsloomade kaitse, poleks erandit sätestatud. Komisjoni

juhendi kohaselt on meede ette nähtud kahju ärahoidmiseks. Järelikult pole tegemist

reageeringuga tõestatud kahjule. Letaalse meetme rakendamata jätmine toob endaga kaasa

tõsise kahju, sh nii vara kahju kui ka ohu inimese elule ja tervisele. Kõige tõhusamaks tuleb

pidada letaalse ja mitteletaalsete meetmete koosmõju. Korralduse eesmärgiks on ennetavalt

vältida suuremate kahjude tekkimist ning ära hoida inimese elu või tervise kahjustamine.

Korralduse eesmärgiks ei ole reageerida igas mesilas tekkinud kahjule eraldi või reageerida

pärast inimese tervist või elu ohustavat rünnet. Kahju tekkimise ennetamine põhineb reeglina

alati prognoosotsusel, mille puhul ei pea igal juhul tõendama kahjude realiseerumist, vaid

hinnata tuleb kaitstava õigushüve kahjustamise tõenäosust.

Vaidluse üheks põhiküsimuseks on, mida ja eelkõige millises täpsusastmes peab haldusorgan

tõendama rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides ning mesinikele olulise kahju

vältimise eesmärgil küttimise lubamisel. Korralduses on selgelt näha, et otsustuse tegemisel

on arvestatud eelnevaid kahju juhtumeid, kahjustuspiirkondi, aga ka karude rändesuundi.

Kuna karude asustustihedus on suur, siis kattuvad erinevate isendite kodupiirkonnad, mis

muudab võimatuks konkreetse kahju teinud isendi tabamise. See oleks võimalik vaid

konkreetse juhtumi toimumise hetkel. Mesinikud ei ole enamasti jahimehed, mistõttu ei ole

võimalik kahju tekitamise hetkel kahju teinud isendit tabada, liiati veel olukorras, kus selleks

tuleb KeA-lt eraldi luba saada. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et KeA on vaidlusaluse

korralduse andmisel (nt p 2.10) selgelt arvestanud kahjustuste esinemise sagedust ning

paigutust. Kohtu otsusest ei selgu, miks peab kohus looduskaitselist huvi teiste huvidega

võrreldes ülimuslikuks, olukorras, kus karu soodsat seisundit ei kahjustata.

10(16)

3-23-1659

Halduskohus heidab ette, et KeA pole näidanud, kas karudest teatanud inimesed on karusid

näinud metsas käies või on märkimisväärselt suurenenud karude kohtamine just aktiivse

inimtegevusega aladel. Haldusakti kaalutlus peab põhinema mõistlikkuse ja

proportsionaalsuse põhimõttel. Ilmselgelt ebaproportsionaalne oleks panna Häirekeskusele

kohustus selgitada välja, kas inimesed on näinud karusid metsas või on märkimisväärselt

suurenenud karude kohtamine just aktiivse inimtegevusega aladel. Vastustajale teadaolevalt

annavad inimesed Häirekeskusele teada aktiivse inimasustusega alal toimetavatest karudest.

Eelduslikult oskavad metsas liikuvad inimesed karudega rohkem arvestada, kuna see on

karude loomulik elupaik.

Ebaõige on halduskohtu järeldus, et kahjude tekkimisel on seos küttimislimiidiga. Kahjude

tekkimisel on seos karude arvukusega, mitte aga küttimislimiidiga. Ebaõige on ka kohtuotsuse

p-s 24 toodud järeldus, mille kohaselt kahjude vähenemine ei näita KeA metoodika tõhusust.

Vastupidi: olukord, kus kahjud ei ole suurenenud, vaid on jäänud võrreldes eelmiste

perioodidega samaks või vähenenud, annab selgelt märku, et rakendatud meetod on tõhus. See

seos kinnitab, et valitud lähenemine toimib ja annab koos teiste kasutusel olevate

alternatiividega soovitud tulemuse. Kohtuotsuse p-s 24 on kohus teinud ka järelduse, et

mitteletaalne heidutus on mõjusam kui letaalne. Kohtuotsusest aga ei selgu, millistel

teaduspõhistel uuringutel kohtu järeldus põhineb. Kohus ei saa hakata ise haldusorgani eest

