3-23-1877/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.03.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1877

Haldusasi

W.A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 09.06.2023

otsuse nr 4.2-1/2923-11 tühistamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja W.A , esindaja Henno Nurmsalu

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kärt

Kasepõld

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.11.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

W.A apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde

Politsei- ja Piirivalveameti 03.03.2026

menetlusdokumendi lisad 1–12 (dtl 128–155).

2. Tunnistada menetlus Politsei- ja Piirivalveameti 03.03.2026 menetlusdokumendi

lisade 10–12 (dtl 144–155) osas kinniseks.

3. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus ning keelata W.A-l ja tema esindajal

tutvuda Politsei- ja Piirivalveameti 03.03.2026 menetlusdokumendi lisadega 10–12

(dtl 144–155) ja saada neist ärakirju.

4. Jätta W.A apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.11.2024

otsus muutmata.

5. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

6. Jõustunud kohtuotsus avaldada arvutivõrgus selliselt, et kaebaja nimi on asendatud

tähemärgiga.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.04.2026 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

3-23-1877

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas W.A-le (kaebaja) 20.02.2023 relvaloa nr

DL50034888 kehtivusega 15.11.2027. Relvaloa alusel on tal õigus turvalisuse tagamiseks

omada ja kanda püstolit Glock-19, kaliiber 9×19.

2. Politsei- ja Piirivalveamet tunnistas 09.06.2023 otsusega nr 4.2-1/2923-11 relvaseaduse

(RelvS) § 43 lg 31 ja § 44 lg 6 alusel kaebaja relvaloa nr DL50034888 kehtetuks ning

kohustas teda relva ja laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või alustama

võõrandamist.

Kaebajaga seoses on PPA-s registreeritud järgmine juhtum. 09.03.2023 sai politsei väljakutse

Tallinnas asuvasse korterisse. Teataja sõnul helistas talle tema ema ning ütles, et kodus

toimub kaklus. Korteris elavad teataja ema, vend ja kasuisa. Viimane olevat vennalt peksa

saanud. Kohale saabunud patrulli sõnul olid juhtumi kõik osapooled alkoholi tarvitanud ning

tekkis konflikt. 09.03.2023 hommikul tegid piirkonnapolitseinikud lähisuhtevägivalla

järelkontrolli. Ema selgitas, et eelneval õhtul olid nad koos pojaga (kaebaja) alkoholi

tarvitanud, tähistasid naistepäeva ning relva saamist. Alguses oli kõik viisakas, aga mingil

hetkel tuli teisest toast abikaasa, kes lasi pojale pipragaasi. Poeg oli isa löönud ja pärast seda

kägistanud ka ema. Emal oli hirm, kuna nägi poja silmades hullu pilku. Kui ta haardest lahti

sai, jooksis vannituppa rahunema. Ema ütles, et poeg kasutab kangeid antidepressante, tal on

esinenud varem vihahoogusid, agressiivset käitumist ja mingil hetkel oli poeg kaalunud ka

suitsiidi. Poeg kaotas hiljuti töö. Ka rääkis ema, et abikaasa on teda aastaid kodus peksnud

ning ta on kannatanud koduvägivalla all. 09.03.2023 juhtumiga seoses alustati

kriminaalmenetlust, mis hiljem lõpetati. Kaebajale kuuluv tulirelv ja laskemoon võeti

politseisse hoiule.

Alustatud järelevalvemenetluse käigus vesteldi kaebaja lähedastega, kelle sõnul esinevad tal

vihahood, ta ärritub kergesti, on pereliikmete suhtes olnud nii verbaalselt kui ka füüsiliselt

vägivaldne. Lisaks on tal esinenud enesetapumõtteid. Lähedaste sõnul vihkab kaebaja kõiki,

kes ei jaga temaga sama maailmavaadet, ta ei salli mustanahalisi, ukrainlasi,

seksuaalvähemusi jne. Konfliktid, sh füüsilised konfliktid tema ning isa vahel on sagedased.

Isa on teda lapsena jõhkralt peksnud, mistõttu on tal siiani sügav vimm isa vastu.

PPA tegi päringu kaebaja perearstile ja psühhiaatriakliinikusse. Perearsti vastuse kohaselt on

kaebajal 2010. a-l diagnoositud mõõdukas depressioon, üle 10 aasta on kasutanud periooditi

ravimit Paroxetin, sh viimased kaks aastat seoses raske depressiooni diagnoosiga. Psühhiaatri

sõnul on kaebaja viimasel kümnel aastal püsinud ravi foonil stabiilses psüühilises seisundis.

Psühhiaatriakliiniku vastuse kohaselt on kaebajal diagnoositud viiel korral depressiooniga

ärevus. PPA-le teadaolevalt koondati kaebaja hiljuti töölt ja lähedaste hinnangul võib see tema

seisundit mõjutada. 12.04.2023 vestlusel eitas kaebaja halba läbisaamist oma isaga ning

enesetapumõtteid.

