1-24-7067/49 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

15. aprill 2026, Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-7067

Kohtukoosseis

Sten Lind, Orvi Koik ja Markus Kärner

Kriminaalasi

Mark Davõdovi süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 6 ja §

1411 lg 2 p 6 järgi

Vaidlustatud kohtuotsus

Harju Maakohtu 4. novembril 2025 üldmenetluses

tehtud otsus

Apellant

kaitsja

Süüdistatav

Mark Davõdov

isikukood: 36803190275; Eesti Vabariigi kodanik;

emakeel vene keel; elukoht: XXX; kahtlustatavana

kinni peetud 21.12.2023–22.12.2023; tõkendit ei ole

kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Vladimir Sadekov

Prokurör

vanemprokurör Arika Lepp

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 4. novembri 2025 otsus muutmata.

Kaitsja taotlus hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluse kulu jätta rahuldamata.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav saab esitada kassatsiooni üksnes

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mark Davõdovile on esitatud süüdistus KarS § 141 lg 2 p 6 järgi ja KarS § 1411 lg 2 p

6 järgi. Süüdistuse kohaselt astus ta XXX hooldajana, kasutades ära hoolekodu hoolealuste

seisundit, milles nad ei olnud võimelised toimunust aru saama ega vastupanu osutama,

korduvalt hoolekodu hoolealustega suguühtesse ning pani nendega toime muid sugulise

iseloomuga tegusid.

1.1

KarS § 141 lg 2 p 6 järgi esitatud süüdistuse kohaselt astus ta

täpselt tuvastamata kuupäevadel 1. augusti 2020 ja 27. oktoobri 2021 vahelisel ajal vähemalt

kolmel korral vaginaalsesse suguühtesse vähemalt 85-aastase hoolealuse Yga (sünd

XX.XX.XXXX);

1. veebruari 2021 ja 1. aprilli 2022 vahelisel ajavahemikul täpsemalt tuvastamata kuupäeval

vähemalt ühel korral vaginaalsesse suguühtesse vähemalt 84-aastase hoolealuse Cga (sünd

XX.XX.XXXX);

täpsemalt tuvastamata kuupäeval 2023. aasta oktoobris või novembri alguses vähemalt ühel

korral vaginaalsesse suguühtesse 96-aastase hoolealuse Wga (sünd XX.XX.XXXX);

täpsemalt tuvastamata kuupäevadel 6. juunist 2022 kuni 7. detsembrini 2023 ulatuval

ajavahemikul vähemalt kahel korral vaginaalsesse ja vähemalt ühel korral oraalsesse

suguühtesse vähemalt 82-aastase hoolealuse Qga (sünd XX.XX.XXXX); üks vaginaalsetest

seksuaalaktidest toimus 30.10.2023 kella 11.36 paiku ning üks oraalsetest seksuaalaktidest

toimus 06.11.2023 kella 17.36 paiku;

täpsemalt tuvastamata kuupäeval 2023. aastal vähemalt ühel korral vaginaalsesse suguühtesse

vähemalt 84-aastase hoolealuse W (sünd XX.XX.XXXX);

30. novembril 2023 kella 19.14 paiku ning veel vähemalt kolmel korral täpsemalt tuvastamata

kuupäevadel 2022. a kevadest kuni 7. detsembrini 2023. a ulatuval ajavahemikul

vaginaalsesse suguühtesse vähemalt 82-aastase hoolealuse M.S-iga (sünd XX.XX.XXXX).

1.2

KarS § 1411 lg 2 p 6 järgi on M. Davõdovile esitatud süüdistus selles, et ta

täpselt tuvastamata kuupäevadel ajavahemikul 1. septembrist 2021 kuni 14. jaanuarini 2022

lasi ta Nl vähemalt neljal korral katsuda ning vähemalt ühel korral keelega lakkuda oma

paljast peenist;

täpselt tuvastamata kuupäevadel ajavahemikul 1. augustist 2020 kuni oktoobrini 2023 lasi

vähemalt kahel korral Wl (sünd XX.XX.XXXX) katsuda oma paljast peenist;

täpselt tuvastamata kuupäevadel ajavahemikul 10. septembrist 2021 kuni 17. aprillini 2022,

lasi vähemalt 79-aastasel Rl (sünd XX.XX.XXXX) vähemalt ühel korral katsuda oma paljast

peenist.

2. Harju Maakohus tegi 4. novembril 2025 otsuse, millega tunnistas M. Davõdovi KarS §

141 lg 2 p 6 ja § 1411 lg 2 p 6 järgi süüdi ning mõistis talle KarS § 141 lg 2 p 6 järgi

karistuseks 10 aastat 6 kuud vangistust ja KarS § 1411 lg 2 p 6 järgi 3 aastat 10 kuud

vangistust. Liitkaristuseks mõistis kohus 11 aastat vangistust. Sellest karistusest luges kohus

kantuks kaks päeva.

Kohus luges süüdistuse nii KarS § 141 lg 2 p 6 kui ka § 1411 lg 2 p 6 järgi tõendatuks.

