2-24-144977/10 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-144977

Tsiviilasi

Rediem Capital AB hagi G.Y vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

851,49 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Rediem Capital AB (välisriigi registrikood

559310-4697), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja G.Y (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Rediem Capital AB (välisriigi registrikood 559310-4697) hagi

G.Y (isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista G.Y-lt Rediem Capital AB kasuks 698,06 eurot, sealhulgas põhinõue

582,99, viivis 115,07 eurot ja sissenõudmiskulud 25 eurot.

3. Välja mõista G.Y-lt Rediem Capital AB kasuks viivis põhinõude (582,99 eurot)

tasumata osalt määraga 24,15% aastas alates 18.02.2025 kuni põhinõude täieliku

tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata Rediem Capital AB hagi G.Y vastu 15 euro väljamõistmiseks,

s.o sissenõudmiskulud.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud G.Y kanda.

6. Rahuldada osaliselt Rediem Capital AB menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus.

7. Välja mõista G.Y-lt Rediem Capital AB kasuks menetluskulud 565 eurot,

sealhulgas riigilõiv 245 eurot, lepingulise esindaja kulu 320 eurot.

8. Välja mõista G.Y-lt Rediem Capital AB kasuks viivis menetluskulude 565 eurot

tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

1 (11)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Rediem Capital AB (hageja) esitas 09.12.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse G.Y

(kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas hagi 17.02.2025. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla

582,99 eurot, viivise 115,07 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot ja viivise määraga 24,15%

aastas põhinõudelt alates 18.02.2025 kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (laenuandja) ja kostja

26.11.2023 järelmaksulepingu nr 718838487, mille alusel sai kostja kauba ostmiseks laenu

582,99 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel perioodil 10.01.2024–

10.09.2024 (9 kuud), igakuine osamakse oli 76,34 eurot ja maksed tuli teha iga kuu 10.

kuupäeval. Intressimäär oli 41% aastas (0,114% päevas). Krediidi kulukuse määr oli 49,52%

aastas. Viivisemäär oli 24,15% aastas. Kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud. Kostjal tekkis

võlgnevus esimesest osamaksest. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 582,99 eurot.

Viivisenõue perioodi 25.04.2024–17.02.2025 eest on 115,07 eurot, mille hageja palub kostjalt

välja mõista.

Esialgne võlausaldaja saatis kostjale 09.04.2024 lepingu ülesütlemise hoiatuse, andes

täiendava tähtaja kuni 23.04.2024 võla tasumiseks. Hoiatuse ajaks oli kostja viivituses kolme

järjestikuse osamaksega (10.01.2024, 10.02.2024 ja 10.03.2024). Kuna võlgnevust täiendava

tähtaja jooksul ei tasutud, ütles esialgne võlausaldaja lepingu üles 24.04.2024. Lepingust

tulenevad nõuded on loovutatud hagejale.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 40

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 09.05.2024 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 20 eurot, 17.05.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

23.05.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega

tekkinud kulud 10 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete

otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja

2 (11)

vastuväidetele vastamine telefoni ja e-kirja teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud;

võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esialgne

võlausaldaja kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistrist (kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid ei tuvastatud) ning pensioniregistrist ja lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja

taotluses esitatud andmetest: igakuine sissetulek 735,50 eurot, igakuised finantskohustused

198 eurot ja lepingujärgne osamakse 76,34 eurot. Nende andmete põhjal jäi kostjale pärast

lepingu sõlmimist igapäevasteks kuludeks 461,16 eurot kuus, mistõttu järeldati, et kostja on

krediidivõimeline.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

06.05.2025 (TsMS § 3111 lg 5 alusel). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse

hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse

kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 05.06.2025. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba

kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib

kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus

(TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja

sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

3 (11)

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel

26.11.2023 sõlmitud järelmaksulepingu nr 18838487 (dtl 33–40). Leping on kostja poolt

allkirjastatud. Lepingu kohaselt sai kostja kauba ostmiseks laenu summas 582,99 eurot.

Hageja on esitanud väljavõtte, millest nähtub, et ülekanne on tehtud summas 582,99 eurot (dtl

41). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Lepingutasu oli 0

eurot. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 9 osamakset. Igakuiseid makseid tuli kostjal

teostada iga kuu 10. kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 10.01.2024 ja viimane osamakse

10.09.2024 (dtl 36). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

Lepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 49,52% aastas. Lepingutasu oli 0 eurot,

intressimäär oli 41% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 9 osamaksega (dtl 34). Krediidi

kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti

Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 26.11.2023 lepingu sõlmimise ajal

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi

kulukuse määr 16,72% (kohaldus alates 01.07.2023 kuni 31.12.2023 väljastatud laenudele)

ning kolmekordne määr oli seega 50,16%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee

tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 49,66%.

Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi

väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1

sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

9. Sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas

võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

4 (11)

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

5 (11)

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

10.2. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Esialgne võlausaldaja kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistrist (kehtivaid ega

varasemaid maksehäireid ei tuvastatud) ning pensioniregistrist ja lähtus krediidiotsuse

tegemisel kostja taotluses esitatud andmetest: igakuine sissetulek 735,50 eurot, igakuised

finantskohustused 198 eurot ja lepingujärgne osamakse 76,34 eurot. Nende andmete põhjal jäi

kostjale pärast lepingu sõlmimist igapäevasteks kuludeks 461,16 eurot kuus, mistõttu

järeldati, et kostja on krediidivõimeline.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse

ning pensioniregistrist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt. Hageja pole väitnud ega

tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta

(s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete

(majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate

krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata

isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid

oli. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostja ülalpidamisel oli lepingu sõlmimise ajal kaks

alaealist last, kelle osas eeldatakse, et nende vajaduste rahuldamiseks kulub

perekonnaseaduses sätestatud elatise ½ miinimummäär, s.o lepingu sõlmimise ajal ühe lapse

osas 260,33 eurot kuus, st kahe ülalpeetava puhul kokku 520,66 eurot (s.o kostjale langev

osa). Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks nende ülalpidamiskohustustega

krediidivõimelisuse hindamisel arvestanud. Kostja on Ukraina kodanik, kes saab Eestis

viibida elamisloa alusel. Asjas ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt andmeid

seoses Ukrainas saadud regulaarse sissetuleku suuruse ja varaliste kohustuste kohta. Samuti ei

6 (11)

ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet

kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Hageja esitatud andmetest nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja maksekäitumist

maksehäireregistritest ning kostja sissetulekut pensioniregistrist andmebaasist.

Hageja tegi küll välise maksekäitumise päringud, kuid ei kogunud tarbijalt ega teistest

allikatest andmeid tarbija kohustuste mahu, liigi ja regulaarsete kulude kohta vajalikus

ulatuses. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta

krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma

mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning

varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid

järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta.

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut

sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingute sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei

võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid

tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

11. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

7 (11)

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

Hageja tõi välja, et kostja ei ole lepingu alusel ühtegi tagasimakset teinud. Lepingu osas

muutusid sissenõutavaks põhiosamaksed järgmiselt: 10.01.2024 – 54,42 eurot; 10.02.2024 –

58,35 eurot; 10.03.2024 – 60,34 eurot (dtl 36). Krediidiandja edastas kostjale lepingu

ülesütlemise hoiatuse 09.04.2024, milles teatas, et kui kostja ei tasu võlga täiendava 14-

päevase tähtaja jooksul, siis ütleb krediidiandja lepingu üles (dtl 42). Krediidiandja ütles

kostjaga sõlmitud lepingu üles 24.04.2024 (dtl 43). Eeltoodust nähtuvalt oli kostja viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 24.04.2024.

Kohus leiab, et lepingu erakorraline ülesütlemine vastab seaduses sätestatule. Lepingu

ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ja

krediidiandja saab lepingu erakorralisel ülesütlemisel nõuda laenusumma kohest tagastamist.

Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada laenu põhiosad.

Seda kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 582,99

eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 582,99 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

11.1. Hageja viivisenõue perioodi 25.04.2024–17.02.2025 eest on 115,07 eurot. Samuti palub

hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 24,15% aastas alates 18.02.2025 põhinõudelt

582,99 eurolt kuni selle kohase tasumiseni. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud

24,15% aastas, mis ei ületanud lepingu sõlmimise ajal seadusjärgset viivisemäära üle kolme

korra (lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivisemäär 10,5% aastas ja kolmekordne määr

seega 31,50%).

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS §

367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kohus leiab, et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral viivist ei ole käsitatav muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille

nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on lepingus

eraldi kokkulepe viivisemäära osas – lepingu järgi on viivisemääraks 24,15% aastas, 0,0671%

päevas (dtl 34). Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras. Hageja

viivisenõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja

kasuks välja viivise 115,07 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

8 (11)

põhinõude tasumata osalt viivisemääraga 24,15% aastas alates 18.02.2025 kuni põhinõude

täieliku tasumiseni.

12. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud

40 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 2 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks

iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda

kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on

üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem

seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib

võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest.

