3-25-4445/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Mait Laaring

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4445

Haldusasi

J.A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.10.2025 otsuse nr

12505270045-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks

vaadata kaebaja 27.05.2025 taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja: J.A , esindaja vandeadvokaat Anu Toomemägi-

Kivistik

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Regina Lider

Asja läbivaatamine

10.03.2026 kinnisel kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta J.A kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsusest avaldada üksnes resolutsioon, asendades kaebaja nime tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.04.2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.A (kaebaja) saabus esimest korda Eestisse 27.07.2024 ja esitas pärast võltsitud

dokumentide (sh võltsitud Norra Kuningriigi (Norra) elamisluba) avastamist 27.07.2024

Politsei- ja Piirivalveametile (PPA, vastustaja) rahvusvahelise kaitse taotluse (nr

12407270009).

2. PPA luges 06.01.2025 otsusega nr 12407270009-1 (otsus I) kaebaja 27.07.2024

rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi

VRKS) § 20 lg 1 ning § 201 p-de 4 ja 6 alusel põhjendamatuks ning lükkas selle tagasi

3-25-4445

(resolutsiooni p-d 1 ja 2); tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS)

§ 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni

(Venemaa) vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva (resolutsiooni p 3) ning kohaldas VSS 74 lg

1 alusel sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki (Eesti) ja Schengeni viisaruumi kolmeks aastaks

alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 4). Põhjendused:

2.1. Kaebaja ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks ja need ei haaku päritoluriigi infoga ning

taotlus esitati eesmärgiga kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi. Kaebaja on vaid ühel

korral enda poliitilist ja võimudevastast meelsust avaldanud. Rahvusvahelise kaitse taotlust

esitades ei maininud kaebaja kordagi, et teda on Tšetšeeni Vabariigi (Tšetšeenia) võimude

poolt kinni peetud ja pekstud ning et tema kehal on põletushaavad. Kaebaja soovis võltsitud

dokumentidega Norrasse liikuda. Hirm venelaste ees ei ole rahvusvahelise kaitse andmise

aluseks. Asjaolu, et kaebaja täiskasvanud vennapoega võidakse sundida Tšetšeenia võimude

poolt Ukrainasse minema, ei ole alus kaebajale rahvusvahelise kaitse andmiseks. Kui kaebaja

oleks Tšetšeenias „mustas nimekirjas“ ei oleks teda Vene piirist üle lubatud. Kaebajal on

võimalik Tšetšeeniasse tagasi pöörduda ning väited tema võimalikust tapmisest ja laiba

prügimäele viskamisest on ilmselge liialdus. Asjaolu, et kaebaja poeg elab Norras ja õde

Rootsi Kuningriigis (Rootsi) ei ole aluseks jätta sissesõidukeeld kohaldamata.

3. Kaebaja vaidlustas vastustaja 06.01.2025 otsuse Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr

3-25-282). Tallinna Halduskohus jättis 09.04.2025 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja

esitas 09.05.2025 apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus

võttis 13.05.2025 määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse.

4. J.A

(kaebaja) esitas 27.05.2025 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) korduva

rahvusvahelise kaitse taotluse.

5. PPA luges 16.10.2025 otsusega nr 12505270045-1 (otsus II) kaebaja taotluse

põhjendamatuks (VRKS § 20 lg 1) ja lükkas kaebaja taotluse tagasi (VRKS § 20 lg 2).

Põhjendused:

5.1. Kaebaja tõi korduvas 27.05.2025 taotluses uue asjaoluna esile, et Vot Tak

meediaplatvormil ilmus artikkel, millest sai teatavaks nende pere elukoht väikeses Eesti

asulas ja põhjus, miks nad taotlesid rahvusvahelist kaitset, nende elamine Tšetšeenias,

pereliikmete täpne arv ning Eestisse saabumise kuupäev. Neile helistati ja küsiti, et mida

nende kohta kirjutatakse. Seega on nad identifitseeritud kui režiimi kriitikud.

5.2. Kaebaja ütlustest nähtub, et ta on andnud teadvalt ja korduvalt vastuolulisi ütlusi.

Kaebaja väitis alguses, et ta lahkus Eestist 27.04.2025, järgmiseks aga väitis hoopis, et lahkus

Eestist 26.04.2025. Tegelikult aga nähtub Rootsi migratsiooniameti tagasivõtupalvest ja

taotlejaga kaasas olnud erinevatest dokumentidest, et ta oli Rootsi Kuningriigis juba

22.04.2025, mis omakorda tähendab tegelikult seda, et ta pidi Eestist lahkuma juba

21.04.2025. Küsides selgitusi valeväidete andmisest, vastas kaebaja, et ta ei mäleta. Kaebaja

viidatud artikkel ilmus Vot Tak platvormil 24.04.2025, ehk 2 päeva pärast seda, kui kaebaja

Rootsis kinni peeti. Selle peale väitis kaebaja, et artikkel ilmus 21.04.2025 öösel, ehkki ta

väitis varem, et see ilmus 24.04.2025. Ilmselge on, et kaebaja lahkus Eestist hoopis põhjusel,

et Tallinna Halduskohus jättis 09.04.2025 otsusega kaebuse haldusasjas nr 3-25-282

rahuldamata. Samuti on vastuolulised kaebaja ütlused sellest, kes organiseeris Eestist

lahkumise ja kuidas ta lahkus Vao keskusest.

5.3. Kaebaja andis ka Rootsis rahvusvahelise kaitse taotlemisest teadlikult ebaselgeid seletusi.

Kaebaja ei pöördunud ise Rootsi politsei poole, vaid ta peeti seal kinni 22.04.2025 autost

Rootsisse saabumisel inimkaubanduse ja dokumentide kuritarvitamise kahtluse tõttu. Kaebaja

2(12)

3-25-4445

esitas Rootsis rahvusvahelise kaitse taotluse alles 25.04.2025, kui selgus, et teda hakatakse

Rootsist välja saatma. Kaebaja väitis Rootsi politseile, et soovis minna külla Norras elavatele

sugulastele, mitte et teda ähvardas artikli ilmumise tõttu oht. Ilmselgelt oli kaebaja eesmärk

jõuda Norrasse, ehk jätkata seda teekonda, mis tal Eestisse saabudes rohkem kui aasta tagasi

pooleli jäi. Kuna kaebaja pöördus ise ajakirjaniku poole, ei saa välistada, et kaebaja asus ise

teadlikult tagakiusu provotseerima. Kaebaja ootas Rootsis, millal artikkel ilmub ja esitas

seejärel rahvusvahelise kaitse taotluse.