Karistuse mõistmist põhjendades märkis kohus, et M. Davõdovi süü on suur. Kohus tõi välja,

et M. Davõdov on toime pannud kuue kannatanu vägistamise sarnastel asjaoludel. Ta pani teo

toime kõrges eas kannatanute suhtes, kelle hooldamine oli tema ülesanne. Tema ohvrid olid

valdavas osas dementsed vanainimesed, kes kas üldse ei rääkinud või ei olnud võimelised

pidama sisulist vestlust, mõistma küsimusi ega väljendama omi soove ja tahtmisi. Davõdovi

kannatanute puhul pea võimatu öelda, mida tundsid või tajusid abitusseisundis olevad

kannatanud hetkedel, kui M. Davõdov neid ühel või teisel moel seksuaalselt väärkohtles, kuid

selge on üks – igal inimesel on põhjendatud ootus ja õigus, et teda koheldakse väärikalt ka

tema elu lõppfaasis. M. Davõdov kasutas ära väga kõrges eas olevaid vanainimesi, kes olid

nende lähedaste poolt usaldatud hooldekodu töötajate, ka M. Davõdovi hoole ja kaitse alla,

seda üldinimlikku põhimõtet küüniliselt ja õõvastust tekitaval kombel eirates.

Kohus leidis, et KarS § 57 lg 1 p 3 alusel tuleb kergendavate asjaoludena arvestada aktiivset

kaasaaitamist süüteo avastamisele ning puhtsüdamlikku kahetsust. Erinevalt kaitsjast asus

kohus seisukohale, et tuvastatav pole, et M. Davõdov oleks ilmunud süü ülestunnistamisele.

Raskendavaks asjaoluks luges kohus süüteo toimepanemise kõrges eas isikute suhtes. Kohus

ei nõustunud kaitsjaga, et põhjendatud oleks KarS § 60 või § 61 kohaldamine.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist Mark Davõdovi KarS § 1411 lg 2 p 6 järgi süüdi tunnistamise osas ning Mark

Davõdovi selles osas õigeksmõistmist. Ühtlasi taotleb kaitsja Mark Davõdovile mõistetud

karistuse kergendamist ja/või karistuse mõistmist alla seaduses sätestatud alammäära.

KarS § 1411 lg 2 p 6 koosseisupäraseks teoks on sugulise iseloomuga tegu. Seejuures ei loeta

sugulise iseloomuga teoks KarS § 1411 tähenduses igasugust seksuaalse tähendusega

käitumist, vaid üksnes sellist, milles on seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt

oluline. Teo KarS § 1411 lg 2 p 6 järgi kvalifitseerimisel peab kohus andma hinnangu, miks ta

peab seksuaalse enesemääramisõiguse riivet selliseks, mis ületab sellise intensiivsuse piiri, et

tegu vastaks KarS § 1411 lg 2 p-le 6.

Kaitsja leiab, et puuduvad „ülekaalukad tõendid“, mis näitaks, et süüdistatav on KarS § 1411

lg 2 p-le 6 vastava kuriteo toime pannud.

Kaitsja märgib, et tõstatas W suhtes toime pandud tegude osas süütegude konkurentsi

küsimuse, kuid maakohus ei ole seda küsimust otsuses põhjalikult analüüsinud, rikkudes nii

oluliselt kriminaalõigust. Apellatsiooni kohaselt esitas kaitsja maakohtus seisukoha, et „kuna

M. Davõdovile on esitatud süüdistus W osas nii KarS § 141 kui ka § 1411 järgi, ei teki

käesoleval juhul ideaalkogumit ja muus sugulise iseloomuga tegevus W suhtes tuleks

subsumeerida KarS § 141 süüdistusega“. Seejärel on apellatsioonis tsiteeritud kriminaalasjas

nr 3-1-1-97-12 tehtud Riigikohtu otsuses öeldut, et kuritegude ideaal- ja reaalkogumi

piiritlemine on oluline süüdistatavale karistuse mõistmisel, ning Riigikohtu selgitust, millal on

tegemist ühe, millal teisega. Veel on apellatsioonis öeldud, et ka kriminaalasjas nr 1-22-1657

analüüsiti küsimust, kas etteheidetav tegevus on õigesti kvalifitseeritud nii KarS § 141 kui ka

§ 1411 alusel (apellatsioonis pole märgitud, mis astme kohtu otsust käsitletakse).

Apellatsioonis on märgitud, et ses asjas seadis kaitsja kahtluse alla, kas need teod on

reaalkogumis, kuid kohus kaitsja seisukohta ei jaganud. Apellant nendib, et kohtuotsusest ei

selgu, mis konstruktsioonile tuginedes kaitsja leidis, et tegemist pole reaalkogumiga.

Kokkuvõttes märgib kaitsja, et „seega ka olukorras, kus on tõstatatud küsimus teoühtsusest,

lähtus kogus selgelt hoopis üksikepisoodide korduvusest, kaalumata jätkuvust“.

R suhtes sugulise iseloomuga teo toimepanemise kohta on apellatsioonis märgitud, et peale

süüdistavava puudulike ütluste puuduvad kriminaalmenetluses tõendid, et selline tegu oleks R

suhtes üldse toime pandud.

