3-26-894/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Mait Laaring

Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-894

Haldusasi

Q.K kaebus Tallinna Vangla 05.03.2026 vastusele kahju

hüvitamise taotlusele nr 1-9/1-26/40-2

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada Q.K kaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, §

204 lg 1).

Kaebaja peab saatma kinnituse menetlusdokumendi kättesaamise kohta kohtule viivitamata.

Kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal oma õigusi kuritarvitada, menetlust

venitada ega kohut eksitusse viia. Asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega

menetlemist pahatahtlikult takistavat (sh menetlusdokumentide vastuvõtmisega viivitavat) või

kirjalikus avalduses end sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise suhtes

lugupidamatult väljendanud menetlusosalist või esindajat võib kohus trahvida (HKMS § 28 lg

2).

Kontaktandmete muutumisel on kaebaja kohustatud kohtule viivitamata edastama oma uued

kontaktandmed (e-posti ning elukoha aadressi).

Avaldatavas kohtulahendis asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. Tallinna Vangla kinnipeetav Q.K (kaebaja) esitas 31.01.2026 (registreeritud vangla

dokumendiregistris 01.02.2026) Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude

summas 500 eurot seoses kinnipeetava kohustusega avada pärast ravimite manustamist

vanglaametnikule kontrollimiseks suu. Kaebaja suud valgustatakse kontrollimisel

taskulambiga. Suu on intiimne piirkond ja selle vaatlus võrdub isiku alasti läbiotsimisega. Suu

läbivaatusega alandatakse kaebaja inimväärikust, kahjustatakse tema tervist ja suurendatakse

tema ärevust. Kaebaja ei taha koos teiste kinnipeetavatega vangla hämaras aatriumis ravimeid

manustada ja mitme vanglaametniku juuresolekul suu taskulambiga valgustamist taluda.

3-26-894

2. Tallinna Vangla direktori 05.03.2026 vastusega nr 1-9/1-26/40-2 jäeti kaebaja kahju

hüvitamise nõue rahuldamata. Põhjendused:

2.1. Kahjunõude rahuldamise eelduseks on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt

mh vastustaja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus õigussuhtes. Tallinna Vangla kodukorra

punkti 19.7 kohaselt on kinnipeetav kohustatud ravimeid manustama vanglaametniku

juuresolekul ning alluma kontrolliks antud korraldustele, sealhulgas avama suu ja vajadusel

liigutama keelt. Kodukord ei sätesta konkreetset kontrollitehnikat ega ammendavat loetelu

kontrollivahenditest, vaid määratleb kontrolli eesmärgi - ametnikul peab olema võimalik

veenduda ravimi tegelikus manustamises. Sellest tulenevalt on ametnikul õigus nõuda

kinnipeetava enda sooritatavaid toiminguid ning kasutada mõistlikke abivahendeid, mis on

vajalikud nähtavuse ja kontrolli tõhususe tagamiseks. Selliseks abivahendiks võib olla ka

taskulamp, mida kasutatakse suuõõne nähtavuse parandamiseks, suunates valguse väljastpoolt

lühiajaliselt suuõõnde, et võimaldada ametnikul veenduda ravimi tegelikus manustamises.

Taskulampi ei asetata kinnipeetava suhu ega viida suuõõnde, vaid valgus suunatakse

lühiajaliselt väljastpoolt nähtavuse parandamiseks.

2.2. Ravimite väärkasutus vanglakeskkonnas kujutab endast riski nii kinnipeetava enda

tervisele kui ka teiste kinnipeetavate turvalisusele ning vangla sisekorrale. Vangla ülesanne ei

ole üksnes rikkumistele reageerimine, vaid ka riskide ennetamine ja vältimine, sealhulgas

olukordade ennetamine, kus ravimeid kogutakse, antakse edasi, vahetatakse või kasutatakse

muul viisil kui raviskeem ette näeb. Seetõttu on ravimi manustamise kontroll vajalik ja

põhjendatud ning selle eesmärk on veenduda ravimi tegelikus manustamises ja vältida

kontrolli manipuleerimist.

