2-26-2382/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija

Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

30.03.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-26-2382

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus

esialgse õiguskaitse korras U.G-le tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.02.2026 määrus (esialgse

õiguskaitse pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

U.G määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399), psühhiaatriakliiniku valvearst

E.D

Puudutatud isik U.G (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar,

eestkostja Saaremaa vald (Saaremaa Vallavalitsuse

kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.G määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 03.02.2026 määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-26-2382

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku valvearst E.D

esitas 01.02.2026 Harju Maakohtule taotluse kohaldada U.G-le (puudutatud isik) esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi neljaks päevaks ja

pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani.

Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 31.01.2026 ning kell

12.16 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on psüühikahäirest

tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele ohtlik ega suuda

hinnata oma ravivajadust.

2. Psühhiaatrite 01.02.2026 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske

psüühikahäire – mõõdukas vaimne alaareng olulise käitumishäirega (F71.1), millest tulenevalt

on tema käitumine psüühikahäirest mõjutatuna ettearvamatu, ebaadekvaatne ja agressiivsete

avaldustega, mistõttu ohustab nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Ta on

psühhiaatriakliinikus jälgimisel alates 15. eluaastast, mil tal diagnoositi mõõdukas vaimne

alaareng. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus on puudutatud isik

ravil kuueteistkümnendat korda. Esimest korda oli ta ravil 22-aastaselt seoses vaimse

alaarenguga kaasnevate tõsiste käitumishäiretega. 2004. aastal diagnoositi kaasuvana

alkoholisõltuvus. Alates 2013. aastast on puudutatud isik viibinud kinnistes hooldekodudes

ning on korduvalt vajanud haiglaravi nii enda kui ka teiste vastase agressiivse käitumise tõttu.

Ta on rünnanud teisi nii verbaalselt kui ka füüsiliselt ja üritanud end üles puua. Viimati vajas

puudutatud isik haiglaravi SA PERH psühhiaatriakliinikus 05.09.2024–20.09.2024, mil ta

toimetati psühhiaatriakliinikusse kiirabiga politsei kaasabil seoses vaimse tervise

halvenemisega. Eelnenud kuu vältel oli puudutatud isik kuri, püsimatu ja agressiivne –

laamendas, lõi kaaskliente ja haaras tegevusjuhendajast nii kõvasti kinni, et tekkisid

hematoomid.

Praegusel juhul hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabiga psühhiaatriakliiniku valvetuppa XXX

hooldekodust, kus ta oli rahutu ja käitus agressiivselt. Puudutatud isik osales mitmes füüsilises

konfliktis, ründas teisi kliente, püüdis ühte kägistada ning lõhkus inventari. Kiirabi saabudes

esinesid puudutatud isiku mõlemal käel marrastused ning ta ülahuul oli turses. Puudutatud

isiku sõnul provotseerisid kaaskliendid teda, kuna nimetasid teda pedofiiliks, mille peale ta

ärritus ja ründas neid. Käesolevalt on puudutatud isik rahulikum, kuid ta ei mõista situatsiooni

tõsidust. Puudutatud isik on käitumist normaliseeriva ja õigustava olekuga, mõttekäik on

lihtsakoeline ning haiguskriitika puudub. Arvestades tema vaimse seisundi kõikuvat ja

ettearvamatut iseloomu ning kalduvust agressioonile, vaiab puudutatud isik veel seisundi

jälgimist ja ravi haiglatingimustes, et tagada nii tema enda kui teda ümbritsevate inimeste

ohutus. Puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust arvestades ei ole tõenäoline tema

paranemine neljapäevase haiglaravi jooksul. Seetõttu taotleb avaldaja kohtult luba puudutatud

isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ka pärast seda ning temale

psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, üldrahustava ja muu vajaliku ravi teostamiseks

haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusest.

3. Harju Maakohus kohaldas 02.02.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning paigutas puudutatud isiku

psühhiaatriakliinikusse alates 31.01.2026 kell 12.16 kuni 04.02.2026 kell 12.16, andes loa

puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks.

4. Harju Maakohus kuulas ära puudutatud isiku, tema raviarsti ja puudutatud isikule

määratud esindaja.

2-26-2382

Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et hooldekodus tulid kaks klienti talle kallale. Talle

öeldi, et ta on pedofiil ja pederast ning hakati teda peksma. Appi tuli turvamees ja siis politsei,

aga ikkagi peksti teda. Puudutatud isik soovib hooldekodusse tagasi minna, ei soovi haiglasse

jääda. Puudutatud isik on XXX kinnises osakonnas ja arvab, et varsti lastakse ta välja.

Puudutatud isiku raviarst jäi ärakuulamisel esitatud taotluse juurde. Puudutatud isikul on

vaimne alaareng ja ta muutub kurjaks. Väidab, et teda provotseeriti. Varasemalt on kurjaks

muutudes löönud kellegi käeluu puruks.

Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust, leides, et

puudutatud isik vajab ravi.

5. Puudutatud isiku raviarst esitas 03.02.2026 arvamuse, mille kohaselt on vajalik tahtest

olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub

koostöövalmidus raviks ja ravita jätmisel on ta psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus pikendas 03.02.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani alates psühhiaatri otsusega tahtest

olenematule ravile võtmisest, s.o alates 31.01.2026 kell 12.16 kuni 12.03.2026 kell 12.16.

Kohus määras, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 12.03.2026 või mõnel eelneval

päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või

ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt veendus kohus ärakuulamisel, et puudutatud isikul

on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida.

Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima enda käitumist.

Puudutatud isik on ohtlik eeskätt iseendale, samuti ka hooldekodus teistele klientidele ja

töötajatele. Puudutatud isik muutub kurjaks ning seetõttu muutub ka inimeste suhtes

agressiivseks, nt hooldekodus püüdis teist klienti kägistada ning varasemalt on kellegi käeluu

puruks löönud. Puudutatud isik ise ei näe vajadust haiglaravile jäämiseks ning tahab

hooldekodusse tagasi. Puudutatud isikul on vaimne alaareng. Puudutatud isikul puudub

haiguskriitika ja käesolevalt ei ole muul viisil võimalik ravi läbi viia. Seega puudutatud isiku

ohtlikkus enda elule ja tervisele lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud

isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest

puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ja ravita

jäämisel ta on psüühikahäire tõttu ohtlik endale, kui ka teistele. Seega ei ole puudutatud isiku

seisund alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse

kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud.

Kohus leidis TsMS § 541 lg 1 lausele 2 tuginedes, et põhjendustega määruse puudutatud

isikule teatavaks tegemine võib tekitada kahju tema tervisele, mistõttu toimetab kohus

määruse kätte puudutatud isiku esindajale ja põhjendusteta määruse väljavõtte puudutatud

isikule.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 lause 1 alusel riigi kanda.

2-26-2382

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

7. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas,

millega maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani ja

teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta avaldaja esialgse õiguskaitse taotlus

puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi tähtaja

pikendamiseks rahuldamata.

Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole puudutatud isiku puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1

sätestatu. Puudutatud isiku ohtlikkus teiste suhtes ei ole tõendatud. Puudutatud isik sattus

haiglasse ekslikult, olles ise kannatanuks. Puudutatud isik selgitab, et talle tulid kallale kaks

XXX klienti, kes solvasid teda, nimetades teda pedofiiliks. Puudutatud isik pidi end kaitsma.

Puudutatud isik oli nõus, et arstid kontrollivad tema tervist ja vigastusi pärast kallaletungi,

kuid pikemalt ei vaja ravi psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isik võtab XXX ravimeid, mida

haiglas muudeti ja mis sobivad. Puudutatud isikul saab XXX olemisest täis kuus kuud ja ta

taotleb, et ta vabastataks sealt ennetähtaegselt ja saadetaks tavalisse hooldeasutusse, mitte

kinnisesse.

8. Avaldaja jäi vastuses psühhiaatrite arvamuse ja kohtuistungil antud raviarsti arvamuse

põhjal seisukohale, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtevastase

psühhiaatrilise ravi määramiseks olid täidetud. Avaldaja lisas, et puudutatud isiku käitumine

oli vaatamata alustatud ravile ka osakonnas lärmakas ja ennast õigustav, kergesti vallandusid

ärritus, ähvardused ja süüdistused nii haigla kui hooldekodu personali suhtes. Puudutatud

isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja püsis raskest psüühikahäirest tulenev oht

füüsilise agressiooni vallandumiseks ümbritsevate suhtes, mistõttu taotles psühhiaatriakliinik

luba puudutatud isikule tahtest olenematu ravi jätkamiseks neljaks päevaks ja selle

pikendamiseks kuni 40 päevani.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

10. Avaldaja esitas maakohtule 16.02.2026 teatise, mille kohaselt lõpetati 16.02.2026

puudutatud isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi seoses puudutatud isiku

psüühilise seisundi paranemisega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei

anna alust kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus

nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

12. Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest

olenematu ravi lõpetatud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse

seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse

asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada

(RKTKm 19.02.2014, 3-21-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine

määruskaebuse lahendamist.

2-26-2382

13. Kohus võib paigutada isiku avaldaja taotlusel TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse

õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on

ilmselt täidetud, 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning 3)

on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku

paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata

psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib

esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse

paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui

see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

14. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku

suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks olid

täidetud kõik tingimused TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 ja PsAS § 11 lg 1 tähenduses.

14.1.

Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire

PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või

seda juhtida.

Avaldaja taotlusest ja sellele lisatud psühhiaatrite E.D ja X.I 01.02.2026 arvamusest

nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – mõõdukas vaimne alaareng

olulise käitumishäirega (F71.1). Oma psüühikahäirest tingituna on tema käitumine

ettearvamatu, ebaadekvaatne ja agressiivsete avaldustega. Psüühilise seisundi tõttu ei

ole puudutatud isik võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

Raske psüühikahäire esinemist puudutatud isikul ja tema tervisliku seisundi

muutumatust on kinnitanud ka puudutatud isiku raviarst T.Y maakohtule 03.02.2026

esitatud arvamuses. Samuti veendus maakohus puudutatud isikut 02.02.2026 ära

kuulates tal esinevas psüühikahäires, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada ja seda juhtida.

