2-25-23017/8 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. märts 2026

Tsiviilasja number

2-25-23017

Tsiviilasi

A.U , F.L ja M.K hagi D.T vastu elatise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. veebruari 2026. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.U määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja I): A.U (isikukood

XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karina

Lõhmus-Ein

Vastustaja (kostja): D.T (isikukood XXX)

Hageja II: F.L (isikukood XXX)

Hageja III: M.K (isikukood XXX)

Hagejate II ja III seaduslik esindaja A.U, lepinguline

esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 13. veebruari 2026. a määrus osas, millega maakohus

keeldus A.U hagi menetlusse võtmast ja saata asi maakohtule A.U hagi menetlusse

võtmise otsustamiseks.

2. Rahuldada A.U määruskaebus.

Edasikaebamise kord

Määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule.

ASJAOLUD

1. A.U (hageja I, hagejate II ja III ema), F.L (hageja II) ja , M.K (hageja III) ja esitasid 31.

detsembril 2025 Tartu Maakohtule hagi D.T (kostja, hagejate II ja III isa) vastu elatise

saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sündis hageja I ja kostja abielust neli last, kaks nendest on hageja II ja

hageja III. Alates vanemate abielu ja kooselu lõppemisest elavad lapsed alaliselt ema juures.

Hageja I ja kostja sõlmisid 14. oktoobril 2020 kokkuleppe, mille p-i 2 kohaselt maksab kostja

lastele elatist 25,7% alampalgast iga lapse kohta, kuid kostja ei ole elatist kokkulepitud

ulatuses maksnud. Hageja I nõuab elatiskokkuleppe täitmist ja palub kostjalt enda kasuks

välja mõista võlgnevuse 4450 eurot 72 senti. Hagejad II ja III paluvad kostjalt välja mõista

elatise perekonnaseaduse (PKS) §-de 96, 97, 100 ja 101 kohaselt alates 1. jaanuarist 2026

kuni hagejate II ja III täisealiseks saamiseni.

2. Maakohus jättis 7. jaanuari 2026. a määrusega hageja I nõude käiguta. Maakohus selgitas,

et vanemad saavad PKS § 100 lg 3 kohaselt sõlmida lastele elatise tasumise reguleerimiseks

kokkuleppe. Eelkõige saab tegemist olla kokkuleppega vanemate kui osavõlgnike vahelises

sisesuhtes. Kokkulepe võib anda aluse vanemate sisesuhtes tagasinõuete esitamiseks nt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 4 ja lepinguväliste võlasuhete alusel. Kokkulepe ei välista

ega piira seadusest tuleneva laste ülalpidamisnõude esitamist. Kohus andis hagejale I tähtaja

14 päeva, et täpsustada, kas hageja I soovib esitada vanemate kui osavõlgnike vahelises

sisesuhtes nõude kostja vastu või soovivad hageja II ja hageja III esitada siiski tagasiulatuva

elatisenõude. Kui hageja I soovib esitada nõude kostjast teise vanema vastu, palub kohus välja

tuua ka asjaolud, millel nõue põhineb ning selgelt väljendatud hagi eseme.

Maakohus märkis, et kui hageja I soovib esitada nõude kostjast teise vanema vastu, tuleb välja

tuua ka asjaolud, millel nõue põhineb ning selgelt väljendatud hagi ese. Maakohus hoiatas

hagejat, et kui hageja I tähtaegselt puudusi ei kõrvalda, võib kohus jätta hagi TsMS § 3401 lg

2 kohaselt menetlusse võtmata või asja sisulisel läbivaatamisel põhjendamata osas

rahuldamata.

