2-24-12933/21 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Laura-Liis Sarapuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.04.2026.a., Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-12933

Tsiviilasi

Xi hagi Yi vastu elatise nõudes

Hagihind

2 589,48 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: X (isikukood XXX)

Hageja seaduslik esindaja: C (e-post xxx)

Kostja: Y (isikukood XXX)

Kostja esindaja: vandeadvokaat Senny Pello-Lepik (e-

post senny.pello@concordia.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

20.03.2026

Resolutsioon

1. Jätta kostja 20.03.2026 taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.

2. Jätta hagi rahuldamata.

3. Jätta rahuldamata Xi nõue Ylt igakuise elatise väljamõistmiseks alates 27.08.2024.

4. Jätta menetluskulud C kanda.

5. Välja mõista Clt menetluskulu 946,89 eurot Yi kasuks.

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Cl tasuda Yle menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei

taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on

seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja esitatud väited ja nõue

1. Kostja on hageja isa. Lapsevanemate kooselu lõppes 2018. aastal, laps jäi elama emaga. Kostja ei

täida ülalpidamiskohustust ning on keeldunud elatise tasumisest. Hageja igakuised vajadused on

830 eurot kuus (sh kommunaalkulud 140 eurot, koolikulud 30 eurot, tv-internet-telefon 15 eurot,

riided-jalatsid 200 eurot, hügieen 20 eurot, toit 200 eurot, majapidamisvahendid 15 eurot,

tervishoid 30 eurot, meelelahutus 30 eurot, muud kulud (huviringid, psühholoog, rehabilitatsioon)

150 eurot).

Kostja väited lapse röövimise kohta ei vasta tõele. Kostjale oli teada, et lapse ema sõitis koos

lapsega Venemaale, lapse ema teavitas sellest kostjat. Seoses lapse halvenenud tervisliku seisuga

tekkis vajadus ravi läbimiseks Venemaal. Enne Venemaale minemist elas lapse ema koos lastega

(sh hagejaga) kostjale kuuluvas korteris aadressil xxx. Vahetult enne Venemaale minekut teatas

kostja lapse emale, et ei soovi, et lapse ema koos lastega edaspidi korteris elab ja palus temal

lähiajal korterist välja kolida. Sisuliselt viskas kostja lapse ema koos lastega korterit välja. Kostja

ei tundnud muret, kus hageja edaspidi elama hakkab. Hageja elukoht oli ja on lapse ema juures.

Venemaal elab laps koos emaga ja käib Venemaal koolis. Seega ei saa arvesse võtta enne

Venemaale minekut olnud suhtluskorda. Hagejal on õigus saada kostjalt ülalpidamist.

Hageja palub välja mõista kostjalt igakuise elatise alates 27.08.2024 kuni täisealiseks saamiseni

PKS § 101-järgses muutuvas määras (hagi esitamise seisuga 287,72 eurot kuus).

Kostja seisukohad

2. Kostja vaidleb hagile vastu. Laps elas üle nädala kummagi vanema juures, kuid 04.08.2024 pani

lapse ema toime lapseröövi. Selleks taotles ta kostja teadmata lapsele uued dokumendid ning viis

hageja 05.08.2024 kostja teadmata ja nõusolekuta Venemaale, katkestades täielikult igasuguse isa

ja lapse suhtluse ning hoiab last Venemaal kinni. Kostja algatas lapseröövi menetluse. Harju

Maakohus tegi 16.09.2024 tsiviilasjas 2-24-13205 esialgse õiguskaitse määruse, millega andis

kostjale ainuhooldusõiguse hageja viibimiskoha (sh elukoha) osas ning kohustas hageja

seaduslikku esindajat andma hageja ja hageja isikut tõendavad dokumendid kostjale viivitamatult

välja ning keelas Eesti Vabariigist hagejaga lahkumise ilma kostja eelneva notariaalse nõusolekuta.