5.4. Kaebaja ei ole isik, keda ohustaks Vot Tak meediaplatvormil ilmunud artikli pärast

Venemaale tagasipöördumisel võimude poolne tagakius või hilisem ebaproportsionaalne

karistus. Väljaspool Tšetšeeniat elab 1,25 miljonit tšetšeeni ja usutav ei ole, et Tšetšeenia

võimudel oleks ressurssi kõikide nende jälgimiseks. Seda ei ole kinnitanud ka päritoluriigi

info. Kaebaja ei ole kunagi enda poliitilist meelsust avaldanud ja tal ei olnud 2024. a ega ka

varem mingeid probleeme Tšetšeeniast lahkumisega. Seega ei ole kaebaja isik, kes oleks

kunagi sattunud Tšetšeenia võimude huviorbiiti. Võib eeldada, et Vot Tak artiklit on

Venemaal lugenud või vaadanud vähem kui 30 000 inimest, ehk äärmiselt vähe inimesi.

Kaebaja väide, et artikli põhjal on võimalik teda identifitseerida, on liialdatud. Kaebaja ei ole

ajakirjanikule enda lugu rääkides paljastanud midagi sellist, mis põhjustaks Tšetšeenia huvi

kaebaja vastu ja artiklis on isikute õiged nimed muudetud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid

enda piinamise kohta. Kaebaja on üle 60-aastane naisterahvas, kellel ei ole Venemaa ega

konkreetselt Tšetšeenia võimudega mingeid probleeme olnud. Päritoluriigi infost nähtus, et

Vot Tak meediaplatvorm on Venemaal blokeeritud ja ei ole usutav, et kõik taotleja naabrid

ning tuttavad oleks seda artiklit lugenud. Seega ei ohusta kaebajat Venemaale tagasi

pöördumisel võimude poolne tagakius või hilisem ebaproportsionaalne karistus. Kaebaja on

praeguseks kaotanud kõik kohtuvaidlused nii Eestis kui Rootsis ja sellest tulenevalt soovib

kaebaja ainult pikendada enda Eestis viibimist ning vältida lahkumiskohustuse täitmist. Vot

Tak artiklis on kaebaja rääkinud sama juttu, mida esimeses rahvusvahelise kaitse taotluses,

ainult lisanud värvikaid detaile. Järelikult on kaebaja taotlus ennast kordav ja selgelt

põhjendamatu, ning esitatud eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada.

5.5. Kaebaja muudab pidevalt enda ütlusi, vastavalt sellele, kuidas talle endale kasulikum on.

Kaebaja Venemaale tagasipöördumisel ei ole takistusi. Kui ta ei soovi naasta Tšetšeeniasse,

on tal võimalik valida endale sobiv elukoht mõnes teises Venemaa piirkonnas. Kaebajal, nagu

kõikidel teistel Venemaa kodanikel on õigus riigisiseselt ümber paikneda.

5.6. Kaebajat ei saa pidada ka täiendava kaitse saajaks VRKS § 4 lg 3 alusel. Kaebaja

tagasisaatmine päritoluriiki ei too kaasa tõsist reaalset ohtu. Kaebajal puudub isiklik

soodustav tegur, mis lubaks arvata kaebajale suuremat ohtu, kui ülejäänud Venemaa

elanikkonnale. Kaebajal on vanusest tingitud mõningad tervisehädad. Kaebaja ei ole

Venemaal tagaotsitav ja teda ei oota naastes ees aluseta kriminaalkaristus. Kaebajale on

väljastatud Venemaa pass ja sellega näitas Venemaa riigivõim, et kaebaja on nende

diplomaatilise kaitse all. Venemaa territooriumil ei toimu hetkel sellist sõjategevust, mis

võimaldaks jaatada siseriiklikku- või rahvusvahelist relvakonflikti, mis võiks ohtu seada

Venemaa territooriumil elava isiku elu. Venemaale kehtestatud majandussanktsioonidest

tingitud ebameeldivused jäävad väljapoole VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendava kaitse

mõistet.

5.7. Kaebaja arvamus ja vastuväited ei muuda PPA varasemaid seisukohti. Kaebaja oli

teadlik, et teise Schengeni riiki jõudes saadetakse ta tagasi. Usutavad ei ole kaebaja väited, et

tema ütlused halduskohtus ei olnud korrektselt tõlgitud. Kaebaja oli artikli avaldamisega ise

nõus. Kaebaja ei ole Venemaa või Tšetšeenia võimude aktiivne vastane, kelle ülesotsimisega

mõnest teisest Venemaa piirkonnast hakkaks Tšetšeenia võimud vaeva nägema ja oma

3(12)

3-25-4445

piiratud ressurssi kulutama. Vestluse lõpus selgub, et kaebaja sugulased reisivad ilma

igasuguse kartuseta Tšetšeeniasse. Venemaa võimuesindajatel ei ole administratiivset

võimekust, et olla kõikide nende artiklitega kursis või neid lugeda. Kuna avaldatud artikkel ei

sisalda Venemaa ega Tšetšeenia kohta uut ega võimuesindajaid kompromiteerivat materjali, ei

ole eluliselt usutav, et nad hakkaks välja selgitama, kes võiks olla artiklis mainitud isikud.

Kaebaja õetütre vennanaise küsitlemine Eesti-Vene piiriületusel ei tähenda, et just nimelt

tšetšeene kontrollitakse piiriületusel põhjalikult. Venemaa piirivalvurid hakkasid riiki

sisenevaid ja väljuvaid inimesi põhjalikumalt kontrollima juba 2022. aastal. Kaebajal puudub

Venemaa teise piirkonda elama asumise soovil vajadus registreerida ennast siseministeeriumis

– registreerida saab ka riikliku teenuse portaali kaudu või esitades elektroonilise või

paberkandjal taotluse ajutise registreerimistunnistuse saamiseks. Kaebaja puhul ei ole

tegemist Tšetšeenia võimude jaoks nii huvipakkuva isikuga, et nad hakkaks vaeva nägema

tema Venemaa teistest piirkondadest üles otsimisega ja Tšetšeeniasse tagasiviimisega.

