2-25-3848/13 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. märts 2026

Tsiviilasja number

2-25-3848

Tsiviilasi

Bondora AS-i hagi Helmut Sula vastu tagastamata

krediidisumma 9471 euro 29 sendi, intressi, lepingu

haldustasu, sissenõudmiskulu ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. septembri 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Bondora AS-i apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

12 354 eurot 19 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant)

Bondora AS (registrikood

11483929), vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Kostja (vastustaja)

Helmut Sula (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 5. septembri 2025. a otsuse resolutsioon muutmata,

täiendades otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Bondora AS-i kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Bondora AS OÜ (hageja) esitas 11. märtsil 2025 Tartu Maakohtule Helmut Sula

(kostja) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 10 650 eurot 30

senti, millest 9471 eurot 29 senti on tagastamata krediidisumma, 855 eurot 56 senti

sissenõutavaks muutunud intress, 199 eurot 86 senti lepingu haldustasu, 10 eurot

sissenõudmiskulud ning 113 eurot 59 senti viivis. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja

alates 12. märtsist 2025 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivise

määras 17,99% tagastamata krediidisummalt aastas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 17. juunil 2025 hagejaga (krediidiandja)

tarbijakrediidilepingu nr XXXXXXXXXX (leping). Lepingu alusel on krediidiandja

andnud kostjale laenu 9994 eurot (tegelik väljamakse 9400 eurot). Kostja kohustus tegema

krediidiandjale igakuiseid tagasimakseid keskmiselt 287 eurot 4 senti kuus 60 kuu jooksul

intressimääraga 17,99% aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 594 eurot, nimetatud

summa peeti laenu väljamaksest kinni. Kostja on teinud tagasimakseid kokku summas 844

eurot 70 senti. Hageja hinnangul on kostja on oma kohustusi rikkunud, olles viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega, mistõttu saatis hageja kostjale 13. jaanuaril

2025 lepingu ülesütlemise hoiatuse, andes võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja. Kostja

võlgnevust lepingu ülesütlemise hoiatuses märgitud kuupäevaks ei tasunud, mistõttu ütles

hageja 14. veebruaril 2025 lepingu üles.

2. Maakohus toimetas hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kostjale kätte posti

teel 16. juulil 2025. Kostja selleks antud tähtaja jooksul hagile kirjalikku vastust ei

esitanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 5. septembri 2025. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda. Kohus märkis, et hagejalt väljamõistetavad menetluskulud puuduvad.

Kohus peab sõltumata kostja vastuväidete puudumisest omal algatusel kontrollima

tarbijakrediidilepingute puhul seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija

suhtes ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks

see, kas on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt poolte vahel sõlmitud laenulepingust,

mis on tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Hageja on oma

majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui

füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega

(VÕS § 1 lg 5).

Hageja rikkus laenu andmisel kostjale vastutustundliku laenamise põhimõtet, mh VÕS §

4034 lg-tes 1 ja 2 sätetatud kohustusi.

VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13

kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

täitmist vaidluse korral krediidiandja.

Kohus kohustas 31. märtsi 2025. a määrusega hagejat esitama kõik andmed ja tõendid

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, sh laenutaotleja pangakonto

väljavõtted piisava perioodi ulatuses enne lepingu sõlmimist. Samas määruses selgitas

kohus, et kui hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta informatsiooni

ei esita, siis järeldab kohus, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Ühtlasi selgitas kohus, et kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto

väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema

krediidivõimet. Kohus selgitas ka, et pangakonto väljavõttega sarnast tõendusväärtust ei

oma ka laenuandja teostatud konto analüüsi kokkuvõte või muu sarnane dokument.

Kohus selgitas samuti, et pangakonto väljavõtte esitamata jätmisel võib hageja nõue jääda

osaliselt või täielikult rahuldamata, mh kannab hageja sellisel juhul riski, et muud tõendid

ei ole kohtu hinnangul piisavad hindamaks, kas vastutustundliku laenamise põhimõtet on

ka tegelikkuses järgitud.

Viidatud kohtu selgitustest hoolimata esitas hageja kohtule vaid enda koostatud Exceli

tabeli, kus väidetavalt on andmed ka kostja kontoväljavõtte kohta (nn krediiditoimik).

Kohus ei saa krediidiandja enda koostatud Exceli tabelit pidada kontoväljavõttega

samaväärseks tõendiks, sest selle vorm võimaldab muutmist ning andmete valikulist

esitamist. Ühtlasi sisaldab nimetatud tabel kostja väidetavat kontoväljavõtet suures osas

hoopis aastate 2018 – 2023 kohta, kuigi leping on sõlmitud juunis 2024.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul

intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema

17,99% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 4,50%. Seega

ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda kokkulepitus määras. Samuti ei võlgne

kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

Taolises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud

vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on

krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule

esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud pangale valeandmeid

või jätnud nõutud andmed esitamata.

Lepingu ülesütlemine toimub tahteavalduse tegemisega lepingu teisele poolele.

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused näeb ette VÕS § 416 lg 1. Kui

need eeldused ei ole täidetud ehk kui tarbija ei ole maksetega viivitanud, siis ei ole

krediidiandjal õigust lepingut üles öelda. Sellisel juhul ei ole ülesütlemisavaldusel

õiguslikku toimet. Seega tuleb hinnata, kas ajal, kui krediidiandja saatis kostjale lepingu

ülesütlemisavalduse (14. veebruaril 2025), oli kostja täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega.

Kostja on teinud laenu väljamakse 9400 eurot ning laenulepingu ülesütlemise seisuga oli

kostja teinud tagasimakseid kokku 844 eurot 70 senti. Kuna krediidiandja on lepingu

sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole kostja

krediidivõimelisust kontrollinud, siis oli kostjal kohustus tasuda vaid põhivõlga. Seega

saab kogu kostja tasutud summat pidada laenu põhiosa tasumiseks. Sellest tulenevalt oli

kostja tasunud täielikult maksegraafiku järgsed esimesed seitse makset alates 10. juulist

2024 kuni 10. jaanuarini 2025 ning 84 euro 70 sendi ulatuses ka 10. veebruari 2025. a

osamakse (tasumata osa 30 eurot 61 senti). Eelnevast saab järeldada, et kostja ei olnud

lepingu ülesütlemise ajaks täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolmele üksteisele

järgneva tagasimaksega. Krediidiandjal ei olnud õigust lepingut üles öelda. Seega ei ole

hagejal kostja vastu põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa hageja nõuda kostjalt intressi.

Kuna leping ei ole kehtivalt üles öeldud, siis ei saa hageja nõuda kostjalt ka põhivõlalt

viivist.

Hageja on oma lõplikes kirjalikes seisukohtades 22. augustil 2025 öelnud kostjaga

sõlmitud lepingu uuesti üles, juhuks kui kohus asub seisukohale, et lepingu esimese

ülesütlemise ajal polnud hagejal õigust kostjaga sõlmitud lepingut üles öelda. Maakohus ei

nõustunud hageja seisukohaga, et kuna kohus toimetab 22. augusti 2025. a

menetlusdokumendi kostjale kätte, siis on kohtulahendi tegemise aja seisuga laenuleping

ikkagi üles öeldud, ning hageja hagi tuleb rahuldada. Menetlusosaliste seisukohad, mis on

esitatud menetluse kestel, teeb kohus menetlusosalistele nähtavaks e-toimiku vahendusel,

mitte ei toimeta neid kätte. Seega puudub kohtul veendumus, et kostja on hageja lepingu

ülesütlemise teate lahendi tegemise ajaks ka tegelikult kätte saanud (st kohtul puudub

vajalik kostja kättesaamise kinnitus). Muid kättetoimetamise tõendeid hageja kohtule

esitanud ei ole.

Lisaks on lepingu ülesütlemine kohtumenetluse käigus hagi muutmine

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1 mõttes, milleks on vaja kostja või

kohtu nõusolekut. Kostja ei ole andnud nõusolekut hagi muutmiseks ning kohus ei saa

nõusolekut ka eeldada, kuna kostja ei ole hagile vastanud. Samuti ei võimalda hagi

muutmine selles menetlusstaadiumis kohtu hinnangul selle kiiremat ega ka säästlikumat

lahendamist ning seetõttu ei ole hagi muutmise lubamine põhjendatud (TsMS § 376 lg 2).

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg-st 1 lähtudes hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus,

millega hagi rahuldada, või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja tegi hageja jaoks ootamatu otsuse. Kohus pidas

hageja esitatud kostja arvelduskonto väljavõtet ebausaldusväärseks (viidates dokumendi

vormi väidetavale manipuleeritavusele ja andmete valikulisele esitamise võimalusele).

Maakohtu selline järeldus viitab sisuliselt tõendi võltsimisele, kuigi kostja ei ole väljavõtte

õigsust vaidlustanud. Väljavõte on esitatud kujul, milles see on hageja andmebaasis

salvestatud.