2.3. Tallinna Vangla viienda üksuse (kaebaja viibimiskoht) ravimite manustamise

kontrollimise praktika kohaselt peab kinnipeetav pärast ravimi manustamist näitama

ametnikule suud ning ametniku korralduse peale vajadusel liigutama keelt või tõmbama huuli

või põski eemale, et ametnikul oleks võimalik veenduda ravimi tegelikus manustamises.

Nähtavuse parandamiseks kasutatakse vajaduse korral taskulampi, millega valgustatakse

suuõõnt lühiajaliselt väljastpoolt. Kontroll kestab tavapäraselt mõne sekundi. Ravimite

manustamist kontrollitakse kõigi kinnipeetavate puhul ühtsetel alustel sõltumata sellest, kas

ravim on tabletina või vedelal kujul.

2.4. Pole põhjendatud ravimi manustamise kontrolli võrdlemine alasti läbiotsimisega. Kontroll

piirdub kinnipeetava suu lühiajalise visuaalse vaatlemisega ega hõlma kinnipeetava keha

paljastamist ega füüsilist läbiotsimist vangistusseaduse (VangS) § 68 mõttes.

2.5. Ei ole tuvastatud, et ravimi manustamise kontrollil oleks kasutatud jõudu, sekkutud

kaebaja suuõõnde füüsiliselt või rakendatud alandavaid võtteid. Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktika kohaselt ei ole vanglas kontrollitoimingute läbiviimine iseenesest keelatud, kuna

kinnipidamisasutustes on julgeoleku ja korra tagamiseks lubatavad meetmed, mis paratamatult

piiravad kinnipeetava privaatsust. Kontroll võib muutuda alandavaks üksnes juhul, kui seda

tehakse alandaval viisil või ilma põhjenduseta. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei ole.

2.6. Kaebaja ei ole esitanud objektiivseid meditsiinilisi andmeid, et ravimi manustamise

kontroll, sh taskulambi kasutamine nähtavuse parandamiseks, oleks põhjustanud talle

tervisekahjustuse või terviseseisundi tõttu vastunäidustatud. Samuti ei ole tuvastatav põhjuslik

seos kaebaja tervisekaebuste ja vangla tegevuse vahel.

2.7. Ravimi manustamise kontrolli eesmärk on üksnes kontrollida ravimi tegelikku

manustamist ning toiming ise ei eelda ega sisalda kaebaja diagnooside, raviskeemide või

muude terviseandmete avaldamist teistele kinnipeetavatele. Üksnes ravimi võtmise fakt

2(6)

3-26-894

kinnipidamiskeskkonnas vanglaametnike ja kaaskinnipeetavate juuresolekul ei ole käsitatav

terviseandmete avaldamisena sellisel määral, mis muudaks kontrolli õigusvastaseks ja rikuks

kaebaja privaatsust. Käesoleval juhul piirneb kontroll lühiajalise visuaalse vaatlemisega ning

ei too iseenesest kaasa kaebaja terviseandmete avaldamist kõrvalistele isikutele.

2.8. Ei ole tuvastatud kaebaja põhiõiguste sellise ulatusega riivet, mis ületaks kinnipidamisega

vältimatult kaasneva ebamugavuse taseme ja puuduvad RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohased

eeldused mittevaralise kahju hüvitamiseks.

3. Kaebaja esitas 23.03.2026 (registreeritud kohtu dokumendiregistris 26.03.2026) Tallinna

Halduskohtule kaebuse vastustaja tegevusega tekitatud mittevaralise kahju summas 500 eurot

hüvitamiseks. Põhjendused:

3.1. Ravimite manustamise kontrollimisel Tallinna Vanglas kasutavad vanglaametnikud

kaebaja ja teiste kinnipeetavate suu kontrollimisel juba teist kuud taskulampe. Kaebaja puhul

valgustatakse suud 3 korda päevas. Kaebajale antakse tablett hämaras aatriumis, tema vastas

seisab kolm vanglaametnikku ja kõrval teine kinnipeetav. Sellega rikutakse kaebaja

terviseandmete konfidentsiaalsust.