6. Kaebaja esitas 30.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 16.10.2025 otsuse nr

12505270045-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 27.05.2025 taotlus

uuesti läbi. Põhjendused:

6.1. Taotluse esitamise uueks asjaoluks oli onlines veebiajakirjas Vot Tak ilmunud intervjuu

kaebajaga, mille alusel oli teda kerge identifitseerida tagasipöördumisel Vene Föderatsiooni

või kodukohta Tšetšeenias. Artikli kirjutamiseks võttis kaebajaga ühendust Ira Novik, keda

huvitas, et sedavõrd suurte läbielamiste järel keelduti kaebajale ikkagi Eestis kaitset andmast.

6.2. Vastustaja pööras liigset tähelepanu kaebaja väljaöeldud kuupäevadele Vao keskusest

lahkumise, Rootsi reisimise ja seal kinnipidamise ja/või varjupaiga taotluse esitamise aja

kohta. Isik ei pea oskama kõiki kuupäevi detailselt nimetada – see ei ole olnud seadusandja

mõtteks ja seab kahtluse alla objektiivsed kaalutlused vaidlustatud otsuses.

6.3. Kaebaja kinnipidamine Rootsi politsei- või piirivalveametnike poolt ei välista kaebaja

soovi Rootsi jõudes ennast „üles anda“ ja varjupaika paluma asuda. Kaebaja on väljaspoolt

Euroopa kultuuriruumi pärit inimene, kelle teadmised ei pea olema samal tasemel

migratsiooniametnikega. Vastustajal ei ole dokumente kaebaja poolt Rootsis antud ütluste

kohta ja see muudab vaidlustatud otsuse kontrollimatuks. Kaebajal on WhatsApp vestlused

ajakirjanikuga, tõendamaks, et ajakirjanik pöördus kaebaja poole perioodil 15.04.-19.05.2025.

Samuti kinnitas ajakirjanik WhatsApp’is, et muutis 18.04.2025 artiklit. Kaebaja 28.04.2025

e-kirjast nähtub, et temale artikli mustandit enne avaldamist lugeda ei saadetud. See tõendab,

et kaebaja ei ole tagakiusu provotseerinud. Ajakirjanik pöördus kaebaja poole 14.05.2025

uute allikate tähelepanu tõttu ja nimetas, et temaga tahetakse sel teemal veelgi ühendust võtta.

6.4. Kaebaja kohta on Tšetšeenias kogutud andmeid – kaebaja vend viidi 2025. a oktoobris

küsitlemisele politseijaoskonda kaebaja asukohast teada saamiseks ja vennalt võeti kaheks

tunniks telefon. Venda hoiatati, et kui kaebaja võtab ühendust, tuleb politseid koheselt

teavitada. Seega on kaebaja elu ja tervise ohtu sattumine kodumaale naastes reaalne.

6.5. Kaebaja kehal on armid piinamisest 2024. a juulikuus.

6.6. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses ümber lükanud, et artikkel võiks olla levinud

vähemalt 100 000 lugejani Venemaal, Tšetšeenias ja Eestis, Valgevenes ning et lugejate

hulgas võib olla Vene agente või teisitimõtlejate ning Ukraina sõja kritiseerijate otsijaid.

Samuti, et artiklit oli võimalik edasi levitada mistahes sotsiaalmeediakanalites. Isegi kui

mõned meedia ja suhtluskanalid on keelatud Venemaal, ei tähenda see seda, et FSB või muud

organid neile juurdepääsu ei oma. Arvutuskäigud artikli võimalike lugejate kohta on

vaidlustatud otsuses subjektiivsed. Kui artiklit loeb kasvõi 1 eriteenistusega seotud isik, ei ole

4(12)

3-25-4445

välistatud kaebaja kodumaale jõudes tema väärkohtlemine või lausa oht elule. Kaebaja ei

väitnud kindlalt, et kõiki tšetšeene, kes käivad varjupaika palumas, jälgitakse, kuid pigem nii

on. Tagakiusuhirm on põhjendatud seetõttu, et Vot Tak artiklis oli kirjas lennukuupäev ja

temaga koos olnud isikute arv ning piiripunkti nimi muutmata kujul ehkki kaebaja sellist

avalikustamist ei soovinud. Lennukile minejate andmed on väga lihtsasti kogutavad ja

töödeldavad, samuti nagu nende isikute andmete analüüs, kes Ivangorodist üle piiri Eesti

suunal liiguvad.

6.7. Vaidlustatud otsuses ei ole käsitletud kaebaja poolt vastustaja ametnikule 13.10.2025

edastatud e-kirja pretensiooniga I. Novikule ajakirjaniku sõnamurdliku käitumise tõttu.

Vaidlustatud otsuse lk 14 kohaselt on kaebaja juba esmasel vestlusel väljendanud sama, mis

ajakirjanikule. Kaebaja on identifitseeritav režiimi kriitikuna, kuna pärast piinamist julges ta

ikkagi ajakirjanikule (ehk avalikkusele) rääkida toimunust. Kaebajal on reaalne risk sattuda

koduriiki naastes tõsisesse ohtu. Kaebaja subjektiivne tagakiusukartus on tõendatud

objektiivsete asjaoludega.

7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

7.1. Isik ei pruugi mäletada konkreetseid kuupäevi, millal ta ühest riigist teise lahkus, kuid

kaebaja esitas sündmusi kronoloogiliselt vastuolulises järjestuses. See mõjutab kaebaja

väidete usaldusväärsust. Kaebaja väidab, et lahkus Eestist Rootsisse meedias avaldatud artikli

tõttu, kuid tegelikult lahkus kaebaja enne viidatud artikli avaldamist. Kaebajale oli Eestis

antud õiguskaitse, mis peatas tema väljasaatmise kohtumenetluse ajaks ja samuti oli kaebajal

võimalus vaidlustada halduskohtu 09.04.2025 otsus. Kaebaja käitumine tervikuna viitab

märkimisväärsele kogemusele piiriületuste ja varjupaigamenetlusega seotud protsessides.

