1-25-7429/11 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. märtsil 2026 Jõhvis

Kriminaalasja number

1-25-7429 (25922700059)

Kohtunik

Inna Kirsipuu

Kohtuistungi sekretär

Merike Erisalu

Kriminaalasi

Veiko Lõometsa süüdistuses KarS § 120 lg 1, § 121 lg 2

p 3 järgi, lühimenetluses

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Ave Arnim

Süüdistatav

Veiko Lõomets, isikukood 37201215217, elukoht xxx;

viibimiskoht Viru Vangla (Ülesõidu 1, Jõhvi); Eesti

Vabariigi kodakondsusega, xxx, töötab xxx varem

kriminaalkorras karistatud, viimati:

-

18.01.2024 Viru Maakohtu otsusega KarS § 424 lg 2

järgi KarS § 68 lg 1 alusel 11 kuud ja 28 päeva

vangistust. KarS § 65 lg 2 suurendati mõistetavat

karistust 31.03.2023 Viru Maakohtu otsusega

mõistetud ära kandmata karistuse võrra ning

liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 3 kuud ja 18 päeva

vangistust, mille kandmise alguseks loeti 18.01.2024

Tõkendit ei kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Arvo Suuban (riigi õigusabi korras)

Kohtuistungi toimumise aeg

09.03.2026 Jõhvis

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 238, § 306, § 309 lg 1, 3, § 310 lg 1,

§ 311, §312, § 313, § 315, kohus

O T S U S T A S:

Veiko Lõomets süüdi tunnistada KarS § 120 lg 1 ja KarS § 121 lg 2 p 3 järgi järgi ning KarS §

63 lg 1 kohaldamisega mõista raskeima sanktsiooni KarS § 121 lg 2 p 3 alusel karistusena 2

(kaks) kuud vangistust.

1 / 16

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada Veiko Lõometsale mõistetud karistust ühe kolmandiku, s.o 20

päeva võrra, mõistes karistuseks 1 (üks) kuu 10 (kümme) päeva vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada Veiko Lõometsale mõistetavat karistust, s.o 1 (üks) kuu 10

(kümme) päeva vangistust, Viru Maakohtu 18.01.2024 otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa võrra, mis on 09.03.2026 seisuga 1 (üks) aasta 1 (üks) kuu ja 29 (kakskümmend

üheksa) päeva vangistust, ning mõista Veiko Lõometsale liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1

(üks) aasta 3 (kolm) kuud ja 9 (üheksa) päeva vangistust.

Karistuse kandmise alguseks lugeda 09.03.2026.

Rahuldada kannatanu J. E. tsiviilhagi osaliselt.

Mõista Veiko Lõometsalt välja kannatanu J. E. kasuks VÕS § 134 lg 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2

alusel mittevaralise kahju hüvitisena 100 (ükssada) eurot, kannatanu J. E. (E.) arveldusarvele nr

XXX (OP-Pank, Soome).

Rahuldada vandeadvokaat Arvo Suubani kaitsjatasu taotlus ja määrata tema poolt Veiko

Lõometsale osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 269,08 eurot

(sh käibemaks 52,08 eurot).

Mõista Veiko Lõometsalt välja riigituludesse menetluskulud:

-

sundraha 800 eurot;

-

kaitsjatasu kohtumenetluses 269,08 eurot.

KrMS § 180 lg 3 alusel määrata menetluskulude summas 1069,08 eurot tasumine 1 (ühe) aasta

jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Menetluskulu, kaitsjatasu 104,16 eurot – jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel.

Menetluskulud Veiko Lõometsal tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole:

SEB Pank – EE351010052031000004

Swedbank – EE522200221013264447

Luminor Bank – EE401700017002872300

LHV Pank – EE957700771001523585

Coop Pank – EE774204278607566704

Maksekorraldusele märkida viitenumber 99926700008413 ning selgitus „Veiko Lõomets

1-25-7429 kriminaalmenetluse kulud“.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse

läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni (välja arvatud prokuratuur lühimenetluses) Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis

tutvumiseks kätte saadav.

Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 16.03.2026.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 06.04.2026.

2 / 16

Kohtuotsus jõustub 30-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest

ehk 07.05.2026 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale.

Süüdistus

Veiko Lõomets on antud kohtu alla ja teda süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem

pannud toime vägivalla kompinendiga kuriteo tapmise, mille eest mõisteti ta Viru Maakohtu

02.10.2014 otsusega nr 1-14-535 süüdi KarS § 113 järgi, kandes karistust, 22.05.2025 kella

12.17 ajal Jõhvis, Ülesõidu 1 asuvas Viru Vanglas tööstushoone garaažis ähvardas kinnipeetav J.

E.t tapmisega. Nimelt ütles Veiko Lõomets J. E.le: “Ma löön su maha. Ma löön sul haamriga pea

lõhki” ning võttis laua pealt kätte haamri, liikus sellega J. E. juurde, haaras vasaku käega J. E.

paremast õlavarrest kinni ja parema käega sooritas haamriga löögi J. E. pea suunas, kuid ei

tabanud tema tahtest mitte sõltuvatel asjaoludel J. E. pead, kuna J. E. jõudis pea eest ära

tõmmata. Veiko Lõometsa sõnadest ja tegevusest tundis J. E. ohtu enda elule ning tal oli alust

karta ähvarduse täideviimist, kuna Veiko Lõomets reaalselt lähenes J. E.le haamriga, millega tegi

J. E. pea suunas löömisele iseloomuliku liigutuse ning J. E.le oli teada asjaolu, et Veiko Lõomets

on varasemalt kandnud karistust tapmise ja kehalise väärkohtlemise eest.

Sellise tegevusega pani Veiko Lõomets toime KarS § 120 lg 1 järgi ette nähtud kuriteo, s.o

tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

Samuti süüdistatakse Veiko Lõometsa selles, et tema 22.05.2025 kella 12.17 ajal Jõhvis,

Ülesõidu 1 asuvas Viru Vanglas tööstushoone garaažis haaras vasaku käega J. E. paremast

õlavarrest kinni, millega tekitas J. E.le füüsilist valu ja parema käe deltapiirkonda pindmise

nahamarrastuse mõõtmetega 4 cm x 3 cm.

Sellise tegevusega pani Veiko Lõomets toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ette nähtud kuriteo, s.o

teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on toime

pandud korduvalt.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Kohtuistungil tunnistas süüdistatav ennast täielikult süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ettenähtud

kuriteos ega vaidlustanud asjaolusid, KarS § 121 lg 2 p 3 järgi tunnistas ta ennast osaliselt,

täpsustades, et otsest vägivalda kui sellist tema arvates ei olnud, kuid ta tõesti haaras kannatanult

käest. Muid asjaolusid süüdistatava ei vaidlusta.

Süüdistatav väljendas kohtuistungil kahetsust toimepandust.

Süüdistatav võttis õigeks tsiviilhagi summas 100 eurot, muus osas ei ole esitatud tsiviilhagiga

summas 2000 eurot nõus.

Süüdistatav ei soovinud kohtuistunhgil ülekuulamist.

V. Lõometsa 10.11.2025 kahtlustatavana ülekuulamisprotokollist nähtub, et ta tunnistab

kannatanu ähvardamist ja ta sooviski ähvardada kannatanut, kuid mitte lüüa.

Süüdistatav selgitas, et tema ja kannatanu koostöö majandustöödel vanglas ei laabunud.