Vanaema iseloomustas kaebajat üldiselt positiivselt, kuid tõi välja, et kaebaja on omamoodi

iseloomuga, võib isa peale vihastada. Oma järsku iseloomu pidi näitama ainult kodus. Endise

tööandja sõnul kaebajal teadaolevalt tööalaseid probleeme ei esinenud, aga tõi välja, et

kaebaja on väga konservatiivse maailmavaatega. Kaebaja oli võtnud endale teise eesnime,

2(10)

3-23-1877

kuna tahtis oma nime saksapärasemaks muuta; oli rääkinud, et tal on seos Hitleriga,

ukrainlastesse suhtus negatiivselt.

12.05.2023 teavitas PPA kaebajat e-posti teel, et tema suhtes esineb RelvS § 43 lg-s 31

sätestatud alus tunnistada relvaluba kehtetuks. Kaebaja esitas oma vastuväited 15.05.2023.

Kaebaja puhul on alust arvata, et ta ei suuda oma emotsioone kontrollida, on kergesti ärrituv

ja tal esinevad vihahood. Kaebaja suhted isaga on olnud läbi aastate halvad ja konfliktid peres

on sagedased. 09.03.2023 toimunud konflikt isa ja poja vahel vajas politsei sekkumist. Peres,

kus esinevad sagedased konfliktid ning verbaalne ja füüsiline vägivald, ei ole kohta tulirelval.

Isiku vastuväidetest ei nähtu ka, et ta plaaniks lähitulevikus omaette elama asuda. Mitu

lähedast on välja toonud, et kaebaja peab vimma oma isa vastu, mis on tingitud eestkätt

lapsepõlves üle elatust. See on relvaomaniku puhul kindlasti ohumärgiks. Lapsepõlves

üleelatu mõjutab inimest ka hilisemas elus. Kui ebaterve elukeskkond (alkoholi

liigtarvitamine, pereliikme provotseeriv käitumine, gaasi kasutamine jms) ümbritseb inimest

ka täiskasvanueas, on eluliselt usutav, et ühel hetkel võib kannatus katkeda ning pole

välistatud, et kaebaja võib kasutada tulirelva oma lähedase, nt isa vastu.

Kaebajal on korduvalt diagnoositud depressioon ning tal on lähedaste sõnul esinenud

enesetapumõtted. Seejuures on ohumärgiks, et suulisel vestlusel väitis kaebaja, et tal pole

enesetapumõtteid kunagi esinenud, kuid kirjalikes vastuväidetes väitis, et neid on varem

esinenud. Enesetapumõtted ja relva omamine ei käi kokku ja sellest saab ilmselgelt aru ka

relvaomanik ise, miks muidu on ta algselt püüdnud seda infot politsei eest varjata. Kaebajal

on viimase 10 aasta jooksul korduvalt diagnoositud depressioon ja on üldteada, et

depressiooniga võivad kaasneda ka enesetapumõtted. Arsti sõnul on kaebaja püsinud

psüühiliselt stabiilses seisundis ravi foonil, seega pole teada, mis juhtub, kui ta enam ravi ei

jätka. Isik, kellel on esinenud enesetapumõtted ning kellel on aastate vältel korduvalt

diagnoositud depressioon, ei tekita relvaomanikuna usaldust.

Haldusmenetluses kogutud tõendite pinnalt on leidnud kinnitust, et kaebaja ei salli

mustanahalisi, ukrainlasi, seksuaalvähemusi jne. Ka oma vastuväidetes on kaebaja märkinud,

et iga endast lugupidav eurooplane ei poolda massiimmigratsiooni üle Vahemere ja

ukrainlaste lõimimist siinsesse ühiskonda. Kaebaja vihkab kõiki, kes ei jaga temaga sama

maailmavaadet. Võib muutuda verbaalselt agressiivseks, arutades poliitilisi teemasid

isikutega, kes ei jaga temaga sama arvamust. Tööandja ja üks lähedastest on maininud mh

kaebaja väidetavat seost Hitleriga.

Ohud, milleks kaebaja väitel on relva omamine vajalik (ukrainlaste varjus Eestisse imbunud

jõhkardid; lageraie, mis on metsloomad liikvele ajanud; mobilisatsiooni korral väikese relva

omamine juhuks, kui Kaitseväe antud automaat tõrgub), ei ole realistlikud. Kui isikul on soov

tegeleda nt laskespordiga, siis sellega on võimalik tegeleda ka relvaluba omamata. Soov

tulevikus patenteerida oma relvadesse puutuvaid ideid on paljasõnaline ja kaebaja suur huvi

relvade vastu koos tema kohta laekunud muu infoga on alarmeeriv.

