3-26-799/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Määruse tegemise aeg ja koht

27. märts 2026, Tartu

Kohtuasja number

3-26-799

Kohtuasi

X kaebus Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse

tegemiseks vaadata 19. jaanuaril 2026 esitatud kahjunõue

läbi

Menetlusosalised

Menetlustoimingud

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla

Kaebuse tagastamine

Menetlusabi taotluste lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X kaebus.

2. Jätta X taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi

vaatamata.

3. Jätta X riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

4. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni p-de 1, 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8).

ASJAOLUD

1. Viru Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 16. märtsil 2026 Tartu Halduskohtule

kaebuse, milles märgib kokkuvõtvalt järgmist.

Kaebaja esitas Viru Vanglale kahju hüvitamise nõude seoses tegevusetusega, mis hõlmab

arstiabi osutamist. Vangla on teadlik, et kaebajale osutatav arstiabi on puudulik, kuid ei võta

midagi ette. Psühhiaater T. Sedmani tegevus on kaasa toonud selle, et kaebaja ei saa osaleda

istungitel, vigastab ennast ja lõhub asju. Psühhiaater ei määra kaebajale ravi ega lähtu tema

tervisest. Eeltoodu eest vastutab ka vangla, kes on haiglaga sõlminud lepingu. Kaebaja ei ole

rahul sellega, et Viru Vangla suunas tema kahjunõude lahendamiseks Ida-Viru Keskhaiglale.

3-26-799

Kahjunõue oli suunatud Viru Vanglale, kes on tegevusetu, kui kaebajale osutatakse arstiabi, mis

ei ole õige ja rikub tema tervist. Kaebaja esitas vanglale vaide, milles vaidlustas vangla tegevuse

tema kahjunõude haiglale lahendamiseks saatmisel. Viru Vangla andis 12. märtsil 2026

haldusakti nr 1-8/3-26/25-2, millega jäeti vaie läbi vaatamata. Kaebaja ei nõustu vaide läbi

vaatamata jätmisega ning soovib, et Viru Vanglale tehtaks ettekirjutus vaadata kaebaja

kahjunõue läbi. Kaebuses sisalduvad menetlusabi taotlused riigilõivu tasumisest vabastamiseks

ja riigi õigusabi saamiseks.

2. Vastuseks kohtunõudele edastas Viru Vangla 19. märtsil 2026 kohtule kaebaja 19. jaanuari

2026. a mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, kaebaja 14. veebruari 2026. a vaide ning Viru

Vangla 12. märtsi 2026. a otsuse nr 1-8/3-26/25-2, millega jäeti kaebaja vaie läbi vaatamata (dtl

8-11). Lisaks edastas SA Ida-Viru Keskhaigla 20. märtsil 2026 kohtule kaebaja kahjunõudele

antud vastuse (12. veebruari 2026. a vastus nr 1.7-1/22-1; dtl 16).

KOHTU SEISUKOHT

Vaidluse ese

3. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja

tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4).

Kohus mõistab, et kaebaja ei ole rahul sellega, et Viru Vangla edastas tema 19. jaanuaril 2026

esitatud kahju hüvitamise taotluse (dtl 11) lahendamiseks SA-le Ida-Viru Keskhaigla. Kaebaja

palub teha Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse, mille kohaselt tuleks vanglal kaebaja 19.

jaanuari 2026. a kahju hüvitamise taotlus sisuliselt läbi vaadata. Tegemist on seega

kohustamiskaebusega (HKMS § 37 lg 2 p 2).

Kaebuse tagastamine

4. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

5. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohtu hinnangul on praegusel juhul tegemist

sellise olukorraga.

Kaebaja vaidlustab Viru Vangla toimingut (s.o kahjunõude edastamine haiglale) ning nõuab, et

vanglat kohustataks kahjunõuet läbi vaatama. Kohus märgib, et eelviidatud vangla toiming on

tehtud kohtueelses menetluses ning HKMS § 45 lg 4 piirab kohtueelses menetluses tehtud

otsuste vaidlustamist. Kaebaja saaks sellist toimingut vaidlustada vaid juhul, kui see rikub

kuidagi eraldiseisvalt tema õigusi. Kohtu hinnangul on see põhimõte kohaldatav ka kohtueelselt

kahju hüvitamise nõude menetluses.