Kannatanu arvas, et naiste käske täita ei ole vaja, kamandas teisi, otsustas millal ta teeb tööd või

ei tee, tekitas endale töötunde soovides olla tööl nädalavahetustel, tegi endale kunstiringi

tööajal, joonistas, aga määratud töö oli tegemata. Kannatanu arvas, et ta võib vastu hakata ja

keelduda, kuna tööjuht on naisterahvas. Süüdistatav oli kogu selle peale vihane ja otsustas, et

3 / 16

tuleb natukene hirmutada.

Süüdistatav tegeles sündmuse päeval hommikust peale lillekastide valmistamisega. Töölaual

olid tööriistad, ka haamer. Süüdistatav pakkus kannatanule, et too tuleks ka kaste tegema,

kannatanu keeldus, et talle ei ole see huvitav. Süüdistatav ähvardas kannatanut, haamer oli käes,

kannatanu läheduses. Süüdistatav võis kergelt viibutada haamriga hirmutamiseks. Lisaks

süüdistatav sõimas kannatanut. Süüdistatav arvab, et ta ei haaranud kannatanut käest kinni.

Süüdistatav kinnitas, et kannatanu töötas niitmisel traktoriga, süüdistatav trimmeri ja väiksema

niidukiga. Tõepoolest, aiapostide juures pidi kannatanu sõitma pikemal otsal, kannatanu aga

keeldus, ütles, et ta niidab ainult suuri platse. Ta ei öelnud kannatanule, et ta lööb ta pea maha.

Hirmutamine käis sõimamisega. Midagi ähvardavat süüdistatav ei öelnud. Kui ta liikus

kannatanu suunas haamriga, oligi mõte hirmutada.

Kinnipeetust kannatanule oli kohtuistungi aeg ja koht teatavaks tehtud ja tagatud võimalus

osaleda kohtumenetluses videokohtuistungi kaudu. Videokohtuistungil avaldas kannatanu, et ta

ei soovi osaleda kohtuistungil ja kasutas õigust lahkuda videokohtuistungilt.

Kannatanu 09.06.2025 koostatud ülekuulamisprotokollist nähtub, et 22.05.2025 oli ta vanglas

tööl ja kl 12.30 lõpetas oma lõuna ja suundus garaaži. Tal oli plaanis korjata kokku varem maha

niidetud rohi ja selleks soovis ta kutsuda appi välitöödele määratud kinnipeetu Veiko Lõometsa.

Süüdistatav oli garaažis ja tegeles lillekastide valmistamisega. Ta pakkus süüdistatavale korjata

rohu ära, süüdistatav keeldus põhjusel, et tal kaste tuleb teha. Kannatanu otsustas siis hakata

muru niitma tööstushoone juures, selleks sõitis ta murutraktoriga garaažist välja ja hakkas

niitma.

Kohale tulid vangla töötajad A. K. ja H. S.. Kannatanu sõitis traktoriga kergelt vasti aiaposti ja

K. ütles, et ei tohi traktoriga niita seal, see on välitöölise ülesanne niita seal käsitsi.

K. ütles garaažis olevale süüdistatavale, et postide vahelt ta peab rohu niitma. Selle peale

pöördus süüdistatav kannatanu poole ja ütles, et ta lööb kannatanu maha, ta lööb kannatanul

haamriga pea lõhki. Kannatanult tekkis hirm, et süüdistatav päriselt tuleb ja peksab haamriga ja

tapab ta ära, sest süüdistatav on varasemalt karistatud tapmise ja kehalise väärkohtlemise eest.

Kannatanul tekkis hirm oma elu pärast. Süüdistatav võttis kättes laualt haamri. Süüdistatav

haaras käega kannatanu paremast õlavarrest kinni ja teise käega tõstis haamri kannatanu kohale

nagu hakkaks lööma. Käehaare oli tugev ja tekitas füüsilist valu. H. S. karjus süüdistatavale, et

too lõpetaks ära. Süüdistatav jäi kohale ja ei löönud. H. S. läks süüdistatavaga garaažist välja.

Kuna K. ega S. ei teatanud kedagi, et kannatanut rünnati, läks ta teise valvuri juurde ja teatas, et

süüdistatav tahtis teda haamriga maha lüüa. Käsivarrele tekkis punetus, mis hiljem muutus

sinikaks.

Pärast seda sündmust kohtus ta paar korda psühholoogiga ja pandi kirja ka psühhiaatri

vastuvõtule. Samuti tarvitab ta igapäevaselt palderjani.

Veiko Lõimets on Viru Maakohtu 01.10.2014 kohtuotsusega süüdi tunnistatud KarS § 113

alusel tapmises ja liitkaristuseks on mõistetud 9 aastat vangistust algusega 18.08.2013.

Käesoleva kriminaalasja materjalidesse on lisatud üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, milles

puudub isikule esitatud süüdistuse tekst. Seega ei ole kohtule teada, millises faktilises teos on

isik süüdi tunnistatud. Kohus rahuldub sellega, et eeldab, et tapmise süüdistus sisaldas igal

juhul kehalise väärkohtlemise komponendiga tegu.

Tunnistaja H. S. 12.06.2025 koostatud ülekuulamisprotokollist nähtub, et ta on haldusteenistuse

spetsialist Viru Vanglas ja 22.05.2025 teavitas ta kannatanut ja süüdistatavat, kes mõlemad olid

määratud välitöödele, et peale lõunat on planeeritud mööbli kolimine, et nad oleksid valmis. Kl

12.30-13.00 tunnistaja läks garaaži koos A. K., et kutsuda süüdistatavat ja kannatanut mööbli

4 / 16

vedama. Kannatanu sel ajal niitis muru ja riivas niidukiga vastu aiaposti. Tunnistaja selgitas, et

traktoriga niita postide vahel ei tohi, seda oleks pidanud teine välitööline ehk süüdistatav käsitsi

trimmeriga.

Tunnistaja läks garaaži. Süüdistatav oli juba ärritunud. Süüdistatav väitis, et kannatanu sundis

teda hakata korjama rohu, temal aga ülesanne lillekastid valmis teha. Tunnistajale on teada, et

viimased 2-3 nädalad olid süüdistatava ja kannatanu omavahelised suhted probleemsed, sest

süüdistatava sõnul kannatanu kamandab. Tunnistaja selgitas süüdistatavale, et olgu üks teeb

oma ülesande, teine tegeleb oma ülesandega.

Tunnistaja ja süüdistatav olid garaažis kõrval, siis sisenesid garaaži kannatanu ja K., kes jäid

seisma uste juures. Ühel momendil ütles kannatanu midagi süüdistatavale, mille peale

süüdistatav ütles kuidagi nii – ära kamanda ma löön su maha. Järgmisel hetkel haaras

süüdistatav kätte haamri ja hakkas liikuma kannatanu suunas. Tunnistaja pani käe ette et

takistada, kuid süüdistatav ikka liikus edasi kannatanu suunas. Kannatanu tegi liigutuse nagu

ennast kaitsta. Haamer oli süüdistatava käes piisavalt kõrgeks hoituna. Süüdistatav lõi haamriga

kannatanu suunas. Kannatanu tõmbas pea nii alla, et haamriga pähe ei saanud. Tunnistaja viis

süüdistatava garaažist välja ja selgitas, et nii ei tohi käituda. Süüdistatav rahunes ja ütles, et nüüd

jääb tööst ilma. Tunnistaja ei näinud, et süüdistatav oleks kannatanu õlavarrest kinni haaranud.

Mõlemad kannatanu ja süüdistatav olid töölt kõrvaldatud. Kannatanu oli töölt kõrvaldatud

seoses sellega, et pikema aja kestel suhtus töösse hooletult ja rikkus välisala, mida oli talle

hooldada.

Tunnistaja A. K. 12.06.2025 ülekuulamisprotokollist nähtub, et ta Varu Vanglas

haldusspetsialitina tööl ja kuupeva ei mäleta, kuid kl 12.30-13.00 tunnistaja läks koos H. S.iga

garaaži, sel päeval oli plaanis tegeleda mööbli vedamisega ja sellega olid määratud tegelema

süüdistatav ja kannatanu. Mõlemad olid ülesandest teadlikud, neid eelnevalt teavitatid. Enne

lõunat oli planeeritud niitmine ja peale lõunat mööbli vedamine. Tunnistaja ja H. S. tulid

garaažu juurde. Kannatanu niitis ja sõitis vastu aiaposti. Garaažis oli süüdistatav, valmistas

lillekaste. Süüdistatava sõnadest sai tunnstaja aru, et hommikust peale oli kannatanuga

sõnavahetus niidetud rohu teemal. H. S. püüdis rahustada süüdistatavat.

Garaaži astus kannatanu, kes ütles midagi süüdistatavale. Kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis

kõvem vaidlus ja järgmisel hetkel haaras süüdistatav kätte haamri ja hakkas liikuma kannatanu

suunas. Tunnistaja pani käe ette et takistada, kuid süüdistatav ikka liikus edasi kannatanu suunas.

Kannatanu tegi liigutuse nagu ennast kaitsta. Haamer oli süüdistatava käes piisavalt kõrgeks

hoituna. Süüdistatav lõi haamriga kannatanu suunas. Kannatanu tõmbas pea nii alla, et haamriga

pähe ei saanud. H. S. püüdis rahustada süüdistatavat ja läks temaga garaažist välja. Tunnistja jäi

koos kannatanuga garaaži algul. Kannatanu oli pigem rahulik. Ta ise vigastusi kannatanul ei

näinud ega kannatanu garaažis pole kurtnud.

Tunnistaja L. P., vanemvalvur, 12.06.2025 koostatud ülekuulamisprotokollis kinnitas, et

22.05.2025 kl 13 paiku pöördus tema poole kannatanu ja avaldas, et süüdistatav on talle kallale

tulnud ja haamriga löönud. Vigastusi tunnistaja ei näinud. Kannatanu ei rääkinud midagi

ähvardamisest. Meditsiiniosakonnas oli õlavarrel avastatud marrastus, kannatanu selgitas, et

süüdistatav haaras õlavareest käega kinni.

SA Ida-Viru Keskhaigla epikriisist nähtub, et 22.05.2025 on avastatud õe iseseisval vastuvõtul,

et paremal käel deltapiirkonnas pindmine nahamarrastus suurusega 3 x 4 cm. Nahamarrastus

kerget laadi, paraneb 1 nädalaga.

Asitõendivaatlusprotokollist, koostatud 30.07.2025 nähtub, et vaadeldud on salvestis. Salvestis

originaalis on KIS-le esitatud ja kättesaadav zip.failina. Kohus on tutvunud protokolli ja

5 / 16

salvestisega. Tõendid on omavahel kooskõlas. Nimelt, 12:17:07 kannatanu ja süüdistatav

vestlevad, süüdistatav žestikuleerib, süüdistatav näib väliselt ärritununa.

Kl 12:17:20 süüdistatav võtab kätte eseme ja liigub kannatanu suunas, vangla töötaja paneb

süüdistatavale käe ette, kuid süüdistatav lükkab eemale, süüdistatav tõstab eseme pea kohale ja

liigub jätkuvalt kannatanu suunas.

Kl 12:17:23 süüdistatav haarab kannatanut õlavarrest kinni, kannatanu taganeb tõmmates kätt

üles.

Kl 12:17.24 süüdistatav sooritab esemega löögiliigutust kannatanu suunas, kannatanu teeb

liigutuse nagu alla kummardades tõmbab pea alla.

Kl 12:17:25 süüdistatav ja kannatanu on üksteisele otsa, süüdistatav taganeb töölaua poole, ese

on käes. Vangla töötaja hoiab kätt enda ees püsti süüdistatava möödumisel. Hiljem viskab

süüdistatav eseme töölaua riiulile.

Süüdistatava teo aktiivne faas, füüsiline tegevus, kestab 5 sekundit, sellele eelnenud vestlus ehk

sõnaline faas 13 sekundit. Salvestisel on selgelt visuaalselt tuvastatav süüdistatava liikumine

kannatanu suunas, käes ese, käe esemega tõstmine, kannatanu paremast õlavarrest kinni

haaramine ja esemega löögliigutuse tegemine kannatanu pea piirkonna suunas, kannatanu

kaitseliigutus on visuaalselt nähtav, ta üritab peaga alla poole kummarduda.

Korrapidaja-abi J. S. 31.07.2025 ülekuulamisprotokollist nähtub, et meditsiiniosakonnas nägi ta

kannatanu õlavarrel nahamarrastust. Kannatanu lubas teha vigastusest pilte. Fotod on esitatud,

tlk 31, paremal õlavarrel on visuaalselt nähtav punetus.

Kohus leiab, et süüdistatava ütlused, et ta võis ainult viibutada haamriga kannatanu suunas ja

ähvardas ainult kannatanu sõimamisega, on kriminaalasja materjalidega ümber lükatud.

Kannatanu ütlused, et süüdistatav ähvardas teda, et lööb ta pea haamriga lõhki ja võttis kätte

haamri ja kannatanu tundis hirmu oma elu pärast, leiavad kinnitust tunnistaja H. S. ütlustega:

„ära kamanda ma löön su maha“ ütles süüdistatav midagi sellest ja järgmisel hetkel haaras

kätte haamri ja hakkas liikuma kannatanu suunas. Tunnistaja A. K. ei osanud öelda süüditatava

sõnu, vaid kinnitas, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli sõnavahetus.

Kohus leiab, et süüdistatava ütlused, et ta ei haaranud kannatanut käest kinni ega teinud midagi

haamriga kannatanu suunas, on kriminaalasja materjalidega ümber lükatud.

Kannatanu ütlused, et süüdistatav haaras kannatanu käest kinni ja tõstis käe, milles oli haamer, ja

tegi sellise liigutuse kannatanu suunas, nagu lööks haamriga, on leidnud kinnitust ka teiste

tõenditega.

Tunnistaja H. S. ütlused. Järgmisel hetkel haaras süüdistatav kätte haamri ja hakkas liikuma

kannatanu suunas. Tunnistaja pani käe ette et takistada, kuid süüdistatav ikka liikus edasi

kannatanu suunas. Kannatanu tegi liigutuse nagu ennast kaitsta. Haamer oli süüdistatava käes

piisavalt kõrgeks hoituna. Süüdistatav lõi haamriga kannatanu suunas. Kannatanu tõmbas pea

nii alla, et haamriga pähe ei saanud.

Tunnistaja A. K.. Järgmisel hetkel haaras süüdistatav kätte haamri ja hakkas liikuma kannatanu

suunas. Tunnistaja pani käe ette et takistada, kuid süüdistatav ikka liikus edasi kannatanu suunas.

Kannatanu tegi liigutuse nagu ennast kaitsta.

