2-25-14147/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 8. aprill 2026

Tartu kohtumaja (Kalevi 1, 51010, Tartu, e-post

tartumk.info@kohus.ee)

Tsiviilasja number

2-25-14147

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi N.L-i vastu 8011 euro 83

sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete

saamiseks

Tsiviilasja hind

10 308 eurot 47 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja

B2 Impact OÜ

(registrikood

11542046), volitatud esindaja Anzhela

Ternikova

Kostja N.L (isikukood XXX, elukoht XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ 29.08.2025 hagi N.L-i vastu 8011 euro 83 sendi

suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks ESTO AS ja N.L-i vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingutest nr #5023685672 ja nr #716821785115.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on

TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 29.08.2025 hagi N.L-i (kostja) vastu, milles palus kostjalt

hageja kasuks välja mõista põhivõlg 8011 eurot 83 senti (3991,83 + 4020) ja kõrvalnõuded

tulenevalt ESTO AS (krediidiandja) ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingutest.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid krediidiandja ja kostja kaks lepingut.

1.1. Krediidiandja ja kostja sõlmisid 11.02.2021 tarbijakrediidilepingu nr #5023685672, mille

järgi sai kostja krediiti 2000 eurot, intress 39,9% aastas, kogukulu 4707 eurot 73 senti,

väljavõtutasuga 65 eurot 50 senti, krediidikulukuse määr oli 57,73% aastas (leping I).

Krediidiandja ja kostja sõlmisid lepingule I kolm lisa:



15.10.2023 lepingu I lisa I (dtl 36–41), millega suurendati limiiti 4000 euroni, intress

oli 40,7% aastas, kogukulu 5450 eurot 32 senti, väljavõtutasuga 0 eurot,

krediidikulukuse määr oli 49,22%.



21.01.2024 lepingu I lisa II (dtl 51–57), millega lepiti kokku uues intressimääras 42%

aastas, kogukulu 5570 eurot 23 senti, väljavõtutasu 0 eurot, lepingutasu 0 eurot,

krediidikulukuse määr 51,11%.



08.08.2024 lepingu I lisa III (dtl 66–71), millega lepiti kokku uues intressimääras

40,6% aastas ja krediidikulukuse määr oli 49,91% aastas, kogukulu 5424 eurot 97

senti, väljavõtutasu 0 eurot. Krediidiandja tegi kostja arvelduskontole lepingu I

kehtivuse ajal väljamakseid kokku 8521 eurot 7 senti (dtl 4).

Hageja leiab, et krediidiandja järgis lepingu I ja selle lisade sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet (dtl 3–4), kui ta tegi krediidiotsuse langetamiseks analüüsi kostja

sissetulekutest ja finantskohustustest kostja esitatud andmete ja avalikest andmebaasidest

saadud teabe põhjal. Krediidiandja lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja krediiditaotluses

märgitud sissetulekust 1800 eurot ja finantskohustusest 400 eurot ning kontrollis kostja

arvelduskonto väljavõtet (dtl 72–121). Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja on võimeline

täitma lepingust 1 tulenevaid kohustusi lepingus I kokkulepitud tingimustel, tuginedes kostja

esitatud andmetele, avalikest andmebaasidest saadud teabele ja krediidiandja välja töötatud

automatiseeritud süsteemist saadud hinnangule (dtl 122–124) kostja krediidivõimelisuse

kohta.

Hageja hinnangul rikkus kostja lepingut I, kui ta jättis kolm järjestikust osamakset

15.10.2024, 15.11.2024, 15.12.2024 ja ka 15.01.2025 (dtl 175–178) tähtaegselt tasumata.

Krediidiandja edastas 30.12.2024 kostjale lepingurikkumise tõttu tema e-posti aadressile teate

(dtl 179–182), milles andis kostjale võlgnevuse 635 eurot 51 senti tasumiseks täiendava

tähtaja 13.01.2025 ning hoiatas kostjat, et tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu

üles VÕS 416 lg 1 kohaselt. Krediidiandja pakkus kostjale võimalust pidada läbirääkimisi (dtl

4).

Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja 14.01.2025 lepingu I üles ning saatis

lepingu I lõpetamise teate kostjale. Krediidiandja loovutas 31.01.2025 lepingust I tulenevad

nõuded kostja vastu hagejale. Hageja saatis kostjale 05.03.2025 hagihoiatuse (dtl 234–236).