Praegusel juhul ei ole kohtule äratuntav, et vanglale esitatud kahjunõude haiglale lahendamiseks

edastamine rikuks kuidagi eraldiseisvalt kaebaja õigusi. Kuna kahjunõue puudutas psühhiaatri

tegevust, ei ole kaebaja kahjunõuet võimalik lahendada kaasamata haiglat, kus psühhiaater

töötab. Kaebajal on õigus esitada kohtule kahjunõue seoses psühhiaatri tegevusega, tuginedes 19.

jaanuari 2026. a mittevaralise kahju hüvitamise taotluses välja toodule ning kaebaja ei pea

selleks eelnevalt eraldiseisvalt vaidlustama vangla toimingut tema kahjunõude edastamisel. Kui

kaebaja esitab kohtule kahjunõude 19. jaanuari 2026. a taotluses toodud asjaoludel, selgitab

kohus muude asjaolude seas ka välja, kes on asjas vastustaja. HKMS § 18 lg 1 sätestab, et

3-26-799

vastustaja teeb vaidluse esemest lähtudes kindlaks kohus ning menetlusosaliste seisukohad

vastustaja määratlemisel ei ole kohtule siduvad.

Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et kaebajal puudub praegusel juhul õigus vaidlustada

eraldiseisvalt vangla toimingut, mis seisneb kaebaja kahjunõude edastamises haiglale. Selline

kaebus ei ole lubatav.

6. Kohus ei suuna kaebajat aga käesoleva asja raames kahju hüvitamise nõude esitamisele

järgmistel põhjustel. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on juba haldusasjas nr 3-26-424

esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse, milles tugineb 19. jaanuaril 2026

vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses toodud asjaoludele. Kuigi kohus on kaebuse 14.

märtsi 2026. a määrusega tagastanud HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel, siis on kaebaja viidatud

määruse vaidlustanud Tartu Ringkonnakohtus, kus määruskaebemenetlus on hetkel pooleli.

Haldusasi nr 3-26-424 tuleb seega lugeda jätkuvalt kohtu menetluses olevaks (vt ka Tartu

Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2026. a määrus asjas nr 3-25-3310, p 7). Lisaks on kohus juba 14.

märtsi 2026. a määruses asjas nr 3-26-424 asunud seisukohale, et kaebaja hüvitamiskaebus on

korduv ja kaebaja saab oma õigus kaitsta haldusasja nr 3-25-2851 või 3-25-4278 raames.

Kohus leiab, et ka käesolevas asjas esitatav hüvitamiskaebus oleks seega korduv ning ei oleks

kohtus lubatav (HKMS § 43 lg 1 p 3, § 121 lg 1 p 3). Kaebaja saab oma õigusi kaitsta

eelviidatud kohtuasjade raames.

7. Eelnevat arvestades tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud

korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu

menetluses olnud.

Menetlusabi taotluste lahendamine ja muud menetluslikud otsustused

8. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja menetlusabi taotlust tema

riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

9. Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse. Kohus mõistab, et kaebaja soovib riigi õigusabi

enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5).

9.1. Riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda

õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes

osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest

tasumist lihtsat toimetulekut (RÕS § 6 lg 1). Samas ei ole isiku majanduslik seisund ainuke

kriteerium, millest riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda. RÕS § 7 lg-s 1 on sätestatud

alused, mil riigi õigusabi ei anta vaatamata taotleja majanduslikule olukorrale.

9.2. RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi

kaitsma. Samuti sätestab RÕS § 7 lg 1 p 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on

taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.

Kohus leiab, et kaebaja on võimeline end ise halduskohtumenetluses esindama. Kohtute

infosüsteemist nähtuvalt on tal olemas arvestatav halduskohtusse pöördumise kogemus ning

halduskohus on tema enda poolt koostatud ja esitatud kaebusi ka sisuliselt läbi vaadanud (nt

haldusasjad nr 3-24-2400 ja nr 3-24-398). Kohtu hinnangul ei vaja kaebaja riigipoolset õigusabi

ning seda ka põhjusel, et halduskohtul on endal selgitamiskohustus ja kohustus juhinduda

uurimispõhimõttest (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Riigi õigusabi andmine ei ole põhjendatud ka

3-26-799

seetõttu, et kohtu hinnangul puudub kaebajal käesolevas asjas kaebeõigus, mistõttu asjaoludest

tulenevalt on tema võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

10. Eelnevat arvestades jätab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 ja p 5 alusel

rahuldamata.

11. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik