2-24-10969/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.04.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-10969

Kohtuasi

VIGO GROUP OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Andrias Palmitsa hagi SanEstGrupp OÜ vastu

tagasivõidetud sõidukite kasutuseelise hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.04.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

SanEstGrupp OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

57 280 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja VIGO GROUP OÜ (pankrotis, registrikood

12825042) pankrotihaldur Andrias Palmits

Kostja SanEstGrupp OÜ (registrikood 16531917),

lepinguline esindaja advokaat Kristjan Kers

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 08.04.2025 otsus ja saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

2. SanEstGrupp OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-24-10969

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. VIGO GROUP OÜ (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur (hageja) esitas 18.07.2024 Harju

Maakohtule SanEstGrupp OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt võlgniku

kasuks välja hüvitis kasutuseelise saamisest 57 280 eurot.

Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt on Harju Maakohtu 25.09.2023 määrusega

tsiviilasjas nr 2-23-5931 välja kuulutatud võlgniku pankrot ja võlgniku pankrotihalduriks on

nimetatud hageja. Võlgnik võõrandas kuus sõidukit perioodil 16.01.2023–19.02.2023

kostjale, kes on võlgniku lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 2 p 5 järgi. Sõidukite

ostuhind loeti tasutuks tasaarvestusega. Sõidukite võõrandamisega võlgniku lähikondsele on

kahjustatud võlausaldajate huve. Harju Maakohtu 13.05.2024 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-

23-17739 rahuldati hageja hagi kostja vastu sõidukite tagasivõitmiseks võlgniku

pankrotivarasse.

Hageja palus kostjal hüvitada võlgniku pankrotivarasse ka sõidukite kasutuseelise saamisest

tekkinud väärtuse PankrS § 119 lg 1 ja 2 alusel, kuid sellest on kostja keeldunud. Sõidukite

võõrandamise tõttu kostjale jäi võlgnik ilma võimalusest neid sõidukeid 16.01.2023–

19.02.2023 kasutada. Samas sai kostja võlgniku arvel kasutuseeliseid, kuna kasutas sõidukeid

oma igapäevases majandustegevuses. Sõidukite kasutamise harilik väärtus on tuvastatav

analoogsete sõidukite rendihindade alusel. Tarbesõidukeid rentiva City Autorendi kodulehe

andmeil on tarbesõidukite (sh kaubikute) keskmine rendihind 20 eurot päevas ning odavamate

sõiduautode rendihind 15 eurot päevas, millest tulenevalt on hageja nõude suurus vähemalt 57

280 eurot lähtudes ajavahemikust, mil sõidukid võõrandati ja kostjale üle anti kuni selle ajani,

mil kostja avaldas esmakordselt valmisolekut sõidukite valduse tagastamiseks.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja ei ole tõendanud, et konkreetsete sõidukite kasulike omaduste kasutamine andis

kostjale sellise eelise nagu hageja on hagis esile toonud. Hageja ei ole tõendanud, et sõidukid

oleksid väljarenditavad kostjale hageja väidetud professionaalse autorendiettevõtja hindadega

(mida kostja säästis hageja arvel), või et kui need sõidukid oleksid olnud võlgniku omanduses

ja valduses, siis oleks võlgnik ise need välja rentinud professionaalse autorendiettevõtja

hindadega (kuid nüüd kaotas selle võimaluse).

Sõidukid ei olnud kasutatavad rendi või mistahes muul moel kasu saamiseks, võttes arvesse

sõidukite seisukorda, mis nähtub hageja enda esitatud sõidukite kirjeldustest ja fotodest.

Asjatundja arvamusest tuleneb, et sõidukite kasu saamise eesmärgil kolmandatele isikutele

kasutada andmine on peaaegu võimatu. Sõidukite peaaegu et olematut väärtust kinnitab ka

hageja poolt määratud hind nende enampakkumisel, mis on alates 200 eurot kuni 1000 eurot.

Professionaalse autorendifirma hinnad ei ole käesolevas vaidluses rakendatavad.