Kaebaja sisenes esmakordselt Eesti Vabariiki võltsitud dokumente kasutades. Samuti kasutas

teise isiku passi Rootsi sisenemisel. Tegemist ei ole üksikjuhtumiga, vaid korduva

käitumismustriga, mis osutab teadlikule ja sihipärasele tegevusele. Kaebajal oli juba varasem

kogemus rahvusvahelise kaitse taotlemisel Eestis. Võõra inimese dokumentide hankimine

viitab, et kaebaja eesmärk ei olnud kohene rahvusvahelise kaitse taotlemine.

7.2. Kirjavahetusest nähtuvalt viitab ajakirjanik kontaktile, mille on edastanud talle toimetus.

Selline olukord eeldab loogiliselt, et kaebaja oli eelnevalt juba pöördunud väljaande poole ja

andnud nõusoleku oma kontaktandmete edastamiseks. Seega ei saa kirjavahetust I. Novikuga

käsitada spontaanselt tekkinud ajakirjaniku initsiatiivina, vaid pigem kaebaja enda

pöördumise tehnilise jätkuna. Ajakirjaniku kontakti võtmine kaebajaga oli protsessi hilisem

etapp, mitte selle algus. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud käsitada kaebajat passiivse

osapoolena, kellele meediatähelepanu oleks ootamatult osaks saanud. Kaebaja oli avaliku

tähelepanu teadlikult esile kutsunud. Väited, et ka teised väljaanded soovisid kaebajaga

ühendust võtta, ei muuda eelnevat hinnangut. Kaebaja otsus jätta sõnumitele reageerimata ei

välista tema varasemat aktiivset rolli meediaga kontakti loomisel ega vähenda tema panust

artikli avaldamisele. Samuti ei oma tähtsust väide, et kaebajale ei esitatud artikli mustandit.

Riigikohus on rõhutanud, et tagakiusu ei tohi provotseerida (vt otsus haldusasjas nr 3-22-

2509). Kui isik kardab väljasaatmist ning võimalikke tagajärgi, on raske mõista, miks ta

otsustab samal ajal viia oma juhtum meediasse.

7.3. Autoritaarsetes riikides võivad julgeolekuasutused kasutada ebaseaduslikke meetodeid,

sh kutsuda „vestlusele“ ja avaldada survet sugulaste kaudu. Kaebaja väide tema venna

kutsumisest FSB-sse tekitab küsimusi. Kui ametiasutusel oleks tegelik ja tõsine huvi kaebaja

vastu, oleks ootuspärane kasutada ametlikumaid ja sihipärasemaid meetmeid. Kaebaja lahkus

päritoluriigist ametlikult ja riigivõimudel on seega teada, et ta viibib välisriigis. Sel juhul ei

ole loogiline otsida sugulasi kaebaja asukoha kindlakstegemiseks. Kui kaebaja vastu tuntaks

5(12)

3-25-4445

huvi, oleks rakendatud piiranguid juba enne tema lahkumist. Samuti on küsitav, et vend peaks

teavitama FSB-d, kui kaebaja temaga ühendust võtab. Kriminoloogilisest vaatenurgast on

üldteada, et peresidemed toimivad tavapäraselt vastupidiselt – sugulased pigem kaitsevad

üksteist ega täida jälitaja rolli. Kogu info pärineb üksnes kirjavahetusest kaebaja õega.

Puuduvad mistahes objektiivsed tõendid – kutsed, protokollid või muud dokumendid – ja

seega on tegemist kontrollimatu teabega. Kaebaja kirjeldatud sündmused jäävad

vastuoluliseks ja tõendamatuks. Seetõttu ei saa väiteid pidada usaldusväärseteks ega

rahvusvahelise kaitse vajadust kinnitavateks asjaoludeks.

7.4. Kaebaja viitas esmases varjupaigamenetluses, et teda „natuke peksti“, et ta kaotas

teadvuse ega suutnud seetõttu täpsustada, millisel viisil ja millistesse kehapiirkondadesse teda

löödi. Sellest narratiivist joonistub pilt ebamäärasest ja fragmentaarsest mälestusest, mida

kaebaja ise seostas teadvusekaotusega. Hiljem esitatud üksikasjalik kirjeldus väidetava

vägivalla kohta, sh löökide suund, intensiivsus ja konkreetsed kehapiirkonnad, on sellega

sisuliselt vastuolus. Kui isik on varem väitnud, et ta ei mäleta sündmuste käiku, siis ei ole

loogiliselt veenev, et hiljem ilmneb detailne ja struktureeritud narratiiv. Selline versioonide

muutumine ei viita mälestuse täpsustamisele, vaid tekitab põhjendatud kahtluse ütluste

usaldusväärsuses ja nende spontaansuses.

7.5. Kaebaja pretensioon I. Novikule näitab, et kaebaja eesmärk oli saada avalikkuse

tähelepanu, kuid vähendada isiklikku tuvastatavust ja sellega kaasnevaid tagajärgi.

Avalikkuse kasutamine menetlusliku positsiooni tugevdamiseks ja seejärel tagantjärele

„detailide reguleerimine“ on kooskõlas vastustaja hinnanguga, et kaebaja püüdis olukorda

kujundada viisil, mis looks täiendavaid argumente rahvusvahelise kaitse vajaduse

põhjendamiseks.

KOHTUISTUNG

8. Kohtuistungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde.

8.1. Kaebaja rõhutas, et tema väited enda piinamise kohta ei ole olnud rahvusvahelise kaitse

menetlustes vastuolulised. Asjaolu, et kaebaja Venemaa-Eesti piiri ületamise järel ei toonud

koheselt välja, et teda on piinatud, tulenes sellest, et tema ütluste alusel koostatud akt jäeti

talle tõlkimata. Hilisematel ärakuulamistel on kaebaja läbivalt rääkinud sellest, et teda

päritoluriigis piinati. Halduskohus on neid asjaolusid kohtuasjas nr 3-25-282 valesti hinnanud.

