3-25-2626/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.03.2026, Tallinnas

Haldusasja number

3-25-2626

Haldusasi

Q.F kaebus Sotsiaalkindlustusameti 11.08.2025 otsuse nr

P26-2025-326170 tühistamiseks ning kohustamisnõue

Menetlusosalised

Kaebaja — Q.F

Vastustaja — Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Anastassia Grigorjeva

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Avaldatavas kohtuotsuses asendada otsuses mainitud füüsiliste isikute ees- ja

perekonnanimed tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 27.04.2026, mis on

puhkepäevale langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline

esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant

soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Q.F (kaebaja) esitas 18.07.2025 Eesti Töötukassa (edaspidi töötukassa) kaudu ühistaotluse

töövõime hindamiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks.

2. Töötukassa tegi 08.08.2025 otsuse nr TVH/25/026854, millega tuvastas kaebajal osalise

töövõime kestusega viis aastat (27.09.2025-26.09.2030).

3-25-2626

3. Sotsiaalkindlustusamet tegi 11.08.2025 otsuse nr P26-2025-326170, millega ei tuvastanud

kaebajal piiranguid tegutsemisel ja ühiskonnaelus osalemises ulatuses, mis võimaldaks

tuvastada vähemalt keskmise puude raskusastme.

4. Q.F esitas 11.08.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes tühistada vastustaja

11.08.2025 otsus puude raskusastme mittetuvastamise kohta.

5. Kohus võttis 23.09.2025 määrusega kaebuse menetlusse ja määras vastustajaks

Sotsiaalkindlustusameti (SKA).

6. Vastustaja vastas kaebusele 22.10.2025 ning esitas täiendavad selgitused 24.03.2026.

7. Kaebaja esitas täiendavaid seisukohti 02.09.2025; 29.10.2025 ja 24.03.2026.

8. Asja lahendamine toimub kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

9. Kaebaja viitab varasemalt tuvastatud puude raskusastmele ning märgib, et SKA tuvastas

07.12.2020 otsusega nr P26O-2020-134081 (dtl 135-136) keskmise puude raskusastme

ajavahemikuks 01.12.2020 kuni 26.09.2025. SKA uus otsus (11.08.2025 otsus nr P26-2025-

326170) ei tuvastanud puuet ega määranud toetust, millega kaebaja ei nõustu.

9.1. Kaebaja tervis ei ole paranenud, vaid on halvenenud (eriti jala seisund), mistõttu järeldus,

et puuduvad igapäevaelu ja ühiskonnaelus osalemise piirangud, on põhjendamatu. Arsti sõnul,

mida vanemaks kaebaja saab, seda rohkem lööb välja 1997 aastal õnnetuse tagajärjel

(külmumine), vasaku jala varba ja parema jalalaba amputatsioonist tulenevad vaevused.

Nüüdseks esineb ka jalgade ja seljanärvide kahjustust mille leevendamiseks kasutab kaebaja

ravimeid. Lisaks käib ta jätkuvalt uuringutel .

9.2. SKA ei süvenenud piisavalt terviseandmetesse ega kaasanud eriarsti/spetsialiste samas

ulatuses nagu varasemal hindamisel, see on viinud ebaõigele otsusele. SKA tugines peamiselt

E-tervise andmetele, kaebaja taotluses toodud infole ja Töötukassa töövõime hindamisele,

jättes kõrvale varasemad tuvastatud funktsionaalsed häired (liikumisfunktsiooni suur

kõrvalekalle). SKA ei võtnud arvesse suurenenud abivahendite ja ravimite vajadust ning

igapäevatoimingute piiranguid.

9.3. Otsus on vastuolus varasema kohtupraktika ja SKA enda 2020. aasta otsusega, millega oli

juba tuvastatud keskmine puue. Puuet mittetuvastav otsus jätab kaebaja ilma vajalikest

sotsiaaltoetustest ja abivahenditest/ravimitest, mis toovad igapäevaelus lisakulutusi ja on

toimetulekuks vältimatud.

9.4. Kaebajale on 10.09 -11.09.2025 teostatud täiendavad uuringud, mille käigus leiti, et üks

selgroolüli vahel olev vedeliku kapsel on katki, millest valgub vedelik välja ja see on seljavalu

põhjuseks. Kaebajal on keelatud asjade tõstmine ja kätele ei tohi üle koormust anda.