Professionaalsete autorendiettevõtte hinnad ei kujuta endast puhaskasu, kuna hinnakirjas

2-24-10969

näidatud hind sisaldab kõiki kulutusi, mida on vajalik teha autode korrasoleku tagamiseks.

Autorendiettevõtja kodulehel näidatud rendihinnad on sõltuvad autode kasutamise ajast ja on

mõeldamatu, et rendiautod oleksid 24/7 väljarenditud. Kostja ei ole saanud kogu hageja

nimetatud ajaperioodi jooksul autosid kasutada ja nendest kasu saada. Sõidukitest oli vaid

mõnda võimalik kasutada, neid kasutati selleks, et hoida nendes ehitusobjektil kasutatavaid

tööriistu ja torusid. Ülejäänud sõidukeid ei ole hagis viidatud perioodil üldse kasutatud.

Enamusel sõidukitest puudus isegi kasutamiseks vajalik tehniline ülevaatus, s.o luba neid

kasutada. Seetõttu ei saa hageja poolt valitud metoodikat kasutuseelise arvutamiseks

kohaldada.

Kasutuseeliseks ei saa olla kasu, ilma, et selleks oleks maha arvestatud kasu saamiseks tehtud

kulu. Sõidukite valduse ja kasutamisega kaasnes põhjendatud (vajalik) kulu seoses remondi ja

kindlustusega ca 15 000 eurot, mis tuleb maha arvestada saadud kasust. Kostja on teinud

suuremaid kulutusi sõidukite hoolduseks ja korrushoiuks, kui kostjal oleks olnud teoreetiliselt

võimalik säästa autode alusetust kasutamisest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 08.04.2025 otsusega hagi ja mõistis kostjalt võlgniku

pankrotivarasse välja 57 280 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning määras

kindlaks võlgniku pankrotivarasse hüvitatavate menetluskulude suuruse.

4. Maakohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised asjaolud:

- Harju Maakohus nimetas tsiviilasjas nr 2-23-5931 võlgniku ajutiseks halduriks hageja;

- Harju Maakohus kuulutas 25.09.2023 välja võlgniku pankroti avaliku uurimisena ja nimetas

pankrotihalduriks hageja;

- hageja tuvastas pankrotimenetluse käigus, et võlgnik võõrandas ajavahemikus 16.01.–

19.02.2023 sõidukid numbrimärkidega 283UNO, 424AXV, 611BSF, 920AZV, 986MBJ ja

818MVT kostjale.

- hageja esitas 15.12.2023 Harju Maakohtule hagi kostja vastu sõidukite võõrandamise

tehingute kehtetuks tunnistamiseks, mille Harju Maakohus rahuldas 13.05.2024

kohtuotsusega ja tunnistas sõidukite võõrandamise tehingud tagasivõitmise korras kehtetuks

ning kohustas kostjat tegema tahteavaldused sõidukite andmiseks võlgniku omandisse

(kohtuotsus jõustus 13.06.2024);

- kostja avaldas 03.06.2024 haldurile valmisolekut sõidukite tagastamiseks.

5. Hageja taotleb kostjalt võlgniku sõidukite kasutamise võimalusest ajavahemikul

16.01.2023–03.06.2026, mil võlgnikul endal ei olnud võimalik sõidukeid kasutada, võlgniku

vara arvelt saadud kastutuseeliste 57 280 euro hüvitamist PankrS § 119 lg 1 ja lg 2 ning

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 alusel.

6. Tsiviilasjas nr 2-23-17739 on kohus tuvastanud, et kostja on võlgniku lähikondne.

Käesolevas menetluses ei ole esitatud ühtegi tõendit, mille põhjal kohus võiks asuda

seisukohale, mis erineks tsiviilasjas nr 2-23-17739 tuvastatust.