Kostja ei ole pikema aja jooksul, sh kohtumenetluse ajal, tasunud laenumakseid. Hageja on

laenulepingu üles öelnud, sh kohtumenetluse ajal. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et

kostja ei olnud vähemalt kolme järjestikuse osamaksega viivises ning et kostja ei saanud

kätte hageja tahteavaldust maksete ümbermääramise kohta. Hageja väitel on poolte vahel

kokkulepitud maksegraafik konkreetsete osamaksetega, mida kostja pidi tasuma. Seega oli

kostja vähemalt kolme järjestikuse maksega viivises. Isegi lepingu tühisuse korral tuleb

põhivõlg tagastada, kuid kuni põhisumma tagasimaksmiseni tuleb tasuda graafikujärgsed

summad.

Hageja esitas alternatiivselt nõude TsMS § 369 alusel tulevaste kohustuste täitmiseks, kuna

on alus eeldada, et kostja ei täida kohustusi õigel ajal. Kostja tegi viimase osalise makse 6.

detsembril 2024. Pärast seda pole kostja graafikujärgseid makseid tasunud, tehes ainult

üksiku makse. Eelmärgitut arvestades tuleks kostjal alates 10. veebruarist 2025 tasuda 30

eurot 61 senti (graafikujärgne põhisumma, millest lahutatud osaliselt teostatud makse) ning

järgmised osamaksed vastavalt lepingujärgsele maksegraafikule. Samuti taotles hageja

kostjalt seadusjärgse viivise väljamõistmist igalt osamakselt, mille kostja jätab tahtaegselt

tegemata. Maakohus jättis need hageja alternatiivsed nõuded käsitlemata, mis viis ebaõige

otsuseni.

5. Kostja ei esitanud talle selleks antud tähtaja jooksul apellatsioonkaebusele vastust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole

rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada

otsuse lõppjäreldusi.

8. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult, et kuna hageja ei ole

tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning kostja krediidivõimelisuse

piisavat kontrollimist laenulepingu sõlmimisel, siis oli kostjal kohustus tasuda hagejale

vaid põhivõlg (VÕS § 4034 lg 7). Eelmärgitut arvestades ei olnud kostja lepingu

ülesütlemise ajaks, s.o 14. veebruariks 2025, täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ning hagejal polnud õigust lepingut üles öelda.

Kuivõrd leping ei ole kehtivalt üles öeldud, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt ka viivist.

Ringkonnakohus järgib nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654

lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

9. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on jätnud otsuses käsitlemata

hageja 28. aprilli 2025. a menetlusdokumendis TsMS § 369 alusel esitatud alternatiivsed

nõuded tulevaste kohustuste täitmiseks (dtl 76). Maakohus ei ole nimetatud

menetlusdokumenti kostjale ka kätte toimetanud, nagu seda nõuab TsMS § 393 lg-s 1

sätestatu. Samuti ei ole hageja kõnealune alternatiivne nõue ringkonnakohtu hinnangul

selle menetlemiseks 28. aprilli 2025. a menetlusdokumendis piisavalt selgelt väljendatud

(TsMS § 363 lg 1 p 1; RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-36-17, p 16), mistõttu tulnuks kohtul

jätta see hagi täiendus esmalt käiguta (TsMS § 3401 lg 1).

Nendel minetustel ei olnud praegusel juhul aga mõju maakohtu otsuse lõppjäreldustele.

Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski järgnevaga täiendada.

Juhul kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta VÕS § 4034 lg

7 kolmanda lause kohaselt tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist

arvestades uuesti määrama ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksed tuleb

krediidiandjal uuesti määrata lepingu sõlmimise hetke seisuga ning sellise ümberarvestuse

tulemusena väheneb enamtasutud intressi ja muude tarbija poolt makstud tasude võrra

tarbija võlgnetav krediidi põhiosa. Vähendatud põhiosa on tarbijal õigus tasuda

osamaksetena vastavalt krediidiandja ja tarbija vahel varasemalt kokkulepitud tingimustele

(vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2019, § 4034

komm. 3.3 aa). Sellise ümberarvestuse esitamise kohustust ei ole krediidiandjal juhul, kui

algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24).

Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole – leping sõlmiti poolte vahel 17. juunil

2025 tähtajaga 60 kuud ehk viis aastat.

Kui krediidiandja on rikkunud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ning

pole TsMS § 369 kohase nõude esitamise ajaks täitnud ka VÕS § 4034 lg 7 kolmandast

lausest tulenevaid kohustusi, ei ole võimalik kohtul rahuldada tema nõuet veel mitte

sissenõutavaks muutunud laenu osamaksete tasumiseks. Eelkõige pole sellises olukorras

teada, millised on tarbija ümberarvestuse järgsed kohustused, mh veel mitte sissenõutavaks

muutunud kohustused. Samuti ei ole enne ümberarvestuse tarbijale teatavaks tegemist

teada ümberarvestatud osamaksete sissenõutavaks muutumise aeg.

10. Samuti ei anna apellatsioonkaebuse muud väited alust maakohtu otsuse muutmiseks.

Vastusena nendele väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

1. Hageja väitel pidas maakohus hageja esitatud kostja arvelduskonto väljavõtet

ebausaldusväärseks (viidates dokumendi vormi väidetavale manipuleeritavusele ja

andmete valikulisele esitamise võimalusele). Selline maakohtu järeldus olevat hagejale

üllatav, kuna kostja ei ole väljavõtte õigsust vaidlustanud. Ringkonnakohus nende

etteheidetega ei nõustu.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja ei ole esitanud (maakohtu ettepanekule

vaatamata) menetluses kostja arvelduskonto väljavõtet. Hageja on esitanud tema enda

koostatud Exceli tabeli, mis väidetavalt sisaldab mh andmed kostja kontoväljavõtte kohta

(dtl 100 – 171). Maakohus ei pidanud seda tõendit ebausaldusväärseks. Maakohus on

tõendit hinnanud (vt otsuse p 13) ning leidnud kokkuvõttes, et see ei ole piisav tõend

hindamaks, kas vastutustundliku laenamise põhimõtet on ka tegelikkuses järgitud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu selle järeldusega. Tõendi usaldusväärsust on

maakohus maininud üksnes kõnealuse tabeli elektroonilise vormiga, märkides, et sama

Exceli tabeli teistkordne esitamine vormindatuna pdf-formaati ei muuda tõendit

usaldusväärsemaks.

Maakohtu kõnealused järeldused ei saanud olla hagejale üllatuslikud, kuna kohus oli

eelnevalt, 31. märtsi 2025. a määruses hagejale selgitanud, et kohtupraktikas on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Kostja konto väljavõtte tõendina esitamise

vajadusele on maakohus juhtinud uuesti hageja tähelepanu veel 7. augusti 2025. a

määruses. Asjaolu, et kostja ei ole hageja menetluses esitatud andmete õigsust

vaidlustanud, ei ole siinjuures oluline, kuna vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist tuleb kohtul kontrollida omal algatusel, nagu on põhjendatult märkinud ka

maakohus.

2. Maakohus on vastanud otsuses hageja väidetele, miks ei saa pidada kostjaga sõlmitud

laenulepingut lõppenuks hageja 22. augusti 2025. a menetlusdokumendis sisalduva

ülesütlemisavalduse alusel (vt otsuse p-d 20 – 22) ning miks ei saa kohus selle uue

väidetava ülesütlemisega seonduva hagi aluse muutmisega nõustuda (vt otsuse p 23).

Ringkonnakohus nõustub ka nende maakohtu põhjendustega.

Ringkonnkohus lisab, et hagi muutmise lubatavust hinnates tuleb TsMS § 376 normide

kõrval arvestada ka TsMS §-des 329 – 331 sätestatuga. Hageja 22. augusti 2025. a

menetlusdokumendis sisalduv hagi muutmise avaldus on esitatud TsMS § 329 lg 1 esimese

lause mõttes hilinenult. Hageja on 22. augusti 2025. a menetlusdokumendi esitanud

maakohtu pool menetlusosalistele TsMS § 403 lg 1 alusel lõplike seisukohtade ja

menetluskulude nimekirjade esitamiseks määratud tähtaja jooksul (selle viimasel päeval).

Ringkonnakohtu hinnangul puudusid maakohtul TsMS § 331 lg 1 kohased alused hilinenult

esitatud hagi muutmise avalduse menetlemiseks. Selle menetlemine oleks põhjustanud asja

lahendamise viibimise, kuna kohtul tulnuks otsustada muudetud hagiavalduse menetlusse

võtmine, see kostjale kätte toimetada, nõuda kostjalt uut hagivastust ning see omakorda

hagejale edastada (TsMS § 376 lg 3, § 393 lg 1 ja § 394). Hageja ei ole väitnud ega

põhistanud, et tal olnuks hagi muutmisega hilinemiseks mõjuv põhjus.

11. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole ringkonnakohtule

apellatsiooniastme menetluskulude nimekirja esitanud ning kulude tekkimine kostjal ei

nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Seega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)