2-25-16516/10 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-16516

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi Q.E vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2015,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Anzhela Ternikova

Kostja Q.E (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi Q.E (isikukood

XXX) vastu.

2. Välja mõista Q.E-lt B2 Impact OÜ kasuks 127,85 eurot, s.o põhinõue.

3. Välja mõista Q.E-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis põhinõude (127,85 eurot) tasumata

osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi Q.E vastu 1761,58 euro väljamõistmiseks,

sealhulgas põhinõue 1118,93 eurot, viivisenõue 431,73 eurot, intressinõue 175,92

eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue 35 eurot. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ

hagi Q.E vastu viivisenõude osas alates 04.10.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

1 (10)

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 03.10.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse Q.E (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 1889,43

eurot, millest põhinõue on 1246,78 eurot, intress on 175,92 eurot, viivis on 431,73 eurot ja

sissenõudmiskulud on 35 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt

(1246,78 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates

04.10.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni Hageja palub jätta menetluskulud kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Esto AS (krediidiandja) ja kostja krediidilepingu nr

16161113927, mille kohaselt sai kostja 2000 eurot, millest krediidiandja arvestas maha 4

eurot väljavõtu tasu. 09.05.2024 sõlmisid pooled lepingu lisa 1, mille kohaselt vähendas

kostja krediidiliini 900 eurole. Uus intressimäär on 42%, krediidikulukuse määr 51,11%.

Kostjal on intressivõlgnevus perioodi 07.05.2024–16.08.2024 eest 175,92 eurot. Viivisenõue

perioodi 07.12.2024–03.10.2025 eest on 431,73 eurot.

Kostja tegi tagasimakseid kokku 1611,99 eurot, millest krediidiandja arvestas põhiosa katteks

497,06 eurot, intressi katteks 1049,93 eurot ja meeldetuletustasude katteks 65 eurot. Põhiosa

võla suuruseks jäi 1502,94 eurot (2000-497,06). Pärast lepingu ülesütlemist tegi kostja

06.11.2024 tagasimakse summas 160 eurot ja 06.12.2024 tegi kostja tagasimakse summas

96,16 eurot, mis arvestati põhivõla katteks. Kostja põhivõla suurus on 1246,78 eurot

(1502,94-256,16)

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 35

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 02.09.2024 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 25 eurot, 16.09.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

01.10.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot.

Krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust kostja esitatud ning pangakonto väljavõttest

pärinevate andmete põhjal, võttes sissetulekuna aluseks pangakonto järgi tuvastatud 4 kuu

näitaja 523,91 eurot (kostja taotluses 530 eurot), arvestas väljaminekutena kostja märgitud

107 eurot finantskohustusi ning kohaldas majapidamiskuluks miinimumina 215,30 eurot

(kostja esitas 60 eurot), mistõttu koguväljaminekud kujunesid 322,30 eurot; taustakontroll

creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidest ei näidanud kehtivaid maksehäireid ning

krediidiandja jõudis oma automatiseeritud metoodika tulemusel järeldusele, et kostja on

krediidivõimeline.

2 (10)

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

10.10.2025 (TsMS § 3111 lg 5 alusel). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse

hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse

kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 10.11.2025. Kostja hagile ei vastanud.

Kostja teatas 23.02.2026 kohtule, et ta soovib tasumist maksegraafiku alusel.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba

kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib

kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

6. Hageja on esitanud kohtule tõendina Esto AS-i ja kostja vahel 08.10.2022 sõlmitud

krediidilepingu nr 16161113927 krediidilimiidiga 2000 eurot (dtl 10–23). Leping on kostja

poolt allkirjastatud. Kostja pangakontole tehti ülekandeid järgmiselt (maksekorraldused dtl

46, 48): 10.10.2022 – 1896,20 eurot; 19.10.2022 – 99,80 eurot. Kokku kanti kostja

pangakontole 1996 eurot. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase

päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid

tuli kostjal sooritada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 18). Lepingu osaks saanud Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli

tagasi maksta kasutatud krediidilimiit (dtl 20; tarbijakrediidilepingu kestus: tähtajatu). Esto

AS ja kostja vahel on 09.05.2024 sõlmitud krediidilepingu nr 16161113927 lisa nr 1, millega

lepiti kokku krediidilimiidi muutmises 900 euroni (dtl 24–38). Leping on kostja poolt

allkirjastatud. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu

seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal

3 (10)

sooritada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 33). Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli tagasi maksta

kasutatud krediidilimiit (dtl 35; tarbijakrediidilepingu kestus: tähtajatu). Kohus loeb eeltoodud

asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

7. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava

makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele

tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega

seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui

konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud

tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt

tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra

arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 4061, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui

tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse

krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies

mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning

seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse

määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja

intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma

krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes.

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 08.10.2022 lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 48,63% aastas (dtl 18, 21). Lepingu kohaselt oli krediidi

ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 0 eurot, millele lisandus 0,2% ülekande

summast, s.o kostja puhul 4 eurot (dtl 18, 19). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad

muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete

kohaselt oli 08.10.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates

01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 48,65% (arvestades, et krediidisumma oli 2000 eurot;

väljavõtutasu 4 eurot; intressimäär 39,9% aastas; osamakseid 12). Kohus tuvastab eelneva

põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal

seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

4 (10)

09.05.2024 sõlmitud lepingu lisa 1 krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 51,11% aastas (dtl 33, 36). Krediidi kulukuse

maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt

avaldatud andmete kohaselt oli 09.05.2024 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 17,36%

(kohaldus alates 01.01.2024 kuni 30.06.2024 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr

oli seega 52,08%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra

kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 51,11% (arvestades, et krediidisumma

oli 900 eurot; intressimäär 42% aastas; osamakseid 12). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et

krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega

kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

8. Sõlmitud lepingud on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab,

kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepinguid sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

9. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

9.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

5 (10)

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

6 (10)

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

9.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 97 jj, 106 jj).

Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Hageja kohtule vastust ei esitanud. Kohus lähtub hagis esitatud asjaoludest ja hagiga esitatud

tõenditest. Krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust kostja esitatud ning pangakonto

väljavõttest pärinevate andmete põhjal, võttes sissetulekuna aluseks pangakonto järgi

tuvastatud 4 kuu näitaja 523,91 eurot (kostja taotluses 530 eurot), arvestas väljaminekutena

kostja märgitud 107 eurot finantskohustusi ning kohaldas majapidamiskuluks miinimumina

215,30 eurot (kostja esitas 60 eurot), mistõttu koguväljaminekud kujunesid 322,30 eurot;

taustakontroll creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidest ei näidanud kehtivaid maksehäireid

ning krediidiandja jõudis oma automatiseeritud metoodika tulemusel järeldusele, et kostja on

krediidivõimeline.

Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodil 01.06.2022–08.10.2022

(dtl 39 jj). Väljavõttest nähtub, et kostjale ei laekunud töötasu sissetulekut. Kostjale laekus

igakuine toetus Eesti Töötukassalt keskmiselt 489–506 eurot kuus ja igakuine toetus

Sotsiaalkindlustusametilt 34 eurot kuus. Muid regulaarseid sissetulekuid ei nähtu. Kohus

leiab, et krediidiandja hindas kostja olemasolevaid finantskohustusi puudulikult.

Krediidiandja arvestas finantskohustuste suurusena kostja avaldatud 107 eurot kuus. Samas

laekus kostjale 15.07.2022 TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalilt laen 1300 eurot ja 2022. aasta

augustist tegi kostja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalile igakuiseid tagasimakseid 119–122

eurot kuus. Samuti tegi kostja makseid Esto AS-ile, sh 2022. aasta oktoobris 223 eurot. Seega

oli kostja tegelik kohustuste koormus suurem kui 107 eurot kuus. Kostja keskmine

majapidamiskulude suurus oli 351 eurot kuus, sh toidukulud keskmiselt 150 eurot kuus,

telekom 70 eurot kuus, tööstuskaubad keskmiselt 113 eurot kuus, kulud riietele ja jalanõudele

keskmiselt 18 eurot kuus. Lisaks on kostjal muud kulud, sh transpordikulud.

Hageja esitatud kostja pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline

täitma lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku

vara arvel. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud

kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad

kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS §

4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga 08.10.2022 lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et

krediidiandja ei ole järginud kostjaga 08.10.2022 lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

9.3. VÕS § 4034 lg 9 sätestab, et kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse

võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu

sõlmimist, ajakohastab krediidiandja tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse

kohta ning hindab tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi

ülempiiri muutmist. Õiguskirjanduses on leitud, et kuigi seadus viitab krediidisumma või

7 (10)

krediidi ülempiiri muutumisele, on tarbija krediidivõimelisuse uuesti hindamine siiski vajalik

juhul, kui krediidisummat või krediidi ülempiiri suurendatakse (P. Varul jt. Võlaõigusseadus

II. Kommenteeritud väljaanne. Tartu 2019, § VÕS § 4034, p 3.1.3, d). Käesolevas asjas on aga

oluline, et krediidiandja jättis juba esialgse lepingu sõlmimisel krediidivõimelisuse

nõuetekohaselt hindamata. Sellist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ei ole

võimalik hilisema lepingu muutmisega tagasiulatuvalt kõrvaldada.