9.5. Vastustaja viitab, et kaebaja suudab kõndida 4000-7000 sammu päevas. See on parematel

päevadel, tavaliselt lubab tervis kaebajal liikuda märksa vähem (vt ekraanipildid kaebaja

terviseäpist dtl 144-149). Kaebajale on väljastatud protees, kuid seda tuleb vahetada iga viie

aasta tagant ja kaebaja vajab selleks toetust. Kui nüüd toetus ära võetakse, ei ole kaebaja

suutlik ostma endale ka vajaminevaid ravimeid.

9.5.1. Kaebajal on amputeeritud amputeeritud vasaku jala varvas ja parema jala jalalaba, need

ei kasva ise tagasi ja kaebaja ei pea seda iga kord tõendama. Käimine teeb liiga ja varvastele

tekivad verevalumid. Ortopeedilisi jalatseid ei ole kaebaja võimeline soetama, sest need on

kallid. Ka ei ole ta endale saanud panna füsioteraapia aega, sest tal puudub võimalus sõita

2(9)

3-25-2626

Pärnusse, et käia taastusravis. Selja osas on soovitatud ujulat aga lähim ujula on 20-25 km

kaugusel ja kaebajal ei ole võimalik sinna saada.

Vastustaja seisukohad

10. Vastustaja SKA vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning palub selle rahuldamata jätta.

10.1. SKA hindas puude raskusastet PISTS § 23 lg 7 järgi töötukassa töövõime hindamise

eksperdiarvamuse (dtl 51-91) alusel. SKA lähtus puude raskusastme tuvastamisel

sotsiaalkaitseministri määruse nr 18 metoodikast, mille kohaselt arutatakse tööealise isiku

puhul igas valdkonnas (v.a suhtlemine) võtmetegevuste piirangute aritmeetiline keskmine.

Keskmine puue eeldab vähemalt ühes valdkonnas keskmist tulemust 2–2,75 või suhtlemises

mõne võtmetegevuse hinnangut 2–2,75. Seda metoodikat kasutades ei olnud alust kaebajal

tuvastada puude raskusastet vähemalt keskmise puude raskusastme määras. Määruses nr 18

sätestatud metoodika erineb töövõime hindamisest, kus arvesse läheb valdkonna suurim

raskusaste ning raskusastmeid summeeritakse (määrus nr 39).

10.2. Kaebajal esinevate piirangute sisu ja ulatus 2025. aasta hindamisel:

10.2.1. Liikumise valdkonnas on hinnatud kaebaja võtmetegevuste piiranguid arvvääärtustega

2 (liikumine eri tasapindadel); 1 (ohutu ringiliikumine); 2 (seismine ja istumine). Seega on

töötukassa eksperdiarvamuse kohaselt on kaebajal liikumise valdkonna kohta arvutatav

aritmeetiline keskmine 1,67, mis on keskmise puude raskusastme tuvastamiseks vajalikust

madalam.

10.2.2. Teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas on võtmetegevuste piiranguid

hinnatud arvväärtustega 0 (teadvusel püsimine); 0 (tualettruumi toimingud); 0 (söömine ja

joomine); 1 (valdkonnaga seotud muud piirangud – hinnatud osaliselt juba liikumise

valdkonnas). Määruse nr 18 § 6 lg 8 kohaselt võetakse valdkonna muu piirangu raskusaste

piirangu aritmeetilise keskmise arvutamisel arvesse juhul, kui muu piirangu raskusastme

arvväärtus on aritmeetilise keskmisega võrdne või sellest suurem

10.2.3. Teistes valdkondades piiranguid ei tuvastatud.

10.3. Kohtumenetluse ajal arvamuse andnud ekspertarst X.X on hinnanud täiendavalt kaebajal

esinevaid tegutsemispiiranguid (dtl 92). Ekspertarst on seisukohal, et liikumise ja käelise

tegevuse ning enesehoolduse valdkondades on kaebaja soorituspiirangud kerged. Vaimse

soorituse valdkondades ekspertarst piiranguid ei leidnud. Ka ei leia ekspertarst alust

erijuhtumi kohaldamiseks (määruse nr 18 § 6 lg 11).

