2-24-113453/15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

10. aprill 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-113453

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi X.U vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

3884,12 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Marie Tsine

Kostja X.U (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi X.U (isikukood

XXX ) vastu.

2. Välja mõista X.U-lt B2 Impact OÜ kasuks põhinõue 1731,47 eurot.

3. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi X.U vastu 2152,65 euro väljamõistmiseks,

sealhulgas põhinõue 1267,64 eurot, intressinõue 375,66 eurot, sissenõudmiskulude

hüvitamise nõue 35 eurot ja viivisenõue 474,35 eurot.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

1 (9)

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ, hageja) esitas 09.04.2024 maksekäsu

kiirmenetluse avalduse X.U (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus

lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses. Hageja esitas hagi 11.06.2024. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja

mõista 3884,12 eurot, millest põhinõue on 2999,11 eurot, intress on 375,66 eurot,

sissenõudmiskulud on 35 eurot ja viivis on 474,35 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Multitude Bank p.l.c (krediidiandja) ja kostja 22.08.2022

tähtajatu krediidilepingu, millega võimaldati kostjale krediidilimiiti kuni 3000 eurot. Kostja

arvelduskontole kanti 23.08.2022 2455 eurot, 15.09.2022 545 eurot, 04.11.2022 127 eurot,

01.12.2022 51 eurot, 03.02.2023 101 eurot, 04.03.2023 64 eurot, 06.04.2023 52 eurot,

07.05.2023 64 eurot, 21.06.2023 42 eurot, 03.08.2023 101 eurot, 01.10.2023 108 eurot, kokku

3710 eurot. Lepingust tulenevalt on intressimäär 40,4785% aastas (0,1109% päevas), krediidi

kulukuse määr 48,90% aastas. Lepingu kohaselt pidi kostja tagastama laenu igakuiselt

krediidiandja esitatud arvete alusel. Arved koostatakse iseteeninduskeskkonnas 15 päeva

pärast algset väljamakset ning arvel näidatakse miinimumsumma, laen ja teenustasu, tähtpäev

ning muud maksmisele kuuluvad summad, sh viivis. Miinimumsumma on 5% laenuvõtjale

kuuluvast võlgnevusest (laen ja teenustasud) või 10 eurot, sõltuvalt kumb on suurem. Kui

kogu jääk koos tasudega on alla 10 euro, on miinimumsumma kogu jääk. Kostja tegi perioodil

15.09.2022–30.09.2023 makseid kokku 1978,53 eurot, millest krediidisumma katteks 710,89

eurot, kulude katteks 39,41 eurot ja intressi katteks 1228,23 eurot. Viimane põhiosa makse

tehti 30.09.2023. Kostja jättis tasumata järgmised miinimumosamaksed: oktoobrikuu 153,93

eurot (tähtaeg 22.10.2023), novembrikuu 159,34 eurot (tähtaeg 22.11.2023), detsembrikuu

164,34 eurot (tähtaeg 22.12.2023) ja jaanuarikuu 169,50 eurot (tähtaeg 22.01.2024).

Krediidiandja edastas 05.01.2024 kostjale meeldetuletuse lepingu lõpetamise kohta ning

hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmisel öeldakse leping üles ja kogu võlg muutub

sissenõutavaks. Kuna minimaalset makset tähtaegselt ei tasutud, lõppes leping 20.01.2024 ja

kostjal tekkis kohustus tasuda kogu senine võlgnevus. Hageja leiab, et krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 2999,11 eurot (väljastatud krediit 3710 eurot – põhiosa

tagasimaksed 710,89 eurot). Intressinõue perioodi 30.09.2023–20.01.2024 eest on 375,66

eurot. Viivisenõue perioodi 21.01.2024–11.06.2024 eest on 474,35 eurot. Lepingu

eritingimuste kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraga, s.o. 40,4785% aastas ja

0,1109% päevas. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud

sissenõudmiskulud 35 eurot (VÕS § 1132 lg 2 alusel): 02.02.2024 nõudekiri 25 eurot,

2 (9)

26.02.2024 meeldetuletus 5 eurot ja 26.03.2024 hagihoiatus 5 eurot. Esialgne võlausaldaja

loovutas kostja vastased nõuded hagejale.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

12.10.2024 avalikult väljavõtete avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus

kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 14 päeva jooksul alates hagiavalduse

ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus

28.10.2024. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, , p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus

(TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, , p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1

kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Kui vorminõue on jäetud järgimata,

on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kuigi tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud,

3 (9)

peab hageja tõendama, et tarbija on teinud krediidilepingu sõlmimiseks VÕS § 404 lg 1 ja 2

kohase sisu ja vormiga tahteavalduse. Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes

2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või

hakkab krediiti kasutama.