3.2. Kaebajal on vasakus silmas kae ja ere valgus paneb pisarad silmast voolama. Kaebajal on

proteesid ja ta ei soovi, et tema suu sisemust valgustatakse. Aatrium on tolmune, suu avamisel

sattub tolm kaebajale suhu. Kaebaja on tolmu suhtes allergiline ning aevastab ja nina on tolmu

tõttu vesine.

3.3. Lisameetmed kontrollimiseks olgu neile, kes ravimeid ei manusta, ravimeid koguvad ja

nendega äritsevad. Need isikud on vanglateenistusele teada. Kaebaja on 67-aastane ja ravimid

on talle arsti poolt määratud ning haiguste tõttu vajalikud. Kaebajale ei ole määratud

psühhotroopseid ravimeid.

3.4. Vastustaja eelkirjeldatud õigusvastase tegevuse ja kaebajale tekkinud mittevaralise kahju

vahel on põhjuslik seos. Vangla tegevusega on alandatud kaebaja väärikust, kahjustatud tema

tervist, suurenenud on kaebaja ärevus ja käte värisemine. 2026. a veebruaris ja märtsis on

kaebajal suurenenud valud südames.

3.5. Läbiotsimised vanglas saavad toimuda üksnes õigusaktidega paika pandud korras.

Igapäevased läbiotsimised ületavad väärkohtlemise keskmist taset. Euroopa Inimõiguste

Kohus on (22.10.2003 otsus asjas nr 24209194) leidnud, et inimese keha kujutab endast kõige

intiimsemat eraelu aspekti, millesse võib sekkuda üksnes õigusliku aluse olemasolul.

KOHTU SEISUKOHT

4. HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline. Tegemist on diskretsioonilise kaebuse tagastamise alusega, millele

tuginemiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja

kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 26.05.2022 määrus

haldusasjas nr 3-21-1411, p 12). Kohus leiab, et käesoleval juhul on mõlemad nimetatud

tingimused täidetud.

5. Kaebaja väidab, et talle on tekkinud mittevaraline kahju seoses tema suuõõne visuaalse

vaatlemisega ravimi manustamise kontrollil, sh eelkõige seoses sellega, et a) vanglaametnikud

kasutavad kontrolli teostamisel abivahendina taskulampi; b) kontrolli teostatakse ruumis, kus

samal ajal viibivad ka teised kinnipeetavad ja mitu vanglaametnikku ning c) kontrolli

teostamise ruum on tolmune.

3(6)

3-26-894

6. Kohus möönab, et isiku kehalist puutumatust (mis paigutub eelkõige põhiseaduse § 26

kaitsealasse) riivab iseenesest ka kohustus avada suu ja võimaldada suuõõne vaatlemist. Siiski

on kaebaja kirjeldatud asjaoludel tegemist väheintensiivse sekkumisega isiku kehalisse

puutumatusesse. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et ravimi manustamisel toimuv suuõõne

kontroll on lühiajaline (kestab mõne sekundi), on üksnes visuaalne, ega eelda füüsilist

kontakti kinnipeetava ja vanglaametniku vahel või kontrollivahendi viimist kinnipeetava

suuõõnde. Suuõõne vaatlus ei hõlma kinnipeetava keha paljastamist ega tema muul viisil

läbiotsimist. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et muudel ruumis viibivatel isikutel peale kontrolli

teostavate ametnike oleks võimalik kaebaja suuõõnt visuaalselt vaadelda. Kuna vangla on

suuõõne kontrollimise protseduuri oma 05.03.2026 vastuses kaebaja kahjunõudele juba

põhjalikult kirjeldanud (dtl 8-10), ei pea kohus vajalikus pöörduda kaebuse menetlusse

võtmise otsustamisel enam täiendavate selgituste saamiseks vangla poole.