10.4. Puude tuvastamisel hindab vastustaja aktuaalseid terviseandmeid, mitte varasemaid

otsuseid. Ekspertarst X.X viitab oma 22.10.2025 arvamuses taastusarsti 09.09.2024

sissekandele, milles märgitakse, et kaebaja suudab kõndida keskmiselt 6000-7000 sammu

päevas rahuldavalt. Pikemal kõnnil tekib liigne surve varbaköndile. Kõrvalist abi liikumisel

kaebaja töövõime hindamise käigus tehtud eksperdiarvamuse kohaselt ei vaja. X.X viitab ka

töövõime hindamisele kaasatud ekspertarsti hinnangule (dtl 51-91), milles viimane on

leidnud, et kaebaja: „liikumine ja aktiivsem füüsiline tegevus on eelkõige siiski piiratud

jalgade valude ja paresteesiate tõttu. Jalgadel on (ilmselt) närvikahjustus, kuid peamine

liikumist piirav faktori on siiski raske jalatrauma, parem labajalg asendatud proteesiga.

Seljavalusid võib pidada mittespetsiifilisteks ja funktsionaalseteks, mille mõju töövõimele on

vähene“. Kõrvalist abi ei vaja kaebaja sama arvamuse kohaselt ka kehaasendi muutmisel või

säilitamisel; piiratud on pikem kehaasendi säilitamise võime. Ekspertarst X.Xu hinnangul (dtl

92) võib piirangut seostada kaebajal esineva seljavaluga, mille kohta terviseandmetes

märgitakse, et: „Kindlat radikulaarset leidu ei ole. Kergeid seljaharjutusi saab teha, FT poolt

3(9)

3-25-2626

aparaatne ravi seljale sobis samuti. Kodune massaaživahend olemas. Täiendavaid

seljauuringuid ei pea vajalikuks.“.

10.5. Kaebaja selgitab oma taotluses, et kasutab liikumiseks proteesi. Seda kinnitavad ka

ekspertarstid kaebaja terviseandmetele tuginedes. Vastustaja on 19.06.2024 otsusega

rahuldanud kaebaja abivahendi erisuse taotluse (dtl 105-106) ning võtnud üle abivahendi

(jalaosade proteesi) eest tasu maksmise kohustuse (dtl 108-109). Muude abivahendite

kasutamise kohta vastustajal teave puudub. Abivahendite kasutamise vajadus ei ole iseenesest

puude raskusastme tuvastamise aluseks. Abivahendi eesmärk on parandada inimese

funktsioneerimisvõimet, kompenseerida funktsioonihäiret ja saavutada või säilitada

igapäevaelus võimalikult iseseisev toimetulek (sotsiaalhoolekande seaduse § 48 lg 1). Puude

raskusastme tuvastamisel võetakse inimese tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate

abivahendite kasutamist arvesse ja hinnatakse inimese iseseisvat toimetulekut koos kasutatava

abivahendiga.

10.6. SKA küsis kohtumenetluse ajal teise täiendava arvamuse juhtivalt ekspertarstilt Aune

Tammelt (dtl 137-138), kes leidis, kokkuvõtvalt, et eelmise (2020.a) ekspertiisi aluseks on

olnud 2015.a. sissekanne, kus selgus, et protees on vana ja natuke väike, hõõrub könti ning

proteesi saamisel on suured raskused. Sel ajahetkel oli abivahend soetamine teistel alustel kui

täna ning seetõttu on ekspertarst 2020 aastal langetanud otsuse inimese kasuks ja tuvastanud

keskmise puude raskusastme. Lisaks on kaebajal peale sünnitust (2018.a.) olnud parema jala

veenitromboos, mis kindlasti piiras liikumisvõimet. Puude raskusastme tuvastamine arvestab

abivahendite, ravimite ja ravi kasutamist piirangute leevendamiseks. Piiranguid hinnatakse

alati koos abivahendi ja ravi kasutamisega. Arvestades, et taotleja kõnd on rahuldav, kükki

laskub, kandadel kõnnib, lülisamba liikuvus igas suunas samuti rahuldav, on taotleja

võimeline iseseisvalt liikuma, siirduma, seisma ja istuma.

10.7. Ekspertarst märgib ka seda, et alates 01.09.2025 on jõustunud oluline muudatus riikliku

abivahenditeenuse korralduses ning abivahendi soodustuse saamiseks ei pea enam taotlema

puuet või vähenenud töövõimet, vaid selle aluseks on arsti või teise pädeva spetsialisti tõend.

Seega enam ei ole seadusandlusest tulenevaid takistusi proteesi õigeaegsel välja vahetamisel,

millega saab tagada püsivalt liikumistakistuse vältimise.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kokkuvõtlikult on menetlusosaliste vahel vaidlus selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt

Sotsiaalkindlustusameti 11.08.2025 otsuses nr P26-2025-326170 (dtl 25-26) jätnud kaebaja

puude raskusastme määramata olukorras. kus ühistaotluse menetlemisel tervishoiuteenuse

osutaja ekspertarsti poolt koostatud eksperthinnangus (dtl 51-91) on leitud, et kaebajal on

osaline töövõime ja töötukassa on 08.08.2025 (dtl 5-8) otsuse kohaselt tuvastanud kaebajal

osalise töövõime kestusega 5 aastat. Sealhulgas on kaebaja osundanud, et olukorras, kus SKA

on 2020. aastal tuvastanud kaebajal keskmise puude raskusastme (dtl 135-136) viieks aastaks

ning kaebaja tervislik seisund ei ole paranenud, on vastustaja uus hinnang arusaamatu.

Kaebaja viitab, et tal on 1997 aastal õnnetuse tagajärjel (külmumine), amputeeritud vasaku

jala varvas ja parem jalalaba ning see seisund ei saa muutuda, lisaks vanusega vaevused

suurenevad.

12. Esmalt märgin, et vaidlustatud SKA otsus on oluliste põhjendamispuudustega.

12.1. SKA on vaidlustatud otsuses märkinud, et on otsuse tegemisel aluseks võtnud kaebaja

taotluses sisalduvad andmed, Eesti Töötukassa töövõime hindamise käigus koostatud

eksperdiarvamuse ja töövõime hindamise otsuse. SKA viitab otsuses, et terviseandmetele ja

ekspertarsti arvamusele tuginedes ei esine kaebajal nimetatud valdkondades piiranguid sellisel

määral, et tuvastada puuet.

4(9)

3-25-2626

12.2. Otsuses on SKA vaid üldsõnaliselt märkinud, et töötukassa on hinnanud kaebaja

toimetulekut ja hakkamasaamist erinevates valdkondades ning puue tuvastatakse inimese

igapäevaste tegutsemis- ja ühiskonnaelus osalemise piirangute põhjal. Asja materjalidest

nähtuvalt ei ole SKA 11.08.2025 otsuse tegemise eelselt iseseisvalt täiendavat

eksperdiarvamust küsinud.

12.3. Samas puuduvad otsuses igasugused täpsemad põhjendused, milliste kaebaja

terviseandmete põhjal on SKA sellisele järeldusele jõudnud. Puuduvad täpsemad viited

kaebaja terviseseisundile ja/või viited töövõime hindamise ekspertavamusele konkreetsemalt.

Otsusest ei ole seega aru saadav, milliseid andmeid on SKA analüüsinud, jõudmaks

järeldusele, et kaebaja osas vähemalt keskmise puude raskusastet tuvastada ei saa. Viited

õigusaktidele on küll olemas kuid ka need on liialt üldised, sisaldades näiteks viiteid määruse

nr 18 §-dele 6, 7 ja 8, samas koosnevad need paragrahvid mitmest erinevast lõikest ja lõiked

omakorda punktidest. Õigusaktide viited ja otsuse põhjendused ei ole omavahel seotud. Seega

ei ole otsusest võimalik aru saada, millistele sätetele täpsemalt SKA on otsuse tegemisel

tuginenud.