Otsuse II menetluses on vastustaja rikkunud läbivalt oma uurimiskohustust ja rajanud otsuse

olemasolevaid tõendeid arvestamata ja täiendavaid tõendeid kogumata üksnes oma usule, et

kaebajat ei kiusata päritoluriigis taga.

8.2. Vastustaja toonitas, et kaebajal on õigus pöörduda ajakirjanduse poole, kuid sellest ei

tulene, et kaebaja võiks provotseerida taolisel viisil enda tagakiusu ja luua nii ise aluseid

endale rahvusvahelise kaitse andmiseks. Käesoleval juhul on kaebaja astunud ise samme, et

oma tagakiusu provotseerida. Kaebaja ütlused rahvusvahelise kaitse menetlustes on olnud

läbivalt vastukäivad ja ebausaldusväärsed. Pole tõenäoline, et kui Venemaa võimud sooviksid

kaebajaga tegelikult ühendust saada ja survestada teda Venemaale naasma, siis püüaksid nad

seda saavutada kaudsel teel talle venna ülekuulamise kaudu sõnumeid edastades.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebus jääb rahuldamata. HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda kohus kõiki haldusaktis

esitatud põhjendusi, kuna nõustub nendega ning leiab, et haldusorgan on jõudnud kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel õigete ja õiguspäraste järeldusteni.

6(12)

3-25-4445

10. HKMS § 158 lg 31 kohaselt hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest

keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

11. Kaebaja on esitanud korduva rahvusvahelise kaitse taotluse. VRKS § 24 lg-d 1–3 ja

direktiivi 2013/32/EL art 40 lg-d 2 ja 3 näevad ette korduvate taotluste läbivaatamise kahes

etapis. Esimeses etapis kontrollitakse taotluste vastuvõetavust ja teises etapis antakse hinnang

nende sisule. Esimene etapp jaguneb omakorda kaheks. Esmalt kontrollitakse, kas taotleja on

esitanud uusi dokumente või tõendeid, mis aitavad kindlaks teha, kas taotlejat on võimalik

käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna direktiivi 2011/95/EL

alusel. Seejärel tuleb kontrollida, kas uued dokumendid suurendavad olulisel määral

tõenäosust, et taotlejat saab käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava

isikuna. Kui vastus on jaatav, siis tuleb kaitse taotlus läbi vaadata üldkorras. Dokumenti või

tõendit tuleb pidada direktiivi 2013/32/EL artikli 40 lg-te 2 ja 3 tähenduses uueks, kui otsus

varasema taotluse kohta on tehtud, ilma et see dokument või tõend oleks olnud menetlevale

ametiasutusele varasemalt teada. Kui kaebaja on esitanud uusi dokumente, siis tuleb PPA-l

hinnata, kas esitatud tõendid suurendavad olulisel määral tõenäosust, et taotlejat saab käsitada

rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna. Korduva taotluse läbivaatamise

teises etapis hinnatakse isiku kaitsevajadust, sh esitatud dokumente, sisuliselt. Uute tõendite

esitamise korral tuleb mh hinnata, kas isik oleks saanud need tõendid või asjaolud esitada juba

esmases menetluses. Kui taotleja esitab uusi tõendeid, mida ta oleks võinud takistusteta

esitada ka eelmise taotluse menetlemise ajal, kohaldub VRKS § 24 lg 1 ning taotlus

vaadatakse läbi eelmise taotluse raames (s.o VRKS § 24 lg 2 ei kohaldu). Sõltumata sellest,

kas korduv taotlus lahendatakse kiirmenetluses või üldises menetluses, tuleb isik VRKS § 18

lg-tes 4 ja 41 sätestatud korras uuesti ära kuulata (direktiivi 2013/32/EL artikkel 40 lg 3) (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2024 otsus asjas nr 3-23-1110, p-d 12–21).

12. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest (sh kuulumine sotsiaalsesse gruppi), ning

tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel

on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud

(VRKS § 22 lg 1). VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei

kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu

ning kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib

talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või

täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate

kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu

ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või

riigisisese relvakonflikti tõttu. Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda

olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

Kaebuse läbi vaatamise ulatus

13. PPA luges pärast kaebaja korduva rahvusvahelise kaitse taotluse saamist selle

vastuvõetavaks, uuendas menetluse ja vaatas taotluse läbi põhjusel, et kaebaja tõi taotluses

esile uue asjaolu – Vot Tak meediaplatvormil ilmunud artikli – mille tõttu sai kaebaja elamine

Tšetšeenias, tema Eestisse saabumise asjaolud, tema elukoht Eestis ja rahvusvahelise kaitse

taotlemise fakt väidetavalt teatavaks 100 000 lugejale ja võisid väidetavalt saada teatavaks ka

Venemaa eriteenistustele ja Venemaa toetajatele Eestis. Täiendavalt on kaebaja kaebuses

väitnud, et pärast otsuse II tegemist on ilmnenud uusi kaebaja tagakiusule viitavaid asjaolusid

7(12)

3-25-4445

– kaebaja venna ülekuulamisele viimine Tšetšeenias 2025. a oktoobris, mille käigus esitati

vennale küsimusi ka kaebaja kohta.

14. Kohus leiab, et tal on võimalik käesolev kaebus läbi vaadata üksnes ulatuses, milles see

käsitleb kaebaja korduva rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise aluseks olnud või

kaebaja väitel alles pärast tema rahvusvahelise kaitse taotluse teistkordset rahuldamata jätmist

tekkinud asjaolusid.