7. PankrS § 119 lg 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks,

on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu

kasuga. PankrS § 119 lg 2 sätestab, et PankrS § 119 lg-s 1 nimetatud juhul peab teine pool,

kes tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest teadis või pidi teadma, hüvitama ka tema süü

tõttu tagasivõidetust saamata jäänud kasu, mida ta oleks võinud saada korrapärase

majandamise reegleid järgides. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema

2-24-10969

omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise,

segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule

hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Seega saab hageja VÕS § 1037 alusel nõuda

selle summa hüvitamist, mille rikkuja tema õiguste rikkumisega kokku hoidis. Praegusel juhul

saab kostja kasuks olla kasutuseelised, mida ta võis saada seetõttu, et ei pidanud rentima

inventari teistelt isikutelt. Rikkumise teel saadu harilikku väärtust tuleb hinnata rikkumise aja

seisuga (VÕS § 1037 lg 3 esimene lause).

8. Tsiviilasjas nr 2-23-17739 on kohus tuvastanud, et sõidukite võõrandamise tehingud

kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve ning kostja pidi olema kahjustamisest teadlik. Seega

puudus hagejal käesolevas menetluses kohustus tõendada, et tehingu teine pool teadis või pidi

teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kohtule ei ole käesolevas menetluses esitatud

ühtegi tõendit, mille põhjal kohus võiks käesolevas menetluses asuda seisukohale, mis erineks

tsiviilasjas nr 2-23-17739 juba kohtu poolt tuvastatust.

9. Pooled ei vaielnud, et kostja kasutas vaidlusaluseid sõidukeid ajavahemikul 16.01.2023–

03.06.2024 enda majandustegevuses. Kostja vastuväite kohaselt ei kasutanud ta mitte kõiki

sõidukeid liikluses osalemiseks, vaid osades neist hoiti ehitustarvikuid ja torusid, mõnda ei

kasutatud üldse. Kohtu hinnangul ei oma käesoleval juhul õiguslikku tähendust, milleks

täpselt kostja sõidukeid kasutas. Isegi juhul kui kostja kasutas sõidukeid tööriistade ja torude

hoidmiseks, hoidis kostja kokku rahasumma, mille ta oleks pidanud kulutama mõne muu

ehitustarvikute hoiuruumi või sõiduki omandamiseks või rentimiseks. Hagejal on õigus nõuda

kostjalt saadud kasu väljaandmist. Kostja on hageja vastavat õigust käesolevas menetluses ka

mööndustega tunnistanud, kuid kostja hinnangul on hageja nõude suurus tõendamata.

10. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi eseme väärtuseks loetakse selle harilik

väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle

kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja on küll väitnud, et vaidlusaluste sõidukite

puhul ei ole põhjust lähtuda hageja poolt väljatoodud rendihindadest, kuid ühtegi tõendit, mis

kostja väiteid kinnitaks, kohtule esitatud ei ole. Kostja kasutas sõidukeid 1,5 aasta jooksul,

mistõttu on hageja põhjendatult leidnud, et ka sõidukite remondivajaduse põhjustas ilmselt

kostja ise sõidukite kasutamise käigus. Kostja seisukohad sõidukite rentimise võimatuse kohta

on oletuslikud.

11. Maakohus nõustus hagejaga, et korrapärase majandamise reeglitest juhindudes oleks

olnud sõidukite rentimisest võimalik tulu saada (VÕS § 339). Sõidukite kasutamise harilik

väärtus on hageja hinnangul tuvastatav analoogsete sõidukite rendihindade alusel.

Autorendipakkuja (www.cityautorent.ee) andmeil on tarbesõidukite keskmine päevarendi

hind 20 eurot päevas ning odavamate sõidukite puhul 15 eurot päevas. Kasutusperioodi

arvestamisel on hageja lähtunud ajast, mil sõidukid võõrandati ja võlgniku poolt kostjale üle

anti ning omakorda ajast, mil kostja avaldas esmakordselt valmidust sõidukite valduse

tagastamiseks. Hageja on enda nõude suuruse arvutamisel lähtunud tarbesõidukite keskmisest

päevarendi hindadest. Kostja ei ole esile toonud ühtegi argumenti, millest võiks järeldada, et

vaidlusaluseid sõidukeid ei oleks olnud võimalik rentida keskmise turuhinnaga. Seega tuleb

lähtuda hageja nõude suuruse määramisel hageja poolt esitatud arvestusest, mille aluseks on

keskmine turuhind.