9.4. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei

võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid

tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

10. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping

tähtajatu. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga

kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal sooritada

iga kuu 15. kuupäevaks. Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata 01.05.2024, 01.06.2024,

8 (10)

01.07.2024 ja 01.08.2024 arved. Nende arvete maksetähtpäevad olid 15.05.2024, 15.06.2024,

15.07.2024, 15.08.2024 (dtl 49–52). Krediidiandja teavitas kostjat 30.07.2024 lepingu

ülesütlemisest, kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja jooksul, s.o 13.08.2024. Teates oli

kirjas, et krediidiandja käsitleb käesolevat kirjalikku teatist lepingu ülesütlemise

tahteavaldusena, mistõttu täiendavalt antud tähtajaks kohustuste täitmata jätmise korral

loetakse leping ühepoolselt üles öelduks (dtl 53, 54). Seega loeti leping üles öelduks

14.08.2024. Hageja avaldas, et kostja tegi lepingu kehtivusajal tagasimakseid kokku 1611,99

eurot, millest krediidiandja arvestas põhiosa katteks 497,06 eurot, intressi katteks 1049,93

eurot ja meeldetuletustasude katteks 65 eurot. 33,33 eurot oleks minimaalne igakuine

tasumisele kuulunud summa juhul, kui krediidisummaks oli 2000 eurot ja

tagasimakseperioodiks 60 kuud. 15 eurot oleks minimaalne igakuine tasumisele kuulunud

summa juhul, kui krediidisummaks oli 900 eurot ja tagasimakseperioodiks 60 kuud Tegelik

miinimummakse ei pruugi võrduda 33,33 ja 15 eurot igal kuul, kui kostja võttis krediidi

kasutusse erinevatel aegadel ja kasutatud jääk muutus. Arvestades, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja krediiditehingu tasu ega muid tasusid

ning arvestades, et 2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%; 2023. aastal oli

VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil

01.07.2023–31.12.2023; 4,5% perioodil 01.01.2024–30.06.2024; 4,25% perioodil

01.07.2024–31.12.2024, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 14.08.2024.

Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud,

mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.

11. Leping on sõlmitud tähtajatult. Arvestades, et minimaalse kuumakse arvutamise

perioodiks oli 60 kuud, siis ei ole tänaseks lepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg

kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses

sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025. a otsuse

p-des 10–11 asjas nr 2-22-130825 selgitanud, et hagi saab põhivõla osas rahuldada ka siis, kui

tarbijakrediidileping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv, tingimusel et hageja nõuab lepingu

täitmist ning kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu.

Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti üle 1996 eurot. Kostja on teinud

tagasimakseid summas 1868,15 eurot (sh lepingu kehtivusajal 1611,99 eurot ja pärast lepingu

ülesütlemist 160 eurot ja 96,16 eurot). Hageja kohtule ümberarvestust ei esitanud. Kohus

arvestab kostja tagasimaksed 1868,15 eurot krediidisumma katteks. Eeltoodut arvestades on

kostja põhivõla suurus 127,85 eurot.

Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata laenu põhiosa 127,85

eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 127,85 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

12. Hageja viivisenõue perioodi 07.12.2024–03.10.2025 eest on 431,73 eurot, viivisemäär

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 42% aastas. Alates 04.10.2025 nõuab hageja

viivist seadusjärgses viivisemääras, s.o võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025

kohtuotsuse p-s 12 asjas nr 2-22-130825 leidnud, et olukorras, kus hageja ei ole esitanud

9 (10)

kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 nõude ümberarvestust, on võimalik hageja viivisenõue

rahuldada üksnes kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohaldades seadusjärgset viivise määra.

Hageja ei ole esitanud nõude ümberarvestust. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhinõude tasumata osalt

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

13. Hageja ei ole esitanud nõude ümberarvestust intressinõude osas, mistõttu jääb intressinõue

175,92 eurot rahuldamata. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja

vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt

üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja

vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jääb

rahuldamata.

14. Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 1246,78 eurot, kuid kohus

rahuldas hageja põhinõude 127,85 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata

1118,93 euro ulatuses. Hageja viivisenõue 431,73 eurot, intressinõue 175,92 eurot ja

sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jäävad rahuldamata täies ulatuses. Hageja viivisenõue

alates 04.10.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-

2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades

jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja

17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Kohus arvestab, et suur osa menetlusest oli seotud vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärgede hindamisega ning asjaoluga, et krediidileping ei olnud

ülesütlemisega lõppenud. Samuti arvestab kohus, et hagi jääb olulises osas rahuldamata. Hagi

esitamise ajal oli hagihinnaks 2015,98 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele

vastav hagihind on 140,83 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 7%

ulatuses ning jättis rahuldamata 93% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul

õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)