2-25-22666/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Aleksandr Kondrašov, Liis Arrak ja Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

08.04.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-22666

Kohtuasi

I.S maksejõuetusavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.01.2026 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

I.S määruskaebus

Menetlusosaline

ringkonnakohtus

Avaldaja (võlgnik) I.S (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Suido Västra

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata I.S 21.01.2026 taotlus määruskaebuselt tasutud riigilõivu

tagastamiseks.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta Harju Maakohtu 06.01.2026 määrus muutmata.

4. Jätta määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud

I.S

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. I.S (avaldaja, võlgnik) esitas 24.12.2025 Harju Maakohtule maksejõuetusavalduse võlgade

ümberkujundamise menetluse algatamiseks.

Avalduse kohaselt soovib avaldaja täita oma kohustusi ning vältida täitemenetluste jätkumist

ja täituritasude edasist suurenemist. Võlgade ümberkujundamine võimaldaks koondada

maksed ühtseks ja realistlikuks makseplaaniks, mida avaldaja suudab täita.

2-25-22666

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus jättis 06.01.2026 määrusega maksejõuetusavalduse menetlusse võtmata

ning menetluskulud avaldaja kanda.

2.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole

avaldajal võimalik

maksejõuetusavaldusega taotletavat eesmärki, s.o võlgade ümberkujundamise menetluse

algatamist, saavutada ning seetõttu tuleb jätta maksejõuetusavaldus füüsilise isiku

maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 14 lg 1 p 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

371 lg 2 p 2 (koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1) alusel menetlusse võtmata.

2.2. Võlgade ümberkujundamise menetluse algatamine oleks vastuolus FIMS § 19 lg-ga 4,

mis sätestab, et kohus ei algata võlgade ümberkujundamise menetlust, kui kohus on võlgniku

võlgade ümberkujundamise menetluse viimase kümne aasta jooksul enne avalduse esitamist

juba algatanud või otsustanud võlgniku kohustustest vabastamise. Kohustustest vabastamise

otsustamine viidatud sätte tähenduses hõlmab nii seda, kui võlgnik kohustustest vabastatakse,

kui ka seda, kui kohus jätab võlgniku kohustustest vabastamata.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et Viru Maakohtu menetluses tsiviilasjas nr 2-19-5434 oli

avaldaja pankrotimenetlus (mis lõppes raugemisega) ning kohustustest vabastamise menetlus.

23.04.2025 kohtumäärusega lõpetas kohus avaldaja kohustustest vabastamise menetluse ja

jättis avaldaja kohustustest vabastamata. Kohustustest vabastamata jätmise põhjuseks oli

asjaolu, et avaldaja rikkus kohtu hinnangul kohustustest vabastamise menetlusega kaasnevaid

kohustusi. Kohtumäärus on jõustunud.

Kuna avaldaja suhtes on alles sellel aastal lõpetatud kohustustest vabastamise menetlus, siis ei

pea kohus võimalikuks algatada avaldaja suhtes võlgade ümberkujundamise menetlust. See

oleks vastuolus FIMS § 19 lg-ga 4. Niivõrd lühikese aja möödumisel pärast kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamist avaldaja suhtes uue maksejõuetusmenetluse algatamine ei

oleks ka sisuliselt õigustatud, sh arvestades ka võlausaldajate õigustatud huve.

2.3. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda (TsMS § 168 lg 1, § 172 lg 2).

Määruskaebus

3. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi

maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Avaldaja palub tagastada

määruskaebuselt tasutud riigilõivu 70 eurot.

Määruskaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti FIMS § 19 lg-t 4 ning rikkus

põhjendamiskohustust. Tartu Ringkonnakohtu praktika järgi ei hõlma FIMS § 19 lg 4 piirang

neid olukordi, kus kohus jätab võlgniku kohustustest vabastamata (TrtRnKm 07.06.2024,

2-24-2451, p 6). Tsiviilasjas nr 2-19-5434 lõppes kohustustest vabastamise menetlus

avaldajale negatiivselt, kuna tal oli ebaõige arusaam sellest, kuidas menetluse edukaks

läbimiseks toimida. Viru Maakohus ei määranud avaldajale usaldusisikut ja avaldaja ei

suutnud ise usaldusisiku ülesandeid nõuetekohaselt täita.

Menetluse edasine käik

4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-25-22666

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määrus tuleb TsMS §-de 659 ja § 657

lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

6. Avaldaja on esitanud maksejõuetusavalduse võlgade ümberkujundamise menetluse

algatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul keeldus maakohus õigesti maksejõuetusavalduse

menetlusse võtmisest FIMS § 14 lg 1 p 1 ja TsMS § 371 lg 2 p 2 (koosmõjus TsMS § 477

lg-ga 1) alusel, kuivõrd avaldajal ei ole võimalik maksejõuetusavaldusega taotletavat

eesmärki (võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist) saavutada, sest praegusel juhul

oleks võlgade ümberkujundamise menetluse algatamine vastuolus FIMS § 19 lg-ga 4.

FIMS § 4 lg 1 järgi kohaldatakse maksejõuetusavalduse esitamisele ja läbivaatamisele

tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest

ei tulene teisiti. FIMS § 14 lg 1 p 1 kohaselt ei võta kohus maksejõuetusavaldust menetlusse

mh siis, kui esinevad tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused. TsMS § 371 lg 2 p

2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja

seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS §

477 lg 1 järgi vaatab hagita asja kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita

menetluse kohta sätestatud erisusi.

7. FIMS § 19 lg 4 kohaselt ei algata kohus võlgade ümberkujundamise menetlust, kui kohus

on võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluse viimase kümne aasta jooksul enne

avalduse esitamist juba algatanud või otsustanud võlgniku kohustustest vabastamise.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et FIMS § 19 lg-t 4 tuleb tõlgendada selliselt, et see

kohaldub ka juhul, kui kohus on viimase kümne aasta jooksul enne maksejõuetusavalduse

esitamist otsustanud jätta võlgniku kohustustest vabastamata. See tähendab, et kohustustest

vabastamise otsustamine hõlmab FIMS § 19 lg 4 tähenduses olukorda, kus kohus on teinud

sisulise otsustuse, kas võlgnik kohustustest vabastada või mitte. Selline tõlgendus on

kooskõlas seadusandja tahtega. Maakohus on põhjendatult viidanud, et füüsilise isiku

maksejõuetuse seaduse eelnõu 575 SE seletuskirja järgi hõlmab kohustustest vabastamise

otsustamine FIMS § 19 lg 4 tähenduses nii seda, kui võlgnik kohustustest vabastatakse, kui ka

seda, kui kohus jätab võlgniku kohustustest vabastamata (seletuskirja lk 40).

8. Eeltoodud tõlgendus on kooskõlas FIMS-i mõtte, eesmärgi ja muude asjakohaste FIMS-i

sätetega. Võlgniku kohustustest vabastamise otsustamist reguleerivast FIMS §-st 49 nähtub

samuti, et „kohustustest vabastamise otsustamine“ hõlmab endas nii võlgniku kohustustest

vabastamist kui ka sellest keeldumist (FIMS § 49 lg-d 1, 11, 13). Ringkonnakohtu hinnangul

on FIMS § 19 lg-s 4 sätestatud sarnane põhimõte ette nähtud ka FIMS § 45 lg 3 p-s 3, mille

järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui kohus on

viimase kümne aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist otsustanud võlgniku kohustustest

vabastamise. Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu 575 SE seletuskirjas on

pankrotiseaduse § 159 lg 3 ja FIMS § 52 kohaldamise kontekstis selgitatud, et kui kohus

lõpetab kohustustest vabastamise menetluse aluse äralangemise tõttu, siis ei tee kohus

kohustustest vabastamise kohta otsust, st ei otsusta võlgnikku kohustustest ei vabastada ega

vabastamata jätta. Sellisel juhul ei kaasne ka võlgnikule piiranguid tulevikus uue

maksejõuetusmenetluse algatamisel vähem kui 10 aasta jooksul (FIMS § 19 lg 4, § 45 lg 3 p