N suhtes toime pandud teo kohta märgib kaitsja, et maakohus ei ole piisavalt põhistanud, miks

toime pandud teos on seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline, et ületaks sellist

intensiivsuse piiri, et tegu vastaks KarS §-le 1411.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus teinud karistuse mõistmisel M. Davõdovi süü suuruse

hindamisel kaalutlus- ja põhjendamisvea. Kaitsja leiab, et maakohus oleks pidanud

kohaldamata KarS §-e 60 ja 61.

Kaitsja leiab, et esinevad karistust kergendavad asjaolud. M. Davõdov aitas menetlusele

kaasa, mis on karistust kergendav asjaolu vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 3. Menetlust alustati

vaid ühe episoodi suhtes. Teistest episoodidest sai menetleja teada just süüdistava ütluste ja

puhtsüdamliku tunnistuse alusel.

Kaitsja leiab, et maakohus eksis, kui leidis, et M. Davõdov ei ilmunud süü ülestunnistamisele

(KarS § 57 lg 1 p 3 alt 1). Kohus leidis, et M. Davõdov ei pöördunud menetleja poole omal

initsiatiivil, vaid tunnistas rohkemate kannatanute väärkohtlemist pärast seda, kui

tunnistajatena oli üle kuulatud kaks hooldekodu töötajat. Kohus arvestas M. Davõdovi ütlusi

kaasaaitamisena süüteo avastamisel. Kaitsja vaidleb maakohtule vastu väitega, et M. Davõdov

ei teadnud hooldekodu töötajate ülekuulamisest ega nende ütluste sisust.

Kaitsja leiab, et sisuliselt ei olnud ilma süüdistatava ütlusteta asjas ainsatki tõendit.

Süüdistatava telefonist leitud pildid ning videosalvestised on kaudsed tõendid, miks kindlasti

ei toonud menetlusse piisavalt selgust. Kui poleks olnud süüdistatava enda ülestunnistust,

oleks edasine menetlus ja tõe väljaselgitamine olnud küsimärgi all.

Apellatsiooni kohaselt nähtub materjalidest omaenda nõrkusest ja teatavast sõltuvusest

väsinud süüdistatava piin ja hirm. Ta ei piirdunud üksnes sellega, et tunnistas üles selle, mida

töökaaslane nägi, vaid rääkis ka sellest, millest ei olnud varem teada.

Kaitsja leiab, et need karistust kergendavad asjaolud annavad aluse KarS § 60 kohaldamiseks.

Samuti tuleb kõne alla KarS § 61, mis võimaldab erandlikke asjaolusid arvestades mõista

karistuse alla seaduses sätestatud alammäära.

Kuigi vägistamine on väga taunitav kuritegu, ei tähenda see seda, et kõik vägistamised oleksid

raskuselt võrdsed. Käesoleval juhul süüdistatava tegevus ei olnud intensiivne ehk süüdistatav

ei ole kasutanud vägivalda, samuti on süüdistatav kriminaalkorras karistamata.

4. Prokurör leiab esitatud kirjalikus vastuses, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata.

Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu poleks kohus ära näidanud, et kannatanute

seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline, ületamaks sellist intensiivsuse piiri,

mis annaks aluse M. Davõdovi KarS § 1411 järgi süüdimõistmiseks. Maakohus on otsuse

punktides 114–117 selgitanud, milles seisneb KarS § 1411 järgi kvalifitseeritav kuritegu, ning

analüüsinud iga kannatanu puhul eraldi, milles seisnes tahtevastase sugulise iseloomuga

tegevuse toimepanemine. Senine kohtupraktika on suguühtest erineva sugulise iseloomuga

teona käsitanud näiteks suguelundite ja muude erogeensete kehapiirkondade silitamist ja

puudutamist (RKKKo 3-1-1-111-10). Prokuröri hinnangul oli Mark Davõdovi tegevus täiesti

ühemõtteline ja piisavalt intensiivne – jutt ei ole säärega vastu säärt hõõrumisest või käe

põlvele panemisest, vaid Mark Davõdov lasi kannatanu Wl vähemalt kahel korral katsuda

oma peenist, kannatanu Nl vähemalt neljal korral katsuda ja ühel korral lakkuda oma paljast

peenist ning kannatanu Rl vähemalt ühel korral katsuda oma paljast peenist.

Vastuseks kaitsja seisukohale, et kuna Mark Davõdovile on esitatud W suhtes toime pandud

tegude eest süüdistus nii KarS § 141 kui ka § 1411 järgi, ei saanud tekkida ideaalkogumit ning

kõik teod oleks tulnud kvalifitseerida KarS § 141 järgi, märgib prokurör, et nii tema kui ka

Harju Maakohus hinnanud, et tegemist on reaalkonkurentsiga. Maakohus on oma seisukohta

põhjendanud otsuse punktides 118–121.

Prokurör ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et mõistetud karistus on liiga karm.

Prokurör möönis, et Mark Davõdov tunnistas oma süüd, kahetses puhtsüdamlikult ning aitas

aktiivselt menetlusele kaasa. Kõike seda on maakohus prokuröri hinnangul otsust tehes ka

arvestanud ning põhjendanud, millises ulatuses need karistuse määramisel rolli mängivad.

