2-24-17841/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. aprill 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-17841

Tsiviilasi

Õilme Saksa hagi MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool

vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3654,58 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 4. juuni 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

31. märts 2026

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool (rg-

kood 80335482), lepinguline esindaja advokaat Alina

Aleksejeva

Vastustaja

(hageja)

Õilme

Saks

(ik

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Teele Viilup

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 4. juuni 2025 otsus osas, milles maakohus mõistis viivise

välja alates 4. juunist 2024 ja mõista viivis välja alates 13. augustist 2024, täiendades ka

otsuse põhjendusi.

2. Rahuldada MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

„1. Rahuldada hagi.

2. Mõista MTÜ-lt Tartu Luterlik Peetri Kool Õilme Saksa kasuks välja

puhkusehüvitis 3154,83 eurot (bruto).

3. Mõista MTÜ-lt Tartu Luterlik Peetri Kool Õilme Saksa kasuks välja viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 13.08.2024 kuni

põhivõla tasumiseni. Põhivõla suuruseks on brutosumma 3154,83 euro alusel

arvestatud netosumma.

4. Jätta menetluskulud MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool kanda.

5. Mõista MTÜ-lt Tartu Luterlik Peetri Kool Õilme Saksa kasuks välja

menetluskulud 5368 eurot.

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses.“

4. Jätta ringkonnakohtu menetluse kulud MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool kanda.

Mõista MTÜ-lt Tartu Luterlik Peetri Kool Õilme Saksa kasuks menetluskulude katteks

välja 2018,47 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Õilme Saks (hageja) esitas töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse MTÜ Tartu Luterlik

Peetri Kool (kostja) vastu puhkusehüvitise 3154,83 eurot ja viiviste nõudes. TVK 25. oktoobri

2024 otsusega jäeti avaldus nõude aegumise tõttu rahuldamata.

2. 25. novembril 2024 esitas hageja kostja vastu sama nõudega hagi. Hageja hinnangul on

töövaidluskomisjoni otsus vastuolus töölepingu seaduse ja kohtupraktikaga.

Hageja ja kostja sõlmisid 1. detsembril 2021. a töölepingu, mille alusel asus hageja kostja

juurde tööle õppejuhi ja eripedagoogina 1,2-kordse koormusega. Tööleping lõppes töölepingu

seaduse (TLS) § 79 alusel 31. juulil 2024. Vahepeal muudeti korduvalt töölepingut ja

töökoormust.

Töölepingu p 6.2 sätestas, et hageja puhkus fikseeritakse kostja koostatavas puhkuseajakavas

ning p-i 8.1 kohaselt kohustus kostja mh andma hagejale ettenähtud puhkust. Töölepingu

lisaks 1 olevast ametijuhendist nähtuvalt oli esmalt hageja vahetuks juhiks direktor ning alates

töölepingu lisa 3 sõlmimisest kostja juhatuse esimees.

Hageja pidi regulaarselt asendama teisi töötajaid ning lisaks enda tööülesannetele pidevalt

täitma ka haiguslehel viibivate töötajate ülesandeid. Hüvitist ületundide eest pakkus kostja

vastuolus TLS §-ga 44 lg 7 mitte 1,5 koefitsiendiga hageja töölepingujärgsest tasust, vaid

50% asendatud töötaja tasust. Hageja tervis ei pidanud töökoormusele vastu, ta jäi alates 12.

veebruarist 2024 haiguslehele ning tema tervis ei ole seni taastunud.

Tulenevalt kaootilisest töökorraldusest ja hageja suurest koormusest ei olnud hagejal kostjast

tingituna võimalik ei 2022. a ega 2023. a põhipuhkust kasutada. Seda olenemata sellest, et

formaalselt oli hageja puhkus kostja kinnitatud puhkusegraafikutes kajastatud. Lisaks

juhtivpositsioonidele täitis hageja kogu töölepingu kestuse jooksul ka eripedagoogi ja õpetaja

tööülesandeid, mis tähendas, et õppeaasta kestel ei olnud võimalik kogunenud puhkusepäevi

kasutada ning kostja sellist võimalust hagejale mitte kordagi ka ei pakkunud. Kostja eeldas, et

lisaks töölepingus sätestatud kohustustele katab hageja ka kõik asendused, kui mõni hageja

alluv või kolleeg haigestus või oli muul põhjusel töölt eemal.

Ajal septembrist 2023 kuni jaanuarini ei olnud hagejal võimalik puhata, sest pooled sõlmisid

18. septembril 2023 töölepingule lisa, millega suurendati hageja koormust eripedagoogina.

Lisaks asendas hageja ametijuhendist tulenevalt ajutiselt ära olevaid töötajaid nende nelja kuu

jooksul kokku 260 tundi. Alles 2024. a jaanuaris leidsid kostja juhatuse liikmed, et toimiv

asenduste süsteem on vaja luua. Täiendavate töötajate palkamiseks ei olnud kostjal eelarvelisi

vahendeid.