3. Hageja I esitas 21. jaanuaril 2026 seisukoha, milles selgitas, et hagejad II ja III on esitanud

kostja vastu edasiulatuva elatisenõude, ning hageja I, kes on hagejate II ja III ema, on esitanud

kostja vastu lepingu täitmise nõude VÕS § 108 mõttes. Hageja I leidis, et tal on tema ja kostja

vahel 15. oktoobril 2020 sõlmitud kokkuleppe täitmise nõue kostja vastu. Hageja I viitas

Riigikohtu praktikale, kus on selgitatud, et vanemate kokkulepet lapsest lahus elava vanema

kohustuse kohta maksta lapsega koos elavale vanemale lapse ülalpidamiseks iga kuu kindla

suurusega rahasumma saab üldjuhul pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise

reguleerimiseks omavahelises suhtes. Sellise kokkuleppe pooleks on lapse

ülalpidamiskohustust samal ajal täitma kohustatud vanemad, mitte laps. Kui vanemad ei ole

elatiskokkuleppes lapsele iseseisvat nõudeõigust andnud, on kokkuleppest tulenev nõudeõigus

üksnes vanemal (RKTKo 10.02.2021, 2-19-9679/27, p 12).

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Maakohus võttis 13. veebruari 2026. a määrusega hagejate II ja III hagid menetlusse ja

keeldus hageja I hagi menetlusse võtmast.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja I nõue esitatud kujul perspektiivitu.

Maakohus jättis hageja I nõude 7. jaanuari 2026. a määrusega käiguta, selgitas, et hageja I ja

kostja vahel saaks olla nõue vanemate kui osavõlgnike vahelises sisesuhtes, alternatiivselt

saaks hagejatel I ja II olla tagasiulatuv elatisenõue kostja vastu. Hageja I ei täpsustanud,

vaatamata eeltoodud selgitustele enda nõuet.

Maakohus leidis, et hageja I täitmisnõue kostja vastu elatisevõlgnevuse tasumiseks 15.

oktoobri 2020. a kokkuleppe alusel, millega kostja kohustus hagejatele II ja III elatist

maksma, on õiguslikult perspektiivitu ja selle nõude menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 3401

lg 2 ja § 371 lg 2 p 1 kohaselt keelduda. Eeldades hageja I esitatud faktiliste asjaolude õigsust,

ei ole olemas sellisele faktkogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse hagi

rahuldada.

Elatiskokkulepete puhul saab eristada kahte liiki võimalikke nõudeid: lastel on võimalik

esitada kohustatud vanema vastu elatise saamiseks täitmisnõue ning vanematel võivad olla

omavahelises osavõlgnike sisesuhtes tagasinõuded (RKTKo 10.02.2021, 2-19-9679/27, p 12).

Hagejatel II ja III võib põhimõtteliselt olla kostja vastu täitmisnõue ülalpidamise saamiseks.

Hagejate II ja III täitmisnõue saab põhineda põlvnemisest tuleneval seadusjärgsel võlasuhtel

või hagejate II ja III kui kolmandate isikute kasuks sõlmitud lepingul (elatiskokkuleppel),

eeldusel, et hagejatele II ja III oli VÕS § 80 lg 2 mõttes antud elatiskokkuleppega õigus nõuda

lepingu täitmist. Vanem ei saa esitada enda nimel laste ülalpidamisnõuet kohustatud vanema

vastu ja nõuda täitmist endale, sest täitmisnõue on lastel. Vanem saab esitada VÕS § 78 lg 4

järgi nõudeid kohustatud vanema vastu üksnes kohustatud vanema eest ülalpidamiskohustuse

täitnud kolmanda isikuna.

Vanemate vahel saavad tekkida nõuded vaid endi kui ülalpidamist andma kohustatud

osavõlgnike vahelises sisesuhtes. Nõude sisuks ei ole sel juhul mitte see, et vanem saaks enda

nimel maksma panna laste täitmisnõue kohustatud vanema vastu, vaid VÕS § 78 lg 4 järgi

see, et vanem on pidanud tegema kulutusi kohustatud vanema eest. Vanem ei saa enda nimel

panna maksma laste täitmisnõuet kohustatud vanema vastu, sest see on laste täitmisnõue.

Kuivõrd vanemad on PKS § 105 lg 3 järgi osavõlgnikud, mitte solidaarvõlgnikud, ei lähe

vanemale, kes täidab laste ülalpidamiskohustust suuremas määras kui talle langev osa, üle

laste täitmisnõue kohustatud vanema vastu. Vanemal saab olla üksnes õigus nõuda kohustatud

vanemalt osavõlgnike sisesuhtes tagasi see summa, mille ta pidi lastele kohustatud vanema

kohustuse rikkumise tõttu rohkem tasuma, kui olnuks tema osa suurus PKS § 105 lg 3 järgse

osavõlgnikuna. Kui vanem on enda kui osavõlgniku osa ületavas ulatuses täitnud

ülalpidamiskohustuse kohustatud vanema eest võib tal VÕS § 78 lg 4 järgi olla kahju või

kulutuste hüvitamise nõue teise vanema vastu seadusest või vanemate vahelisest suhtest,

muuhulgas lepinguväliste võlasuhete, näiteks alusetust rikastumisest või käsundita

asjaajamise järgi.