14.2.

Puudutatud isik ohustas enda psüühikahäirest ajendatuna viivitamatu

haiglaravita nii iseenda kui ka teiste isikute elu ja tervist PsAS § 11 lg 1 p 2

tähenduses.

Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute

elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-

2-1-151-16, p 14). Kolleegiumi hinnangul on tsiviilasja materjalide põhjal võimalik

järeldada, et puudutatud isik kujutas reaalset ohtu nii iseenda kui teiste isikute elule ja

tervisele. Praegusel juhul hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabiga XXX hooldekodust,

kus ta oli vägivaldne, ründas teisi kliente, üritas ühte kägistada ning lõhkus inventari.

Kalduvus vägivallale on ka puudutatud isiku pikaaegses haiguspildis sagedaseks

ilminguks ning kohtul puudub alus kahelda asjas dokumenteeritud faktis, et

puudutatud isik oli hospitaliseerimisele eelnevalt hooldekodu teiste klientide suhtes

vägivaldne. Ka hospitaliseerimisel on puudutatud isik psühhiaatrite 01.02.2026

arvamuse (dtl 6–7) kohaselt väitnud, et ta ärritus ja ründas teisi kliente, kuna

kaaskliendid provotseerisid teda, nimetades teda pedofiiliks. Puudutatud isiku

hilisemad väited, et kaks hooldekodu klienti läksid hoopis talle kallale ja hakkasid teda

peksma, ei ole seega vastavuses puudutatud isiku enda poolt hospitaliseerimisel

2-26-2382

valvetoas avaldatuga. Psühhiaatrite hinnangul on avaldaja oma käitumist õigustava ja

normaliseeriva olekuga ega mõista olukorra tõsidust. Ka on puudutatud isiku raviarst

ärakuulamisel avaldanud, et puudutatud isikul on vaimne alaareng ja ta muutub

kurjaks ning seda on juhtunud ka varasemalt, kui puudutatud isik on kurjaks muutudes

löönud kellegi käeluu puruks. Arvestades lisaks eeltoodule, et puudutatud isiku

käitumine oli psüühikahäirest mõjutatuna ettearvamatu, ebaadekvaatne ja agressiivsete

avaldustega, oli pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik võib agressiivse

käitumisega lisaks iseendale seada ohtu ka teisi, eelkõige teisi hooldekodu kliente ja

töötajaid. Asjaolu, et puudutatud isik enda ohtlikkust eitab, ei anna põhjust selles

kahelda.

14.3.

Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu

psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isik ei olnud

psühhiaatrite 01.02.2026 arvamusest nähtuvalt oma psüühilisest seisundist tulenevalt

võimeline adekvaatselt otsustama ravivajaduse üle ning tal puudus haiguskriitika.

Puudutatud isiku seisundit ja varasemat ravikogemust arvestades ei olnud tõenäoline

tema paranemine neljapäevase haiglaravi jooksul, mistõttu taotles avaldaja kohtult

luba puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks. Psühhiaater

T.Y 03.02.2026 esitatud arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta nähtub, et

puudutatud isikul ei olnud jätkuvalt koostöövalmidust raviks. Avaldaja on ka vastuses

määruskaebusele selgitanud, et puudutatud isiku vaimsest alaarengust tuleneva

puuduliku arusaamisvõime ja allumatuse tõttu ei olnud võimalik hooldekodu

tingimustes tagada teiste hooldekodu klientide ega puudutatud isiku enda turvalisust,

samuti ei olnud puudutatud isik rahustatav ja keeldus igasugusest ravikoostööst ka

psühhiaatriakliiniku valvetoas, mistõttu püsis puudutatud isiku raskest psüühikahäirest

tulenev oht füüsilise agressiooni vallandumiseks ja puudutatud isiku enda ja teiste

isikute turvalisuse tagamiseks tuli kohaldada tahtest olenematut statsionaarset

psühhiaatrilist abi. Puudutatud isikule ei olnud seega võimalik osutada psühhiaatrilist

abi muul moel kui talle psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut ravi osutades.

15. Vastuseks puudutatud isiku määruskaebuses taotletule vabastada teda ennetähtaegselt

kinnisest hoolekandeasutusest, selgitab ringkonnakohus, et puudutatud isiku kinnisesse

hoolekandeasutusse paigutamise tingimuste ega tähtaja küsimuse otsustamine ei ole siinse

menetluse esemeks. Lisaks annavad siinse menetluse raames kogutud tõendid alust uskuda, et

muud kui kinnises

hooldekandeasutuses

puudutatud isikule osutatavad

sotsiaalhoolekandeteenused ei pruugi praegusel juhul olla piisavad.

16. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese

lause alusel riigi kanda.

17. Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise määruse peale, saab TsMS § 543 lg 2

järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1

esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)