Süü ülestunnistamisele ilmumise on kohus aga põhjendatult arvestamata jätnud. Samuti on

kohus karistuse mõistmisel piisavalt põhjendanud, miks ei ole võimalik Mark Davõdovi puhul

KarS § 60 ja § 61 sätete kohaldamine.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust.

I

6. Apellatsioon ei anna alust Mark Davõdovi õigeksmõistmiseks KarS § 1411 lg 2 p 6

järgi.

6.1

Apellatsiooni seisukoht, et KarS § 1411 lg 2 p-le 6 vastab vaid selline sugulise

iseloomuga tegu, mis ületab teatava intensiivsusläve, on iseenesest õige (kergemad teise isiku

suhtes tema tahte vastaselt toime pandud seksuaalse tähendusega teod on karistatavad

väärteona KarS § 1531 lg 1 järgi). Seda on tõdenud maakohuski (otsuse p 115). Seejuures on

kohus toonud välja, et hinnates teo vastavust KarS §-le 1411, tuleb Riigikohtu praktika

kohaselt arvesse võtta näiteks teo laadi (nt kas katsuti kannatanu suguelundit või muud

erogeenset kehapiirkonda), intensiivsust (nt kas kannatanut puudutati riivamisi või oli tegu n-

ö käperdamisega), kestust ja muid teo toimepanemise asjaolusid, sh poolte omavahelisi

suhteid. Tuleb möönda, et kohtukolleegium ei täheldanud, et maakohus oleks otsuses otsesõnu

selgitanud, miks ta leiab, et Mark Davõdovi teod on nii seksuaalse iseloomu poolest nii

tõsised, et vastavad KarS § 1411 lg 2 p-le 6. Mingi asjaolu puudutavate põhjenduste

puudumine vaidlustatud kohtuotsuses ei kujuta endast aga asjaolu, mis iseenesest annaks alust

süüdistatava õigeksmõistmiseks või vähemalt kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtul on

õigus puudulikku põhjendust täiendada. Maakohtu otsuse tühistamiseks ja Mark Davõdovi

KarS § 1411 lg 2 p 6 alusel õigeksmõistmiseks oleks alust vaid siis, kui ringkonnakohtul

olekski põhjust järelduseks, et sugulise iseloomuga tegu iseloomustavad asjaolud ei ületaks

piiri, millest alates vastaks tegu KarS §-le 1411. Praegusel juhul sellise olukorraga ilmselgelt

tegemist ei ole. Mark Davõdovile heideti ette seda, et ta lasi kolmel kannatanul katsuda oma

paljastatud peenist ning neist ühel seda ka lakkuda. Eespool viidatud Riigikohtu praktika

kohaselt on suguelundi katsumist nimetatud asjaoluna, mis näitab kannatanu seksuaalse

enesemääramise õiguse riive suuremat intensiivsust; kuigi Riigikohus on näitena nimetanud

kannatanu suguelundi katsumist, on ringkonnakohtu hinnangul teo intensiivsuse hinnangul

oluline suguelundi katsumise fakt ning tähtsust ei oma, kas süüdistatav katsub kannatanu

suguelundit või mõjutab kannatanut katsuma süüdistatava oma. Ringkonnakohus on

seisukohal, et see, kui süüdistatav pani arusaamisvõimetud kannatanud oma paljastatud

peenist katsuma, riivab oluliselt kannatanute seksuaalset enesemääramisõigust ja ületab

ilmselgelt

läve,

millest

alates

vastab

tegu

KarS §-le 1411. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid argumente, mis annaks alust asuda

teistsugusele seisukohale.

6.2

Kuigi apellatsiooni üldine väide KarS § 1411 lg 2 p-i 6 puutuvalt on see, et tegemist ei

olnud piisavalt intensiivse sugulise iseloomuga teoga, et see vastaks KarS §-le 1411, on

apellatsioonis vähemalt osaliselt vaieldud vastu ka teo tõendatusele. Nii on apellatsioonis

avaldatud seisukohta, et puuduvad „ülekaalukad tõendid“, mis näitaks Mark Davõdovi süüd

selles kuriteos. Lisaks on Ri suhtes toime pandud teo kohta märgitud, et see on tõendatud

ainult süüdistatava puudulike ütlustega.

Need üldsõnalised etteheited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Tõendite hindamist

reguleerib KrMS § 61 lg 2, mis ütleb, et kohus hindab tõendeid kogumis oma siseveendumuse

kohaselt. Sellest ei tulene, et süüdimõistva otsuse tegemiseks peavad süüstavad tõendid olema

ülekaalukad. Tõendid peavad kogumis olema piisavad järeldamaks, et süüdistatav on talle

etteheidetavas teos süüdi. Teistsugust tõendamisstandardit ei tulene ka KrMS § 7 lg-st 3, mille

kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellatsioonis ei ole

viidatud mingile konkreetsele kahtlusele, mis oleks maakohtu otsuses käsitletud tõendite

valguses kõrvaldamata jäänud. Seda ei ole apellatsioonis tehtud ka Ri suhtes toime pandud

teosse puutuvalt, kuigi apellatsiooni kohaselt tõendavad Ri suhtes toime pandud tegu vaid

süüdistatava enda puudulikud ütlused. Apellatsioonis pole selgitatud, milles kaitsja hinnangul

ütluste puudulikkus seisneb. Seega on väited, et KarS § 1411 lg 2 p-le 6 vastav tegu pole

tõendatud, paljasõnalised, ja neist ei nähtu, et maakohus oleks teinud tõendite hindamisel

mingisuguse vea.

