2-25-8709/5 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

31. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-8709

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi C.M

vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

3776,76 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Anzhela Ternikova

Kostja C.M (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi C.M (isikukood

XXX) vastu.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

1 (9)

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 04.06.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse C.M (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 3452,49

eurot, millest põhinõue on 2908,26 eurot, intress on 385,74 eurot, viivis on 123,49 eurot ja

sissenõudmiskulud on 35 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt

(2908,26 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates

05.06.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (krediidiandja) ja kostja 14.11.2019

krediidilepingu nr 4615732, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale krediidilimiidi

1250 eurot kasutamist. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 57,98% aastas, mis on arvestatud

eeldusel, et kogu krediit võetakse viivitamata kasutusse ja makstakse tagasi 12 kuu jooksul

võrdsete osamaksetega. Lepingust tulenevalt on intressimäär 45,96% aastas. Kostja esitas

24.01.2020 krediidikonto avamise taotluse limiidile 3000 eurot (tagasimakse periood 60

kuud). Kinnitati limiit 3000 eurot ja sõlmiti leping nr 4707534. Krediidileping sõlmiti

määramata ajaks ja krediiti on võimalik korduvalt kasutada. Lepingu krediidi kulukuse määr

oli 49,66% aastas, mis on arvestatud eeldusel, et kogu krediit võetakse viivitamata kasutusse

ja makstakse tagasi 12 kuu jooksul võrdsete osamaksetega. Lepingust tulenevalt on

intressimäär 40,44% aastas. Kostja jättis tasumata 2024. aasta septembri, oktoobri ja

novembri osamaksed. Krediidiandja saatis kostjale 27.12.2024 lepingu ülesütlemise teate ja

andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 16.01.2025. Kostja sai krediiti

summas 3590 eurot. Lepingu kehtivusajal tegi kostja tagasimakseid summas 6894,79 eurot,

millest 681,74 eurot arvestati põhiosa katteks, 6137,26 eurot intresside katteks, 65 eurot

teenustasude katteks ja 10,75 eurot viiviste katteks. Seega on põhinõude suurus 2908,26 eurot,

mille hageja palub kostjalt välja mõista. Perioodi eest 18.09.2024–15.01.2025 on intressinõue

385,74 eurot. Perioodi 17.01.2025–04.06.2025 eest on viivisenõue 123,49 eurot. Viivist

arvestab hageja seadusjärgses määras. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu

lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 35 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt:

20.01.2025 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 04.02.2025 saadetud

meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 17.02.2025 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega

5 eurot.

Hageja asus hagis seisukohale, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi

kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kostja arvelduskonto väljavõtte alusel. Kostja avaldas

enda sissetuleku suuruseks 1100 eurot kuus, majapidamiskulude suuruseks 250 eurot,

finantskohustuste suuruseks 0 eurot. Pangakonto järgi oli sissetulek 915 eurot kuus,

majapidamiskulud 275 eurot kuus ja finantskohustused 17 eurot kuus. Esialgne võlausaldaja

loovutas kostja vastased nõuded hagejale.

2 (9)

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnista. Kostja on teinud tagasimakseid sumas 6894,79 eurot.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba

kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib

kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1

kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Kui vorminõue on jäetud järgimata,

on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kuigi tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud,

peab hageja tõendama, et tarbija on teinud krediidilepingu sõlmimiseks VÕS § 404 lg 1 ja 2

kohase sisu ja vormiga tahteavalduse. Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes

2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või

hakkab krediiti kasutama.

5.1. Hageja on esitanud kohtule tõendina IPF Digital Estonia OÜ (praeguse nimega IPF

Digital AS) ja kostja vahel 14.11.2019 sõlmitud krediidikonto lepingu nr 4615732

krediidilimiidiga 1250 eurot (dtl 14 jj). Leping on allkirjastamata. Kostja pangakontole tehti

ülekandeid järgmiselt (maksekorraldus dtl 67): 15.11.2019 – 1200 eurot. Tagasimakseid tuli

teha iga kuu 25. päeval ja minimaalse kuumakse arvutamise perioodiks oli 60 kuud. Lepingu

3 (9)

ja lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping

tähtajatu (dtl 14, 19; krediidikonto leping on tähtajatu). Kohus loeb eeltoodud asjaolud

esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Hageja on tõendanud, et kostjale on krediidisummana üle

kantud 1200 eurot. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis eelloetletud tingimustel krediidikonto

lepingu.

5.2. Hageja on esitanud kohtule tõendina IPF Digital AS-i ja kostja vahel 24.01.2020 sõlmitud

krediidikonto lepingu nr 4707534-1 krediidilimiidiga 3000 eurot (dtl 23 jj). Leping on

allkirjastamata. Kostja pangakontole tehti ülekandeid järgmiselt (maksekorraldused dtl 63–

66): 11.05.2020 – 1500 eurot; 09.06.2020 – 300 eurot; 24.05.2021 – 70 eurot; 28.01.2022 –

60 eurot; 15.08.2024 – 260 eurot; 22.08.2024 – 200 eurot. Kokku kanti kostja pangakontole

2390 eurot. Tagasimakseid tuli teha iga kuu 25. päeval ja minimaalse kuumakse arvutamise

perioodiks oli 60 kuud. Lepingu ja lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu (dtl 23, 46; krediidikonto leping on tähtajatu). Kohus

loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Hageja on tõendanud, et kostjale

on krediidisummana üle kantud 2390 eurot. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis eelloetletud

tingimustel krediidikonto lepingu.

Krediidi kulukuse määr

6. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli mõlema lepingu kohaselt 57,98% aastas (dtl

14, 23). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1.

jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 14.11.2019 lepingu sõlmimise ajal

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi

kulukuse määr 19,37% (kohaldus alates 01.07.2019 kuni 31.12.2019 väljastatud laenudele)

ning kolmekordne määr oli seega 58,11%. 24.01.2020 lepingu sõlmimise ajal oli

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi

kulukuse määr 20,61% (kohaldus alates 01.01.2020 kuni 30.06.2020 väljastatud laenudele)

ning kolmekordne määr oli seega 61,83%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee

tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks mõlema

lepingu osas 56,99% (arvestades, et krediidisummad olid 1250 eurot ja 3000 eurot;

intressimäär 45,96% aastas; osamakseid 12). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et lepingute

krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära

ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

4 (9)

7. Sõlmitud lepingud on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab,

kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepinguid sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

8.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

5 (9)

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

8.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 93 jj). Kohus

selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab

hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

6 (9)

Hageja kohtule vastust ega ümberarvestust ei esitanud. Hagis toodu kohaselt avaldas kostja

enda sissetuleku suuruseks 1100 eurot kuus, majapidamiskulude suuruseks 250 eurot,

finantskohustuste suuruseks 0 eurot. Pangakonto järgi oli sissetulek 915 eurot kuus,

majapidamiskulud 275 eurot kuus ja finantskohustused 17 eurot kuus.

Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodil 01.08.2019–13.11.2019

(dtl 22, 53). Hageja esitas kohtule kaks korda sama pangakonto väljavõtte, konto väljavõte on

ühel lehel ja sellest ei nähtu kostja regulaarseid sissetulekuid ega väljaminekuid. Kostja

pangakonto väljavõtte alusel ei saa kohus asuda järeldusele, et laenuandja järgis

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti ei nähtu, et kostja pangakonto väljavõtet oleks

küsitud teise lepingu sõlmimise eelselt. Kohus on eeltoodut hagejale selgitanud, kuid hageja

kohtule vastust ei esitanud.

Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt teavet kostja varalise seisundi

kohta ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete sissetulekute, (majapidamis)kulude

ja finantskohustuste kohta. Hageja väljatoodud asjaolud ei võimalda hinnata isegi seda, kas ja

millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Kohtu

hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal

järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga

nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud

kostjaga lepinguid sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga

lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei

võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid

tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

9. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

7 (9)

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

10. Lepingute kohaselt olid lepingud tähtajatud. Minimaalse kuumakse arvutamise perioodiks

oli 60 kuud. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 25. kuupäevaks. Hageja tõi välja,

et kostja jättis tasumata 2024. aasta septembri, oktoobri ja novembri osamaksed.

Krediidiandja saatis kostjale 27.12.2024 lepingu ülesütlemise teate ja andis kostjale täiendava

tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 16.01.2025. Leping öeldi üles alates 17.01.2025 (dtl 62).

Kostja sai krediiti summas 3590 eurot. Hageja avaldas, et kostja tegi lepingu kehtivusajal

tagasimakseid summas 6894,79 eurot, millest 681,74 eurot arvestati põhiosa katteks, 6137,26

eurot intresside katteks, 65 eurot teenustasude katteks 65 eurot ja 10,75 eurot viiviste katteks.

50 eurot oleks minimaalne igakuine tasumisele kuulunud summa juhul, kui krediidisummaks

oli 3000 eurot ja tagasimakseperioodiks 60 kuud. Tegelik miinimummakse ei pruugi võrduda

50 eurot igal kuul, kui kostja võttis krediidi kasutusse erinevatel aegadel ja kasutatud jääk

muutus. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne

kostja teenustasu ega muid tasusid ning arvestades, et 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud

intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil 01.07.2023–

31.12.2023; 4,5% perioodil 01.01.2024–30.06.2024; 4,25% perioodil 01.07.2024–31.12.2024;

3,15% perioodil 01.01.2025–30.06.2025, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal,

s.o 17.01.2025. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu ülesütlemise eeldused ei

olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.

Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti üle 3590 eurot. Hageja avaldas, et kostja

on teinud tagasimakseid lepingu kehtivusajal 6894,79 eurot. Hageja kohtule ümberarvestust ei

esitanud. Kohus arvestab kostja tagasimaksed krediidisumma katteks. Eeltoodut arvestades

puudub kostjal hageja ees võlgnevus. Kohus jätab hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis hagi rahuldamata ja tegi sellega otsuse hageja kahjuks. Kohus jätab

menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda.

Asjas ei ole menetluskulusid, mida kohus saaks TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaks määrata.

Seetõttu tuleb menetluskulude rahaline suurus jätta kindlaks määramata. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

8 (9)

12. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

9 (9)