3-26-561/11

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-26-561 Määruse kuupäev 24. märts 2026 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Arvo Alveri (Alver) kaebus Justiits- ja Digiministeeriumi kohustamiseks tagada riigi kulul kambris telekas, mitte võtta elektri eest tasu ja mitte karistada distsiplinaarkorras rangemalt kui noomitusega ning kahju hüvitamiseks seoses ümberpaigutamisega RESOLUTSIOON 1. Tagastada kaebus asjas nr 3-26-561. 2. Jätta Arvo Alveri riigi õigusabi taotlus rahuldamata. 3. Jätta Arvo Alveri taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused Määrus toimetatakse kaebajale kätte. ASJAOLUD 1. Tartu Vanglas kinni peetav Arvo Alver esitas 27. veebruaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse võrdsete tingimuste kohaldamiseks Eestis karistust kandvatele kinnipeetavatele. Kaebaja heidab ette, et Tartu Vanglasse paigutatavatel Rootsi kinnipeetavatel saavad olema paremad tingimused kui praegu Eestis karistust kandvatel kinnipeetavatel. Kaebaja osutab, et Eesti Vabariigi poolt antakse Rootsi kinnipeetavatele kambrisse telekas ja nad ei pea voolu eest maksma ning Rootsi kinnipeetavaid hakatakse kinnipidamisasutuses karistama noomitusega. Kaebaja leiab, et Eesti kinnipeetavate Viru ja Tallinna Vanglasse suunamine on ebaproportsionaalne, kuna Euroopa vangistusseaduse kohaselt suunatakse vangid vanglatesse, mis on nende kodu või sotsiaalse rehabilitatsiooni lähedal. Kinnipeetavatel, kes saaksid karistust kanda kodu lähedal, oleks parem võimalus perega suhtlemiseks, aga kui kinnipeetav paigutatakse kaugemale, riivab see kinnipeetava inimõigusi. Videosilla vahendusel suhtlemine ei ole parim viis nendele kinnipeetavatele, kellel on lapsed. Kaebaja taotleb kohtult määrata Eesti kinnipeetavatele samad tingimused võrreldes Rootsi kinnipeetavatega (sh igasse kambrisse telekas) ning inimväärikuse riivamise eest teise vanglasse paigutamisel määrata õiglane hüvitis. Kaebaja palub kohtukulud riigi kanda jätta või ajatada need, kuna tema majanduslik olukord ei võimalda tasusid maksta.

materjalidest ei nähtu, et kaebaja subjektiivseid õigusi oleks riivatud. Kohus põhjendab oma seisukohta esmalt kohustamisnõude osas ning seejärel hüvitamisnõude osas. 11. Vastustaja 5. märtsi 2026. a vastusest kohtunõudele nähtub, et kaebaja ei ole esitanud vastustajale taotlusi tagada talle riigi kulul kambris telekas, mitte võtta elektrienergia eest tasu ja mitte karistada distsiplinaarkorras rangemalt kui noomitusega. Seega ei ole vastustaja saanud teha otsustusi, mis võiksid kaebaja õigusi riivata. Kaebaja on esitanud Justiits- ja Digiministeeriumile ühe pöördumise (selgitustaotlus), kus ta soovis selgitusi selle kohta, milliste põhimõtete alusel toimub Tartu Vanglas karistust kandvate kinnipeetavate ümberpaigutamine Viru ja Tallinna vanglatesse, kui Tartu Vanglasse saabuvad Rootsi kinnipeetavad. Vastustaja vastas kaebajale, et hetkel ei ole veel teada, kuidas täpselt kinnipeetavate ümberpaigutamine toimub. Kuivõrd kaebaja ei ole eelnevalt pöördunud asjakohaste taotlustega Justiits- ja Digiministeeriumi poole ning kaebaja taotluste suhtes ei ole tehtud keelduvat otsust, siis ei ole Justiits- ja Digiministeerium oma tegevusega kaebaja õigusi saanud riivata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohustamiskaebus on kohtule esitatud ennatlikult, kuivõrd kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole hetkeseisuga riivatud. Kohtul puudub alus ennetavalt Justiits- ja Digiministeeriumile kohustava ettekirjutuse tegemiseks. 12. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal HKMS § 44 lõike 1 alusel ilmselgelt kaebeõigus kohustamiskaebuse esitamiseks, mistõttu kohus tagastab kaebuse kohustamisnõude osas HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel. 13. Kohtu hinnangul tuleb ka kaebaja hüvitamiskaebus Justiits- ja Digiministeeriumi vastu tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Kaebaja taotleb hüvitise välja mõistmist tema teise vanglasse ümberpaigutamise eest seoses Rootsi kinnipeetavate Tartu Vanglasse paigutamisega. 14. Kohus märgib esmalt, et Rootsi kinnipeetavate Tartu Vanglasse paigutamisel on Justiits- ja Digiministeeriumi pädevuses otsustada kaebaja ümberpaigutamine teise vanglasse (määruse nr 9 § 11 lõike 2 punkt 1 ja § 2 lõige 2). 15. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama

seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. 16. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud 23. septembri 2013. a määruses nr 3-13-990, et hüvitamiskaebuse puhul tuleb kaebeõiguse olemasolu eitada juhul, kui kahju hüvitamise nõude eelduste puudumine on asjaoludest tulenevalt ilmselge. Kohus leiab, et kaebajal puudub kaebuses esitatud kahjunõude osas ilmselgelt kaebeõigus, kuna haldusasja materjalidest ei nähtu, et Justiits- ja Digiministeerium oleks tegutsenud õigusvastaselt ning et kaebaja subjektiivseid õigusi oleks rikutud ning seetõttu ei ole ka RVastS § 7 eeldused täidetud. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt. 17. Vastustaja 17. märtsi 2026. a vastusest kohtunõudele nähtub, et Justiits- ja Digiministeerium ei ole teinud käesolevaks ajaks otsust kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamiseks seoses Rootsi kinnipeetavate Tartu Vanglasse paigutamisega. Seega ei saanud vastustaja kaebaja väidetud viisil tema õigusi mitte kuidagi rikkuda ning talle kahju põhjustada, mistõttu on ilmselge, et RVastS § 7 lõike 1 nõuded ei ole täidetud. Kohus on 3

seisukohal, et kaebajal puudub kaebuses kirjeldatud asjaoludega seoses kaebeõigus Justiits- ja Digiministeeriumi vastu hüvitamisnõude esitamiseks. 18. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus A. Alveri hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. II 19. Kohus peab vajalikuks selgitada kaebajale järgmist. Kohtu hinnangul tuleks kaebajal 27. veebruaril 2026 kohtusse esitatud kohustamiskaebuse asjaoludega seoses pöörduda esmalt Tartu Vangla poole. Tulenevalt õigusaktidest on Tartu Vangla kohustus viia täide kaebaja vangistust, sh korraldada vangistuse igapäevaseid tingimusi (vangistusseaduse (VangS) § 6 lõige 2, justiitsministri 6. detsembri 2001. a määruse nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 1 lõige 1). 20. Kohus ei pea antud hetkel vajalikuks suunata kaebajat tema õiguste kaitseks Tartu Vangla vastu kohustamisnõuet esitama, kuivõrd kohtuasja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole esitanud Tartu Vanglale taotlusi tagada talle riigi kulul kambris telekas, mitte võtta elektrienergia eest tasu ja mitte karistada distsiplinaarkorras rangemalt kui noomitusega ega ole läbinud kohustamisnõude lahendamiseks ettenähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust (HKMS § 47 lõige 1, VangS § 11 lõige 5). Kaebaja kohustamiskaebus oleks seega lubamatu ning kuuluks tagastamisele. 21. Kaebuses esitatud hüvitamisnõudega seoses märgib kohus, et Tartu Vangla ei ole teinud kaebaja ümberpaigutamisega seoses ühtegi kaebaja õigusi riivavat otsustust. Kirjeldatud asjaoludel saaks kaebajale kahju tekitada üksnes Justiits- ja Digiministeerium, kuna nende pädevuses on otsustada kaebaja ümberpaigutamine. III 22. Kaebaja taotlust jätta kohtukulud riigi kanda, kuna tema majanduslik olukord ei võimalda tasusid maksta, mõistab kohus riigilõivust vabastamise taotlusena. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. IV 23. Kaebaja on taotlenud kaitsja määramist riigi õigusabi korras. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5). Kuigi kaebaja riigi õigusabi taotlus on äärmiselt lakooniline, peab kohus siiski võimalikuks taotluse sisuliselt lahendada. Kohtu hinnangul on antud juhul võimalik hinnata, kas riigi õigusabi määramine on vajalik ja kas esineb mõni RÕS § 7 lõikes 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. 24. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole kaebaja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lõike 1 punkt 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. 4