kaalutlust teostama. Kohtuotsusest puuduvad põhjendused selle kohta, milliseid

mitteletaalseid meetmeid peab halduskohus inimese elule ja tervisele tekkiva ohu vältimiseks

rahuldavaks alternatiiviks. Samuti tuleb arvestada vaidlusaluse korralduse laiemat eesmärki,

sest KeA kasutatav meede on mõeldud lisaks mesinikele kahju ennetamiseks ka teiste

põllupidajate kahjude ennetamiseks (sh nii silopallidele kui ka viljapõldudele tekitatavad

kahjud). On piisav põhjus järeldada, et letaalse heidutuse puudumine võib kaasa tuua tõsise

kahju nii loodusdirektiivi art 16 lg 1 punkti b kui ka c mõttes. Halduskohus on heitnud ette, et

vastustaja pole ära näidanud, kas või milliseid tervisekahjusid on karudega seotud

liiklusõnnetustes tekkinud või kuidas aitab korraldus selliste õnnetuste tõenäosust vähendada

(sh maakondade või jahipiirkondade kaupa). Esmalt jääb arusaamatuks, mida oleks

korraldusele andnud juurde loetelu tervisekahjudest. Teiseks on ilmne, et väiksema karude

asustustiheduse puhul on ka väiksem tõenäosus, et juhtub tervise ja varakahjuga kaasnev

õnnetus. Lisaks näitavad seda selgelt ka korralduses välja toodud statistilised andmed.

Kohtuotsuse p-s 31 märkis kohus, et korralduse joonealuses viites nr 11 toodud artiklis

analüüsitakse Ameerika musta karu ehk baribali (Ursus americanus), mitte pruunkaru

käitumist ja pole teada, millises ulatuses vastav järeldus on ülekantav pruunkarudele. See

kohtu järeldus on meelevaldne. Kohus ei ole välja toonud, millel põhineb tema järeldus, et

Ursus arctos’i ja Ursus americanus’e käitumine on sedavõrd erinev, et Ursus americanus’e

kohta tehtud järeldused ei ole üle kantavad Ursus arctos’ile. Tegemist on ühte ja samasse

perekonda kuuluvate loomaliikidega, kellele saab omistada ka sarnased käitumismustrid.

Halduskohus leidis, et viide võimalikule salaküttimise ohu suurenemisele on hüpoteetiline ja

puuduvad andmed, et Eestis toimuks ulatuslik karude salaküttimine. KeA ei ole väitnud, et

Eestis toimub ulatuslik karude salaküttimine. KeA on korralduses selgelt prognoosinud, et

legaalse tegevuse lubamine vähendab ja ennetab väga suure tõenäosusega oluliselt suurema

mõjuga ebaseaduslikku tegevust karude ebaseadusliku küttimise näol. Järelikult on ka

salaküttimine oluline asjaolu, millega tuleb KeA-l arvestada, isegi kui praegu veel Eestis

ulatuslikku karude salaküttimist ei esine. KeA eesmärk on, et see jääks nii ka tulevikus.

7. MTÜ Eesti Suurkiskjad palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma

varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

KeA väide, et loodusdirektiiv lubab looma tappa, kui ohus on „võrdväärsed“ huvid nagu

rahvatervis, ei välista vajadust täita kõiki art 16 tingimusi. Direktiiv ei kehtesta huvide

11(16)

3-23-1659

hierarhiat, vaid näeb ette võimaluse, et teatud juhtudel võib erandlikult arvestada ka muid

huve. KeA ei ole tõendanud, et mitteletaalsetest alternatiividest (nt elektrikarjused, piirdeaiad,

mesilate asukoha muutmine) ei piisa. Direktiivi ja kohtupraktika kohaselt ei pea alternatiiv

välistama kõiki ohte, vaid olema „rahuldav“ (Euroopa Kohtu 10.10.2019 otsus C-674/17, p

48). Ka Eestis pole selliste meetmete kasutust sisuliselt hinnatud ega edendatud. Väide, et

„piisab kui oletada kahju võimalust“, ei vasta Euroopa Kohtu praktikale, erand vajab

konkreetseid ja teaduslikult põhjendatud tõendeid. Komisjoni juhend rõhutab riskide

struktureeritud hindamist, mitte pelgalt oletusi (lk 54–55). Korralduses nimetatakse meetmeid

(tarastamine, koolitused, toetused), kuid ei hinnata nende rakendamise määra Eestis, miks

need ei toimi konkreetsetes piirkondades ning millise põhjuslikkusega on alternatiivide mõju

võrreldes küttimisega. Prognoosi aluseks ei saa olla üksnes statistika või varasemad juhtumid.

