2-25-5544/19 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand

Määruse tegemise aeg ja koht

10. aprill 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-5544

Tsiviilasi

Pille Sõmeriku kaebus Tartu kohtutäitur Oksana

Kutšmei otsuse peale täiteasjas nr 084/2014/2108

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. mai 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pille Sõmeriku määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja

Pille

Sõmerik

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Puudutatud isikud

Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei

Sissenõudja

Swedbank

Liising

aktsiaselts

(registrikood 10434248)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 23. mai 2025 määrus muutmata ja Pille Sõmeriku

määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud Pille Sõmeriku kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Pille Sõmerik (avaldaja) esitas kaebuse Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei (kohtutäitur)

otsuse peale, taotles kohtutäituri seaduse (KTS) § 412 ja § 35 lg 1 nende koostoimes

kohaldamata jätmist põhiseaduse (PS) § 152 alusel ning täiteasjas nr 084/2014/2108

kohtutäituri 14. märtsi 2025 otsuse tühistamist osas, millega avaldajalt mõisteti pärast

põhinõude aegumist välja kohtutäituri põhitasu pooles summas ning otsustati selleks

menetlust jätkata.

2009. a oktoobris käendas avaldaja sõbra äriühingu liisinglepingust tulenevaid kohustusi.

Äriühing ei suutnud kohustusi täita, autod müüdi, äriühing likvideeriti ja avaldaja kohustuseks

jäi tasuda 27 119,65 eurot koos menetluskuludega.

Swedbank Liising aktsiaseltsi (sissenõudja) avalduse alusel alustati 2. juulil 2014

täitemenetlust. Avaldaja tasus nõudest osa, midagi nõuti sisse kolmandalt isikult. Nõudest jäi

rahuldamata üle 25 000 euro. Tartu Maakohus lõpetas 10. veebruari 2025 määrusega

tsiviilasjas nr 2-24-12383 täitemenetluse täiteasjas nr 084/2014/2108 nõude täitmise aegumise

tõttu.

Kohtutäitur tegi 14. märtsil 2025 otsuse, millega mõistis avaldajalt välja kohtutäituri põhitasu

945,50 eurot ja otsustas jätkata täitemenetlust selle sissenõudmiseks. Avaldaja esitas otsuse

peale kaebuse, sest tema hinnangul on seaduse säte, millele kohtutäitur tugineb, vastuolus

põhiseadusega. Kohtutäitur jättis kaebuse rahuldamata.

Normide kohaldamisega kaasneb avaldajale märkimisväärne kohustus, sellega piiratakse tema

PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatust. KTS § 412 on asja lahendamisel määrava

tähtsusega, sest kui see põhiseadusele vastab, tuleb asi lahendada teisiti kui siis, kui norm

põhiseadusele ei vasta. Ilma nimetatud normita kuuluks kohaldamisele KTS § 32 lg 5, mille

järgi on kohtutäituril rahalise nõude osalise sisse nõudmise korral õigus saada põhitasu üksnes

summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga, seega poleks kohtutäituril õigust täiendavale

tasule.

KTS § 412 järgi koheldakse võlgnikke täitemenetluse lõpetamisel aegumise tõttu täituri tasu

väljamõistmisel teisiti võrreldes võlgnikega, kelle suhtes lõpetatakse täitemenetlus muul

alusel. See on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega.

On ka muid aluseid, mil täitemenetlus lõpetatakse ilma, et nõue oleks täielikult rahuldatud,

kuid ainult aegumise tõttu menetluse lõpetamisel annab seadus kohtutäiturile õiguse poolele

tasule. Nii kuulub täitemenetlus lõpetamisele näiteks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg

1 p 7 alusel sissenõudja õigusjärgluseta surma või lõppemise tõttu, TMS 51 lg 1 alusel

võlgniku pankroti väljakuulutamisel ilma, et nõuet täitemenetluses või selle väliselt

rahuldatakse. Neil juhtudel puudub kohtutäituril õigus mistahes tasule. Pole ühtegi legitiimset

õigustust, miks võlgnikku koheldakse neil juhtudel soodsamalt, kuigi ka siis ei ole

kohtutäituril õnnestunud täitemenetluses nõuet sisse nõuda, ometi on ta teinud tööd ja

kandnud kulusid. Samuti ei ole kohtutäituril KTS § 413 järgi õigust tasule, kui menetlus

lõpetatakse TMS §-de 202 või 207 alusel aegumise tõttu. Pole mingit alust kohelda

tsiviilõigusliku nõude võlgnikku halvemini.

Avaldaja ei näe ka põhjust, miks eelistab seadus kohtutäiturit võlausaldajale ehk miks on

kohtutäituril suurem õigus raha saada kui aegunud nõude võlausaldajal.

Kohtutäitur on seaduse alusel tegutsev eriõigusi omav ettevõtja, kes peaks kandma oma

tegevusega seotud majanduslikke riske. Seda väljendab ka KTS § 35 lg-tes 1 ja 5 sätestatud

tulemustasu. Täitemenetlus on teenus võlausaldajale ja täituri tasu võlausaldajale osutatud

teenuse kulu, mis kahju hüvitamise põhimõttel võlgnikult sisse nõutakse. Isegi kui oleks

mingi õigustus, miks ebaõnnestunud menetluse kulud peaks jääma võlgniku kanda, ei näe

avaldaja ühtegi legitiimset põhjust, miks peaks ebaõnnestunud menetluses kohtutäituri kulude

suurus sõltuma rahuldamata nõude suurusest (KTS § 35 lg 1).

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

Täiteasjas õnnestus sisse nõuda 3672,18 eurot, nõude jääk oli 23 447,47 eurot. Arvestades

täiteasjas tehtud toimingute mahtu ja ajakulu, on kohtutäituri hinnangul põhjendatud nõuda

võlgnikult menetluse põhitasu 50% ulatuses sissenõudmata jäänud summalt. Kohtutäitur

edastas maakohtule tehtud toimingute nimekirja (dtl 22–23).

KTS §-st 18 tulenevalt on kohtutäituri ametitoiming tasuline ning TMS §-st 38 järgi tuleb

täitemenetluse tasud ja kulud kanda võlgnikul. Seadusandja tahe on olnud üheselt, et ka TMS

§ 481 alusel põhinõude täitmise aegumise tõttu ei lõpe täitemenetlus kohtutäituri tasu ja

muude täitekulude sissenõudmiseks.

Täitemenetluse algatamise on põhjustanud eelkõige võlgnik. Kui võlgnik vabaneks

täitekulude kandmise kohustusest täitemenetluse lõpetamisel nõude täitmise aegumise tõttu,

tähendaks see ühest küljest kohtutäiturile tasuta töö tegemist ning saadaks teisest küljest

võlgnikule signaali, et kohustusi ei peagi täitma. Riigikohus on 19. juuni 2024 määruse 2-22-

4074 p-s 12.1 selgitanud samuti, et seadusandja soov mh KTS §-st 412 ja selle seletuskirjast

nähtuvalt see, et kohtutäituritel oleks ka sundtäitmisele esitatud nõude täitmise aegumistähtaja

möödumise korral õigus saada osaliselt kohtutäituri tasu.

Avaldaja tõlgendab põhiseaduse § 12 lg-st 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust ning §-s 32

sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet meelevaldselt ja ühekülgselt. TMS § 481 alusel

täitemenetluse lõpetamisel on võlgnik see, kes võlgnevuse täitmisest vabastatakse, mida võib

vaadata kui sissenõudja põhiõiguse riivet. Väidet, et võrdsuspõhiõiguse rikkumiseks tuleb

lugeda ka kohtutäituri eelistamist võlausaldajale, kelle nõue aegus, ei riku võlgniku

võrdsuspõhiõigust.

Viide TMS §-dele 202 ja 207 ei ole asjakohane, need sätted ei reguleeri tsiviilõiguslikke

nõudeid. Riik on otsustanud õiguspoliitiliselt rakendada tsiviil- ja karistusõiguslike nõuete

täitmisele erinevaid meetmeid ning määranud neile erinevad aegumistähtajad. Kui rahalise või

varalise karistuse täitmine osutub võimatuks, saab sissenõudja esitada avalduse karistuse

asendamiseks vangistusega vastavalt karistusseadustiku §-dele 70 ja 71.

3. Sissenõudja kaebusele ei vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 23. mai 2025 määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda.

Määruse kohaselt ei leia maakohus, et KTS § 412 oleks vastuolus PS §-ga 12. Seadusandja

soov on see, et kohtutäituril oleks ka nõude täitmise aegumistähtaja möödumisel õigus saada

osaliselt kohtutäituri tasu.

Seadus ei kohtle samas olukorras olevaid võlgnikke erinevalt (PS § 12 keeld). KTS § 41³ järgi

ei kohaldata §-de 41¹ ja 41² sätteid täitemenetluse lõpetamisele TMS §-de 202 ja 207 alusel –

kohtutäiturile ei ole tasu ette nähtud, kui ta lõpetab aegumise tõttu menetluse rahatrahvi

sissenõudmiseks. Sel juhul tuleb menetluse lõpetamise kohustus seadusest, kohtutäituril

puudub kaalutlusõigus ja aegumise kohaldamiseks ei ole vaja võlgniku avaldust. TMS § 223¹

järgi on menetluse lõpetamise aluseks võlgniku avaldus, mis tähendab, et kuni avalduse

esitamiseni võib täita ka aegunud nõudeid. Võlgnikud ei ole õiguslikult samas olukorras. Ka

ülejäänud avaldaja viidatud juhtudel ei ole tegemist olukorraga, kus oleks täitemenetluse

lõpetamiseks vaja võlgniku avaldust.

Avaldaja viitab õigesti, et viidatud normidega piiratakse tema PS §-s 32 sätestatud omandi

puutumatust. Samas tuleneb nimetatud paragrahvist, et kitsendused sätestab seadus.

Täitemenetlus tähendab olemuslikult, et avaldaja omandi puutumatus on piiratud ning

piirangud tulenevad seadustest (TMS, KTS). Omandist ilma jäämine ei ole sellises olukorras

põhiseadusega vastuolus.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 23. mai 2025 määruse

tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta kohaldamata KTS § 412 ja § 35 lg 1

nende koostoimes ning tühistada kohtutäituri 14. märtsi 2025 otsus täiteasjas nr

084/2014/2108 osas, millega avaldajalt mõisteti pärast põhinõude aegumist välja kohtutäituri

põhitasu pooles summas ja otsustati selles osas menetlust jätkata.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole õige ega õiglane, et pärast kohtutäituri menetluses

olnud nõude aegumist peaks kohtutäitur saama tasu, eelkõige sissenõudmata summat

arvestades. Kohtutäituri nõue on vastuolus põhiseadusega. Maakohus eksis nii kohtutäituri

funktsiooni ja tasuregulatsiooni hindamisel kui ka märkimisväärse ebavõrdsuse tuvastamisel.

Maakohus jättis kaebuse rahuldamata kahe sisulise lausega, määrus on pealiskaudne ja

põhjendamata. Maakohus leidis, et seadus ei kohtle samas olukorras olevad võlgnikke

erinevalt, ning selgitas, et olevat määrav erinevus selles, kas täitemenetluse lõpetamise

kohustus tuleneb seadusest või võlgniku avaldusest. Viimasel juhul olevat lubatav võlgniku

avalduse esitamiseni täita ka aegunud nõudeid.

Avaldaja käendas nooruslikust rumalusest kohustusi sissenõudja ees ilma, et sissenõudja oleks

tõeliselt huvitunud tema seosest võlgnikuga ega avaldaja varalisest olukorrast. Nõue on

aegunud.

Kõige väiksema nõude korral on kohtutäituri tasu KTS § 35 lg 1 tabeli järgi 25 eurot, millele

lisandub käibemaks. Kohtutäituri enamus tegevust on automatiseeritud päringud, mis reeglina

ei sõltu nõude suurusest ja toimuvad koja loodud programmi alusel ehk kohtutäituri enda

arendus- ja tööjõukulud on olematud. Antud asjas ei ole kohtutäitur nimetanud, kui palju

sissenõutud 3672,18 eurost ta tasuna endale jättis.

Täitemenetlus toimub sissenõudja huvides. Kohtutäitur, kel pole õnnestunud teenust osutada,

ei peaks olema eelistatumas olukorras kui võlausaldaja, kelle huvides osutatud teenuse käigus

on nõude sissenõudmine aegunud. Nõude aegumine on kantud õigusrahu ideest, mida ei väära

kohtutäiturite majanduslikud huvid.

Maakohus pidas legitiimseks, et kui TMS § 202 ja § 207 alusel peab kohtutäitur menetluse

lõpetama seaduse alusel, erineb see tsiviilõiguslike nõuete menetlemisest, kus aegumist

kohaldatakse võlgniku avalduse alusel. Kohtutäitur ega kohus ei ole samas nimetanud ühtegi

sisulist erinevust kohtutäituri tegevuses karistusotsuse ja tsiviilõigusliku nõude täitmisel,

mistõttu ei ole ühtegi põhiseaduslikku õigustust sarnases situatsioonis olevate inimeste

erinevaks kohtlemiseks.

Maakohus jättis käsitlemata näited, kus menetlus samuti lõpetatakse seaduse alusel, kuid

kohtutäituril puudub õigus tasule, nt sissenõudja õigusjärgluseta surm või lõppemine,

võlgniku pankroti välja kuulutamine. Ka sellistel juhtudel on kohtutäitur teinud tööd tasu

saamata. Ei ole ühtegi õigustust, miks tsiviilõigusliku nõude aegumisel peaks kohtutäitur

olema eelistatumas olukorras ehk mis toob kaasa PS §-ga 32 kaitstud võlgniku

omandipõhiõiguse riive.

6. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu, taotleb selle rahuldamata jätmist ning jääb

oma varem esitatud seisukohtade juurde.

7. Sissenõudja leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud ning nõustub kohtutäituri

seisukohtadega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus

rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1, § 659). Määruskaebemenetluse kulud jäävad avaldaja

kanda.

9. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning toimiku materjalid ja määruskaebuse

väited ei anna alust seda muuta ega tühistada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

hinnanguga, et KTS § 412 ja § 35 lg 1 nende koostoimes ei ole põhiseadusega vastuolus.

Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Seadus eristab nõude aegumist ja nõude täitmise aegumist (vrdl tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 142 ja § 157), viimane neist on aeg, mille jooksul saab jõustunud

täitedokumendi alusel täitemenetlust läbi viia. Tsiviilõigusliku nõude puhul kohaldatakse

mõlemat aegumist võlgniku taotlusel. Maakohus märkis õigesti, et aegunud nõude võib

võlgnik täita, samuti võib täitemenetlus jätkuda pärast TsÜS § 157 nimetatud tähtaja

möödumist, kui võlgnik ei taotle menetluse lõpetamist täitmise aegumise tõttu.

Nõude aegumisel kannab võlgniku maksejõuetuse riski võlausaldaja. Täitmise aegumisel on

seadusandja pidanud valima, kelle kanda jätta võlgniku maksejõuetuse risk, kas kohtutäituri,

sissenõudja või võlgniku enda kanda. Arvestades, et kohtutäitur ei või menetluse alustamisest

keelduda, kui talle esitatakse nõuetele vastav täitedokument, ei oleks võlgniku maksejõuetuse

riski panemine kohtutäiturile õiglane. Kohtutäitur saab menetluse alustamisest keelduda vaid

seaduses sätestatud alusel. See eristab teda ettevõtjast. Seetõttu ei saa väita, et kohtutäitur

peab ettevõtjale analoogselt kandma nn kliendi maksejõuetuse riski. Ei saa ka eeldada, et nõue

jääb seaduses täitmiseks antud aja jooksul sisse nõudmata kohtutäiturist tingitud asjaolu,

näiteks passiivsuse tõttu. Pigem jääb nõue täitmata võlgnikust tingitud asjaolu, näiteks piisava

vara puudumise või vara varjamise tõttu. Avaldajal on õigus, et sundtäitmise süsteem on

loodud võlausaldaja huvides, kuid vajalikuks teeb selle võlgniku käitumine. Seetõttu on

seadusandja õiguspoliitilise valikuna pannud täitemenetluse finantseerimise kohustuse

võlgnikule, seda ka täitmise aegumise puhul.

Seejuures saab kohtutäitur täitmise aegumisel tasu vähem, kui ta oleks saanud nõude

rahuldamise korral – sissenõudmata jäänud summalt kuni poole põhitasu ulatuses.

Sissenõutud osalt on kohtutäitur juba arvestanud tasu KTS § 32 lg 5 alusel.

11. Ringkonnakohus ei nõustu, et seadus kohtleb samas olukorras olevaid võlgnikke

erinevalt.

11.1.

Rahatrahvi ja rahalise või varalise karistuse täitmisel on tegemist riigi karistuspoliitika

elluviimisega. Karistusõigus toimib üldistes huvides, erinevalt eraõigussuhtest tuleneva võla

sissenõudmisest, mis on erahuvi. Tegemist ei ole samas olukorras olevate võlgnikega. Kui

võlgnikul ei ole karistusõigusliku nõude täitmiseks vara, asendatakse trahv või karistus

üldjuhul TMS § 201 või § 206 alusel aresti või vangistusega. Nõue ei jää sisse nõudmata, vaid

karistus pööratakse täitmisele muul moel. Täitmise aegumine TMS § 202 või § 207 alusel on

pigem erandlik, sest kohtutäitur peab enne aegumist TMS § 201 lg 1 või § 206 lg 2 alusel

teatama sissenõudjale täitmise võimatusest. Täitmine saab aeguda kas teavitamata jätmisel,

trahvi või karistuse asendamata jätmisel või asendamist välistavate asjaolude puhul.

KTS § 413, mis ütleb, et kaks eelmist sätet karistusõiguslike nõuete täitmise aegumisel ei

kohaldu, tähendab, et kohtutäiturile ei ole ette nähtud tasu võlgniku avalduse läbivaatamise

eest, sest avaldust kohtutäiturile ei esitata, ja et põhitasu ei vähene. Ühestki sättest ei tulene, et

kohtutäituri põhitasu nõue lõppeks.

11.2.

Võlgniku pankroti puhul ei kao kohtutäituri õigus tasule, kohtutäitur saab tasunõude

pankrotimenetluses esitada samas korras muude võlausaldajatega. Sellele viitab ka TMS §

511, mille kohaselt on vara müügi korral kohtutäituri tasu ja täitekulud eelisõigustatud nõue.

Pankrotivarast saab nõuded rahuldada vaid osaliselt, mis on mõnevõrra sarnane olukorrale,

kus kohtutäitur saab täitmise aegumisel tasu vaid osaliselt, kuigi maksejõuetut võlgnikku ei

saa pidada maksejõulise võlgnikuga samas olukorras olevaks. Riigikohus on samas pidanud

põhjendatuks rakendada võlgniku pankroti puhul kohtutäituri tasule analoogiat täitmise

aegumisega (vt RKTKm 28. mai 2025 nr 2-23-607, p 14), seega kohtleb õiguspraktika

võlgnikke sarnaselt.

11.3.

Ka sissenõudja õigusjärgluseta surma või lõppemise puhul ei tulene kusagilt, et

kohtutäituri tasu nõue lõpeks. TMS § 48 lg 1 p 6 annab aluse täitemenetluse lõpetamiseks,

kuid enne lõpetamise otsuse tegemist on kohtutäituril õigus tasu sisse nõuda. Erinevalt

võlgniku varalisest olukorrast, mis on võlgniku kontrolli all, on sissenõudja surm või

lõppemine eelduslikult võlgnikust sõltumatu sündmus, mistõttu ei ole ka sel juhul võlgnik

samas olukorras sellega, kui täitmine aegub.

11.4.

Kohtutäituri tasu ei kao ka muude menetluse lõpetamise aluste puhul, mõnede aluste

puhul on tasu suurus või maksja vaid eraldi reguleeritud. Näiteks kui nõue on rahuldatud enne

täitemenetluse alustamist, on menetluse lõpetamise aluseks kas TMS § 48 lg 1 p 2 või 7 ning

kohtutäituri tasu maksab KTS § 41 lg alusel sissenõudja. Juhtudel, mil tasu suurust või

maksmiseks kohustatud isikut eraldi sätestatud ei ole, makstakse tasu üldises korras.

12. Kohtutäitur on esitanud nimekirja toimingutest, mis ta on menetluse jooksul teinud (dtl

22–23). Vastupidiselt avaldaja väidetule ei ole enamus neist automatiseeritud päringud.

Kohtutäitur on korduvalt suhelnud võlgniku ja sissenõudjaga, vahendanud maksegraafiku

sõlmimist, muutnud areste. Ka automatiseeritud päringusüsteemi haldamine ja hooldamine

tähendab regulaarsete kulude tegemist, isegi kui see toimub Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koja kaudu, mille raha moodustub kohtutäiturite ja pankrotihaldurite

liikmemaksudest. Seega ei saa väita, et päringute puhul oleksid kohtutäituri enda arendus- ja

tööjõukulud olematud. Ligi 11 aasta jooksul tehtud tööd arvestades ei saa kohtutäituri

määratud tasu pidada ebamõistlikult suureks.

13. Avaldaja tasus määruskaebuselt riigilõivu 15 eurot, kuid maakohus nõudis ja avaldaja ka

tasus täiendavalt 35 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 järgi tasutakse hagita asja

lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda

avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. RLS § 59 lg 10 alusel

tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Seega nõudis

maakohus ekslikult avaldajalt täiendava riigilõivu tasumist. Avaldajal on õigus taotleda enam

tasutud riigilõivu 35 euro tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 1, lg 4).

14. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja

kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)