15. Kaebaja on esitanud käesolevas kaebuses ka väiteid asjaolude kohta, mis olid vastustajale

teada ja mida käsitleti vastustaja poolt juba otsuse I tegemisel (eelkõige küsimused seosest

kaebaja väidetava piinamisega Tšetšeenias ja selle seoste kohta kaebaja kätel olevate

armidega). Kohus leiab, et tal ei ole võimalik neid väiteid käesolevas kohtumenetluses

hinnata. Kaebaja on vaidlustanud otsuse I haldusasjas nr 3-25-282 ning selle kohtuasja

menetlus ei ole lõppenud. Tallinna Halduskohus leidis 09.04.2025 kohtuasjas nr 3-25-282

tehtud otsuse p-s 9.2 et kaebaja väiteid piinamise kohta ei saa pidada usutavateks. Otsuse I

aluseks olnud tõendite ja asjaolude uus hindamine käesolevas kohtuasjas tooks kaasa

olukorra, kus kohus väljuks kaebuse esemest ja asuks sisuliselt kontrollima otsuse I

õiguspärasust. Ühtlasi tooks see kaasa sekkumise teise haldusasja menetlusse ja samas

küsimuses vastandlike kohtulahendite tegemise ohu. Kaebajal on olnud ja on ka jätkuvalt

võimalik esitada kõik oma väited otsuse I aluseks olnud asjaolude kohta kohtuasja nr 3-25-

282 menetluses, mistõttu ei piira nende asjaolude käesolevas asjas käsitlemata jätmine mingil

viisil kaebaja kaebeõigust. Kohus ei pea ka vajalikuks käesoleva kohtuasja menetlust kuni

kohtuasja 3-25-282 menetluse lõppemiseni peatada.

Artikkel kui pärast päritoluriigist lahkumist (sur place) tekkinud asjaolu

16. Kaebaja väidab, et artikli tõttu meediaplatvormil Vot Tak on ta nüüd identifitseeritud kui

režiimi kriitik ja tema isikut ning tema asukohta on Venemaa ja Tšetšeenia võimudel artikli

andmete alusel lihtne välja selgitada.

17. Vastustaja on otsuses II kokkuvõtlikult leidnud, et kaebaja käitumine (mh tema tegevus

ebaseaduslikul katsel liikuda Eestist Rootsi ja selle seos artikli ilmumise ajaga 24.04.2025)

näitab, et kaebaja läks meediasse teadlikult ja edastas teadlikult ajakirjandusele kogu artiklis

oleva info koos kuupäevadega. Sellest tulenevalt peab vastustaja põhjendatuks arvata, et

kaebaja on ise teadlikult asunud oma tagakiusu provotseerima.

18. Vaidlusaluse Vot Tak artikli ilmumise näol on tegemist sur place ehk alles pärast kaebaja

päritoluriigist lahkumist tekkinud võimaliku tagakiusu põhjendava asjaoluga. Põhimõtteliselt

ei ole välistatud, et põhjendatud hirm tagakiusu ees võib tuleneda ka rahvusvahelise kaitse

taotleja tegevusest alles pärast päritoluriigist lahkumist. Riigikohus on samas märkinud, et kui

taotleja alustab poliitilist tegevust alles eksiilis või intensiivistab seda oluliselt, peab ta

veenvalt ära põhjendama, et tema motiivid olid siirad. Varjupaigamenetluse ja

kohtumenetluse ajal ei saa taotlejal olla lõplikku kindlust, et ta ei pea pöörduma tagasi

päritoluriiki. Varjupaigaõigust ei tohi kuritarvitada tagakiusamise teadliku provotseerimisega.

Kui võtta arvesse mis tahes eksiilis toimunud poliitilist tegevust, avaks see taotlejatele

ulatusliku võimaluse moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse andmise

tingimusi (Riigikohtu 15.05.2025 otsus nr 3-23-1317, p 23; 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p-

d 18–18.8).

19. Kuigi käesoleval juhul pole otseselt tegemist kaebaja poliitilise tegevuse

intensiivistamisega pärast päritoluriigist lahkumist, on samad järeldused kohtu hinnangul

8(12)

3-25-4445

kohaldatavad ka muule kaebaja tegevusele, mille tulemusena võib tekkida tema

tagakiusamiseks uus põhjus. Sellises olukorras on kaebaja enda kohustuseks tõendada, et tema

motiivid on olnud siirad ja ta ei ole soovinud rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi

moonutada ega enda tagakiusamist provotseerida.

20. Kaebaja on andnud otsuse II menetluses vastuolulisi ütlusi selles osas, kelle initsiatiivist

nimetatud artikli koostamine ja avaldamine lähtus. Ühe versioonina on kaebaja ka öelnud, et

artikli initsiaatoriks ja meediaväljaande poole pöördujaks oli ta ise (dtl 155). Kaebuses on

kaebaja märkinud, et tema ei pöördunud ajakirjaniku poole, vaid ajakirjanik pöördus tema

poole (dtl 6). Ka kohtuistungil jäi kaebaja viimati nimetatud seisukoha juurde (istungi

helisalvestis 00:38:05). Kaebaja esitatud kuvatõmmistest suhtluse kohta tema ja Vot Tak

väljaande ajakirjaniku I. Noviku vahel (vt dtl 497) saab kohtu hinnangul järeldada, et kaebaja

poole pöördumine polnud ajakirjaniku enda initsiatiiv, vaid sellele eelnes suhtlus väljaande

toimetaja Sergei Kovaltšenko ja kaebaja (või kaebaja lähedaste) vahel, mille raames

toimetajale olid edastatud kaebaja kontaktandmed. Seega ei lükka asjas olemasolevad tõendid

ümber kahtlust, et artikli kirjutamise initsiatiiv võis lähtuda kaebajalt endalt.

21. Kohtu hinnangul pole siiski määrav, kellest lähtus initsiatiiv artikli kirjutamiseks.

Ajakirjanikega suhtlemine ja neile oma väidetava tagakiusamise asjaolude avaldamine on

kaebaja õigus nagu on kaebaja õiguseks ka poliitilise tegevusega jätkamine pärast kodumaalt

lahkumist. Samas peab kaebaja teadvustama sellise tegevusega seotud riske, mida ei saa

panna viibimiskoha riigi kanda. Sõltumata sellest, kas intervjuu läbiviimise initsiatiiv tuli

kaebajalt või meediaväljaandelt, oli intervjuu andmine ja selleks andmete avaldamine igal

juhul kaebaja enda valik. Soovi korral oleks kaebaja saanud ka intervjuu andmisest keelduda.

Nagu juba eespool välja toodud, pidi kaebaja intervjuu ajal teadma ja arvestama, et kuna tema

varjupaigamenetlus ja kohtumenetlus ei olnud lõppenud, siis ei pruugi tema väljasaatmine

Venemaale olla välistatud.