MÄÄRUSKAEBUS

5. Hageja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määruse osas, millega maakohus jättis tema hagi menetlusse võtmata.

Maakohus on asunud ebaõigesti seisukohale, et määruskaebuse esitaja nõue on õiguslikult

perspektiivitu. Maakohtu määrus ei ole seetõttu seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1).

Maakohtu viidatud Riigikohtu 10. veebruari 2021. a otsuse tsiviilasjas nr 2-19-9679

seisukohtadest tulenevalt võib vanemal olla teise vanema vastu ka elatiskokkuleppe täitmise

nõue. Riigikohus on osutatud otsuses selgitanud, et „Vanemate kokkulepet lapsest lahus elava

vanema kohustuse kohta maksta lapsega koos elavale vanemale lapse ülalpidamiseks iga kuu

kindla suurusega rahasumma saab üldjuhul pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise

reguleerimiseks omavahelises suhtes. Sellise kokkuleppe pooleks on lapse

ülalpidamiskohustust samal ajal täitma kohustatud vanemad, mitte laps.“ Samas asjas on

Riigikohus asunud seisukohale, et „VÕS § 80 lg 2 järgi võib kolmas isik nõuda lepingu

täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Kolleegiumi varasema

seisukoha järgi on lapsel elatiskokkuleppe täitmise nõue juhul, kui see on lepinguga ette

nähtud. /.../ Olukorras, kus vanemad ei ole elatiskokkuleppes lapsele iseseisvat nõudeõigust

andnud, on elatiskokkuleppest tulenev nõudeõigus üksnes vanemal.“ Hageja I on seisukohal,

et tema ja kostja vahel 15. oktoobril 2020 sõlmitud kokkuleppe puhul on tegemist

kokkuleppega, millega vanemad on reguleerinud laste ülalpidamiskohustuse täitmist

omavahelises suhtes. Hageja I leiab, et tulenevalt viidatud Riigikohtu seisukohtadest on 15.

oktoobri 2020. a kokkuleppest tulenev nõudeõigus hagejal I. Hageja I esitas maakohtule hagi

vastava nõudeõiguse realiseerimiseks.

Maakohtu määruses on märgitud, et hageja I ei saa maksma panna hagejatele I ja II kuuluvat

täitmisnõuet. Maakohtu vastavast seisukohast saab järeldada, et maakohtu hinnangul saavad

hageja I ja kostja vahel 15. oktoobril 2020 sõlmitud kokkuleppe täitmist nõuda hagejad II ja

III, mitte aga hageja I. Hageja I hinnangul on maakohtu seisukoht vastuolus eespool viidatud

Riigikohtu seisukohtadega. Hageja I leiab, et tema ja kostja vahel 15. oktoobril 2020 sõlmitud

kokkuleppes ei ole antud hagejatele II ja III iseseisvat nõudeõigust. Seega ei saa hagejad II ja

III ka kostja vastu täitmisnõuet esitada. Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele on sellisel juhul

täitmisnõue vaid vanemal.

Maakohtu määruse põhjendustega nõustumise korral tuleks asuda seisukohale, et kostja poolt

15. oktoobri 2020. a kokkuleppe mittetäitmise korral ei ole hagejal I vaatamata sellele, et ta

on selle lepingu pooleks, õigus lepingu täitmist nõuda. Tulenevalt Riigikohtu 10. veebruari

2021. a otsuse tsiviilasjas nr 2-19-9679 seisukohtadest ei saaks hageja I hinnangul selle

lepingu täitmist nõuda ka hagejad II ja III (lapsed), sest nad ei ole selle lepingu pooleks ning

kõnealusest kokkuleppest ei nähtu, et sellega oleks antud lastele elatiskokkuleppe täitmise

nõue. Kõnealuse lepingu täitmise nõude esitamine oleks maakohtu seisukohtadest tulenevalt

seega välistatud.