Ei piisa viitest, et „karude arvukus on kasvanud“. Kasvav arvukus ei võrdu automaatselt ohu

suurenemisega. Korraldus põhineb üldistel väidetel, mitte teaduspõhisel modelleerimisel ega

seireanalüüsil. KeA järeldus, et kahjud on vähenenud ja seega on meetmed tõhusad, ei tõenda,

et just küttimine oli selle põhjus. Puudub võrdlev analüüs või alternatiivide mõju hinnang.

Kui mitteletaalne meede on iseseisvalt tõhus, ei saa seda toetada letaalse meetmega lihtsalt

efektiivsuse tõstmise nimel. Ei ole tõendatud, et letaalne meede on vältimatult vajalik.

Rahvatervise või ohutuse huvidele tuginemine on lubatud ainult juhul, kui oht on konkreetne

ja tõendatud, mitte oletuslik. Üldised viited „hirmule“ või „kohtumiste sagenemisele“ ei ole

piisavad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Vastustaja esitas ringkonnakohtu nõudmisel apellatsioonimenetluses 17.07.2023

korralduse aluseks olnud dokumendid, millele on viidatud korralduse joonealustes viidetes nr

14, 15 ja 21. Ringkonnakohus võtab need dokumendid asja õigeks lahendamiseks toimikusse,

kuna need on osa haldusmenetluse toimikust (HKMS § 122 lg 2 p 5, § 198 lg 3).

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

10. JahiS § 22 lg 2 kohaselt kehtestab pruunkaru küttimismahu igal jahiaastal KeA, lähtudes

JahiS § 21 lg-s 4 nimetatud ulukiseire aruandest ning jahindusnõukogu ettepanekust.

Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud jahieeskirja § 5 lg 1 järgi võis karule, välja

arvatud poegadega emakarule, pidada varitsus- või hiilimisjahti 1. augustist 31. oktoobrini

karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil. Ajavahemikul

24.07.2023–04.04.2026 kehtinud jahieeskirja § 5 lg 1 sätestas, et karule, välja arvatud

poegadega emakarule, võib pidada varitsus- või hiilimisjahti 1. augustist 31. oktoobrini karu

tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil või inimese elule või tervisele

tekkiva ohu vältimiseks.

11. Loodusdirektiivis on loetletud ühenduse tähtsusega liigid, mille kaitseks tuleb moodustada

kaitsealad (lisa II) ja mis vajavad ranget kaitset (lisa IV). Direktiivi II lisa punktis a on

nimetatud mh pruunkaru (Ursus arctos), välja arvatud Eesti, Soome ja Rootsi populatsioonid.

Direktiivi IV lisa punktis a on samuti nimetatud pruunkaru. Loodusdirektiivi art 12 lg 1 järgi

võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud

loomaliikide range kaitse süsteem nende levilal, keelates mh kõik nende liikide isendite

looduses tahtliku püüdmise või tapmise viisid (punkt a). See säte kohaldub ka nende liikide

osas, mille puhul on juba saavutatud soodne kaitsestaatus (Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus

C-601/22, p 44).

12. Direktiivi art 16 lg 1 järgi võib liikmesriik teha teatud juhtudel direktiivi art-te 12, 13 ja 14

ning artikli 15 p-de a ja b sätetest erandi, kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja

erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende

12(16)

3-23-1659

looduslikul levialal, mh järgmistel tingimustel: /…/ b) eriti oluliste saagi-, karja-, metsa-,

kalamajandus-, veemajanduskahjude ja muud liiki omandiga seotud kahjude ärahoidmiseks; /

…/. Vaidlustatud korralduses on erandi tegemise eesmärkidena toodud välja loodusdirektiivi

art 16 lg 1 p-d b ja c. Vastustaja on selgitanud, et need on võetud Eesti õigusesse üle

jahieeskirja § 5 lg-ga 1. Jahieeskirja § 5 lg-t 1 tuleb seega tõlgendada ja kohaldada kooskõlas

Euroopa Liidu õigusega. Vaidlustatud korraldusega määratud pruunkaru küttimismahu

kooskõla Euroopa Liidu õigusega on asjakohane kontrollida kolmeastmelise skeemi alusel,

mida on täpsemalt kirjeldatud komisjoni teatise p-s 3.2. Kuivõrd art 16 lg 1 kujutab endast

loodusdirektiiviga ette nähtud kaitsesüsteemist tehtud erandit, siis tuleb seda tõlgendada

kitsalt ning erandi tegemiseks nõutud tingimuste täidetuse tõendamise koormus lasub

asutusel, kes otsuse teeb (nt Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p 50).

