2-25-103529/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helvia Räägel

Kohtuasja number

2-25-103529

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.04.2026, Tallinn

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi R M vastu võla

nõudes

Tsiviilasja hind

1991,32 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja S R (e-post xxx)

Kostja: R M (isikukood xxx)

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagiavaldus R M vastu osaliselt.

2. Mõista R M’lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja AS xxx ja R M vahel

01.12.2023 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XXX ja 24.01.2024 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenev põhivõlg 1631,09 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 152,57 eurot.

3. Mõista R M’lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt 1631,09 eurot

alates 10.04.2026 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

4. Jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Määrata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude suuruseks 535 eurot ja mõista

see summa R M’lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja. Kostjal tuleb välja

mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et

ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled

esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse esitamise järel seisukoha selle lubatavuse osas

ning võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle

lahendamist istungil (TsMS § 637 lg 21). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline

taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

06.03.2025 tegi Pärnu Maakohus määruse, millega lõpetas Aktiva Finance Group OÜ

(hageja) maksekäsu kiirmenetluse R M (kostja) vastu ja andis asja üle menetlemiseks esimese

astme kohtumenetlusse Harju Maakohtule.

2. Hageja esitas 25.03.2025 hagiavalduse ning 28.04.2025 puuduste kõrvaldamise koos

nõude ümberarvestusega. Hageja kinnitas, et vähendab oma nõuet ja palus kohtul menetlusse

võtta nõude vähendatud osa. Kohus on hagi pärast puuduste kõrvaldamist menetlusse võtnud

ja lähtub asja lahendamisel hagis ja 28.04.2025 puuduste kõrvaldamises esitatud asjaoludest

ja nõuetest.

3. Hagiavalduse ning selle 28.04.2025 täienduse kohaselt sõlmisid AS xxx ja kostja

01.12.2023 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 3000 eurot. Kostja

kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja on teinud

tagasimakseid lepingule nr XXX kogusummas 1419,18 eurot.

4. Lisaks sõlmisid AS xxx ja kostja 24.01.2024 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille

alusel sai kostja kauba summas 189 eurot. Kostja kohustus järelmaksu tagastama lepingus

kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja on teinud tagasimakseid lepingule nr XXX

kogusummas 138,73 eurot.

5. Lepingu nr XXX kohaselt on krediidi kulukuse määr 31,70% aastas ja intressimäär

21,90% aastas. Lepingu nr XXX kohaselt on krediidi kulukuse määr 47,43% aastas ja

intressimäär 22% aastas.

6. Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne

võlausaldaja 04.10.2024 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 25.10.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise

lepingute lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

AS xxx loovutas 31.10.2024 kostja vastased nõuded Aktiva Finance Group OÜ-le koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

7. Kokku nõuab hageja põhivõlgnevust 1631,09 (1580,82+50,27) eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivist 2,97 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivise alates

29.04.2025 kuni lepingu XXX põhinõude summas 50,27 eurot täitmiseni intressimääraga

võrdses määras 22% aastas ja viivise alates 17.05.2025 kuni lepingu XXX põhinõude summas

1580,82 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 21,90% aastas.

8. Kohus toimetas hagiavalduse, 28.04.2025 puuduste kõrvaldamise, 29.04.2025 esitatud

maksekorralduse ja 18.05.2025 menetlusse võtmise kohtumääruse kostjale kätte 16.07.2025

2/11

kättetoimetamisportaali kaudu. Hageja 02.09.2025 menetluskulude nimekiri on kostjale kätte

toimetatud 13.10.2025 kättetoimetamisportaali kaudu. Kostja hagile vastanud ei ole.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1631,09

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 152,57 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja viivise põhivõlalt 1631,09 eurot alates 10.04.2026 kuni põhivõla tasumiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku

laenamise põhimõtet, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt muid tasusid.

