2-25-1239/9 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-1239

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Tatjana Juhkami

vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

327,81 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. juuni 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) Aktiva Finance Group OÜ (rg-kood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Vastustaja

(kostja)

Tatjana

Juhkam

(ik

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 6. juuni 2025 otsus osas, millega maakohus mõistis

Tatjana Juhkamilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 2783,35 eurot

maksegraafiku alusel ja jättis välja mõistmata intressi, samuti menetluskulude jaotuse

osas.

2. Teha uus otsus, millega jätta otsuse resolutsioonist välja maksegraafik ning jätta

menetluskulud maakohtus poolte kanda võrdses ulatuses.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

„1. Rahuldada hagi osaliselt ja välja mõista Tatjana Juhkamilt OÜ Aktiva Finance

Group kasuks põhivõlgnevus 6000,87 eurot, intress 222,79 eurot ja viivis

põhinõudelt (6000,87 eurot) alates 6. juunist 2025 kuni põhinõude tasumiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

2. Jätta menetluskuludest kostja kanda 50% ja hageja kanda 50%.

3. Välja mõista Tatjana Juhkamilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulu

515 eurot.

4. Välja mõista Tatjana Juhkamilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis

menetluskuludelt (515 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kokku viivist

menetluskuludelt mitte rohkem kui menetluskulude ulatuses.

5. Tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks.“

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte kanda võrdsetes osades. Mõista

Tatjana Juhkamilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulude katteks välja

apellatsioonimenetluse menetluskulu 451,38 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas hagi Tatjana Juhkami (kostja) vastu 12 066,70

euro nõudes, sh põhinõue 8695,87 eurot, intress 500,38 eurot, laenuhaldustasu 14,50 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 2805,95 eurot, lisaks nõuab

hageja viivist alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (laenuandja) ja kostja sõlmisid 30. detsembril 2019

tarbijakrediidilepingu, mille alusel sai kostja laenu 3469,53 eurot, millele lisandus lepingutasu

173,48 eurot. 14. juulil 2020 sõlmisid samad pooled uue tarbijakrediidilepingu, mille alusel

sai kostja täiendavalt laenu 6500 eurot, millele lisandus lepingutasu 50 eurot. Esimese lepingu

laenu jääk liideti uude lepingusse, kogujääk oli seega 9962,59 eurot.

Kostja jättis tasumata osamaksed 10. märtsist 2022 kuni 10. juunini 2022. Laenuandja saatis

kostjale 9. juulil 2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, ütles 24. juulil 2022 lepingu üles ja

loovutas nõude 5. augustil 2022 hagejale.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks hindas laenuandja kostja

krediidivõimelisust laenutaotluse, pensionikeskuse ja maksehäireregistrite andmete alusel.

Lepingu ülesütlemise hetkel 24. juulil 2022 oli kostja koguvõlg 9226,12 eurot. 13. jaanuarist

2020 kuni 6. märtsini 2022 on laekumistest põhiosa katteks arvestatud 530,25 eurot, seega on

põhivõlg 8695,87 eurot.

Intress vastavalt lepingus kokkulepitule on 12,9% aastas ja intressi võlgnevus alates 10.

märtsi 2022 maksest kuni lepingu ülesütlemiseni on 500,38 eurot.

Lepingu järgi peab kostja maksma laenuhaldustasu 2,90 eurot kuus, lepingu ülesütlemise ajal

oli selle võlg 14,50 eurot.

VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 113 lg 1 ja § 94 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist

lepinguga ettenähtud intressimääras. Hageja viivisenõue aja eest 25. juulist 2022 kuni

hagiavalduse esitamiseni 23. jaanuaril 2025 on 2805,95 eurot. Lisaks palub hageja mõista

kostjalt välja viivise alates 24. jaanuarist 2025 kuni põhinõude tasumiseni 12,9% tasumata

põhinõudelt aastas.

Hageja ja laenuandja on saatnud võlgnikule meeldetuletusi. VÕS 1132 lg 1 ja 2 ning lepingu

üldtingimuste punkti 3.7 alusel nõuab hageja sissenõudmiskulude hüvitiseks kostjalt 50 euro

väljamõistmist.