13. Esiteks tugines KeA 17.07.2023 korralduses loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-s b nimetatud

erandile (vt korralduse p 2.8.1). Euroopa Kohus on selgitanud, et loodusdirektiivi art 16 lg 1

p-i b alusel erandi tegemine ei nõua seda, et oluline kahju peaks olema juba tekkinud, sest

erand ongi nähtud ette sellise kahju ärahoidmiseks. Küll aga peab olulise kahju tekkimiseks

olema suur tõenäosus (nt võivad seda kinnitada varasemad kogemused) ja oluline kahju peab

olema omistatav asjaomasele liigile (nt Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p-d 70–

74; komisjoni teatise p-d 3-24–3-25). Oluliste kahjustuste tekkimise suurt tõenäosust saab

KeA põhjendada mh varasemate kahjustuste juhtumitega. Ka korralduse andmise ajal

kehtinud jahieeskirja § 5 lg 1 lubas küttimist justnimelt karu tekitatud kahjustuste piirkonnas

tulevaste kahjustuste vältimise eesmärgil (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2024 otsus nr 3-

22-1629, p 21). Lisaks ei ole erandit lubatud teha väikese kahju ärahoidmiseks (vt komisjoni

teatise p 3.2.1.b). Mida lugeda oluliseks kahjuks, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi, kuid

tegemist ei saa olla pelgalt häiriva mõju või tavapärase äririskiga (vt komisjoni teatise p 3-23,

samuti Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2025 määrus nr 3-25-2491, p 12).

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja ei ole vaidlustatud korralduses

veenvalt ära näidanud, et 96 pruunkaru isendi küttimine 2023/2024. jahiaastal aitab ära hoida

oluliste kahjustuste tekkimise suure tõenäosuse (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2024

otsus nr 3-22-1629, p 22). Halduskohus on otsuse p-des 17–19 ja 21–23 põhjendatult esile

toonud, et võttes arvesse asjas esitatud andmeid (ulukiseire aruanne, suurkiskjate kaitse ja

ohjamise tegevuskava, KeA 31.07.2023 seisukoht), ei ole nähtav otsene seos karude küttimise

ning mesindusele ja silorullidele tekkivate kahjude vahel. Nagu halduskohus märkis, on nii

suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavas kui ka ulukiseire aruandes selgitatud, et

kahjustuste hulk sõltub peale karude arvukuse ka paljudest muudest teguritest, sh võib

registreeritud kahjude hulk olla kasvanud kahjuteadete edastamise aktiivsuse ja mesinduse

populaarsuse suurenemise tõttu (vt dtl 588, 705, 713). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks

halduskohtu sellekohaseid põhjendusi korrata. Samuti on halduskohus otsuse p-s 21 õigesti

järeldanud, et kuivõrd seirearuande kohaselt puudub põllukultuuride kahjustuste kohta

statistika, ei ole põllukultuuridele tekitatud kahju omistatav konkreetselt karule. Kokkuvõttes

pole vastustaja esitanud andmeid, mille põhjal saaks täpsemalt hinnata, kas 96 isendi

küttimata jätmine 2023/2024. jahiaastal tekitaks mesindusele suure tõenäosusega eriti olulisi

kahjustusi, ja vastupidi, kas ja kui palju aitaks küttimine kahjustusi ära hoida (vrd Tallinna

Ringkonnakohtu 18.10.2024 otsus nr 3-22-1629, p 31). 17.07.2023 korralduse p 2.11.2

eelviimasest lõigust nähtuvalt peab vastustaja karu tekitatud kahju majanduslikult oluliseks

seetõttu, et karude tekitatavate kahjude hüvitamiseks aastas kulunud summad on ulatunud üle

