2-25-11224/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-11224

Tsiviilasi

Moneyzen OÜ hagi A.O ’i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

3210,42 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Moneyzen OÜ (registrikood 12541882),

lepinguline esindaja Jana Loemaa ja seaduslik esindaja

G.Y

Kostja A.O (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Moneyzen OÜ (registrikood 12541882) hagi A.O ’i (isikukood

XXX) vastu.

2. Välja mõista A.O-lt Moneyzen OÜ kasuks 1387,12 eurot, sealhulgas põhinõue

1243,14 eurot ja intress 143,98 eurot.

3. Välja mõista A.O-lt Moneyzen OÜ kasuks viivis põhinõude (1243,14 eurot)

tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta rahuldamata Moneyzen OÜ hagi A.O ’i vastu 1320,92 euro väljamõistmiseks,

sealhulgas põhinõue 1050,85 eurot, viivisenõue 68,05 eurot, intressinõue 120,83 eurot

ja haldustasude nõue 46,19 eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue 35 eurot. Jätta

rahuldamata Moneyzen OÜ hagi A.O ’i vastu viivisenõude osas alates 12.07.2025

kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

1 (10)

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Moneyzen OÜ (hageja) esitas 11.07.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse A.O ’i (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 2708,04

eurot, millest põhinõue on 2293,99 eurot, intress on 264,81 eurot, viivis on 68,05 eurot,

haldustasud on 46,19 eurot ja võlamenetlustasu on 35 eurot. Samuti palub hageja kostjalt

välja mõista viivise määraga 0,06% päevas tasumata põhinõudelt alates 12.07.2025 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni, arvestades, et välja mõistetud viivis ei ületaks põhivõla

summat. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 27.12.2023 laenuleping nr L231003291,

mille järgi võimaldati kostjale laenu 3100 eurot, millest arvestati maha lepingutasu 120,90

eurot ja väljamakse teenuse tasu 0,90 eurot. Kostjale välja maksmisele kuulus 2978,20 eurot.

Kostja kohustus laenu tagastama 36 kuu jooksul. Lepingujärgne intressimäär on 29,12%

aastas, viivisemäär on 0,06% päevas, lepingutasu on 120,90 eurot. Krediidi kulukuse määr on

44,99%. Igakuine lepingu haldustasu on 9,30 eurot. Hageja saatis 08.05.2025 kostjale

hoiatuse lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, sest kostja oli jätnud tasumata järgmised neli

järjestikust makset: 27.01.2025; 27.02.2025; 27.03.2025 ja 27.04.2025. Hageja andis kostjale

2-nädalase täiendava tähtaja võla tasumiseks koos avaldusega öelda leping üles tasumata

jätmise korral. Hageja ütles 26.05.2025 laenulepingu üles. Hageja palub kostjalt välja mõista

võlamenetlustasu on 35 eurot, mis on kujunenud järgmiselt: 05.06.2025 saadetud

meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 12.06.2025 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 5 eurot, 20.06.2025 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega kätte 06.08.2025 (TsMS § 3111 lg 3 järgi)

ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus 11.08.2025 (TsMS § 3111 lg 3 järgi). Kohus

kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse

ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus

10.09.2025. Kostja hagile ei vastanud. Hiljem menetluses teatas kostja, et ta ei tunnista nõuet.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

2 (10)

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba

kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib

kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

6. Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja ja kostja vahel 27.12.2023 sõlmitud

laenulepingu nr L231003291 (dtl 17–24). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu

kohaselt oli laenusummaks 3100 eurot. Kostja pangakontole kanti üle 2978,21 eurot

(maksekorraldus dtl 31). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma

lepingutasu 120,90 eurot ning igakuist intressi ja haldustasu. Kostja kohustus krediidiandjale

tegema 36 osamakset, kuumakse suurusega 139,41 eurot, esimene osamakse 120,90 eurot.

Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 27. kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha

27.01.2024 ja viimane osamakse 27.12.2026 (dtl 18, 19). Lepingust tulenevalt on intressimäär

29,12% aastas, viivisemäär 0,06% päevas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 44,99% aastas

(dtl 18). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

7. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

3 (10)

VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava

makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele

tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega

seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui

konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud

tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt

tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra

arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 4061, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui

tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse

krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies

mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning

seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse

määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja

intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma

krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes.

