2-24-1723/15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anastassia Stalmeister

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. märts 2026

Tsiviilasja number

2-24-1723

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi A.Y vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1712 eurot 90 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ Aktiva Finance Group (registrikood

10746479; asukoht XXX, 10149, XXX-i), lepinguline

esindaja Sigrid Rahkema (e-post)

Kostja: A.Y (isikukood XXX; elukoht XXX, 50606,

XXX-i; e-post)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Aktiva Finance Group hagi A.Y (A.Y) vastu osaliselt.

2. Mõista A.Y-lt OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja lepingust nr L89007746045

tulenev põhinõue 728 eurot 50 senti, perioodi 26. maist 2023 kuni 31. märtsini 2026 eest

sissenõutavaks muutunud viivis 498 eurot 17 senti ning viivis 24% aastas põhinõudelt

(728 eurot 50 senti) alates 1. aprillist 2026 kuni põhinõude täitmiseni.

3. Mõista A.Y-lt OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja lepingust nr L89009816384

tulenev põhinõue 428 eurot 1 sent, perioodi 6. oktoobrist 2024 kuni 31. märtsini 2026

eest sissenõutavaks muutunud viivis 76 eurot 23 senti ning viivis 12% aastas põhinõudelt

(428 eurot 1 sent) alates 1. aprillist 2026 kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta menetluskulud 87% ulatuses A.Y ja 13% ulatuses OÜ Aktiva Finance Group

kanda.

5. A.Y-le hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

6. Rahuldada OÜ Aktiva Finance Group taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks

osaliselt.

7. Mõista A.Y-lt OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja menetluskulu 691 eurot 65

senti (käibemaksuta).

8. Mõista A.Y-lt OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja viivis tasumata

menetluskulude summalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

9. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. OÜ Aktiva Finance Group (hageja) esitas 31. jaanuaril 2024 Tartu Maakohtule hagi A.Y

(kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja ja AS Inbank Finance vahel 9. veebruaril

2022 sõlmitud järelmaksulepingust nr L89007746045 ja 16. septembril 2022 sõlmitud

järelmaksulepingust nr L89009816384. Lepingu nr L89007746045 alusel soetas kostja kauba

maksumusega 1249 eurot järelmaksuga, krediidi kulukuse määr oli lepingu järgi 0% aastas

ning intressimäär 0% aastas. Lepingu nr L89009816384 alusel soetas kostja kauba

maksumusega 519 eurot järelmaksuga, krediidi kulukuse määr oli lepingu järgi 25,31% aastas

ning intressimäär 12% aastas.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis AS Inbank Finance

4. mail 2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks. 25. mail 2023 saatis AS Inbank Finance kostjale teatise lepingu

lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

AS Inbank Finance loovutas 19. septembril 2023 kostja vastase nõude (lepingud nr

L89007746045 ja nr L89009816384) hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

Kostja on teinud lepingu nr L89007746045 põhiosa katteks makseid summas 520 eurot 50

senti ning lepingu nr L89009816384 põhiosa katteks makseid summas 39 eurot 71 senti.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1207 eurot 79 senti, intressi

33 eurot 67 senti, sissenõudmiskulud 80 eurot ning hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 159 eurot 9 senti.

Hageja täpsustas 26. veebruari 2026. a seisukohas, et kostja soetas lepingu nr L89009816384

alusel kauba maksumusega 519 eurot. Kostja on teinud esialgsele võlausaldajale

tagasimakseid kogusummas 90 eurot 99 senti. Eeltoodust tulenevalt juhul, kui kohus leiab, et

laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada

lepingu alusel saadud 428 eurot 1 sent (519,00–90,99).

2. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406),

samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

p-d 1 ja 2 ning lg 2).

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1

kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kohus leiab, et kostja avaldused lepingute

sõlmimiseks on tehtud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (VÕS § 404 lg

1). Kostja tahteavaldused sisaldasid kohustuslikku teavet VÕS § 404 lg 2 mõttes.

5. Hageja selgituste kohaselt on lepingu nr L89007746045 krediidi kulukuse määraks 0%

aastas ja intressiks 0% aastas ning lepingu nr L89009816384 krediidi kulukuse määraks

25,31% aastas ja intressimääraks 12% aastas.

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu nr L89007746045 puhul oli krediidi kulukuse määr ja intress 0%, seega ei ületanud

see krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm

korda.