Maakohtu kirjeldatud osavõlgniku nõude esitamine oleks kohane olukorras, kus vanemate

vahel ei oleks sõlmitud elatiskokkulepet.

6. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu. Kostja leiab, et maakohtu määrus on õige ja tuleb

elatisvõla osas jätta menetlusse võtmata.

7. Maakohus ei rahuldanud hageja I määruskaebust ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Maakohtu hinnangul on hageja I käsitlus kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu kohta

ekslik. Sõltumata sellest, kas elatiskokkuleppe pooleks on ka lapsed (ehtne) või üksnes teine

vanem (ebaehtne) VÕS § 80 mõttes, on täitmisnõue üksnes lastel. Ka ebaehtsa lepingu puhul

saab lepingupooleks olev vanem esitada täitmisnõude üksnes laste nimel, mitte nõuda täitmist

endale. Ebaehtsa lepingu puhul ei saa lapsed ise lepingu täitmist nõuda, selle saab esitada

vanem, kuid vanem kui võlausaldaja saab täitmist nõuda vaid lastele kui õigustatud isikutele.

Hageja I nõue on perspektiivitu, sest hageja I on ka pärast kohtu selgitusi jäänud selle juurde,

et soovib nõuda täitmist endale ning väljendanud selgelt, et ta ei soovi esitada nõudeid

vanemate kui osavõlgnike vahelises sisesuhtes VÕS § 78 lg 4 järgi, tuginedes sellele, et ta on

kohustatud vanema eest ülalpidamiskohustuse täitnud kolmanda isikuna. Eeldades hageja I

esitatud faktiliste asjaolude õigsust, ei ole olemas faktkogumile vastavat õigusnormi, mis

võiks anda aluse hagi rahuldada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega maakohus keeldus

hageja I hagi menetlusse võtmast ning asi tuleb saata samale maakohtule hageja I hagi

menetlusse võtmise otsustamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 659). Ringkonnakohus rahuldab

määruskaebuse.

9. Maakohus jättis hageja I nõude menetlusse võtmata TsMS § 3401 lg 2 ja § 371 lg 2 p 1

alusel.

TsMS § 371 lg 2 p 1 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hageja õiguste

rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik,

eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel

menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi

menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja

nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm 27.11.2024, 2-24-1054,

p 11). Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja I nõue esitatud kujul perspektiivitu,

ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu.

Hageja I esitas kostja vastu rahalise nõude. Maakohus jättis 7. jaanuari 2026. a määrusega

hageja I nõude käiguta, selgitades muuhulgas, et vanemate vahelise lastele elatise tasumise

reguleerimiseks sõlmitud kokkuleppe puhul saab olla tegemist kokkuleppega vanemate kui

osavõlgnike vahelises sisesuhtes. Maakohus leidis, et kokkulepe võib anda aluse vanemate

sisesuhtes tagasinõuete esitamiseks nt võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 4 ja lepinguväliste

võlasuhete alusel. Seega oli maakohus seisukohal, et hagejal I võiks olla kostja vastu rahaline

nõue, kui selle eeldused on täidetud. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seejuures TsMS § 436

lg 7 ja § 438 lg 1 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (RKTKo 26.06.2025, 2-23-

6597, p 31).

Ringkonnakohus nõustub küll maakohtuga, et vanemate vahelise lapse ülalpidamiskohustuse

täitmiseks sõlmitud kokkuleppe täitmist saab nõuda lapsele. See aga, kas hageja I nõue on

praeguses menetluses esitatud osavõlgnike vahelisest sisesuhtest tuleneva rahalise nõudena,

kas selle nõude eeldused on täidetud ja milliseid tõendeid selleks hagejal I tuleb esitada juhul,

kui kostja vaidleb nõudele vastu, selgub asja sisulisel läbivaatamisel.

10. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6 alusel

maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

11. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja hageja I hagi menetlusse

võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale esitada

määruskaebust Riigikohtule (TsMS § 372 lg 5, § 696 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)