Laekunud info kogumis ei tekita kaebajas kui relvaomanikus usaldust. Esineb reaalne oht, et

teatud halbade asjaolude kokkulangemisel võib kaebaja olla relvaga ohtlik nii endale kui ka

teistele. Kehtiv tervisetõend näitab, et isiku terviseseisund vastas tervisetõendi väljastamise

hetkel relvaloa omajale ettenähtud tervisenõuetele, kuid see ei välista, et isiku käitumine on

ennast ning teisi ohustav. Suutmatus oma emotsioone kontrollida, verbaalsed ning füüsilised

rünnakud pereliikmete suhtes, ebaterve elukeskkond, enesetapumõtete esinemine, korduv

depressiooni põdemine, negatiivsed hoiakud teatud ühiskonnagruppidesse ning suutmatus

adekvaatselt põhjendada relva omamise vajadust – need asjaolud kogumis õigustavad

järeldust, et isik ei ole sobilik relva omama. Teiste isikute õigus elule, tervisele ja avalikule

korrale kaaluvad üles kaebaja õiguse eneseteostusele. Isikut positiivselt iseloomustav teave

3(10)

3-23-1877

(töökus ja abivalmidus) ei kaalu üles kaebajale etteheidetud ennast ja teisi ohustavat käitumist

ja hoiakuid.

3. W.A esitas PPA 09.06.2023 otsuse peale vaide, mille PPA jättis 26.07.2023

vaideotsusega nr 4.2-1/2923-16 rahuldamata.

4. W.A esitas 24.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 09.06.2023 otsuse nr 4.2-

1/2923-11 tühistamiseks.

Vaidlustatud otsus on põhjendamatu, oluliste kaalutlusvigadega, tugineb väärinfol ning ei ole

objektiivne. Vastustaja esile toodud alused on otsitud ning moonutatud ega vasta

tegelikkusele. Kaebaja süüdistamine kergesti ärrituvuses ning vihahoogudes on ilmselge laim.

Kaebaja on tervishoiuasutuses värskelt läbinud relvaloa taotlemisel terviseuuringud, sh

psühhiaatrilise uuringu. Nendel uuringutel ei tuvastatud ühtegi asjaolu, mis takistaksid tal

relvaluba saada. Kaebaja on töötanud üle 9 aasta laevanduses turvatöötajana. Seejuures on ta

läbinud iga aasta kohustusliku meremehe tervisekontrolli, mille kohaselt on kaebaja mh sobiv

laeval töötamiseks ega ohusta teisi. Tööandja oli kaebaja isikuomadusi politseile hoopis

kiitnud ning tööandja esindaja võib vajadusel kinnitada eeltoodud seisukohta ka kohtule. Ka

perekonnaliikmete arvamusega seoses on kaebaja selgitanud, et tema suhted vanematega on

head, ta elab nendega koos ning kuidagi ei ole põhjendatud seisukoht, et konfliktid, sh

füüsilised konfliktid tema ja isa vahel on sagedased või et ta on pereliikmete suhtes olnud nii

verbaalselt kui ka füüsiliselt vägivaldne. Lisaks on otsuses leitud, et PPA-le teadaolevalt ei

ole kaebaja kohta varem registreeritud juhtumeid, mis seaksid kahtluse alla tema

usaldusväärsuse relvaomanikuna. Vastustaja esitatud suulise vestluse protokollist nähtuvalt on

kaebaja selgitanud 09.03.2023 juhtumi asjaolusid, samuti on kaebaja vastanud ammendavalt

menetleja asjakohatutele küsimustele enda terviseandmete, väidetavate diagnooside ja

enesetapumõtete kohta. Kaebaja on usaldusväärne ja tasakaalukas inimene, kellel on

turvatöötaja ja reservväelase taust, ta on karistamata ja tal puuduvad tervislikud

vastunäidustused relva omada. Relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab kaebaja vaba

eneseteostuse õigust.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja kohta teatavaks saanud teave kogumis ei tekita tema kui relvaomaniku suhtes

usaldust. Asjaolu, et tervisekontrollis ei tuvastatud relvaloa omamist välistavat meditsiinilist

seisundit, ei muuda olematuks kaebaja käitumist ega välista selle põhjal kaebaja ohtlikkuse

kohta järelduste tegemist. See ei nõua meditsiinilisi teadmisi. Tulenevalt RelvS § 43 lg-st 31

on PPA-l endal pädevus anda hinnang isiku ohtlikkusele. Relvast lähtuva ohu ennetamiseks ei

pea ega tohigi PPA jääda ootama esimest vahetult relvaga seonduvat sündmust, sest sel

sündmusel võivad juba olla väga rasked tagajärjed. PPA on võtnud arvesse kaebajat

positiivselt iseloomustavat teavet, kuid see ei kaalu üles kaebajale etteheidetavat käitumist ega

saa tagantjärele muuta asjaolu, et politsei sekkumise tingis kaebaja agressiivne käitumine.

Samuti on PPA kaalunud ühelt poolt kaebaja vaba eneseteostuse õigust omada ja kanda relva

enese ja vara kaitseks, teiselt poolt vajadust ennetada ohtu teiste inimeste turvalisusele,

tervisele ja elule ning avalikule korrale. Otsustades relvaloa kehtetuks tunnistamist

relvaomaniku eluviisi või käitumise tõttu on PPA-l avar kaalutlusõigus.