12.4. Kohus on SKAle sarnaste vaidluste läbi vaatamisel korduvalt rõhutanud, et otsuse

nõuetekohane põhjendamine on eriti oluline sellistel juhtudel, kui haldusorgan teeb inimese

taotluse osas negatiivse otsuse (puude raskusastet ei tuvastata); kui haldusorgani hinnang

erineb samade tõendite alusel antud teise haldusorgani otsusest (siinsel juhul töövõime

puudumine vs puude raskusastme mittetuvastamine) või kui haldusorgan muudab oma

varasemat hinnangut (varasemalt tuvastati kaebajal keskmine puue). Siinsel juhul on tegu

kõigi eelpoolnimetatud olukordadega, kuid SKA otsuses puuduvad igasugused põhjendused,

mis võimaldaks otsuse lõppjärelduse õigsust kontrollida. Selline olukord tekitab inimeses

mõistetavalt segadust ja seega on SKA-l haldusorganina seda suurem kohustus inimesele

arusaadavalt selgitada, miks inimesel ka keskmisele puude raskusastmele vastavat puuet ei

tuvastata. Haldusorgani selgituskohustus on eriti oluline inimese tervisandmetega seotud

asjades, kus hindamine on valdavas osas dokumendipõhine. Selgitamiskohustus täidab

muuhulgas ka haldusmenetluse efektiivsuse ja läbipaistvuse eesmärki ja selle täitmata jätmine

toob kaasa olukorra, kus inimene saab alles kohtusse pöördumise järgselt teada, millised on

SKA otsuse aluseks olevad sisulised põhjendused. Inimesel peab olema võimalus tema

taotluse osas koostatava haldusakti põhjal aru saada, millistest asjaoludest lähtuvalt on

haldusorgan otsuse järelduseni jõudnud. Vaatamata kohtu korduvale tähelepanu juhtimisele

sarnastes asjades ei ole SKA paraku oma praktikat muutnud. Selline olukord ei ole kooskõlas

hea halduse põhimõttega.

12.5. Eelkirjeldatu põhjal olen seisukohal, et SKA 11.08.2025 otsus, millega jäeti kaebajal

puude raskusaste tuvastamata, on koostatud põhjendamiskohustust oluliselt rikkudes ning

selle põhjal ei ole otsuse adressaadil võimalik aru saada, millel põhineb SKA hinnang, et

kaebajal ei ole võimalik tuvastada vähemalt keskmise puude raskusastmele vastavat puuet.

12.6. Alles kohtule esitatud vastuses on SKA asunud 11.08.2025 otsust põhjendama, tuues

välja ka täpsemad selgitused, kuidas määrusega nr 18 on reguleeritud töövõime hindamise

käigus koostatud eksperdiarvamuse hinnangute ülevõtmise metoodika, arvutuskäik ja

sotsiaaltoetuste suuruse arvutamine) ning viidanud, et tervishoiuteenuse osutaja ekspertarsti

poolt kaebaja tervisliku seisundi võtmetegevuste hindamisel antud hinnangute alusel

arvutatakse puude raskusastme tuvastamiseks valdkonna võtmetegevuste sooritamisel

esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine. Need viited on

asjakohased ning pidanuks olema välja toodud juba algses haldusaktis. Kohus rõhutab

veelkord, et SKA-l tuleb asuda kohtu suuniseid põhjendamiskohustuse osas viivitamatult

järgima.

5(9)

3-25-2626

13. Vaatamata olulistele põhjendamispuudustele ei ole kaebuse rahuldamiseks siiski alust,

sest asja materjale arvestades ei tingiks asja uus läbi vaatamine teistsuguse otsuse tegemist

(haldusmenetluse seaduse § 58). Kuigi vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses esitanud selgitusi

puude raskusastme tuvastamise metoodika kohta ega selle kohta, kuidas seda metoodikat

kasutades kaebaja puude raskusastet hinnati, on SKA poolt kohtule esitatud vastuses

kaebusele (dtl 36-40), täiendavas seisukohas (dtl 123-124) ja SKA ekspertarstide hinnangus

(dtl 92 ja 137-138) toodud piisavad selgitused mille põhjal on kohtul võimalik kontrollida

SKA 11.08.2025 otsuse õiguspärasust.

14. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 järgi on puue inimese

anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle,

mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus

osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 2¹ järgi tuvastatakse tööealisel inimesel

piirangutest sügava, raske või keskmise raskusastmega puue lähtuvalt igapäevastest

tegutsemis- ja ühiskonnaelus osalemise. Keskmine puue on PISTS § 2 lg 2¹ kohaselt inimesel,

kellel esineb igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises raskusi (p 3); raske

puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud (p

2) ning sügav puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine

on täielikult takistatud (p 1).

15. Seaduses ei ole üheselt defineeritud, mida mõista PISTS § 2 tähenduses „igapäevase

tegutsemise või ühiskonnaelus osalemise“ all, kuid sotsiaalkaitseministri määruse nr 18

„Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse

tingimused“ (määrus nr 18) § 2 p-de 3–4 ning § 6 lg-te 6 ja 7 põhjal saab järeldada, et sellega

tähistatakse üldistavalt määruse nr 18 § 5 lg-s 6 loetletud valdkondi ja võtmetegevusi, millest

lähtuvalt hinnatakse isikul määruse piirangute esinemist või puudumist.

16. Puude raskusastme tuvastamine ei ole kaalutlusotsus, vaid meditsiinivaldkonna

ekspertteadmistel põhinev hindamisotsus (vt nt TLNRKo 25.02.2019 nr 3-18-1588, p 19;

05.11.2020 nr 3-19-2182, p 11; 03.06.2021 otsus nr 3-20-1281, p 11). Halduskohus on pädev

tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). See

hõlmab pädevust tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud

eksperdiarvamuse koostamisel TIS-i kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuste

raskusastme määramisel), sest sellest sõltub puude raskusastme tuvastamine (vt RKHKo

05.09.2019 nr 3-17-1110, p 24).

17. Kaebaja 18.07.2025 taotlus (dtl 51-91) oli esitatud nii töövõime hindamiseks kui puude

raskusastme tuvastamiseks. Tulenevalt PISTS § 2³ lg-st 7 kasutab SKA sellisel juhul puude

raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud ekspertarvamust ja

töötukassa antud töövõime hindamise otsust. Samas võib SKA PISTS § 2³ lg 1 kohaselt puude

tuvastamiseks kaasata vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid.

18. Kohtupraktikas on leitud, et kuigi nii töövõime hindamine kui ka puude raskusastme

tuvastamine lähtuvad taotleja terviseseisundist, on nende menetluste eesmärk erinev ning

seetõttu ka rakendatav metoodika erinev (nt TLNRKo 05.05.2022 otsus nr 3-20-1141, p 12,

03.06.2021 otsus nr 3-20-1281, p 17; RKHKo 20.02.2026 nr 3-22-938 p 19). Seetõttu võib

mõnel juhul inimesel töövõime puududa osaliselt või täielikult, kuid puude raskusastet temal

ei tuvastata.

19. Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele

kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate

seisundite loetelu“ kohaselt antakse töövõime hindamisel eksperdiarvamus isiku

tegutsemisvõime kohta valdkondade võtmetegevuste kaupa (määruse nr 39 § 6 lg 1, § 3 lg 2).

6(9)

3-25-2626

Määrus nr 39 § 6 lg 3 kohaselt hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute

raskusastmeid ja iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet järgmiselt: 0 –

piiranguid ei tuvastatud; 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või

esineb vähem kui 25% ajast; 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku

igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma

pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel; 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku

igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid

mingil määral siiski teostatav; 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt

igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub.

20. Sarnaselt hinnatakse tööealisel isikul piirangute esinemist või puudumist puude

raskusastme tuvastamisel. Saadud arvväärtusi hinnatakse siiski erinevalt, olenevalt sellest, kas

hinnang tuleb anda töövõimele või puude raskusastmele. Töövõime hindamisel võrdub

valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste valdkonna võtmetegevustes

esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga (määrus nr 39 § 6 lg 5). Töövõime

ulatuse tuvastamiseks võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse, välja arvatud

arvväärtused 0 ja 1 (sama paragrahvi lg 6). Puude raskusastme tuvastamise metoodika

tööealisel inimesel tugineb aga määruse nr 18 regulatsioonile. Tööealisel inimesel puude

raskusastme tuvastamisel arvutatakse iga valdkonna kohta (v.a suhtlemine) võtmetegevuste

sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine (määrus

nr 18 § 6 lg 7). Keskmise puude raskusastme saab tuvastada, kui vähemalt ühes valdkonnas

on piirangu aritmeetiline keskmine või suhtlemise valdkonnas on vähemalt ühe

võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastme arvväärtus 2–2,75 (määruse nr 18

lisa 2 punkt 3).