Leping nr XXX

10. Hageja nõude aluseks on AS xxx ja kostja vahel 01.12.2023 sõlmitud tarbijakrediidileping

nr XXX (dtl 31, 46). Hageja nõuab hagis lepingu alusel põhivõlgnevust 1580,82 eurot ja

viivist alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o alates 17.05.2025

intressimääraga võrdses määras 21,90% aastas (dtl 100).

11. Kohus on hageja esitatud lepingu alusel tuvastanud, et kostja ja AS xxx on 01.12.2023

digitaalselt allkirjastanud väikelaenulepingu nr XXX, mille kohaselt on laenusumma 3000

eurot, esimese osamakse tähtpäev 16.12.2023, osamaksete arv 18, lepingutasu 60 eurot,

lepingu haldustasu kuus 3,90 eurot, viimase osamakse tähtpäev 16.05.2025, intressi- ja

viivisemäär 21,90% aastas, krediidi kulukuse määr 31,70% aastas ning laenu kogukulu

663,24 eurot (dtl 45-50).

12. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse

esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma. Vastavalt VÕS § 402 lg-le 1 on tarbijakrediidileping

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab

või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab

tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või

selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja

kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud

järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub VÕS §

404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel krediidileping siiski kehtivaks, kui

tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.

13. Käesoleval juhul on pooled lepingu allkirjastanud ja menetluses vaidlustamata asjaoludel

on võlausaldaja täitnud lepingujärgse põhikohustuse ja andnud kostjale laenu. Hageja

väitel on lepingu XXX laenusumma 3000 eurot välja makstud kostja arvelduskontole

EE767700771008284827 kuupäeval 04.12.2023 (dtl 96). Kohus on tuvastanud, et AS xxx

on 04.12.2023 kandnud kostjale 3000 eurot selgitusega „Laenulepingu nr. XXX

väljamakse“ (dtl 108). Seega on kohus seisukohal, et leping on sõlmitud ja kehtis.

14. Hageja väitel on kostja teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 1419,18 eurot.

Leping lõppes viimase osamakse tähtaja saabumisega, st 16.05.2025. Hageja arvates peab

kostja tagastama lepingu alusel saadud krediidisumma 1580,82 eurot (3000-1419,18) ning

tasuma viivist alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates 17.05.2025

intressimääraga võrdses määras 21,90% aastas (dtl 100).

3/11

15. Hageja on esitanud ka väljavõtte nõude aluseks oleva lepingu tagasimaksetest, millest

nähtub, et kostja on teinud tagasimakseid lepingule nr XXX kokku 1419,18 eurot (dtl 104-

107).

16. Kohus on tuvastanud, et vastavalt lepingule kohustus kostja tasuma igakuised osamaksed

iga kuu 16. kuupäeval. Esimene osamakse kuulus tasumisele 16.12.2023 ning viimane

16.05.2025 (dtl 46-47). Hageja väitel on kostjal põhivõlg summas 1580,82 eurot (dtl 100).

Kuivõrd kostja ei ole hageja väidet vaidlustanud, puudub kohtul alus selles kahelda ja

kohus loeb hageja väite õigeks.

17. Hageja on esitanud faktiväite, et nõue on 31.10.2024 talle loovutatud (dtl 33) ning kohus

arvestab hageja selgitust tõendina, kuivõrd tegemist on lihtmenetlusega ja kostja ei ole

vastuväidet esitanud. Hageja on esitanud kostjale saadetud teate nõude loovutamise kohta

(dtl 65), kuid nõude loovutamise kokkulepet hageja esitanud ei ole. Kohus peab siiski

usutavaks, et nõue on loovutatud, sest hageja valduses on ka lepingu kohta käivad

dokumendid.

18. Lepingu krediidikulukuse määr oli lepingu kohaselt 31,70% aastas (dtl 46). Eesti Panga

avaldatud andmete kohaselt oli alates 01.07.2023 rakenduva krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,72%.

VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega

3 * 16,72% = 50,16%). VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud määr on kõrgem, kui kostjaga

sõlmitud lepingu krediidikulukuse määr. Seega ei ületanud laenu krediidi kulukuse määr

lepingu sõlmimise ja krediidi andmise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

19. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023.a, nr 2-21-13098, p-d 13 ja

17). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja

on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise

põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et

tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist

veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust

eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab

tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13).

20. Hageja on hagis selgitanud, kuidas toimus kostja krediidivõime kontroll. Hageja selgituste

kohaselt on lähtutud laenutaotlusel esitatud andmetest, tehtud päringud

maksehäireregistritesse ning kontrollitud kostja sissetulekuid Pensioniregistrist (dtl 34-

37). Kohtule on tõenditena esitatud laenutaotlus (dtl 66) ja maksehäireregistri väljavõte

(dtl 68). 28.04.2025 esitatud puuduste kõrvaldamise dokumendis on hageja kinnitanud, et

vähendab oma nõuet ja palub kohtul menetlusse võtta nõude vähendatud osa. Hageja

vähendatud nõude puhul on kõik kostja maksed arvestatud põhinõude katteks (dtl 100-

101).

21. Kuna hageja nõuab vaid tagastamata põhivõla summat, siis ei ole kohtul põhjust läbi viia

analüüsi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise osas. Kohus märgib siiski, et on

seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll

oli ebapiisav.

21.1.

Hageja selgituste kohaselt on esialgne võlausaldaja teinud päringud

maksehäireregistritesse (dtl 35). Kohtule on esitatud Taust.ee väljatrükk seisuga

25.03.2025 (dtl 68) ehk tõendamata on maksehäirete puudumise kontrollimine

enne lepingu sõlmimist.

4/11

21.2.

Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu

andmist välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus,

tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 viimane lause

koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub,

et võlausaldaja ei teinud enne lepingu sõlmimist kindlaks kostja väljaminekute,

majapidamiskulutuste ega finantskohustuste suurust. Lähtutud on laenutaotlusel

esitatud andmetest. Ühtlasi on hageja väitel esialgne võlausaldaja sissetulekuid

kontrollinud Pensioniregistrist (dtl 35-26), kuid esitatud väljavõttel puudub info,

kelle kohta ja millal on päringud tehtud.

21.3.

Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi

küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja

arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta

tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. AS xxx kostja pangakonto väljavõtet küsinud

ega analüüsinud ei ole. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja kohta kogutud

muu teave oli piisav krediidivõimelisuse hindamiseks.

21.4.

Ülaltoodut arvestades on lepingu sõlmimisel kogumata andmed kostja

sissetulekute, finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta, teostamata on kostja

krediidivõime kontroll. Üksnes kostja laenutaotluse alusel kostja krediidivõime

osas otsustuse tegemist ei saa pidada piisavaks.

21.5.

Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja

finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda

need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta

(Tallinna RK 28.08.2024, nr 2-22-142669, p 11.2.2).

21.6.

Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud

tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS §

4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse

määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi

kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS §

4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades

kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p

29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

22. Kohus kohaldab õigust ise ning kontrollib ise tehingu kehtivust. Seega peab kohus

kontrollima, kas lepingu ülesütlemise eeldused olid täidetud ning üles ütlemine oli seeläbi

kehtiv.

23. Hageja on välja toonud, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks

sellisel juhul lugeda lepingut 25.10.2024 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei

olnud võlgnik osamaksetega võlas. Leping lõpeb viimase osamakse tähtaja saabumisega,

st 16.05.2025 (dtl 100). Kohus nõustub hagejaga, et kõikide kostja maksete põhinõude

katteks arvestamisel ei olnud kostja lepingu ülesütlemise seisuga (25.10.2024) kolme

järjestikuse osamaksega võlas. Kostjal tuli tagastada laenusumma maksegraafiku alusel

(dtl 47). Kohtuotsuse tegemise ajaks on kõik maksegraafiku järgsed osamaksed, st kogu

laenusumma muutunud sissenõutavaks.