Kuna lapse ema last välja andnud ei ole, ei ole kostjalt elatist võimalik välja mõista. Kohus tegi

21.10.2025 tsiviilasjas 2-24-13205 lõpplahendi, millega lõpetas lapsevanemate ühise

hooldusõiguse osaliselt ning andis kostjale üle ainuhooldusõiguse hageja viibimiskoha (sh elukoha)

määramise osas, kohtumäärus on jõustunud, kuid last Eestisse tagastatud ei ole. Samuti on ema

keeldunud lapse üleandmisest Venemaal, et kostja saaks ta ise Eestisse tagasi tuua. Lapse Eestisse

tagastamisel asuks hageja elama täielikult kostja juurde.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

Kostja 20.03.2026 taotlus

3. Kostja esitas 20.03.2026 menetlusdokumendi taotlusega hagi läbi vaatamata jätmiseks. Kohus

leiab, et taotlus ei ole põhjendatud.

TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 423 lg 1 p 9 kohaselt kohus jätab hagi läbi vaatamata,

kui õigustatud isiku nimel hagi esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu; TsMS

§ 423 lg 2 p 2 järgi kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud

hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

2

Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja emal puuduks esindusõigus. Asjas esitatust ei nähtu, et

lapsevanemate ühine hooldusõigus oleks lõpetatud vara hooldusõiguse osas. Vastavalt PKS

(perekonnaseadus) § 120 lg 4 ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada

teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. Kohus ei leia ka, et käesolevas

menetlusstaadiumis võiks hagi sisulise lahendamise asemel olla mõistlik selle läbi vaatamata

jätmine perspektiivituse tõttu. Kohus jätab taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

4. PKS § 96 I lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme

ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased). PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist

õigustatud saama alaealine laps. Nähtuvalt sünni tõendist (dtl 8) on kostja hageja isa, mistõttu on

hagejal õigus saada kostjalt ülalpidamist.

5. PKS § 100 lg 1 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui

selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul

viisil. PKS § 100 lg 2 järgi alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise

maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises.

Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.

6. Riigikohus on selgitanud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku

ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või

ebaregulaarses andmises (3-2-1-33-11, p 18). Pooled vaidlevad, kas kostjal on kohustus anda

ülalpidamist rahas ning kas kostja on ülalpidamiskohustust rikkunud.

7. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 100 lg 2 on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse

elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral

lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning

tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse

vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab

ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega. Nimetatud olukorda ei esine juhul, kus alaealine

laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%)

ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad

vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse

põhivajadused (2-18-6491, p 13.1).

8. Kohtule on esitatud Harju Maakohtu 21.10.2025 määrus tsiviilasjas 2-24-13205 (dtl 99-109),

millega on lõpetatud lapsevanemate ühine hooldusõigus hageja suhtes osaliselt ning antud kostjale

üle ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha (sh elukoht) määramise ja isikut tõendavate dokumentide

taotlemise osas. Kohtumäärus on jõustunud 13.11.2025. Nähtuvalt nimetatud määrusest (p 13, 14)

tuvastas kohus, et lapsevanematel oli välja kujunenud nädal-nädal suhtluskord, kuni 2024.a.

augustis lahkus ema lapsega Venemaale. Pooled ei vaidle, et käesoleval ajal elab hageja koos

emaga Venemaal. Kostja soovib, et hageja asuks elama tema juurde Eestisse.

9. Riigikohus on selgitanud, et kui on olemas suhtluskord, ei ole põhjendatud ülalpidamiskohustuse

täitmist tuvastades juhinduda sellest, kui palju aega viibis kostja lastega tegelikult koos, sest selline

lähenemine pisendab vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorra

tähendust, võimaldades vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning selle kaudu

omakorda mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust (2-18-6491, p 14.1).