250 000 euro. Samas ei ole vastustaja ära näidanud, kuidas konkreetselt 96 isendi küttimine

neid summasid mõjutaks. See tähendab, et vastustaja ei ole esitanud nt andmeid, kuidas

hüvitiste summa jagunes maakondade või jahipiirkondade vahel ning kui palju oli nt

korduvkahjustusi; kui palju kahjustusjuhtumeid on viimastel aastatel tekkinud seetõttu, et

13(16)

3-23-1659

mesitarude omanik ei ole kasutanud tõhusaid kaitsemeetmeid (vt samas, p 29). Sellist teavet ei

sisalda ka ulukiseire aruandes toodud tabelid kahjustusjuhtude arvu kohta (dtl 588–590).

15. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, et KeA on vaidlusaluse

korralduse andmisel (nt p 2.10) selgelt arvestanud kahjustuste esinemise sagedust ja paigutust.

Vaidlustatud korralduse lisa 1 (dtl 780–783) kohaselt on küttimismaht 2023/2024. jahiaastaks

jagatud maakondade ja osaliselt ka jahipiirkondade kaupa. Korralduses (p 2.11) on märgitud,

et maakondliku küttimismahu jagamisel jahipiirkondade vahel on arvesse võetud pruunkaru

kahjustuste esinemist ja ohuolukordade esinemisega seotud juhtumeid inimestele

jahipiirkondades, kuid konkreetsete kahjustuste piirkondadega (ega üldjuhul ka

jahipiirkondadega) küttimismahtu seostatud pole. Seda pole tehtud ka ulukiseire aruandes ega

suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavas. Ulukiseire aruandes on esitatud andmed

kahjustuste kohta maakondade lõikes (vt dtl 588–590). Küttimismahu seoseid konkreetsete

kahjustus- või jahipiirkondadega ei nähtu ka 2023. a maakondlike jahindusnõukogude

ettepanekutest (vt dtl 972–1030), millele on viidatud vaidlustatud korralduse p-s 2.10.

Konkreetseid karu kahjustusi kannatanud jahipiirkondi on märgitud üksnes Põlva maakonna

jahindusnõukogu ettepanekus (dtl 1030). Seega on ringkonnakohtule nähtuvalt jäänud

korralduse aluseks olevad andmed üksnes maakonna tasandile, mida ei saa aga jahieeskirja §

5 lg 1 tähenduses pidada piisavaks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2024 otsus nr 3-22-

1629, p 30). Nagu eespool märgitud, oli korralduse andmise ajal kehtinud jahieeskirja § 5 lg-

st 1 tulenevalt karu küttimine lubatud karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste

vältimise eesmärgil. Seepärast tekib sarnaselt haldusasjas nr 3-22-1629 vaidluse all olnud

korraldusega kahtlus, et küttimismahu peamine eesmärk oli hoopis piirata karu juurdekasvu

kiirust. Sellele viitab ka vaidlustatud korralduse lisa 1 (dtl 780–783), kus septembri- ja

oktoobrikuu jooksul on võimalik augustis jahipiirkondades täitmata jäänud küttimiskvooti

täita kogu maakonna piires (v.a üksikud erandid). Ringkonnakohus jääb asjas nr 3-22-1629

(vt 18.10.2024 otsuse p 31) toodud seisukohale, et selline eesmärk ei ole kooskõlas

loodusdirektiiviga.

16. Põhjendatud on halduskohtu järeldus, et täidetud pole ka muude rahuldavate vahendite

puudumine kui teine loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-s b nimetatud erandile tuginemise eeldus.

Isegi kui pidada liiga kaugeleminevaks halduskohtu järeldust, et kahjude vähenemine

viimastel aastatel tuleb omistada pigem mitteletaalsete meetmete kasutamisele, on siiski

põhjendatud halduskohtu seisukoht, et korralduses ei ole piisavalt ära näidatud, et

põllumajanduskahjude ärahoidmiseks puudub karude küttimisele rahuldav alternatiiv.