Leping öeldi üles alates 24.04.2024. Hageja avaldas, et sissenõudmiskulud on kujunenud

järgmiselt: 09.05.2024 saadetud nõudekiri 20 eurot; 17.05.2024 saadetud nõudekiri 5 eurot ja

23.05.2024 saadetud nõudekiri 5 eurot; ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot.

Hageja on tõendanud, et hageja esindaja edastas kostjale eelnimetatud nõudekirjad (dtl 53–

71). 23.05.2024 saadetud nõudekirjaga seotud sissenõudmiskulu nõue jääb rahuldamata, kuna

see ei vasta VÕS § 113² lg-s 3 sätestatud seitsmepäevasele intervallinõudele — 17.05.2024 ja

23.05.2024 vahel ei ole nõutud ajavahemik täidetud. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja

kulgemine järgmisel päeval pärast selle sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja

algus. Seetõttu hakkas seitsmepäevane tähtaeg kulgema 18.05.2024 ning lõppes 24.05.2024.

Järelikult sai hageja järgmise tasulise meeldetuletuskirja saata kõige varem 25.05.2024.

Kohus rahuldab hageja sissenõudmiskulude nõude 25 euro ulatuses (2 meeldetuletuskirja)

ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 25 eurot. Muud

makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot jätab kohus rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud,

et talle on tekkinud kahju nimetatud suuruses. Sissenõudmiskulude nõue jääb rahuldamata 15

euro ulatuses.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldas hagiavalduse olulises ulatuses ning jättis rahuldamata sissenõudmiskulude

nõude marginaalses osas, mistõttu jätab kohus menetluskulud tervikuna kostja kanda.

14. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

14.1. Hagilt hinnaga 851,49 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele

riigilõiv 245 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv

on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud

kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks riigilõivuna välja mõista 245 eurot.

14.2. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 521,06 eurot (ilma

käibemaksuta). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse

koostamise kulu 20 eurot. Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS § 175 tähenduses.

Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses

määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel.

9 (11)

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm

11.02.2015, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise esindamiseks

vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja

asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm

21.06.2021, p 9).

Hageja lepingulisel esindajal kulus alusdokumentidega tutvumisele ja analüüsile ning hagi

koostamisele ja lisade kogumisele ning komplekteerimisele ja kohtule esitamisele 2 tundi;

hageja 23.02.2026 vastuse koostamisele ja kohtule esitamisele kulus 45 minutit; hageja

05.03.2026 menetluskulude nimekirja koostamisele kulus 20 minutit. Kohus hindab hageja

lepingulise esindaja tehtud toimingutest põhjendatuks kokku 2 tunni ja 30 minuti ulatuses, sh:

-

hagi koostamiseks ning 23.02.2026 vastuse koostamiseks kokku 2 tundi 15 minutit,

arvestades, et vastuses esitati ümberarvestus, mida kohus hagejalt ei nõudnud;

-

05.03.2026 menetluskulude nimekirja koostamiseks 15 minutit, kuivõrd nimekiri oli

kohtule juba varasemalt esitatud ega vajanud olulist täiendamist. Ülejäänud 35 minutit

ei ole põhjendatud. Kohus arvestab, et hagi koostamine ja hagi aluseks olevate

materjalide esmane läbitöötamine nõuab tavapäraselt rohkem aega kui järgnevad

menetlustoimingud ning et tegemist ei olnud keeruka ega mahuka tsiviilasjaga.

14.3. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise

esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu

suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 18; RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta)

ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu

suurusega. Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud

nõuetele, kuid hageja esindaja ei ole advokaat. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta

peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele

järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti arvestab kohus seda, et

tegemist ei olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et

hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma

käibemaksuta).

Arvestades, et hageja esindaja menetluses tehtud toiminguid olid põhjendatud 2,5 tunni

ulatuses, siis on põhjendatud lepingulise esindaja tasu suuruseks 300 eurot (ilma

käibemaksuta). Kohus leiab, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja

esitamise kulu 20 eurot on põhjendatud lepingulise esindaja tasu (ilma käibemaksuta).

Arvestades, et kohus jättis menetluskulud kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks

lepingulise esindaja kuluna välja mõista 320 eurot.

15. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 565 eurot, sealhulgas

riigilõiv 245 eurot, lepingulise esindaja kulu 320 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et

10 (11)

poolte menetluskulud jäid kostja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

menetluskulud 565 eurot, sealhulgas riigilõiv 245 eurot, lepingulise esindaja kulu 320 eurot.

Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 786,06 eurot, kuid kohus

rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 565 euro ulatuses, siis jääb

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 221,06 euro osas.

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

16. TsMS § 178 lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude

suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

11 (11)