6.3

Apellatsioonis kordab kaitsja maakohtus väljendatud seisukohta, et kuna M.

Davõdovile on W suhtes toime pandud tegude eest esitatud süüdistus nii KarS § 141 kui ka §

1411 järgi, tuleks ka W suhtes toime pandud muu sugulise iseloomuga tegevus kvalifitseerida

KarS § 141 järgi. Ringkonnakohus peab märkima, et apellatsiooni argumentatsioon ei toeta

kuidagi esitatud seisukohta, õigemini ei haaku sellele seisukohale järgnev käsitlus esitatud

seisukohaga. Kuigi kaitsja leiab, et nii kannatanuga suguühtesse astumine kui ka tema suhtes

toime pandud muu sugulise iseloomuga tegu tuleks kvalifitseerida ainult KarS § 141 järgi,

viitab kaitsja järgnevalt ideaal- ja reaalkonkurentsi piiritlemist puudutavale kohtupraktikale ja

räägib lõpuks hoopis korduvusest ja jätkuvusest.

Korduvus ja jätkuvus on sama süüteokoosseisu mitmele täitmisele antav õiguslik hinnang ega

määra seda, kas tegu tuleks kvalifitseerida ühe või mitme karistusseadustiku eriosa sätte järgi.

Mis puutub KarS §-s 63 reguleeritud reaal- ja ideaalkonkurentsi, siis nende mõlema puhul

kvalifitseeritakse tegu mitme karistusseadustiku eriosa sätte järgi, ideaalkonkurentsi puhul

mõistetakse aga vaid üks karistus. Seega ei saa reaal- ja ideaalkonkurentsi piiritlemist

reguleeriv Riigikohtu praktika kuidagi toetada kaitsja seisukohta, et isegi, kui M. Davõdov

pani W suhtes toime nii vägistamise kui ka muu sugulise iseloomuga teo, tuleks kogu tema

tegevus kvalifitseerida vaid KarS § 141 järgi.

Mis puutub apellatsioonis viidatud kriminaalasja nr 1-22-1657, siis jääb arusaamatuks, kuidas

see peaks apellatsioonis esitatud seisukohta toetama, sest – nagu on apellatsiooniski märgitud

– leidis kohus ses asjas, et KarS § 141 ja § 1411 moodustavad reaalkonkurentsi, st viidatud

kohtuasjas jõudis kohus samale seisukohale, nagu maakohus vaidlustatud kohtuotsuses.

Kohtukolleegium märgib, et erinevalt apellatsioonis väidetust on maakohus ka praegusel juhul

põhjendanud, miks ta leiab, et tegemist on reaalkogumiga: kohus on osutanud, et muud

sugulise iseloomuga teod ja vägistamine leidsid aset eri aegadel (otsuse p 120). St maakohus

on viidanud sellele, et nendel eri kuriteokoosseisudele vastavatel tegudel polnud ajalis-

ruumilist seost.

Apellatsioonis maakohtu seisukohale, et tegemist oli reaalkonkurentsiga, mingeid sisulisi

vastuväiteid esitatud pole. Samuti pole esitatud argumente, millest tulenevalt oleks olnud

õigustatud kõigi W suhtes toime pandud tegude kvalifitseerimine KarS § 141 järgi.

Ringkonnakohus nendib, et kui mingi tegu vastab iseenesest mitme süüteokoosseisu

tunnustele, tuleb teo kvalifitseerimine ainult ühe karistusõiguse eriosa sätte järgi kõne alla

juhul, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega – spetsiaalsuse,

subsidiaarsuse või konsumeerimisega. Kaitsja ühelegi neist viidanud ei ole. Ringkonnakohus

nendib, et KarS § 141 ja § 1411 vahel on subsidiaarsussuhe: KarS § 1411 lg 1 kohaselt

kvalifitseeritakse inimese tahte vastaselt tema suhtes sugulise iseloomuga teo toimepanemine

vägivallaga või tema seisundit ära kasutades KarS § 1411 järgi, kui puudub KarS §-s 141

sätestatud süüteokoosseis. Niisiis on KarS § 1411 sekundaarkoosseis, mida kohaldatakse

ainult siis, kui vägistamine on välistatud. Sellest tulenevalt kvalifitseeritakse aga vägistamine

ja muu sugulise iseloomuga tegu ainult KarS § 141 järgi vaid juhul, kui need on toime pandud

samal korral, samast tahtlusest kantuna (st välistatud on KarS § 141 ja § 1411

ideaalkonkurents). Kui sama isiku suhtes on pandud vägistamine ja muu sugulise iseloomuga

tegu eri aegadel, ei ole tegemist olukorraga, kus KarS § 1411 peaks taanduma. Kuna

maakohus leidis, et vägistamine ja muu sugulise iseloomuga tegu olid W suhtes toime pandud

eri aegadel ja seega moodustasid reaalkogumi, on maakohus mõistnud M. Davõdovi

õigustatult süüdi nii KarS § 141 lg 2 p 6 kui ka KarS § 1411 lg 2 p 6 järgi.

II

7. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsusega mõistetud karistust, leides, et see on

põhjendamatult raske.

8. Apellant ei nõutu maakohtu hinnanguga, et M. Davõdovi süü on suur. Oma seisukohta

põhjendab kaitsja sellega, et süüdistatav ei ole kasutanud vägivalda. See argument ei lükka

maakohtu antud hinnangut ümber. Kannatanu tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine

tema abitusseisundit ära kasutades ei ole aprioorselt kergem tegu kui see, kui kannatanu tahte

vastaselt temaga suguühendusse astumiseks kasutatakse vägivalda (seda näitab kasvõi asjaolu,

et kannatanu spetsiifilise abitusseisundi ärakasutamine, kui süüdistatav on ise kannatanu

sellesse abitusseisundisse viinud, on KarS § 141 lg 2 p 7 ja § 1411 lg 2 p 7 järgi koguni

kvalifitseeriv tunnus). Süü suurust näitavad konkreetset tegu iseloomustavad asjaolud.

Maakohus on toonud otsuses välja tegude hulga, teo toimepanemise mitme kannatanu suhtes,

kannatanute erilise abituse ning selle, et hooldekodu töötajana pidi M. Davõdov seisma just

nende heaolu eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et neist asjaoludest tulenevalt on

M. Davõdovi süü nii KarS § 141 lg 2 p 6 kui ka § 1411 lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo

puhul suur.

Kaitsja on toonud välja ka selle, et M. Davõdov on varem karistamata. See on küll asjaolu,

mida preventiivsete kaalutluste kontekstis arvesse võtta, kuid see ei anna alust karistust süüle

vastava määraga võrreldes märkimisväärselt kergendada. Selle kaal, et isik on varem

karistamata, on seda väiksem, et M. Davõdov mõisteti süüdi mitme aasta jooksul pandud

korduvates kuritegudes.

9. Apellatsiooni kohaselt on maakohus jätnud alusetult karistust kergendava asjaoluna

arvestamata süü ülestunnistamisele ilmumise. Seejuures rõhutab kaitsja, et menetlust alustati

vaid ühe episoodi suhtes ning teistest episoodidest sai menetleja teada just süüdistava ütluste

ja puhtsüdamliku tunnistuse alusel.

Sellega seoses tuleb nentida, et kohtutoimiku kohaselt kahtlustati M. Dadvõdovit esialgu ühes

vägistamises ning ta on tunnistanud menetlejale rohkemate samalaadsete tegude

toimepanemist: 20. detsembril 2023 kuulati M. Davõdov üle kahtlustatavana M.S-i

vägistamises 30. novembril 2023 kella 19.30 ja 20.00 vahelisel ajal (kd IV, tl. 104–108); 21.

detsembril 2023 kell 14.15 peeti ta kinni aga kahtlustatuna W vägistamises oktoobris-

novembris 2023 (kd IV; tl. 63–65); 21. detsembril 2021 kell 16.00 on M. Davõdov kirjutanud

puhtsüdamliku ülestunnistuse, milles tunnistab intiimvahekordi mitme hooldekodu kliendiga

2022. ja 2023. aastal (nimeliselt on ta nimetanud B, Y, W ning perekonnanime nimetamata P,

M ja M.S-i) (kd IV; tl. 109–112); 21.12.2023 kell 18.30 on ta üle kuulatud kahtlustatavana

M.S-i , W, Q, A ning veel kahe XXX hooldusalusega, M. Davõdov tunnistas kahtlustuses

nimetatud tegude toimepanemist (kd IV; tl. 113–119).

Maakohus leidis, et süü ülestunnistamisele ilmumist karistust kergendava asjaoluna ei esine,

sest M. Davõdov ei pöördunud menetleja poole omal initsiatiivil, vaid „tunnistas rohkemate

kannatanute väärkohtlemist alles pärast seda kui tunnistajatena olid üle kuulatud 2

hooldekodutöötajat (ML ja VA), kellel oli tähelepanekuid M. Davõdovi ja XXX hoolealuste

vahelistest suhetest“. Sellega seoses tuleb esiteks nentida, et maakohtu otsusest ei tule välja,

millele see väide tugineb, ning ringkonnakohus ei leidnud toimikust tõendeid, mis näitaks, et

VA oleks enne seda, kui M. Davõdov koostas puhtsüdamliku ülestunnistuse, üle kuulatud. VA

kuulati üle 9. juuli 2025 kohtuistungil, kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamise

protokolli kohtutoimikus ei ole ja toimunud ülekuulamise aega pole VAlt kohtus küsitud. Ka

väärib märkimist see, et VA ei ole kohtus antud ütlustes andnud ütlusi mingi konkreetse

süüdistuse sisuks olnud teo kohta; maakohus on otsuses tuginenud VA antud M. Davõdovit

iseloomustavatele ütlustele, mille kohaselt M. Davõdovi jaoks oli kõige tähtsam tegevus

mähkmevahetus, ta pakkus end appi hoolealuste pesemisel ning tegi rõvedaid nalju, samuti

käis ta mõnikord hommikuti N juures veel ka siis, kui ta juba teises osakonnas töötas). Küll

nähtub toimikust, et ML on andnud tunnistajana ütlusi 21. detsembril 2023 kell 11.30 (kd III;

tl. 65–72).

Vastuseks apellatsioonis märgitule, et pole andmeid, et M. Davõdov oleks kolleegide

ülekuulamisest teadlik olnud, on prokurör oma kirjalikus seisukohas avaldanud arvamust, et

M. Davõdovi kinnipidamine kahtlustatuna W vägistamises andis talle mõista, et tema suhtes

peab olema kogutud täiendavat infot. Sellele on prokurör lisanud: „Samuti on eluliselt usutav,

et uurija selgitas Mark Davõdovile kinnipidamisel või vahetult peale seda, et XXXs oli samal

päeval toimunud koosolek, kust oli tulnud täiendavaid tähelepanekuid Mark Davõdovi

käitumise kohta.“

Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et kohus võib vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 mingist

faktilisest asjaolust lähtuda, see tuleneb tõendi(te)st või on üldtuntud; eluline usutavus ei lähe

kummagi kategooria alla, vaid on pelgalt üks kriteerium, mida tõendite hindamisel arvesse

võtta. Seega ei saa kohus pelgalt elulise usutavuse alusel lugeda tuvastatuks seda, mida keegi

ütles või tegi. Küll tuleb prokuröriga nõustuda selles, et M. Davõdovi kinnipidamine uue

kahtlustuse alusel pidi näitama talle, et tema tegude kohta on ilmnenud uut infot. Samas näitas

see kahtlustus, et menetlejal oli piisavalt infot kahtlustamaks M. Davõdovit ühes uues

kuriteoepisoodis (ülekuulamisprotokollist nähtuvalt andiski ML ütlusi selle kohta, et sattus

peale mingile M. Davõdovi seksuaalsele tegevusele W suhtes). Nagu eespool toodust näha,

nimetas M. Davõdov oma puhtsüdamlikus ülestunnistuses suuremat hulka kannatanuid. Seega

tunnistas M. Davõdov menetlejale oma süüd kuritegudes, mille kohta ei olnud tal alust arvata,

et menetleja teda neis kahtlustaks. Nende tegude suhtes, mille kohta menetlejal teavet ei olnud

või mille kohta vähemalt M. Davõdov ei teadnud, et menetlejal oleks teavet, ei olnud süü

ülestunnistamisele ilmumine KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses välistatud. Süü ülestunnistamisele

ilmumist ei välista ka see, et M. Davõdov oli kinni peetud – ülestunnistamisele ilmumise

puhul on oluline, et kahtlustatav ise ilmutaks initsiatiivi süü ülestunnistamiseks, see tähendab,

kahtlustatavana kinnipeetu puhul saab rääkida süü ülestunnistamisele ilmumisest, kui ta ise

omal initsiatiivil annab menetlejale teada soovist tunnistada üles mingi kuritegu. See, kas

tegemist on süü ülestunnistamisele ilmumisega, ei sõltu sellest, mis motiivil isik oma süü üles

tunnistab (vt nt J. Sootak. § 57 komm. 4.1. – Sootak/Pikamäe (toim.): KarS. Kommenteeritud

väljaanne. 5. v.a: 2021). Seetõttu ei oma tähtsust see, kas M. Davõdov tunnistas need teod üles

hirmust, et need võiks ka muul moel välja tulla. Seega nõustub ringkonnakohus kaitsjaga, et

maakohus on alusetult asunud seisukohale, et süü ülestunnistamisele ilmumist KarS § 57 lg 1

p 3 tähenduses karistust kergendava asjaoluna ei ole.

Kõigest hoolimata ei tähenda eelnev, et maakohus oleks jätnud karistust kergendava asjaolu

arvestamata. Kuigi maakohus leidis, et tegemist polnud süü ülestunnistamisele ilmumisega,

möönis maakohus, et ilma M. Davõdovi panuseta „ei oleks õiguskaitseasutused saanud teada

mitte sugugi kõikidest kannatanutest“. Sellest tulenevalt luges maakohus KarS § 57 lg 1 p 3

alusel karistust kergendavaks asjaoluks süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise. Seega on

maakohus arvestanud KarS § 57 lg 1 p 3 teise alternatiivi alusel karistust kergendava

asjaoluna sama M. Davõdovi tegevust, mille arvestamist süü ülestunnistamisele ilmumisena

kaitsja taotleb – nii maakohtu kui ka kaitsja jaoks on karistust kergendav asjaolu see, et M.