22. Kaebaja puhul ei ole andmeid, mis võimaldaksid järeldada, et ta ei saa oma tegude

tähendusest aru või ei suuda neid juhtida. Kaebaja enda kohtuistungil antud ütlustega on

ümber lükatud tema lepingulise esindaja väide, et kaebaja on madala haridustasemega isik,

kes ei pruugi oma juhtumi asjaoludes orienteeruda. Kaebaja kinnitusel on tal pedagoogiline

kõrgharidus (istungi helisalvestis 00:35:00). Varasemas kohtumenetluses on kaebaja ka

väitnud, et tal on lõpetamata kõrgem juriidiline haridus Tšetšeenia Riiklikust Ülikoolist

(haldusasi nr 3-25-282, dtl 165 ja 1018). Neil asjaoludel ei saa väita, et kaebaja tahe intervjuu

andmisel ei olnud vaba või ta ei teadvustanud oma tegevuse tagajärgi. Isegi kui kaebaja oli

ajakirjanikuga kokku leppinud artikli mustandi lugemisvõimaluses enne artikli avaldamist ja

artikli anonüümimises, ei tähenda see, et kaebaja tegevust ei saa käsitleda võimaliku

tagakiusu aluseks oleva asjaolu provotseerimisena tema enda poolt. Liiati pole kaebaja

ajakirjanikuga väidetavalt sõlmitud eelkokkulepete olemasolu kohta esitanud ühtegi tõendit,

millest saaks järeldada, et tegemist oli mõlema poole kokkuleppega enne intervjuu andmist,

mitte üksnes kaebaja ettekujutuse või hilisema sooviga. Kuna käesoleval juhul oli kaebaja

kohustus tõendada, et ta ei püüa sur place tegevusega ise tagakiusu provotseerida, ei saa

vastustajale ette heita, et viimane ei asunud koguma täiendavaid tõendeid kaebaja ja

meediaplatvormi vahel toimunud suhtluse kohta.

23. Artikli sisust ja kohtuasja materjalidest saab järeldada, et kaebaja andis artikli aluseks

olnud intervjuu lühikesel ajavahemikul, mis jäi tema poolt otsuse I peale esitatud kaebuse

halduskohtu poolt rahuldamata jätmise (09.04.2025) ja kaebaja ebaseadusliku Rootsi

saabumise vahele (kaebaja peeti Rootsi võimude poolt piiriületusel kinni 22.04.2025).

Kaebuse rahuldamata jätmine halduskohtu poolt pidi kaebaja veendumust Venemaale

9(12)

3-25-4445

väljasaatmise võimalikkuses üksnes süvendama. Seetõttu peab kohus sarnaselt vastustajaga

tõenäoliseks, et kaebaja intervjuu andmise eesmärk oli ka selle andmise ajastusest nähtuvalt

soov tekitada artikli näol ise asjaolu, mis looks talle uue või täiendava aluse rahvusvahelise

kaitse saamiseks kas Eestis või lahkumiskatse õnnestumise korral Rootsis või Norras. Kaebaja

pole neid kahtlusi millegagi ümber lükanud, ega esitanud ka ühtki muud eluliselt usutavat

selgitust, miks ta tegelikult meedia poole pöörduda soovis (sh just kõnealusel ajavahemikul).

24. Kokkuvõttes ei ole kaebaja kohtu hinnangul tõendanud, et tema tegevus oli siiras ja

intervjuu andmine ajakirjanikule ei olnud katse moonutada oma käitumisega rahvusvahelise

kaitse andmise tingimusi ja selle kaudu varjupaigaõigust kuritarvitada.

Artikli avaldamisest kaebajale lähtuda võiv tagakiusuoht

25. Kohus nõustub vastustaja otsuses II antud hinnanguga, et ka pärast artikli avaldamist ei

ole kaebaja isik, keda ohustaks Venemaale tagasipöördumisel võimude tagakius või hilisem

ebaproportsionaalne karistus.

26. Kohus möönab, et iseenesest võib artiklit elektroonilise platvormi Vot Tak kaudu olla

lugenud märkimisväärne hulk inimesi. Kuna platvormil avaldatavad artiklid ei levi üksnes

vahetult, vaid ka muude elektrooniliste kanalite nagu Telegram, Facebook jne kaudu, ei ole

iseenesest välistatud, et artikliga võib olla tutvunud ka Venemaal ja Tšetšeenias elavaid

inimesi (vaatamata asjaolule, et vahetu juurdepääs Vot Tak platvormile on Venemaal alates

2022. a tehniliselt takistatud1). Artikli sisuga tutvunud isikute arvu täpsem määratlemine pole

võimalik ega kohtu hinnangul ka käesoleva asja lahendamiseks vajalik.

27. Samuti ei saa pidada täielikult välistatuks, et kuigi artiklis on kasutatud abinõusid kaebaja

identiteedi kaitsmiseks, kasutatud isikunimed on läbivalt muudetud ja artiklis puuduvad viited

Venemaal toimunud sündmuste täpsetele kohtadele ning kuupäevadele, võib läbi andmete

põhjaliku võrdlemise ning muu analüüsi (nt piiriületusinfo ja muude andmebaaside

võrdlemine, isikute küsitlemine jne) olla Venemaa võimuorganitel võimalik välja selgitada, et

artiklis kirjeldatud isikuks on tõenäoliselt kaebaja.

28. Samas tuleb arvestada, et kaebaja ei ole isik, kes oleks avalikult ja laialdaselt oma

poliitilist meelsust väljendanud, kuuluks opositsioonilistesse rühmitustesse, oleks Venemaal

või Tšetšeenias arvamusliider või tuntud teisitimõtleja. Ka artiklis kajastatu järgi seisnes

kaebajale Tšetšeenia võimude poolt väidetavalt etteheidetud tegu üksnes Ukraina sõjas

hukkunud sõduri matusel (mis ei olnud avalik koosolek, ega muul viisil avalik sündmus)

ühekordselt seisukoha väljendamises järgmise fraasiga: “Miks te lasete neid sõtta saata? Ja

mille poolest on teie Ukrainas sõdivad pojad paremad Vene sõduritest, kes tulid meid kahes

(Tšetšeenia) sõjas tapma?“ (dtl 407). Puuduvad andmed, et kaebaja oleks oma Tšetšeenia või

Venemaa võimude vastast meelsust mistahes muul viisil või ajal väljendanud.

