3-26-904/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-26-904

Määruse kuupäev

27. märts 2026

Kohtunik

Kadri Vool

Kohtuasi

X kaebus Põltsamaa Vallavalitsuse 13. veebruari 2026. a

otsuse nr 2-7/2026/82 ja 12. märtsi 2026. a otsuse nr

8-4/2026/569-1 peale

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X kaebus.

2. Tagastada kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot.

3. Jätta kaebaja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis selles märgitud isikute nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Määruse resolutsiooni p-de 1-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Põltsamaa Vallavalitsus võttis 13. veebruari 2026. a otsusega nr 2-7/2026/82 üle Y

väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse kulude tasumise tagasiulatuvalt

alates 22. jaanuar 2026 summas 789,69 eurot kuus. Otsuses on muuhulgas märgitud, et Y

ülalpidamiskohustusega isikute (sh X) kanda jääb 326,49 eurot.

2. X esitas 16. veebruaril 2026 Põltsamaa Vallavalitsuse 13. veebruari 2026. a otsuse nr 2-

7/2026/82 peale vaide, mille Põltsamaa Vallavalitsus jättis 12. märtsi 2026. a otsusega läbi

vaatamata.

3. X esitas 27. märtsil 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse tühistada Põltsamaa Vallavalitsuse

13. veebruari 2026. a haldusakt nr 2-7/2026/82 osas, millega kaebajat loetakse Y

ülalpidamiskohustuslaseks ja kohustatakse tasuma Y teenuskoha maksumuse puudujääv osa,

ning tühistada Põltsamaa Vallavalitsuse 12. märtsi 2026. a otsus. Alternatiivselt palus kaebaja

otsuste tühisuse tuvastamist. Ka palus kaebaja tuvastada, et kaebajat ei saa lugeda

ülalpidamiskohustuslaseks. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

Põltsamaa Vallavalitsuse 13. veebruari 2026. a otsuse nr 2-7/2026/82 kehtivuse või täitmise

peatamiseks.

4. Kohus annab esmalt hinnangu kaebusele (I) ning seejärel võtab seisukoha esialgse

õiguskaitse taotluse osas (II).

I

5. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 121 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab

kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

6. Kohtupraktikas on analoogsete otsuste vaidlustamiseks halduskohtule esitatud kaebuste

puhul asutud seisukohale, et kaebajatel puudub kaebuse esitamiseks kaebeõigus (vt nt

Riigikohtu 31. märtsi 2020. a määrus asjas nr 3-18-1168, Tartu Ringkonnakohtu 23.

septembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-896 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2022. a

otsus asjas nr 3-21-1409; Tartu Halduskohtu 29. septembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-

2205; Tartu Halduskohtu 13. augusti 2021. a määrused asjades nr 3-21-1793 ja nr 3-21-1784,

Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2021. a määrus asjas nr 3-21-896; Tartu Halduskohtu 14. aprilli

2020. a määrus asjas nr 3-20-661).

7. Riigikohus on eelviidatud otsuse nr 3-18-1168 p-des 9-11 märkinud, et kohalikul

omavalitsusel on õigus võtta sotsiaalteenuse osutamise eest abivajajalt tasu ning

sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse

kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See

kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse

kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust.

Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja

omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust

määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat

ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna

ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Tasu saab nõuda üksnes

sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus

arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. Kohalik

omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest,

ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul

peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad kaebajad kohaliku omavalitsuse

poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda. Kui

kaebajad peavad hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võivad nad lähtuda

asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 järgi

täitedokument, mistõttu ei saa seda sundtäita. Kaebajatel on võimalik esitada maakohtusse

negatiivne tuvastushagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1), et tuvastada, et

neil ei ole isa ülalpidamiskohustust. Samas selgitas Riigikohus otsuse p-s 12, et kui abivajava

isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest, saab kohalik omavalitsus täita

ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva

kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Selleks, et

kaebajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus pöörduma oma

nõudega maakohtusse. Seega on kohtupraktikas võetud selge suund, et kuigi kohaliku

omavalitsuse otsused, mis puudutavad sotsiaalteenuse eest tasumist, on antud avalik-

õiguslikus suhtes, siis siduvat õiguslikku tagajärge ülalpidamiskohustust omavatele isikutele

sellised korraldused kaasa ei too.