Juhuks kui kohus leiab, et laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, esitas

hageja ümberarvestuse. Kostja sai esimese lepinguga laenu 3469,53 eurot ning tegi

tagasimakseid 1008,24 eurot. Kui arvestada kõik tagasimaksed põhiosa katteks, oli laenujääk

enne kahe lepingu liitmist 2461,29 (3469,53 – 1008,29). Seejärel sai kostja laenu 6500 eurot,

mis koos eelmise lepingu jäägiga oli 8961,29 eurot (2461,29 + 6500). Kostja tegi täiendavalt

tagasimakseid 2960,42 eurot. Kui arvestada kõik tagasimaksed põhiosa katteks, on tasumata

põhiosa 6000,87 eurot (8961,29 – 2960,42).

Ümberarvestuse kohaselt oleks kostjal tasutud 10. augustist 2020 kuni 10. maini 2022

osamaksed täielikult ning 10. juuni 2022 osamakse osaliselt. Ümberarvestuse korral ei olnud

kostja lepingu ülesütlemise ajal 24. juulil 2022 kolme järjestikuse osamaksega võlas.

Kui kohus leiab, et lepingut ei saa lugeda kehtivalt üles öelduks, esitab hageja alternatiivselt

lepingu täitmise nõude ning palub välja mõista 12. märtsil 2025 sissenõutavaks muutunud

osamaksed 5977,70 eurot, millest põhiosa on 5754,91 eurot ja intress VÕS § 94 alusel 222,79

eurot, ning viivise sissenõutavaks muutunud põhiosalt lepingujärgses viivisemääras 12,9%

aastas.

Samuti palub hageja mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla

osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast ja viivis lepingujärgses viivisemääras

12,9% aastas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla

tasumiseni: 10. aprilliks 2025 osamakse kokku 211,66 eurot, 10. maiks 2025 osamakse kokku

210,65 eurot ja 10. juuniks 2025 osamakse kokku 96,49 eurot. Kuna kostja ei ole lepingut

täitnud juba kolm aastat, viitab tema kohtueelne käitumine sellele, et ta ei pruugi lepingut

nõuetekohaselt ka tulevikus täita. Hageja hinnangul on viivisekokkulepe kehtiv.

2. Maakohus saatis kostjale kättetoimetamisportaali kaudu hagiavalduse koos sellele lisatud

tõenditega ja kohustusega vastata kohtule hiljemalt 13. veebruariks 2025. Kostja maakohtule

ei vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 6. juuni 2025 tagaseljaotsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3217,52 eurot, määras 2783,35 euro tasumiseks

maksegraafiku ning mõistis välja viivise põhinõudelt alates 6. juunist 2025 kuni põhinõude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Menetluskulud jättis maakohus

37% ulatuses kostja kanda ja 63% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulu katteks 381,10 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt.

Maakohus tuvastas, et kostja ja laenuandja sõlmisid 30. detsembril 2019

tarbijakrediidilepingu nr XXXXXXXXXX ja 14. juulil 2020 tarbijakrediidilepingu nr

XXXXXXXXXX, mille alusel sai kostja laenu kokku 9969,53 eurot, tagasimakseid tegi ta

kokku 3968,66 eurot, krediidiandja ütles lepingu üles 24. juulil 2022 ja loovutas nõude

hagejale 5. augustil 2022. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et kostja

ja hageja vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

Maakohtu hinnangul on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja

ei kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral.

Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on rikkumise tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu

intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Laenuandja ütles lepingu üles alates 24. juulist 2022. Ülesütlemine vastab küll VÕS § 416 lg-

s 1 sätestatud formaalsetele tingimustele, kuid ei ole kehtiv sisuliste eelduste puudumise tõttu.

Hageja on ümberarvestuses arvestanud kõik kostja tasutud summad laenu põhiosa katteks,

millest tulenevalt ei olnud kostja lepingu ülesütlemise ajal võlgnevuses kolme järjestikuse

maksega.

Kostja sai laenu kokku 9969,53 eurot ja tegi tagasimakseid kokku 3968,66 eurot,

põhivõlgnevus on 6000,87 eurot (9969,53 – 3968,66 = 6000,87). Otsuse tegemise aja seisuga

on muutunud sissenõutavaks maksed alates 10. juunist 2022 kuni 10. maini 2025 kokku

3217,52 eurot.