Kannatanul on vahetult peale sündmus avastatud nahamarrastus suurusega 3 x4 cm, mis

visuaalselt fotol punetusena tuvastatav. Tervishoiuasutuse koostatud 22.05.2025 epikriisis on

vastav kehavigastus kirjeldatud kui objektiivne leid.

Salvestiselt on nähtav süüdistatava liikumine kannatanu suumas, kannatanu õlavarrest kinni

haaramine ja esemega ööögiliigutuse tegemine, samal ajal kannatanu kaitseliigutus, ta üritas pea

kaitsja kummardades peaga alla.

6 / 16

Kohtuliku aruatmise tulemina on kinnitust leidnud järgmine tegu:

Veiko Lõomets, olles varasemalt toime pannud vägivalla komponendiga kuriteo, tapmise, mille

eest on ta süüdi tunistatud ja karistatud KarS § 113 järgi Viru maakohtu 01.10.2014

kohtuotsusega, 22.05.2025 kella 12.17 ajal Jõhvis, Ülesõidu 1 asuvas Viru Vanglas

tööstushoone garaažis ähvardas kannatanut J. E.t tapmisega, nimelt et ta lööb kannatanu maha

ja/või lööb pea lõhki, ja võttis kätte haamri, liikus sellega J. E. juurde, haaras J. E. paremast

õlavarrest kinni, millega tekitas J. E.le tervisekahjustuse - parema käe pindmise nahamarrastuse

mõõtmetega 4 cm x 3 cm, ning tegi haamriga löögi J. E. pea suunas, kuid ei tabanud kannatanu

pead. Veiko Lõometsa sõnadest ja tegevusest tundis J. E. ohtu enda elule ning tal oli alust karta

ähvarduse täideviimist, kuna Veiko Lõomets hoidis käes haamrit, ning J. E.le oli teada asjaolu, et

Veiko Lõomets on varasemalt kandnud karistust tapmise ja kehalise väärkohtlemise eest.

Sellise tegevusega pani Veiko Lõomets toime KarS § 120 lg 1 järgi ette nähtud kuriteo, s.o

tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist ning KarS § 121 lg 2 p 3

järgi ette nähtud kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise väärkohtlemise, kui see on toime

pandud korduvalt.

Kuna kannatanule on tekitatud tervisekahjustus, nahamarrastus suurusega 3 x 4 cm, mis

tervishoiuteenuse töötaja arvamusel paraneb 1 nädalaga, ei pea kohus kontrollima sellist KarS

§ 121 lg 2 kooseisulist tunnust, kas kannatanule oli põhjustatud füüsiline valu , sest KarS § 121

koosseis näeb ette vastutuse tervisekahjustuse ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest.

Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord, VV 13.08.2002 määrus nr 266, § 1 ja 2

näevad ette, et tervisekahjustus käesoleva määruse mõttes on organismi elundite ja kudede

anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu

patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või

muu teguri toimel. Tervisekahjustus tuvastatakse objektiivsete uuringute ja kliinilise leiu alusel.

Kannatanul on esinenud meditsiinilise vaatluse ajal kudede anatoomiline terviklikkuse häire

( inimkeeles nahamarrastus, mis on tekkinud füüsilise vägivalla toimel, kätest haaramisel) on

õiguslikus mõttes tervisekahjustus.

Kohtu arvates on tegemist ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule – ähvardamisele ja

kehalisele väärkohtlemisele. Tegu on üks ajalises ja ruumilises mõttes, samuti on teoaktid

loogiliselt seotud ja tuletatud ühest tahtlusest.

Kohtupraktikas on teoühtsusele korduvalt tähelepanu pööratud, viimati Riigikohtu lahend 1-24-

5284/43 p 34:

„Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud

ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu

käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti

väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu

realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku

elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Nt RKKK 13.11.2012, 3-1-1-97-12, p 11.)“

Kogu tegu kestis 18 sekundit, sellest aktiivne füüsiline faas 5 sekundit. Tegu toimus ühes

kohas- Viru vanglas garaaži ruumis. Vägivalgdsed teoaktid, olgu see vaimne või füüsiline

vägivald, olid seotud ühe konkreetse kannatanuga. Süüdistatava ühine tahtlus oli suunatud

vägivallateole kannatanu suhtes. Süüdistatav algul ähvardas ühe lausega sõnaliselt, et ta lööb

kannatanu maha ja/või lööb pea lõhki, siis kohe võttis haamti kätte liikus kannatanu suunas,

haaras käest kinni, tekitades marrastuse ja tegi haamriga löögiliigutuse. Teo objektiivne pilt

näitab, et tegemist on ühe teoga, mis algas verbaalse ähvardamisega, jätkus haamri kätte

võtmisega, liikumisega kannatanu suunas tõstetud üles käes haamriga ja lõppes haamriga

löögiliigutuse tegemisega. Ka kõrvaltvaataja silmis moodustab süüdistatava teoaktide ahel

7 / 16

ühtset tegu.

Subjektiivsest küljest kõik teoühtsust moodustavad teoaktid on toime pandud tahtlikult.

Süüdistatav tegutses ähvardamisel otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes – ta teadis, et teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu ehk öeldes kannatanule, et ta lööb ta maha või /ja lööb ta

pea lõhki, ning võttes seejuures kätte haamri ja tõstes seda üles nagu tahaks lüüa, teadis ta et

edastab kannatanule ähvardava sisuga sõnumi ja kinnitab öeldut teoga. Süüdistatav tahtiski

ähvardada kannatanut, sest ta esiteks valis vastavaid väljendeid, mis ei tekitanud kahtkust

nende sisust ( löön maha, löön pea lõhki). Sellised väljendid tähendavad ka kõrvaltvaataja jaoks

ähvardamist kas tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega, seega oli süüdistatava tahtlusega

hõlmatud ja see, et kannatanul tekib suure tõenäosusega hirm. Süüdistatava soovi ähvardada

kinnitab ka objektiivne teopilt – sõnadele lisandus haamri kätte võtmine ja selle üles tõstmine

nagu löögiks.

Tervisekahjustuse, nahamarratuse, põhjustamisel tegutses süüdistatav vähemalt kaudse

tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. Süüdistatav pidas võimalikuks, et ta tesoatb

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ehk pidas võimalikuks antud juhul kannatanu keha

kudede tervisklikkuse häirimist ( teisisõnu nahamarrastuse põhjustamist kannatanu käest

haaramisel) ning mööniski seda. Möönmisele osutab teo objektiivne pilt – süüdistatav haaras

kannatanut õlavarrest sellise jõuga, et nahale on tekkinud 3 x 4 cm suurune marrastus.

Mõjutades kannatanu füüsiliselt käest haaramisega, piisavalt intensiivselt, et tekuks marrastus,

möönis süüdistatav, et selles käehaardest suure tõenäosusega tekib nahale kehavigastus kas

kriimustus, marrastus, hematoom vms.

Kohus ei ole tuvastanud süüdistatava teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid.

Samuti ei ole kohus tuvastanud süüd välistavaid asjaolusid.

TSIVIILHAGI

Kannatanu esitas tsiviilhagi summale 2000 eurot mittevaralise ehk moraalse kahju hüvitamiseks.

Hagiavaldusest, tlk 8, nähtub, et süüdistatav tekitas kannatanule vaimset kannatust, mis seisnes

selles, et kannatanu tundis surma hirmu. Ta vajas psühholoogi ja psühhiaatri abi, et elujärg

taastada. Psühhiaater kirjutas välja ravimid, mida ta peab tarvitama 6 kuud. Kannatanu vaimne

tervis ei ole taastunud ja ta on siiani stressis.