8. Kohus möönab, et kohtupraktikas kujundatud seisukoht otsuse mõju kohta raskendab

mõningal määral kaebaja võimalusi kiiresti oma õigusi kaitsta, kuid kohtul ei ole senise

kohtupraktika valguses alust kaebeõigust jaatada. Ka praeguses asjas on tegemist olukorraga,

kus vastustaja on 13. veebruari 2026. a otsusega kindlaks määranud, kui suure osa oma isa

hoolduskuludest tuleb kohaliku omavalitsuse hinnangul kanda tema seadusjärgsetel

ülalpidajatel. Samas ei ole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine

abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv ning vaidlusalune korraldus ei ole TMS §

2 lg 1 järgi ka täitedokument, mida saaks sundtäita. 13. veebruari 2026. a otsusega ei ole

kaebajale pandud kohustusi. Seega ei riiva 13. veebruari 2026. a otsus kaebaja õigusi ning tal

puudub selle halduskohtus vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus.

9. Samuti ei riiva kaebaja õigusi eelkirjeldatud põhjustel Põltsamaa Vallavalitsuse 12. märtsi

2026. a otsus kaebaja vaide läbi vaatamata jätmise kohta. Nimetatud otsuse vaidlustamise

välistab ka HKMS § 45 lg 4, mille kohaselt võib vaideotsuse (ja muu kohtueelse menetluse

käigus tehtud otsuse) peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta

esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Kaebuse

põhjendustest ei nähtu, et 12. märtsi 2026. a otsus rikuks kaebaja õigusi sõltumata

põhivaidluse esemest. Seejuures ei ole 12. märtsi 2026. a otsuse puhul tegemist haldusaktiga,

vaid toiminguga ning toimingu peale tühistamiskaebust esitada ei saa.

10. Ka on kaebaja esitanud kaebuses nõude tuvastada, et kaebajat ei saa lugeda

ülalpidamiskohustuslaseks.

11. Põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus tuleb kaebajale perekonnaseaduse (PKS) §-st

96. Ülalpidamiskohustusega seotud vaidlus on tsiviilõiguslik, mille lahendamine kuulub

maakohtu pädevusse (TsMS § 103 lg 4, § 9 lg 1) (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 26. jaanuari

2016. a otsus asjas nr 2-15-2555). Halduskohus ei ole pädev otsustama kaebaja

ülalpidamiskohustuse üle ega teda sellest vabastama. Kaebajal on võimalik esitada

maakohtule taotlus ülalpidamiskohustuse piiramiseks või sellest vabastamiseks (PKS § 103).

12. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse osas, milles kaebaja vaidlustab Põltsamaa

Vallavalitsuse otsuseid, HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu ning

kaebuse osas, milles kaebaja palub tuvastada ülalpidamiskohustuse puudumise, HKMS § 121

lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.

13. Kohus juhib tähelepanu, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle

esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse

tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

14. HKMS § 104 lg 5 p 2 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle

esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Kuna kohus tagastab

kaebuse mh HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, siis peab kohus põhjendatuks tagastada kaebuselt

tasutud riigilõiv 20 eurot kontole, millelt see tasuti.

II

15. Kaebaja on esitanud esialgse õiguskaitse taotluse Põltsamaa Vallavalitsuse 13. veebruari

2026. a otsuse nr 2-7/2026/82 kehtivuse või täitmise peatamiseks.

16. HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel

või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse

kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt

raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse

õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse

perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

17. Riigikohtu halduskolleegium on oma 22. septembri 2014. a määruses nr 3-3-1-59-14 (p-s

12) selgitanud, et esialgse õiguskaitse vajaduse vältimatuteks eeltingimusteks on subjektiivse

õiguse olemasolu, mida esialgse õiguskaitsega soovitakse kaitsta, ning oht selle õiguse

kahjustamiseks juba kohtumenetluse ajal.

18. Kuivõrd eelnevalt jõudis kohus seisukohale, et kaebajal puudub kaebeõigus Põltsamaa

Vallavalitsuse 13. veebruari 2026. a otsuse nr 2-7/2026/82 vaidlustamiseks, siis puudub

kaebajal ka esialgse õiguskaitse vajadus.

19. Eelnevat arvestades jätab kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

20. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis selles märgitud isikute

nimed tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)