Korralduses esitatud asjaomased põhjendused on üldsõnalised ning esitatud ei ole mingeid

andmeid selle kohta, et kättesaadavaid ennetusmeetmeid on piisaval määral rakendatud, kuid

see pole olnud tõhus. Küllaldaseks ei saa pidada üldsõnalist põhjendust, et ennetusmeetmeid

on põhimõtteliselt rakendatud üha rohkem. Samuti ei õigusta erandi tegemist asjaolu, et

võimalikud kahjusaajad ei pruugi pidada ennetusmeetmete rakendamist otstarbekaks või

vajalikuks või nad ei ole selliste meetmete rakendamise vajalikkusest teadlikud (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 26.09.2025 määrus nr 3-25-2491, p 20). Otsus rahuldavate alternatiivsete

lahenduste puudumise kohta peab põhinema objektiivselt kontrollitavatel teguritel, nt

teaduslikel ja tehnilistel kaalutlustel (vt Euroopa Komisjoni teatis, p 3-60; nt Euroopa Kohtu

10.10.2019 otsus C-674/17, p 50). Nagu halduskohus samas esile tõi, leiti ka suurkiskjate

kaitse ja ohjamise tegevuskavas, et ellu viidud ennetusmeetmed (kiskjatõrjeaiad ja

karjavalvekoerad) on väga tõhusad (vt dtl 713–714). Samuti on korralduses (p 2.8, dtl 789)

märgitud, et alternatiivide aktiivsel propageerimisel ning toetuste tulemusel on paaril viimasel

aastal vähenenud mesitarude kahjustused. Järelikult on eeldatavasti tõhusaid alternatiivseid

lahendusi olemas. Seda arvestades ei ole piisavalt arusaadav, kuidas on KeA jõudnud

järeldusele, et pruunkarude küttimisele puudub rahuldav alternatiivne lahendus.

14(16)

3-23-1659

17. Põhjendatud on ka halduskohtu etteheited seoses loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-s c

nimetatud erandi rakendamisega. Halduskohus pidas korralduses toodud põhjendusi

õigustatult liiga üldsõnalisteks. Asjakohane on halduskohtu osutus, et oluline on eristada, kas

karude nägemisest teada andnud inimesed on neid näinud just aktiivse inimtegevusega aladel.

Loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-st c ei tulene võimalust teha erandit eesmärgiga vältida või

oluliselt vähendada võimalust inimeste kohtumiseks karudega nende looduslikus elupaigas.

See kujutaks endast sisuliselt karu asurkonna arvukuse reguleerimist, mida direktiiv

pruunkaru puhul ei võimalda (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2025 määrus nr 3-25-2491,

p 23). Samuti on halduskohus põhjendatult esile toonud, et korralduses pole hinnatud, kui

palju suureneb tõenäosus karurünnakuteks seose karude arvukuse kasvuga. Suuremat ohtu

(eeskätt karu rünnaku näol) elanikkonnale ei saa järeldada üksnes karude arvukuse ja karude

nägemise teadete kasvust (vt ka samas, p 21). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

seisukohaga, et põhjendatud kahtlus inimese elule või tervisele tekkivast ohust peaks

tuginema teaduslikel andmetel, kuid praegusel juhul selliseid veenvaid andmeid esitatud ei

ole. Halduskohus on põhjendanud sellekohast seisukohta otsuse p-des 29–31 koos asjakohaste

allikaviidetega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Vastustaja ei

ole apellatsioonkaebuses esitanud andmeid, mille põhjal tuleks asuda halduskohtu omast

erinevale seisukohale. Seejuures on kohane ka halduskohtu osutus, et pole teada, millises

ulatuses on korralduse joonealuses viites nr 11 toodud artiklis järeldus Ameerika musta karu

kohta ülekantav pruunkarudele. Vastustaja on küll apellatsioonkaebuses väitnud, et tegemist

on ühte ja samasse perekonda kuuluvate loomaliikidega, kellele saab omistada ka sarnased

käitumismustrid, kuid ei ole esitanud selle kohta mingeid teaduspõhiseid tõendeid.

18. Halduskohus on otsuse p-s 29 asjakohaselt tähelepanu juhtinud, et ulukiseire aruandes

esitatud küttimisettepaneku kohaselt ei ole küttimise eesmärgina nimetatud vajadust vältida

ohtu inimese elule või tervisele, vaid eeskätt kahjustuste ennetamist (vt dtl 592–594). Samas

on vaidlustatud korralduses (p 2.11) selgitatud, et põhjendatud on kehtestada 2023/2024.

jahiaasta pruunkaru küttimismaht vastavalt ulukiseire aruandes toodud soovitustele. Ka

korralduse lisast 1 nähtub, et küttimismaht maakonniti vastab ulukiseire aruandes esitatud

küttimisettepanekule (vt dtl 593 ja 780–781). Sellest võib järeldada, et määratud

küttimismahtu ei ole konkreetsete ohupiirkondadega seostatud ja seda ka mitte maakonna

tasandil, kuid loodusdirektiivi art 16 lg-l 1 põhinev erand saab kujutada endast ainult

konkreetset kohaldamisotsust üksikjuhtumil, et reageerida täpsetele nõuetele ja konkreetsetele

olukordadele (vt nt Euroopa Kohtu 29.07.2024 otsus C-436/22, p 77, ja 10.10.2019 otsus

C-674/17, p 41).

19. Õige on ka halduskohtu järeldus, et vaidlustatud korralduses ei ole piisavalt põhjendatud

rahuldavate alternatiivsete lahenduste puudumist seoses ohuga inimestele. Loodusdirektiiv ei

luba ka elanikkonna ohutuse tagamiseks rakendada küttimist esmase valikuna, vaid viimase

võimalusena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2025 määrus nr 3-25-3246, p 21; Euroopa

Komisjoni teatis, p 3-57). Nagu eespool märgitud, peab erandi kohaldamise eelduste

olemasolu tõendama vastustaja (Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p 50) ning muu

rahuldava alternatiivse lahenduse puudumist põhjendada viidetega asjakohastele tehnilistele,

õiguslikele ja teaduslikele aruannetele (vt Euroopa Kohtu 10.10.2019 otsus C-674/17, p-d 49–

51). Seega ei pidanudki halduskohus otsuses ära tooma, milliseid mitteletaalseid meetmeid

peab ta inimese elule ja tervisele tekkiva ohu vältimiseks rahuldavaks alternatiiviks, vaid

vastustaja pidi ära näitama, et rahuldavaid alternatiivseid lahendusi ei ole. Halduskohus on

samas esile toonud, et suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavas on selgitatud, et ohtusid

on võimalik vähendada inimeste koolitamise ja informeerimisega. Ka vaidlustatud

korralduses on märgitud, et alternatiivseks lahenduseks saab pidada avalikkuse ja sihtrühmade

teadlikkuse tõstmist mh inimese käitumise kohta (vt korralduse p 2.8.2, dtl 789).

15(16)

3-23-1659

20. Karude küttimiseks ei ole piisav ka argument, et see aitab ennetada salaküttimist.

Halduskohus märkis õigesti, et tegemist on üksnes hüpoteetilise ohuga. Isegi kui salaküttimist

esineb, tuleks ka siinkohal ära näidata, et kahjude vältimiseks ei ole muid rahuldavaid

meetmeid, nt kas eesmärki ei ole võimalik tagada järelevalvega (vt Euroopa Kohtu

10.10.2019 otsus C-674/17, p-d 48–50).

21. Eeltoodu põhjal jääb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu

07.02.2025 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

22. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus (HKMS § 108 lg 1).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). HKMS § 103 lg 1 p-s 1 nimetatud kulud (s.o

menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud) on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on

tekkinud kulude kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11).

Kaebaja esitas 03.04.2026 menetluskulude nimekirja, milles taotleb mõista vastustajalt välja

40 eurot riigilõivu, 810 eurot apellatsioonkaebusele vastuse koostamise eest ja 850 eurot

ekspertide konsultatsiooni eest. Kaebaja ei ole aga esitanud kuludokumente ega ka muul viisil

tõendanud, et tal on tekkinud esindajakulude kandmise kohustus, mistõttu ei ole võimalik

HKMS § 109 lg-test 1 ja 11 tulenevalt vastustajalt neid menetluskulusid välja mõista. Samuti

ei ole kaebaja tasunud apellatsioonimenetluses riigilõivu. Esimese astme menetluses kaebaja

tasutud riigilõiv 40 eurot on juba halduskohtu 07.02.2025 otsusega vastustajalt välja

mõistetud. Seega jäävad kokkuvõttes menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud

nende endi kanda.

23. Kaebaja tasus Tallinna Halduskohtu 01.08.2023 määruse peale määruskaebuse esitamisel

alusetult riigilõivu 40 eurot. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus tagastab HKMS § 104 lg 8 alusel enam

tasutud riigilõivu kaebajale.

(allkirjastatud digitaalselt)

16(16)