12. Kostja on esitanud menetlusliku tasaarvestuse avalduse, mille kohaselt tuleb kostjale

hüvitada sõidukitele ajavahemikul 16.01.2023–03.06.2024 tehtud kulutused 15 000 eurot.

VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

2-24-10969

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on

õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Käesolevas

menetluses on kohus tuvastanud, et hagejal on nõue kostja vastu. Maakohus on nõustunud

tsiviilasjas nr 2-23-17739 kohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt kostja pidi olema

võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Juhul kui tehingu teine pool on pahauskne, kes

teadis või pidi teadma, et tagasivõidetud tehinguga kahjustati võlausaldajate huve, siis ei ole

tal õigust nõuda tagasi üleantut, vaid üksnes üleantu väärtuse hüvitamist, kuid seda

võlausaldajana, kelle nõue kuulub rahuldamisele PankrS § 153 lg 1 p 3 kohaselt viimases

järgus. Materiaalsed eeldused tasaarvestuse teostamiseks ei ole täidetud.

Apellatsioonkaebus

13. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu 08.04.2025 otsus

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud

hageja kanda.

14. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti lahendanud pankrotivarasse

sõidukitest saadava kasu nõude eraldi sõidukite tagasivõitmise nõudest, mis on lahendatud

tsiviilasjas nr 2-23-1773 jõustunud kohtuotsusega. PankrS § 119 lg 1 mõtte kohaselt tuleb

tehingu tagasivõitmise korral tehingu alusel saadu tagastada koos viljade ja muu kasuga ühtse

ja jagamatu haginõude alusel. Kui tegemist oleks erinevate iseseisvate nõuetega eraldi saadu

tagastamiseks, eraldi viljade tagastamiseks ja eraldi kasu tagastamiseks, siis ei oleks

seadusandja kasutanud mõistet „koos“. Kuna tsiviilasjas nr 2-23-1773 on sõidukite

tagasivõitmise haginõue juba lahendatud, selles asjas hageja koos sõidukite tagastamise

nõudega viljade ja/või muu kasu nõuet ei esitanud, siis ei saa hageja seda teha ka käesolevas

asjas ning sellise hagi menetlus tuleb lõpetada.

15. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et pooltel puudus vaidlus selle üle, et kostja kasutas

sõidukeid ajavahemikul 16.01.2023–03.06.2024 oma majandustegevuses. Hageja ei esitanud

selliste väidete kinnitamiseks mitte ühetegi tõendit. Kõik kostja vastuväited ja tõendid on

maakohus jätnud aga tähelepanuta. Maakohus jättis tähelepanuta, et sõidukeid kasutas

sihtotstarbeliselt 16.01.2023–03.06.2024 enda majandustegevuses võlgnik ja ta kasutas

sõidukeid tasuta. Kostja sõidukeid samal ajal ei kasutanud. Erinevalt maakohtu järeldatust ei

hoitud sõidukites mitte kostja tööriistu ja torusid, vaid võlgniku tööriistu ja torusid. Kasu

sellest majandustegevusest sai võlgnik. Maakohtu seisukoht, et kostja oleks muidu pidanud

sõidukite puudumise korral sõidukeid rentima või siis ladu rentima, on eluliselt vale, isegi

hageja ei ole seda väitnud. Hageja nõudis kasu, mida kostja oleks saanud sõidukite parimal

viisil kasutamisest.

16. Sõidukite majanduslikult parim võimalik kasutusviis, arvestades nende vanust,

väljanägemist ning tehnilist seisundit, ei saanud olla nende rent kolmandatele isikutele vabal

renditurul. Sõidukid arvestades nende seisukorda olid majanduslikult parimal viisil kasutuses,

neid kasutas hageja ja tegi seda tasuta. Maakohus jättis hindamata kostja väited ja tõendid, et

vaidlusaluseid sõidukeid ei oleks olnud võimalik kasutada hageja pakutud eesmärgil.

Maakohus jättis hindamata kõik kostja väited ja tõendid, et hagis nõutav kasutuseelis on

ebareaalne, et sõidukeid ei oleks võimalik sellise hinnaga rentida, et hagis nõutav ei ole

sõidukite rendi tavaline maksumus, et sõidukite rendist saadavast kasust tuleb maha arvestada

ka tulu saamiseks vajalik kulu.

17. Maakohus jättis kontrollimata, kas esinevad PankrS § 109 lg 1 ja 2 alused tagasivõitmise

nõude rahuldamiseks. Tuginemine üksnes tsiviilasjas nr 2-23-17739 otsusele ei võta kostjalt

2-24-10969

õigust ümber lükata võlausaldajatele kahju tekitamise eeldust. Maakohus ei ole põhjendanud,

miks ta ei arvesta kostja väidete ja tõenditega, mis lükkab ümber asjaolu, et kostja on

tehingutega võlausaldajate huve kahjustanud.

Vastustaja seisukoht

18. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulisel

määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Kolleegium märgib, et kuigi hageja

on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, siis

ringkonnakohus ei ole esitatud taotlusega seotud. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

20. Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised on mõjutanud asja lahendamise

tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656

lg 2, vt RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Maakohus on ebapiisavalt

käsitlenud hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid ja on jätnud olulised asjas tähtsust omavad

asjaolud, mille üle pooled vaidlevad, tuvastamata. Samuti on maakohus ebapiisavalt

selgitanud tõendamiskoormist.

21. Pooled ei vaielnud selle üle, et Harju Maakohtu 13.05.2024 otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-

23-17739 rahuldati hageja hagi kostja vastu tagasivõitmise korras võlgniku ja kostja vahel

sõlmitud kuue sõiduki müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ning kostjat kohustati samad

kuus sõidukit tagastama võlgniku pankrotivarasse. Käesolevas tsiviilasjas vaidlevad pooled

eelkõige selle üle, kas kostja on saanud võlgniku sõidukite, milliste sõidukite müügilepingud

võlgniku ja kostja vahel on tunnistatud tagasivõitmise korras kehtetuks, kasutamisest

kasutuseeliseid, mille väljaandmist hageja kostjalt nõuab. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas

hagejal on jäänud saamata kasu sõidukite välja rentimisest, mida võlgnik oleks võinud saada

korrapärase majandamise reegleid järgides siis, kui võlgnik ei oleks sõidukeid kostjale üle

andnud.

22. Hageja on hagiavalduses märkinud, et nõuab kostjalt kuue sõiduki kasutamisest saadud

kasutuseeliste väljaandmist tuginedes nii PankrS § 119 lg-le 1 kui ka PankrS § 119 lg-le 2

ning VÕS §-le 1037. Selliselt on maakohus hageja nõude ka rahuldanud.

23. Kolleegium märgib, et PankrS § 119 lg 1 ja PankrS § 119 lg 2 puhul on tegemist erinevate

nõudealustega. Praegusel juhul ei ole maakohtu otsusest jälgitav, missugused asjaolud on

hageja esitanud ja maakohus pidanud vajalikuks tuvastada või tuvastanud, et hageja nõuet

rahuldada nii PankrS § 119 lg 1 kui ka PankrS § 119 lg 2 alusel. Kui hagi aluseks olevad

asjaolud on vastuolulised, siis on kohtu ülesandeks eelmenetluses muu hulgas TsMS § 392 lg

1 p-de 1 ja 3 kohaselt välja selgitada hageja nõuded ning menetlusosaliste õiguslikud väited

esitatud nõuete kohta (pöörata esitatud nõuetele tähelepanu ja anda võimalus tuua välja nõude

aluseks olevad asjaolud). Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus

ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (RKTKo 01.12.2021, 2-19-3808, p 12; 22.06.2021,

2-19-16650, p 13).