Lepingu nr L89009816384 sõlmimise ajal septembris 2022. a oli Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates 1. juulist 2022 sõlmitud lepingutele),

kolmekordne määr seega 48,90%. Seega ei ületa iseenesest lepingujärgne krediidi kulukuse

määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

6. Krediidiandja peab tarbijale laenu võimaldamisel järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtted.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks

omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija

krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja

peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma

arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama

tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja

-vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7

sätestatust.

VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3

p 1);

- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

- tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt nt RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 18).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2). Lisaks peab krediidiandja

tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke

pingutusi (VÕS § 4034 lg 4). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse

sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja

sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust,

mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel

(KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.2018. a, nr 2-14-21710, p 29.2). Kui

ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis

peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018. a, nr

2-14-21710, p 25.3; RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 19–22).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel.

7. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

Hageja selgituste kohaselt (dtl 64–67) on laenuandja omandanud teabe, mis võimaldab täita

krediidivõimelisuse hindamise nõude. Laenuandja on hinnanud kostja krediidivõimelisust

põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni. Laenuandja on tuvastanud, et kostja igakuised

kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis

tegi laenuandja päringud maksehäireregistritesse ning lisaks Maksu- ja Tolliametisse

(kinnitatud sissetulek umbes 320 eurot). Krediiditaotluste esitamise ajal kehtivaid ega

varasemaid maksehäireid polnud.

Hageja selgitas, et kostja poolt sõlmitud järelmaksulepingute puhul on tegemist pangatootega,

mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid

otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu

tõttu kontoanalüüsi. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse

suurust ning kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale

jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti

usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskusteta täitma.

8. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et laenuandja oleks kostjaga

tarbijakrediidilepingute sõlmimisel täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise

nõudeid ja tuvastanud kostja tegeliku maksevõime. Kohus leiab, et laenuandja ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Piisavaks ei saa lugeda ainult kostja enda poolt esitatud andmetele tuginemist ning ühest

allikast (dtl 33) maksehäirete kontrollimist. Liiatigi pärineb viidatud väljavõte maksehäire

registrist lepingutele sõlmimisele hilisemast perioodist, kuivõrd see kajastab nõudeid pärast

praeguse vaidluse aluseks olevate lepingute ülesütlemist. Ka näitab viidatud väljavõte, et

kostjal olid olemas nõuded Julianus Inkasso OÜ ees ning see ei tõenda, et kostja oli

maksevõimeline.

Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et laenuandja oleks kontrollinud muid registreid, nt

kinnistusraamat, äriregister, või et oleks nõudnud kostjalt pangakonto esitamist. Vastupidi on

hageja kinnitanud, et kontoanalüüsi ei teostatud (dtl 9, 67). Pangakonto väljavõte võimaldaks

teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed.

Kuivõrd laenuandja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid nõudnud või kogunud muid

andmeid kostja kohustuste kohta ega hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust

piisavalt pika ajavahemiku jooksul, siis ei ole ta vastutustundliku laenamise põhimõtet

järginud.

9. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt lepingu tasu,

haldustasu, kaarditasu, raha väljavõttetasu jms) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne

(muuks tasuks ei loeta viivist ega sissenõudmiskulusid).

10. Hageja esitas alternatiivse nõude ümberarvestuse lepingu nr L89009816384 puhul juhuks,

kui kohus peaks leidma, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud (dtl 120–121).

Kuivõrd laenuandja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkunud, siis ei olnud tal õigust

nõuda lepingujärgses määras intressi. Hageja selgituste kohaselt ei olnud sel juhul lepingu nr

L89009816384 ülesütlemine kehtiv.

Lepingu nr L89009816384 maksegraafik oli kuni 5. oktoobrini 2024. Hageja ümberarvestuse

kohaselt oli kostja võlgnevuses alates 5. aprilli 2023. a osamaksest ning kuni lepingu

kehtivuse lõppuni ei olnud kostja enam makseid teinud. Seega on kostja võlgnevus lepingu nr

L89009816384 alusel 428 eurot 1 sent.

11. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu nr L89007746045 alusel

põhivõlgnevuse 728 eurot 50 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot ning viivis hagiavalduse

esitamiseni lepingus kokkulepitud määras 24% aastas summas 119 eurot 71 senti.

Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu nr L89009816384 alusel

põhivõlgnevuse 479 eurot 29 senti, intress 33 eurot 67 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot ning

viivis hagiavalduse esitamiseni lepingus kokkulepitud määras 12% aastas summas 39 eurot 38

senti. Alternatiivselt palus hageja mõista lepingu nr L89009816384 alusel põhivõlgnevust

ümberarvestatud ulatuses 428 eurot 1sent ja edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 428 eurot 1

sent alates 26. veebruarist 2026 lepingujärgses viivisemääras 12% aastas.

Kuivõrd vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral loetakse intressimääraks

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, tuleb hageja lepingust nr L89009816384 tulenevat

intressinõuet vähendada ning kostjalt välja mõista seadusjärgne intress. Hageja ei ole intressi

ümberarvestust esitanud ning kohus ei pea seda tegema hageja eest. Liiatigi oli seadusjärgne

intress kuni 1. jaanuarini 2023 0%.

Kohtu hinnangul on hageja põhinõuded summades 728 eurot 50 senti ja 428 eurot 1 sent

põhjendatud ning tuleb kostjalt välja mõista.

12. Hageja nõuab lepingu nr L89007746045 puhul viivist 24% aastas ja lepingu nr

L89009816384 puhul 12% aastas, s.o lepingutes kokku lepitud määrades.

VÕS § 113 lg 1 võimaldab pooltel leppida lepingus kokku seadusjärgsest viivisemäärast

kõrgemas viivisemääras. Senise kohtupraktika kohaselt tuleb eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg

3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus

kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm

10.05.2016. a, nr 3-2-1-25-16, p 13). Arvestades Riigikohtu praktikat, on kohus seisukohal, et

pooled said nõude aluseks olevas lepingus kokku leppida viivisemääras, mis ei ületanud

kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellest tulenevalt rahuldab kohus hageja

viivisenõude VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel.

Praegusel juhul ei ületa kokkulepitud viivisemäärad kolmkordsed seadusjärgset määra, ning

kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtte puudutab kokkulepitud intressi tühisust, siis

viivise puhul tuleb praegusel juhul lähtuda kokkulepitud määrast.

Hageja palus mõista lepingu nr L89007746045 puhul sissenõutavaks muutunud viivist

põhivõla summalt 728 eurot 50 sendilt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast s.o 26.

maist 2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 30. jaanuaril 2024 summas 119 eurot 71 senti.

Hageja nõudis viivise väljamõistmist lepingu nr L89007746045 puhul alates 31. jaanuarist

2024 määras 24% aastas ning lepingu nr L89009816384 puhul alates graafiku lõppemisele

järgnevast päevast, s.o 6. oktoobrist 2024 määras 12% aastas.

Seega on hagejal õigus nõuda viivist lepingu nr L89007746045 puhul otsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivist summas 498 eurot 17 senti (hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 119 eurot 71 senti ja perioodi 31. jaanuarist 2024 kuni 31.

märtsini 2026 arvutatud viivis määras 24% aastas summas 378 eurot 46 senti) ja lepingu nr

L89009816384 puhul 76 eurot 23 senti (perioodi 6. oktoobrist kuni 31. märtsini 2026

arvutatud viivis määras 12% aastas summas 76 eurot 23 senti).

Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja lepingu nr L89007746045 puhul viivis 24% aastas

põhinõudelt (728 eurot 50 senti) alates 1. aprillist 2026 kuni nõude täitmiseni ning lepingu nr

L89009816384 puhul viivis 12% aastas põhinõudelt (428 eurot 1 sent) alates 1. aprillist 2026

kuni nõude täitmiseni.

13. Hageja nõuab ka kummagi lepingu alusel sissenõudmiskulude väljamõistmist kokku

summas 80 eurot. Hageja tugineb seejuures VÕS § 1132 lg-le 2.

Hageja palub mõista leping nr L89007746045 puhul sissenõudekulud 40 eurot, mis on

kujunenud järgmiselt: 27. juuli 2023. a esimese tasulise kirja saatmine 20 eurot; 25. augusti

2023. a teise tasulise kirja saatmine 5 eurot; 11. septembri 2023. a kolmanda tasulise kirja

saatmine 5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot.

VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle

1000 euro.

Kohus selgitab, et VÕS § 1132 lg 2 ei anna iseseisvat alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise

järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist (st ei ole nõudenorm ega seadustatud hinnakiri), vaid

seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele.