Lepingu I ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks.

1.2. Krediidiandja ja kostja sõlmisid 29.03.2024 tarbijakrediidilepingu nr #716821785115

(leping II), mille järgi sai kostja krediiti 4020 eurot, mille krediidiandja kandis 29.03.2024

kostja arvelduskontole (dtl 194). Kostja kohustus tagastama krediidi 60 osamaksega

maksegraafiku järgi, igakuine osamakse oli 150 eurot 15 senti, igakuine haldustasu 3 eurot 90

senti, intress 23,50% aastas, krediidi kogukulu 9009 eurot. Krediidikulukuse määr oli 45,19%.

Krediidiandja järgis lepingu II sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 5–6), kui

ta tegi krediidiotsuse langetamiseks analüüsi kostja sissetulekutest ja finantskohustustest

kostja esitatud andmete, kostja arvelduskonto väljavõtte ja avalikest andmebaasidest saadud

teabe põhjal. Krediidiandja lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja sissetuleku arvestamisel

arvelduskonto väljavõttest (dtl 195–213), mille kohaselt oli kostja nelja kuu keskmine

sissetulek 2925 eurot 98 senti. Krediidiandja arvestas kostja finantskohustusteks 700 eurot,

tuginedes kostja poolt krediiditaotluses märgitud finantskohustustele 200 eurot ja

majapidamiskuludele 500 eurot (500+200). Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja on

võimeline täitma lepingust II tulenevaid kohustusi lepingus II kokkulepitud tingimustel,

tuginedes kostja esitatud andmetele, avalikest andmebaasidest saadud teabele ja krediidiandja

väljatöötatud automatiseeritud süsteemist saadud hinnangule (dtl 214–217).

Kostja rikkus lepingut II, kui ta jättis kolm järjestikust osamakset 15.11.2024, 15.12.2024 ja

15.01.2025 (dtl 218–223) tasumata. Krediidiandja edastas 30.12.2024 kostja lepingurikkumise

tõttu kostja e-posti aadressile teate (dtl 224–227), milles andis kostjale võlgnevuse 465 eurot

45 senti tasumiseks täiendava tähtaja 13.01.2025 ning hoiatas kostjat, et tähtaegselt tasumata

jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu üles VÕS 416 lg 1 kohaselt. Krediidiandja pakkus

kostjale võimalust täiendava tähtaja jooksul läbirääkimisi pidada (dtl 6).

Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, saatis krediidiandja kostjale 13.01.2025 lepingu II

lõpetamise teate ning ütles lepingu 14.01.2025 üles. Krediidiandja loovutas 31.01.2025 oma

lepingust II tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja edastas kostja kodusele aadressile

ja e-posti aadressile 03.02.2025 nõudekirja (dtl 228–230), 14.02.2025 pretensiooni (dtl 231–

233) ja 05.03.2025 hagihoiatuse (dtl 234–236). Lepingu II ülesütlemisega muutus kogu

võlgnevus sissenõutavaks.

1.3. Hageja palub kostjalt lepingust I tulenevalt välja mõista:



põhivõlg 3991 eurot 83 senti



intress 562 eurot 54 senti



sissenõutavaks muutunud viivis 15.01.2025–29.08.2025 eest 270 eurot 25 senti



edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (3991

eurot 83 senti) alates 30.08.2025 kuni põhivõla tasumiseni

Hageja selgitas lepingust I tuleneva nõude kujunemise kohta, et kostja lepingust I tulenev

põhivõlg on 3991 eurot 83 senti (9524,07–5531,24). Krediidiandja on lepingu I alusel

väljastanud kostjale krediiti kokku 9524 eurot 7 senti (dtl 125–174). Kostja on teinud

tagasimakseid 9087 eurot 2 senti, millest 5532 eurot 24 senti on arvestatud põhinõude katteks.

Kostja tagasimaksetest krediidiandjale on arvestatud intressi katteks 3169 eurot 31 senti.

Kostja ei ole tasunud intressi 10.09.2024–14.01.2025 osamaksete eest, intressimäär on võrdne

lepingu I viimases muudatuses lisa III ette nähtud intressimääraga 40,60% aastas. Kostja ei

ole tasunud lepingus I sätestatud haldustasu 13 eurot 60 senti (dtl 8) ehk 3 eurot 40 senti kuus

perioodi 20.08.2024–14.01.2025 eest. Kostja viivisevõlgnevus on 270 eurot 25 senti seisuga

29.08.2025. Kostja ei ole tasunud viivist 15.01.2025–29.08.2025, viivisemäär on võrdne VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud määraga.

1.4. Hageja palub kostjalt lepingust II tulenevalt välja mõista:



põhivõlg 4020 eurot



intress 327 eurot 90 senti



sissenõutavaks muutunud viivis 15.01.2025–29.08.2025 eest 272 eurot 15 senti



edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt alates

30.08.2025 kuni põhivõla tasumiseni



haldustasu 15 eurot 60 senti

Hageja selgitas, et lepingust II tuleneva nõude kujunemise kohta, et põhivõlg on 4020 eurot.

Krediidiandja väljastas kostjale krediiti 4020 eurot (dtl 194). Kostja tegi tagasimakseid 900

eurot 90 senti, millest 0 eurot arvestati põhinõude katteks.

Kostja tagasimaksetest on arvestatud intressi katteks 877 eurot 50 senti. Kostja ei ole tasunud

intressi 10.09.2024–14.01.2025 osamaksete eest, intressimäär on võrdne lepingus II ette

nähtud intressimääraga 23,50% aastas. Kostja ei ole tasunud lepingus II sätestatud haldustasu

15 eurot 60 senti (dtl 9), mis on 3 eurot 90 senti kuus perioodi 20.08.2024–14.01.2025 eest.

Kostja viivisevõlgnevus on 272 eurot 15 senti. Kostja ei ole tasunud viivist 15.01.2025–

29.08.2025 eest, viivisemäär on võrdne VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määraga.

1.5. Hageja palub lisaks eeltoodule välja mõista 35 eurot, mis on sissenõudmiskulud, mis

seostuvad kostjalt kohtuväliselt lepingutest I ja II tuleneva võla sissenõudmisega ja hõlmavad

25 eurot 03.02.2025 nõudekirja eest, 5 eurot 14.02.2025 pretensiooni ja 5 eurot 05.03.2025

hagihoiatuse saatmisega kostja kodusele ja e-posti aadressile, kokku 35 eurot (25+5+5).

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

riigilõiv 840 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

2. Tartu Maakohus võttis 04.09.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21

päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja

hagi menetlusse võtmise määruse kätte 18.10.2025 kl 23.59 isiklikult allkirja vastu

tähtsaadetisena. Kostjal oli võimalik esitada hagile vastus hiljemalt 08.11.2025. Kostja hagile

ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hageja nõueete aluseks olevad krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud

lepingud I ja II tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale

väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et

krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingud kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud

kogu võlgnevus sissenõutavaks.

Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I).

Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid

ning teeb menetluslikud otsustused (II).

I

6. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on

selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima,

sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

6.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

6.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

6.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 4033 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

7. Kohus leiab, et lepingud I ja II on sõlmitud kehtivalt, krediidikulukude määr ei ületanud

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm

korda VÕS § 4062 mõttes. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta järgis lepingute I ja II

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

7.1. Kohus selgitas 09.03.2026 tõendamiskoormist, andis teada, et kohtu esialgsel hinnangul

ei järginud krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet, esitas täpsustavad küsimused

ning andis hagejale võimaluse vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist täiendavalt

täpsustada ja tõendada (dtl 249–252). Hageja esitas 20.03.2026 nõuete osalised

ümberarvutused kummagi lepingu kohta. Täiendavaid tõendeid hagejavastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kohta ei esitanud. Kohus oli hagejale selgitanud, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab VÕS §

4034 lg 13 järgi krediidiandja.

7.2. Kohus leiab, et hageja ei tõendanud, et krediidiandja järgis lepingu I ja selle lisade ning ja

lepingu II sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtuasja materjalidest

nähtuvalt tuvastab kohus, et krediidiandja ei lähtunud lepingu I ja selle lisade sõlmimisel

kostja tegelikest sissetulekutest ja väljaminekutest. Krediidiandja kostja finantsolukorra

analüüsi (dtl 122–124) kohaselt oli kostja kolme kuu maksimaalne sissetulek 735 eurot 47

senti, kuid krediidiandja lähtus krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud sissetulekutest

1800 eurot. Automatiseeritud analüüsis kasutatud teabe kohaselt oli kostja õpilane, kellele

maksti viimati palka kolm kuud enne analüüsi tegemist (dtl 123). Hageja esitatud

finantsolukorra analüüsi süsteemiväljavõtetest (dtl 123) ei nähtu, mis olid kostja väljaminekud

lähtuvalt kostja arvelduskonto väljavõtetest (dtl 72–121).

