2-25-18156/7 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija

Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.04.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-18156

Kohtuasi

B2 Impact OÜ hagi H.H vastu 1383,33 euro, intressi ja

viivise saamiseks

Kaebus ja vaidlustatud

kohtulahend

B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu

05.03.2026 otsuse peale

Hind

1794,86 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Pille Martin

Vastustaja H.H (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta B2 Impact OÜ 30.03.2026 apellatsioonkaebus menetlusse.

2. Rahuldada B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 05.03.2026 kohtuotsus ja saata asi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-25-18156

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 28.10.2025 Harju Maakohtule H.H (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1383,33 eurot, intressi 181,4 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 89,73 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhivõla

tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise.

Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude

hüvitiselt viivist. Harju Maakohus edastas 01.12.2025 määrusega hagi kohtualluvuse järgi

lahendamiseks Pärnu Maakohtule.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS (krediidiandja) 27.10.2024 tähtajatu

arvelduskrediidi lepingu nr 40351974751 krediidilimiidiga 2600 eurot, esialgse

intressimääraga 40,6% päevas ja sama suure viivisemääraga, krediidikulukuse määraga 49,9%

aastas (krediidi kogukulu 3445,14 eurot). Kostja võttis 27.10.2024 kasutusse 1000 eurot ja

05.11.2024 400 eurot ning kohustus lepingu põhitingimuste kohaselt tasuma iga kuu 15.

kuupäevaks vähemalt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud

krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, ning kasutusele võetud krediidilt arvestatud intressi ja

kuutasu. Seega oli kostja arve 0,11% päevaintressist (0,11% saadud krediidist 2600 = 2,86

eurot päevas; 2,86 × kuu päevade arv) ja 1/60 laenusummast (2600/60= 43,33 eurot). Kostja

tegi 20.11.2024 tagasimakse 16,67 eurot, mille krediidiandja arvestas põhiosa katteks. Kuna

kostja ei teinud tagasimakseid, andis krediidiandja 04.03.2025 kostjale täiendava

kahenädalase tähtaja (kuni 18.03.2025) kohutuse täitmiseks ja teatas, et loeb lepingu tähtaja

edutu möödumise korral ülesöelduks. Kostja ei täitnud oma kohustusi täiendava tähtaja

jooksul ja leping lõppes alates 19.03.2025. Kostja oli lepingu ülesütlemise ajal võlgnevuses

vähemalt kolme järjestikuse maksega: 15.12.2024, 15.01.2025 ja 15.02.2025.

Krediidiandja loovutas nõude hagejale ja hageja teatas 01.04.2025 kostjale saadetud

nõudekirjas mh nõude loovutamisest. Samuti saatis hageja kostjale 10.04.2025 pretensiooni ja

28.04.2025 hagihoiatuse.

Krediidiandja täitis seadusest tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kontrollis

piisavalt kostja krediidivõimet. Kostja ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud.

1.2. Hageja nõuab kostjalt tagastamata krediidi põhiosa 1383,33 eurot (1400–16,67)

väljamõistmist. Lisaks tuleb kostjal tasuda kuni lepingu ülesütlemiseni (18.03.2025) intressi

40,6% aastas (kokku 181,4 eurot) ja alates lepingu ülesütlemisest (19.03.2025) VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras viivist (hagi esitamise aja seisuga on sissenõutavaks

muutunud viivis 140,4 eurot).

1.3. Hageja ei esitanud ümberarvutust juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et

krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kostja vastuväited

2. Kostja ei esitanud hagile vastust.

2

2-25-18156

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus jättis 05.03.2026 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

krediidiandja ja kostja sõlmisid 27.10.2024 tähtajatu arvelduskrediidilepingu nr

40351974751 krediidilimiidiga 2600 eurot;

-

kostja sai kokku krediiti 1400 eurot ning tegi põhiosa katteks tagasimakse 16,67 eurot;

-

krediidiandja loovutas kostja vastu tekkinud nõude hagejale; hageja teavitas

01.04.2025 kostjat loovutuslepingu sõlmimisest ja nõude omandamisest.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest krediidiandja

rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 4034 lg-te 1–3 tähenduses ning hageja ei

esitanud VÕS § 4034 lg 7 kohaseid ümberarvutusi ega tõendanud, et VÕS § 416 lg-s 1

sätestatud lepingu ülesütlemise eeldused olid täidetud ka vastava ümberarvutuse korral.

Krediidiandja loovutas nõude kehtivalt hagejale.

Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Krediidiandja tugines kostja andmetele oma sissetuleku ja

väljaminekute kohta ning andmetele, mis nähtusid MTA-st, ja vastustest päringutele taust.ee-

st ja creditinfo.ee-st, ning lähtus sellest, et kostja regulaarne sissetulek on 646,19 eurot,

finantskohustused 100 eurot ja majapidamiskulud 300 eurot. Seega kontrollis krediidiandja

kostja esitatud teavet avalike andmebaaside põhjal, mis ei ole piisav, sest need andmebaasid ei

võimalda hinnata kostja kohustusi. Krediidiandja ei küsinud kostjalt pangakonto väljavõtet.

Kohtupraktika kohaselt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija

esitatud andmete pinnalt. Mh peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama,

et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023,

2-21-13098/50, p 18).

Hoolimata sellest, et maakohus selgitas hagejale 20.11.2024 seda, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleb teha nõude ümberarvutus ning tagasimaksed

uuesti määrata, ning tegi 20.02.2026 hagejale ettepaneku täpsustada kostja tehtud tagasimakse

suurust ning korrigeerida oma nõuet vastavalt ümberarvutusele, ei esitanud hageja

ümberarvutusi. Samuti ei tõendanud hageja, et krediidiandjal oli ka ümberarvutuse kohaselt

õigus öelda leping VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 järgi üles. Hageja ei tõendanud ega kinnitanud ka

seda, millise summa tasus kostja tegelikult 20.11.2024 tagasi.

3.3. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega rahuldada hagi vähemalt põhinõude ja viivise osas, või saata asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

3

2-25-18156

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt järeldas maakohus vääralt, et krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

4.2. Ka juhul, kui krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal

VÕS § 4034 lg 7 järgi tasuda põhinõue ja viivisenõue. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas

see, kui kohus annab kostjale tasuta rahalise hüve ning karistab krediidiandjat

ebaproportsionaalselt. Kostja ei peaks alusetult rikastuma.

4.3. Maakohus nõudis hagejalt põhjendamatult tagasimaksete uuesti määramist ja alternatiivse

arvutuse esitamist.

Maakohus jättis arvestamata, et kostja rikkus lepingut ja krediidiandja ütles kehtivalt lepingu

üles. Maakohtu järeldus lepingu ülesütlemise eelduste kohta on arusaamatu ja vastuolus

seaduse ning asjas esitatud tõenditega. Maakohus ei ole ühtegi tõendit hinnanud.

Krediidiandjal ei olnud õigust ega kohustust teha ümberarvutust pärast lepingu ülesütlemist.

Tagasimaksete uuesti määramine saab kõne alla tulla üksnes kehtiva lepingu täitmise

kontekstis, mitte olukorras, kus lepinguline suhe on ülesütlemisega lõppenud ning kogu võlg

on muutunud sissenõutavaks. Kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, on kohtul võimalik hinnata nõude suurust VÕS § 4034

lg 7 alusel, st kohaldada seadusjärgset intressimäära ning välistada muud tasud. Selline

õiguslik tagajärg mõjutab nõude suurust, kuid ei sea kahtluse alla lepingu ülesütlemise

kehtivust. Ainuüksi alternatiivse arvestuse esitamata jätmine ei saa kaasa tuua hagi

rahuldamata jätmist ebaselguse tõttu olukorras, kus esitatud nõue on selgelt määratletud ning

põhineb kehtivalt ja õiguspäraselt üles öeldud lepingul.

4.4. Maakohus eksis menetlusõiguse normide vastu. Maakohus rikkus põhjendamiskohustust,

sest ei analüüsinud otsuses põhinõuet, ei eristanud nõude komponente ega põhjendanud

järeldusi piisavalt. Maakohus jättis hindamata krediidilepingu, makseandmed ja lepingu

ülesütlemist puudutavad asjaolud ning maakohtu järeldused ei ole kooskõlas hageja esitatud

tõenditega. Maakohus ei hinnanud tõendeid kogumis ega arvestanud asjaolu, et kostja sai

krediiti, mida ta ei ole tagastanud. Seejuures ei ole kostja esitanud ühtegi vastuväidet.

Maakohus jaotas vääralt tõendamiskoormise ning jättis arvestamata, et kostja ei ole nõudele

vastuväiteid esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta TsMS § 638 lg 1 alusel menetlusse ja

kohtuasi lahendada ringkonnakohtus TsMS § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal,

sest maakohus rikkus vaidlust lahendades oluliselt otsuse põhjendamise kohustust TsMS §

656 lg 1 p 5 tähenduses viisil, mis toob selgelt kaasa otsuse tühistamise

apellatsioonimenetluses ja asja saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus

rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

6. Ringkonnakohtu hinnangul kontrollis maakohus õigesti seda, kas krediidiandja järgis

vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 4034 lg-te 1–3 tähenduses, ning selles osas ei

anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada. Samas ei ole maakohus

kontrollinud, kas krediidi kulukuse määr oli seadusega kooskõlas. Samuti ei ole maakohus

kontrollinud, kas krediidiandja ütles lepingu kehtivalt üles. Seetõttu on maakohtu otsus

4

2-25-18156

olulises osas põhjendamata ning ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

7. Riigikohtu praktika järgi peab kohus kontrollima nõude aluseks oleva tehingu tühisuse

aluseid sõltumata sellest, kas pool sellele tugineb või mitte. Seega peab kohus

tarbijakrediidilepingu puhul kontrollima, kas tarbijakrediidileping on krediidikulukuse

lubatava määra ületamise tõttu VÕS § 4062 lg 1 alusel tervikuna või vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tõttu VÕS § 4034 lg 7 järgi osaliselt tühine ka siis, kui tarbija

ei esita sellekohaseid vastuväiteid. Seejuures peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust

tulenevate nõuete maksma panekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev

krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Krediidi

kulukuse määra kontrollimiseks vajalike andmete esitamata jätmise korral saab kohus hagi

rahuldada VÕS § 4062 lg 3 järgi maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi

sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvestatud seadusjärgse intressi ulatuses.

Sama kehtib VÕS § 4062 lg 3 järgi siis, kui leping osutub krediidi kulukuse määra ületamise

tõttu tühiseks, st tarbija peab maksma saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi

tühise lepingu järgi tervikuna tagasi maksma, ning tasuma krediidi kasutamise aja eest

seadusjärgses määras intressi. Lisaks peab krediidiandja oma nõude eeldusena tõendama ka

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist VÕS § 4034 tähenduses, kui ta nõuab tarbijalt

seadusjärgsest intressimäärast kõrgema määraga intressi või muid kulusid, mis ei ole tarbijale

antud laenusumma. Kui krediidiandja ei suuda vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise kohustuse täitmist tõendada, tuleb hagi jätta vastavalt asjaoludele kas täielikult või

osaliselt rahuldamata. Sellises olukorras tuleb krediidiandjal esitada kohtu nõudmisel oma

sissenõutavaks muutunud nõude terviklik arvestus, milles oleks arvestatud intressimäära ja

muude kulude vähenemisega, et kohus saaks hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma

tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole juhul, kui

algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud (põhinõue on kogu

ulatuses muutunud sissenõutavaks). Seejuures tuleb silmas pidada, et kui tarbija on tühise

intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks

laenusumma tagasimaksmiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 13–25).

Siinses asjas ei kontrollinud maakohus, kas krediidi kulukuse määr oli lubatava suurusega.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seda teha, et selgitada välja, kas leping kehtib või

on VÕS § 4062 lg 1 järgi tühine ja kohalduvad VÕS § 4062 lg-s 3 sätestatud tagajärjed, mis

mõjutavad nii põhinõude sissenõutavaks muutumise aega kui ka intressimäära suurust.

Samas kontrollis maakohus asjakohaselt, kas krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ning ei ole selles osas eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud

menetlusõiguse norme, kui leidis, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

8. Kui leping ei ole krediidi kulukuse määra arvestades tühine, kuid krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuli maakohtul välja selgitada kas ja millises ulatuses

on krediidiandja nõuded VÕS § 4034 lg 7 esimese ja teise lause järgi lubatavad ning millises

ulatuses on hageja põhi- ja vähendatud intressinõue muutunud sissenõutavaks. Selles osas on

maakohus eksinud VÕS § 4034 lg 7 kohaldamisel ning jätnud vaidluse lahendamiseks tähtsad

asjaolud välja selgitamata ja tuvastamata ning asjas esitatud tõendid hindamata.

8.1. Ringkonnakohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on

leping tühine osas, milles see näeb ette VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast suurema

intressimäära ning muude tasude maksmise kohustuse. Ülejäänud osas ei mõjuta

5

2-25-18156

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine lepingu kehtivust. Seega tuleb kohtul

krediidiandja nõude rahuldamise üle otsustades selgitada välja, millises ulatuses ja millal on

krediidiandja põhinõue vastavalt kehtivale lepingule sissenõutavaks muutunud ning kui suur

on saadud krediidilt VÕS §-s 94 sätestatud määra järgi arvutatud intress raha kasutamise eest.