6. Tallinna Halduskohus jättis 20.11.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

PPA-l on relvalubade väljastamise ning kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel ulatuslik

kaalutlusruum ja kohtulik kontroll selle üle on piiratud. Kohus saab siinses asjas vaidlustatud

haldusakti puhul kontrollida, kas ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu ning kas haldusakt on

haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetega vajalikul määral kooskõlas. HMS §-s 54 sätestatud

haldusakti õiguspärasuse tingimused on siinsel juhul täidetud. Otsuses on vastustaja

4(10)

3-23-1877

kaalutlused piisavas ulatuses välja toodud ja isegi kui asuda seisukohale, et detailsel tasandil

ei pruugi kõik täpne olla ning arusaamad ja tõlgendused võivad erineda, ei saa kokkuvõttes

vastustaja käsitust ning motiive pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Vaidlustatud otsuses on

toodud välja kaebaja lähedastelt, perearstilt ja endiselt tööandjalt saadud teave. Kaebaja on

haldusmenetluse raames ära kuulatud. Küsitud on piirkonnapolitseiniku hinnangut. Selles, et

kaebaja turvalisust puudutava eluviisi või käitumise osas ei oleks vastustajal üldse olnud

põhjust etteheiteid teha, ei saa sisulist vaidlust olla. Seega ei esine ilmselgeid kaalutlusvigu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. W.A palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 20.11.2024 otsus ja teha uus

otsus, millega rahuldada kaebus.

Kaebaja jääb seisukohale, et vaidlustatud otsus on põhjendamatu, oluliste kaalutlusvigadega,

tugineb väärinfol ega ole objektiivne. Kaebaja süüdistamine kergesti ärrituvuses ja

vihahoogudes on ilmselge laim. Vastustaja on ka ise möönnud, et kaebaja ei ole ühtegi

süütegu toime pannud. Seega tuleb eriti hoolikalt kaaluda, kas on põhjendatud ja

proportsionaalne vaid subjektiivsete kahtluste korral relvaluba kehtetuks tunnistada ning

sellega nii oluliselt isiku omandipõhiõigust ja vaba eneseteostuse õigust riivata. Halduskohus

on nõustunud vastustaja positsiooniga ilma sisulisi põhjendusi esitamata. Jääb arusaamatuks,

kuidas halduskohus jõudis järeldusele, et vaidlustatud otsus on kooskõlas HMS §-ga 54 ja

ilmseid kaalutlusvigu ei esine ning et kokkuvõttes ei saa vastustaja käsitust ja motiive

ilmselgelt põhjendamatuks pidada, kui samas märkis, et detailsel tasandil ei pruugi kõik täpne

olla ning arusaamad ja tõlgendused võivad erineda. Kui kaalutlusõiguse alusel antud

haldusaktis on asjakohatutel või põhjendamatutel kaalutlustel suur osakaal, siis pole kohtul

võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt (vrd nt Riigikohtu

11.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15, p 20). Vastustaja on teinud kaebaja kohta subjektiivseid

ning tõele mittevastavaid järeldusi (vihkab kõiki, kes ei jaga temaga sama maailmavaadet;

Hitler on kaebaja iidol; esineb reaalne oht, et teatud halbade asjaolude kokkulangemisel võib

kaebaja olla relvaga ohtlik nii endale kui ka teistele; suutmatus oma emotsioone kontrollida,

verbaalsed ja füüsilised rünnakud pereliikmete suhtes, ebaterve elukeskkond, enesetapumõtete

esinemine, korduv depressiooni põdemine, negatiivsed hoiakud teatud ühiskonnagruppide

suhtes ja suutmatus adekvaatselt põhjendada relva omamise vajadust). Sellised järeldused

peaks olema niivõrd tõsiste süüdistuste korral põhjalikult tõendatud. Vastupidisel juhul tekib

küsimus menetleja erapooletusest. Asja materjalidest ei nähtu, kuidas on jõutud järelduseni, et

kaebajale on omane ohtlik käitumine, mis peab päädima tema relvaloa tühistamisega.

Halduskohus ei rakendanud uurimispõhimõtet (HKMS § 2 lg 4), ei korraldanud kaebaja

taotlusele vaatamata kohtuistungit ega lahendanud asja mõistliku aja jooksul (§ 2 lg 2).

Samuti rikkus halduskohus otsuses põhjendamiskohustust. Kaebaja seisukohti toetavad ka

apellatsioonimenetluses vastustaja esitatud lisad, eriti lisad 4, 6–9.

8. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma

varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

9. Vastustaja esitas ringkonnakohtu nõudmisel apellatsioonimenetluses 09.06.2023 otsuse

aluseks olnud dokumendid, mida pooled ei olnud seni kohtumenetluses esitanud (PPA

03.03.2026 menetlusdokumendi lisad 1–12, dtl 128–155). Ringkonnakohus võtab need

dokumendid asja õigemaks lahendamiseks kohtutoimikusse (HKMS § 198 lg 3).

5(10)

3-23-1877

10. Vastustaja taotles HKMS § 77 lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p 3

ning HKMS § 79 lg 1 p 3 alusel kuulutada menetlus 03.03.2026 menetlusdokumendi lisade

10–12 osas kinniseks ja piirata nendele kaebaja juurdepääsu selleks, et tagada kaebaja

lähedaste eraelu kaitse.

11. Menetlusosalisel on HKMS § 88 lg 1 kohaselt õigus toimikuga tutvuda ja saada

menetlusdokumentidest ärakirju, kuid HKMS § 88 lg-te 2 ja 3 ning § 79 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel

võib seda õigust minimaalses võimalikus ulatuses piirata mh muu isiku eraelu ning elu ja

tervise kaitseks, kui huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest

toimikuga tutvuda. Juurdepääsu tõenditele võib piirata üksnes eeldusel, et seeläbi ei piirata

õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab vajalikke meetmeid

juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (nt Riigikohtu 04.11.2020 otsus nr 3-20-924, p 29;

01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 39; 22.11.2017 määrus nr 3-17-911, p-d 23–24).

12. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja taotlus põhjendatud. 03.03.2026

menetlusdokumendi lisadena 10–12 on esitatud kaebaja lähedaste isikute poolt

haldusmenetluses antud vastused PPA küsimustele. Need lisad kajastavad mh kaebaja

lähedaste isikute nimesid ning neid puudutavaid andmeid, mille avaldamine võib riivata

nende eraelu puutumatust ning seada ohtu nende tervise. Kõnealuste lisade avaldamine ei ole

võimalik ka osaliselt, sest need sisaldavad teavet, mille alusel oleks võimalik nende isikuid

tuvastada. Ringkonnakohus leiab, et PPA 03.03.2026 menetlusdokumendi lisade 10–12

kaebajale avaldamata jätmine ei piira ülemäära kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. Nende

lisade põhisisu, millele PPA on otsuse tegemisel tuginenud, on kaebajale avaldatud

haldusmenetluses (vt menetleja 12.03.2023 e-kiri kaebajale, dtl 42–45), vaidlustatud otsuses

ning ka 26.07.2023 vaideotsuses. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja saanud esitada

kõnealustele lisadele tuginevatele PPA väidetele ka oma vastuväiteid (vt nt kaebaja

kirjavahetus menetlejaga, kaebuse lisa 9, dtl 32–42). Seega tuleb PPA taotlus rahuldada ning

HKMS § 88 lg-te 2 ja 3 ning § 79 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel piirata kaebaja ja tema esindaja

juurdepääsu PPA 03.03.2026 menetlusdokumendi lisadele 10–12. Ühtlasi kuulutab

ringkonnakohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 1 alusel PPA 03.03.2026

menetlusdokumendi lisade 10–12 osas kinniseks.

II

13. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu lõppjäreldusega, et PPA 09.06.2023 otsus on õiguspärane ja selle

tühistamiseks ei ole alust. Kuigi halduskohtu otsus ei sisalda kaebajaga seostatud põhjendusi

ning kohtuotsuse järelduste kujunemine ei ole jälgitav, samuti ei nõudnud halduskohus välja

kõiki vaidlustatud otsuse aluseks olevaid dokumente (vt HKMS § 122 lg 2 p 5), ei too see

kaasa asja saatmist halduskohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus peab siinses asjas

võimalikuks kõrvaldada need rikkumised apellatsioonimenetluses.

14. PPA tunnistas kaebaja relvaloa kehtetuks RelvS § 43 lg 31 alusel. Selle sätte järgi võib

PPA tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava

eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Kõnealuse sätte

kohaldamine ei eelda, et relvaloa omaja oleks süüdi tunnistatud mõnes kuriteos või väärteos.

RelvS § 43 lg-s 31 peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi, eluviisi ja käitumist,

mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva

jätkuvalt omada ning kasutada. Seejuures on lubatud tugineda ka nendele politsei

andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei

kanta. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut taotleja tegudele või nende

retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse inimese kohta teadaolevat teavet

6(10)

3-23-1877

teda iseloomustavana haldusmenetluses tehtava otsustuse tarvis, mille üldisemaks eesmärgiks

on ohtude tõrjumine (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2025 otsus nr 3-23-168, p 13).

Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on tegemist inimesest potentsiaalselt tuleneva ohu

maandamisega teiste isikute turvalisuse suhtes. Seejuures ei pea PPA tõendama, et kaebaja on

edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu

realiseerumist pidada usutavaks (Tallinna Ringkonnakohtu 16.06.2022 otsus nr 3-20-2571, p

13). Isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude

kogumis ja nende koosmõjus ning relvaloa andmine ei tähenda, et hiljem oleks keelatud

tugineda isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele, mis eelnesid loa andmisele.

Relvade käsitlemise ohutus ning relvaloa omaja ja teiste inimeste turvalisus on õigushüved,

mis võivad üles kaaluda õigustatud ootuse väljastatud relvaloa säilitamiseks (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus nr 3-20-1675, p 13; 30.04.2025 otsus nr 3-22-1539, p 10).

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole PPA kaebajast tõenäoliselt tuleneva ohu hindamisel, s.o

prognoosotsuse tegemisel eksinud. Põhjendatud on PPA seisukoht, et kaebajast lähtub oht

RelvS § 43 lg 31 mõttes. Nagu eespool märgitud, et ole selle kindlaks tegemise eelduseks see,

et isik oleks mõne süüteo toime pannud.

16. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PPA arvamus tema kergesti ärrituvuse

ja vihahoogude esinemise kohta on ilmselgelt alusetu. PPA on selle järelduse tegemisel

tuginenud mitme kaebaja lähedase antud selgitustele. Kuigi osaliselt on siinkohal põhinetud

selgitustele, mida on andnud anonüümsust soovinud kaebaja lähedased (vt PPA 03.03.2026

menetlusdokumendi lisad 10–12, dtl 144–155), ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et

tegemist oleks nende isikute väljamõeldiste või laimuga. Kõnealustes lähedaste selgitustes

toodud kaebajat puudutavad asjaolud (nt isa vägivaldsus minevikus, kaebaja elukoht,

antidepressantide tarvitamine, mõõdukas alkoholi tarbimine ja narkootikumide

mittetarbimine, kaebaja suhted nendesamade lähedastega) on üldjoontes kooskõlas asja

muudest materjalidest (sh kaebaja enda haldusmenetluses antud selgitustest) ilmnevaga.

Samuti ei nähtu ringkonnakohtule, et kaebaja lähedastel oleks mingi huvi esitada PPA-le

kaebaja kohta väljamõeldisi. Pigem võib arvata, et nende huvides oleks olnud jätta kaebajat

negatiivselt ilmestavad selgitused andmata, sest nagu PPA on vaideotsuses märkinud (vt dtl

23), on kaebaja lähedased avaldanud ka, et tunnevad hirmu kaebaja ning tema võimaliku

kättemaksu ees. PPA järeldust kaebaja ärrituvuse ning vihahoogude kohta kinnitab aga ka

teiste lähedaste öeldu. PPA tunnistas kaebaja relvaloa kehtetuks pärast 09.03.2023 juhtumit.

Selle järgsel hommikul tegid piirkonnapolitseinikud lähisuhtevägivalla järelkontrolli. PPA

esitatud piirkonnapolitseinike 09.03.2023 järelkontrolli kohta antud selgitustest nähtub, et

selle käigus selgitas kaebaja ema mh järgmist: kaebaja lõi oma isa ja seejärel kägistas ema;

emal oli hirm, sest ta nägi poja silmades „hullu pilku“; kaebajal on olnud varem

vihahoogusid, vahel esineb agressiivset käitumist (vt PPA 03.03.2026 menetlusdokumendi

lisa 2, dtl 128). Seega on kaebajal vihahoogude esinemist ja agressiivset käitumist kinnitanud

ka kaebaja ema, kellega ühes eluruumis elamist on kaebaja ise kinnitanud (vt nt kaebaja

kirjavahetus menetlejaga, kaebuse lisa 9, dtl 36) ja kes peaks seega kaebajat hästi tundma.

Ringkonnakohtul puudub põhjus arvata, et politseiametnikud oleks eeltoodud kaebaja ema

selgitused ise välja mõelnud või neid kuidagi moonutanud. Ka ei ole alust pidada neid

selgitusi ebausaldusväärseks. Need on antud konflikti järgsel hommikul, s.t üsna ruttu pärast

toimunut, kuid samas mitte vahetult pärast konflikti ja sellele eelnenud alkoholi tarbimist.

Kuigi kaebaja ema on hiljem, 04.05.2023 telefonivestluses PPA menetlejale selgitanud, et ta

oli 09.03.2023 purjus ja seetõttu kujutas asju ette ning politsei sekkumist ei olnud vaja, samuti

kinnitanud, et pojal esines vihahoogusid ja agressiivsust ainult nooruses (vt PPA 04.05.2023

õiend, dtl 141), tuleb ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärsemaks pidada konflikti järgsel

hommikul antud ema selgitusi. Siis oli toimunu värskelt meeles ja tõenäoliselt ei olnud veel

ka võimalust oma selgitusi teistega kooskõlastada. Lisaks on PPA 25.05.2023 õiendi kohaselt

7(10)

3-23-1877

leidnud ka kaebaja vanaema, et kaebaja on isa peale vihastanud ja „oma järsku iseloomu

näitab kodus“ (dtl 142).

17. Samuti on PPA põhjendatult arvesse võtnud, et kaebajal esineb konflikte oma isaga ning

minevikus on kaebaja suhted isaga olnud halvad. Seda, et kaebaja isa on vähemalt minevikus

kasutanud kaebaja vastu vägivalda, on kaebaja kinnitanud ka ise (vt kaebuse lisa 9, dtl 36).