Kuna hageja ei saanud 2022. a puhkust kasutada kostjast tingituna, ei saa 2022. a puhkust

lugeda aegunuks. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks hagejat teavitanud,

et jättes 2022. a puhkusepäevad 2023. a kasutamata, kaotab hageja võimaluse neid üldse

kasutada või et kostja oleks teinud hagejale ettepaneku 2022. a puhkusepäevi enne 2024.

aastat kasvõi osaliselt kasutada. Kostja oli hageja tööandja, kes otsustas hageja puhkusele

lubamise. Hageja ei allunud iseendale.

Euroopa Kohtu 22. septembri 2022 otsusest kohtuasjas C-120/21 tuleneb, et õigus tasustatud

põhipuhkusele ei aegu, kui tööandja ei ole töötajale tegelikult andnud võimalust puhkust

kasutada. Samas otsuses selgitas kohus ka, et vältida tuleks olukorda, kus kohustus tagada

tasustatud põhipuhkuse tegelik kasutamine on pandud täielikult töötajale, keda tuleb pidada

töösuhte nõrgemaks pooleks, samal ajal kui tööandjale antaks sellest tulenevalt võimalus

vabaneda oma kohustuste täitmisest ettekäändel, et töötaja ei taotlenud tasustatud

põhipuhkust. Mõistlikuks ei saa pidada töövaidluskomisjoni seisukohta, justkui oleks hageja

pidanud üksikute päevade kaupa 2022. a kasutama puhkuse välja võtma.

Isegi kui kohtu hinnangul oli puhkuse kasutamata jätmine hageja vabatahtlik valik, oli poolte

vahel kokkulepe, et hageja 2022. a puhkus ei aegu ning hageja saab seda ka 2024. a kasutada.

Eeltoodut tõendab kostja kinnitatud 2024. a puhkusegraafik, mis on käsitatav poolte

kokkuleppena 2022. a puhkusepäevade aegumistähtaja pikendamiseks tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 145 lg 2 tähenduses. Lõpliku 2024. a puhkusegraafiku kinnitas Aitel Käpp,

kes kinnitamise hetkel oli hageja asendaja ja ühtlasi kostja juhatuse liige. Kostja kinnitatud

ajakavas oli kajastatud hageja puhkusepäevade jäägina 77 päeva, millele lisandusid 2024. a

puhkusepäevad (56 päeva), kokku seega 133 päeva, millest 35 päeva pidi hageja graafiku

järgi kasutama 15. juulist 18. augustini 2024 ning ülejäänud 102 päeva avalduse alusel.

Kinnitatud puhkuste ajakava oleks kostjal olnud õigus muuta vaid kokkuleppel hagejaga.

Kostja seega nõustus, et hagejal on õigus kasutamata puhkusepäevi tervikuna kasutada, kuid

töölepingu lõppedes otsustas ühepoolselt kokkulepet muuta ja sõltumata TLS § 71

regulatsioonist hüvitas hagejale üksnes 2023. a ja 2024. a kasutamata puhkusepäevad. Hagejal

on õigus nõuda kostjalt 2024. a kinnitatud puhkuste ajakavas fikseeritud kasutamata

puhkusepäevade hüvitamist tervikuna, sh 2022. a puhkusepäevade eest.

Kostjal on hagejale hüvitamata kasutama põhipuhkus 21 kalendripäeva eest ehk 3154,83 eurot

(21 × keskmine kalendripäevatasu 150,23). Lisaks nõuab hageja viivist alates avalduse

esitamisest töövaidluskomisjonile 13. augustil 2024 kuni võlgnevuse tasumiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagi esitamise ajaks on

sissenõutavaks muutunud viivis 110,87 eurot.

3. Kostja vaidleb hagile vastu ning palub selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda

jätta. TVK otsus on põhjendatud.

Kostja nõustus, et hagejal jäi 2022. aasta eest kasutamata 21 päeva põhipuhkust. TLS § 68 lg

6 järgi aegub põhipuhkuse nõue ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest,

mille eest puhkust arvestatakse. Ühtegi aegumise peatumise alust ei ole. Hageja ei ole välja

toonud TLS § 68 lg 6 teises lauses nimetatud erandeid. 2022. aasta puhkusepäevad aegusid 1.

jaanuaril 2024.

Pooltel ei olnud kokkulepet, et hageja võib 2022. a kasutamata puhkusepäevi kasutada 2024.

aastal. 2024. aasta puhkuste ajakava algse tabeli koostas hageja ise ja lisas sinna omal

algatusel 2022. a aegunud päevad. Ajakava kinnitas hageja haiguslehe ajal tema asetäitja,

mitte kostja juhatus. Kostja ei andnud puhkusepäevade kasutamiseks ei otsest ega kaudset

tahteavaldust, puhkusepäevade kasutamist ei räägitud läbi. Kokkuleppeks puudus kostja

tahteavaldus, ei olnud ka vaikimisel põhinevat nõusolekut. Kostja juhatus ei pea kontrollima,

kas puhkuste ajakava on korrektselt koostatud. Puhkuste ajakava kinnitamine oli hageja

ülesanne. Hageja tegutses pahauskselt, lisades aegunud puhkusepäevad 2024. aasta arvestusse

tööandjaga kooskõlastamata ja lootes, et seda ei märgata. Hageja teadis, et 2022. a

puhkusepäevad aeguvad, ent eeldas, et 2024. a ajakava kinnitamine tähendab nende

säilitamist. Koolipidaja ei sekku puhkusegraafikutesse ja hageja kui direktor pidi TLS-ist

kinni pidama (TLS § 15 lg 1).

Väär on hageja väide, et ta ei saanud 2022. a puhkusepäevi õigeaegselt kasutada kostjast

tingituna. Hageja ei pidanud enda puhkust ja tervist piisavalt oluliseks, et mõistlikult enda

puhkeaega õigel ajal korralikult planeerida. Hageja asetäitja kinnitas puhkuste ajakava täpselt

hageja soovide järgi. 2024. a puhkusekava järgi soovis hageja kasutada vaid 31 päeva ning

ülejäänu „avalduse alusel“, mis näitab, et tal oli võimalik puhkusekasutust ise korraldada.

Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et ta ei takistanud hagejat puhkamast. TVK on

asjaolusid põhjalikult analüüsinud ning jõudnud korrektse järelduseni, et enamus 2023. aastast

ei olnud hageja hõivatud selliste tööülesannetega, mis oleks puhkamise välistanud. Näiteks oli

hageja 2024. aastal sisuliselt kaks kuud veebruarist aprillini haiguslehel ning kooli tegevus ei

peatunud, kõik hageja tööülesanded said täidetud. Ei ole õige, et suveväline puhkamine ei

olnud soositud, 2023. a puhkusegraafikust nähtub, et mitu töötajat, sh hageja ise, on puhanud

ka koolitöö aktiivsel ajal.

Hagejale tuletati meelde puhkuse kasutamist (dtl 1795–1799). Juhtkonna pakutud lahendused

olid puhkus, supervisioon, uute töötajate värbamine, tööülesannete jaotus (dtl 1800–1802),

hageja neid ei kasutanud. Oli olemas finantsvõimekus uute töötajate palkamiseks (kasum

aastatel 2022/2023, dtl 1803–1823). Teiste töötajate asendamise tõttu ületundide tegemine oli

hageja juhtimisstiili tulemus.

Hageja 2022. a puhkusepäevad on aegunud, kokkulepet nende hilisemaks kasutamiseks ei

olnud. Kostja ei takistanud hageja puhkuse kasutamist aastatel 2022–2023. Vastupidise

järelduse korral palub kostja hüvitise vähendada 0 euroni hageja pahausksuse tõttu.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 4. juuni 2025 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja puhkusehüvitise 3154,83 eurot (bruto) ja viivise hüvitise netosummalt VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates 4. juunist 2024 kuni põhivõla tasumiseni.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hagejal jäi 2022. aastast

kasutamata 21 põhipuhkuse päeva ning tema tööleping lõppes 31. juulil 2024. Vaidlus on

selle üle, kas kasutamata puhkusepäevade hüvitise nõue on aegunud (TLS § 68 lg 6).

Kuni 8. septembrini 2022 töötas hageja õppejuhi ja eripedagoogina ning allus kooli

direktorile, kes oleks pidanud valvama hageja puhkuse väljavõtmise järele. Alates 17.

oktoobrist 2022 asus töötaja tööle direktori kohusetäitjana ja puhkuse kasutamist oleks

pidanud hakkama kontrollima kostja juhatus. Seega oli kostjal õigus anda hagejale töölepingu

alusel korraldusi, s.h kinnitada tema puhkusegraafikut.

Maakohus leidis viidates EL Kohtu otsusele C-120/21 ja TLS-i käsiraamatule, et tööandja

peab andma töötajale reaalse võimaluse puhkust kasutada ning vaidluse korral peab tööandja

seda tõendama. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hagejal oli tegelik võimalus

puhkust võtta. Üldised kõigile töötajatele suunatud meeldetuletused ei näita reaalset võimalust

puhata. Tõenäoliselt oleks hageja ülesandeid saanud delegeerida, ta ei pidanud neid täitma

isiklikult. Kostja hagejale asendajat ei määratud, mistõttu tulebki lugeda, et kostja ei ole

hagejale andnud võimalust puhkust kasutada. Hagejal ei ole kohustust tõendada, et tema

puhkusele minek oli takistatud.

Maakohus järeldas, et kuna hageja põhipuhkuse kasutamine 2022. aastal katkestati, oli 2022.

aasta puhkuse kasutamise aegumine peatunud ja aega alates 2022. aasta lõpust ei tule arvata

aegumistähtaja hulka. Aegumistähtaeg ei hakanud kulgema enne töölepingu lõpetamist,

mistõttu on hüvitise nõue 2022. aasta puhkuse eest TLS § 71 alusel põhjendatud.

Täiendavalt leidis maakohus, et aegumine oleks katkenud ka kostja nõude tunnustamisega

2024. aasta puhkusegraafiku kinnitamisel vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 ja § 68 lg-le 4. Hageja

ei saanud iseenda puhkusegraafikut kinnitada, kinnitamine oli kostja ülesanne. Kui kostja

aktsepteeris vaikimisega direktori või tema kohusetäitja esitatud puhkusegraafikut, tuleb

TsÜS § 68 lg 4 kohaselt lugeda, et kostja oli nõus ka puhkuse aegumise katkemisega.

Maakohus järeldas, et hageja puhkusehüvitise nõue ei ole aegunud ja nõue on põhjendatud,

ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3154,83 eurot (bruto) ja viivise hüvitise

netosummalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 13. augustist 2024 kuni

põhivõla tasumiseni.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 4. juuni 2025 otsuse

tühistamist ning hagi rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt menetlusõiguse norme,

hinnates sealjuures valesti olulisi asjaolusid ning hinnates tõendeid valikuliselt.

Maakohus leidis ekslikult, et apellant ei ole tõendanud, et ta andis vastustajale võimaluse

2022. ja 2023. aastatel puhkust kasutada, mistõttu ei ole hüvitise nõue aegunud. TLS § 28 lg 2

p 3 tähendab Euroopa Kohtu tõlgenduses kohustust tagada töötajale võimalus puhkust

kasutada. Ei kohtupraktika ega seadus sätesta selgesõnaliselt, millised konkreetsed tööandja

tegevused on piisavad, et lugeda puhkuse andmise kohustus nõuetekohaselt täidetuks.

Maakohus leidis, et üksnes asendaja määramist võiks lugeda puhkusele mineku

võimaldamiseks (kohtuotsuse p 7). Maakohus tõlgendas seadust lubamatult kitsalt ning jättis

tähelepanuta olulised tõendid ja faktilised asjaolud, mis viis ebaõigete järeldusteni.

Maakohus jättis tähelepanuta hageja ametikohad ning nendega kaasnevad kohustused ja

vastutuse. Kooli direktorina oli hageja ülesanne ka puhkuste ajakava kinnitamine, sh enda

puhkuse võimaldamine ja asendaja määramine. Kui hageja ei kasutanud puhkust graafikus

ettenähtud ajal ega planeerinud puhkust siis, kui 2022. a eest ei olnud puhkusepäevad veel

aegunud, ei täitnud ta piisava hoolsuse ja vastutustundega temale pandud tööülesannet

korraldada töö- ja puhkeaeg nõuetekohaselt.

Kostja koostas puhkusegraafiku ja teavitas hagejat puhkuseperioodist, saatis meeldetuletuse

puhkuse kasutamise kohta ega takistanud hageja puhkusele minekut. Hageja ei ole tõendanud,

et oleks esinenud majanduslikke takistusi lisapersonali palkamiseks. Kui hageja jäi

haiguslehele, oli võimalik leida talle kiirelt asendaja. Kostja ei saanud ilma hageja koostööta

korraldada talle asendust ja määrata puhkuse aega. Hageja ei olnud valmis oma tööülesandeid

delegeerima, vaid soovis kõiki ülesandeid ainult isiklikult täita. See, et hageja ei saanud 2022.

aasta põhipuhkust 2022. ja 2023. aastatel kasutada, oli tingitud hagejast endast.

Maakohus leidis vääralt, et kuivõrd kostja aktsepteeris vaikimisi direktori või tema

kohusetäitja esitatud puhkusegraafikut 2024. aastal, tuleb TsÜS § 68 lg 4 kohaselt lugeda, et

kostja oli nõus ka puhkuse aegumise katkemisega. Vaikimise või tegevusetuse

tahteavalduseks lugemine on erand. Puhkusegraafikute kontrollimine ei olnud hageja

seadusliku esindaja ülesanne, poolte vahel puudus selline tava. Pooltel ei olnud kokkulepet, et

kostja aktsepteerib hageja aegunud puhkusepäevi. Maakohus jättis arvesse võtmata, et 2024. a

puhkuste ajakava algse versiooni, kuhu oli hageja põhipuhkuse päevade arvu sisse märgitud

ka aegunud 2022. a põhipuhkuse päevad, koostas hageja ise. Kui hageja lisab ühepoolselt

aegunud puhkusepäevad puhkusegraafikusse ilma seda kostjaga eelnevalt kooskõlastamata,

rikub hageja sellega nii lojaalsus- kui ka hea usu põhimõtteid. Maakohus jättis hageja

puhkusegraafiku kinnitamisega seotud tegevuse hindamisel arvestamata ka asjaolu, et pärast

puhkuse võtmata jätmist ja juhtumit aegunud puhkusepäevade lisamisega oli hageja seni oma

tööülesandeid korrektselt täitnud ning kostjal puudus vajadus hageja tehtud tööd täiendavalt

kontrollida. Poolte vahel puudub praktika, mille kohaselt loetaks aegunud puhkusepäevade

eelneva kooskõlastuseta lisamist puhkusegraafikusse ja selle kinnitamist kostja vaikivaks

nõusolekuks.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata jätmist.

Maakohus on õigesti leidnud, et mitte hageja ei pea tõendama, et tal ei olnud võimalust

puhkust kasutada, vaid kostja peab tõendama, et hagejal oli võimalus puhkust kasutada.

Kostja ei ole oma tõendamiskohustust täitnud. Hageja on aga tõendanud, et tal ei olnud

võimalust 2022. ja 2023. aastatel puhkust kasutada kostjast tingituna.

Asjakohatud on kostja viited, justkui oleks hageja direktorina allunud iseendale. Direktori

vahetuks ülemuseks on MTÜ juhatuse esimees, mis on kirjas nii hageja töölepingus kui ka

ametijuhendis. Hageja on tõendanud, et puhkuse kasutamiseks esitas ta avalduse enda

vahetule ülemusele, kes seejärel puhkuse kinnitas (dtl 1756, 1758) ehk hageja ei otsustanud ka

direktorina ise, kas ja millal puhata.

Hageja on tõendanud, et lisapersonali palkamiseks puudusid mh eelarvelised vahendid (dtl

1709). Kostja etteheited on üldsõnalised ning nendest ei selgu, millal ja millisele ametikohale

oleks hageja pidanud täiendavaid inimesi tööle võtma ning milline oli koolitöötajate koosseisu

puudutav kostja kehtestatud kord. Hageja täitis kogu töösuhte vältel mitme ametikohaga

kaasnevaid ülesandeid ja initsiatiiv selleks tuli kostjalt. Kostja teadis, et hagejale ei ole

asendajaid, mistõttu ei ole tal võimalik puhkust võtta, kuid ei teinud töökoormuse

vähendamiseks midagi. Lisapersonali palkamine on kooli juhtkonna korraldada. Maakohus

osundas asjakohaselt, et kostja saab tõendada, et hagejal oli võimalik puhkust kasutada,

näiteks selle kaudu, et hageja ülesannete täitmiseks oli määratud teine isik. Kostja ei ole

saatnud hagejale meeldetuletust puhkuse kasutamiseks, viidatud on kõikidele töötajale

saadetud kirjale puhkusesoovide edastamiseks.

Töökoormuse jaotamise arutelu puudutas 2024. aasta töökorraldust. Kostja viidatud tõenditest

tuleneb, et kostja teadis, kui palju on hagejal kasutamata puhkusepäevi, ning nõustus, et

hageja saab neid kasutada ka 2024. aastal.

Haiguslehe ajaks hagejale asendajate leidmine on uus väide, mis on vastuolus kostja väitega,

et asendajate leidmine oli hageja ülesanne. Kostja suurendas asendajate leidmise asemel

järjepidevalt hageja töökoormust. Pealegi ei suutnud kostja ka hageja haiguslehe ajal asendusi

korraldada, mistõttu pidi kostja tööülesannete täitmist ise delegeerima.

Kostja väide, nagu ei oleks hageja võtnud vastu abi töökoormuse vähendamiseks, on

tõenditega vastuolus ja paljasõnaline.

Vaidlus puudub, et hageja 2024. a. puhkusegraafik kinnitati selliselt, et seal olid kajastatud ka

2022. a. puhkusepäevad. Tegemist ei ole seega vaikimisi tahteavaldusega, vaid otsese

tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 2 tähenduses (dtl 1692). Kui kostja juhtkond ei pidanud

vajalikuks graafikuid üle kontrollida, ei saa selle riisikot kanda hageja, kes puhkusegraafikut

ei koostanud ega kinnitanud. TsÜS § 133 lg 1 kohaselt on sõltumata sellest, kas graafiku

kinnitas direktori kohusetäitja või juhatuse liige, direktori kohusetäitja teadmine igal juhul

kostjale omistatav.

Ainetud on kostja väited nagu oleks hageja avaldanud 2023. a detsembri seisuga oma

kasutamata puhkusejäägi valesti. Puhkusejääk 31. detsembril 2023 oli 77 päeva (dtl 1704),

selle aja seisuga ei olnud 2022. a puhkusepäevad aegunud. Vaidlus puudub, et 2024. a

kinnitatud graafikud sisaldasid ka hageja 2022. a kasutamata puhkusepäevi ehk kostja

aktsepteeris hageja õigust neid kasutada ning töölepingu lõppedes oli kostjal kohustus

kasutamata puhkusepäevad hagejale kompenseerida.