2-25-22666

3) (seletuskirja lk 99). Samuti on füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu 575 SE

seletuskirja järgi kohustustest vabastamine võimalik üks kord kümne aasta jooksul ning

füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse mõte ei ole luua olukorda, kus võlgnik on

kestvalt pankrotimenetluses või kohustustest vabastamise menetluses (seletuskirja lk 3, 40).

9. Seega nähtub eeltoodust, et seadusandja tahe on olnud ette näha, et võlgade

ümberkujundamise menetluse ning kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine on

võimalik üks kord kümne aasta jooksul. Seetõttu on uue võlgade ümberkujundamise

menetluse ja kohustustest vabastamise menetluse algatamine põhjendatud alles siis, kui

viimasest kohustustest vabastamise otsustamisest (s.o kohustustest vabastamisest või

vabastamata jätmisest) on möödunud kümme aastat. Samamoodi on uue võlgade

ümberkujundamise menetluse algatamine põhjendatud alles kümne aasta möödumisel eelmise

menetluse algatamisest.

10. Seadusandja tahe piirata kohustustest vabastamise õiguse kasutamist nii juhul, kui võlgnik

on varem kohustustest vabastatud, kui ka juhul, kui sellest on keeldutud, on kooskõlas ka

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/1023, 20.06.2019, mis käsitleb

ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning

saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise

meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse

direktiiv). Direktiivist ei tulene füüsilise isiku maksejõuetuse menetlustele piiranguid ning

lisaks võimaldab see ka ettevõtjate (sh FIE) puhul seada piiranguid korduva menetluse

alustamisele.

11. Maakohus tuvastas, et Viru Maakohtu 23.04.2025 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-5434

lõpetati avaldaja kohustustest vabastamise menetlus ja jäeti avaldaja kohustustest

vabastamata. Määrus on jõustunud. Seetõttu on praegusel juhul FIMS § 19 lg-st 4 tulenevalt

välistatud võlgade ümberkujundamise menetluse algatamine, kuna kohus on viimase kümne

aasta jooksul enne maksejõuetusavalduse esitamist otsustanud jätta avaldaja kohustustest

vabastamata.

12. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

13. Ringkonnakohus märgib ka, et asjaolu, et Tartu Ringkonnakohus jõudis tsiviilasjas nr

2-24-2451 tehtud kohtulahendis FIMS § 19 lg 4 tõlgendamise osas eeltoodust erinevale

seisukohale, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

14. Ringkonnakohus jätab rahuldamata avaldaja taotluse määruskaebuskaebuselt tasutud

riigilõivu 70 eurot tagastamiseks, sest ei ole täidetud TsMS § 150 lg 1 p-s 5 sätestatud

eeldused riigilõivu tagastamiseks.

15. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse esitamisega seotud

menetluskulud avaldaja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

16. TsMS § 696 lg 1 esimese lause järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määrusega

puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle

esitamine on seadusega lubatud. Käesolev määrus ei ole maksejõuetusavalduse menetlusse

võtmata jätmise ja riigilõivu tagastamata jätmise osas Riigikohtule edasikaevatav (FIMS § 7

lg 2 teine lause, FIMS § 14 lg 3, TsMS § 150 lg 8).

2-25-22666

TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kuivõrd praegune

määrus ei ole edasikaevatav maksejõuetusavalduse menetlusse võtmata jätmise osas, ei saa

ringkonnakohtu määrust vaidlustada ka menetluskulude jaotuse osas.

(allkirjastatud digitaalselt)