Pidevat konfliktide olemasolu kaebaja ja isa vahel on väitnud anonüümsust palunud lähedased

(vt dtl 144, 148, 153). Nagu ringkonnakohus eespool märkis, ei ole alust pidada nende

väidetut ebausaldusväärseks. Konfliktide esinemist kinnitab otseselt aga 09.03.2023 juhtum ja

seejuures pole tähtsust, kelle (kas kaebaja või tema isa) tegevuse tõttu see alguse sai. PPA

09.06.2023 otsusest nähtuvalt helistas selle konflikti ajal kaebaja ema oma tütrele ja teatas

kodus toimuvast kaklusest ning viimane pidas vajalikuks teavitada politseid. Asjaolu, et

kaebaja ema pidas vajalikuks konflikti ajal kellegi poole pöörduda ning konfliktijärgsel

hommikul öeldu kohaselt tundis ta hirmu oma poja ees (vt piirkonnapolitseinike 09.03.2023

järelkontrolli kohta antud selgitused, dtl 128), näitab, et tegemist ei olnud tühise juhtumiga.

Samas ei ole vaidlust selles, et kõnealusel juhtumil tarvitas kaebaja ka alkoholi (vt nt kaebaja

enda selgitused, kaebuse lisa 9, dtl 33), mis üldteada olevalt vähendab inimese enesekontrolli

võimet. PPA on põhjendatult pidanud eluliselt usutavaks, et ühel hetkel võib sarnases

konfliktiolukorras kaebaja kannatus katkeda ja enesekontrolli kaotades võib kaebaja sellises

olukorras kasutada ka tal käe pärast olevat relva. Viimast ei välista see, et kaebaja võib samas

oma isast hoolida ja pidada oma suhteid vanematega üldjuhul heaks, nagu kaebaja on

haldusmenetluses esile toonud (vt dtl 36).

18. PPA on otsuse tegemisel asjakohaselt tuginenud asjaolule, et kaebajal on diagnoositud

depressioon ning esinenud enesetapumõtteid. Kaebaja perearst on 10.03.2023 vastuses PPA

päringule märkinud kaebaja kohta mh järgmist (aluseks mh psühhiaatri 25.10.2022 vastus):

2010. a mõõduka depressiooni diagnoos, üle 10 a kasutanud periooditi paroksetiini, viimased

kaks aastat kasutanud seda 20 mg, viimane retsept tehtud raske depressiooni diagnoosiga,

viimasel kümnel aastal on ravi foonil püsinud stabiilses psüühilises seisundis, kaebusteta (dtl

132–133). Psühhiaatriakliiniku 11.05.2023 vastuse kohaselt on kaebaja pöördunud kliinikusse

viiel korral diagnoosiga depressiooniga ärevus (segatüüpi, F41.2) ning raviks on määratud

paroksetiin (dtl 138). Seega ei saa olla vaidlust selles, et kaebajal on korduvalt depressioon

diagnoositud ning selle vastu ka ravi määratud. Kaebajal enesetapumõtete esinemist

(vähemalt minevikus) on kinnitanud mitu tema lähedast, piirkonnapolitseinike 09.03.2023

järelkontrolli kohta antud selgitustest nähtuvalt ka kaebaja ema (dtl 128). Elutüdimuse ja

melanhoolsuse tunde esinemist minevikus ja antidepressantide kasutamist on kaebaja

kinnitanud ka ise (vt dtl 37). Kuigi iseenesest nähtub asja materjalidest, et kaebajal

diagnoositud depressiooni võttis psühhiaater arvesse ka relvaloa saamiseks sobivuse

hindamisel (vt dtl 29–30), ei tähenda see, et PPA ei võiks jõuda psühhiaatri omast

teistsugusele seisukohale. Psühhiaatril ei pruugi olla samasugust infot nagu PPA-l. Nagu

eespool selgitatud, tuleb relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele anda terviklik

hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis. PPA on kaebajal esinevat depressiooni võtnud

arvesse koos 09.03.2023 aset leidnud juhtumi ja kaebaja lähedastelt saadud teabega.

Põhjendatud on PPA seisukoht, et kuivõrd arsti sõnul on kaebaja püsinud pikka aega

psüühiliselt stabiilses seisundis ravi foonil, pole teada, mis juhtuks siis, kui ta mingil põhjusel

enam ravi ei jätka.

19. Ringkonnakohtu hinnangul polnud PPA otsuse tegemisel asjakohatud ka kaalutlused, mis

puudutavad kaebaja maailmavaadet ja tema negatiivset suhtumist teatud inimeste gruppidesse.