7. Senises kohtupraktikas on leitud, et isiku suuõõne vaatlus ei ole intensiivne sekkumine

isiku kehalisse puutumatusse ning pärast ravimite manustamist võib vanglateenistuse ametnik

anda kinnipeetavale korralduse näidata oma suuõõnt. Kinnipeetava kohustus avada ametnikule

ravimi manustamise kontrollimiseks korralikult suu on vangla julgeoleku tagamise eesmärgil

tehtav toiming, mis on kinnipidamisega kaasnev paratamatu ebameeldivus ja mille talumine

on kinnipeetava kohustus (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 08.12.2016 otsus asjas nr 3-14-53011,

p 9 ja seal viidatud kohtupraktika; Tartu Halduskohtu 29.01.2026 määrus asjas nr 3-25-155, p

9.1).

8. Suuõõne kontrollimine ei ole kehalise puutumatuse riive intensiivsuselt võrreldav isiku

alasti läbiotsimise või tema muude kehaõõnsuste kontrollimisega. Riigikohus on läbiotsimise

kontekstis märkinud, et kõige vähem intensiivne on läbiotsimine läbi riiete kompamise teel ja

suuõõne kontrollimine (Riigikohtu halduskolleegiumi 18.05.2021 otsus nr 3-19-549/98, p 15;

19.06.2025 otsus nr 3-22-1384/55, p 23).

9. Kohtu hinnangul ei lisa riivele otsustavalt intensiivsust asjaolu, et kontrolli tõhususe

tagamiseks kasutavad vanglaametnikud taskulampi, millega suuõõnt (taskulampi suu

sisemusse asetamata) lühiajaliselt valgustatakse. On selge, et kontrollimine ei omaks mõtet,

kui suuõõs ei oleks ametnikule tegelikult nähtav. Ka hea üldvalgustusega ruumis ei pruugi

suuõõne tervikuna vaatlemine olla tagatud ilma suunatava lisavalguse olemasoluta.

10. Vanglaametnikul ei ole lubatud kontrolli teostamisel kaebajat pimestada. Kohtule ei nähtu

ka kaebaja väidetest, et teda oleks kontrolli teostamisel tahtlikult pimestatud. Isegi kui

ülemäärane valgus peaks sattuma lühiajaliselt kinnipeetavale silma, on tal võimalik kaitsta

oma silmi nende sulgemisega.

11. Kohtu hinnangul ei saa üksnes taskulambi kui abivahendi kasutamisest kaebaja suuõõne

kontrollimisel järeldada, et sellega oleks riivatud tema au või väärikust. Kohus märgib, et

Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

komitee (CPT) on nt 2023. aastal Horvaatiale saadetud raportis1 markeerinud vangla

töökorraldust, millega samuti kontrolliti inimese suuõõnt ravimi manustamise tuvastamiseks

ning kasutati selleks spaatlit. CPT ei osutanud, et suuõõne kontrollimine abivahendi

kasutamisega oleks inimväärikuse kontekstis probleemne. Siin erinevad CPT seisukohad

selgelt nt kinnipeetavate rutiinse alasti läbiotsimisega seoses väljendatud seisukohtadest.

12. Kokkuvõttes on kohus eeltoodut arvestades seisukohal, et kaebuses kirjeldatud suuõõne

visuaalne kontrollimine on väheintensiivne sekkumine kaebaja kehalise puutumatuse

1 Report to the Croatian Government on the visit to Croatia carried out by the European Committee for the

Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 19 to 29 September

2022, p 61. Leitav Internetis: https://rm.coe.int/1680ad6168

4(6)

3-26-894

õigusesse ning pole alust järeldada, et sellega oleks riivatud tema au ja väärikust. Seetõttu pole

ka alust arvata, et kaebaja kui enda kinnitusel vanemaealise ja kroonilisi haigusi põdeva

inimese terviseseisund oleks halvenenud just tema suu visuaalse kontrollimise tulemusena. Ei

nähtu, et suuõõne vaatlemine toimuks selliselt, et kaaskinnipeetavatele saaks teatavaks

kaebaja terviseandmed.

13. Kohus peab kaebuse rahuldamist ebatõenäoliseks. Ravimite korrakohase manustamise

kontrollimine kannab kaalukat avalikku eesmärki vangla julgeoleku tagamiseks ja on ka

kaebaja enda huvides. Nagu kinnitab kohtupraktika, on Eesti kinnipidamisasutustes korduvalt

esinenud juhtumeid, kus läbiotsimise käigus avastatakse manustamisjälgedega tablette,

mistõttu ongi vanglate kodukordadega võetud tarvitusele meetmed, kuidas vanglas olukorda

kontrolli all hoida. See on kõigi kinnipeetavate huvides, st et iga kinnipeetav peab olema

hoitud ka selle eest, et tabletid ei satuks kontrollimatult käibesse. Mistahes ravimi sattumine

tervelt või jäägina võõraste isikute kätte võib tekitada ohtliku olukorra, kuna ka nt

üksikannusena iseenesest vähemõjusad või ohutud ravimid võivad pikemaajaliselt kogutuna

osutuda ohtlikeks. Kinnipeetav, kes jätab ravimi võtmata või kelle kätte jääb ravim poolikult

tarbituna, ei saa tagada, et see ei satuks nt tahtmatult teiste isikute kätte. Teisalt võib

kinnipeetavale arsti määratud ravimi manustamata jäämine tekitada talle tervisekahju.

Inimväärikust ei saa alandada olukord, mil arst on kaebajale ravimi määranud ja vangla selle

ravi talle tagab ning kontrollib, et kaebaja eeskirjade kohaselt käitub (vt Tallinna Halduskohus

on 02.05.2016 otsuses nr 3-16-198). Kontroll peab selle tõhususe tagamiseks olema ka pidev

ja ühetaoline. Nagu juba öeldud, on vanglakeskkonnas ohtlikud mistahes ebaseaduslikku

käibesse läinud ravimid, mitte üksnes psühhotroopse mõjuga ravimid. Samuti ei saa kontrolli

teostamine sõltuda sellest, milline on kinnipeetava subjektiivne suhtumine ravimite

manustamisse ja kas ta soovib vanglaametnikule väljendatu kohaselt neid manustada või

mitte. Kaebaja eksib, kui leiab, et kõik vanglas ravimeid väärkäitlevad kinnipeetavad on

vanglateenistusele niigi teada. Just järjepidev ja ühetaoline kontroll on kohtu hinnangul

selliste isikute väljaselgitamiseks hädavajalik. Asjaolu, et suuõõne kontrolli teostamiseks

kasutatav ruum on väidetavalt tolmune, ei ole kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes välja

toonud, mistõttu ei saanud vangla sellele väitele kahjunõude lahendamisel vastata. Sellel

küsimusel ei saa kohtu hinnangul olla kaebuse eduväljavaate üle otsustamisel määravat

tähendust.

14. Ravimite õiguspärase käitlemise tagamise kaalukas eesmärk kaalub käesolevas asjas

teadaolevatel asjaoludel ilmselgelt üles ravimite manustamise kontrolliga kaebajale kaasnevad

ebamugavused. On ka vähetõenäoline, et kaebajale võiks olla tekitatud kontrollimise

tulemusel õigusvastast mittevaralist kahju, mis tuleks talle RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel

hüvitada. Seetõttu tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel kaebajale

läbivaatamatult.

15. HKMS § 43 lg 2 järgi ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse.

Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

16. HKMS § 104 lg 5 p 2 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle

esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Kaebaja ei ole kaebuse

esitamisel riigilõivu tasunud, seetõttu puudub vajadus riigilõivu tagastamise küsimust

lahendada.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mait Laaring

kohtunik

5(6)

3-26-894

6(6)