Hageja on esitanud kohtule tõendina Multitude Bank p.l.c (krediidiandja) ja kostja vahel

sõlmitud laenulimiidi laenulepingu (dtl 29 jj). Lepingu kohaselt oli krediidikonto limiidiks

3000 eurot. Leping on allkirjastamata. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning

tasuma intressi. Leping oli sõlmitud määramata ajaks. Minimaalne tasumisele kuuluv summa

tuli maksta arve kuupäevast 15 päeva jooksul. Minimaalsumma on kas 5% kliendi kogu

võlgnevusest (laen koos teenustasudega) või 10 eurot, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Kui

kogu võlgnevus koos tasudega on alla 10 euro, tuli maksta kogu see summa 15 päeva jooksul.

Kostja pangakontole tehti ülekandeid järgmiselt: 23.08.2022 – 2455 eurot, 15.09.2022 – 545

eurot, 04.11.2022 – 127 eurot, 01.12.2022 – 51 eurot, 03.02.2023 – 101 eurot, 04.03.2023 –

64 eurot, 06.04.2023 – 52 eurot, 07.05.2023 – 64 eurot, 21.06.2023 – 42 eurot, 03.08.2023 –

101 eurot, 01.10.2023 – 108 eurot, kokku 3710 eurot (dtl 239 jj, 270). Hageja on tõendanud,

et kostjale on lepingu alusel raha üle kantud. Kostja sai laenu kätte. Kohus tuvastab, et kostja

sõlmis eelloetletud tingimustel lepingu.

Krediidi kulukuse määr

7. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 22.08.2022 sõlmitud lepingu ja Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 48,9%. Krediidi kulukuse maksimaalsed

määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud

andmete kohaselt oli 22.08.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates

01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) kolmekordne määr oli seega 48,9%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 48,9%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et lepingu krediidi

kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ja selle suurendamise ajal seadusega

kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

8. Sõlmitud lepingud on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab,

kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepinguid sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

4 (9)

9. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr , p-d 13 ja 17).

10. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr , p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

5 (9)

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr , p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr

, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, , p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, , p 35).

10.1. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 221 jj).

Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Hageja esitas kohtule kostja pangakonto väljavõtte (dtl 68 jj). Perioodil 01.02.2022–

31.07.2022 (kuus täiskuud enne laenu andmist) laekus kostjale töötasu keskmiselt 2100 eurot

kuus. Märkimisväärne osa igakuisest sissetulekust kulus püsivate laenukohustuste

teenindamiseks. Kostjal oli paralleelselt mitu kehtivat laenulepingut, mille kogumakse ulatus

igakuiselt ligikaudu 640–680 euroni. Need maksed olid regulaarsed ja vältimatud ning püsisid

stabiilselt kogu kuue kuu vältel. Kostja võttis ka uusi laene, sh 2022. aasta aprillis 400 eurot

(Bondora) ja mais 3500 eurot (Bondora). Lisaks laenukohustustele esinesid igakuised

tavapärased elamiskulud, sealhulgas kulutused toidule, transpordile, sideteenustele ja muudele

igapäevastele vajadustele. Nende kulude keskmine tase oli ligikaudu 430–450 eurot kuus.

Konto väljavõttest nähtub asjaolu, et kostja käitumises esines süstemaatiline ja korduv

6 (9)

hasartmängutegevus. Hasartmängukulud ei olnud juhuslikud ega üksikud, vaid avaldusid

igakuiselt erinevates suurustes, ulatudes sadade kuni tuhandete eurodeni (ComeOn,

SuomiKasino, PAF, Luckydino, Probe/Pledoo, CO-Gaming, Paysafe/Skrill jm). Selline

riskikäitumine esines paralleelselt mitme laenu teenindamisega ning ei vähenenud ka

perioodidel, mil sissetulek oli madalam või kohustused suuremad. Vastupidi, konto

väljavõttest nähtub, et ka varasemate laenude laekumise järel liikus raha lühikese aja jooksul

hasartmängudesse, mitte kostja majandusliku seisu stabiliseerimiseks. Krediidiandja ei

hinnanud piisavalt kostja tegelikku maksevõimet, ei arvestanud olemasolevate kohustuste

kogukoormust ega hasartmängukulusid. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud

teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline

lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks

krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et

krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr , p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt

peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda

lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata

teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle

tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei

võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe

teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt

nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o

õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

11. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

7 (9)

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

12. Lepingu kohaselt oli leping sõlmitud määramata ajaks. Minimaalne tasumisele kuuluv

summa tuli maksta arve kuupäevast 15 päeva jooksul. Minimaalsumma oli kas 5% kliendi

kogu võlgnevusest (laen koos teenustasudega) või 10 eurot, sõltuvalt sellest, kumb on suurem.

Kui kogu võlgnevus koos tasudega on alla 10 euro, tuli maksta kogu see summa 15 päeva

jooksul. Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata oktoobrikuu osamakse summas 153,93 eurot

(maksetähtaeg 22.10.2023), novembrikuu osamakse summas 159,34 eurot (maksetähtaeg

22.11.2023), detsembrikuu osamakse summas 164,34 eurot (maksetähtaeg 22.12.2023) ja

jaanuarikuu osamakse summas 169,50 eurot (maksetähtaeg 22.01.2024). Hageja ei ole

lepingu ülesütlemist tõendanud, kuigi kohus andis selleks hagejale tähtaja. Seetõttu ei ole

leping ülesütlemisega lõppenud. Arvestades, et krediidileping oli sõlmitud määramata ajaks,

on leping jätkuvalt kehtiv ka juhul, kui kostjal on tekkinud võlg, kuna võlgnevuse olemasolu

iseenesest ei lõpeta tähtajatut lepingut. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025. a otsuse p-des

10–11 asjas nr selgitanud, et hagi saab põhivõla osas rahuldada ka siis, kui

tarbijakrediidileping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv, tingimusel et hageja nõuab lepingu

täitmist ning kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu.

Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti üle 3710 eurot. Kostja on teinud

tagasimakseid summas 1978,53 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine

seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast. Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu

sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas põhivõla osas

ümberarvestuse (dtl 234 jj). Hageja arvestas kostja tasutud summa 1978,53 eurot

krediidisumma katteks. Kostja põhivõla suuruseks on 1731,47 eurot, arvestades, et kostjale

anti krediiti 3710 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 1731,47 eurot

väljamõistmiseks kostjalt. Hageja põhinõue jääb rahuldamata 1267,64 euro ulatuses,

arvestades, et hagis oli põhinõude suuruseks 2999,11 eurot.

13. Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse, mis on ebaõige. Riigikohus on

selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku

ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled

leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu

kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma

lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb

kõne alla üksnes viivise arvestamine vt nt (RKTKo 26.11.2012, , p 10). Riigikohtu arvates

kohaldub sama põhimõte ka osamaksetena tagastatava laenu puhul viivituses oleva osamakse

suhtes, st alates osamakse tasumise tähtaja saabumisest lõpeb tagasi makstava laenusumma

osa suhtes intressi arvestus ning viivitusse sattumise korral asendab seda viivis (RKTKo

05.11.2008, , p 15).

Hageja intressiarvestus põhivõla jäägilt 1731,47 eurolt on väär, kuna see hõlmab ka perioodi

pärast vastavate osamaksete tähtaegu. Hageja intressinõue jääb rahuldamata.

8 (9)

14. Hageja esitas ümberarvestuse, milles palub kostjalt välja mõista viivise perioodi

23.06.2025–09.01.2026 eest summas 97,16 eurot (dtl 236). Hagis oli viivisenõue esitatud

üksnes perioodi 21.01.2024–11.06.2024 eest. Ümberarvestusega ei saa esitada uusi nõudeid

ega laiendada hagi eset. Seetõttu jääb hageja viivisenõue rahuldamata. Kuivõrd hagejal ei

olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks

muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise

eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.

Sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, , p 13).

Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte

menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr , p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus asjas nr , p

16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Kohus arvestab, et suur osa menetlusest oli seotud vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärgede hindamisega ning asjaoluga, et krediidileping ei olnud

ülesütlemisega lõppenud. Samuti arvestab kohus, et hagi jääb olulises osas rahuldamata. Hagi

esitamise ajal oli hagihinnaks 3884,12 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele

vastav hagihind on 1731,47 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 45%

ulatuses ning jättis rahuldamata 55% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul

õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

9 (9)