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu kohaselt 44,99% aastas. Krediidi

kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti

Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 27.12.2023 lepingu sõlmimise ajal

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi

kulukuse määr 16,72% (kohaldus alates 01.07.2023 kuni 31.12.2023 väljastatud laenudele)

ning kolmekordne määr oli seega 50,16%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee

tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 45,03%

(arvestades, et krediidisumma oli 3100 eurot; intressimäär 29,12% aastas; ühekordne

lepingutasu 120,90 eurot ja väljamakse teenuse tasu 0,90 eurot; igakuine haldustasu 9,30

eurot; osamakseid 36). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse

määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega

kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

8. Sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas

võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

9.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

4 (10)

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

5 (10)

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

9.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 81 jj). Kohus

selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab

hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Hageja asus seisukohale, et ta on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja

keskmine kuusissetulek oli 1934,31 eurot, millest 1230,13 eurot moodustas töötasu ning

704,18 eurot peretoetus. Kostjal oli varasemaid laenukohustusi summas 532 eurot kuus. Uue

hagejalt võetud laenu puhul oleks igakuine makse olnud 139,41 eurot, mille järel oleks

kostjale jäänud majapidamiskuludeks 1262,90 eurot, arvestades ka 3 ülalpeetavat. Hageja

arvutas majapidamiskuludeks 713 eurot. Hageja kontrollis kostja maksekäitumist Creditinfo

maksehäireregistrist ning päringu kohaselt kostjal ei olnud kehtivaid ega lõpetatud

maksehäireid. Kostja märkis laenutaotluses, et tal on 3 ülalpeetavad, kuid rahvastikuregistrist

ülalpeetavaid ei nähtunud.

Kostja pangakonto väljavõttest perioodil 27.06.2023–24.12.2023 nähtub, et kostja keskmine

töötasu sissetulek oli 1172,54 eurot kuus. Kostjal olid igakuised laenumaksed 531,26 eurot,

transpordikulud keskmiselt 194,10 eurot ning kulutused poodides, toidule ja tööstuskaupadele

keskmiselt 232,79 eurot kuus, lisaks mitmed muud igakuised väljaminekud. Hageja avaldatu

kohaselt on kostjal kolm ülalpeetavat, kuid hageja ei ole selgitanud, kuidas neid

krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võeti. Alaealise lapse ülalpidamise vajadus eeldatakse

vähemalt pooles miinimumelatise määras, mis lepingu sõlmimise ajal oli 260,33 eurot kuus

ühe lapse kohta, st kolme ülalpeetava puhul kokku 780,99 eurot. Asja materjalidest ei nähtu,

et hageja oleks nende ülalpidamiskohustustega krediidivõimelisuse hindamisel arvestanud.

PHS § 15 kohaselt on peretoetused ette nähtud laste ülalpidamise kulude katmiseks ning neid

ei arvestata kostja käsutuses oleva vaba sissetulekuna krediidivõimelisuse hindamisel. Samuti

ei ole hageja arvestanud, et kostja on Läti kodanik, ega ole esitatud andmeid Lätis saadava

6 (10)

sissetuleku või sealsete kohustuste kohta. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et krediidiandja

oleks küsinud andmeid kostja ülalpeetavate, kostja tegeliku sissetuleku või varaliste

kohustuste kohta. Samuti ei ole hageja näidanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses

esitatud andmeid kontrollinud VÕS § 403⁴ lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt.

Hageja esitatud kostja pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline

täitma lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku

vara arvel. Kohtu hinnangul ei saanud hageja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli

põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused

lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks hageja VÕS § 4034 lg 6 järgi

tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et hageja ei ole järginud kostjaga lepingu

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei

võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid

tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

10. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

7 (10)

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

11. Hageja edastas kostjale 08.05.2025 kirjaliku hoiatuse laenulepingu ennetähtaegse

lõpetamise kohta, kuna kostja oli jätnud tasumata neli järjestikust igakuist makset. Hageja

andis kostjale kaks nädalat aega puudujääva summa tasumiseks ning hoiatas, et selle täitmata

jätmisel öeldakse leping üles. Kostja ei tasunud võlga, mistõttu 26.05.2025 ütles hageja

laenulepingu ennetähtaegselt üles ja teavitas kostjat kogu võla sissenõutavaks muutumisest.

Ülesütlemise aluseks olnud tasumata maksed puudutasid perioodi 27.01.2025–27.04.2025,

millele hageja viitas ka lepingu lõpetamise teatises. Lepingu kohaselt tuli kostjal tasuda

ajavahemikul 27.01.2024–27.12.2026 igakuised põhiosa-, intressi- ja haldustasud ning

ühekordne lepingutasu 120,90 eurot. Kohus selgitas hagejale, et ümberarvestuse korral tuleb

kontrollida, kas lepingu ülesütlemise eeldused oleksid ka uue maksegraafiku kohaselt

täidetud, st kas kostja oli üles ütlemise ajaks täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva tagasimaksega. Kui lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, siis ei

ole leping ülesütlemisega lõppenud. Ühtlasi märkis kohus, et kohtu hinnangul ei ole leping

ülesütlemisega lõppenud, kui hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet ei järginud. Uue

graafiku järgi pidanuks kostja perioodil 27.01.2024–27.04.2025 tasuma kokku 1057,58 eurot

põhiosa ja 139,10 eurot seadusjärgse intressi katteks. Kostja oli aga 27.04.2025 seisuga

tasunud hagejale kokku 1563,66 eurot, mis ületas graafikujärgse minimaalse tasumise

kohustuse. Sellest tulenevalt ei olnud kostja lepingu ülesütlemise ajal – 26.05.2025 –

viivituses vähemalt kolme järjestikuse põhiosa- ja intressimaksega. Seetõttu tuvastab kohus,

et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud ning laenuleping ei ole ülesütlemisega

lõppenud. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025. a otsuse p-des 10–11 asjas nr 2-22-130825

selgitanud, et hagi saab põhivõla osas rahuldada ka siis, kui tarbijakrediidileping on jätkuvalt

kehtiv, tingimusel et hageja nõuab lepingu täitmist ning kostja ei vaidle põhiosa tasumisele

vastu.

Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti üle 2978,21 eurot. Hageja avaldas, et

kostja on teinud tagasimakseid summas 1735,07 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle

asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s

94 sätestatud intressimäärast.

Hageja esitas kohtule ümberarvestuse. Hageja arvestab kostja tasutud summa 1735,07 eurot

krediidisumma katteks. Kostja põhivõla suuruseks on 1243,14 eurot, arvestades, et kostja

pangakontole kanti üle 2978,21 eurot. Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et

krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal

on tasumata laenu põhiosa 1243,14 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 1243,14

eurot väljamõistmiseks kostjalt. Hageja põhinõue jääb rahuldamata 1050,85 euro ulatuses,

arvestades, et hagis oli põhinõude suuruseks 2293,99 eurot.

12. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%; 2023. aastal oli VÕS §-s 94

sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil 01.07.2023–

31.12.2023; 4,5% perioodil 01.01.2024–30.06.2024; 4,25% perioodil 01.07.2024–31.12.2024.

Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse ja palub kostjalt välja mõista intressi 143,98

eurot, mis on arvestatud VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras (dtl 108). Kohus rahuldab

hageja intressinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 143,98 eurot. Hageja

8 (10)

intressinõue jääb rahuldamata 120,83 euro ulatuses, arvestades, et hagis oli intressinõude

suuruseks 264,81 eurot.

13. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025 kohtuotsuse p-s 12 asjas nr 2-22-130825

leidnud, et olukorras, kus hageja ei ole esitanud kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 nõude

ümberarvestust, on võimalik hageja viivisenõue rahuldada üksnes kohtuotsuse jõustumisest

arvates, kohaldades seadusjärgset viivise määra.

Hageja esitas viivisenõude ümberarvestuse, kuid see on ebaõige, kuna leping ei lõppenud

ülesütlemisega. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja

kasuks välja viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja viivisenõue 68,05 eurot jääb rahuldamata. Hageja viivisenõue alates 12.07.2025 kuni

kohtuotsuse jõustumiseni jääb rahuldamata.

14. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on see, et tarbija ei võlgne

krediidiandjale muid tasusid. Seetõttu jääb rahuldamata hageja haldustasu nõue 46,19 eurot.

Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud

põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole

VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu

sissenõudmiskulude (võlamenetlustasude) hüvitamise nõuet. Sissenõudmiskulude nõue 35

eurot jääb rahuldamata.

15. Hageja märkis ümberarvestuses, et ta loobub hagist osaliselt, kui kohus leiab, et hageja ei

ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus märgib, et hagist loobumise

tahteavaldus ei saa olla tingimuslik, st seda ei saa pool siduda mingite tingimuste täitmisega

(V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. 2017. § 429, p

3.1, g). Ümberarvestus ei kujuta endast hagist loobumist. Hagi rahuldamise ulatuse osas

lähtutakse algsest haginõudest (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17.01.2025

otsus asjas nr 2-22-146808, p 17). Kohus ei saa hinnata ega rakendada poole tahteavaldust,

mis on seatud sõltuvusse kohtu sisulisest otsustusest. Hagist loobumine peab väljendama

selget ja tingimusteta otsust loobuda, mitte alternatiivset positsiooni vaidluse lahendamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-

2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades

9 (10)

jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja

17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Kohus arvestab, et suur osa menetlusest oli seotud vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärgede hindamisega ning asjaoluga, et krediidileping ei olnud

ülesütlemisega lõppenud. Samuti arvestab kohus, et hagi jääb olulises osas rahuldamata. Hagi

esitamise ajal oli hagihinnaks 3210,42 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele

vastav hagihind on 1427,58 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 44%

ulatuses ning jättis rahuldamata 56% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul

õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)