Hagiavaldus on esitatud 30.06.2025. Tsiviilhagi osas ei ole kannatanu tõendeid esitanud.

Kannatanu esitas 05.12.2025 avalduse, et jääb oma hagu juurde summas 2000 eurot, kohese

tasumise korral on nõus vähendama hagi summani 1500 eurot. Tsiviilhagi osas ei ole kannatanu

tõendeid seekord esitanud.

Kannatanule on selgitatud 09.06.2025 ülekuulamisel, et tal on õigus esitada prokuratuuri kaudu

tsiviilhagi seaduses ettenähtud korras ja tähtaja kestel, samuti on selgitatud õigus esitada

tõendeid ja kaebusi. Kannatanu kinnitas ülekuulamisprotokollile oma allkirjaga, et kohustused ja

õigused on talle selgitatud ja arusaadavad.

Kannatanu ei esitanud hagi juurde tõendeid kohtueelsel uurimisel ega soovinud osaleda

kohtumenetluses kriminaalasja arutamisel. Samas ei ole kannatanu kunagi avaldanud, et ta

loobuks tsiviihagiks või võtaks selle tagasi.

Süüdistatav vaidles hagile vastu. Ta tunnistab ähvardamistegu. Ta võtab õigeks hagi summas

8 / 16

100 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamisel lähtub kohus kohtus kinnitust

leidnud faktilistest asjaoludest ja tõenditest.

Järgmised asjaolud on kohtu arvates kindlaks tehtud usaldusväärselt.

Kohus on tuvastanud, et süüdistatav ähvardas kannatanut sõnaliselt, et lööb ta maja ja/või lööb

ta pea lõhki ja võttis kätte haamri. Süüdistatav haaras kannatnut õlavarrest kinni tekitades

nahamarratuse suurusega 3 x 4 cm ja tegi löögiliigutuse haamriga nagu ta lööks kannatanut.

Löök kannatanut ei tabanud, kannatanu tegi katseliigutuse, kummardades ja hoides pead alla

poole. Sündmus kestis 18 sekundit. Süüdistatav lõpetas ise tegevuse. Teo juures viibisid kaks

tunnistajat, vangla haldusspetsialistid, üks tunnistajatest püüdis takistada süüdistatava liikumist,

pannes talle käe ette, takistamine ei õnnestunud. Sündmus leidis aset vanglas garaažis, kus

süüdistatav ja kannatanu olid hõivatud neile määratud tööga. Kannatanu ja süüdistatava

suhtlemine ja koostöö ei laabunud. Süüdistatav ei olnud rahul kannatanu suhtumisega töösse. Ka

kannatanu ei olnud rahul süüdistatava suhtumisega, süüdistatav ei olnud nõus kannatanu

pakutud tööde järjekorraga. Kannatanu töö kvaliteet sai negatiivse hinnangu tunnistajalt ( H. S.

haldusspetsialist) ja kannatanu sai töölt kõrvaldatud töö kehva kvaliteedi pärast.

Meditsiiniosakonnas kehavigastuste tuvastamisel käitus kannatanu rahulikult, oli nõus

selgitama olukorda ja võimaldama tegema pilte ( tunnistaja J. S.). Kannatanul avastati

nahamarrastus 3 x 4 cm, mis paraneb 1 nädalaga.

Kannatanu ütluste kohaselt kahel korral ta käis psühholoogi juures, ühel korral psühhiaatril ja

6 kuud pidi tarvitama ravimeid. Viimased asjaolud ei ole süüdistatava ega kaitsja poolt

vaidlustatud.

Seega, tekitati kannatanule tervisekahjustuse ( nahamarrastus), samuti rünnati kannatanu

vaimset tervist ( ehk muu isikuõigust), ähvardades tapmise või tervisekahjustusega. Teo

toimepanija ehk kahju tekitaja on süüdistatav. Süüdistatava teo ja tekkinud kahju vahel on

põhjuslik seos.

Mittevaralise kahju hüvitamisele on võlaõigusseadusega seatud teatud tingimused.

§ 134. Mittevaralise kahju hüvitamise erisused

(2) Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise

kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks

maksta mõistlik rahasumma.

(5) Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning

kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.]

Riigikohtu lahend 3-1-1-57-10:

„26. Puutuvalt võimalikku kahjuhüvituse suurusesse märgib kriminaalkolleegium, et Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi korduvalt väljendatud seisukoha järgi puuduvad moraalse kahju suuruse

kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille

kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning

kohtupraktikast (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. veebruari 2001. a otsus nr 3-2-1-1-01 ja

25. mai 2005. a otsus nr 3-2-1-51-05)….“

Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla kahju saanud isiku väljamõistetava

kahjusumma suuruse võrra rikastumine. Mittevaralise kahju mõistlik hüvitis ei tohi väljuda

9 / 16

kahju hüvitamise üldpõhimõtetega määratletud piiridest, nimelt VÕS § 127 lg 1 - kahju

hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud.

VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja

hingelist valu ning kannatusi.

Seega, mittevaralise kahju hüvitamine omab eesmärki leevendada kahju saanud isiku valu ja

kannatuste mõju tema elujargule. Hüvitisel on seega kannatanu suhtes tema hingelist ja/või

füüsilist seisundit tasakaalustav tähendus, kahju tekitanud isiku suhtes on mittevaralise kahju

hüvitamise kohustusel ka preventiivne mõju ( kahjuhüvitise preventiivse mõju kohta vt

õigusajakirjandusest, Juridika 2008/2 lk 93-101, autor Karin Sein). Eelmainitud artiklis on kohtu

arvates autor põhjendatult osutab, et mittevaralisel kahjuhüvitisel puudub siiski karistuslik

tähendus.

Riigikohtu lahend 1-22-5835/33 käsitleb mttevaralise kahju hüvitamise teemat kokkuvõtlikult

järgmiselt.

Kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise

hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest

negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Arvestada tuleb

erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema

eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust endale

tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises. Näiteks tuleb

mittevaralise kahjuna hüvitada kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus,

väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus,

tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult

loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. (p 31)

Nõue, et mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja

olema sarnastel asjaoludel võrreldavad, ei tähenda seda, et varasem kohtupraktika seab

mittevaralise kahju hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja

asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad

käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike

muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud

hüvitiste suurused on küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega

arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. Seejuures tulevad konkreetses

kohtuasjas hüvitise määramisel võrdlusbaasina arvesse juhtumid, mis on mittevaralise kahju

hüvitist mõjutavate asjaolude poolest lahendatava kohtuasjaga olulisel määral sarnased.

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on n-ö võrreldavusargument seda kaalukam,

mida rohkem on kohtud varem sarnastel asjaoludel hüvitisi välja mõistnud ja mida ühtlasem ning

värskem on võrdluseks kasutatav kohtupraktika. Järeldused varasemas kohtupraktikas

väljamõistetud hüvitiste suuruse kohta peavad rajanema piisavalt esinduslikul kohtulahendite

valimil. Isegi kui mingit tüüpi juhtumite puhul on mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta

välja kujunenud ühtlane ja ajakohane praktika, võib kohus viimasest kõrvale kalduda, kui ta

esitab selleks konkreetse juhtumi faktoloogiast lähtuvad asjakohased ja veenvad põhjendused.