24. Hageja on palunud välja mõista põhivõla 1580,82 eurot. Kostja on saanud laenu 3000

eurot ning teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 1419,18 eurot (dtl 100). Kohus on

5/11

tuvastanud, et laenusumma 3000 eurot on kostjale üle kantud (vt käesoleva otsuse p 11)

ning kostja on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 1419,18 eurot (vt käesoleva

otsuse p 13). Kohtuotsuse tegemise ajaks on kogu võlgnevus muutunud sissenõutavaks

ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1580,82 eurot (3000-1419,18).

25. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o.

alates

17.05.2025 intressimääraga võrdses määras 21,90% aastas (dtl 100).

26. Kohus nõustub, et lepinguga saab kokku leppida intressimääraga võrdse viivisemäära.

Kuid kohus ei nõustu hagejaga selles, et ka vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumise korral säilib õigus nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole

kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni mõte on olnud vähendada krediidiandja

krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus krediidiandja ei ole laenu andnud

vastutustundlikult. Kui vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral säiliks

õigus nõuda ja kohustus tasuda lepingujärgset (kõrget) viivisemäära, oleks seaduse

nõudeid rikkuv laenamine krediidiandjale jätkuvalt sama tulus (intressi asemel teeniks

krediidiandja intressimääraga võrdset viivist). Regulatsiooniga on asendatud

lepingujärgne intress seadusjärgse intressiga. Sellest tulenevalt võiks ka öelda, et kui

lepingus oli kokku lepitud, et viivisemäär on võrdne intressimääraga, peaks ka lepingus

kokku lepitud viivisemäär muutuma vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise

korral seadusjärgseks intressi- ja viivisemääraks. Kuid kohus leiab, et VÕS § 113 lõikest 1

tulenevalt on hagejal siiski õigus saada seadusjärgset viivist, tingimusel, et see ei ole

kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast.

27. Seega mõistab kohus VÕS § 101 lg 1 punkti 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel ning hageja

taotlust arvestades välja viivise põhivõlgnevuselt 1580,82 eurot lepingu lõppemisele

järgnevast päevast, s.o alates 17.05.2025 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

28. Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis summas 146,14 eurot

(põhivõlgnevus 1580,82 eurot, periood 17.05.2025-09.04.2026, VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud viivisemäär).

29. Hageja ei ole palunud ümberarvestuse esitamisel välja mõista sissenõudmiskulusid, kuid

on hagiavalduses palunud välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 50 eurot (dtl 39).

Nõue jääb rahuldamata, kuna kostja ei olnud nõudekirjade saatmise ajal võlgnevuses

kirjades märgitud summade tasumisega (dtl 69-74).

Leping nr XXX

30. Hageja nõude aluseks on AS xxx ja kostja vahel 24.01.2024 sõlmitud tarbijakrediidileping

nr XXX (dtl 31, 52). Hageja nõuab hagis lepingu alusel põhivõlgnevust 50,27 eurot ja

viivist alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o alates 21.01.2025

intressimääraga võrdses määras 22% aastas. Seejuures on 28.04.2025 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 2,97 eurot (dtl 100).

31. Kohus on hageja esitatud lepingu alusel tuvastanud, et kostja ja AS xxx on 24.01.2024

digitaalselt allkirjastanud järelmaksu lepingu nr XXX, mille kohaselt on kauba maksumus

189 eurot, osamaksete arv 12, osamaksete kogusumma 230,80 eurot, krediidi kulukuse

määr aastas 47,43%, viimase osamakse tähtpäev 20.01.2025 ning intressi- ja viivisemäär

22% aastas (dtl 51-55).

32. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse

esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

6/11

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma. Vastavalt VÕS § 402 lg-le 1 on tarbijakrediidileping

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab

või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema

selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud

järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub VÕS § 404

lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab

laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.

33. Käesoleval juhul on pooled lepingu allkirjastanud ja menetluses vaidlustamata asjaoludel

on võlausaldaja täitnud lepingujärgse põhikohustuse ja andnud kostjale üle kauba. Hageja

on selgitanud, et kostja sai kauba kätte xxx esinduses kohapeal. Lisaks on hageja esitanud

müüja kinnituse, mille kohaselt on kaup väljastatud xxx väljastuspunktist 25.01.2024 (dtl

96-97). Seega on kohus seisukohal, et leping on sõlmitud ja kehtis.

34. Hageja väitel sai kostja lepingu nr XXX alusel kauba summas 189 eurot ning on teinud

tagasimakseid lepingule kogusummas 138,73 eurot. Leping lõppes viimase osamakse

tähtaja saabumisega, st 20.01.2025. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal tagastada lepingu

alusel saadud krediidisumma 50,27 eurot (189-138,73) ning viivis alates lepingu

lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates 21.01.2025 kuni võlgnevuse tasumiseni

intressimääraga võrdses määras 22% aastas. 28.04.2025 seisuga on sissenõutavaks

muutunud viivis 2,97 eurot (dtl 100).

35. Hageja on esitanud ka väljavõtte nõude aluseks oleva lepingu tagasimaksetest, millest

nähtub, et kostja on teinud tagasimakseid lepingule nr XXX kokku 138,73 eurot (dtl 102-

104).

36. Kohus on tuvastanud, et vastavalt lepingule kohustus kostja tasuma igakuised osamaksed

iga kuu 20. kuupäeval. Esimene osamakse kuulus tasumisele 20.02.2024 ning viimane

20.01.2025 (dtl 52-53). Hageja väitel on kostjal põhivõlg summas 50,27 eurot (dtl 100).

Kuivõrd kostja ei ole hageja väidet vaidlustanud, puudub kohtul alus selles kahelda ja

kohus loeb hageja väite õigeks.

37. Hageja on esitanud faktiväite, et nõue on 31.10.2024 talle loovutatud (dtl 33) ning kohus

arvestab hageja selgitust tõendina, kuivõrd tegemist on lihtmenetlusega ja kostja ei ole

vastuväidet esitanud. Hageja on esitanud kostjale saadetud teate nõude loovutamise kohta

(dtl 65), kuid nõude loovutamise kokkulepet hageja esitanud ei ole. Kohus peab siiski

usutavaks, et nõue on loovutatud, sest hageja valduses on ka lepingu kohta käivad

dokumendid.

38. Lepingu krediidikulukuse määr oli lepingu kohaselt 47,43% aastas (dtl 52). Eesti Panga

avaldatud andmete kohaselt oli alates 01.01.2024 rakenduva krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 17,36%.

VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega

3 * 17,36% = 52,08%). VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud määr on kõrgem, kui kostjaga

sõlmitud lepingu krediidikulukuse määr. Seega ei ületanud laenu krediidi kulukuse määr

lepingu sõlmimise ja krediidi andmise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

39. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023.a, nr 2-21-13098, p-d 13 ja

17). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja

on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

7/11

vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise

põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et

tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist

veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust

eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

VÕS § 4034 lg 13).

40. Hageja on hagis selgitanud, kuidas toimus kostja krediidivõime kontroll. Hageja selgituste

kohaselt on lähtutud laenutaotlusel esitatud andmetest, tehtud päringud

maksehäireregistritesse ning kontrollitud kostja sissetulekuid Pensioniregistrist (dtl 34-

37). Kohtule on tõenditena esitatud laenutaotlus (dtl 67) ja maksehäireregistri väljavõte

(dtl 68). 28.04.2025 esitatud puuduste kõrvaldamise dokumendis on hageja kinnitanud, et

vähendab oma nõuet ja palub kohtul menetlusse võtta nõude vähendatud osa. Hageja

vähendatud nõude puhul on kõik kostja maksed arvestatud põhinõude katteks (dtl 100-

101).

41. Kuna hageja nõuab vaid tagastamata põhivõla summat, siis ei ole kohtul põhjust läbi viia

analüüsi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise osas. Kohus märgib siiski, et on

seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll

oli ebapiisav.

41.1.

Hageja selgituste kohaselt on esialgne võlausaldaja teinud päringud

maksehäireregistritesse (dtl 35). Kohtule on esitatud Taust.ee väljatrükk seisuga

25.03.2025 (dtl 68) ehk tõendamata on maksehäirete puudumise kontrollimine

enne lepingu sõlmimist.

41.2.

Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu

andmist välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus,

tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 viimane lause

koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub,

et võlausaldaja ei teinud enne lepingu sõlmimist kindlaks kostja väljaminekute,

majapidamiskulutuste ega finantskohustuste suurust. Lähtutud on laenutaotlusel

esitatud andmetest. Ühtlasi on hageja väitel esialgne võlausaldaja sissetulekuid

kontrollinud Pensioniregistrist (dtl 35-26), kuid esitatud väljavõttel puudub info,

kelle kohta ja millal on päringud tehtud.

41.3.

Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi

küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja

arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta

tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. AS xxx kostja pangakonto väljavõtet küsinud

ega analüüsinud ei ole. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja kohta kogutud

muu teave oli piisav krediidivõimelisuse hindamiseks.

41.4.

Ülaltoodut arvestades on lepingu sõlmimisel kogumata andmed kostja

sissetulekute, finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta, teostamata on kostja

krediidivõime kontroll. Üksnes kostja laenutaotluse alusel kostja krediidivõime

osas otsustuse tegemist ei saa pidada piisavaks.

41.5.

Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja

finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda

8/11

need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta

(Tallinna RK 28.08.2024, nr 2-22142669, p 11.2.2).

41.6.

Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud

tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS §

4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse

määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi

kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS §

4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades

kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p

29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

42. Kohus kohaldab õigust ise ning kontrollib ise tehingu kehtivust. Seega peab kohus

kontrollima, kas lepingu ülesütlemise eeldused olid täidetud ning üles ütlemine oli seeläbi

kehtiv.

43. Hageja on välja toonud, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks

sellisel juhul lugeda lepingut 25.10.2024 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei

olnud võlgnik osamaksetega võlas. Leping lõppes viimase osamakse tähtaja saabumisega,

st 20.01.2025 (dtl 100). Kohus nõustub hagejaga, et kõikide kostja maksete põhinõude

katteks arvestamisel ei olnud kostja lepingu ülesütlemise seisuga (25.10.2024) kolme

järjestikuse osamaksega võlas. Kostjal tuli tagastada laenusumma maksegraafiku alusel

(dtl 53). Kohtuotsuse tegemise ajaks on kõik maksegraafiku järgsed osamaksed, st kogu

laenusumma muutunud sissenõutavaks.

44. Hageja on palunud välja mõista põhivõla 50,27 eurot. Kostja on saanud kauba

maksumusega 189 eurot ning teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 138,73 eurot

(dtl 100). Kohus on tuvastanud, et kaup on kostjale üle antud (vt käesoleva otsuse p 31)

ning kostja on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 138,73 eurot (vt käesoleva

otsuse p 33). Kogu võlgnevus on muutunud sissenõutavaks ning kohus mõistab kostjalt

hageja kasuks välja 50,27 eurot (189-138,73).

45. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o.

alates 21.01.2025 kuni võlgnevuse tasumiseni intressimääraga võrdses määras 22% aastas.

28.04.2025 seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 2,97 eurot (dtl 100).

46. Kohus jääb viivise määra osas otsuse p-s 26 antud selgituste juurde ja leiab, et VÕS § 113

lõikest 1 tulenevalt on hagejal õigus saada seadusjärgset viivist ka selle lepingu alusel,

tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast.

47. Seega mõistab kohus VÕS § 101 lg 1 punkti 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel ning hageja

taotlust arvestades välja viivise põhivõlgnevuselt 50,27 eurot lepingu lõppemisele

järgnevast päevast, s.o alates 21.01.2025 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

48. Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis summas 6,43 eurot.

49. Hageja ei ole palunud ümberarvestuse esitamisel välja mõista sissenõudmiskulusid, kuid

on hagiavalduses palunud välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 30 eurot (dtl 39).

Nõue jääb rahuldamata, kuna kostja ei olnud nõudekirjade saatmise ajal võlgnevuses

kirjades märgitud summade tasumisega (dtl 75-80).

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

9/11

50. Hageja esitas 02.09.2025 täiendatud menetluskulude nimekirja, mis on kostjale kätte

toimetatud. Kohus andis kostjale tähtaja menetluskulude nimekirja osas seisukoha

esitamiseks, kostja vastanud ei ole.

51. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1

sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

52. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

53. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Kohtuvälised kulud on

TsMS § 144 p 1 ja p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja maksekäsu kiirmenetluse

kulud.

54. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude

vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt

nr Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13).

55. Hageja on kandnud menetluskulusid suuruses 1349 eurot, millest riigilõiv on 315 eurot ja

esindaja kulud 1034 eurot (dtl 119). Kulud on esitatud ilma käibemaksuta summades ja

hageja on kinnitanud, et on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada.

56. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud suuruses (315 eurot, RLS § 59 lg 1 ja lisa 1

koosmõjus) ja kohus mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja.

57. Hageja lepingulise esindaja kulu on 1034 eurot ning toimingud on järgmised (dtl 119):

maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamine ja kohtule esitamine – 1 tk, 20 eurot;

täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse

ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide

esitamine kohtule – 4 h, 28.04.2025 seisukoha koostamine, kohtule esitamine – 2 h.

Kokku seega 6 tundi.

58. Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja,

magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli

esindajate tasumäär 169 eurot tunnis (ilma käibemaksuta).

59. Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57

märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas

peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi

tunnitasud on pigem erandlikud (vt Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19).

Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust.

60. Kohus leiab, et ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse

osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta täies ulatuses

vastaspoole kanda. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas

169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks.

Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust, hageja lepingulise esindaja

kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide kvaliteeti, on esindajate taotletud tunnitasu

suurus kohtu hinnangul põhjendamatult kõrge. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja

tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti

Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja

põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja

10/11

kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 100 eurot ilma

käibemaksuta.

61. Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot.

Tulenevalt TsMS § 4842 on lepingulise esindaja kulu maksekäsu kiirmenetluses summas

20 eurot, põhjendatud ja vajalik ning kohus mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja.

62. Kohtu hinnangul ei ole hageja lepinguliste esindaja ajakulu sellises ulatuses põhjendatud.

Käesolev vaidlus on hagejale nn tüüpvaidlus, mille sarnaseid on hageja kohtute

infosüsteemist nähtuvalt esitanud sadu kui mitte tuhandeid. Seejuures kattuvad hagide

põhjendused valdavas ulatuses ja suurema osa hagiavaldustest ning muudest

menetlusdokumentidest moodustavad seaduse ja kohtupraktika tekstide väljavõtted, mis

küll tõstavad menetlusdokumentide mahtu, kuid ei tähenda lepingulise esindaja sisulist

tööd justnimelt selle tsiviilasja materjalidega. Põhjendatud ei ole ka pärast hagiavaldust

esitatud seisukohtade ajakulu. Eeltoodust tulenevalt saab kohtu hinnangul tsiviilasja

mahtu ja keerukust arvestades pidada põhjendatud ajakuluks kokku 2 tundi.

63. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja õigusabikulu kokku

200 eurot ilma käibemaksuta (2 tundi × 100 eurot).

64. Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 535 eurot, millest 315 eurot on

riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu ja 200 eurot on lepingulise esindaja kulu.

65. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. Hageja nõudis kostjalt 1634,06 euro väljamõistmist, aga kohus rahuldas hagi

summas 1783,66 eurot. Kuigi kohus rahuldas hageja nõuded vaid osaliselt, siis on

väljamõistetud summa suurem, kui hageja taotles. Vahe summades tuleneb sellest, et

kohus arvutas viivise välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Eelnevat arvestades jäävad

menetluskulud tervikuna kostja kanda.

66. Kostjal tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helvia Räägel kohtunik

11/11