2-25-109356/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-109356

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi L.X vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

341,95 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepingulised esindajad Sigrid Rahkema ja

Ahto Järvela

Kostja L.X (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) hagi L.X

(isikukood XXX) vastu.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda.

Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

1 (8)

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 03.10.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

L.X (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas hagi 12.08.2025. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla

217,37 eurot, intressi 51,32 eurot, viivise 0,59 eurot ja sissenõudmiskulud 30 eurot. Samuti

palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 19,9% aastas alates 13.08.2025 põhinõudelt

217,37 eurolt kuni selle kohase tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Coop Finants AS (laenuandja) ja kostja 12.11.2022

Säästukaart Pluss lepingu nr CNT00000132618, millega Coop Finants AS võimaldas kostjale

väljastatud Säästukaart Pluss krediitkaardiga kasutada lepingus sätestatud krediidilimiidi

ulatuses rahalisi vahendeid. Kostjale võimaldati krediiti summas 800 eurot. Kostja kohustus

tegema tagasimakseid iga kuu 20. kuupäeval. Krediidi kulukuse määr oli 26,09% aastas.

Intressimäär on 19,9% aastas. Viivisemääraks on lepingujärgne intressimäär.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne

võlausaldaja 31.05.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 27.06.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise

lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja

jooksul. Lepingu lõppemisega muutus sissenõutavaks kogu võlgnevuse jääk. Lepingu

ülesütlemise seisuga oli kostjal tagastamata krediit summas 797,37 eurot.

Kostjalt on toimunud hagejale laekumisi summas 580 eurot, mille hageja arvestab põhiosa

katteks. Põhivõla suuruseks on 217,37 eurot (797,37-580). Lepingu ülesütlemise seisuga, s.o

27.06.2024 seisuga olid kostjal tasumata intressid summas 51,32 eurot, mille hageja palub

kostjalt välja mõista. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivisevõlg

0,59 eurot. Lepingust tulenevad nõuded on loovutatud hagejale.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 30

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 14.07.2024 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 15 eurot, 06.08.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

31.01.2025 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega

tekkinud kulud 5 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete

otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja

vastuväidetele vastamine telefoni ja e-kirja teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud;

võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagis esitatud nõudeid ei tunnista. Kostja ei ole jätnud midagi tasumata.

2 (8)

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba

kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib

kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

6. Hageja on esitanud kohtule tõendina Coop Finants AS-i ja kostja vahel 12.11.2022

sõlmitud Säästukaart Pluss kasutamise lepingu nr CNT00000132618 krediidilimiidiga 800

eurot (dtl 73 jj). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Hageja avaldatu kohaselt on kostjal

tagastamata krediit summas 797,37 eurot. Kostja kohustus krediiti tagastama igakuise

püsimaksega 32 eurot, kusjuures maksepäevaks oli iga kuu 20. kuupäev. Intressimäär oli

19,9% aastas (0,055% päevas), intress arvestati kasutatud ostulimiidilt alates kasutuskuu

järgse kuu 11. kuupäevast kuni tagasimakseni. Krediidi kulukuse määr oli 26,09% aastas.

Lepingu ja selle osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli

leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli tagasi maksta kasutatud krediidilimiit. Kohus

loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

7. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

3 (8)

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

8. Lepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 26,09% aastas. Intressimäär oli 19,9%

aastas ning leping oli tähtajatu (dtl 38). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad

kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli

12.11.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates 01.07.2022 kuni

31.12.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 21,82% (antav krediit 800 eurot; osamakseid 12;

aastaintress 19,9%). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr

ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas

VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

9. Sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas

võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

4 (8)

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

5 (8)

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

10.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 125 jj).

Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Hageja väljatoodud kohaselt tehti krediidivõimelisuse hindamisel päringud

maksehäireregistritesse, mille andmetel kostjal puudusid nii kehtivad kui ka varasemad

maksehäired. Kostja sissetuleku andmeid ning töösuhte kestvust kontrolliti Maksu- ja

Tolliameti päringuga. Kostja 12 kuu keskmine töötasu sissetulek oli 1172 eurot. Kostja teatas,

et tema igakuised kohustused on 300 eurot kuus. Hageja hindas kostja igakuiseid kohustusi

ning lähtus kehtinud väljastamispoliitikast, mille kohaselt peavad sissetulekud olema

suuremad kui igakuised kohustused. Konto väljavõtet ei peetud vajalikuks küsida, kuna muu

kogutud teave oli krediidivõime hindamiseks piisav ning jõuti järeldusele, et võetud kohustus

oli kostjale jõukohane.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse

ning Maksu- ja Tolliametist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt. Hageja pole väitnud

ega tõendanud, et ta oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale

igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude

kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta.

Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised

finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Samuti ei ole

hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet

kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Hageja esitatud andmetest nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja maksekäitumist

maksehäireregistritest ning kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliameti andmebaasist.

Hageja tegi küll välise maksekäitumise päringud, kuid ei kogunud tarbijalt ega teistest

allikatest andmeid tarbija kohustuste mahu, liigi ja regulaarsete kulude kohta vajalikus

ulatuses. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta

krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma

mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning

varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid

järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta.

6 (8)

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut

sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingute sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei

võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid

tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

11. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

12. Esialgne võlausaldaja edastas kostjale 31.05.2024 kirjaliku hoiatuse lepingu ennetähtaegse

lõpetamise kohta, kuna kostja oli jätnud tasumata kolm järjestikust osamakset (25.03., 25.04.

ja 25.05.2024). Kostjale anti tähtaeg kuni 22.06.2024 puudujääva summa tasumiseks ning

hoiatati, et selle täitmata jätmisel öeldakse leping üles. Kuna kostja võlga tähtajaks ei tasunud,

7 (8)

ütles esialgne võlausaldaja 27.06.2024 lepingu ennetähtaegselt üles ja teavitas kostjat kogu

võla sissenõutavaks muutumisest.

Kostja sai lepingu alusel krediiti kokku summas 1027,74 eurot (dtl 140, 174–176). Kokku tuli

põhiosa makseid perioodil 12.11.2022–27.06.2024 enne lepingu ülesütlemist tasuda 276,97

eurot (dtl 142 jj). Kostja tegi perioodil 12.11.2022–27.06.2024 tagasimakseid kokku 480 eurot

(dtl 142 jj, 173), mis ületas graafikujärgse minimaalse tasumise kohustuse. Sellest tulenevalt

ei olnud kostja lepingu ülesütlemise ajal – 27.06.2024 – viivituses vähemalt kolme

järjestikuse põhiosa- ja seadusjärgse intressimaksega. Seetõttu tuvastab kohus, et lepingu

ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud ning leping ei ole ülesütlemisega lõppenud.

Kostja sai lepingu alusel krediiti kokku summas 1027,74 eurot ja hageja avaldas, et kostja on

kokku teinud tagasimakseid summas 1410 eurot. Hageja kohtule ümberarvestust ei esitanud.

Hageja teatas, et juhul, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, siis kostja on tagastanud lepingu alusel saadud krediidisumma. Kohus arvestab

kostja tagasimaksed saadud krediidisumma katteks. Eeltoodut arvestades puudub kostjal

hageja ees võlgnevus. Kohus jätab hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis hagi rahuldamata ja tegi sellega otsuse hageja kahjuks. Kohus jätab

menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda.

14. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

Kostja teatas kohtule, et tal on tekkinud menetluskulud, kuid menetluskulude nimekirja kostja

kohtu määratud tähtajal ei esitanud. Kostjal ei ole menetluses olnud lepingulist esindajat ja

kostjal ei nähtu muude menetluskulude tekkimist. Asjas ei ole menetluskulusid, mida kohus

saaks TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaks määrata. Seetõttu tuleb menetluskulude rahaline suurus

jätta kindlaks määramata. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

15. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes praeguse lahendi

peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

8 (8)