20.1. Kaebajal esinevate piirangute sisu ja ulatus 2025. aasta hindamisel olid järgmised:

20.1.1. Liikumise valdkonnas on hinnatud kaebaja võtmetegevuste piiranguid arvvääärtustega

2 (liikumine eri tasapindadel); 1 (ohutu ringiliikumine); 2 (seismine ja istumine). Seega on

töötukassa eksperdiarvamuse kohaselt kaebajal liikumise valdkonna kohta arvutatav

aritmeetiline keskmine 1,67, mis on keskmise puude raskusastme tuvastamiseks vajalikust

madalam.

20.1.2. Teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas on võtmetegevuste piiranguid

hinnatud arvväärtustega 0 (teadvusel püsimine); 0 (tualettruumi toimingud); 0 (söömine ja

joomine); 1 (valdkonnaga seotud muud piirangud on hinnatud osaliselt juba liikumise

valdkonnas). Teistes valdkondades piiranguid ei tuvastatud.

20.2. Eeltoodust nähtub, et SKA on töövõime hindamise ekspertarsti arvamusele tuginedes

kaebaja puude raskusastme määramisel vastavalt määruse nr 18 metoodikale leidnud

aritmeetilise keskmise, mis ei võimalda kaebajal tuvastada keskmise puude raskusastet.

21. SKA vastustest kohtule ja kohtumenetluses kaasatud juhtiva ekspertarsti (dtl 137-138)

arvamusest nähtub, et varasemast erinev hinnang kaebaja puude osas tuleneb ka sellest, et

varasema (2020.a) otsuse tegemisel arvesse võetud ekspertarsti arvamuse aluseks on olnud

tervise infosüsteemi (TIS) 2015.a. sissekanne, kus selgus, et kaebajal kasutuses olnud protees

on vana ja natuke väike, hõõrub könti ning proteesi saamisel on suured raskused. SKA juhtiv

ekspertarst selgitab, et sel ajahetkel oli abivahendi soetamine teistel alustel kui täna ning

seetõttu on ekspertarst 2020 aastal langetanud otsuse inimese kasuks ja tuvastanud keskmise

puude raskusastme. Lisaks on kaebajal peale sünnitust (2018.a.) olnud parema jala

veenitromboos, mis kindlasti piiras liikumisvõimet.

22. Saan eelpooltoodust aru selliselt, et varasema hindamise käigus leidis SKA, et kaebajal

esineb keskmine puue, sest kasutuses olnud protees ei võimaldanud kaebajal oluliste

7(9)

3-25-2626

piiranguteta liikuda, lisaks oli kaebajal diagnoositud sünnitusjärgselt süvaveeni tromboos,

mille osas uuemates TIS andmetes kanded puuduvad. Keskmise puude raskusastme

tuvastamine võimaldas kaebajal saada toetust uue proteesi hankimiseks ja käesolevaks

hetkeks on kaebaja saanud uue proteesi, sealjuures on SKA rahuldanud kaebaja taotluse

proteesi soetamiseks vajaliku toetuse saamiseks (dtl 104-106 ja 107-109). Kuivõrd puude

raskusastme tuvastamine arvestab abivahendite, ravimite ja ravi kasutamist piirangute

leevendamiseks, saab neid põhjendusi pidada asjakohaseks ning ühtlasi võimaldavad need aru

saada, miks uuel hindamisel SKA kaebajal enam keskmisele puudele vastavat puude

raskusastet ei tuvastanud, vaatamata sellele, et kaebajal on 1997.a amputeeritud vasaku jala

üks varvas ja parema jala jalalaba ja see ei saa muutuda. Seda on arvestanud ka SKA

ekspertarstid, kes on TIS kannetele tuginedes leidnud, et kaebaja liikumise ja käelise tegevuse

ning enesehoolduse valdkondades on kaebaja soorituspiirangud küll olemas ent ei ole sellised,

et tingiksid keskmise puude raskusastme tuvastamise. Vaimse soorituse valdkondades

ekspertarstid piiranguid ei leidnud (vt dtl 92 ja 137-138).