8.2. Kuigi maakohtul on õigus küsida selleks hagejalt (krediidiandjalt) vastava ümberarvutuse

tegemist ja hageja peab menetlusõigusi heauskselt kasutades kohtule oma arvutused

avaldama, ei välista sellise ümberarvutuse esitamata jätmine hagi rahuldamist seaduse järgi

põhjendatud osas.

Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi peab krediidiandja

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema. Sarnaselt peab krediidiandja tagasimaksed ümber arvutama ja

tarbijale teatavaks tegema VÕS § 4062 lg 3 viimase lause järgi juhul, kui krediidikulukuse

määr on lubamatult suur, samuti VÕS § 408 lg 5 viimase lause järgi siis, kui lepingus

puuduvad seaduse järgi nõutavad andmed. Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (152 SE, lk 27–29) seletuskirja kohaselt on eelnev

vajalik, et tagada tarbija informeeritus tagasimaksete suurusest muutunud intressimäära

tingimustes, st tegemist on krediidiandja teavitamiskohustusega, mis on sätestatud VÕS §

4062 lg 3 viimase lause ning VÕS § 408 lg-te 4 ja 5 eeskujul. Võlaõigusseaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (761 SE, lk 45) seletuskirja järgi sätestati ka 01.7.2010

jõustunud VÕS § 408 redaktsioonis krediidiandja teavitamiskohustus ning selle rikkumise

puhuks nähti ette sanktsioon tarbijakaitseameti võimaliku sekkumise näol (varem kehtinud

tarbijakaitseseaduse § 411, mis on tänaseks kaotanud kehtivuse). Muud õiguslikku tähendust

ei ole seadusandja krediidiandja teavitamiskohustusele ja selle rikkumisele andnud. Seega

tuleneb viidatud sätetest krediidiandjale üksnes teavitamiskohustus ning selle rikkumine ei saa

mõjutada krediidiandja nõuete sissenõutavaks muutumist ega sellest tulenevalt nõuete

rahuldamist.

8.3. Juhul, kui krediidiandja ei esita kohtule (ja tarbijale) VÕS § 4034 lg 7 kohast

ümberarvutust, tuleb kohtul asjas esile toodud ja tõendatud asjaolude alusel ise hinnata, kas ja

millises ulatuses saab hageja nõude VÕS § 4034 lg 7 esimeses ja teises lause sätestatut

arvestades poolte lepingu alusel rahuldada, arvestades vastavalt kõik tarbija tehtud maksed

põhinõude katteks. Samu asjaolusid arvesse võttes tuleb kohtul hinnata ka seda, kas

krediidiandjal oli õigus öelda tarbijaga sõlmitud krediidileping VÕS § 416 alusel

erakorraliselt üles, st tuvastada, kas tarbija oli ülesütlemisavalduse esitamise aja seisuga

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva VÕS § 4034 lg 7 alusel

arvutatud vähendatud tagasimaksega.

Kui hageja on toonud hagis esile ja tõendanud asjaolud, millest saab järeldada, millal ja

millise suurusega põhiosa- ja vähendatud intressimakseid tuli lepingu alusel teha ja milliseid

makseid on tarbija teinud, tuleb kohtul hagi sissenõutavaks muutunud tasumata põhiosa

tagasimaksete ja seadusjärgse intressi osas rahuldada. Siinses asjas tähendab see seda, et

maakohtul tuleb kostja ja krediidiandja vahel sõlmitud krediidilepingu põhitingimuse

„Minimaalne igakuine kasutusse võetud krediidi tagasimakse, kui krediit on kasutusele

võetud (EUR)“ (dtl 85) alusel kindlaks teha, millal ning millise suurusega põhiosa- ja

vähendatud intressimakseid tuli kostjal selle lepingutingimuse kohaselt pärast krediidi

väljamakseid teha, ning milliseid makseid on kostja lepingu täitmiseks teinud, sh millise

suurusega maksetega oli hageja lepingu ülesütlemisavalduse tegemise seisuga viivituses, sh

kas selline viivitus andis alust leping erakorraliselt alates 19.03.2025 üles öelda.

6

2-25-18156

8.4. Eelnevat arvestades tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, millises

ulatuses on hageja põhi- ja intressinõue muutunud sissenõutavaks, sh kas krediidiandjal oli

õigus leping erakorraliselt üles öelda. Selleks, et kohus saaks lahendada vaidluse õigesti,

mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, tuleb hagejal esitada kohtule vastavad

andmed ja arvutused kohe hagiavalduses, mitte vaielda kohtu nõudmisele vastu.

9. Ülaltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saadab asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks

kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

7