Olukorras, kus suhtluskorra määrust ei täideta lahuselavast vanemast sõltuvatel asjaoludel (nt ta ei

soovi lapsega suhelda ulatuses, nagu see on kohtumääruses ette nähtud), saab elatise suuruse

kindlaksmääramisel lähtuda lapse faktilisest elukorraldusest. Kui suhtluskorra mittejärgimine on

tingitud lahuselava (elatist tasuma kohustatud) vanema enda käitumisest või valikutest, siis on

ühtlasi tema enda mõjusfääris tagajärg, kus lapsega vähesema suhtlemise tõttu tuleb tal anda

lapsele vahetu ülalpidamise asemel ülalpidamist rahas (2-21-16454, p 17).

10. Nähtuvalt Harju Maakohtu 21.10.2025 määrusest tsiviilasjas 2-24-13205 tuvastas kohus, et ema

taotles isa teadmata lapsele uue reisidokumendi ning lahkus lapsega Venemaale ilma isa sellest

3

teavitamata (p 14). Kohus asus seisukohale, et ema on lapse viimisega Venemaale kuritarvitanud

hooldusõigust ning rikkunud vanemate kokkulepet nii lapse elukoha kui ka suhtluskorra osas; ema

ei ole kohtule avaldanud, kas ja millal ta Eestisse naaseb; Venemaa kohus on keeldunud lapse

Eestisse tagastamisest ning isal ei ole võimalik last ilma lapse Vene Föderatsiooni passi valdamata

Eestisse tuua; kuni laps viibib Venemaal, ei ole isal faktiliselt võimalik lapse hooldusõigust

teostada; samuti on takistatud isa ja lapse kohtumine ning suhtlemine (p 15). Kohus tuvastab, et

kostja esitas 14.08.2024 avalduse lapse tagastamiseks vastavalt lapseröövi konventsioonile (dtl 42)

ning tsiviilasjas 2-24-13205 rahuldas kohus 16.09.2024 ka kostja esialgse õiguskaitse taotluse,

andis talle esialgse õiguskaitse korras ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha (sh elukoha)

määramise osas ning kohustas lapse ema viivitamatult laps kostjale üle andma, samuti üle andma

lapse isikut tõendavad dokumendid ning kohustas lapse ema tegema kostjaga koostööd, et tagada

lapse tagasi toomine Eesti Vabariiki. Lapse ema kohtumäärust ei täitnud. Kohus märkis 21.10.2025

määruses, et Vene Föderatsiooni kohtutes on viimasel ajal välja kujunenud praktika, mille kohaselt

lapseröövi taotluste alusel sõltumata asjaoludest lapsi (vähemalt mitte Eestisse) ei tagastata (p 15).

Kohus asub seisukohale, et käesoleval juhul on kostja teinud kõik endast oleneva hooldusõiguse

teostamiseks, lapsega suhtlemiseks ning ülalpidamise andmiseks vahetult, asjaolud, mis on

muutnud selle võimatuks, ei ole tingitud kostjast. Hageja etteheiteid korterist välja viskamise ja

vägivaldse käitumise kohta on kohus tsiviilasjas 2-24-13205 tehtud lahendis hinnanud (p 16, 21),

ning leidnud, et need ei ole põhjendatud.

11. Riigikohus on selgitanud, et kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt

elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele

vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole

jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida

üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks

suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks

ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta

lapsele elatist (2-18-6491, p 13.3). Kohus leiab, et hageja selliseid asjaolusid perioodi 27.08.2024 -

15.09.2024 kohta (so suhtluskord nädal-nädal kuni viivitamata täidetava EÕK määruse tegemiseni)

välja toonud ei ole.

12. Kohus leiab, et kui kostja, kellel on ainuhooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha otsustamise osas,

on otsustanud, et lapse elukoht on kostja juures, kuid hooldusõigust ei ole faktiliselt võimalik

teostada, kuna teine lapsevanem kuritarvitab oma hooldusõigust ega täida kohtumääruseid, ei ole

tegemist olukorraga, kus lapsevanem ei ela lapsega koos või ei osale tema kasvatamiseks PKS §

100 lg 2 mõttes. Vastupidine seisukoht tooks kaasa kohtupraktikas lubamatuks peetud olukorra,

kus ühel vanemal on võimalik kohtulahendi täitmata jätmise kaudu mõjutada teisel vanemal

rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust. Seetõttu ei ole kostjal kohtu hinnangul kohustust anda

ülalpidamist rahas, so elatise maksmise teel.

13. Tulenevalt PKS § 99 lg 1 ja 2 on alaealisel lapsel õigus saada ülalpidamist oma kõikide

eluvajaduste rahuldamiseks. Kohus leiab, et käesoleval juhul rikub hageja õigust saada kostjalt

ülalpidamist mitte kostja, vaid hageja ema, sest ta on keeldunud vaatamata kostja nõudmisele ning

tsiviilasjas 2-24-13205 tehtud kohtumäärustele hagejat Eestisse tagastamast ning kostjale üle

andmast, millega on muutnud hageja võimaluse saada kostjalt vahetut ülalpidamist objektiivselt

võimatuks. Kohus asub seisukohale, et kostja ülalpidamiskohustust rikkunud ei ole. Seetõttu jätab

kohus hagi rahuldamata.

14. Tõendid, millele kohus ei viidanud, teavet asja lahendamisel tähendust omavate asjaolude kohta ei

sisalda.

Menetluskulud

15. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas

kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 12 järgi alaealise lapse elatisnõude

4

rahuldamata jätmise korral võib menetluskulud jätta täielikult või osaliselt lapse nimel hagi

esitanud seadusliku esindaja kanda, kui seaduslik esindaja ei kasutanud hagi esitamisel või

menetlemisel oma menetlusõigusi heauskselt.

16. Kohus nõustub kostjaga, et ülalpidamisnõude esitamine olukorras, kus hageja seaduslik esindaja

ise oli hooldusõiguse kuritarvitamisega muutnud kostjal ülalpidamiskohustuse täitmise senisel

viisil võimatuks, kujutab endast ka menetlusõiguste kuritarvitamist hagi esitamisel. Seetõttu on

põhjendatud menetluskulude jätmine hageja ema kanda TsMS § 164 lg 12 alusel.

17. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis kostjal menetluskulu 1 552,83 eurot, so kulu

lepingulisele esindajale. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja

on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218

sätestatu kohaselt.

18. Kostja märkis, et esindaja tegi toiminguid kokku 6 tundi ja 30 minutit (detailne loend dtl 148-149),

õigusteenust osutati hinnaga 180-200 eur/h (+km).

19. Kohtuistung kestis protokolli kohaselt 0,5 tundi kavandatud algusajast arvestatuna. Kuivõrd

19.03.2026 oli juba kulunud aeg istungiks valmistumiseks, seisukoha koostamiseks ja

nõupidamiseks kliendiga, ei saa pidada põhjendatuks 0,5 tundi ületavat ajakulu (so 50 min)

20.03.2026 istungil osalemiseks viitega täiendavale nõupidamisele. Ülejäänud osas leiab kohus, et

kõik märgitud toimingud on kooskõlas menetluse käiguga ning ühelegi märgitud ajakulu pole

põhjust pidada ilmselt ülemääraseks. Kohus leiab, et märgitud õigusteenuse hind ei ületa oluliselt

keskmist vandeadvokaadi poolt osutatava õigusteenuse hinda, kuid võttes arvesse asja vähest

keerukust ning asjaolu, et tegemist oli ülalpidamisasjaga, milles kohtul on tavapärasest

hagimenetlusest aktiivsem roll, ei olnud vajalik kulutuste tegemine vandeadvokaadist esindajale.

Põhjendatud kulutused õigusteenusele ei ületa kohtu hinnangul 167 eurot tunnis (sh km).

20. Kostjale hüvitamisele kuuluv menetluskulu kokku on 946,89 eurot (167 x 5,67), mille kohus

mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostja kasuks välja hageja seaduslikult esindajalt.

21. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt kostja taotlusele, et hageja seaduslikul esindajal

tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Laura-Liis Sarapuu

kohtunik

5