Kohus leiab, et hageja ei tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka

krediidiandja kostjaga lepingu II sõlmimise. Krediidiandja väitel hindas ta kostja

krediidivõimekust, kuid lähtud kostja esitatud teabest kostja finantskohustuste kohta 700

eurot, isegi krediidiandja automatiseeritud analüüsi kohaselt olid kostja nelja kuu keskmised

finantskulud aga 896 eurot 86 senti (dtl 215). Kohtule on esitatud andmeid, kuid need on

vastuolulised ning neist ei nähtu, et krediidiotsuse tegemisel oleks kostja tegelikud

sissetulekud ja kohustused nõutava hoolega välja selgitatud ega seda, et neist oleks reaalselt

ka lähtutud.

II

8. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 järgi,

et kostjalt saab VÕS § 4034 lg 7 kohaselt nõuda vaid põhivõlga ja seadusjärgset intressi, kuid

muid tasusid (sh lepingutasu) kostja ei võlgne. Hageja esitas ümberarvutused (dtl 256–266).

Hageja on tuginenud lepingute I ja II ülesütlemisele. Hagejal oli õigus lepingud I ja II

kehtivalt üles öelda, eeldusel, et VÕS § 416 mõttes olid täidetud lepingute I ja II ülesütlemise

formaalsed ja materiaalsed eeldused ka VÕS § 4034 lg 7 ümberarvutuse kontekstis:



krediidiandja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte



kostja on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega,



krediidiandja andis tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist



krediidiandja pakkus tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase tähtajaga

kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.

9. Hageja selgitas ümberarvutuste kontekstis lepingu I kohta, et põhivõlg on 437 eurot 5 senti,

sest kostja sai krediiti 9524 eurot 7 senti ning on tagasimakseid teinud 9087 euro 2 sendi eest

eurot (dtl 257). Hageja ei esitanud erinevalt lepingust II ümberarvutust maksegraafikuna.

Hageja soovis saada seadusjärgse intressina 738 eurot 24 senti perioodil 12.02.2021–

14.01.2025, kuid esitas intressiarvutuse ekslikult selliselt, nagu kogu väljastatud krediit oleks

muutunud sissenõutavaks 12.02.2021, kostja ei oleks ühtegi tagasimakset teinud ning

arvestamata seda, et ka igakuiseid intressimakseid tasutakse maksegraafiku alusel. Hageja on

lisaks palunud välja mõista viivis VÕS 113 lg 1 teises lause sätestatud määras viivise

põhivõlalt (437 eurot 5 senti) alates 15.01.2025 kuni põhinõude tasumiseni.

9.1. Kohus saab hageja käsitlusest aru selliselt, et hageja hinnangul ütles krediidiandja ka

juhul, kui arvestada VÕS § 4034 lg 7 mõttes vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisega kaasnevaid tagajärgi, kehtivalt üles 14.01.2025. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei

ole esitanud ümberarvutust maksegraafikuna, mille juures on ühtlasi toodud laekumised

kostjalt, ei ole kohtul võimalik hinnata, millal oleks kostja ümberarvutustega maksegraafiku

järgi jäänud kolme maksega viivitusse. Hageja ei ole seega tõendanud, et krediidiandja ütles

14.01.2025 lepingu kehtivalt üles. Kui ka kostja põhivõlg oleks 14.01.2025 seisuga olnud 437

eurot 5 senti, ei ole uue ümberarvutusi arvestava maksegraafikuta võimalik öelda, kas ja kui

siis millises ulatus oleks see põhivõla jääk sissenõutavaks muutunud.