Davõdov andis teavet oma tegudest kannatanute vastu, milles teda veel ei kahtlustatud. Ühte

ja sama käitumist ei ole alust lugeda karistust kergendavaks asjaoluks kahel alusel. Nii süü

ülestunnistamisele ilmumise kui ka süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise kergendava

asjaoluna arvesse võtmiseks ei anna alust ka see, et M. Davõdovi enda ütlused olidki

peamiseks süüstavaks tõendiks. Süü ülestunnistamine eeldab ka toimepandud teo kirjeldamist,

st sisuliselt menetlusele kaasaaitamist ning selle info andmise eest karistuse kergendamine ka

süüteo avastamisele kaasaaitamisena tähendaks sama asjaolu topelt arvestamist. Seetõttu

tähendab seisukoht, et M. Davõdovi puhtsüdamlik ülestunnistus ja sellele järgnevalt antud

süüd tunnistavad ütlused tähendavad süü ülestunnistamisele ilmumist, seda, et see õiguslik

hinnang astub maakohtu antud hinnangu (tegemist oli süüteo avastamisele kaasaaitamisega)

asemele, mitte ei lisandu sellele. Küll on maakohus põhjendatult arvestanud karistust

kergendava asjaluna kolmandat KarS § 57 lg 1 p 3 alternatiivi – puhtsüdamlikku kahetsust.

Süü ülestunnistamine ei eelda ühtlasi süü kahetsemist, seega ei hõlma süü ülestunnistamisele

ilmuma puhtsüdamlikku kahetsust ja selle tuvastamisel tuleb arvestada mõlemat kergendavat

asjaolu.

10. KarS § 57 lg 1 p 3 ei ütle, kui palju mingil ses nimetatud alusel tuleb karistust

kergendada ega aseta ka alternatiive omavahel hierarhiasse. Seega ei tähenda see, et

ringkonnakohtu hinnangul vastab M. Davõdovi tegu süü ülestunnistamisele ilmumise

tunnustele, et maakohtu mõistetud karistust tuleb muuta. Maakohus pidas M. Davõdovi süüd

suureks, lisaks sellele tuvastas kohus ka KarS § 58 p-s 3 nimetatud raskendava asjaolu. Sellest

hoolimata mõistis kohus KarS § 141 lg 2 p 6 järgi täpselt sanktsiooni keskmisele määrale

vastava karistuse (KarS § 141 lg 2 näeb ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse, kohus

mõistis karistuseks 10,5 aastat vangistust), KarS § 1411 lg 2 p 6 järgi lausa sanktsiooni

alammäära lähedase karistuse (KarS § 1411 lg 2 näeb ette kolme- kuni viieteistaastase

vangistuse, kohus mõistis karistuseks 3 aastat 10 kuud vangistust). Seega on kohus ilmselgelt

võtnud arvesse ka karistust kergendavaid asjaolusid.

11. Kaitsja taotles maakohtus ja taotleb apellatsioonis KarS § 60 või § 61 kohaldamist.

Sarnaselt maakohtuga ringkonnakohus kummagi paragrahvi kohaldamiseks alust ei näe.

KarS § 60 näeb ette karistuse kergendamise karistusseadustiku üldosas nimetatud juhtudel.

Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud ühelegi karistusseadustiku üldosa sättele, mis annaks

praegusel juhul alust KarS § 60 kohaldamiseks. Maakohtus on kaitsja kohtuvaidluses

avaldanud seisukohta, et KarS § 60 kohaldamiseks annab alust karistust kergendavate

asjaolude esinemine. See seisukoht on ekslik. KarS § 60 alusel saab karistust kergendada

ainult karistusseadustiku üldosa sätetes otsesõnu nimetatud juhtudel (vt nt KarS § 22 lg 5 ja §

25 lg 6). KarS § 57, mis sätestab karistust kergendavad asjaolud, ei ütle, et nende esinemisel

võiks kohus kohaldada KarS § 60.

KarS § 61 lg 1 lubab kohtul erandlikke asjaolusid arvestades kohaldada karistust alla seaduses

sätestatud alammäära. Ringkonnakohus ei pea seda, et M. Davõdov tunnistas üles süü

tegudes, milles talle ei olnud kahtlustust esitatud, ja andis nende tegude kohta ütlusi, selliseks

asjaoluks, mis annaks põhjust mõista M. Davõdovile karistuse alla sanktsiooni alammäära.

Nagu maakohtu otsuses märgitud, on M. Davõdovi süü tulenevalt talle KarS § 141 lg 2 p 6 ja

§ 1411 lg 2 p 6 järgi etteheidetavate tegude hulgast ja iseloomust suur. Kuna süü on KarS § 56

lg 1 kohaselt karistuse mõistmise aluseks, ei saa isik eeldada, et toimepandud kuritegude

ülestunnistamisel mõistetakse talle karistus, mis süü suurusele ei vasta. Maakohtu hinnang, et

M. Davõdovi süü on suur, tähendab, et süüle vastav karistus oleks üle sanktsiooni keskmise

määra. See omakorda tähendab, et karistuse mõistmine alla sanktsiooni alammäära kalduks

olulisel määral süüle vastavast karistusest kõrvale.

III

12. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-le 1 vastava otsuse,

jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud

jäävad seetõttu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 süüdistatava kanda ja kaitsja taotlus hüvitada

süüdistatavale tema apellatsioonimenetluse õigusabikulud jääb rahuldamata.

Allkirjastatud digitaalselt