29. Vastustaja esitatud andmetel, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, elab ainuüksi Euroopas

(väljaspool Venemaad) vähemalt 250 000 tšetšeeni rahvusest isikut (dtl 61). Kõigi nende

isikute jälgimine ei ole Venemaa või Tšetšeenia võimudele ilmselgelt jõukohane. Kohtule ei

ole sarnaselt vastustajaga arusaadav, miks peaks Venemaa või Tšetšeenia võimud võtma

kaebaja kui ilma igasuguse poliitiliselt silmatorkava profiilita ja Venemaa või Tšetšeenia

võimudele ohutu isiku oma teravdatud tähelepanu alla ja asuma läbi viima keerulist ning

1 https://en.belsat.eu/80476367/the-youtube-channel-of-belsats-russianlanguage-vottak-project-has-gained-over-

13-million-subscribers

10(12)

3-25-4445

ressursimahukat uurimistööd, et seostada teda kõnealuse artikliga. Kaebaja väited ja

põhjendused ei ole ka selles osas kohtule usutavad.

30. Kohus nõustub vastustaja otsuses II väljatooduga, et rääkides artiklis enda kinnipidamisest

ja väidetavast piinamisest ülekuulamise käigus, samuti hilisemast lunarahanõudest, kirjeldab

kaebaja Tšetšeenia võimude tegutsemisviiside kohta juba enne artikli ilmumist niigi üldiselt

teada olevaid asjaolusid. Samuti on suhteliselt üldsõnaline artiklis kaebaja poolt esitatud

kirjeldus ülekuulamise üldise käigu ja talle esitatud küsimuste osas (kuigi väga üksikasjalikud

on kirjeldused kaebaja suhtes väidetavalt kasutatud piinamisviiside kohta). Ka kaebaja Eestis

rahvusvahelise kaitse taotlemise fakt ei ole kohtu hinnangul selline asjaolu, mis peaks

päritoluriigi info kohaselt (vt dtl 158) tooma automaatselt kaasa kaebaja tagakiusamise.

31. Tähtsusetu pole märkida, et Vot Tak artiklis on sõna saanud ka rahvusvahelise õiguse

spetsialist ja Kaukaasias inimõiguste kaitsega tegeleva organisatsiooni ametnik, kelle

hinnangul ei tõenda kaebaja intervjuu millegagi, et tema vastu on tegelikult kasutatud

vägivalda. Spetsialist on artiklis märkinud, et iga Tšetšeenias toimuvate piinamiste kohta

ettekandeid lugenud inimene võib rääkida sama, mida kaebaja on rääkinud intervjuus (dtl

412). See seisukoht kahandab kohtu hinnangul tervikuna artikli võimalikku mõju selle

lugejaskonna jaoks.

32. Praegu puuduvad tegelikud andmed, et artikkel oleks saanud Venemaa või Tšetšeenia

võimudelt mingit tähelepanu või tekitanud nende juures vastukaja. Kaebaja on kaebuses küll

väitnud, et tema vend on kutsutud 2025. a oktoobris kaebajaga seotud asjaoludel Groznõis

julgeolekuasutusse ülekuulamisele ja teda kaebajat puudutavalt küsitletud. Kohus nõustub

vastustajaga, et üksnes kaebaja ja kolmanda (samuti väljaspool Venemaad viibiva) isiku

WhatsApp vestluse kuvatõmmis, kus kaebaja venna ülekuulamist väidetakse (dtl 498), ei ole

Venemaa julgeolekuasutuste tegevust kinnitava tõendina usaldusväärne ning kaebaja

kõnealused väited jäävad kontrollimatuteks. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et kuna

kaebaja on Venemaalt legaalselt lahkunud ja sealsetel võimudel on järelikult olemas info selle

kohta, et kaebaja Venemaal ei viibi, siis on vähetõenäoline, et kaebaja vend kutsutaks

ülekuulamisele, et selgitada välja oma õe asukohta. Lisaks ei ole kaebaja ja kolmanda isiku

kirjavahetuses mainitud, et kaebaja venna väidetaval ülekuulamisel oleks mingi seos Vot Tak

artikliga.

33. Kaebaja hirmud ja kahtlused võimaliku tulevase tagakiusu kohta on oletuslikku laadi.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et kuigi tulevikuprognoose tehakse teatud ebakindlusega,

ei saa piisavat tõenäosust inimese tagakiusamisele hinnata pelgalt hüpoteetiliste oletuste või

kahtluste alusel. Arvestada tuleb prognoosi aluseks olevate, välismaalast ja päritoluriiki

iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete asjaoludega. Ei piisa pelgast järeldusest, et

tagakiusu ei saa välistada (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1317,

p 15).

34. Kohus nõustub ka otsuse II p 10 kaebaja täiendava kaitse vajaduse osas tehtud

järeldustega neid kordamata.

35. Eelnevat arvesse võttes ei leia kohus, et kaebaja korduva rahvusvahelise kaitse taotluse

lahendamisel tehtud otsus (otsus II) oleks formaalselt või sisuliselt õigusvastane, seetõttu jääb

kaebus rahuldamata.

36. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS §

108 lg 1). Kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulude hüvitamise küsimuse

11(12)

3-25-4445

lahendab kohus eraldi määrusega. Vastustaja ei ole kohtult menetluskulude väljamõistmist

taotlenud ja ka tema menetluskulud jäävad tema enda kanda.

37. HKMS § 175 lg 4 kohaselt võib kohus jätta otsuse avaldamata või avaldada üksnes otsuse

resolutsiooni, kui otsus sisaldab delikaatseid isikuandmeid või muid andmeid, mille

avaldamine võib oluliselt kahjustada isiku eraelu puutumatust ning eraelu puutumatuse

kahjustamist ei ole võimalik vältida ka HKMS § 175 lg-s 3 sätestatut järgides. Kohus leiab, et

otsuse kirjeldavat ja põhjendavat osa pole võimalik avaldada kaebaja identifitseerimist

välistavalt üksnes kaebaja nime või muid andmeid osaliselt välja jättes. Seetõttu avaldab

kohus üksnes otsuse resolutsiooni, asendades kaebaja nime tähemärgiga.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mait Laaring

kohtunik

12(12)