23. Märgin kaebajale selgituseks ka seda, et puude raskusastme mittetuvastamine ei tähenda,

et teda peetakse terveks. SKA tuvastab puude raskusastme, kui puudeline seisund küündib

vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks vajaliku lävendini (määrus nr 18 § 6 lg

6 p 1). Sellest lävendist allapoole jäävaid seisundeid, ehk selliseid, kus taotlejal esinevad

piirangud on kas kerged või ei esine igapäevaste tegevuste sooritamisel (PISTS § 2 lg 21 p 3)

või mida saab kõrvaldada või oluliselt leevendada ravi või ravimitega, vastustaja ei tuvasta

ning selliste seisundite puhul vormistatakse puude raskusastme mittetuvastamise otsus.

Abivahendite (antud juhul proteesi ja teatavate ravimite) kasutamise vajadus ei ole iseenesest

puude raskusastme tuvastamise aluseks. Abivahendi eesmärk on parandada inimese

funktsioneerimisvõimet, kompenseerida funktsioonihäiret ja saavutada või säilitada

igapäevaelus võimalikult iseseisev toimetulek (sotsiaalhoolekande seaduse § 48 lg 1). Puude

raskusastme tuvastamisel võetakse inimese tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate

abivahendite kasutamist arvesse ja hinnatakse inimese iseseisvat toimetulekut koos kasutatava

abivahendiga.

24. Kohtule ei nähtu, et nii töövõime hindamisel kaasatud ekspertarst ega ka kohtumenetluse

käigus arvamuse andud SKA ekspertarstid oleks jätnud arvestamata ning analüüsimata

kaebaja osas TIS-is kajastud andmed. Otseselt ei väida seda ka kaebaja, kaebusest nähtuvalt

on kaebajale üksnes arusaamatu, kuidas SKA on uue hindamise käigus jõudnud teistsugusele

järeldusele, kui varasemalt. Otsuse põhjendamispuuduste tõttu on see ka mõistetav. Selgitan

kaebajale, et juhul kui mõni TIS kanne on tema meelest eksitav (nt kaebuses viidatud

keskmine sammude arv päevas) või kui ka uus protees tekitab kaebajale märkimisväärseid

vaevusi ja talle määratud ravimid ei leevenda piisaval määral kaebaja tervisehädasid, siis

tuleks kaebajal esmalt pöörduda perearsti või vastava eriarsti poole. Seejärel on tal võimalik

esitada uus taotlus puude raskusastme tuvastamiseks, kui visiidi tulemusel on arst kandnud

TIS andmetesse sissekande, millest nähtub kaebaja terviseseisundi muutus ja mille põhjal

saab SKA uuesti kaebaja puude raskusastet hinnata.

24.1. Viimaks märgin, et 01.09.2025 on jõustunud oluline muudatus riikliku

abivahenditeenuse korralduses ning abivahendi soodustuse saamiseks ei pea enam taotlema

puuet või vähenenud töövõimet, vaid selle aluseks on arsti või teise pädeva spetsialisti tõend.

Seega enam ei ole seadusandlusest tulenevaid takistusi proteesi õigeaegsel välja vahetamisel,

millega saab tagada püsivalt liikumistakistuse vältimise. Juhu kui kaebaja majanduslik

olukord ei võimalda tal soetada endale vajaminevaid ravimeid või saada taastusravi või

füsioteraapiat nagu on märgitud kaebuses, on kaebajal võimalik pöörduda elukohajärgse

kohaliku omavalitsuse poole toetuse saamiseks.

8(9)

3-25-2626

25. Ülaltoodud põhjendustel jääb kaebus rahuldamata.

Menetluskulud

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, seega jäävad menetlusosaliste

kulud nende endi kanda.

Isikute nimede asendamine lahendis

27. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse

avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata

tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda

üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise

isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab

avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kõigi otsuses mainitud isikute nimed tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma

9(9)