2024. a kinnitatud puhkuste ajakavast tuleneb ka poolte kokkulepe 2022. a puhkusepäevade

aegumistähtaja pikendamiseks TsÜS § 145 lg 2 tähenduses. Seega sõltumata sellest, et TLS §

68 lg 6 järgi oleksid 2022. a puhkusepäevad olnud 2024. a aegunud, oli pooltel kokkulepe,

mille kohaselt ei loetud 2022. a puhkusepäevi aegunuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

osas, milles maakohus mõistis viivise välja alates 4. juunist 2024 ja mõista viivis välja

vastavalt hagiavalduses taotletule alates 13. augustist 2024, muus osas tuleb otsus jätta

muutmata, kuid tuleb täiendada selle põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt,

apellatsioonimenetluse menetluskulud jäetakse kostja kanda.

Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 2² järgi otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

8. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna, mistõttu kontrollib ringkonnakohus

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses (TsMS § 651 lg 1).

9. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal oli tegelik võimalus kasutada 21

puhkusepäeva aastast 2022 ning kas kostja aktsepteeris kasutamata puhkusepäevade üle

kandmist aastasse 2024.

TLS § 68 lg 6 järgi aegub põhipuhkuse nõue ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta

lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Samas tuleneb Euroopa Kohtu 22. septembri

2022 otsusest C-120/21, et õigus põhipuhkusele ei aegu, kui tööandja ei ole töötajale andnud

võimalust puhata (EKo 22.09.2022, C-120/21, p-d 45, 57). Seega peab tööandja töötajale

andma reaalselt võimaluse puhkust kasutada, sh peab vaidluse korral tööandja tõendama, et

töötajal on selline võimalus olnud (EKo 6.11.2018, Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung

der Wissenschaften, C-684/16, EU:C:2018:874, p 46).

10. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus sisustas liiga kitsalt kostja kohustust

tagada hagejale puhkuse kasutamise võimalus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asendaja

määramine ainus viis puhkamise võimaluse tagamiseks. Maakohtu põhjendusi tuleb selles

osas täiendada, kuid lõppjäreldusena leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei taganud

hagejale reaalset võimalust puhkust kasutada ja hageja taotletud hüvitis tuleb kostjalt välja

mõista.

11. Hageja võeti alates 1. jaanuarist 2022 tööle õppejuhi ja eripedagoogina (dtl 10–12).

Alates 17. oktoobrist 2022 töötas hageja muu hulgas direktori kohusetäitjana (dtl 21) ning

alates 29. märtsist 2023 direktorina. Hageja oli kostja juhatuse liige kuni 11. augustini 2023,

mil ta esitas avalduse juhatuse liikme kohalt tagasi astumiseks (dtl 1778).

Pooled ei vaidle selle üle, et kuni 17. oktoobrini 2022 allus hageja kooli direktorile, kelle

vastutada oli ka puhkusekorraldus. Vaidlus on selle üle, kes vastutas hageja puhkuse

korraldamise eest ajal, mil hageja töötas direktori kohusetäitja ja direktorina.

Poolte vahel oli töölepingu tunnustele vastav leping, mille kohaselt hageja pidi tegema

kostjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1). TLS § 28 lg 2 kohaselt on

tööandja kohustuseks muu hulgas anda töötajale ettenähtud puhkust. Põhipuhkuse aja määrab

ja puhkuste ajakava koostab TLS § 69 lg 1 ja 2 järgi tööandja. Töölepingu p 6.1 ja 6.2 järgi oli

puhkuse korraldus kostja pädevuses. Ka direktorina töötades kooskõlastas hageja puhkuse

kostja teiste juhatuse liikmetega, mitte ei aktsepteerinud seda MTÜ juhatuse liikmena ise (dtl

963, 1756–1757).

Direktori ametijuhendi järgi on direktori vahetu juht MTÜ ehk kostja juhatuse esimees (dtl

22). Poolte sõnul ei olnud kuni septembrini 2023 juhatuse esimeest valitud, hagejaga

töölepingu sõlmimisel esindas kostjat Ants Tooming (dtl 21), ka hageja puhkuse kooskõlastas

Ants Tooming (dtl 1756–1757). Tartu Luterliku Kooli põhikirja p 3.2.2 järgi on direktor

vastutav kooli pidaja (kostja) ja nõukogu ees (dtl 295).

Ka kostja on tõlgendanud põhikirja ja poolte õigussuhet selliselt, et direktori tööandjaks on

kostja (dtl 851). Hageja arusaama järgi oli tema tööandjaks MTÜ juhatuse esimees (dtl 854).

Pooled mõistsid seega lepingut ja omavahelist suhet üldjoontes samamoodi. Kostja on

väljendanud seisukohta, et hageja ületas ilma tööandja kooskõlastuseta aegunud puhkust

graafikusse märkides oma volitusi (dtl 857), millest võib järeldada, et hageja pidi puhkuse

kostjaga kooskõlastama. Hagejale ei saa samal ajal ette heita enda puhkuse korraldamata

jätmist ja puhkuse kostjaga kooskõlastamata jätmist.

Kuivõrd hageja allus direktorina kostja juhtimisele ja kontrollile, pidi kostja täitma TLS-st

tulenevaid tööandja kohustusi osas, mis puudutas hageja puhkust.

12. Ringkonnakohtu istungil nõustusid pooled, et 2022. aastal, ajal mil hageja ei olnud veel

direktori kohusetäitja ega direktor, otsustas tema puhkuse ja selle katkestamise üle direktor

Marek Sammul. Seega võib nõustuda hagejaga, et kuni Karolini Kooli avamiseni 1.

septembril 2022 ei olnud tal võimalik põhipuhkust kasutada kostjast tingituna, sest kostja

otsustas hageja plaanitud puhkuse katkestada.

Tööandjal on TLS § 69 lg 5 alusel õigus töötaja puhkus katkestada või edasi lükata

ettenägematu olulise töökorralduse hädavajaduse tõttu ning kasutamata jäänud puhkuseosa

tuleb anda töötajale vahetult puhkuse kasutamist katkestava või edasilükkava asjaolu

äralangemisel või poolte kokkuleppel muul ajal. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et

hageja katkestatud puhkuse kasutamises oleks lepitud kokku ei ajal, mil hageja veel ei olnud

direktor, ega ka hiljem.

2023. a puhkusegraafiku järgi pidi hageja viibima põhipuhkusel 16.–29. jaanuaril 2023 (14

päeva) ning 3. juulist kuni 13. augustini 2023 (42 päeva). Plaanitud puhkusest 35 päeva

moodustas 2022. a välja teenitud põhipuhkus. Hageja põhipuhkus 17. juulist kuni 13.

augustini 2023 tühistati seoses Põlva kooli sulgemisega. Kuivõrd kooli sulgemist ei saa

pidada hageja isikust tulenevaks asjaoluks, ei olnud tegemist puhkuse katkestamisega TLS §

69 lg 6 alusel, vaid katkestamisega töökorralduse hädavajaduse tõttu TLS § 69 lg 5 alusel,

seega tööandja algatusel.

TVK leidis, et põhipuhkuse kasutamist katkestav või edasilükkav asjaolu langes ära 2023. a

augusti lõpu seisuga, kui Põlva kool suleti (dtl 910). Samas sõlmisid pooled 18. septembril

2023 töölepingu lisa, millega suurendati hageja koormust eripedagoogina (dtl 32), mitte ei

otsitud võimalust hageja puhkuseks. Hageja 29. detsembri 2023 e-kirjast nähtub, et hageja

asendas kolleege 2023. a septembris, oktoobris, novembris ja detsembris ning teatas sellest ka

kostjale (dtl 95).

Õppejuhi, haldusjuhi ja arendusjuhi asendamise kohustus tulenes direktori ametijuhendist (dtl

22). Lisaks ajutiselt ära olevate inimeste asendamisele töötas hageja töölepingu alusel

eripedagoogi ja õpetajana (dtl 28–34). Tööleping oli sõlmitud kostjaga, kes oli eelduslikult

koostanud ka direktori ametijuhendi. Seega ei saa väita, et asenduste ja lisatöö üle otsustas

hageja üksi ning kostjal ei olnud kohustust määrata põhipuhkuse aega vastavalt TLS § 69 lg-

le 1.

13. Puhkuse ajakava koostamise ja kasutamata puhkuse aegumise eesmärk on motiveerida

töötajaid puhkama igal aastal ja vältida ületöötamist. Kostja tööandjana pidi seega tagama

hageja ületöötamise vältimise, sh juhtima hageja tähelepanu kasutamata puhkuse aegumisele.

Kõigi koolitöötajate üldlisti saadetud meeldetuletusi iga-aastaste puhkusesoovide teatamiseks

ei saa pidada selleks piisavaks.

Kostjale saab ette heita seda, et teades, et hageja töötab rohkem kui ühele täiskohale vastava

koormusega, ei juhtinud ta hageja tähelepanu puhkamise vajadusele ja sellele, et kasutamata

puhkus aegub 2023. aasta lõpus. Kuivõrd hageja püüdis kahel järjestikusel suvel puhata, kuid

puhkus katkestati tööülesannete täitmisest tulenevalt, oleks hea usu põhimõttega vastuolus,

kui hageja sellistel asjaoludel kaotaks õiguse puhkusele. TLS § 69 lg 5 kohustab tööandjat

andma töötajale kasutamata jäänud puhkuseosa vahetult puhkuse kasutamist katkestava või

edasilükkava asjaolu äralangemisel või poolte kokkuleppel muul ajal. Sellise kokkuleppe

sõlmimise initsiatiiv ei pea tingimata tulema töötajalt, eriti olukorras, kus töötaja mitmel

kohal töötamise tõttu tunneb, et puhkamine ei ole võimalik. Pigem oli hageja töökoormust

arvestades kostja hoolsuskohustus ületöötamise ennetamiseks suurem kui see oleks tavapärase

töökoormuse puhul. Kostja vaid vähendas mõnevõrra hageja töökoormust alates 1. jaanuarist

2024 – 1,33-lt 1,28-le (dtl 32–34) ning pakkus puhkamise võimalust alles jaanuaris 2024, kui

vaidlusalused puhkusepäevad olid kostja meelest juba aegunud (dtl 1800–1801).

Euroopa Kohtu hinnangul ei saa tasustatud põhipuhkuse õiguse tegeliku kasutamise tagamist

panna täielikult töötaja kohustuseks, samal ajal kui tööandjale antaks sellest tulenevalt

võimalus vabaneda oma kohustuste täitmisest ettekäändel, et töötaja ei taotlenud tasustatud

põhipuhkust (EKo 6.11.2018, Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C-

684/16, EU:C:2018:874, p 43). Tööandja, kes ei anna töötajale võimalust puhkust kasutada,

peab tagajärgede eest vastutama. Kui tööandja võiks tugineda töötaja õiguste aegumisele, ilma

et töötaja oleks tegelikult saanud neid õigusi teostada, tähendaks see tööandja alusetut

rikastumist ja kahjustaks eesmärki kaitsta töötaja tervist (EKo 29.11.2017, King, C-214/16,

EU:C:2017:914, p-d 63, 64).

14. Vastuseks kostja väitele, et kostjal oleks olnud piisavalt vahendeid täiendavate töötajate

palkamiseks, märgib ringkonnakohus, et hageja esitatud tõendid selle kohta, et kostja eelarve

oli miinuses (dtl 1761, 1767, 1773–1776), muudavad kostja väite vähemalt kaheldavaks.

Puuduvate töötajate asendamise eest hagejale makstud tasu ei olnud lisatasu, vaid asendatava

töötaja töötasust 50–100%, mis pidi olema palgafondis olemas ning mille arvelt ei oleks

saanud uusi töötajaid palgata. Eelneva alusel ei saa pidada tõendatuks kostja väidet, et kostjal

oli piisavalt vahendeid täiendavate töötajate palkamiseks.

15. Kuna ringkonnakohus leiab, et hageja 2022. a põhipuhkus jäi kasutamata kostjast

tulenevalt, ei pea kohus menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajalikuks analüüsida poolte

väiteid selle kohta, kas kostja aktsepteeris vaikimisi puhkusegraafikut koos hageja kõigi

kasutamata puhkusepäevadega või kas pooltel oli sellekohane kokkulepe. Ringkonnakohus

märgib siiski, et asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et pooled oleks sõlminud kokkuleppe 2022.

aasta puhkusepäevade kasutamiseks, sh ei märkinud pooled töölepingu lõpetamise

kokkuleppesse kasutamata ja hüvitatavate puhkusepäevade arvu (dtl 17).

16. Hageja taotles hüvitiselt viivise välja mõistmist alates avalduse esitamisest TVK-le, s.o

13. augustist 2024. Otsuse põhjenduste p-s 9 maakohus viivise selliselt ka välja mõistis, kuid

resolutsiooni järgi on viivis mõistetud välja alates 4. juunist 2024. Resolutsioon ei vasta seega

otsuse põhjendavale osale ja hagiavalduses taotletule, maakohus on siin rikkunud

menetlusõiguse normi. Kuigi kostja seda rikkumist apellatsioonkaebuses eraldi välja ei too,

saab ringkonnakohus rikkumise TsMS § 656 lg 4 alusel kõrvaldada. Ringkonnakohus tühistab

viivise välja mõistmise alates 4. juunist 2024 ja mõistab viivis välja vastavalt hagiavalduses

taotletule alates 13. augustist 2024.

17. Ringkonnakohus rahuldab küll apellatsioonkaebuse osaliselt, kuid rahuldatud on vaid

marginaalne osa vaidlustatud otsusest, mistõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

18. TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus menetluskulude suuruse rahaliselt

kindlaks.

Hageja palus kostjalt õigusabikulu hüvitamiseks välja mõista 3464,56 eurot, lepingulise

esindaja ajakulu oli 12,7 tundi, tunnihinnaga 220 eurot, millele lisandub käibemaks, ning

sõidukulu hüvitamiseks 136,15 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul vastab õigusabi tunnihind turuhinnale, kuid kogu kulunud aeg ei

ole põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus apellatsioonkaebusele

vastamiseks 6,7 tundi ja kohtuistungiks ettevalmistuseks üle kahe tunni (kokku ajakulu koos

istungil osalemisega 4,1 tundi, istung kestis 1,5 tundi). Mõlema poole menetlusdokumendid

kordavad suures osas juba varasemas menetluses esitatud seisukohti, apellatsioonimenetluses

ei esitatud uusi tõendeid ega väiteid. Dokumentide mahtu ja sisu arvestades peab

ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsioonkaebusele vastamiseks nelja

tundi ja kohtuistungiks ettevalmistuseks üht tundi. Sarnaselt hindab hageja ka kostja esindaja

ajakulu samadele või analoogsetele toimingutele. TsMS § 175 lg 1 alusel määrab

ringkonnakohus hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 2018,47

eurot (272,8 × 6,9 + 136,15).

19. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse välja mõista menetluskuludelt viivis TsMS §

177 lg 4 kohaselt, seega tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)