Kuivõrd ümberarvestuse tegemise ajaks ei olnud veel sissenõutavaks muutunud osamaksed

alates 10. juunist 2025, rahuldas maakohus hageja nõude selliselt, et mõistis kostjalt välja

tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed vastavalt resolutsioonis toodud

maksegraafikule. Maakohus viitas seejuures TsMS §-le 369. Kostja tegi viimase makse 10.

juunil 2022. Ta ei ole osalenud kohtumenetluses. Kuigi kostja ei olnud nõude suuruse

muutumise tõttu hagi esitamise ajaks lepingu täitmisega võlgnevuses, viitab kostja kohtueelne

ja menetluslik käitumine sellele, et ta ei pruugi lepingut nõuetekohaselt tulevikus täita. Seega

on maakohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad

kohustused.

Vastutustundliku laenamise põhimõttega ei ole kooskõlas, kui lepingus kokku lepitud

seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Põhjendatud ja asjakohane on

mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS § 113 lg 1 alusel.

Otsuse põhjendavas osas (p 24) märkis maakohus, et jätab menetluskulud tulenevalt hagi

rahuldamise ulatusest 58,5% ulatuses kostja ja 41,5% ulatuses hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 6. juuni 2025 otsuse

tühistamist osas, milles hagi jäi osaliselt rahuldamata, samuti tulevikus sissenõutavaks

muutunud osamaksete ja menetluskulude jaotuse osas.

Hageja taotleb uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja laenu põhiosa

6000,87 eurot, intress 222,79 eurot, viivis põhinõudelt lepingujärgses määras 12,9% aastas

alates 11. juulist 2025 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti taotleb hageja maakohtu

menetluskulude jätmist poolte kanda võrdsetes osades, seejuures määrata hageja kuludeks

1270 eurot, millest mõista kostjalt välja 635 eurot koos viivisega. Ringkonnakohtu

menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus TsMS § 436 lg-te 1–4, § 442 lg 8

ja § 403–404 nõudeid. Otsus ei ole piisavalt põhjendatud, on vastuoluline ja üllatuslik, kohus

tegi ümberarvestuse ilma selle metoodikat selgitamata ja pooli ära kuulamata. On arusaamatu,

kuidas jõudis maakohus väljamõistetud summade ja maksegraafikuni. Maakohus ei

lahendanud hageja VÕS § 94 kohast intressinõuet.

Maakohus tuvastas, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja seda

järeldust ei vaidlusta.

Hageja arvestuste kohaselt on kostjal tasumata laenu põhiosa 6000,87 eurot. Ümberarvestuse

järgi on sissenõutavad osamaksed 10. juunist 2022 kuni 10. märtsini 2025 kokku 5977,70

eurot, sellest põhiosa on 5754,91 eurot ja seadusjärgne intress 222,79 eurot. Tuleviku

osamaksed palus hageja välja mõista kolmes osas, lõpptähtajaga 10. juunil 2025. Riigikohtu

juhise kohaselt peab krediidiandja esitama tervikliku ümberarvestuse, lähtudes algsest

graafikust (RKTKo 24. november 2023 nr 2-21-13098).

Maakohus pikendas omal algatusel maksetähtaega kuni 10. jaanuarini 2028, kuigi lepingu

lõpptähtaeg on 10. juuli 2025. Kohus ei saa omaalgatuslikult lepingut mitme aasta võrra

pikendada. Tulnuks lähtuda algsest graafikust kuni 10. juulini 2025, mitte pikendada seda

2028. aastani.

Ajaks kui ringkonnakohus otsuse teeb, on laenugraafiku järgi kõigi osamaksete tasumise

tähtpäev saabunud ning saab välja mõista kogu tagastamata laenusumma 6000,87 eurot,

intressi 222,79 eurot ja viivise põhiosalt 6000,87 eurot lepingus kokku lepitud määras so

12,9% aastas alates 11. juulist 2025 kuni põhisumma tasumiseni.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on kokkuleppelise intressi osaline

tühisus ning kohaldub VÕS § 94 intressimäär (VÕS § 403⁴ lg 7). Maakohtul puudus alus jätta

intress välja mõistmata.

Viivisekokkulepe jääb hageja hinnangul kehtima (RKTKm 24. november 2023 nr 2-21-

13098, p 24, 33). Kui lepingu intressimäär on seadusjärgsest viivisest kõrgem, kohaldub

viivisena lepingujärgne määr (VÕS § 415 lg 1, 113 lg 1). Ringkonnakohtud on tunnustanud

viivisenõude säilimist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ning selgitanud,

et VÕS § 403⁴ lg 7 teine lause ei välista viivisenõuet.

Maakohus jättis menetluskuludest 37% kostja ja 63% hageja kanda. Hageja peab õigeks jätta

kulud poolte kanda võrdsetes osades, sest hagi rahuldati umbes 50% ulatuses, ka on maakohus

ise märkinud otsuse põhjendavas osas teistsuguse proportsiooni (58,5% ja 41,5%) kui

resolutsioonis.

Maakohus pidas põhjendatuks üht tundi õigusabi hinnaga 120 eurot/h, sest tegemist on

standardhagiga. Hageja meelest ei ole tegemist standardhagiga ja põhjendatud ajakulu on

kolm tundi, arvestades mitut lepingut, maksepuhkuseid, mahukaid lisasid jne, s.o

õigusabikulu on 360 eurot, lisaks riigilõiv 910 eurot, kokku 1270 eurot, millest pool ehk 635

eurot tuleks kostjalt välja mõista.

5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja 2783,35 eurot maksegraafiku alusel ja jättis välja

mõistmata intressi, mõistis viivise välja seaduses sätestatud määrast suuremas määras, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab otsuse

resolutsioonist välja maksegraafiku, mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 222,79 eurot,

mõistab viivise välja seadusjärgses määras ning jätab menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

poolte kanda võrdsetes osades. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 2² järgi otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

7. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt

rahuldamata ja määras nõude tasumiseks maksegraafiku, samuti menetluskulude jaotust ja

kulude rahalise suuruse kindlaksmääramist. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

8. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohtul ei olnud alust mõista põhivõlgnevusest

osa – 2783,35 eurot – välja maksegraafiku alusel.

Maakohus tuvastas otsuse põhjendava osa p-s 15, et kostja põhivõlgnevus on 6000,87 eurot

ning leidis, et alates 10. juunist 2022 kuni 10. maini 2025 on sissenõutavaks muutunud

makseid kokku 3217,52 eurot. Selle summa mõistis maakohus kostjalt välja ühes osas,

ülejäänu tulevaste maksetena maksegraafiku alusel. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et

maakohtu põhjendustest ei selgu, kuidas maakohus sellise summa ja maksegraafikuni jõudis,

kuigi iseenesest mõistis maakohus põhjendatult kostjalt välja ka tulevased osamaksed.

Maakohtu otsuse resolutsioonis toodud maksegraafik on käsitatav otsuse täitmise korrana

TsMS § 445 lg 1 mõttes. Otsuse täitmise korra määrab kohus poole taotlusel. Asja

materjalidest samas ei tulene, et kumbki menetlusosalistest oleks täitmise korra määramist

taotlenud. Ringkonnakohus nõustub ka hagejaga, et kohus ei saa omaalgatuslikult pikendada

lepingu tähtaega. Kostjal oli lepingu järgi kohustus tagastada kogu laenusumma lepingus

märgitud tähtaja lõpuks.

Arvestades, et laenulepingu järgi pidi kostja laenu tagastama 10. juuliks 2025, on kogu

laenujääk praeguseks muutunud sissenõutavaks ning hageja alternatiivne nõude põhivõla

väljamõistmiseks tuleb rahuldada täies ulatuses ja ilma ajatamata.

9. Hageja taotles alternatiivse nõudena kostjalt intressi välja mõistmist VÕS § 94 lg-s 1

sätestatud määras. Maakohus jättis selle taotluse lahendamata.

VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt on kostjal juhul, kui on rikutud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, kohustus tasuda intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Intressi väljamõistmist

välistavaid asjaolusid toimikust ei nähtu. Intress 222,79 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista.

10. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus viivise põhjendatult mõistnud välja

seadusjärgses määras, mitte lepingujärgse intressiga võrdses määras.

Hageja märgib õigesti, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei võta VÕS §

403⁴ lg 7 teine lause võlausaldajalt õigust nõuda viivist. Maakohus on viivise ka välja

mõistnud, kuid hageja meelest liiga väikses määras.

Viivist tuleb küll reeglina maksta lepingujärgses määras, kuid praegusel juhul on

lepingujärgne intressimäär VÕS § 4034 lg 7 alusel asendunud seadusjärgse määraga, algse

määraga intressikokkulepe on tühine (vt ka RKTKm 24. november 2023 nr 2-21-13098, p

24). Viivist ei saa nõuda tühisele kokkuleppele tuginedes.

Kui võlgnik on rikkunud rahalist kohustust, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p-st 6

tulenevalt nõuda täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt

loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Praegusel juhul on

algselt kokku lepitud intressimäär asendunud seadusjärgse määraga, mistõttu tuleb viivis välja

mõista seadusjärgses määras.

11. Hageja märgib õigesti, et menetluskulude jaotuse osas on maakohtu otsuse põhjendav osa

resolutsiooniga vastuolus. Otsuse põhjendava osa p-s 24 on maakohus jätnud menetluskulud

tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 58,5% ulatuses kostja ja 41,5% ulatuses hageja kanda,

p-s 27 ja resolutsiooni p-s 4.1 aga 37% ulatuses kostja ja 63% ulatuses hageja kanda. Otsus on

vastuoluline. Hageja märgib õigesti, et kui haginõue oli 12 066,70 eurot ja maakohus mõistis

välja 6000,87 eurot, rahuldas ta hagi umbes 50% ulatuses.

Ringkonnakohtu otsuse järgi rahuldatakse hagi mõnevõrra suuremas ulatuses kui maakohus

seda tegi, mistõttu muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust.

Arvestades hageja põhinõuet 12 066,70 eurot, rahuldab ringkonnakohus hagi 51,2% ehk

ligikaudu pooles ulatuses. Seega on põhjendatud jätta maakohtu menetluskulud vastavalt

hageja taotlusele poolte kanda võrdses ulatuses.

12. Maakohus määras hageja menetluskulu suuruseks 1030 eurot, millest 910 eurot on

riigilõiv ja 120 eurot õigusabikulu, lugedes põhjendatud ajakuluks õigusabile ühe tunni.

Hageja peab õigusabi põhjendatud ajakuluks kolme tundi.

Maakohus pidas ühe tunni tasu 120 eurot tavapärases võlanõude asjas sisuliselt standardhagi

esitamisel piisavaks tasuks. Hageja ei nõustu, et tegemist on standardhagiga, nõude aluseks oli

mitu lepingut, selgitamist vajasid maksepuhkused, lisade maht oli suur.

Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 kohaselt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kohtule on antud lai kaalutlusruum lepingulise esindaja kulude põhjendatuse hindamisel.

Riigikohus on rõhutanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja

keerukuse hindamise osas. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (RKTKm

10.02.2016, 3-2-1-177-15, p 13). Ringkonnakohus üldjuhul maakohtu antud hinnangut

esindaja ajakulu vajalikkuse kohta ümber ei hinda. Erandjuhul on see võimalik vaid siis, kui

maakohtu hinnang on ilmselgelt põhjendamatu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel

kaalutlusõiguse piire ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea

vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6 ja § 659).

13. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jätab ringkonnakohus menetluskulud

apellatsioonimenetluses TsMS § 163 lg 1 alusel poolte kanda võrdsetes osades.

14. TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus menetluskulude suuruse rahaliselt

kindlaks.

Hageja palus kostjalt välja mõista riigilõivu 100 eurot ja õigusabikulu hüvitamiseks 802,75

eurot, lepingulise esindaja ajakulu oli 4,75 tundi tunnihinnaga 169 eurot (ilma käibemaksuta).

Ringkonnakohtu hinnangul vastab tunnihind turuhinnale ja ajakulu on põhjendatud. Kostja ei

ole apellatsioonimenetluses osalenud ega menetluskulude nimekirja esitanud. Arvestades

menetluskulude jaotust määrab ringkonnakohus TsMS § 175 lg 1 alusel hagejale hüvitatavate

menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 451,38 eurot.

15. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse välja mõista menetluskuludelt viivis TsMS §

177 lg 4 kohaselt, seega tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)