(p-d 32-35 ja 43)

VÕS § 134 lg 5 mõttes ei olnud süüdistatava poolt toime pandud isikuõiguse rikkumine raske

ega ulatuslik. Kannatanule olid öeldud üks või paar väljendit, et süüdistatav lööb kannatanu

maha, millele järgmes haamri kätte võtmine ja selle üles tõstmine nagu löögiks. Lisaks,

süüdistatav haaras kannatanu käest ühe käega kinni, põhjustades nahamarrastust 3 x 4 cm

suurusega, mis paraneb 1 nädalaga ( neditsiiniline dokument on kriminaalasja materjalides).

10 / 16

Kogu sündmus kestis 18 sekundit ja süüdistatav ise lõpetas oma tegevuse, visates haamri käest

ära. Rikkumine on ajas teostatud intensiivselt, kuid mõju kannatanule tervisele jäi pigem

kergeks. Ei ole tuvastatud, et rikkumine osutas kannatanule olulist mõju, tekitades masendust,

sügavat pikemalt kestvat hirmutunnet, rääkimata tervisekahjustusest tulenevaid kannatusi.

Käesoleval juhul ei saa rääkida hüvitist mõjuvatest faktilistest asjaoludest nagu „kehavigastusest

tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja

närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku

tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus“

(Riigikohtu lahend 1-22-5835/33 p 31). Iga kuritegu tekitab kannatanule stressi teatud määral,

samas ei saa öelda, et mis tahes isikuvastase kuriteo puhul on isikuõiguse rikkumine

automaatselt sedavõrd raske ja ulatuslik, et kahjuhüvitis oleks mõõdetav tuhandetes eurodes.

Kannatanu poolt palderjani tarvitamine, ühel korral psühhiaatri ja kahel korral psühholoogi

juures käimine osutab, et kannatanul võivad esineda kas psühhiaatrilised või psühholoogilised

häired või muu tervise või käitumisega seotud probleem. Samas ei ole andmeid, et sellised

häired, kui neid on, tekkisid süüdistatava teoga seoses. Samuti ei ole tuvastatud, et kannatanu

heaolu oleks pikemaajaliselt või püsivalt kahjustatud. Süüdistatava ajaliselt piiratud sõnaline

ärvardus ja süüdistatava tegu, käest haaramine ja haamriga löögiliigutuse tegemine, ei

põhjustanud samuti ajas püsivaid tagajärge, tervise halvenemist, elustiili või elustandardi

olulist muutmist.

VÕS § 134 lg 5 mõttes hindab kohus kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kannatada saanud

isikusse. Ei kohtueelsel ega kohtumenetluses väljendanud süüdistatav vabandust, kuigi sõnaselt

vastas, et kahetseb toime pandud tegu. Süüdistatav ise lõpetas oma kahju tekitava teo, viskas

käest haamri ära ja allus lõpuks vangla spetsialisti korraldusele lõpetada. Kohus näeb, et

süüdistatav ei soovinud konfliktiga jätkata. Tunnistajale ta ütles, et nüüd ilmselt jääb ilma tööta

( konflikti pärast), samas ei näe kohus tema suhtumises ühtki oma tegu taunitavat tooni.

2024. a on süüdistatava sissetulek peale mahaarvamisi kokku 348 eurot, maksekohuslaste

registri andmed. Keskmiseks päevasissetulekuks on maksuameti andmetel 0 eurot. Kahjuhüvitise

määramisel arvestab kohus selle preventiivset mõju süüdistatavale. Kuna kahjuhüvitis väljendub

rahalises summas, on loogiline, et arvesse tuleb ka süüdistatava reaalne sissetulek.

Kohtupraktikas on deliktiõiguse rikkumiste puhul määratavad hüvitised kergemate juhtumite

puhul algavad alates 100 eurost.

2023. aastal valminud kohtupraktika analüüs näitab suunda, et kergemate rikkumiste puhul on

kõiki asjaolusid arvestades võivad hüvitised olla vägagi erinevad.

https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/analyys/Mittevaraline_kahju_2020-2022.pdf

Näited, et oleks selge faktiliste asjaolude ja hüvitiste proportsioonid võrreldes käesoleva

kohtuasjaga:

Tsiviilasja nr 2-21-17481 asjaolude kohaselt esines hagejal liiklusõnnetuse tagajärjel

lühiajalisem teadvuskadu. Ta sai lülisamba nimmeosa ja vaagna murru, tal tekkis šokk ja hirm

liikluses osaleda. Samas leidis kohus, et hageja vigastused ja läbielamised ei ole muutnud

oluliselt tema elukorraldust ning kohus pole tuvastanud negatiivseid asjaolusid, mis tingiksid

keskmisest suurema hüvitise määramise. Hageja ei ole ka tõendanud, et õnnetus on jätnud olulisi

jälgi tema psüühikale. Seetõttu määras kohus õiglaseks hüvitiseks 200 eurot. Ka selles asjas

juhtis kostja mootorsõidukit alkoholijoobes.

Tsiviilasjas 2-20-7042 mõisteti kahjuhüvitisena 900 eurot olukorras, kui hagejal diagnoositi

liiklusõnnetuse tagajärjel rindkere põrutus, ta pidi tarvitama kangeid valuvaigisteid ja olema

mitmel korral valu tõttu töövõimetuslehel.

11 / 16

Kinnine tsiviilasi. Hagejal diagnoositi arvukad näo, kaelapiirkonna, vasaku õla ja vasaku

põlveliigese pehmete kudede vigastused, mis avaldasid hageja tervisele mõju ka vähemalt kuu

aega hiljem. Samuti on hagejal diagnoositud krooniline traumajärgne peavalu. Arvestades

kehavigastuste iseloomu, leidis ringkonnakohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.

Mitu tsiviilasja oli seotud näo piirkonda löögi tagajärjel tekkinud kehavigastustega. Tsiviilasja nr

2-18-5223 asjaolude kohaselt kaotas hageja löögi tagajärjel neli hammast, tal purunes lõualuu ja

tal oli peapõrutus. Hageja viibis haiglas, mitmete aastate jooksul tehtud raviprotseduurid on

olnud pikaajalised ja keerulised ning on põhjustanud hagejale olulisi ebamugavusi ja kannatusi.

Hüvitis on 1000 eurot. Tsiviilasjas nr 2-18-11127 luges kohus tuvastatuks, et kolme esihamba

väljalangemine põhjustas hagejale suurt valu, hammaste kaotuse tõttu oli häiritud tema toitumine

ja sotsiaalne suhtlus ning hammaste taastamisega kaasnes ebameeldivusi (valu, töölt

puudumine). Hageja kannatas enda seletuse kohaselt paar kuud valu ning tema elukvaliteet oli

tuntavalt häiritud, seejärel oli hageja võimeline tavapärase elukorralduse juurde naasma.

Eeltoodud asjaolusid ja varasemat kohtupraktikat arvesse võttes pidas kohus mõistlikuks

mittevaralise kahju hüvitiseks 300 eurot.

Kriminaalasjades mittevaralise kahju hüvitiste analüüs, koostatud 2020. a, puudutab 2018-2020

kohtuotsuseid. Sellest nähtub, et kergemate kehavigastuste puhul on mittevaralise kahjud

hüvitatakse mitme saja euro ringis ühele kannatanule, sõltuvalt asjaoludest. Mitmes asjas

väljamõistetud hüvitised kergemate kehavigastuste puhul piirduvad 50-100 euroga. Perioodil

01.06.2018–31.05.2020 rahuldas maakohus kannatanule osaliselt mittevaralise kahju nõude 1

kriminaalasjas, milles süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 120 lõike 1 järgi. Ähvardamise asjas

oli väljamõistetud mittevaralise kahjusumma 500 eurot. Nimelt, üldmenetluse kriminaalasja 1-

18-8872 asjaolude kohaselt pani süüdistatav õhupüstoli esmalt kannatanule otsmiku vastu ja

seejärel suunas selle kannatanu põlve suunas ning lausus: „kas sa tahad kogu elu longata“.

Seejärel nõudis süüdistatav kannatanult kuldketi üleandmist ja kui kannatanu sellest keeldus,

haaras ta noa ja lähenes kannatanule, kuid kannatanu põgenes. Kohus leidis, et kannatanu

ütlustega on tõendatud, et ta tundis reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast ning tunneb seda

jätkuvalt, arvestades süüdistatava soovi kannatanus hirmutunnet esile kutsuda. Nimelt süütas

süüdistatav ka kannatanu korteri.

Kohus on uurinud esimese astme kohtute värskemat kohtupraktikat 2024-2025 tehtud

lahenditest.

Kohus tutvunud ja analüüsinud sarnast kohtupraktikat tsiviilasjade deliktiõiguse valdkonnast,

samuti kehslise väärkohtlemise ja ähvardamise kriminaalvaldkonna praktikat. All on viidet

analüüsimise järgselt koostatud tabelile:

Moraalse kahju

tabel.docx

Mõned näited.

Nimelt tsiviilasjas 2-23-3153 ( 21.02.2024 lahend) mittevaralise kahjuhüvitis on määratud

summas 100 eurot selle eest, et üks kinnipeetav väänas teise kinnipeetava kätt kipsis, tekitades

füüsilist valu. Kohus osutas ka sellele, et kuba kriminaalkaristuse mõistmine peaks juba omama

kostjale preventiivset mõju. Samuti kostja teo lühiajaline mõju hagejale õigustab hüvotise

määramist pigem hüvitise skaala miinimumi lähedases summas.

12 / 16

Kriminaalasjas 1-24-5754 ( 05.02.2025 lahend) määäras kohus mittevaralise kahju hüvitisena

300 eurot selle eest, et kinnipeetav ründas vanglas kaaskinnipeetavat, lüües kannatanut korduvalt

kätega keha piirkonda. Kui kannatanu maha kukkus, jätkas peksmist rusikate, põlve ja jalgadega

pea ja ülakeha piirkonda (nina piirkonnas suured sinised verevalumid, ninaverejooks, silmade

ümbruses punetavad verevalumid ja veritsevad 2 cm suurused löögihaavad, paistes ja sinised

huuled, parema kõrva taga ja pea ümber verevalumid, mõlema küünarvarre piirkonnas punased

laigud. Kohus arvestas, et kannatused on mõõdukad, sest kannatanu ei vajanud pikaajalist ega

spetsiifilist ravi ja abi, piirduti plaastri paigaldamisega ja jääkoti kasutamisega.

Kriminaalasjas 1-25-5047 ( 18.03.2026 lahend) määrati mittevaralise kahju hüvitise summaks

200 eurot. Tegemist on ähvardamise episoodiga, seisnes selle, et süüdistatav helistas ning

ähvardas metsa viia ja kurikaga lüüa, ähvardas maja põlema panna. Sama õhtu läks elukohta,

trampis vastu maja välisust ja nõudis, et kannatanu tuleks välja. Kannatanu tundis hirmu enda elu

ja tervise pärast. Järgmine päev ähvardas telefonis suhtlusrakenduses veel, läks hiljem kannatanu

viibimiskohta ja võttis sõneluse käigus välja noa.

Kohtuasjas 1-24-1953 piirdus kohus 100 eurose mittevaralise kahju hüvitise määramisega.

Süüdistatav lõi ühel korral kannatanut rusikaga näo piirkonda, seejärel haaras jopest tõmbas

pikali, lõi kahel korral jalaga vastu kannatanu nina, kahel korral rusikaga vastu pead oimu

piirkonda - millega tekitas kannatanule füüsilist valu, ninaverejooksu, punetuse vasaku oimu

piirkonda, ülemise huule turse ja vigastused selle sisepinnal ning kahe esihamba

kahjustuse. Kohus: tegemist ei olnud üksiku löögiga, kannatanu sai füüsiliselt viga, samas

töövõimetulehte ei võetud, harilik töörühm jätkus. Väide, et silmad läksid siniseks ja olid rängad

pea- lihas ja luuvalud on tõendamata.

Analüüsid ja värskem kohtupraktika näitavad, et kergematest tervisekahjustusestvõi kergematest

deliktiõiguse rikkumistest tulenevad nõuded mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldatakse

jätkuvalt tagasihoidlikutes summades. Hüvitise summa suureneb, kui tervisekahjustused ja

rikkumisele kaasnevad muud asjaolud osutavad sellele, et kannatanule tuleb valu ja kannatusi

hüvitada tõsisemalt. Väljamõistetud summad suurenevad reeglina vastavalt tervisekahjustuste

raskustele ja rikkumiste ulatuslikkusele. Hüvitise preventiivset mõju hinnates juhib

kohtupraktika tähelepanu asjaolule, et kriminaalkaristuse mõistmine juba iseenesest peaks

osutama teo toimepanijale piisavat mõju.

Kohus leiab,et lisaks süüdistatava süüditunnistamisele ( ja karistamisele) leevendab kannatanu

väheulatusliku rikkumisega tekitatud valu ja kannatust hüvitis summas 100 eurot. Kohus hindab

isikuõiguse rikkumist kergemaks ja 100-eurone hüvitis vastab rikkumise raskusele ja ulatusele,

samas olles vastavuses kohtupraktikaga.

Tsiviilhagi summas 2000 eurot kuulub rahuldamisele osaliselt, summas 100 eurot.

Kohus ei leia, et elukallidus oleks käesolevas juhtumis otsustava tähendusega kahjuhüvitise

suuruse määramisel. Kohus leiab, et kannatanule tekitatud valu ja kannatused olid aktuaalsed

vahetult peale kuriteo toimepanemist ja mõistliku aja möödumisel peale seda. Kohtu arvates

väheneb teoga põhjustatud valu ja kannatus ajaga progressiivselt. Kergema rikkkumise puhul

vähenebki valu ja kannatus kiiremini. Rikkumine oli toime pandud 22.05.2025, 10 kuud tagasi.

Selles valguses ei ole käesoleva ajastu elu kallinemine kaalukas argument suurema hüvitise

määramiseks.

KARISTUS

13 / 16

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt

või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab

vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist

põhistama.

Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel.

Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse

süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule

karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev.

Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud,

mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü

suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja

tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada

koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema

käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-18-

2232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-

1-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus as (jas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus

asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“

Kohus ei ole seotud kaitsja ega prokuröri karistustaotlustega ja lahendab karistuse küsimuse

seaduse alusel ning oma siseveendumusel (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-99-13).

Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja kahetsus. Kohus leiab, et kuigi

süüdistatav püüdis kohtuistungil oma teo tähendust pisendada ( tema sõnul puudus nn otsene

vägivald), saai ta täielikul määral oma teo ebaõigusest ja sõnaliselt väljendas kohtuistungil

selget kahetsust.

Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

Kohus leiab, et süü suurus on alla keskmise, pigem raskeima saanktsiooni alammäärale

lähedane. Tegemist on üheepisoodilise teoga. Tegu vastab kahele kuriteokoosseisule –

ähvardamisele ja kehalisele väärkohtlemisele. KarS § 121 lg 2 järgi kvalifitseeritavas teos on

üks kvalifikatsiooni andev tunnus – korduvus. Ähvardamisel kasutas süüdistatav eset – tõstes

haamri üles. Kehalises väärkohtlemises ei kasutanud süüdistatav tervisekahjustuse tekitamiseks

eset, mis saaks suurendada negatiivseid tagajärge. Samas tegi ta haamriga löögiliigutuse, mis

tervisekahjustust ei põhjustanud. Tegu on ajalises mõttes lühiajaline ja kestis 18 sekundit.

Ähvardus on väljendatud ühe lausega ja kinnitatud ka teoga – süüdistatav võttis kätte haamri ja

tõstis selle üles nagu sooviks lüüa. Kehaline väärkohtlemine seisnes käest haaramises, mille

tagajärjel tekkis kannatanu õlavarrele nahamarrastus 3 X 4 cm ja löögiliigutuse tegemises, mis

ei tabanud kannatanut. Kannatanule tekitatud tervisekahjustus on kergemat laadi, üks

nahamarrastus, mis paraneb 1 nädalaga. Kuriteo tagajärg ei ole märkimisväärne. Kuritegu ei

14 / 16

kutsunud esile kannatanu terviseseisundi pikemat halvenemist ega muid koosseisuväliseid

negatiivseid tagajärge. Samas arvestab kohus, et ähvardamine on toime pandud otsese

tahtlusega.

Kohus arvestab süüdistatava isikut. Käesoleva ajal kannatab ta järjekordset vanglakaristust.

Varasemalt on korduvalt kohtulikult karistatud. Vanglas on ta hõivatud tööga ja kuritegu oli

toime pandud töö ajal. Seoses kuriteoga oli ta töölt kõrvaldatud. Töö oli süüdistatavale oluline ja

ta hindas seda – teo järgselt väljendas ta kahetsust selles mõttes, et teo pärast kaotab tööd. See

näitab, et süüdistatava impulsiivne käitumine on oluline riskifaktor. Varasemalt oli ta

karistatud raske isikuvastase kuriteo eest ( tapmine). Süüdistatav oli vabastatud enne tähtaega

Viru maakohtu 26.08.2022 kohtumäärusega ja talle määratud katseaja pikkus kuni 09.05.2024.

Pärast vabanemist ei ole isik isikuvastaseid kuritegusid toime pannud vabaduses. Samas

karistusregistri andmete alusel on tuvastatav, et isiku probleemiks on alkoholi ja joobes sõitmine-

isik tunnistati kahel korras süüdi KarS § 424 lg 2 järgi katseajal toime pandud uue kuriteo eest

ja mõisteti reaalne vangistus, milles ta viibis käesoleva kohtuasja kuriteo toimepanemise ajal.

Vangistuse ajal on isik 2024. ja 2025. aastal kolmel korral karistatud distsiplinaarkorras, mis

jällegi osutab isiku probleemile hoida oma käitumist kontrolli all.

Rahalise karistuse mõistmine ei ole kohtu arvates põhjendatud. Isik viibib vangistuses. Ta ei ole

alati tööga hõivatud. Samuti on isiku sissetulekud vägagi tagasihoidlikud, vahepeal võivad olla

olematud. Karistuse eesmärkide saavutamise seisukohalt oleks rahalise karistuse kohaldamine

väheotstarbekas. Seda esiteks praktilistel kaalutlustel – isikul ei ole sissetulekuid rahalise

karistuse täitmiseks. Ja teiseks, ei oleks rahaline karistus isikule mõjuv karistusmeede, sest

isikut ei mõjutanud ka reaalsed vangistused. Ta jätkas kuriteo toimepanemisega isegi vangla

režiimis.

KarS § 120 näeb ette kas rahalise karistuse või vangistuse kuni 1 aastani. Keskmine

sanktsioon - 6 kuud vangistust.

KarS § 121 lg 2 näeb karistuserna ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastani.

Keskmine sanktsioon - 2 ja pool aastat vangistust.

Arvestades süü suurust ( alla keskmise, pigem alammäärale lähedane), süüdistatava isikut

( varasemalt korduvalt karistatud, muuhulgas raske isikuvastase kuriteo eest 2014. aastal),

kergendavat asjaolu kahetsust, karistuse eesmärke, et isik ei paneks toime uusi kuritegusid ja ka

õiguskord oleks kaitstud, on põhjendatud mõista süüdistatavale KarS § 63 lg 1 kohaldamisega

ühe teo eest raskeima sanktsiooni alusel vangistus 2 kuud.

KrMS § 238 alusel tuleb mõistetud karistust vähendada ühe kolmandikku ehk 20 päeva võrra,

mõistes karistuseks 1 kuu 10 päeva vangistus.

Kuna uus kuritegu on toime pandud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise ajal,

kuulub kohaldamisele KarS § 65 lg 2, isikule tuleb moodutada liitkaristus kohtuotsuste kogumi

eest.

KarS § 65 lg 2 alusel tuleb suurendada Veiko Lõometsale mõistetavat karistust, s.o 1 (üks) kuu

(kümme) päeva vangistust, Viru Maakohtu 18.01.2024 otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata

osa võrra, mis on 09.03.2026 seisuga 1 (üks) aasta 1 (üks) kuu ja 29 (kakskümmend üheksa)

päeva vangistust, ning mõista Veiko Lõometsale liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 (üks)

aasta 3 (kolm) kuud ja 9 (üheksa) päeva vangistust.

15 / 16

Karistuse kandmise alguseks tuleb lugeda 09.03.2026.

MENETLUSKULUD

Isiku süüdimõistmisega kaasneb süüdimõistetul kohustus kanda menetluskulusid KrMS § 180 lg

1 alusel.

KrMS § 175 lg 1 p alusel on menetluskuluks määratud kaitsja tasu.

Samuti tuleb välja mõista isikult sundraha, vastavalt teo raskuse astmele.

Kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest on V. Lõometsal tekkinud menetluskulud 104,16

eurot. Kohtumenetluses tekkinud kulu kaitsjatasu 269,08 eurot.

Kohus leiab, et osa menetluskuludest on põhjendatud jätta riigi kanda ( 104, 16 eurot

kohtueelsel uurimisel tekkinud kaitsjatasu), arvestades isiku resotsialiseerimise väljavaateid ja

majanduslikku seisundit, samuti vähendades isikult välja mõistetava sundraha, kuni 800 euro

suuruseni. Süüdistatavale on mõistetud vangistus, kanda on üle aasta, enne vangistust 2024

aastal puudus isikul piisav sissetulek, ka vangistuse ajal on sissetulekute saamine ei taga piisavat

rahalist ressurssi. Oluline ka see, et peale vangistust saaks isik resotsialiseeruda. Rahalised

võlgnevused reeglina takistavad resotsialiseerimist. Mistõttu peab kohus põhjendatuks viia

menetluskulude summa tasemele, mis oleks isikule majanduslikule seisundile proportsionaalne.

Kokku kuulub V. Lõometsalt menetluskuludena väljamõistmisele seega 1069,08 eurot, mis

kuulub KrMS § 180 lg 3 alusel tasumisele ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Inna Kirsipuu

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/

16 / 16