2-24-10969

24. PankrS § 119 lg 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks,

on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu

kasuga. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et tehingu tagasivõitmise korral ei saa nõuda tehingu

alusel saadu tagastamist ja saadust saadud kasu väljaandmist eraldi nõuetena erinevates

tsiviilasjades. PankrS § 119 lg-st 1 ei ole võimalik järeldada, et kui pankrotivarasse tehingu

alusel saadut ei tagastata koos viljade ja muu kasuga, siis on välistatud saadust kasu

tagastamise nõue eraldi saadu tagastamise nõudest. Kui tehingu teine pool, kes tehingu

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise puhul on kohustatud saadu koos viljade ja muu

kasuga tagastama pankrotivarasse, ei ole kasu tagastanud, puudub mõistlik põhjendus, miks ei

peaks saama seda nõuda eraldi saadu tagastamisest. TsÜS § 62 lg 1 kohaselt hõlmab esemest

saadav kasu eseme kasutamisest saadavaid eeliseid (kasutuseeliseid). Seega on maakohus

õigesti leidnud, et tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise tõttu on hagejal õigus

nõuda kostjalt muu kasu, s.o sõidukite kasutamisest saadud eeliste (kasutuseeliste),

väljaandmist. Võõrast asja kasutades saadakse sellelt eelduslikult alati ka kasutuseeliseid ning

hoitakse mh ise kokku sellega seotud kulusid (RKTKo 22.10.2014, 3-2-1-65-14, p 16).

25. Erinevalt PankrS § 119 lg-st 1, mis näeb ette tegelikult saadud kasu väljaandmise, on

PankrS § 119 lg-s 2 sätestatud kohustus välja anda ka kasu, mida tehingu teine pool oleks

võinud saada korrapärase majandamise reegleid järgides, kuid mis jäi saamata tema süü tõttu.

Selline kohustus on teisel lepingupoolel vaid siis, kui ta tagasivõitmist võimaldavatest

asjaoludest teadis või pidi teadma. Kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu

raske hooletuse (VÕS § 104 lg 4) tõttu, siis loetakse et ta pidi seda asjaolu teadma (VÕS § 15

lg 4). Silmas tuleb pidada seda, et kui juba tagasivõitmise alused ise eeldavad, et tehingu teine

pool teab või peab teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest, siis tagasivõitmise hagi

rahuldamine saab olla võimalik vaid juhul, kui on ühtlasi tõendatud võlausaldaja vastav

teadmine või teadma pidamine. Sel juhul ei pea PankrS § 119 lg 3 alusel esitatud nõude puhul

seda enam uuest tõendama. Saamata jäänud kasu on antud juhul selline tulu, mida tehingu

teine pool oleks võinud saada oma majandustegevuses, kuid on jätnud süüliselt selle

võimaluse kasutamata. Eelkõige saaks tegemist olla kas hooletuse või raske hooletusega.

Tegemist on olukorraga, kus tehingu teine pool teab või peab teadma, et tema käes olevat vara

on tagasivõitmise tagajärjena pankrotivarasse välja nõuda, seega ta teab, et tema valduses on

potentsiaalselt tagastamisele kuuluv vara. Seda teades peab ta varaeset, mida saab

korrapärases majandustegevuses kasutada, ka tulu teenimise eesmärgil kasutama. Hageja peab

tõendama, et tehingu poolel oli võimalik varast tulu saada ning ta seda võimalust sisuliselt ei

kasutanud, samuti seda, milline on sissenõutava hüvitise suurus. Kostja omakorda saab

tõendada, et tal ei olnud võimalust tulu saada, selleks olid arvestatavad takistused ning ta ei

ole süüdi (PankS II komm (2024) § 119, p 2.2)

26. Praegusel juhul vaidlevad pooled eelkõige kasutuseeliste väärtuse üle. Hageja hinnangul

tuleb vaidlusaluste sõidukite kasutuseeliste väärtus arvestada analoogsete sõidukite

rendihindade alusel. Kolleegium saab aru, et sõiduki rendihind on üüritasu sõiduki kasutamise

eest VÕS § 271 tähenduses. Maakohus on asjakohaselt viidanud TsÜS §-le 65, mille esimese

lause kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole

ette nähtud teisiti. TsÜS § 65 teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik

keskmine müügihind (turuhind). Kuidas maakohus tuvastas hagejate sõidukite võrdluses

analoogsed sõidukid ja nende kasutusvõimalused ning tasu nende kasutamise eest, ei ole

jälgitav. Praegusel juhul ei ole võimalik ilma poolte väiteid ja tõendeid hindamata tuvastada,

milliseid sõidukeid, missuguse hinnaga ja mis otstarbeks ei pidanud kostja üürima teistelt

isikutelt. Ilma poolte väiteid ja tõendeid hindamata konkreetsete sõidukite üürimise vajaduse

ja sellega seotud kulude kokkuhoidmisest ei ole võimalik teha järeldusi, et kostja on seetõttu

saanud kasu. Maakohtul tuleb pooltega arutada, kas praegusel juhul on tegeliku kasu

2-24-10969

väljaandmise nõude puhul konkreetsete sõidukite kasutuseeliste väärtuse tõendamine sõiduki

rendihindadele tuginedes kohane, kui sõidukeid kasutati asjade ladustamiseks. Kolleegium

peab vajalikuks märkida, et õiguskirjanduse ja kohtupraktika kohaselt arvutatakse sõiduki

kasutuseeliste väärtust sõiduki kilometraažist ja sõiduki vanusest (amortisatsioonist) lähtudes

(TsÜS komm (2023) § 62, p 3.1; VÕS I komm (2016) § 189, p 5.5.2; RKTKo 19.04.2006, 3-

2-1-29-06, p 27; RKTKm 08.05.2017, 3-2-1-29-07, p-d 14 ja 2).

27. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 selgitamiskohustus. Ringkonnakohtu arvates tuleb

maakohtul juhul, kui poolte poolt esiletoodud asjaolud ei ole üheselt mõistetavad, selgitada

eelmenetluses pooltele vajadust oma väiteid täpsustada ja vajadusel tõendada. TsMS § 230 lg

1 esimesest lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjast nähtuvalt

on maakohus viinud eelmenetluse läbi puudulikult, mille tõttu võivad pooltel olla asja

lahendamiseks olulised asjaolud välja toomata ning seisukohad ja tõendid esitamata.

Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8.

TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas

tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema

jälgitavad ja seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise

seisukohaga, tuleb seda põhjendada. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 märgitakse otsuse

põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on

rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses

põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki

tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

28. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul arutada pooltega nõude aluseks olevaid

asjaolusid ning anda võimalus esitada uusi tõendeid. Hageja on apellatsioonkaebuse vastusele

lisanud uue tõendi. Maakohus otsustab esitatud tõendi asjakohasuse ja vastuvõtmise asja uuel

läbivaatamisel.

29. Ringkonnakohus märgib, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Harju Maakohtu

10.03.2026 määrusega tsiviilasjas nr 2-26-5360 menetlusse võetud kostja 09.03.2026 esitatud

pankrotiavaldus ja muuhulgas keelatud tal ilma ajutise pankrotihalduri nõusolekuta vara

käsutada. Seega on käesolev kohtumenetlus PankrS § 20 lg 3 alusel peatunud. Kuivõrd asja

arutamine ringkonnakohtus oli enne menetluse peatumist lõpetatud (ringkonnakohus teatas

03.03.2026 pooltele, et asi on otsuse tegemiseks valmis ja määras otsuse avalikult teatavaks

tegemise tähtpäevaks 10.04.2026), siis ei takista menetluse peatumine käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemist (TsMS § 358 lg 3, vt ka RKTKo 03.11.2010, 3-2-1-101-10, p 13).

Menetluskulude jaotus

30. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)