Ringkonnakohtule arusaadavalt on PPA siin eeskätt tuginenud kaebaja anonüümsust soovinud

lähedaste selgitustele (vt dtl 148, 154), mida võib pidada usaldusväärseks (vt eespool). Samas,

nagu on PPA vaidlustatud otsuses esile toodud, on kaebaja ka ise haldusmenetluses

8(10)

3-23-1877

kinnitanud, et ta ei poolda massiimmigratsiooni üle Vahemere ja ukrainlaste lõimimist

siinsesse ühiskonda (vt kaebuse lisa 9, dtl 39). Isegi kui tõele ei vasta PPA järeldus, et kaebaja

muutis oma eesnime saksapäraseks väidetava seose tõttu hitlerismiga (kaebaja sõnul soovis ta

eesnime täiendada oma vanaisa eesnimega ja seetõttu, et tal ei oleks isaga identne nimi, vt dtl

18), ei saa kaebaja seotust hitlerismiga ka täiesti alusetuks pidada. Viimast on kinnitanud nii

kaebaja lähedane (dtl 154) kui ka PPA 25.05.2023 õiendist nähtuvalt kaebaja tööandja (dtl

142). Kaebaja on esitanud tööandja väidetu ümberlükkamiseks hilisema vestluse oma

tööandjaga (kaebuse lisa 7, dtl 28), kuid ringkonnakohtu hinnangul ei tulene sellest kuidagi, et

tööandja oleks PPA-le väidetut eitanud. Tööandja on selles üksnes vastanud, et ta ei saa hetkel

palju kirjutada ja et ta on enda arvates vägagi kaebajat kiitnud. Sama tööandja kiitvad

hinnangud kaebaja kohta nähtuvad iseenesest ka tööandjaga vestlust puudutavast 25.05.2023

PPA õiendist (PPA 03.03.2026 menetlusdokumendi lisa 9, dtl 142) ning vaidlustatud otsuse

kohaselt on nt kaebaja töökuse ja abivalmidusega ka arvestatud. Isegi kui PPA järeldused

oleksid ainuüksi kaebaja maailmavaate pinnalt olnud osaliselt ekslikud või liiga

kategoorilised, nõustub ringkonnakohus kokkuvõttes PPA-ga, et koosmõjus muude kaebajat

iseloomustavate asjaoludega (ärrituvus ja vihahood, konfliktiderohke elukeskkond, pikaaegne

depressioon) tuleb tema negatiivset suhtumist teatud ühiskonnagruppidesse ja hitlerismi

soosivat/mõistvat hoiakut pidada relva omamisel ohumärgiks (vt siinjuures eriti dtl-lt 154

nähtuvat).

20. Kokkuvõttes on PPA kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud, ei ole lähtunud

asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke asjaolusid tähelepanuta. Arvestades kaebaja

konflikte oma vanematega, kellega ta koos elab, ning asjaolu, et kaebaja on pika aja jooksul

tarvitanud oma psüühilise seisundi stabiilsena hoidmiseks antidepressante, esineb tõsine oht,

et kui tema ja vanemate (või teiste lähedaste) vahel tekib taas tüli, ei suuda kaebaja oma

käitumist ja tegevust kontrollida ning ta võib kasutada relva. Samuti on põhjendatud hirm, et

halbade asjaolude kokkusattumisel võivad kaebaja enesetapumõtted võimenduda, mistõttu

võib relva omamine olla oht ka kaebajale endale. Kui kaebajal on kehtiva relvaloa tõttu

võimalus kasutada relva, võivad sellega kaasneda pöördumatult kahjulikud tagajärjed nii

temale endale kui ka teda ümbritsevatele isikutele. Ringkonnakohus jagab PPA seisukohta, et

eelkirjeldatud oht esineb vaatamata kaebajale omistatud positiivsetele omadustele – nt

vanaema väidetud töökus ning abivalmidus, üldine usaldusväärsus tööl. PPA ei olegi ette

heitnud seda, et kaebaja on alati ja igas olukorras ettearvamatu ja agressiivne, vaid leidnud, et

kaebajaga seotud asjaoludest tulenevalt on selline kaebaja käitumine teatud olukorras

tõenäoline.

21. Kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole ebaproportsionaalne. PPA on arvestanud

asjaoluga, et see piirab kaebaja õigust vabale eneseteostusele. Kaebaja ei ole toonud esile

asjaolusid, mille põhjal tulnuks PPA-l pidada kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamist

erakordselt koormavaks. Üldteada on asjaolu, et Eestis ei ole kuritegevuse tase selline, mille

tõttu peaks enese kaitseks pidevalt tulirelva kaasas kandma. PPA on õigesti märkinud, et kui

kaebajal on soov tegeleda laskespordiga, siis selleks ei ole tingimata vaja relva omada. Samuti

ei eelda relva omamist võimalik mobilisatsioon. Kokkuvõttes on põhjendatud, et vastustaja

pidas avalikku huvi tagada teiste inimeste turvalisus kaebaja õigustest kaalukamaks.

III

22. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus (HKMS § 108 lg 1).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata

ning vastustaja ei ole menetluskulu hüvitamise taotlust esitanud, kannavad menetlusosalised

oma võimaliku menetluskulu ise.

9(10)

3-23-1877

23. Jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avaldamisel tuleb kaebaja eraelu kaitseks asendada

tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)