Lepingule nr L89007746045 lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 21)

kohaselt on krediidiandjal õigus maksetega hilinemise korral nõuda vastavalt hinnakirjale

võlgnevusega seoses meeldetuletuskirja saatmise teenustasu 4 eurot. Kuivõrd krediidiandja on

lepingus kehtestanud meeldetuletuskirja eest teenustasu, ei ole hageja nõue tulenevalt VÕS §

1132 lg 2 p-st 2 põhjendatud. Kohtu hinnangul on tegemist tüüptingimusega, mis võib olla ka

tühine.

Hageja on sissenõudmiskulude nõude tõendamiseks esitanud kostjale saadetud e-kirju (dtl 35–

40). Üheski e-kirjas pole selgitust, millest on kirjas märgitud võlgnevus tekkinud. Seega ei ole

kohtu hinnangul hageja meeldetuletuskirjade saatmist, mis oleksid seotud just lepinguga nr

L89007746045, tõendanud. Hageja sissenõudmiskulu nõue lepingu nr L89007746045 puhul

tuleb jätta rahuldamata.

14. Kuivõrd laenuandja on lepingu nr L89009816384 puhul rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, ei ole hagejal selle lepingu puhul õigust nõuda sissenõudmiskulu kui

muud tasu VÕS § 4034 lg 7 tähenduses. Seega saab hageja nõuda ainult tegelikult tekkinud

kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (VÕS §-d 115, 127–140) alusel ning

peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama arvestades VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatud

ülempiiriga. Hageja ei ole kahju tekkimist eraldiseisvalt põhjendanud ega tõendanud. Kohus

jätab sellest tulenevalt sissenõudmiskulu nõude rahuldamata.

15. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ning kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista lepingust nr L89007746045 tulenev põhinõue 728 eurot 50 senti ja

lepingust nr L89009816384 tulenev põhinõue 428 eurot 1 sent, otsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis kokku kahe lepingu alusel 574 eurot 40 senti ning jooksev

viivis põhinõuetelt lepingutes kokkulepitud määrades.

Menetluskulude jaotus

16. TsMS § 173 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.

17. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldab hagi ligi 87% ulatuses, seega tuleb menetluskulud jätta 87% kostja ja 13%

ulatuses hageja kanda.

18. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid.

Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole kostjal hüvitatavaid kulusid tekkinud ning puudub

vajadus kostja kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

19. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks

õigusabikulu 1170 eurot 75 senti (käibemaksuta) ning riigilõiv 315 eurot, kokku 1485 eurot

75 senti.

20. TsMS § 139 lg 2 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt on riigilõiv

põhjendatud kulu.

21. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja. Hagejat on

menetluses esindanud TsMS § 218 lg 1 kohane esindaja.

Menetluskulude nimekirja järgi on hageja kandnud õigusabikulusid kokku 6,75 tunni ulatuses

tunnihinnaga 169 eurot (ilma käibemaksuta), kokku 1170 eurot 75 senti.

Senise kohtupraktika kohaselt peetakse mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks

60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (vt nt TlnRkK 28.02.2023. a otsus

tsiviilasjas nr 2-21-10648, p 57). Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud.

Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Advokaadi tunnitasu on

kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja

alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole.

Kohtu hinnangul saab hageja esindaja õigusabi põhjendatud tunnihinnaks vaidluse sisu ja

keerukust arvestades pidada 120 eurot (käibemaksuta). Kohus arvestab seejuures viidatud

kohtupraktikat ning seda, et sellest on möödunud kolm aastat ning hinnad on vahepeal

tõusnud.

Kohus on seisukohal, et tsiviilasja keerukus ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja

taotletud lepingulise esindaja kulu täies ulatuses välja mõistmist. Hagiavaldus ei sisalda

keerulist õiguslikku analüüsi. Samuti oli hagi esitatud puudustega, mistõttu tuli hagejal kohtu

selgituste kohaselt puuduseid kõrvaldada. Põhjendatud ei ole mõista vastaspoolelt välja

puudustega menetlusdokumendi koostamise ja / või parandamise kulu. Seega arvestades

asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks

õigusabi kuluks 4 tunni ulatuses, s.o 480 eurot (ilma käibemaksuta).

Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalik kulu 795 eurot, s.o riigilõiv 315 eurot

ja lepingulise esindaja kulu 480 eurot (käibemaksuta) (4*120). Kuivõrd kohus jättis

menetluskulud 87% kostja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja

mõista 691 eurot 65 senti (795*87%).

22. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

Hageja on sellise taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anastassia Stalmeister

kohtunik