9.2. Eeltoodut arvestades tuleb hagi jätta lepingust I tuleneva põhivõla nõude osas

rahuldamata, sest hageja ei tõendanud, et krediidiandja ütles 14.01.2025 lepingu I VÕS § 4034

lg 7 tagajärgi arvestades kehtivalt üles. Kohus on kõik selgitused andnud 09.03.2025

määruses ning koostanud hageja jaoks isegi ümberarvutuse näidistabeli (dtl 249), millega on

hagi suuremas osas hageja jaoks ära lahendanud, kohtu selgitamiskohustus kaugemale ei

ulatu, see on hageja valik, et ta selgitusi arvesse ei võtta. Kohus lisab, et seda arvestades on

lepingu I kehtiv, kohus lisab, et hageja ise ei ole lepingupool ega saa seetõttu kujundusõigusi

kasutada.

9.3. Kuivõrd hageja ei esitanud lepingust I tulenevaid nõudeid maksegraafikuna, ei ole

võimalik rahuldada ka lepingust I tulenevat seadusjärgse intressi nõuet, hageja lähenemine on

ekslik, kui ta arvutas intressi kostja tagasimakseid arvestamata ning selliselt nagu oleks kogu

krediidi 9524 euro 7 sendi tagastamise päev olnud lepingu sõlmimise päev. Kuna hageja ei ole

esitanud lepingust I tulenevaid nõudeid maksegraafikuna, ei ole kohtul võimalik hinnata seda,

milline oleks ümberarvutuste kohane seadusjärgne intress ning milline oleks nõue praeguse

seisuga. Rahuldamata tuleb jätta ka seadusjärgne viivisenõue alates lepingu I ülesütlemisest,

sest hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks lepingu I 14.01.2025 kehtivalt üles öelnud,

seetõttu ei muutunud sissenõutavaks ka kogu põhivõlg ning nõuda ei saa viivist kogu

põhivõlalt.

10. Hageja esitas kohtule lepingu II kohta ümberarvutused ning oli neis seisukohal, et

ümberarvutuste korral öeldi lepingu II kehtivalt üles 29.08.2025 ehk hagi esitamise ajal.

Kohus leiab, et hageja esitatud ümberarvutustest nähtuvalt olnuks kostja lepingu II puhul

viivituses 15.05.2025, 15.06.2025 ja 15.07.2025 maksetega kolmel järjestikusel korral, mis

võinuks anda krediidiandjale aluse lepingu II kehtivalt üles öelda (dtl 265–266). Eeltoodust

nähtub ühtlasi, et krediidiandja ei öelnud 14.01.2025 lepingut II kehtivalt üles, sest kostja ei

olnud tolleks ajaks kolme järjestikuse maksega viivituses uue ümberarvutustega

maksegraafiku järgi.

10.1. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldamata jätta ka lepingust II tulenevate nõuete osas, sest

hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja ütles 14.01.2025 lepingu kehtivalt üles, kuivõrd

selleks ajaks ei olnud täidetud VÕS § 416 lg 1 kohane tingimus, et kostja oleks olnud tolle aja

seisuga kolme järjestikuse maksega viivituses. Leping II ei ole kehtivalt üles öeldud, leping II

kehtib ümberarvutusi arvestades ning kuivõrd leping II ei öeldud kehtivalt üles, ei ole

sissenõutavaks muutunud kogu põhivõlg ning puudub alus nõuda seadusjärgset viivist kogu

põhivõlalt.

10.2. Hageja palus ümberarvutuste järgi välja mõista põhiosa 3119 eurot 10 senti ning

seadusjärgne viivis alates lepingu ülesütlemise päevast 29.08.2025, kui hageja hinnangul sai

leping kehtivalt üles öeldud VÕS § 4034 lg 7 tagajärgi arvestades. Kohus lisab, et hagejale on

loovutatud krediidiandja ja kostja vahelisest lepingust tulenevad nõuded, ta ei ole lepingupool

ega saa seetõttu kujundusõigusi kasutada. Hageja ei ole nõude loovutamist täpsemalt

tõendanud ega ka väitnud, et tal peaks olema mingil põhjusel õigus kasutada krediidiandja

asemel kujundusõigusi. Kujundusõigusi ei saa eraldada nende aluseks olevast võlasuhtest,

need ei ole eraldi loovutatavad ning neid on võimalik üle anda üksnes koos lepingulise

suhtega tervikuna, st lepingu ülevõtmise teel (VÕS § 179) (RKTKo 10.06.2009, 3-2-1-55-09,

p 10).

11. Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1

kohaselt hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin