2-25-16751/6 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. aprill 2026, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-16751

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi O.M vastu põhivõla 1621 euro 48 sendi,

intressi ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

2427 eurot 07 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline

esindaja Marie Tsine

Kostja: O.M (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista O.M-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja põhivõlg 968 eurot 83 senti.

3. Mõista O.M-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (968 eurolt 83 sendilt) alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. B2 Impact (hageja) esitas 7. oktoobril 2025 Tartu Maakohtule O.M (kostja) vastu hagi, milles

palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 1621 eurot 48 senti, intressi 195 eurot

68 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 364 eurot 26 senti ja viivise põhinõudelt alates

8. oktoobrist 2025 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc; esialgne

võlausaldaja) ja kostja 7. mail 2023 laenulepingu limiidiga 3000 eurot. Kostja kasutas

laenulimitiiti kokku summas 3037 eurot. Kostja kohustus tagastama laenu igakuiselt esialgse

võlausaldaja edastatud arvete alusel. Kostja tegi tagasimakseid 329 eurot 72 senti. Kostja jättis

tagastamata juuli – oktoobri 2023 osamaksed. Esialgne võlausaldaja saatis kostjale lepingu

ülesütlemise hoiatuse. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust, lõppes leping 6. novembril 2023.

Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Kohus menetleb hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi

lihtmenetluses. Kohus selgitab, et eelneva tõttu ei määranud kohus otsuse avalikult

teatavakstegemise aega. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 7. mail 2023 sõlmitud laenulepingust (dtl 14 - 23; Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo dtl 24 – 26). Lepingu alusel sai kostja krediiti 3037 eurot (dtl 27 – 34). Kostja pidi

tagastama krediiti esialgse võlausaldaja esitatud arvete alusel.

6. Vaidlust ei ole selles, et poolte oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui

füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega

(VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra

(VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet

(VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud.

Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt

viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult

vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et

selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse

kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 45,93%. Lepingu sõlmimise ajal (7. mail 2023) oli

Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% (kolmekordne määr seega 45,93%). Seega ei ületa

lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra

enam kui kolm korda.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Hageja on vastutustundliku laenamisega seonduvat selgitanud hagi p-s 2.4. Kostja taotluse

kohaselt on tema sissetulek 590 eurot ja igakuised kulutused 150 eurot. Esialgne võlausaldaja

on analüüsinud kostja konto väljavõtet.

Kohus on 6. märtsi 2026 kompromissi kinnitamata jätmise määruses selgitanud, et hageja esitas

küll kostja konto väljavõtte perioodi 9. mai 2022 kuni 6. mai 2023 kohta (dtl 46 - 69), kuid see

väljavõte on koostatud 30. septembril 2025 ehk hagi esitamise ajal (mitte lepingu sõlmimise

ajal). Samuti selgitas kohus, et konto väljavõte on raskesti jälgitav ning osaliselt ei ole

väljamaksete saajad tuvastatavad.

Väljavõttest nähtub, et kostjale laekus igakuine toetus Eesti Töötukassalt ning sotsiaaltoetus.

Isegi kui lähtuda esialgse võlausaldaja poolt kindlaks tehtud sissetulekutest (590 eurot kuus), ei

ole esialgne võlausaldaja piisavalt tuvastanud kostja kohustusi. Esialgne võlausaldaja on

lähtunud kostja enda esitatud andmetest ning arvestanud kostja igakuisteks kohustusteks 150

eurot.

5. oktoobril 2022 tasus kostja AS-ile Esto 223 eurot 33 senti. Samas nähtub konto väljavõttest,

et AS-ile Esto kandis kostja kontole 10. oktoobril 2022 summa 1896 eurot 20 senti ning

19. oktoobril 2022 summa 99 eurot 80 senti. See viitab asjaolule, et kostjal võis olla ka teisi

kohustusi võlausaldajate ees. Sellise teabe olemasolul ei saanud ei saanud krediidiandja lähtuda

kostja kinnitusest, et tema igakuised püsikohustused piirdusid 150 euroga.

Krediidiandjat pidanuks ettevaatlikuks tegema ka asjaolu, et kostjal on olnud varasemalt

makseraskusi. Kohtu hinnangul ei ole võlausaldaja laenuotsuse tegemisel piisavalt arvestanud

kostja kohustusi ega asjaolu, et kostja võis esineda makseraskusi. Arvestades kostja sissetuleku

suurust, ei ole eluliselt usutav, et kostja oleks olnud võimeline oma kohustusi nõuetekohaselt

täitma. Pigem viitavad asjaolud sellele, et kostja võis katta varasemaid kohustusi uute laenude

arvelt.

Kohus leidis, et selliselt toimides ei ole esialgne võlausaldaja järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja esitatud teabe valguses asub kohus seisukohale, et esialgsel

võlausaldajal ei saanud tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on

krediidivõimeline.

10. Kohtu hinnangul ei anna hageja 1. aprilli 2026 menetlusdokumendis esitatud põhjendused

alust asuda vastupidisele seisukohale. Arvestades seda, et kostja sissetuleku moodustasid riigilt

saadavad toetused (590 eurot) ning tema kontolt nähtuvad kohustused teiste võlausaldajate ees

ning kostja võis katta varasemaid kohustusi uute laenude arvelt, ei saanud esialgne võlausaldaja

olla veendunud selles, et kostja on krediidivõimeline. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et

esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

12. Hageja on hagis toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub seisukohale, et hageja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on märkinud, et ümberarvestuse korral

loeb hageja kõik kostja tehtud tagasimaksed (lepingu kehtivuse ajal 329 eurot 72 senti,

inkassomenetluses 1378 eurot 45 senti ja kompromissi alusel 360 eurot) põhiosa katteks. Seega

on tagastamata põhiosa 968 eurot 83 senti (3037 – 329,72 – 1378,45 – 360). Seega tuleb kostjalt

mõista hageja kasuks välja põhinõudena 968 eurot 83 senti.

13. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

Hagi p-s 1.19 on hageja märkinud, et kostja ei tasunud juuli – oktoobri 2023 osamakseid. Kuigi

hageja on 1. aprilli 2026 menetlusdokumendis esitanud ümberarvutused ning lugenud kõik

kostja tehtud tagasimaksed tasutuks põhinõude katteks, ei ole hageja välja toonud, et ka sellises

olukorras oleks kostja olnud viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega. Seega ei

olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud. Leping ei

olnud kehtivalt üles öeldud.

14. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja on 1. aprilli 2026 menetlusdokumendis märkinud, et põhinõudele (968 eurole 83

sendile) lisandub viivis 265 eurot 06 senti (alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni

1. aprillini 2026 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras).

Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei olnud kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda

viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast. Kuivõrd hageja 1. aprilli 2026

menetlusdokumendis esitatud viivisenõue on ebaselge, jätab kohus selle rahuldamata.

Arvestades hagis toodud taotlusi peab kohus võimalikuks mõista kostjalt hageja kasuks välja

viivis põhivõlalt (968 eurolt 83 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

15. Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 968 eurot 83 senti ja

viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 652 euro 65 sendi

ulatuses (1621,48 – 968,83) ja täielikult rahuldamata hageja intressinõude (195 eurot 68 senti)

ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude (364 eurot 26 senti).

16. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus on seisukohal, et praegusel ajal on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel poolte endi kanda. Siinkohal arvestab kohus hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid

kokku 2181 eurot 42 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 968 eurot 83 senti) ning

seda, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust ning kohtuvaidlus on vältimatus

põhjuslikus seoses sellega, et esialgne võlausaldaja on andnud kostjale laenu vastutustundlikku

laenamise põhimõtet ehk esialgne võlausaldaja kui krediidiandja seadusest tulenevat kohustust

rikkudes (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-22-11447, p 8).

Seega puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik